Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

      

1932. aasta on andnud viis kogu tuntud nimega luuletajailt: Vilmar Adamsilt „Maise matka poolel teel”, Johannes Bar­baruselt ,,E. V.-r.”, Jaan Kärnerilt „Inimene ristteel”, Johannes Schützilt „Maha rahu!” ja H. Visnapuult „Päike ja jõgi”.

Värsipõiming – nagu see on viimaseil aastail kujunenud standardarvuliseks kogude suhtes, ainult autorite vaheldudes.

Ka sisuliselt kannab see toodang teatud stabiilsuse märki, millega kaasas käib tunduv rahunemine vormilisis otsinguis.

Ja laiema vastukaja mõttes tuleb juba mõnda aastat meie lüürikal leppida kaunikesti osaga „hüüdja hääl kõrves” – tänu ajavaimule ja avaliku arvamuse suhtumisele.

Kui asuda selle luule kallale lihtlabase reporteriküsinguga: „Mis uudist?”, siis tuleb vastata: uudist on ehk Vilmar Adamsi ko­gus, kuid vastuse teine pool on: uudist küll aastatoodangus, kuid mitte võrreldes kogu meie revolutsioonijärgse lüürikaga. Viima­sega kõrvutamisel leiate aastatoodangus varem algatatud ajalaulu, ühiskondlikult kõlastatud värsistikku, looduselüürikat, armastusluuletki; leiate suurlinna elu peegeldusi ja meie kitsaima ümbruse setseeringuid, ajaloosse tagasivaateid ja tulevikuperspektiive, aktu­aalsemat ja vaba luulet; ei künta siin uudismaid, vaid toimeta­takse edasiharimist, teisendamist, arendamist – luuletatakse s u r u t i s e  ajastul.

Kuid luule, see tundelisem kunstidest, ei ole depressiooni all muutunud ainult pessimismi karikaks ja viha ning pahuruse aamiks, vaid siin kohtate helke loodusest ja valgusest ning säh­vatusi vaimust, püstipäisust ja omajoont.

Järgnegu üksikteoslik vaatlus.

Juba oma raamatu pealkirjaga tähtsustab V. Adams oma isikut: luuletaja oma „maise matka poolel teel”; luuletistes enestes osutub ta kõige egotsentrilisemaks oma kolleegidest ja mitte üksi vaatlusalusest perioodist, vaid ületades ses suhtes neidki, kes kuuluvad varasemate sekka. Autorit ei ole kohutanud juba aastaid korratavad halvakspanu lööklaused „buduaariluulest” ja „elevandiluust torni sulgumisest”. Iseenesest ei tingi luule intensiivsust, sügavust ja kõrgust geograafilised ega paigalised piirid ja „enese kaudu maailma” on ammulausutud tõde tunnetusest; seepärast ärgu olgu Adamsilegi tehtud tõkkeid aine­valikus, vaid peamiseks küsimuseks jäägu ikkagi: kuivõrd on siin kunsti või mille võrra paberit, ning veel: mis määral kohtame siin ehtsust ja kui palju poosi, ja lisaks: kas värskust ja huvihaaravat või kulunut.

Adams peab end prohvetiks (lk. 58). Enesepeegelduse suuri sõnu leiame Adamsil piisavalt, rohkem kui see talle kasulik on, et vältida nime posöör ja Nartsiss: lk. 8 – „Keskajal oleks tuleriidal läind paradiisi minu hing” ja edasi:

    „Hing – kõige hellitatum lady

    Ning surmaks valmis igal a’al”.

Kogu see luuletis, kui ta oleks pühendatud kellelegi sõb­rale või austatavale, kutsuks sellelt välja (liialduslikuna) tõrjuva žesti ja vastuvaidluse, aga iseenese kohta lausutuna – kuidas seda lugeda autoril punastamata ja kuidas veel ilmutada, pealegi jämedas trükis? Suuri sõnu leidub teisilgi lehekülil. Ehk ele­gantset koketeriid (lk. 10) – kui palutakse Olematut:

    (Ent siis, kui mul ei jätku jõudu

    ………………………………………………..

    Et siis ei võidaks elu vastik)

    ………………………………………………..

    Vaid kergelt, nagu kiri kasti,

    Saaks ajju lastud vaikne kuul.

Muide: see ridadepaar on väga hästi õnnestunud ja lõpe­tab luuletise ümaralt ning tühjaksammutavalt.

Enesehellitusest kõneleb „Uneleja” ja küllalt leidub otse ridades, enam aga ridade vahel, eneseeraldamist valimikku, mingit salongipärasust, esteetilist nautlemist ja mõnulemisrõõmu.

Reageerinud skeptiliselt V. Adamsi enesetähtsustamistele ja tõrjuvalt ta poosidevõttudele (mida kõike ei hakka siin tsitee­rima), samuti nagu muianud ta Dante-tsiteeringute ning pisut snoobitseva kaaneilustise puhul, konstateerid edasi V. Adamsi vaimuvärskust ja värsside nõtkust, üldse ta artistlikkust, talenti ja kultuuriharrastusi.

