Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

13 Oct

Vene luule kaks palet

 

 
 

ene poeesia esimene õitseng, mis kestis Deržavinist Puškinini, toetus valgustatud vene ülemaadlile. Kuid de­kabristide mässu ebaõnnes­tumine hävitas selle vaimueliidi võimu. Nikolai I aegse Venemaa bürokraatlikus kasarmuõhkkonnas kadus luule. Kui al­gas kodanlustunud intelligentsi äge põ­randaalune võitlus tsarismi vastu, ei hoo­litud ka värssidest. Säärane luulekunsti langus kestis XIX sajandi lõpuni, millal sündis vene sümbolism, täis trotsi labase ja argipäevase mõistlikkuse vastu. Ülistati deemonlikkust, kuid oma naudinguihas mindi haigluseni. Sama sümbolism andis vene luulele kaks innukat tõe- ja iluotsijat: Aleksandr Bloki ning Andrei В e l õ i. Keset odavat ennesõjaaegset modernitsemist ja keset jõuka kodanluse väärkultuuri ahastas A. Blok ning otsis väljapääsu ummikust. „Ja meie kõik, kaasaegsed poee­did, oleme hirmsa taudi kolde juures. Ole­me läbi imbunud Heine provokaatorlikust irooniast.” Tundes humanismi kadumist, unistab ta kangelaslikkusest, mehisusest. Kuid enne tulevat maha pesta hingelt kaht­lused. „Peab õppima uuesti maailmalt ja sellelt lapselt, kes elab veel põletatud hin­ges.” Andrei Belõi aga neab samal ajal Venemaad, aimates selle hukkumist.

Maailmasõda, Vene revolutsioon ning aastaid kestnud verine kodusõda hävitasid sootuks tolle umbse ning tõsielust nii eral­datud kasvuhoone, milles õitses sümbolis­tide ning akmeistide luule. Nälgides ning külmetudes, vaadates surmale näkku, nä­hes kogu vana kultuuri hävinemist, kuid olles samal ajal võimsa võitluse tunnista­jaiks, ei saanud vene poeedid vaikida. Alek­sandr Blok lõi sel ajal oina poeemi „Kaks­teistkümmend”, mille haarav nägemuslik­kus ja siiras paatos on ainulaadne maail­makirjanduses. Välismaal viibinud aristo­kraatlik Nikolai Gumilev tõttas tagasi ko­dumaale, et lugeda oma jõulisi värsse mässavaile madrusteile ja hukkuda aktiivse kontrrevolutsionäärina. Trotslik futurist Vladimir Majakovski andub nähtava in­nuga kommunistlike vemmalvärsside kir­jutamisele ning loob hümne ja pateetilisi poeeme revolutsioonist. Samal ajal rändab mööda Venemaad näljane ning kaltsudes Velemir Hlebnikov, elades vaid oma met­sikule muusale. Sündmuste suurus mõju­tas kõiki vene poeete, kuigi paljusidki vi­hastavalt. Ning revolutsiooni tervitati vaid rahva jõulise ning ürgse ärkamisena, mäs­suna, nähti temas stiihiat. Stiihiline oli ka poeetkonna elu Nõukogude Venes. Boheem­lus õitses eriti kodusõja lõppedes.

Samal ajal aga emigreerib suur osa vene vaimueliiti. Vene kultuurielu lõheneb ka­heks. Sama saatus tabab ka vene luulet.

Ei mänginud suurt osa Nõukogude Ve­nes vanema luuletajatepõlve esindajad. Va­leri Brjussov ja Andrei Belõi läksid küll enamlaste leeri, kuid jäid täiesti varju. Aleksandr Blok kustus vaikselt, jäädes truuks luulele. 1921. a. Puškini mälestuspäevil lausus ta: „Me sureme, kuid kunst jääb. Tema lõplikud sihid on meile tead­mata. Ta on ainuolev ning lahutamatu. Gumilev lastakse maha. Anna Ahmatova aga tegutseb praegugi N. Liidus kirjandus­ajaloodena ja tõlkijana, samuti kui tei­sed praegu veel elavad sümbolistid-akmeistid.

