Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Koolikorraldust on vaja reformida, kui elu on liikunud edasi ja kooli õppekavades fikseeritud mõtted ja sihtjoo­ned ei vasta elu muutunud nõuetele. Murrangud poliitilisel, majanduslikul ja vaimuelu alal on alati toonud kaasa koolireformi, sest mainitud alad on koo­liga kõige lähemas seoses. Seab ju kool üheks oma sihiks, et tuleb õppida elu, aga mitte kooli jaoks.

Erinevad motiivid on meil mõõduandvad. Meie keskkool on seni läbi saanud ajutiste õppekavadega, mis ei rahulda enam praegusi suurenenud nõudeid. Meie keskkooli ümber on eriti viimasel ajal tekkinud rahulolematust, keskkoolile on tehtud teravaid etteheiteid, sellepärast tahaksin loota, et kesk­kooli uued kavad aitavad lahendada tekkinud keerdküsimusi ja toovad kesk­kooli reformi. Siin kohal on tähtis märkida mõningaid jooni, millistel re­form teostub ja millest mõned juba väl­jendatud päris selgesti. Tuleb möönda, et meie keskkoolil puudub ajalooline traditsioon, mis ühelt poolt raskendab küsimuse lahendamist, sest puuduvad mineviku kogemused, teiselt poolt aga annab vabad käed kohandada kooli rahva ja elu nõuetele.

Meie kool üldse on ehitatud üles ühtluskooli põhimõttel ja see on selgelt väljendatud vastavais seadusis: „algkool moodustab ühtluskooli esimese järgu“ (Avalike algkoolide seadus § 1) ja „avalik keskkool moodustab ühtluskooli teise järgu“ (Avalike keskkoolide seadus § 2). Ühtluskooli mõte on moodse demokraatliku liiku­mise saavutus, mis võimaldab õpilastel pidevat edasiminekut ja järk-järgulist silmaringi laiendamist. Meie kool jää­gu ka tulevikus ühtluskooli põhimõtte­le: algkool andku põhihariduse ja kesk­kool viigu siit õpilast edasi. Ühtlus­kooli mõte vajab aga siiski lähemat sel­gitust ja seletust, seslt selle ümber on tekkinud arusaamatusi. On arvatud, et ühtluskooli mõte seisneb selles, et või­maldada õpilastele üleminekut ühest klassist teise, alamast koolist kõrge­masse ilma katseteta ja eksamiteta. Aga see ei ole ühtluskooli mõte, vaid ühtluskool tahab õppekavad kooskõlas­tada, et oleks võimalik pidev üleminek alamast koolist kõrgemasse; alg- ja keskkooli õppekavad olgu korraldatud nii, et õpilane läheks omas õppetöös orgaaniliselt edasi ja arenedes laiendaks oma silmaringi ja teadmisi. „See on see põhimõtete ja meetodite ühtlus, mis võimaldab lähemas tulevikus selle realiseeringut, mida nimetatakse „ühtlus­kooliks”, lausub selle kohta prantsuse pedagoog Paul Lapie. Preisi kõrgemate koolide reform peab teravalt silmas ühtluskooli põhimõtet, mis  läbistab terve koolikorralduse rahvakoolist kuni ülikoolini; ja kui kõrgemad koolid, mis vastavad meie keskkoolidele, on korral­datud ühtluskooli alusel, siis pole see organisatoorset laadi, vaid ideeline kokkukuuluvus rahvakooliga ühelt ja ülikooliga teiselt poolt. Sellega on püütud rahvaharidust ühendada ja kokku sulatada n.n. õpetatud kooliga (Gelehrtensthulen) ja sellega kaotada seda lõ­het, mis kestnud sajandeid. Ühtluskooli küsimus meie koolikorralduses peaks olema lõplikult ja jaatavalt lahendatud.

