Riik ja ajalugu
Riik on rahvas „vormis“. Siin on jutt riigist suures stiilis, nagu see tekib koos kultuuri, koos ürgseisustega. Mingisugust riiki lihtsaimas mõttes omavad juba üksikud loomaliigid. Riigi teguvõimsus ei baseeru mitte kirjutatud põhiseadusele, vaid hästi töötavale valitsusele. Kirjutatud põhiseadus omab ikka vähest tähendust tegeliku vormisolemise kõrval, mis kujuneb ajakogemustest ning natsiooni omadustest. Mida tugevam on see riigi loomulik vorm, seda kindlam on selle teguvõimsus ettenähtamatuil juhtumeil. Sealjuures on tähenduseta, kas riigi tegelik juht kannab kuninga, ministri või parteijuhi tiitlit.
Iga kultuuri suurestiilne ajalugu algab feodaal- ehk lääniriigiga. See ei ole veel riik tuleviku mõttes, vaid kogu elu korrastus, arvestades üht seisust. Rassiinimeste keskel selle sõna uhkeimas mõttes tekib tähtsuse astmestik lihtsaist rüütleist kuni kõrgeima lääniisandani, kes siiski on vaid primus inter pares. See toimub ühel ajal suure doomi- ja püramiidiarhitektuuriga. Kuid lääninduse tõus ja langus on üksteise lähedal. Keset ürgseisuste õitsengut tekivad tulevaste natsioonide algmed ja sellega ühenduses ka riigiidee sõna tõsises mõttes. Kõikjal esineb edasi teatav aeg, kus läänindus on juba langusel, tõusev riik aga pole veel jõudnud oma kõrgusele. See vaheaeg on olnud alati ja kõikjal hirmsate kriiside allikaks. Egiptuses oli see 6.—8. dünastia ajal, Hiinas algas see 9. sajandil (e. Kr.), Lääne-Euroopas 13. sajandil, renessanssi stiili ajastul. See vapustus tähendab riigi võitu seisuste üle. Seni oli riik samane aadli saatusega, nüüd aga tekib idee, et üle aadli on veel midagi ja nimelt riik.
Ürgne riigimõte on kuni loomamaailma ulatuva enesestmõistetavusega seotud üksiku valitsemisega. Seda enesestmõistetavust tunnevad hingestatud hulgad otsustavatel momentidel, kui nende hulgast tõusevad üksikud isikud, juhid, kellele hulgad kuulekalt alistuvad. See kordub suurte eluühikute, rahva ja riigi kujunemisel ainult aeglasemalt, ja mõnikord mingi suure sümboli pärast mõne teistsuguse vormi maski all. Selle kosmilise tõsiasjaga on seotud pärandamistahe, mis tugeva rassi puhul loodusjõuliselt ilmub. Selletõttu juhiolemus kandub üle järeltulijatele, tekib dünastia.