Kuid ka järgmine sugupõlv — Nõuko­gude luule keskseimaiks kujudeks saanud futuristid-imažinistid Vladimir Majakovski, Sergei Jessenin, Boris Pasternak — ei suut­nud sisse elada uue tõusva Nõukogude riigi vaimsesse õhkkonda. Esimesena lahkus elust lüürik Sergei Jessenin, nagu aimates oma sobimatust uue ajaga. Kuid temale järgneb surma peatselt ka revolut­sioonilaulik Vladimir Majakovski. Ta püüdis vaimustada teisi, kuid ise tun­nistas, et poeete Nõukogude Venes pole „ja võib-olla pole neid tarviski”. Tema hukkumine heroilise „viisaastaku” algul on sümboolne. Tema oli vaatamata oma futuris­mile liiga seotud minevikuga selleks, et loobuda oma individualistlikust mõttevii­sist, nagu seda nõuti tollal.

Nõukogude luuletajate peakaadri moo­dustasid ajavahemikus 1018—1928. a. de­büteerinud ja kodusõja möllus meheikka jõudnud noored. Nad on juba tihedamini seotud olevikuga, nad ei ela mälestustele, vaid püüavad peegeldada uut Nõukogude maailma. Päris sihikindlalt taotles seda konstruktivistide rühm, eesotsas Ilja Selvinskiga. Tema luule tahtis olla ajakohane, ta kirjeldas olukordi detailselt ja tõepäraselt (nn. lokaalsuse põhimõte). Ka Solvinski kaaslane V e r a  Inbe r, kelle värsid on täis kurvameelset huumorit, kannatab liigse mõistuslikkuse all.

Erilise rühma Nõukogude luules moo­dustavad juudi päritoluga tundmuslikud ning halemeelsedki poeedid, kelle peatee­maks on olnud revolutsiooni metsikus ning inimeste hingeelu kodusõjas. Proosas esin­dab seda voolu В a b e l, luules aga J о s i f  U t к i n. Viimases oli liiga palju juutlikku selleks, et laulda uue Nõukogude riigi vä­gevusest ja teina kaitsjate mehisusest. Sama saatus tabas ka Utkini kaaslasi (Džek Alhausen, Mihhail Svetlov jne.), kelledel puu­dus aga tema andekus.

Tõsisemaks andeks oli Eduard В a gritski (1897—1934), kuuludes aga täiesti haritlastest teekaaslaste kilda, kes tundsid end võõrana tööliste riigis. Kuid tema lugulaul Opanasist kuulub Nõukogude luu­le parimate saavutuste hulka.

Komsomoli laulikute seas, kes on käi­nud Majakovski rada, kelle sihiks on ol­nud olla pateetiline, paistab eriti silma Aleksandr Bezõmenski (s. 1898). Kuid tema retoorikal puudub Majakovski jõulisus. Ta värsid on tihti lööksõnaliscd. Eriti kaotavad nad oma võlu, kui neid lu­geda omaette. Bezõmenski on Nõukogude kirjanduse valulapseks, kuid tema poeem Dnepri jõujaama ehitamisest „Tragöödiline öö“ on tähelepandav.

Elurõõmus Aleksandr Ž а г о v, Komsomoli uljas poeet, ei täitnud samuti te­male pandud lootusi. Ta jäi pealiskaud­seks ja katsed tõsta ta erikaalu ühenduses tema 1938. a. ilmunud kolhoosipoeemiga „Varja Odintsova“ ei näi olevat õnnestu­nud. Poeem ise on küll kohati huvitavgi. Mõnigi lause on meelejääv.

On ka teisi poeete Nõukogude maal, neid, kes kirjutavad korralikke värsse va­nadel ennesõjaaegseil eeskujudel, üsna meeldivad on näiteks Vissarion Sajan о v i luuletused, kes omandas täielikult vana värsikultuuri. Mehist joont Nõuko­gude luules esindavad Aleksei Surkov ja Viktor Gussev, kuid nende heades värssides on tunda Gumilevi mõju, neis puudub loova luulekunsti meelejääv värskus.

Juba tarbeluulesse kuuluvad V. Lebedev-Kumatši muide üsna „hästi tehtud“ laulude tekstid ja väljapoole poeesia vald­konda tuleb paigutada lõpmatute luuleta­jate ja erirahvustest rahvalaulikute ülistused koduinaale ja selle juhile — Stalinile. Neid iseloomustab kroonulik, trafaretne sõnas­tus. Et need värsid ei tule igakord puhtast südamest, seda näitab kasvõi andeka Boris К о r n i l о v i saatus. Ta lõi mitugi hoogsat laulu, kuid osutus hiljem rahvavaenlaseks, kes levitanud, käsikirjas muidugi, oma Nõukogude-vastaseid värsse.