Kuigi autor lausub mõndagi enneöeldut, maalib pilti tutta­vat, siis oma isikupärane joon on tal olemas, ta väljendus on teistsugune, lahkuminev tavalisest ja vaba kohmakusest – selleks paneb ta suurt rõhku fraasile; ei hülga hoolt, vaid viimistleb oma värsse. Kui sellele ka väärtust ei taheta omistada värsi proosastamise ja vormi lõdvendamise ajajärgul, siis see paremus on ikka: et võidab enamat lugeja tähelepanu, annab võistlusel silmi ette – ja lugeja jaoks ju raamat ometi määratakse.

Muidugi, kui väljuda ainult „eluläheduse” nõude lähteko­hast ja massi teenimise aluselt, siis loetakse Adams erru ehk veel pahemasse paika, sest ta lahtiisiksustatumad ja aega ning olusid kajastavad värsid (kui neid siin ka rohkem oleks) mõjuvad ikkagi nagu salongisotsialism. Ja paraku ei ole ta puhas ka tühisemast mänglevusest ning galanditsemisest, kuigi ta teisest küljest omab ka tabavat pilku ja irooniat.

Aga häid luuletisi tal on: „Kahtlus” –

    „Oo kahtlus…. on sinu ilmutuste  gamma

    kui aastaiks pikkund mahalask”.

milline võrdluspilt on mõjuv, samuti nagu edasine: „Oo  s ö ö b u  kivvi, haige hammas!” Edasi lk. 16 lõpplausega: „on surnud elu, aga sünnib surm”; „Maailma südames”, iludusku­ninganna baaris”, „Anapestilisi rütme”, „Viimnepäev”, „Neidise külastus”, „Neidis täna”, „Variatsioon eelmisele” jm.

Leidub ka löövaid epigrammivaimu ja -laadi lühiluuletisi, nagu: „Elu on võitlus”, kus

    Võitluses võileiva

    Leiab ka pankur.

    Võitlemas  Raha,

    Vasar ja Sirp…

    Töölise nahal

    Võitleb kirp.

Hästi ja lühidalt ära nöögatud.

Veel: „Mu magadisvaguni madonna” – küll kerge, kuid na­pilt sõnastatud ja leidliku lõpukäänakuga eneseironiseering. Hoo­pis salvavamalt reageerib ta aga „Vaikelus”, mille lõpetab:

    Euroopa pärdikust ja Aasiast

    On saanud selline cockteil!

Üldse õnnestuvad Adamsil sageli luuletiste lõpud; plasti­lise pildi või mõttega, ootamatu pöördega, üllatava avastusega ilmutab ta vastuvaidlematuid oskusi lõpetada, nagu seda tunnis­tavad: „Härra Pind”, „Neidis täna”, „Sümpoosion paastuajal” I ja II, „Gogol” (lk. 71), „Tüdruk tennist mängimas” jt.

V. Adamsi väljendusvärskusest ja -mõtestusest veel mõned proovid: „Suhu pand vihkava vaikuse rätt”, „Ja kui jumal ei annud meil tiibu, siis vabrikus valame neid”, „Ükskord uljas len­durist pühak hirmunud lennuki Marsile viib”, „Siis jumal viidi seina ääre – ja jumalaks sai paljas sein”, „On hommik nagu kiiver vaskne, kui tahad päikest paljapäi”. „Lapsepõli on pleekund tapeedid, paradiisiks meil siiski ta jääb”, „Mina ehitin kord püramiidid, aga enam ei tunnista miks”.

Kuid väljendiste valikus ja sõna tarvitamises ei ole autor ometi osutanud lõplikku viimistlust. Ta kordab. Sõnanud hea pildi: „siis jumal viidi seina ääre”, tarvitab ta sama valemit: „seina ääre säet on luule” ja veel kolmandas kohas; nii kahvatub kõva sõna. Liialt tihti tarvitab ta sõna: lemb, lembe, lembi; heas stiilis, mida ju taotleb Adams, selliseist kinnissõnust hoidutakse; samuti võiks vähem opereerida südamega.

V. Adamsi raamatu ümber on tekkinud juba sensatsiooni tõotav õhkkond, mis ähvardus lahenduda vist kohtus. Algatajaks oli B. Linde, kes luuletises „Mondäänne” leidis perversiteeti ja eba­moraalsust, koguni hullematki. Peab olema väga hea haistmine, et pidada seda luuletist kõlblalt kriminaalseks; eelarvamuseta ja lihtsameelsem lugeja neist tumedasti sõnastatud ridadest küll välja ei loe midagi hädaohtlikku. Kahtlusealuseid ridu võib siin ju ka abstraktselt mõista.