Mida rohkem läheneb riik oma puhtale vormile, seda absoluutsemaks ta muutub, vabanedes igast teisest vormiideaalist, seda suuremat kaalu omab natsiooni mõiste seisuste üle. Veel kord tõusevad endised võimud, aadel ja preesterkond, kellel kõik kaalul, riigivõimu vastu, tekitades suuri sisemisi võitlusi ja rahutusi, millest võtab ühel poolel juba „rahvas“ laias mõttes osa, omades sellega poliitilist tähendust. Õhtumaal tunneme seda ajajärku n. n. Fronde’ide võitluste all Prantsusmaal XVII s. keskpaiku, Hiinas vastab sellele Ming-Dšu aeg (685—591), Vanas Kreekas türannide aeg. Antiikses linnriigis nimelt, kus puudusid dünastiad, kus aadel üksi oli poliitiliselt mõõduandev, kujuneb türannide näol midagi dünastia sarnast, mis toetub mitteseisuslikule rahvale ja viimase koos endaga teatud võimule aitab. Riigiidee jääb võitjaks seisuste üle. Prantsusmaal ning Hispaanias võidutseb piiramatu kuningavõim. Saksamaal on iga väike vürst piiramatu võimuga oma riigikeses, kuigi keisrivõim kahvatub. Inglismaal kujuneb seisuseesinduse parlamendi absolutism. Parlament on puutumatu nagu kuningad. Selle ajastuga on kultuurriikide olemisvõimalused realiseeritud, on saavutatud poliitilise vormi kõrguspunkt, mida riik enam ei ületa, kuid kauaks ka ei säilita. See on ajastu, kus kunstid on jõudnud kõrgustipule, ajastu, mida iseloomustab suursugune poliitika oma kunstipärase kabinetidiplomaatia filigraaniga. Sümboolsete üleisikuliste vormide kõrguspunkt on Hiinas 600. a. ümber (e. Kr.), antiikmaailmas 450. a. ümber (e. Kr.) ja Õhtumaal a. 1700 ümber, langeb seega kokku kultuuri hilisajastu tippudega. Hilisajastuga aga on ka riik ja kultuur jõudnud piirile, kus algab üleminek tsivilisatsiooni, kus neljas seisus (mass, pleebs) segab end otsustavalt sündmuste käiku ning esimest korda jõuks kujuneb. Riik oma nõudmistega muutub linna mõistusele koormavaks, samuti nagu koormavaks on muutunud kunstis barokiajastu suured vormid. Ühteviisi on see kultuuri küpsede vormide koormavaks muutumine maksev kõlbelisuse, kommete, kunstide, mõttestruktuuri kui ka poliitika kohta.
Kodanlikud revolutsioonid, mis ikka toimuvad linnades, tähistavad vanade vormide ja sümbolite mittemõistmist. Neid asendavad käegakatsutavate eesmärkide taotlused, olgu kas või vaimustatud mõtlejate või maailmaparandajate unistuste realiseerimiskatseis. Vaid see on veel midagi väärt, mida õigustab kõikvõimas mõistus. Kuid ilma sümboolsete, metafüüsiliselt mõjuvate vormikõrgusteta kaotab natsiooni elu oma sisemised jõud ja võimaluse enese maksmapanemiseks ajaloolises elus.
Kodanlus, see linliku vabaduse seisus, pole aga alati oma tegude isand. Ta on üksmeelne vaid mõne teise seisuse vastu, kuid uue ehitamisel jaguneb ta üksikuteks erihuvilisteks gruppideks. Vaba olla millestki soovivad kõik. Vaim soovib ellu viia „igavest õiglust“ ajalooliste tõsiasjade vastu, raha tahab saada vabu käsi ärilisteks otstarveteks. Lisaks ilmub ajaloolisele näitelavale tsivilisatsiooni ajastuga uus jõud, kes puudus veel Fronde’ide võitlustes, inglise revolutsioonis ja ka esimesel türannide ajastul, nimelt pööbel.
Tsivilisatsiooni linnadesse kogunevad juuretud inimmassid, kes ei kuulu ühessegi kutseklassi või seisusse, südame sügavusest ka mitte töölisklassi, olgugi et nad on töötama sunnitud. Instinkti järgi kuulub siia kõikide seisuste ning klasside liikmeid, juuretud talupojad, literaadid, ruineeritud äritsejad, kõigepealt aga allakäinud aadel. Pööbli mõju ületab tema arvu, sest pööbel on alati kohal, kui toimuvad suured sündmused, on kõigeks valmis, austuseta korra vastu, oskab kasutada sündmusi enda kasuks ning leida ideelist kaasabi tihti intelligentsi poolt. See ajastu omab erilist tähendust sellegi poolest, et tõsiasjade valdkonda tungivad ja püüavad realiseeruda abstraktsed tõed. Barokkriigile, mis oli sügavalt „vere“ ja rassi väljendus, tekib vastand ratsionalismis, mille jumalateks on igavesed tõed ja mõisted. Poliitilise tähenduse omandavad raamatud ja teooriad.