Olen meelega jätnud kõrvale need poee­did, kes on käinud otsingute rada, jatkates Majakovski ja peamiselt V e l i m i r Hlebniкоvi (1885—1922) elutööd. Just vii­mane on poeet poeetidele. Poolhulluna hulkus ta mööda Venemaad, kuid tema surma puhul kirjutas Majakovski: „Meie lugesime ja loeme teda oma luuleõpetajaks ja suursuguseimaks ning ausaimaks rüütliks meie luulevõitluses.“ Tema korra­tud värsid tõid vene luulesse hoopis uue suuna, hoopis erilise õhkkonna. Lapselik loodusetunne, sõnatähtsuse esiletõstmine, luulekõne venestumine, rahvapärastumine, toetudes seejuures vene XVIII sajandi ar­hailisele, kuid jõulisele ning julgele luule­keelele — kõike seda leiame Hlebnikovi juures. Ta ei andunud sümbolistlikule ilu­kõnele, kuid talle oli võõras ka Majakovs­ki luules tihti esinev pinnapealsus. Tema luules on oma naiivne, kuid sügav tõde.

Hlebnikovi mõju all on Nõukogude Vene paremaid luuletajaid Nikolai Tihhоnоv (kes on ka Eestit külastanud). Oma ballaades on ta kirjeldanud värvi­kalt kodusõja meeleolusid: „Kuid vaikse­malt mauserid hauguvad, tuhmimalt välgu­vad saablid, juba ratsud komistavad põl­lul, kuulipritsid riisuvad kui rehad.“ Hil­jem kirjutab ta värsse Nõukogude Liidu eri maakohtadest, lüürilisi ja mõjuvaid. Ta oskab oma luuletuste vahelduvais rütmides tabada elu ennast. Tema viimase aja värsid Euroopast ja piirivalvureist ei oma endist hoogu, la jääb Nõukogude luules tagaplaa­nile.

Huvitav on ka S e m j e n  Kirssan о v i looming, eriti tema „kõikide mui­nasjuttude poeem” „Tuhkatriinu” (Zoluška —  1935), kus ta ületamatu oskusega taot­leb kõlalist efektsust, kirjeldades vaese Tuhkatriinu imelist saatust.

Kuid just viimasel ajal kerkis Venemaal esile poeet, keda pikemat aega ei lastud end avaldada, kelle luulet peeti kahjuli­kuks. See oli N. Z a b о l о t s k i. Tema esikkogu, mis ilmus a. 1928, arvustati maha sealt õhkuva individualistliku elu­vaate pärast. 1937. a. lõpul ilmus ta „Tei­ne raamat”, mis on saanud samuti jaheda vastuvõtu osaliseks. N. Zabolotski juures on Hlebnikovi loodusearmastus, tema loo­dusefilosoofia süvenenud ning küpsenud. Külmaga võitlev jõgi, taimede halastamatu võitlus omavahel — kõik see elustub Za­bolotski värssides. Armsalt vaatleb ta sügi­sest loodust ja kevadet, millal jänesed pea­vad oma ringmänge ja „käppi käppade vastu surudes, nagu väikesed lapsukesed, jutustavad ühetooniliselt oma jänesemuredest”. Zabolotski on sügavalt veendunud kõige oleva üksolemises: „mõte oli kunagi lihtseks lilleks, poeem jalutas aeglase här­jana.” Kuidas suhtub siis inimene sellele loodusele? Zabolotski tunneb vastuolu loo­duse ja mõtleva isiku vahel, kuid ületab selle. Ta kirjeldab oma kahtlusi, kuid lõ­petab ilmutusega, et „kõik rahvad on hoid­nud surematut elu ja mina ise olin mitte looduse sünnitus, vaid tema mõte, tema hõljuv mõistus!” Säärase maailmamõistmise kaudu ta jõuab heroilise luuleni. Ta kirjutab üllaid oode Põhjale ja Põhjanaba vallutajaile.