Tulles tagasi Adamsi raamatu kui kogumiku juurde ütlen: V. Adams on artist, kuid ilma suurhaarava sügavuseta, ta on ro­mantik ja pateetik, kuid ilma tulisema temperamendita. Tal on vigu, kuid ta on luuletaja. Ja huvitav on ta värsside kogu tõeliselt.

*

Johannes Barbarus oma raamatus „E. V.-r.” on kaas­lasist kõige poliitilisem luuletaja (ühtlasi on ta kogu kehakaim kolleegide omist). Barbaruse koht oleks rahvasaadikute ridades, ägedamate vastasrindlaste rühmas ja mitte ainult Eesti riigikogus, vaid ka mingis kujuteldavas Euroopa parlamendis, sest Barbarus võitleb ühiskondliku õiguse ja õigluse eest. Tema programmluule värsid on manifestid ja protestimeelsuse deklareeringud, teravad olude ja seikade kritiseeringud ning üleskutsed massi tõusule – suurema rõhu tundudes enam paatosel ja retoorikal kui sügavamal läbitundmisel. Oma seisukohtade avaldamine ja meelsuse deklareerimine on tal esiplaanil, tähtsam kui luule vilje­lemine ja aine sulatamine taideks. Tema värss on juhtkiri, föl­jeton, gloss riimides ja rütmis. Ta rütm on ikka sama (vähese erandliku kaldega rahvalaulu – regivärsi laadi, mis muide on annak vaheldusvärskust) barbaruslik rahutu, paljukõnelemise rütm. Temal on kergem üllatada kui veenda.

Erandliku nähtusena on Barbaruse kogu varustatud eessõ­naga, milles ta täiesti teadlik on oma värsside saatusest, lausudes: „ajalaulud iganevad”. Need on ajalaulud, millist liiki luulet nüüd teoretiseerijate kooris sageli nõutakse – kodanlises ajakirjan­duses. Kuid vaevalt meeldib kodanlusele see ajaluule. Nii need laulikud on: nad nagu tuleksid vastu päevanõuetele, kuid teevad seda omapealiselt, selgrookalt, hambaid näidates. Muutuvad isegi paraku pealekaebajaiks, loodetud oleva ausärastamise asemel. Eriti on see maksev Barbaruse kohta, kes pealegi kindlustab oma positsiooni lausungiga (eessõnas): „mind süüdistada ei saa, sest esinen ise prokuröri osas”, ja sisuliselt on tal sellega õigus.

Barbaruse suhtumises luuletamisse ei ole iseloomutud need märkmed, mis ta on lisanud pikemale teosele „E. V.-r.”, poeem kahel plaanil. Ta ütleb, et poeemi kahele plaanile paigutamine on olnud tarvilik loomingu seisukohalt. ,,Lugejal on ehk nii ras­kem, luuletajal – kergem!” Tõepoolest, seda poeemi ei ole kerge lugeda, selgus kannatab, otstarbekohasem oleks olnud anda kõik harilikul plaanil, tervikluse võiduks. Kunstiga on juba nii, eriti meil aset leidva mõtlemislaiskuse juures, et takistused ja raskendused kunsti vastuvõtmisel ennem häirivad ja peletavad, kui kiu­saksid süvenema ja dešifreerima. Luules ja kunstides on senini valitsenud printsiip, et looja ei tohi karta raskusi, vaid peab neid ära võitma. Kui nüüd „luuletajal kergem, lugejal raskem” peaks printsiibiks saama (mida õieti lause autorilt ei tahaks uskuda), siis on tee lahti muuseas ka lodevusele ja minnalaskmisele. „Lugejal raskem, luuletajal kergem” – see meetod on kahjulik luule­tajale enesele, kui lugeja pahandub juba lihtsalt vormi pärast, läbemata süüvida sissu.

Pidades põhjendatud arveid meie poliitikute, „isamaalaste”, tõusikute ja kompaniiga, klaarib Barbarus suhteid ka kaasluuletajatega, väljendades väiteid, mis ei jäta esile kutsumata vastu­vaidlusi. Kõigepealt: tänapäeval on küll luuletaja see üsna väike tegur ja süüdlane meie maksvas ühiskondlikus korras ning selle mõjustamises – on ju lüürika nii ebapopulaarne.

Jättes kõrvale muu selt alalt, peatun luuletisel „Elavate poolt ja manalaste vastu”, kus ta hüüab:

    „mööduge rahulikult kopitund klassikuist

    ——————————————–

    tean: iga manalane – elavalle riiv…

    vaevalt saaks olla ta tulevpõlve eostajaks -“,

kusjuures loendab rea meie surnud kirjanikke,  lõigates  sellega laudlina pooleks elavate ja koolnud kirjanikkude vahel, küsimata, kas lahkunute vaim mitte edasi ei ela. Ja edasi:

    „Ja sina, uustulnuk, kelle nime ma ei tea,

    tervitus sulle: süda, käsi, ole hea!