Aga kriitiline vaim on ainult üks neist tendentsidest, mis lähtuvad korraldamata massist. Abstraktsete mõistete kõrvale tekib maa ürgväärtustest vabanenud abstraktne raha, mõtleja kabineti kõrvale poliitilise jõuna kontor. Mõlemad need on sisemiselt sugulased ning lahutamatud ja kehastavad varase aadli ja preesterkonna vastuolu jätkumist kodanikkonnas. Raha on puhas tõsiasi ning sellena üle ideaalsete tõdede. Viimastel on tõsiolude maailmas ainult vahendiväärtus — lööksõnade näol. Demokraatia ja plutokraatia on samatähenduslikud. Nad suhtuvad üksteisesse kui soov tõelisusesse, nagu teooria praktikasse. Kõikide maailmaparandajate ja vabaduspüüdlaste traagikoomikaks on see, et nad meeltheitvas võitluses raha mõju vastu toetavad viimast just selle võitlusega. Taotletakse avaliku arvamuse vabadust, aga selle vabaduse juurde kuulub selle mõjutamine rahaga, samuti kui ajakirjanduse vabaduse juurde ajakirjanduse omamine ja valimisõiguse juurde valimisagitatsioon, mis mõlemad on rahaküsimused. Ideede esindajad näevad vaid ühte külge, raha esindajad töötavad teisega.
Kõik mõisted liberalismist ja sotsialismist on tekkinud raha kaudu ja raha huvides. Tiberius Gracchuse rahvaliikumise võimaldas rikaste ratsanike seisus, ja niipea kui need tagasi tõmbusid, vaibus liikumine. Caesar ja Crassus toetasid Catilina mässuliikumist, mitte omandi, vaid senati partei vastu. Vaim mõtleb, raha juhib, selline on kõikide möödunud ja mööduva kultuuri saatus alates ajast, kui suurlinn on võitnud esikoha. See ei ole ülekohus vaimu vastu, sest ka tema on võitnud ja nimelt raamatute ja ideaalide vallas, mis ei ole sellest maailmast kuhu kuuluvad raha ja tõsiasjad.
Tsivilisatsiooni algust tähistab absoluutse monarhia ümberkujunemine konstitutsionaalseks monarhiaks ja parlamentaarseks riigiks, mille äärmiseks võimaluseks on vabariik. Ainult doktrinääride suus on vabariik omaette vorm. Tõeliselt on ta vaid mittemonarhia monarhialt laenatud vormidega. Kuid tänapäeval on parlamentarism juba täielikus languses, ta on kodanliku revolutsiooni jätkuks teiste meetoditega. Valimiskampaania oma hääletamissedelite, ässitamisega sõnas ja kirjas on tõeliselt kestev kodusõda, kus iga suur parteijuht on omaette tsiviil-Napoleoniks. Parlamentarism ei ole kõrguspunkt, nagu selleks oli barokkriik, vaid ainult lühike üleminek hilisajast selle orgaaniliselt kasvanud vormidega vormitusse maailma, suurte üksikisikute, diktaatorite ajajärku. Tal on barokiajastu häid sugemeid, nagu neid omavad 19. sajandi esimese poole majad ning mööbel. Parlamendi kombed on inglise rokokoo, kuid nad ei ole enam iseenesestmõistetavad ja veres olevad, vaid pinnapealselt matkitud ja hea tahte küsimus. Säilitada vormi ka siis, kui see huvidele vastu käib, sellele eeldusele tugineb parlamentarismi võimalus. Vaid lühikeseks ajaks omab parlamentarism sügavuse ja kestvuse paistet, tekitades võiduviljana vaimustust nagu iga teine noor ideaal. Kuid parlamentarismi saavutamisega on ta ka õigupoolest ületatud. Niipea kui parlamentarism on kaotanud noore ideaali külgetõmbejõu, kui tema pärast enam ei minda barrikaadidele, tekivad väljaspool parlamenti abinõud oma sihtide saavutamiseks hääletamise tulemuste kiuste. Nende hulgas tuleb nimetada raha, majanduslikku survet ja eelkõige streiki. Niihästi massides kui suurte üksikisikute seas kaotab parlamentarism varsti oma aupaistuse ja 20. sajandi algusega läheb ta kiiretel sammudel vastu oma lõpule, osale, mille ta kord oli valmistanud monarhiale. On tõsine hädaoht, et valitsema pääsevad vormitud võimud, nagu neid ammugi tuntakse Lõuna-Ameerikas ja Mehhikos.