Teine suur probleem, mis peab leidma lahendust õppekavades, on kontsent­ratsiooni küsimus. Tuleb märkida kaht külge ses küsimustes: materiaalset ja formaalset, esimene puudutab kava sisulist külge, teine — metoodilist. Meie praeguses keskkoolis õpetatakse mitmesuguseid aineid, nagu: emakeel, uued keeled, vanad keeled, matemaa­tika, looduslugu ja füüsika, ajalugu, kodanikuõpetus, filosoofia eelkursus, käsitöö, joonistamine, laulmine, võimle­mine ; kutselaadiliste keskkoolides lisanduvad neile mitmesuguste oskuste õpe­tamised, nagu tehniline oskus, aiandus, põllundus, kommertsalad. Kõik need ained ja alad püüavad võimalikule ise­seisvusele, kaotades sideme oma vahel, nii et kõiki aineid ei ühenda miski muu, kui ainult koolimaja, kus neid õpeta­takse, igaüks õpetaja töötab omaette lahtris, täitsa eraldatud teistest, nii et puudub vaimne side üksikainete vahel. Kõik ülalmainitud ained, mis õpetatakse keskkoolis, on kasvanud suurteks iseseisvateks teaduseharudeks ja See „ise­seisvus” tungib ka keskkooli. Siin sei­sneb suur raskus vaimse sideme leidmi­ses, mis ühendaks kõik ained orgaani­liseks tervikuks, kuna muide jääks kon­glomeraat. Ja kuidas kasvatada õpi­lastes iseloomu ühtlust ja kindlust, kui õppeained valguvad laiali? Tuleb leida tsentraalne mõte, mis moodustab kooli­korralduse luustiku ja mille ümber koon­duvad kõik ained. Ja stee tsentraalne mõte annab suuna tervele kooli- ja hariduspolitikale. Kui hariduspolitik on tulevikku õieti ette aimanud, siis läheb areng edasi; muide võib lõpp olla traa­giline, nagu igal juhul, kui poliitik pole õieti tulevikku antitsipeerinud. Aga veel enne tõuseb küsimus: meie kesk­kool on üldhariduslik ühellt poolt ja kutselaadiline teiselt poolt. Näib, et sellega on lõhutud üldine keskkool ja selle asemele on tulnud palju harusid, iga­üks oma erilise sihiga ja problemaati­kaga. Kõigepealt tuleb otsustada, kas tulevikus tahetakse jääda kutselaadi­liste keskkoolide juurde. On kaaluvaid asjaolusid, mis kõnelevad nende kasuks: igal ainel on hariv vääritus, niihästi vaimne kui ka füüsiline töö kasvatab inimest; kutselaadiline keskkool tahab enam tegeliku elu nõuetele kohaselt kasvatada ja pakkuda noortele enam vali­ku võimalusi. Aga siin ei salata ka vastuväiteid, et siin kannatab kas ül­dine või kutseharidus ja kas viimasel juhul pole paremad puht-kutsekoolid? Olgugi, et need vastuväited jäävad ka tulevikus, tuleks võimaldada hargnemist üldiseks ja kutselaadiliseks, et pi­dada lähemalt ja kindlamat kontakti elu nõuetega, kuna „õpetatud kool“ püüab sellest eralduda.

Sellega on kontsentratsiooni probleemi lahendamine raskendatud: mis ühendab kõiki neid erisihte taotlevaid harusid? Kahtlemata oleks kergem anda igale iseseisev siht, mida ta püüab saavutada ning loobuda probleemi püs­titamisest keskkooli jaoks üldse. Aga sel juhul ei tungita põhjani, vaid lepi­takse pinnapealse lahendusega.

Meie keskkooli ülesandeks on avalike keskkoolide iseaduse § 2-se põhjal „haritud kodanike kasvatamine ja õpilaste ettevalmistamine kõrgema­tesse õppeasutustesse astumiseks“. Ha­ritud kodanike ettevalmistamise kü­simus on väljendatud ebamääraselt ja vajab täpsemat selgitust. Arvan siin seda täiendada võivat järgmiselt: meie keskkool kasvatagu eesti kodanikke, kes oma hariduse saanud rahvuslikul põh­jal, ehk teiste sõnadega, meie keskkooli põhimüürid rajatagu rahvuslikul kasvatusel. Ma näen ette siin tekkivalt vastuväiteid: kõneleme ju nii palju inimsusest, miks siis mitte inimese kasvatus üldse? Me oleme väike rah­vas, meie peame ammutama teiste rah­vaste kultuurivaradelt, kas pole parem loobuda kitsastest rahvuslikest pii­ridest? Aga see selgugu edaspidisest. Meie tahame olla liiga moodsed ja meil on palju iganenud sotsialistlikku mõt­teviisi, kui arvatakse rahvuseidee oma leksikonist üle parda heita võivalt ja tahetakse rahvusvahelise inimesekasvatuse mõtte all edasi purjetada, aga ei märgata, et sellega saetakse oksa, mil­lel istutakse.