    ——————————————–

    Kui ründate tulevikku – üle mu haua,

    meenutage! moodustan ainult hüppelaua…”

Surnuna on ju loogiliselt ka Barbarus ise mitte „elav”, vaid „manalane”, kuid enda arvates mitte ,,elavalle riiv” ega muu kopitunud takistus, vaid „hüppelaud” tulevikku. Võidakse auto­rit süüdistada liigses iseteadvuses ja enesekiituses.

Barbarus eitab olevat ülekohut ning ühiselulist korda ja ei­tab ka kõike vana, kuulutab tulevikku, ergutab ja kutsub üles tuleviku heaks elama ja töötama:

    „Tänapäeva inimene – kaugustesse näev:

    loodangul päikse juba tervitame koitu,

    sõnade märklauaks: aasta 2000.

    Sedasi,

                edasi!”

Ta on ratsionalist, elujaatav, järsk, range sõnaga ja iroo­niline. Tarvitab võrdlusi spordist, moodsast tehnikast ja füüsi­kast, armastab kauguste perspektiive ja vaateid kõrgusilt. Oma väärtuslikumad, piltlikumad ja mõjuvamad sõnangud aga sageli segab ta ja koormab ära sõnalise liigliha ning proosastatud värs­sidega, küsimata ja hoolimata, kas ta luuletisist jääb järele luuletisest oodatav järelhelin või mitte. Olles kaugel sellest, et nõuda kunsti kunsti pärast, tuleb siiski tunnistada, et Barbarus oma luuletised tihti jätab ühendamata kunstiliseks hoovuseks ja ümaruseks.

Et ta viimast aga suudab, seda tunnistavad luuletised nagu: „Ühe talvehommiku läbilõige”, „Väljarändajad” oma keskmises osas ja tundestatud lõpuga; „Matk ellu 1″, „Kevad sügisen”, „Suve kroonika”, „Värss = mu kevad”, „Vabakevade” tsükkel, milles tuikab ürgtundeid ja tarmukat värskust, „Ööst hommi­kusse”, „Must kass” ja mõni muu raamatu paremikku kuuluv salmistu, millele lisaks loendub heledamaid lauseid, ridu ja sõnu varjulisiltki lehekuult.

*               *

*

Jaan Kärneri „I n i m e n e   ristteel” on neist viiest kõige raskemeelsem ja ühetoonilisem raamat. Ta raskemeelsus sõltub elu hädadest ja viletsustest; neist maalib ta süngeid ja pealekaebavaid pilte, kus sageli korduvad: nälg, viha, õudus, meeleheide, tigedus, needus, sajatused; ainult oma kogu lõpu­poolel reibastub autor, hüüatades ülestõusu-rünnakule ühiskond­liku ülekohtu vastu.

Kärneri eelistatumad sõnad on ses kogus: nälg, peni, õud, süda, vaesus, timukas, räbalad, viletsus, sapp. Kõige selle ma­senduse ja sünguse asetab ta hulgas luuletistes talve külma ja kõledusse – ja kõveneb pessimism.

Kärner on siin suurel määral subjektiivne luuletaja ning jagab enam moraali ja õpetusi, kui see võiks luuletusile kasulik olla. Parem on seisukohavõtud jätta lugeja osaks. Seks olgu värssides domineerimas tegu ja pilt, niivõrd iseenesest mõjuv, et lugeja ise teeb otsused. Kui autor oma kommentaaridega ja aval­distega poolehoiud, protestid ja seisukohavõtud nii-ütelda lugeja nina eest ära võtab, siis on sellega lugeja õigusi vähendatud, ta isetegevus ja omamõtlemine kitsendatud.

Voolavalt, harjunud rütmis veeretab Kärner oma värsse. Oma peateema teisendamistes ja paljundamistes ta ühetoonistub. Iga kord ei tundu ta luuletis suure elamuse tootena. Kui tõeline elamus ehtsa kire ja intensiivsusega on paberile pandud, siis on see ühtlasi ka tühjaks ammutatud, nagu plahvatusega lahendatud efektile järgneb rahu ning paus; kui aga paugud tulevad nagu kiirlaskjast, siis on meil tegu juba mehaanikaga – mõistusliku ülekaaluga produktiga.

Kultiveeritum värss tuleb Kärneri vilunud (paiguti liigagi vilunud) sule alt harvemalt. Kogust jääb paremikku märkida: „Laul ühest poisikesest”, „Mängumaja”, „Lapse päev”, „Eksinud poisi seiklusi”, „Lambi valgel”, „TaIv 1932″ – kolmas luuletis tsüklist, „Üllatus”. „Kevadlaule” I ja V, „Kiviraidurid lõunal”, „Vaikne õhtu”, „Õhtu pärast äikest”.

Et Kärner võib hästi öelda, selleks leidub kogust tunnistusi; siin ainult paar näidet:

    „ …lapse pilgu abitus ja valu

    ——————————

    …mu  silmist  sisse  palu b.”