Sellega on Õhtumaa ajalugu astunud hiiglavõitluste ajajärku, milles meie seisamegi juba tänapäeval. See on üleminek napoleonismist tsesarismi, mis haarab vähemalt kahesaja-aastast arengut ja on kõikide kultuuride saatuseks. Hiinlased nimetavad seda Tšan kuo, võitlevate riikide ajastuks (480—230). Selle algul oli Hiinas seitse suurvõimu, kes kisti lõpmatuisse võitlustesse. Aastasadu hiljem oli jäänud vaid viis riiki järele. Hiiglavõitlused miljoniliste armeedega nõudsid rahvalt tohutuid pingutusi ja määratuid ohvreid inimeludes. Selleaegsete teadete järgi hukkus miljon inimest. Üksteise järel kadusid Hiina maailma näitelavalt need üksikriigid, kuni a. 221 (e. Kr.). Tšinide riigi valitsejale allus juba kogu Hiina ja Augustuse tiitli all rajas ta Hiina ühise keiserriigi.
Ükski ajajärk ei avalda selgemalt maailmaajaloolist alternatiivi — kas suur vorm või suur üksikjuht. Kui natsioonid lakkavad olemast poliitiliselt vormis, siis kasvavad energilistele võimuihkajatele võimalused pääsmiseks ajaloo etteotsa. Ajalooliste traditsioonide asemel, mis on ise kosmiline potents kõrgemal määral, nii et pole vaja geeniusi, juhuslikud suured tõsiolude inimesed etendavad nüüd otsustavat osa. Nende tõusmise juhus viib rahva üleöö sündmuste etteotsa ning nende surma juhus võib paisata kõik isikliku režiimi kadumise tõttu tagasi kaosesse (näiteks Caesari tapmine). Kultuur seob kõik jõud rangesse vormi. Nüüd on see vorm lagunenud ning „loodus“, s. o. kosmiline tungib vahetult esile. Pööre absoluutsest riigist võitlevate riikide ajastusse tähendab tõsiolude maailmas üleminekut stiilsest valitsemistraditsioonist isikliku, piiramatu, „nii tahan, nii käsin“, võimukorraldusse. Sümboolsete üleisikuliste vormide miinimum langes antiikmaailmas Sulla ja Pompeiuse aega, meil on ta järgneval sajandil saavutatud, võib-olla juba läbitud.
Suurte riikidevaheliste võitlustega põimuvad kõikjal hirmsad sisevõitlused ja revolutsioonid, mis pole mitte riigiliste, vaid eranditult põhiliselt isiklike võimuküsimuste teenistuses. Milliseid ülesandeid ja sihte nad taotlevad teoreetiliselt, milliste hüüdsõnade all on sündinud näit. Araabia või Hiina maailmas selle epohhi revolutsioonid, on ajaloo seisukohalt tähenduseta. Tõsiasjaks jääb vaid see, et ükski selle ajastu lugematuist revolutsioonidest, mis muutuvad üha rohkem suurlinna juuretu massi pimedaiks mässudeks, ei ole saavutanud oma sihte ja ei võigi saavutada. Ajalooline fakt on, et nad tähendavad vaid ürgvormide kiiret kadu ning teerajamist tseesarite võimule.