Kui keskkool seab oma töö keskpunktiks rahvusliku kasvatuse, siis 0n tehtud esimene samm kontsentratsiooni probleemi lahendamiseks ja asetatud keskpunkti ained, mis kasvatavad rah­vustunnet, rahvuslikku ja ühes sellega ka riigikodanlikku meelsust. Nende ai­nete hulka kuuluvad eesti keel ja aja­lugu, kodanikuõpetus ja sõjaline õppus; viimane neist on otsestes lähimas ühen­duses ajalooga, selgitades iseseisvuse ja omariikluse mõtte arenemist, teiselt poolt viivad niidid kodanikuõpetusse, valmistades noori kodanikke iseseisvuse kaitseks. Kodanikuõpetus viigu noore inimese iseseisva vabariigi tundmisele, näidaku ja kasvatagu vennaarmastuse ja ühtekuuluvuse mõtet, mis hoiavad koos meie ühiskonda, näidaku õigluse ideed, millel riik baseerub ja õpetagu inimesi koos töötama. Ühes sellega kas­vab kõlblas julgus, omakasust loobuv heatahtlus ja vastutusetunne: kõigele sellele annab jõudu ja selgroogu rahvuslik tunne,, mis ergutab ja elustab.

Rahvuslik kasvatus pole seni tarvilikul määral mõjule pääsenud, sest ole­me tunda saanud mitmesuguseid kultuurilisi ja poliitilisi mõjusid. „Pärispõlv vajutas eesti rahva vaimule oma raske käega pitsatimärgi otsa ette, orjameel sai nii kui teisteks eestlase loo­muks, mida ta nüüdki vahel visadusega kinni peab“ (M. Kampmann.). Orjameelsusest pole meie seni suutnud va­baneda, seda teha on kooli õilsamaid ülesandeid.

Rahvuslikku meelsust ja tunnet tu­leb ammutada neist varadest, kus leid­nud väljendust meie rahvuslik hing; tähtsaimad on siin meie originaalne ilukirjandus ja kunst, rahvaluule, rahva mineviku saatus, kodumaa, tema taimestiku, loomastiku ja maastiku tund­mine, mis kõik kokku annab võimsa aluspinna rahvusliku kasvatuse jaoks.

Vastu rasket küsimust põrkame siis, kui asume lahendama vanade keelte küsimust. Meil õpetatakse humanitaarharudes ladina keelt vähese tundide arvuga, mis näitab, et meil ei anta klas­sikalisele haridusele sama suurt tähen­dust kui mujal. 1927/28. õppeaastal oli 449 klassikomplekti kohta üksainus klassikaharu. Prantsuse 1923. aasta koolireform, mille kestvus oli küll ai­nult aasta, toimus vana klassikalise ha­riduse põhjal. Tolleaegne prantsuse haridusminister Berand põhjendas seda sammu muu seas sellega, et ladina keel on prantsuse keele ema, ilma ladina keeleta pole võimalik põhjalikult prant­suse keelt tundma õppida. Ses mõttes on see küsimus kõigil romaani rahvas­tel kergem lahendada. Saksa kultuu­ril on olnud lähedasi ja sügavaid otse­seid kokkupuuteid ladina keelega, mis­pärast see on esitatud seal suure tundidearvuga. Meie kultuuril pole olnud otseseid kokkupuuteid ladina keele kultuuriga, nii et ladina keel kipub meil jääma teatavaks võõrkeeleks, mida ras­ke orgaaniliselt siduda rahvusliku kas­vatuse mõttega. Kahtlemata leidub siin monumentaalseid kujusid, mida saab edukalt kasutada kodanikuõpetuses, aga seda küll pigemini humanistliku kasva­tuse kui rahvusliku kasvatuse mõttes. On selge, et siin tõuseb üles eriline problemaatika, mis nõuab lahendust. Need keeled võimaldavad tungimist teiste rahvaste kultuurilistesse saavutustesse ja loomingusse, nad aitavad tõsta ja viljelda oma rahva kultuuri, sügavamalt ja paremalt mõista oma rahva hinge: tee oma hinge juurde lä­heb maailma kaudu, nagu lausub Keyserling. Et meie kirjanduslikus, kunsti­lises loomingus esineb vähe teoseid, mida võib kõrvutada suurte kultuur­rahvaste omadega, siis seda tähtsam viimastelt ammutada täiendusi ja lisan­dusi oma saavutustele. Muidugi vajab niihästi vanade, kui ka uute keelte küsimus sügavamat ja täpsamat analüüsi, et lahendust leida; siin on vaid puudutatud neid raskusi, mis sel pu­hul üles tõusevad.