    „Korjates tervist päikese alt

    aia ääres vanake suigub.

    Lapsed seisavad läve ees,

    võidu nina ja räästas tilgub.”

Kuid selliseiks tsiteeringuiks on Kärner kitsi põhjusi andma- just nagu ei tihkaks kultiveeritumat sõna palju oma värsside teenistusse panna Kärner, see vaese rahva ja aja hädade ning narruste laulik, kes muuseas oskab küll selgelt ja lakooniliselt väl­jenduda, nagu näiteks „Iroonilistes riimides”:

    „Täna imet  ei sünni enam:

    Selleks   on maailm   liiga   tark.

    Freud, ja kino, raadio, lennuk –

    Milline kõigeteadmise poos -“

*

Meelsuselt kahe eelmisega sugulane on Johannes S c h ü t z  oma kogus „M aha rahu!”

Tujult ja temperamendilt läheneb ta rohkem Barbarusele kui Kärnerile, kellest ta on optimistlikum, vähem vihasesõnaline, ope­reerides enam iroonia ja meeleoludega.

Ehkki raamatu pealkirjaga kuulutab Schütz end võitluselau­likuks ja ta löömalustist ning trotsist on tunnuseid ta värssides, kõnelemata ta rühmaprogrammist, ometi on selles kogus kunsti­liselt saavutuslikum osa seal, kus ta mõtiskleb, nukrutseb, tuskleb, kibetseb; kus ta on enam välisilma mõjualune kui mõjus­tada püüdev. Nii eraldame vormikindlama „Käsipõsikil”, siis „Vastu ööd”, kus luuletaja rühib läbi tühja, kõleda linna öises, vaikuses, mil:

    „Rämpsuks kägarasse viskub

    elutahe, rõõm ning usk:

    see on meie tõu tusk –

    külm ning enesesse kiskuv.

    Ikka, ikka ringi tiirle,

    hõiska, ülista või nea –

    oma kodumaisin piiren

    kitsus sulgeb iga rea.”

See on luuletis, kus plastiliselt on edasi antud öised muljed ja kus lõpuks usutava seiga abil on tehtud kääne tõusumeeleollu. Edasi „Väsimus”, jälle kindlavormiline luuletis, kus orbiitlane ei häbene laskuda inimlikku nõrkusesse ja olla päris lihtsalt impres­sioonide kütkes. Veel „Viimne öö”, milles toimitakse jällegi oma isikuga ja kus küll hüütakse programmikindlalt:

    „las hääbuda see, mis vana ning nõrk,”

    kuid põletanud vana kuuse:

    „Tahaks järgi veel visata

    midagi aegunud asjade seast,

    et kerkiks soojuse pügal –

    selleks kõlbab oma  tühine  süda

    ja  tänini kirjutet  read.”

See märgib küll siirust ja eneseirooniat, kuid südame ahjuheitmine – kas see siiski ei anna ära saladust, et süda takistab, et süda dikteerib, et ta maksab ja käib oma rada kõigi lipukir­jade kiuste.

Ühistundlikest luuletisist on mõjuvam „Matus”; napp kir­jeldus, kus lihtsa sõna all tuksub ainest enesest sõltuv sügavam tundmus ja sündmuse paljutähenduslikkus. Värskema vaatluse ning nägemise produkt on ,,Lihaturul” oma drastilise natura­listliku lõpuga. Eelistatavamate luuletiste hulka kuuluks ka avavärss „Vaevamägede maalt”, portree luuletaja isast-töömehest, kui välja lõigata lõpupoolelt eelviimse salmi autori seletus-read: „Mul on tunne” jne, mis lahjendavad pilti. Aga lõpp ise on hea.

Kui Barbarus meelsasti suunab oma pilgud üle maakera, siis Schütz leiab küllalt ainet üsna lähedast ümbrusest, agulist, väikelinna miljööst. Siit on ammutatud meil enne Schützi, on lei­dunud ainet temale ja jääb üle teistelegi.

Nii kirjeldab Schütz kojameest, kes „taskust ja tundmusist tühi”, koristab kevadist tänavat, leiab äkitselt vastse kahekroonise raha, „pilgu kõrgele heidab ning köhatab nõksuva põlvega tal­vise sapi sügavast rinnast”.   Siis:

    „laseb paista ninna

    paar päikesekiirt”.

On luuletajast nähtud ja lugejalegi heameeleks sõnastatud väikese inimese juhuslik rõõm.