Sedasama võib ütelda ka sama ajastu sõdade kohta, kus sõjaväed ei ole enam epohhi, vaid piiramatu juhi loominguks. 300. a. ümber e. Kr. eksisteerisid veel Rooma sõjaväed, aastast 100 e. Kr. aga ainult Mariuse, Sulla, Caesari väed. Sellega ühes omandavad sõjameetodid, vahendid ning eesmärgid uued hirmuäratavad vormid. Nad ei ole enam 18. sajandi rüiitliduellid, kahevõitlused, Trianoni pargis, kus kehtivad kindlad reeglid, millal üks pool tunnistab oma jõu lõppenuks, milliseid jõudusid ja abinõusid ta rakendada võib ja milliseid tingimusi teine pool kui kavaler esitada tohib võidu korral. Nüüdsed sõjad on hullunud inimeste võitlused rusikate ja hammastega kuni ühe poole kehalise kokkulangemiseni ja piiritu võidu kasutamiseni teise poolt. Esimese suure näite sellest tagasilangemisest loodusse pakuvad Suure Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõjaväed, kus kunstipäraste manöövrite asemel kasutati masside rünnakuid. Enam ei hoolita kaotuste suurusest, kõrvale jääb rokokoo peen strateegia. Tekib üldine väeteenistus, milline mõte Friedrich Suure ajale oli veel täiesti võõras.
Ka muutub sõjapidamise tehnika igas kultuuris selle ajastuga. Kasutamisele tulevad valimatult kõik abinõud ning mehaanilised võimalused, lülitades välja endise rassiinimese vapruse ja kangelaslikkuse. Ainult selle tõttu osutusid võimalikuks antiikajal Rhodose (305), Syrakusa (213), Kartaago (146) ja Aleesia (52) piiramine ja vallutamine. Samal ajastul alustati Hiinas raua ümbertöötamisega torke- ja löögiriistaks. Suure tähtsuse omandab kiirus. Mongolite eeskujul kerkisid esile kerged ratsaväeosad, välja tõrjudes rasked sõjavankrid.
Õhtumaa vastaval ajajärgul võtsid sõjad äärmise dünaamilise iseloomu. Napoleon hakkas kasutama ratsakahurväge, tõstis kahurväe tegevuse tõelikuks marutuleks. Edasi läheb areng Põhja-Ameerika Ühendriikide kodusõjas (1861—1865), mis ületab nii mõneski Napoleoni sõjad. Hakati kasutama raudteesid sõjamasside ümberpaigutamiseks, sõjalisse teenistusse rakendatakse elektriline telegraaf ning blokaadiks kasutatakse tugevasti soomustatud sõjalaevu raskete kaugelaskesuurtükkidega. Maailmasõda on seda kõike veel laiendanud, rakendades oma teenistusse veealused ja õhusõjariistad. Rohkem kui kunagi enne on leidurid kaasa tõmmatud sõjaliste eesmärkide teenimisele.
Kulutatud jõule vastab sel ajal kõikjal ka otsuste karmus. Napoleon on Campo Formio rahuga kaugelt ületanud 18. sajandi tavalised rahutingimused. Samasugust arengut näeme Puunia sõdade üksteisele järgnevais rahulepinguis. Aegamööda jõuti välja vastase täieliku hävitamise mõttele. „Carthaginem delendam esse“ (Kartaago saagu hävitatud).