Usuõpetuse suhtes oleme püüdnud käia keskteed, jättes ta vabaks õpetajaile ja õpilastele, kuid tehes kohustus­likuks koolile. Prantsuse ilmalik kool on usuõpetuse koolist hoopis välja jät­nud, tunnistades selle igaühe eraasjaks ja jättes selle vanemate ja usuliste ühingute hooleks. Preisi kõrgema kooli reform 1925. aastal on usuõpetuse koos­kõlastanud rahvusliku kasvatusega, siin on ristiusk saanud erilise vormi luteri usu näol, mis lähedases ühendu­ses saksa rahvusliku põhilaadiga. Aga ajuti paistab, et siiski ristiusk ei mahu rahvuslikku kasvatusse, vaid kohati lä­heb sellest üle välja; See paistab eriti silma katoliiklikus usuõpetuses, sest see tahab saavutada hingeõnnistust ja õndsust, Jumalariiki maa peal, mis ei taha sobida rahvusliku kasvatusega. See vahe jääb ka luteriusus, aga ta pole nii terav kui katolitsismis. Selline problemaatika tõuseb üles igal pool, kus tu­leb lahendada usuõpetuse asend kooli õppekavas. Meil tuleb ületada see vastuolu, mis valitseb usulise ja rahvusliku kasvatuse vahel, kus esimene püüab saavutada hingeõndsust ja valmistada ette tulevaseks eluks, teine aga — maapealset heaolu. Siin on võimalik seda näivat lõhet ületada, aga enne seda on vajalik põhimõtteline ümberorientatsioon: suurimad kasvatajad ja inimesesõbrad Fröbel ja Pestalozzi on näidanud, mis teed tuleb käia, et kü­simus lahendada. Ja siit tuleb ammu­tada lahendamisvõimalusi ja -vahendeid.

Matemaatikal on vähe otseseid sidemeid ainetega, mis taotlevad meie peasihte — rahvuslikku kasvatust. Osa niite läheb loodusloosse ja maateadusse, osa aga keeleõpetusse ja ajaloosse; keeleõpetusse—väljenduse täpsus ja loo­gilisus, ajaloosse — matemaatika aren­gulise külje vaatlus. Matemaatikas tarvisminevaid andmeid saab hankida ümbritsevast elust ja loodusest ning siin aitab matemaatika kaasa kodutund­misele. Neid võimalusi on kohati ka­sutatud, olgugi lähtudes, võib-olla, teistsugustest kaalutlustest.

Võimlemine tuleb rakendada enesevalitsuse, julguse ja jõu arendamisele, mis ühenduses kodanikukasvatuse põhivoorustega ja selle kaudu suubuvad nad kodanikuõpetusse ja sõjalisse õpe­tusse ning aitavad taotleda ülesseatud üldsihti. Käsitöö ühes kunstikasvatusega arendagu armastust rahvakunsti vastu ja õpetagu lugu pidama rahvus­likest mustritest ja värvikombinat­sioonidest. Siit läheb üsna lühike tee rahvusliku kasvatuse juurde.

Laulu- ja muusikaõpetus on otse­mas ühenduses rahvusliku kasvatusega, käsitledes oma rahva muusikalist toodangut ja aidates kaasa rahvusliku meelsuse arengule, ilma et seejuures kaotaks silmist kunstilist kasvatust. Kriitiline analüüs on siin paljugi kõrvaldanud kui laenusid, aga mis jääb, seda tuleb arendada ja edendada. Kunstilises kasvatuses liitub sellega joonista­mine ja kunstiajalugu; viimases tuleb otsida ja kasvatada seda, mis meil lei­dub originaalse kunstiloomingu alalt.

Tehniliste ainete õpetamine kutselaadilistes keskkoolides on kooskõlasta­tav rahvusliku kasvatuse põhimõtetega. Põllundus ja aiandus on lähimas ühen­duses maateadusega ja looduslooga, nii et niihästi aiandus kui ka põllundus mahuvad mõlemad kodumaa tundmisse ja nende õpetamine on ühendatav rah­vusliku kasvatuse mõttega. Kaubandusainete õpetamist on võimalik siduda näit. maateadusega, tööstusega, majan­duseluga, nii et siit edasi niidid lähe­vad juba tehnilistesse ainetesse, nii et need kõik kokku moodustavad komp­leksi, mis ligidases ühenduses kodu­tundmisega ja ühes sellega rahvusliku kasvatusega.