Ta ülistab leitnant Sedovi meeletut katset vallutada Põhjanaba. (Varamu 1938 nr. 10, J. Šumakovi tõlkes). Koguni kirjel­dades Stalini sünnipaika ja Kirovi matust, leiab Zabolotski õigeid sõnu. Teatavat mõju temale on avaldanud vist ka gruusia luule, eriti Kustavelli, kelle poeemi ta tõl­kis vene keele. Sealt on võib olla pärit ka ta luule üleküllastumine ilukõnelistest lau­setest. Zabolotski looming ou läinud huvitavat rada. Ta on siirdunud futurismist klassitsismi.

Ainult üks nimi väärib mainimist Za­bolotski kõrval — A. Tvardovskl — talupoegade murede kirjeldaja kolhooside asutamise algusaegadel. Tema 1936. a. ilmunud poeem „Strana Muravia” (umbes „Murula”) ei kujuta kiilaelu sugugi pealis­kaudse vaimustusega.

Ka oma luuletuskogus (1937) jääb Tvardovski tõsiseks. Ta tunneb hästi talu­poega, kes tahaks omada о m a maalapi­kest kogu selle pikkuses, laiuses ja sügavuseski, kes müüks maha oma isamaa, et saaks säästa oma põlde. Tvardovski keel on rahvalik, ta jutustus 0n voolav. Tema luules on tunda nii stiilis kui ka vaimu­laadis Nekrassovi mõju, mis ei takista aga teda olemast kaasaegne ja algupärane.

Kuid eespool loeteldud poeedid ja tei­sedki, kelle nimed jäid ruumi puudusel mainimata, moodustavad 0111a erinevustest hoolimata uue suuna vene luule aja­loos. Sümbolismi ja futurismi individua­lism on elatud läbi, poeet ei tunne nii­võrd muret enda kui just maailma pärast, kaasinimeste pärast. Rahvas, selle saatus, loodus, kangelasteod — need motiivid va­litsevad kaasaja Nõukogude luules. Ja et säärane luule võib tõusta kõrgele tasemele, seda näeme kasvõi Zabolotski värsse lu­gedes. Teiseks iseloomustavaks jooneks tu­leb pidada suurte vormide uuestisündi. Kirjutatakse pikki luuletusi, kirjutatakse poeeme ja just viimased on Nõukogude luules eriti õitsele löönud.

Hoopis midagi muud näeme pagulas­konna luules, välis-vene luulemaailmas. Ka siin ei ole ammu enam suurt tähtsust luuletajate vanemal põlvel. Zinaida Gippius ja Vjatšeslav Ivanov, Balmont ja Bunin on kirja pannud küll uusi värsse, kuid need on nagu maksuta lisa nende ennesõjaaeg­sele loomingule. Maapaos pani end luule alal maksma poeetide keskmine põlv — Georgi Ivanov, Marina Tsvetajeva, Georgi Adamovitš, Nikolai Otsup jne. ja nn. noorpoeedid, kellest praegu noorimadki on üle 30 aasta. Enne kui asuda nende loomingu vaatlemisele, katsume heita pilku oludele, milles nad loovad. Kõikjal elab neid: Pa­riisis, Belgradis, Prahas, Varssavis, Har­biinis, Talliunaski. Ja kõikjal elatakse viletsavõitu, tihti mitte evides võimalust avaldada oma luuletusi. Eriti halvasti käib nende käsi Pariisis, kus paljudki laialt tun­tud autorid elavad kisendavas vaesuses (vaesus sundis tagasi pöörduma Venesse ka säärast kuulsust kui seda oli kadunud Kuprin). Ei evita mingeid väljavaateid tulla tagasi kodumaale, ei suudeta ka ko­haneda võõrsil. Kirjutatakse ei kellelegi. Kuid luule üldine vaimne tase 0n siiski kõrgem Nõukogude poeesia keskmisest ta­semest. Kuid samas valitseb ainestiku äärmine ühetoonilisus ja vaesuski. Vaid omaenda „mina“ hingepiinu, eriti just üksindustunnet väljendatakse lõpmatuis var­jundeis küll peenelt, kuid veretult. Eriti käib see Pariisi luuletajaterühma kohta, kes avaldas oma luuletusi koguteoses „Tšisla“ (Arvud) aastail 1930—1934.