Roomlased olid sunnitud sõdima, et oma riigi piiridel rahu luua ning anarhiat talitseda, ja see sündis ikka uute maade vallutamise kaudu. Imperialism on iga tsivilisatsiooni möödapääsematuks saatuseks, tahtku rahvas või mitte. Roomas algab tsesarismi, tugevate üksikisikute ajajärk juba Mariuse ja Süllaga. Esimene ühendas pööbli suurfinantsiga, hävitades massiliselt aadlit, teine hävitas oma proskriptsioonidega suured rahamehed, valitsedes riiki kui isiklikku omandit. Caesar ja Crassus jagasid tolleaegse maailma endi vahel. Oma „võitlevate riikide ajastut” näeme ka Araabia maailmas (üleminekule napoleonismilt tsesarismile vastab siin kalifaadi asendumine sultanaadiga), kuna egiptuse tsivilisatsioonis haarab ta Hüksoste aja selle masendavate ja hävitavate võitlustega. Õhtumaa „võitlevate riikide ajastu” algab Napoleoniga ja tema vahendite vägivaldsusega. Tema oli esimene, kelle peas tekkis sõjaväelise ning ühtlasi populaarse maailmavalitsemise idee, ja kes seda ka täitma asus. Kui 19. sajand siiski suurtest sõdadest nii vaene oli ja raskemad kriisid lahendati diplomaatilisel teel, siis on see seletatav alatise valmisolekuga sõjaks ja hiiglariisikoga, mis lõpliku otsustuse alatiselt edasi lükkab. Napoleonist saadik seisavad alatiselt marsivalmis sajad tuhanded ja lõpuks miljonid sõdurid ning sõiduvalmis iga kümne aasta järel uuendatavad võimsad sõjalaevastikud. See on sõda sõjata, ülepakkumise sõda valmisolekuga, relvastusega, arvuga, tempoga. Mida kauem viibib otsustus, seda masendavamad on sõdade tagajärjed. Selline on meie Õhtumaa kultuuri „võitlevate riikide ajastu” esimese sajandi vorm, kuna Maailmasõjaga on see peaaegu lõppenud. Sellest ajast saadik on ka ületatud Prantsuse revolutsioonist pärinev väeteenistuse üldkohustus sellest arenenud taktikaliste vahenditega. Alatiselt seisvate vägede asemele hakkavad vähehaaval tekkima kutsesõjaväed vabatahtlikest ning sõjast vaimustatud isikuist. Miljonite asemele tulevad jälle sajad tuhanded. Kuid alles sellega astume vast õieti „võitlevate riikide ajastusse”. Sõjavägede olemasolu ei ole enam sõja asendajaks, vaid nad on sõja jaoks ja soovivad sõda ka tõelikult. Kahe generatsiooni vältel saab olema nende sõjatahe tugevam kui rahusoovijate rahutung. Maailma päranduse pärast kistakse võitlusse mandrid — India, Hiina, Lõuna-Aafrika, Venemaa, Islam. Nõrgemad riigid kujunevad tugevamate käes vaid võimu vahenditeks. Nende saatus on tähendusetu asjade suure käigu juures.
Üha tugevamini kostab selle verise ja koleda protsessi tagapõhjal hüüe rahvaste lepitamise ning rahu järele, nagu seda kuuldus juba Egiptuses Hüksoste ajal, hiljem Bagdadis ja Bütsantsis. Kuid elu on karm.
Ta võimaldab vaid valiku võidu või kaotuse, aga mitte sõja või rahu vahel. Igal ajajärgul on olnud ideaale, mille sihiks sõdade võimatuks tegemine. Hiangsui katsus juba aastal 535 e. Kr. Hiina maailmas asutada rahuliiga. Võitlevate riikide ajastul seati Hiina lõunariikide poolt imperialismile rahvasteliidu idee vastu, kuid see oma poolikuses kadus juba enne põhjariikide lõppvõitu. Ka Rooma poliitika on püüdnud maailma korraldada alustel, mis edaspidised sõjad võimatuks teeks. Nende püüete tulemused olid aga niivõrd troostitud, et noorema Scipio partei läks otsustavale imperialismile üle, et teha lõpp kaosele. Tee Aleksander Suurest Caesarini oli paratamatu, ja iga kultuuri tugevaim rahvas on pidanud seda läbi sammuma, kas ta seda soovib või mitte, teab või mitte. Haagi konverents 1907 oli eelmänguks Maailmasõjale ning Washingtoni kokkulepe 1921. aastal on seda tulevastele sõdadele.
