Kaldaru kirikumõis
K. A. Hindrey: Kaldaru kirikumõis.
Näidend 3 vaatuses. Noor-Eesti kirjastus. Tartus, 1935.
Näib, nagu ollakse ikka veel selles ajajärgus, kus kirjanduse kaudu lavale kippuv moraalitung leiab lihtsameelselt tänuliku tegevuspaiga kirikumõisa perekondades. Seda õhustikku on kasutanud M. Metsanurk oma Talupoja pojas ja nüüd K. A. Hindrey Raidalu kirikumõisas. Nähtavasti seepärast juhtubki mõlemate pastoritest peategelaste olukordades palju sarnasusjooni.
Mõlemate juurest jooksevad ära naised ja tulevad tagasi. Kumbagi ei salli enam seetõttu kaasaja kogudused ning kirikuteskäijate arv väheneb. Mõlemad on suures rahalises kitsikus, mõlemad töötavad suurte teaduslike käsikirjade kallal ja mõlemaid aitavad nende heasüdamlikud teenijad. Välisilmast on kummalgi peategelasel ainult üks olukorda arukalt hindav osaline, — Metsanurga praostil dr. livar, Hindrey kirikuõpetajal taluomanik Maar. Talupoja poja perekondlik draama hargneb välja praosti naise saksiklusest, Raidalu kirikumõisas kohtame vihjeid ärajooksiku arvatava rootsipärasusega uhkeldamisele.
Metsanurga kitsas juhtmõte on talupojast võrsunud pastori orjameelne eaksikliku „kõrgema seisuse” kummardamine, Hindrey näidend püüab haarata erinevaid elumõistmisi moraali seisukohalt.
Raidaru kirikuõpetaja Martin Jool esineb õtse piibliliku vagaduse kehastusena. Oma purunenud perekonnaelu ja selle raskete tagajärgede üle ta ei kaeba ega nurise. See usuline rahumeel ning headus ulatub isegi nii kaugele, et ta laseb oma lastel enestel otsida õiget eluteed. Ainult viimases kitsikuses otsustab ta lahkuda oma kutsest ja lahutab enese ise oma tagasitulnud naisest. Ja selleski võtab ta süü puhtpiiblilikult oma nõrkuste kanda!
Jooli poeg Jööran omas passiivses korralikkuses piirdub põhiliselt isa karakterijoontega. Et ta maalikunstnikuna välismaal on hakanud Diefenbachi (1851—1913), selle tervislikel põhjustel natuurapostliks muutunud saksa kunstniku jüngriks, see tähendab vaid teist kasinuse varianti. Aga kuidas ka see Jöörani tegumood põhjendatud ei oleks, jääb tema Kristuse järelaimamine riietamises näidendi miljööle võõraks, ebaorgaaniliseks. Varitsejate käest peksasaamine kirikuaias ja selle lõpplahendus kodus tundub koguni võõrastavalt naiivsena.
Mingi ülemineku astme sellest vaimulikust vagadusest tahab pakkuda 45-aastane talunik Maar. Puhtakujulise maaorientatsiooni kandjana lasub tema õlgadel talupoja korralikkuse ning töörühkimise kehastamine. Kuid nagu ikka meie uusromantika kirjanikkude enamiku tahtlikult „positivismi” taotlevad tüübid on jäänud ainult skemaatilisteks visanditeks, ühekülgseteks sõnadetegijateks, nõnda kipub see vägisi minema ka Raidaru talunikuga. Täisverelise ning ülikooliski käinud maakarakteri esindamise asemele Maar langeb moraali õpetamisele. Maari suu läbi ongi usaldatud selle vanamoelise moraali kuuldavaks tegemine, millega isa ega poeg oma passiivsuse tõttu ei tule toime.
Selle kombekolmiku isikudraamadesse lõikuvad teravalt kaks täiesti moraalitut naistegelast. 16-aastase kabareelavadel ümberhulkumise järgi tuleb Jooli naine Ludmilla tagasi koju — mahakäinud naisena. Ta suitsetab ning on alkohoolik. Temas peitubki kogu Raidaru kurja juur, mis olevat põhjuseks koguduse kokkukuivamisele ja terve kihelkonna kombelõtvusele. Korraliku kasvatuseta jäänud tütar Riita on pärinud emalt lodeva tegumoe: suitsetab ja magatab poisse. Ta ei ütle ära isegi Raidaru kirikuõpetaja kandidaadile Roostile, kes omakorda viskab külapoistega kirikuaias viina, püüab püssidega „Vaiekristust” ning lobiseb oma vahekorrast Riitaga. Sellel seltskonnal ei esine kuskil ühtki head küljekest, välja arvatud vahest Riita ülestunnistamine viimases vaatuses. Kõik on liiderlik, blaseerunud ja koguni jõhkergi.
Selle kahe vastandi kokkupõimimine näidendiks läheb tigusammul. Puudub teravam võitluse moment. Igaüks nagu heitleks vaid enesega, kinniselt ning mattunult. Edasiviiva sündmustiku asendavad kahes esimeses vaatuses pikad filosofeerivad dialoogid ning mõistuslikud moraliseeringud (Maar ja Riita). Viimase vaatuse lõpplahendus võtab juurde elavamat tegevust.
Käsitluslaadilt aga matab liigne moraalipakkumkie moraalikandjate eneste elulisuse. Paistab, nagu suudaks seda „uuema aja” kombelagedust võita ainult viimnepäev. Sellevastu on aga need „elupõletajad” naised kuidagi märksa jõulisemalt esindatud. Nende mõtted on teravamad, vastused vaidlustes tabavamad, kõrtsikultuuri ülistused põhjendatumad kui kõlblalt elavatel meestegelastel. Kõik hargneb sama käsitlusastmes kui suuremas enamikus meie viimase aja lavakirjanduses: negatiivsed tüübid elulisemad positiivsetest.
Raidaru kirikumõisas on aga liigutatud ikka päevakorral püsivat moraarliprobleemi psühholoogilisest vaatekohast seniste lõõpsekelduste asemele.
J. Schütz
Loomingust nr. 8/1935