Alakem siis pagulasluule vaatlemist Pa­riisi poeetkonnaga. Keskmise põlve luule­tajate seas tuleb kõigepealt esile tõsta Gumilevi õpilast Georgi I v а n о v i t (s. 1894). Just tema täiuslikud värsid 011 täis kurvameelset lootusetust. Äärmiselt musi­kaalsed on tema read, neis on palju Bloki laulvust, kuid nad uimastavad, suigutavad magusasse ükskõiksusse. „Hea on, et pole tsaari, hea on, et pole Venemaad, hea 011, et Jumalat pole“. Georgi Ivanov on tüüpi­line romantik. Kuid ta laulab roosidest, si­nisest valgusest, muusikast teades, et need eksisteerivad vaid unelmais. „Muusikat ei ole mulle enam tarvis. Ma ei kuule enam muusikat. Las ta tõuseb musta müürina taeva poole, las ta ajab end laiali musta lainena, — midagi ei suuda muuta ja mi­dagi ei suuda aidata see, mis vaid nutab ja haliseb, mis katab uduga ja kaob öhe.“ (1931). „Venemaa 0n õnn. Venemaa 0n valgus. Aga võib-olla Venemaad üldse pol­nud.“ Leinameeleolud valitsevad Georgi Ivanovi luules, kuid see 011 magus lein.

Pariisi vene luule vaimseks juhiks tu­leb lugeda siiski Georgi A d a m о v i t š’it (1894), kelle meeleolukad ning tujukad es­seed ja arvustused on pühendatud esijoones palja inimhinge lüürikale. Erilist mõju Pa­riisi noorpoeetidele avaldas Innokenti А n n e n s k i looming. Tema oli seisnud eraldi vene sümbolistide seas. Tema napisõnalistes värssides 0n palju peent ja vaik­set kurbust.

Juri Terapiano (s. 1894) on tüüpilise­maid Pariisi poeete. Hea värsimeister on ta, kuid ta laulab samast lootusetusest kui G. Ivanov. Lõpetades üht luuletust ta tun­nistab: „Ja seistes äärel ma laulan meele­heitlikult, vaimustatult ning pisarais huk­kumisest ja Opheliast.“

Pariisi voolu pessimistlik romantika saab maisemaks, ihulisemaks arvukate juudi soost poeetide luules. Dovid Knut (1900) kirjutab lihtseid proosalisi värsse, kus ta nimetab asju oma nimedega. „Aga mulle praegu on paratamatult selge, et meie elu on mõttetus ja vale“, ning ta jatkab: „Ma viskan need rutakad sõnad nagu pu­deli põhjatu inimliku ükskõiksuse stiihias­se, viskan nagu pudeli ookeani, hääletu karjatuse minu ja teie hukkumisest, karja­tuse sellest, et me oleme pettusega meelita­tud viljatutesse, kuivadesse kõrbetesse ja jäetud saatuse hoolde.”

Palju on neid noori või kunagisi noori, kes kirjutavad, elades vaesuses ja lootuse­tuses, korralikke värsse oma kadunud hin­gedeest. Kuid kogu Pariisi noore luuletajaskonna keskkujuks on olnud Boris Poplavski (1903—1935), otsija ning katse­taja. Tema vaimu ei rahuldanud heade värsside kirjutamine, ei, ta katsus leida viimseid tõdesid ja hukkuski ahastuses. Temale on mõjunud ka Blок, kuid tema poeetilised võtted on pärit prantslastelt. Ta püüdis leida lahendusi, ta veendumused va­heldusid, tihti andus ta mängule omaenda minaga, teda vihati, kuid teda ka armas­tati. Tema maailm on nägemuste maailm, kus kõik ujub mööda, kus vahelduvad pil­did. Inglid, mustad madonnad, lumi, mis sajab miljoneid aastaid, on selles läbi põi­mitud suurlinna elu-oluga. „Euroopa, Euroopa, kui aeglaselt noores leinas lehvivad su hiiglalipud kuuvalgustatud õhus. Jalu­tud inimesed räägivad naerdes sõjast, aga pargis valmistab õpetlane kahurkuule.” (1930). Oma hilisemais värssides Poplavski on tõsisem, on alandlikum. Ja tema nä­gemused saavad veelgi ilmekamaiks. Oma hukkumise aegu Poplavski oli siirdu­mas proosa kirjutamisele. Tema proosa üllatab lugejaid oma värskusega, oma elulisusega.