Selle ajastu ajalugu ei ole enam heakombeline, vaimurikas mäng vähema või rohkema pärast, millest võib igal momendil tagasi tõmbuda. Vastu panna või hukkuda, kolmandat ei ole. Ainukeseks moraaliks, mida lubab tänapäeva tõsiasjade loogika, on mägironija oma järsul kuristiku äärel — silmapilk nõrkust ja kõik on kadunud. Kogu tänapäeva „filosoofia“ ei ole muud midagi kui tagasitõmbumine ja minnalaskmine ning arglik lootus müstika kaudu põgeneda tõsiasjadest. Teisiti ei olnud see ka Rooma ajal. Tacitus jutustab, kuidas kuulus Musonius Rufus kirjeldas sõja pahesid oma ettekannetes Rooma linna väravate ees seisvatele leegionidele ja püüdis neid mõjutada rahu kasuks, kuid pääses ise vaevalt eluga. Väejuht Avidius Cassius nimetas keiser Marcus Aureliust vanaks filosofeerivaks naiseks.
Tsesarismiks nimetame valitsemisviisi, mis hoolimata oma riigiõiguslikust formulatsioonist osutub sisemiselt olemuselt täiesti vormituks. Tähtsuseta on sellejuures, et Roomas Augustus, Hiinas Hoangti, Egiptuses Amosis, Bagdadis (araabia kultuurkonnas) Alp Arslan oma kohta ja ametit vanade nimetustega ehivad. Vanade institutsioonide vaim on tagasipööramatult surnud ja sellepärast on kõik endised institutsioonid mõttetud ja kaaluta ka siis, kui neid veel piinlikult hoitakse ja peetakse. Tähtis on vaid tseesari, juhi isiklik võim ja võimed. See on kojutulek vormitäiuslikust maailmast primitiivsesse, kosmilisse, ajaloota seisukorda.
Tsivilisatsiooni alguses ja seal, kus see on löönud täiele õitsele, seisab maailmalinna ime, suur kivist vormitu meeltepilt, tohutu ja tore ning küüniliselt end laiutav. Ta tõmbab enesesse jõuetu maa eluvoolu, inimmasse, mis liiguvad ühelt kohalt teisale nagu tuulest aetavad liivaterad. Siin pühitsevad raha ja vaim oma kõrgemat ja ka viimast võitu. Siis aga tulevad masendavamal kujul esile ideetud ja alasti tõsiolud. Igavesti kosmiline rütm on lõplikult võitnud mõne sajandi vaimse pinge. Demokraatia kujus triumfeeris raha. Kuid niipea kui ta oli laostanud kultuuri endise korra, tõuseb kaosest uus suurus — tseesarlik inimene, kelle ilmumisega hukkub raha kõikvõimsus. Tseesarite aeg tähendab kõikides kultuurides raha- ja vaimupoliitika lõppu. Valitsema hakkavad jälle verevõimud, esile tungivad ürgtungid ning murdmatu kehajõud. Rass murrab enesele teed. Ta haarab maailmavalitsuse, unustusse vajub või tardub raamatute, vaimu ja probleemide maailm. Nüüd on jälle võimalikud eelajastu kangelaslikud saatused. Tseesarite ajal ei ole enam poliitilisi probleeme.