Nagu harutelu näitab, on võimalik rahvuslikku kasvatust seades meie keskkooli tulipunktiks lahendada kontsentratsiooni probleemi. Esinevad ras­kused ei tohi heidutada, vaid peavad viima süvenemisele ajaloosse ja teiste maade koolikorraldustesse, et leida vahendeid ja meetodit selliste küsimuste lahendamiseks. Tähendatagu, et kon­tsentratsioon ei või piirduda ainult ristsidemete loomisega üksikute õppeainete vahel, mitte ainult õppeainete ajalise kooskõlastamisega, vaid tuleb saavu­tada sisuline, õppeainete orgaaniline tervik.

Kontsentratsiooni probleem on pal­ju kergem ja lihtsam lahendada, kui väljuda mitmesugustest keskkoolitüüpidest, nagu klassika-, kommerts-, sotsiaal-, põllumajandus-, aiandusgümnaasium. Iga tüüp omaks siis temale vastavad põhiained ja nende üm­ber koonduksid teised: humanitaargümnaasiumis — humanitaarained, reaalgümnaasiumis loodusloolised ai­ned ja uued keeled, klassikalises gümnaasiumis — vanad keeled jne. Sel puhul pole võimalik kõnelda keskkooli problemaatikast üldse, vaid ainult ük­sikutest tüüpidest, millest igaüks siir­dub ise rada, ilma et neid miski ühen­daks. Sel puhul on tegemist kõige pealt mõtlemisega, millega ei minda lõpuni, sest jääb lahtiseks küsimus: mis mõtte omab keskkool kui tervik. See küsi­mus hakkab lahenema, kui kogu meie keskkoolil on ühine tuum ja ühine siht.

Algkoolis annab õppetööle metoodilise ühtluse üldõpetus, aga viimane piir­dubki ainult algkooliga. Keskkoolis tu­leb sest loobuda, sest muidu kaoks õp­petöö teaduslikkus, kuna üldõpetus kõr­valdab aine omaõigused. Keskkooliained nõuavad mitmeti erinevaid metoo­dilisi võtteid, aga nad kõik peaksid taotlema õpilaste isetegevust ja töö­kooli mõtet. Kodanikuõpetus ei anna tulemusi, sest ta piirdub ainult õpetu­sega ja jätab tähele panemata, et kõik kodaniku põhivoorused 011 kasvatatavad ja arendatavad üldiste koostöö ja sotsiaalse elu alusel. Kui ta seda ei tee, siis on ta kuiv ujula, kus noori õpetatakse tegema ujumiseks tarvisminevaid käte- ja jalgade liigutusi, aga need noo­red upuvad, kui nad visatakse vette. Siin tõuseb üles õpilaste omavalitsuste küsimus, mis mõnelgi pool leidnud ta­gajärjekat teostamist. Muidugi ei saa seda läbi viia ametlikkude eeskirjadega, vaid see peab õpilastest välja kasvama. Bayeri haridusminister viis 1919. a. ametliku eeskirjaga kõigisse Bayeri gümnaasiumidesse õpilaste omavalitsuse, aga see katse ebaõnnestus täitsa.