Pariisi noorpoeetidest tuleb mainida eraldi Anatoli Steigerit, kes, olles ilmselt mõjutatud Annenskist, kirjutab oma lakoonilisi, aforismena tunduvaid värs­se. Neis on lihtsust ja ka objektiivsust. Kuid neid iseloomustab sama lootusetu kurbus, mida on teistegi pariislaste loo­mingus. „Inimeste ja paikade vaheldus ei aita. Asjata rassid. Mälu on kõige raskem rist” — säärased lühivärsid on omaette täiuslikud, kuid siiski tunduvad nad pea­aegu proosana.

Teatavaks vastukaaluks Georgi Adamovitšile oli poeet Vladislav Hоdasevitš (1886), Deržavini ja Puškini uurija, kes manitses noori iseseisvusele, kunstipä­rasusele, uute vormide otsimisele. Kuid ta isegi tunnistas hiljuti, et ta on kindel Adamovitsi võidus, sest et viimase seisukohad on hingelisemad, on inimlikult arusaadava­mad. Võib olla just tema mõjul V l a d i mir Smolenski (1901), kes veel hiljuti ahastas oma üksinduse üle, on leidnud en­das jõudu selle ületamiseks, on leidnud usku millessegi. Hodasevltšile pühendatud luuletuses võrdleb ta poeeti kivil kasvava ük­siku rukkikõrrega. „Ta hingab aeglaselt ja korrapäraselt — elab — ja vaata, sügise sombus kõigutab ta oma rasket tera peenel kuldsel kõrrel. Just nii ka sina pead kummardades, vaevalt kuuldavalt, läbi unistu­se ja sonimise räägid neile igavesest valgusest, mis on niisama lihtne kui see maine elu.”

Hoopis omaette seisab A n t о n i n  L a d i n s k i (1896). Tema oskab õilistada meie maist elu. Tema südamlik, kaastundlik, kurbuski on soe. Ta võib kirjeldada Kairo kingseppa, kelle unistused on sama laadi kui poeedigi omad. Ja oma hingest kirju­tab ta, et see pole veel küps paradiisi jaoks: „Ei ole ma veel õppinud armastama, ma pean veel inimeste juures elama.” Ladinski kirjutab viimasel ajal lüürilisi romaane Rooma provintsist ja Bütsantsi elust Vene­maa ristimise ajal. Ladinskit tunnustavad ka ehtsed pariislased, kuigi ta luule on õhu- ja valguserikkam.

Kuid samas Pariisis, kus õitseb algupä­rane luulemaailm, kus aknapuhastajad, autojuhid, vabrikutöölised kirjutavad oma meeleheitlikke värsse ja veedavad oma vaba aja Montparnasse’i kohvikuis ja kõrtsides, elab ka Marina Tsvetajeva (1892), omapärasemaid kujusid vene luule ajaloos. Tema luule on trotsiv, on mehine. Ta maadleb sõnadega, ta laused on lühidad ning rasked, kuid ta värssides on si­semist tuld, nad on pingul neisse paiguta­tud jõulistest mõtetest. Tema luule on pärit futurismi ajajärgust. Hlebnikovile sarnaselt harrastab ta arhailist keelt. Temagi looming on üldiselt ebaõnnestunud. Kuid Tsvetajeva suudab sisendada noortesse elutrotsi, suudab olla nende õpetaja. Ning tema õpilaseks oligi noorelt hukkunud N i kolai Gronski (1910—1934), heroiline kuju välis-vene parnassil.

N. Gronski seisis täiesti üksi, tema värsse ei trükitud, ka praegu ei mõisteta Pariisis tema suurust. Kuid mineviku tagaleinamisest ja lootusetust alistumisest ei leia me jälgegi ta ebaküpsetes, konarlikes, kuid jõulistes värssides. Neis on tunda tule­vase suurpoeedi sulge. Ta ei targuta ega nuta, ta vaid ülistab julgeid ning neab au­tuid. Just kõlbeline meel avaldub tema luu­les. Alpinistid, kes hukkuvad lumistes kõr­gustes, lendurid, kes kardavad vanadust, aga mitte surma („pangem selga puhtad sär­gid, võib-olla homme kohtame taevas sur­maga”), Venemaa ajaloolised kangelased — neist laulab ta. Tal on värsse kaljusest Soomest, tal on värsse Põhjamaa sangarist —   Karl XII-st.

