Südame veski
Eduard Visnapuu: Südame veski.
Luuletusi. Noor-Eesti kirjastus 1934.
On raamatuid nagu tagasihoidlikult, aga piinlik-korralikult rõivastatud ja käituvaid inimesi. Järjekindel puhasriim (ainsa erandita!), ka pikemates luuletustes lõpuni välja hoitud stroofiskeem, mille vastu ei eksita ainsagi värsijala võrra, mõõtupidamine pateetikaga, millega välditakse ohtlikke maitsevaesuse karisid, kõik see sunnib rakendama mainitud võrdlust vaatlusaluse kogu kohta. Siin jääb ruumi vaid ühele pahele, igavusele, mis pole kaugel, kui iga hinna eest on pingutatud korrektsuse suunas, hoidudes ebaharilikust ja reast välja löövast.
„Läbi jooksevad veed ,/ naeru ja nutuga / südame veskist. Aja / kaksikuist kivipaar jahvatab rutuga …”. Nendesse sõnadesse, mis pärit kõnesoleva kogu pikema avaluuletuse (ühtlasi nimiluuletuse) viimsest stroofist, võttub ligikaudu kokku selle luuletuskogu tuum. See raamat on dokument tundliku ja sentimentaalse südame suhtumisest eluga, kuid mitte seevõrra meid ümbritseva konkreetsega, kui asjade- ja esemetetagusega, tugevasti abstraheerituga. Autorit huvitab üheltpoolt üksiku inimese sisemaailm, teiselt poolt elu n. ö. kosmilises ulatuses — vahepealsest, praegu üldmoesolevast inimühiskonna pildistamisest ja analüüsimisest ta hoidub hoopis. Sellelt seisukohalt kogu on meie praeguses lüürikas üsna erandlik. See on esimene mulje.
Üksikasjalikumal vaatlusel äratab kõige enam kaksipidi mõtteid juba mainitud avaluuletus „Südame veski”. Omal paarilsajal real ta jääb hämaraks, mõjub loogiliselt sidumata popurriina kogu ülejäänud luuletustest, tundub nende väheütleva varieerimisena. Avalaulule vahetult järgnevast kahest isamaalisest luuletusest (autori ainus põgus kokkupuutehetk ühiskondlikuga) ei ütle esimene, pealkirjaga „Isamaale”, palju. On obligatoorne laul isamaalisel aktusel Koidula hümnini mitte küündiv, paraja viisi juures sobiv vähenõudlikuks koorilauluks. Teine, „Ära karda”, jääb küll õige ebamääraseks, kuid sisaldab vähemalt huvitavat poeetilist pildimaterjali ega kuulu kogu nõrgemate hulka.
Mõtiskelud ajast, elu kiirest voolust, kõige oleva tühjusse tüürimisest on autori kinnisteem. Otseselt sellele teemale on pühendatud enam kui kümmekond luuletust, mis moodustavad selgesti kokkukuuluva terviku, kuigi nad raamatus eneses pole eri alajaotusse ühendatud. Selgeima kokkuvõtte nimetatud mõteteringist, kus autor ühtlasi jõuab kõige pessimistlikumate järeldusteni ja kus kostab kõige enam resignatsiooni, annavad „Aasta-ratas”, „Andke kätte” ja „Vastutuuli”. Vormimõjult kõige väljapaistvamana samas sarjas tundub „Põud”, milles lihtsus ja õudsus on õnnestunult paaritatud. Äratab tähelepanu neljast luuletusest koosnev tsükkel „Taltsutai”, mille man kerkib probleem, kumba otsida sümboolika tagant, panteismi või freudismi. Originaalselt (relatsioonis meie tänapäeva luulega) ja pidurdamata võikusetaotlusega on kirjutatud „Haige veis”, painajalikeni terves kogus. Kõige parema luuletusena tundub aga „Kes on väsinud” — lugu lapse surmast. Selles pole odavat sentimentaalsusetehnikat, vaid on jõutud ehtsa ja suure traagikani; saavutus on seda tähelepanuväärsem, et selles luuletuses pole jälgegi pateetikast.
Kogu teisel poolel on autor mõninga määrani vabanenud oma süngetest meeleoludest ja esitab lihtsamaid looduselaule, lastelaule; ka teatavat rakenduslüürikat, näit. „Pühendus X laulupeole”. Esiletõstmist vääriksid kapriisikas „Kiigelaul”, mis tohiks olla kirjutatud laulukoorile ja siiralt ilutsev „Vihm päikses”.
Lõppluuletus „Hõiskav narr” on groteskne, meenutab naiivset värvikirevat maalingut. Rida „Veel pole kuketapja timukas” häirib. Kas on ta pärit riimisundusest, või peab ta viima mõtted loomakaitseliikumisele — taimetoitlusele? Antud kohas see on kõrvalepõige olulisest ja segab luuletuse lõppstroofi mõju, millesse peidetud tugev eneseiroonia piste: „Eks kires küllap vaim vist taga sunnib! / Ju leidub narre muidki tõstvaid häält, / kel süda laulunoodid kurku punnib / ka siis, kui keegi neid ei kuula päält”.
Lisaks sellele deskriptiivsele analüüsile ja relatiivsetele hinnangutele kokkuvõtlik mõõdupuuvõti: Südame veski asetseb meie keskmiste värsside tasemel.
Paul Viiding
Loomingust nr. 8/1934