Või korstnapühkijast värsitaja ärklitoa katusel, kelle kuul­dava toimingu puhul leiab autor ühistunde:

    „On tunne – nagu voolava tööga

    enese kaelast alla käiks  luud

    ja puhastaks tahma, mis imesin sisse

    uneta ööga -“

Edasi annab Schütz oma värsis ruumi mustusevedajale (kir-janduspoleemilises luuletises), maalrile, kardsepale, muule ameti- ja töömehele, asub isegi treipingi taha – muide, „Treipingil”, ses töölaulus puudub aga töörütm, takt ja töötarm, selle asemel esi­neb Schützi eelistatud kirjelduse laialivalguvus, mis küllalt takistab Schützi tõusmast töölise- ja tööväe rünnaku ning rühmingu laulikuks (mitte üksi mainitud luuletise puhul konsta­teeritav).

Vormilt on Schütz aastakaaslasist kõige vabam, seda kuni värsside lammumiseni ja hajuvuseni. Ei tuleks talle sugugi kah­juks enam distsiplineeruda, et mitte sattuda nii värsi proosastamisse, nagu on „Enne Pen-klubi istungit” (kus muide ei puudu ka poosi jäljed), samuti „Novembri õhtul” (see sõnaohtrusest koormatud ekskursioon ajalukku, reportaaži ja geograafiasse), veel „Läbi töötavate tänavate” (aiva kirjeldised). Siis oleks kujundunud rühtlikumaks „Talisel teel”, mis välisest rütmi- ja rea-kindlusest hoolimata kipub sisemiselt jääma ohjeldamatuks loendiks.

Schütz on rühma teoretiseeringute ja loosungite kaudu ise kit­sendanud oma loomingu piire. Sestap on vastuoksuslik ta värsis kõnelda nii mitu korda „uneta öist” – orbiitlane ei halise! Ja mitutki puhku ta luuletisis ilmnev enese isiku ja kitsama inter­jööriga tegelemine võib temalegi kaela tuua etteheite „oma enese mina kallal nokitsemise” pärast, mida ta rühm just teistele hülga­valt nina alla heidab. Nii tahab olla Schützil piiratud vabadus pessimistelda nagu nt „Võitluses” (eespool lõppu).

Minu ja vististi paljude väljaspool rühma seisjate poolt ei ole karta luuletaja loomingu vabaduse kitsendusi, pigemini olgu juba tõkestatud programmi- ja teoretiseeringute diktatuuri nõu­ded, milles toetust leiame näit. Goethelt, kes lausub: ,,Grau ist jegliche Theorie”.

Tahaks siiski häält tõsta ühe asja vastu, mis ei kuulu puht-loomingusse, vaid suhtumisse. See on: ,,Kevadisel avavõistlusel” kirjeldab Schütz, kuis tänapäeval ei hinnata enam „Fausti”, Beet­hovenit, Poe´d, Whitmanit jt, vaid eelistatakse jooksjat Peltzerit, poksijat Sharkeyt, kuulitõukajat Hirschfeldti jt, ja:

    „Kes Wilde sõnamaadlusist saab veel jagu

    Mahtra sõjan ja Mäeküla piimamehen,

    kui Jaan Jaago

    murrab matil õlad iga mehe?”

Aga kui Schütz väljendab oma seisukohta ses seigas, siis hüüab ta:

    „tervitan neid, kes suured

    jooksurajal, värvi-, sõna- või helimängun valdavan”

ja lõpuks:

    „ükskõik, kas võidab siin see,

    käsin kel jõud või laulden kes jookseb oma tee”.

Niisiis, üheväärtuslikud olgu Beethoven ja ,,looduseime” Hirschfeldt, Ed. Wilde ja Jaan Jaago. Täname! Nii „moodsad” me ei ole.

*

Viimne, Henrik Visnapuu kogu „P ä i k e  ja jõgi” sisaldab kõige enam looduslüürikat (koos pisku armuluule ja mõ­ninga allegooriaga) ja on teistest kõige vähem aktuaalne, ei su­gugi ajakajastaja (kui mitte arvesse võtta paari kõrvalist viidet oludele).

On palju, arvamata palju luuletatud loodusest, kuid ikka on see ala võimalusi pakkuv, huvisid ja südant enda poole tõmbav, kui aga luuletaja seisab oma ülesande kõrgusel, kui ta oskab näha ja tunda ning leiab need sõnavõtmed, mis lugejalegi lahedasti avavad ukse looduse aaretesse.

Talv oma rahu ja puhtuse, vaikuse ning tuiskudega, ke­vad urbadega lumes kuni kündja ning orasteni, suvi, see suur ajakülluslik õnnistus inimesele – see oleks Visnapuu raamatu lihtne luustik, ta meeleolude alus.

„Lumises päevas” saavutab ta lihtsa, mõtliku loendi abil, mis kirjatud mõningate elavustega nagu „orav käpaga puistab mu pähe lund”, selle rahu ja kergemalt hingama paneva meeleolu, mis irrutab su tubasest argielust. „Pööripäeva eel”, küll tavalises, kuid värskeks hõngustatud rütmis, sisendab ta reipust ja tarmukust, ja tunned lõbu, kui:

    „Vastu silmi, vastu nägu

    tuul lööb sulalund ja lopja.

    Silmi peksab valget lupja.