Gronski varane surm — ta sattus ko­gemata Pariisi metroo rongi ette — on suu­reks kaotuseks vene luulele. Gronski on julguse ning au laulik.

Gronski luule ei leidnud vastukaja Montparnasse’i kohvikuis, kus valitseb prae­gugi hall lootusetus. Vaid nn. provints, kes alustas võitlust „Pariisiga”, nõudes luulelt jõulisemat hoiakut, nõudes poeedilt mehist suhtumist elule, tõstis Gronski luule kil­bile. Just Eestis ja Poolas leidsid Tsveta­jeva ja Gronski endale jüngreid.

Juri I v a s к (1907) osatus kõige innukamaks selle voolu eestvõitlejaks. Tema sulest on ka eessõna Gronski poeemi „Belladonna” poolakeelsele tõlkele. Ivaski hil­juti Varssavis ilmunud luuletuskogu „Põhja rand” (1938), mis leidis tunnustust ka Pa­riisis, sisaldab pateetilisi luuletusi kaas­ajast. Ivaski värsivihus leidub küpse, tead­liku eluarmastuse motiive: „Ka novembris on neid, on päikesepaistelisi päevi; hiilga­vad nad, üürikesed, kuid ei varja kibedat tõtt. Ja hilise sügise elamu on veel tühjem ja kurvem, ja sina, hing, oled veel vaesem kui see vaene kalmistu. Ja siiski päikese­säraga, vähese ebamaise auga uhkeldab maa ja haige lepib valu ja kannatusega.”

Palju ebamäärasem on varssavlase Lev  G о m о l i t s k i looming. Tema raskepärastes värssides on tihti südantliigutavaid ridu. Tedagi nagu Ivaskit ei huvita mitte niivõrd inimese enda mina kui maailma ja inimkonna saatus. Tema luuletustes on palju nägemuslikke momente, neid kannab mingi usuline paatos, kuigi ta veel otsib oma Ju­malat.

Muidugi ka Pariisis leidub poeete, kes ei lepi heade, kuid tavaliselt kurvameel­sete, õigupoolest kainelt-ahastavate värs­side tegemisega, vaid otsivad uusi teid, uusi avarusi. Sääraste mässulise muusa jüngrite hulka kuulub näit. Viktor M a m t š e n k o, kes võitleb hukkumisega, kes ei alis­tu, ei lasku lootusetusse raskemeelsusse. Lev Savinkov (1912) käib Majakovski ja Jessenini radadel. Ta lausub, et „poeet, see on maailma südametunnistuse juht”.

Kuid siiski just „provintslased” püüa­vad luuletada tulevikule, on vabanemas ahastamisest. Niisuguste luuletajate hulka kuulub ka Belgradis elav noorpoeet Igor Grebeštšikov, kellel jätkub elurõõmu, et hüüda „meie oleme rõõmsa planeedi us­tavad lapsed”. Ta on selle provintsi-noorpõlve tüüpilisemaid esindajaid. Prahas juba aastaid töötav, prof. Bemi juhitud „Skit” harrastab Pasternaki metafooridele rajatud luulesuunda. Kuid selle rühma poeetide loo­ming on liiga kuiv, liiga teoreetitsev. (Vjatšeslav Lebedev, Alla Golovina, Emilija Tšegrintseva jt.).

Ei ole puht-territoriaalne see välis-vene luule liigitus pariislaste ja provintslaste vooludeks. Näit. Pariisi meeleolusid väljen­dab kõige selgemini riialane Igor T š i n n о v, kes nendib olukorda lühidalt ning lõplikult: „Tuhmub minu tee. Oma valu ei avalda ma inimesile. Ei saa enam laulda.” Võib-olla just olud on kõige tähtsamad Pa­riisi koolkonna juures. Kui mujal noored astuvad ellu — inseneridena, agronoomidena (eriti Lõuna-Slaavias), siis Pariisis nad kiratsevad keset suurlinna uimastavat ning haiglast õhkkonda. Eriti teravaks läks vas­tuolu Pariisi ja provintsi vahel aastail 1935 —1936, millal pariislaste vastu astusid üsna ägedalt nii prof. Bern kui ka L. Gomolitski ja nende ridade kirjutaja.