Iga inimene 011 seotud oma koduko­haga, oma ümbrusega, rahvaga ja mi­nevikuga. „Inimene on seotud oma pe­saga, ja kui ta selle saja niidi külge ri­putab ja sada ringi ta ümber käib, siis teeb ta enam kui ämblik, kes oma pesa ka saja niidi otsa riputab ja sajas rin­gis selle ümber käib?“ lausub selle koh­ta Pestalozzi. Inimene on oma kodu­koha mullapinnasse juured sügavale ajanud, mis teda hoiab ja kindlustab ning pakub rikkalikke arenemisaluseid. Kistakse inimene välja kodukohast, lä­heb ta lahku oma rahvast, siis ta ei arene, vaid kiratseb ja kõduneb. Kõik omarahvapärane annab jõudu, julgust ja kindlust ning sellepärast tulebki va­lida kogu kasvatusliku tegevuse keskseks mõtteks rahvuslik kasvatus. Meie aeg ja olud osutavad rahva rändamist ja kogumist maalt linnadesse ning seda vaatamata linnas valitsevale tööpuudusele. Linnaelu meelitab; elu on „ker­gem ja parem“, jääb kasutamata vaba aega, kõik mõnususud ja lõbustused on kergesti saadaval. Aga siin puudub kultuuriline traditsioon, mis neid hoiaks; andutakse lõbukultuurile, mis lõppeks teeb inimese lõdvaks ja tegu­võimetuks. Meie keskkool peab leidma võimalusi, kuidas noori inimesi siduda oma kodukohaga ja äratada neis ar­mastust oma kodukoha vastu. Linnas olles õpilased imbuvad läbi linnakultuuriga, elurütmi ja dünaamikaga; hiljem tagasi tulnud maale, tunneb ta igavust, kaebab elu mõttetuse üle, sest pole käe­pärast kinot, teatrit, värskeid ajalehti, telefoni, moodseid liikumisvahendeid. Igatsetakse linnaelu järele ja esimesel võimalusel siirdutaksegi linna. Linnas on haritud jõudude küllus, maal aga põud, sest linnast tagasivool maale on väike. Kuidas maa kultuurilist tasa­pinda tõsta, on tähtsamaid kultuurpoliitika ülesandeid üldse, aga eriti peab sellele ka kool mõtlema.

Senised õppekavad olid ühtlased nii­hästi poeg- kui ka tütarlastele, välja arvatud erilised tütarlastele määratud ained, nagu majapidamine. Sugupoolte üheõiguslus ja ühtlase hariduse andmine mõlemale on viimasel ajal tugevalt esile tulnud. On kaalutlusi, mis kõne­levad selle poolt, aga võib tuua ka kül­lalt vastuväiteid; viimases mõttes seda, et haridus olgu üheväärtuslik, mis su­gugi ei taha öelda, et ta olgu ühesugune. Ühes ühesuguse haridusega on tõusnud päevakorrale ka ühiskoolide küsimus. See küsimus on lõplikult veel lahenda­mata: ühed koolid muudetakse meil ühiskoolideks, teised aga muutuvad ühiskoolidest ainult ühe sugupoole jaoks. Ühiskooli poolt mainitakse tema loomulikkust, sest elus tuleb mõlemal sugupoolel kokku puutuda; poisi hin­gelaad õilistub kokku puutudes tütarlas­tega. Vastuväitjad arvavad, et just keskkooli-eas „poiss eemaldub uhkesti tütarlapsest; kjoos tütarlastega ei saa poiss vabalt toimida — tütarlaps „se­gab”; ühiskasvatusest saavad kahju tütarlapsed, sest neil pole midagi õp­pida jämelaadiga poiste iseloomult. Mõlemal juhul, niihästi ühesuguste õp­pekavade puhul mõlemale sugupoolele, kui ka ühiskasvatuse puhul, esineb väi­teid poolt ja vastu ning õppekavad ei saa mööduda neid täitsa ignoreerides, vaid loomulikke vahesid tuleb arves­tada.

Edasi peaks nägema ette võimalusi, kuidas võimalikult arvestada õpilase omapärast andekust, seda arendada ja kasvatada. Ses suhtes olid senised kavad üsna paindumatud, aga tegelikus töös tuleb vahest vastu tulla õpilastele, kes andekad mõnes aines (keeled, looduslugu, muusika), kes aga ei jõua edasi näiteks matemaatikas. Peaks küll juba ette nägema, kuidas neid juhte tasandada, mis asjaolu küll ei mõjuta õppekava iseennast, vaid pää­seb maksvusele üldistes sihtjoontes.

Olen katsunud esitada mõned mõtted, mis kerkisid keskkooli reformi pu­hul, ilma et oleksin katsunud neid lahendada, — see läheks kaugelt üle käes­oleva arutelu. Kahtlemata on meil keskkool senigi olnud rahvusliku kasvatuse teenistuses ja tarvitanud kõiki juhuseid selle teiostamiseks. Tuleks aga seda rõhutades soovitada rohkem järjekindlust ja kavakindlat tööd., mis toimub siis, kui rahvuslik kasvatus saab õppetöö tuumaks ja kõik ained rakendatakse selle saavutuseks. Kui meie keskkool kasvatab armastust ja lugupidamist oma rahva ja kodukoha vastu, arendab tööarmastust, siis kasvame, areneme ja edeneme.

E. Oissar

Kasvatusest nr. 5/1930