    Lopja, lupja täis kõik nõgu.”

Siis tuleb väike tsükkel: „Künd”, „Rukkioras” ja „Lõoke”, mis oma puhta laululisuse, rõõmu ja kunstilise ümarusega tõm­bavad sind neid uuesti lugema.

Edasi on eraldada raamatu paremikku: „Nii pidulik val­gus” ja osaliselt „Sügav suvi” ja siis kalalauludest „Paadil”, oma hästi edasi antud suveõndsuse tundega:

    „Süda kallastest on lahti,

    sügavusi hää on vahti,

    üle ahtri vabe otsad.

    Mured jooksvad mööda perve,

    nagu rästad löövad parve.

    Asjatult mind taga otsid.”

Ja samast suurest tsüklist: ,,Laul”, „Puruvanake”, „Särg”, „Unnaga”, „Säinas”, „Tulease”, „Tagasisõit”.

Õnneliku ainehaarde on teinud Visnapuu nende kalalauludega, mis moodustavad raamatu „naela”; see aineala oli meie luules senini peaaegu puutumata, ainult A. Alle, värsimeistreist suurim tegelik kalastaja, tegi kord sesse valda tagajärjeka kü­laskäigu stroofides – ja ta paadikamraad K. A. Hindrey on proosas, ,,Pühajärviana” tsüklis kirjutanud hulga paeluvaid mi­niatuure (ajalehis).

Kalalauludega toob Visnapuu värssidesse rohkesti leksikaal­set värskust, oma uue Emajõe-äärse kodu armust on Visnapuu tegelikult kalastades avastanud selles tublid sõõmud luulet; luulestuvad siin oskusliku sule all ametialased terminid, proosalikud esemed õilistuvad värsis.

Neis laules leiame ilusat, säravat, karget, veiklevat – seda, mida külluses valavad suvekuumus, jõgi, ööpehmus ja muu aarete läte meie üürikesel, kuid seda kallimal aastaajakesel. Etteval­mistuste ja kalastamise toiminguis on Visnapuu vaatleja, tundja ja heameeletseja; hasarti aga, mis sisaldub selles spordis, ta edasi ei anna. Sellevastu tarvitab sageli paatost, mis sellesse mediteeringusse õieti ei sobi, tarvitab liialt tähtsustavat pöör­dumist oma tarbeesemestiku ja püütavate poole, mis paiguti mõjub mingi ülespuhumisena ja kas või kuidagi poosina. Eriti see oma südame ülearune asjasse segamine. Kui nii sageli oma süda suhu võetakse, siis kipub see süda muutuma vääriselundist (sügaval peituvast) kergemaks, pinnaliseks, nagu vahetusrahaks.

Tõsi, kogu raamatus leidub küll kohti, kus süda on parajas paigas, korvamatugi; on ka õigustatud teatud stilistiline võte: kordamine, kuid mõlemast põhjendatavusest kaldub Visnapuu sü­dant raiskama ülemäära, läbisegi enam kui kord iga luuletise kohta. Et mitte paista erapoolik, vaatame ses suhtes teisigi au­toreid: silmatorkav on see ,,südamehaigus” ka Barbarusel ja Kärneril – ometi pole Eesti lüürikas ega kirjanduses nüüd maks­vusele tõusnud eriline südamlik vool – praegusel „uusasjalisel” ajajärgul. Pigemini on meil tegu vähese viimistluse ja läbematusega toimetada rangemat valikut käsikirjade koguks korral­damisel.

Teine ,,kinnissõna” on Visnapuul hõbe; ka seda tarvitab ta ohtrasti, valab ühte luuletisse kuni seitse hõbedat („Mõrraga”) – ise vana luuletaja ja kange teoreetik.

Kalalauludes näeme, et Visnapuule ei piisa lihtsuse- ja loodusluulest, vaid ta punub sisse allegooriat, mis kohati takistab vahetut osasaamist ja häirib tumedusega. Kus algab allegoo­ria, kus lõppeb otsekohesus? Ja milleks see iganenud stilis­tiline võte? Nii on aruti õigustatud küsima lugeja. Puhtkuns­tilisi väärtusi Visnapuu nendega ei lisa, vaid taotelles mõttesü­gavust ütleb paremal juhul vähe tõeliselt tuntut-sügavat, hal­vemal – reastab umbridu ja mõistatisi.