Eestis elutsevad vene poeedid on män­ginud välis-vene luules üsna silmapaistvat osa. Esimeseks luuletajaterühmaks siin oli futuristlikul-imažinistlikul alusel seis­nud Igor Severjanini ümber koon­dunud poeetkond „Vähid kuival”. Sellesse kuulusid Tartu ülikooli vene keele lektor Boris Pravdin, kelle värsid olid üle­kuhjatud võrdlustest. Venes hukkunud trot­siv ning blaseerunud poeet Ivan В e l j a j e v ning Valmar Adams. 1924. a. ilmus nende koguteos „Via sacra“. Järgmiseks rühmituseks oli Boris Pravdini juhitud „Tartu poeetide tsunft” (1928—1932), kuhu kuulus naiselik Elisabet Basilevskaja, praegu Pariisis elav noorõpetlane Boris Vilde, nende ridade kirjutaja (Boris Novossadov) ja teised. Viimaseks katseks or­ganiseerida vene noorpoeete oli „Tallinna poeetide tsunft“ (1933—1935), kelle juhiks oli P. Irtel-Brenndorf ja kelle koosseisu kuulusid eespoolmainitud Elisabet Basi­levskaja, Juri Ivask, Boris Novossadov ning uutena K. Hoerschelmann, Meta Boos ja teised. See koondis aga lagunes peagi lahkhelide tõttu koguteos „Novj 8“ (Uudis­maa 8) toimetamisel.

Kui vaadelda üksikuid Eestis elavaid poeete, siis tuleb esile tõsta peale juba kä­siteldud Juri Ivaski ja Igor Severjanini ka K. Iloersehelmanni ja Juri Šumakovi nimed. Igor Severjanin (1887), kes oli kuulus juba Eestisse asudes, loobus pikapeale väliste efektide taotlemisest, arenedes südamlik­kuse ja lihtsuse suunas. „Kloostriaia ööbi­kud, nagu kõik ööbikud maakeral, jutustavad, et üksainus on lohutus elus ja see lohutus on armastuses…”

Päris huvitav on K. Hoerschelmanni (1898) filosoofiline luule, mida on tunnus­tatud nii provintslaste kui ka pariislaste ringkondades. Mingi naiivne realism iseloo­mustab seda. „Räägitakse, et on olnud vaa­raosid, et maailm püsib miljoneid aastaid; võib-olla. Kuid kõik need miljonid ei ole minu. Nendega ei ole mul asja. Maailm tekkis üsna hiljuti, kolmkümmend aastat tagasi” — pihib ta. Ka tema proosa käsitleb filosoofilisi probleeme, eriti surma ületamise küsimust.

Noorpoeet Juri Šumakov (1912) on tut­tav peaasjalikult eesti luule tõlkijana vene keele ja ümberpöördult. Tema värsid on musikaalsed. Ta oskab laulda, kuid veel mitte kõnelda. Praegu kogub ta alles ko­gemusi ja elamusi. Ta värsid on veel vii­mistlematud, kuid ta näeb maailma üsna omapäraselt. Šumakovil on oma häält.

Nii Nõukogude Venes kui ka piiritaguses maapaos viibival Venemaal on esile tõusmas uusi luulevoolusid. Just patee­tiline luule pääseb võimule. Venes toi­munud ajalooliste väärtuste uus ümberhin­nang ülielt poolt, mis tõstis uuesti ausse nii klassilise luule kui ka isamaalisuse ja mehisuse, teiselt poolt uue vene noorpõlve kasvamine välismaal, kes ei ole seotud mälestusiga tsaariaegsest Venest, loob eeldusi vastastikuseks arusaamiseks. Kui võrdleme näit. Zabolotski ja Gronski loomingut, siis me leiame neis palju ühist. Ühine on neil just heroiline suhtumine elule, ühine on ka futurismilt päritud armastus sõna kui sää­rase vastu, vastukaaluks sümbolistide mee­leolutsevale musikaalsusele. Puškini austa­mine Venes ei olnud mitte juhuslik, ei, just selge pilguga mehine Puškin, kes julges kaitsta verega oma au, sobib kaasaega. Ja kuigi pagulaste saatus on lootusetu, ka siin jõutakse arusaamisele, et „meie romantism on juba haihtunud ja meie ahastushüüetele ei vastata”, et ainuke pääsetee on julguses elada, julguses võidelda.

Boris Taggo

Varamust nr. 7/1939

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share