Vereojad on värvinud kõikide maailmalinnade tänavaasfalti võitlevate riikide ajastul, et teostada demokraatia tõdesid ning võita õigusi, milleta elu näis mõttetu. Nüüd on kätte võidetud need õigused, kuid lapselapsi ei suudeta enam sundida omi õigusi käsutama isegi karistuse ähvardusel. Sada aastat hiljem ei mõista isegi ajaloolased enam vaidlusprobleeme. Caesari ajal võttis Roomas parem osa elanikest veel vaevalt valimistest osa. Suure Tiberiuse meelt kibestas asjaolu, et võimelisemad inimesed poliitikast hoidusid, ning Nero ei suutnud isegi ähvarduste kaudu sundida rüütleid (ratsanikke) tulema Rooma oma õigusi kasutama. See kõik tähendab suure poliitika lõppu. Senati filosoofid ja vanurid ei väsinud kurtmast vabaduste hukkumistest ja paljudki neist liitusid vandeseltsideks. Sellepärast laskis Nerva hukata stoiklase Paetus Thrasea ja Vespasianus Helvidius Priscuse, sellepärast koguti kõikjalt kokku ja hävitati Cremutius Corduse ajalooline teos, milles Brutus oli nimetatud viimseks roomlaseks. Samal seisukohal asusid Hiina tseesarid Confuciuse kooli suhtes, kus kord oli välja töötatud riigi ideaalkuju. Hiina Augustuse poolt korraldati a. 212 e. Kr. hiiglasuur raamatute põletamine, mis oli oma sisult mässule õhutava poliitilis-filosoofilise kirjanduse hävitamine ja kahjutukstegemine. See tõrje valitses mõlemais impeeriumides sajandi ning varsti kadus mälestuski parteipoliitilistest kirgedest.
Nüüd on aga maailm kujunenud perekondade traagilisteks ajalugudeks, millesse kaob riigi ajalugu. On vaid olemas veel eraajalugu, erasaatus, eraauahnus. Tseesarite vaenud maailma omamise pärastki on eraasjad. Suured massid on loobunud sõjast.
„Maailmarahu“ ajastul on olemas vaid erasõjad, hirmsamad riikide sõdadest, sest nad on vormivabad. Maailmarahu tähendab tohutu enamuse loobumist sõjast, kuid ühtlasi teadvusetut valmisolekut olla nende väheste saagiks, kes sõjast ei loobu. Maailmarahu ajastu algab üldise leppimise soovidega ning lõpeb sellega, et keegi enam kätt ei liiguta, kui õnnetus naabrit tabab. Juba Marcus Aureliuse ajal mõtles iga linn, iga maaosakene veel vaid endale, ning keisri tegevusele vaadati kui mõnele eraasjale teiste hulgas. Neil hingelistel eeldustel areneb teine viikingite ajajärk. Natsioonide vormisolek kandub üle juhusteotsijate salkadele ja kaaskondadele, olgu nende juhiks keisrid, reeturlikud väejuhid või barbarite kuningad, neile kõigile on rahvas lõpuks vaid maastiku osa.
Vormisoleva riigiga koos on suikunud kõrge ajalugu. Inimene muutub jälle taimeks, kodukolde küljes kinni olevaks, nüriks ning ajatuks. Esile kerkivad ajatu küla ning „igavene“ talupoeg, sünnitades lapsi, külides seemet emakesse-maasse, elades usinas mannetus askelduses, millesse löövad sõdurkeisrite tormid sisse. Keset maad seisavad vanad tühjad maailmalinnad, kustunud hinge tühjad mälestised. Elatakse peost suhu vähese ja tagasihoidliku õnnega ja kannatatakse. Vallutajate võitluses selle maailma saagi pärast tallatakse puruks massid, kuid inimese primitiivse viljakusega täituvad augud uuesti ja kannatatakse edasi. Madaluses palvetatakse selle teise religiositeedi vagadusega, mis kõik kahtlused jäädavalt jätnud seljataha. Hingedes ja ainult seal on maailmarahu jälle tõeliseks saanud jumalarahu, väetite munkade ning maailmast põgenejate õndsus. Ta on tekitanud inimeses niisuguse valude talumise sügavuse, millist ajalooline inimene oma tuhandeaastases arengus ei ole tundma õppinud. Vaid suure ajaloo lõpuga tekib jälle uuesti püha, vaikne ärkvelolemine. See vaatepilt on suursugune oma mõttetuse ning otstarbetusega, suursugune ja sihitu, nagu taevatähtede käik ning maakera ringlemine, nagu maa ja vee, jää ning ürgmetsade vaheldus maakeral. Seda võime imetleda või nutta selle juures, kuid see on nii.
L. Vahter
O. Spengleri „Õhtumaa allakäigust”, 1940