Visnapuu kui veendunud riimiuuendaja ja -avaldaja on oma ird-, umb-, halb- ja võltsriimide õigustuseks koostanud pika teooria, milles iga väärriimi jaoks on leiutatud reegel, nii et kogu reglement on keeruline nagu mõni muukraudade tea­dus, mis teiste luuletajate võrratult puhtamaid riime tembeldab aiva vigasteks, omi lonkavaid aga reegeldab „õigeiks”; ta tar­vitab seski kogus puhtaid riime segiläbi vigaste, poolikute ja laiskriimidega. Selle „teooria” abil on riimimine väga ker­geks ja avaraks tehtud, igatahes nii hõlpsaks, et siin on või­malus anda ja õigus nõuda võrratult rohkem uusi paare kui puhaste riimide puhul; ometi hakkab Visnapuu juba läbi ajama: kordab varem tarvitatud paari: pilet-palet, pilet-palet, tarvitab samas kogus kolm korda: südame-sadama „riimi”, kordab hernes-hõrnas jm ning ei põlga sugugi ära (oma uusrikkuse juu­res) vanu kulunuid: hää-pää, öö-vöö, ees-mees, kera-tera, suul-tuul jms. Samas Barbarus, kindlam riimija ja hulga vähem irdriimi tarvitaja, leiab vanaski süsteemis uusi paare: huljas-puljas, japs-laps, korsten suitsev – süda t u i t s e v, värss-pärss jm.

Muide on ird-, umb- jne riim kaunikesti kodanikuõiguse leidnud kogu aastatoodangus. See on moes. Vanamoe­lisuse kaitseks (mida mulle võidakse ette heita) ütlen: riimide paar on kui küsimus ja vastus; on päramine paariline ird-, umb-, halb- või võltsriim, siis on see kui poolik vastus või ei olegi vas­tus.   On osaline või koguline võlgujääk.

Kuid riim ei ole ainus luulekunsti vahend. Kõige korralikumadki riimid ei päästa värssi täielikult luulelagedusest. Sageli sa riimi nagu ei näegi, vaid sind haarab see, mis seisab eespool riimi.

Ja seda on Visnapuul nii laulude, salmide kui ridade kaupa. Viimastest:

    „Puud kõnnivad  kalda all, päädpidi veen

    ja päike läind puude perra.”

    „Kalamaimud lastega  perve all,

    vesi suliseb, langeb kui hõbe.

    Vanad ahvenad kõnnivad sügaval,

    lutsul kivi all kasvab habe.”

    „Hommik õhtul juba on sülen.”

    „Kündja kevadpäikesen õnnis,

    vaev ja vile segi suul.”

    „Kümne varbaga kaunis jälg

    selja taha jääb maha.”

    „Südame vabaks lasen kui  kuuli.”

J. m. j. m.

Neis väikesis prooves, millega murdosaliselt on tsiteeritud Visnapuu raamatu väärtuslikum osa, on luule, nagu me seda oleme kogenud ja hindame.

See luule ei vaja ega karda teoretiseerimist, lipukirja ega väitlushüüde, peale ühe: olla kunst ja taotella täiuslikkust, olla produkt elamusest ja sisendada sellist lugejasse. Too on ja püsib ning rõõmustab.

*

Seda viimast olen püüdnud välja sõeluda kogu aastatoodan­gust. Nii tuli mul eelistada võimet tahtele, teostust program­mile, ehtsust poosile, värskust kulunumale, viimistlust sõelumatusele. Et nende nõuete alla peab painduma ka ühiskondlik luule, on samuti mõistetav, kui sellisteks väljendusteks tarvitatakse luulet.

Sõelumine on andnud tulemusi. Aastatoodang üldiselt on enese õigustanud.

*

Barbarus-revolutsionäärile, kohtumõistja Kärnerile, looduseharrastaja Visnapuule, rahutule Schützile ja esteet Adamsile on tulnud aastakaaslasiks kolm noorurit oma esikvihkudega. Neist debüteerib Sergius Russ kõige rearohkemalt iseenese illustree­ritud koguga, mille nimeks on „Laul inimesest”. Noore inimese maailmavalu, kõmisevalt ja paljulobisevalt kirja pandud, värsside paigutusis iseäratsusi, paar õnnestunumat salmi sekka, teatud määral värsitehnilist oskust – ja kõik.

Teine sest kolmikust on naisautor, pentsiku varjunimega Hei V i r v, kes oma kolmepoognalise on ristinud „Värsse ühest päevikust”. Väheütlevad loodusluuletised, meeleolud ja kelkivad ning ülespuhutud armuseiklused osalt konarlikes stroofides – need salmid oleksid võinud väga hästi jäädagi autori päevikusse. Kuid tal oli neid tarvis pühendada „Merimehele kapten A. V. H.-le” ja lisaks lõpus avaldada rida epigramme oma lähema tut­vuskonna aadressil – ja nii on trükipress ja hea paber teenistusse pandud.

Viimane uustulnukaist Valter P a l l o vihukesega „Luuletused I anne” on kõige tagasihoidlikum nii aines kui värsside arvus (üks trükipoogen). Luuletab nii, nagu ammu enne „Noor-Eestit” salme sepitseti.

Kõik kolm oleksid võinud aastatoodangu rikastamata jätta ja selle asemel kasvatada võimeid ning oodata oma küpsemist luuletajaina.

Arthur Adson

Eesti Kirjandusest nr. 3/1933