Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

10 Oct

Uuenduste vastu

 

 
 

Weise erdenken die neuen Gedanken und Narren verbreiten sie.

Heine.

 

Kord oli hea komme, et püüdlik õpilane ja hardunud imetleja kõndis ka iseseisvaks saamisel oma õpetaja, meistri jälgedes. See ilus seadus kestis pikki aegu, kuni maailma Vaimuelu hakkasid vedama diislid ja muud mootorid ja iga kaksaastak pidi tooma oma uue „koolkonna“ ja iga aasta­vahetus hakkas muutuma uueks „ajastuks“. Avalik kõikvõi­mas arvamus on lõplikult segi ajanud mõisted „uuendamine“ ja „parandamine“, sest juba senise muudatusi näib peetavat ihaldatavaks progressiks. Segi on „uuendama“ ja „parandama“, segi on ka „uuendama” ja „uuenema”. Praegu nõu­takse seaduste muutmisi ega räägita sugugi nende muutu­misest, maailmasuhtumised ei uuene, vaid neid uuendatakse. Kui vildak ja kardetav on meie avalikkuse uuendussümpaatia, seda püüab oma kasinate vahenditega demonstreerida järgnev kirjutis.

Kuid lubatagu enne veel üks väike „metoodiline“ mär­kus, mis võib peale muu täita ka tavalise skeemi kohaselt halvustava poleemika aset kõigi oma eelkäijatega. Meie essee kirjutamise mitmesuguste nähtuste ja tema tulemuste kohta tuleb terve kirjutise kestel rohkesti kõnet, siinkohal peab aga nimetama üht tema kõige määravamat põhialust, mis teeb peaaegu kõik esseed vähemalt ühes punktis peaaegu ühe­suguseks, see põhialus on objektiivsuse taotlus. Objek­tiivne asjalikkus ja akadeemiline tasakaalukus! Kuidas küll tohiks keegi mõistlik suletarvitaja loobuda nendest absoluut­setest nõuetest! Head asja arutades tuleb seda kiita ja lisada rohkesõnalisele kiitusele paras kvantum nõrkusi, halvast asjast rääkides tuleb jagada ohtrasti laitust, kuid vihjata ometi, et nii ja nii palju ja niisuguseid kiiduväärsusi on asjal ikka küljes ka. Sest „objektiivne“ inimene ei anna end reservatsioonideta mitte millegi mõju alla ega sule endast ka midagi täiesti välja. Iga otsuse puhul püüab ta võimalikul määral kõrvaldada isiklikud motiivid ja spontaansed seisu­kohavõtud, oma ainsas isikus näeb ta iga probleemi kõigekülgset vaagijat. Sest ühest aspektist oma seisukohta arendada, see on ju lausa pealiskaudsus. Korraga ajaloolisest, eetilisest, religioossest, esteetilisest ja bioloogilisest vaatenurgast kõikide probleemide selgitamine, see alles olevat põhjalik töö. Kuidas me tohiksime midagi mitte olla?

Niisugused põhimõtted on võib-olla väga viljastavad, kuid kahjuks ei tunne ma ühtegi viimase 3000 aasta jooksul saavu­tatud objektiivset vaimset tõde ega tea ka ühtegi autorit, kes siiski poleks tema ise. Ja kui olekski tõepoolest avastatud mingid objektiivsed tõed, siis ei tea ometi keegi, missugused just nad on paljude tõestatud tõdede rägastikus. On vahest ka objektiivsusele pretendeerivaid massiseisukohti, kuid needki on piiratud ruumi ja ajaga. Vaimsete väärtuste hinda­misel puuduvad meil objektiivsed kriteeriumid, järelikult ei saa ka meie otsused olla objektiivsed. Meil pole kasutada kuskil Pariisi keldris alalhoitavat külma ja sooja ja kõige muu eest kaitstud mõõdupuud ning vaimsete fenomenide pikkuse ja kaalu üle saame otsustada ikkagi ainult oma isik­like, subjektiivsete impulsside ja isikliku mõistuse abil. Ei taha see viimanegi lause olla mingi objektiivne tõde, ent ütlen siiski, et jääb täiesti mõistmatuks enesevägistuslikkude „objektivistide” tegumood, mis sunnib vassima ja moonutama oma mõistuse ja maitse erilaadi ja mis tahab jõuda üldse mingile arvestatavale seisukohale, kuigi see seisukoht on saavuta­tud loogiliste, s. t. põhiloomult moraalitute definitsioonide ja ei mitte inimese spontaanses elutundes peituvate aksioomide kaudu. Werner Jägeri „die Gefahr des uferlosen Historismus, in dessen Schatten alle Katzen grau sind” on mutatis mutan­dis oma kohal siingi. Jäägu ajalooline, s. t. kirjeldav meetod ikka ainuüksi ajalooliste teaduste tarvis, fenomenide hin­damiseks — kvalitatiivselt nimelt — puuduvad tal vahendid.

Noorus vabandab või vähemasti kergendab süütegusid, võib-olla ta vabandab siis ka sellele allakirjutajat, et ta hül­gab objektiivsuse taotluse, et ta otsustab küsimused ainult oma kriteeriumide alusel ja ainult ühest aspektist, et teda huvitab ainuüksi subjektiivne tõde. Ta tahab veel ühes punk­tis rängalt patustada — nimelt heidab ta endast meil juba enam kui aastakümne kestnud õilsa kombe, mille järele „üks noormees aus ja aateid täis” peab nii ruttu kui häälepaelad lubavad hakkama vanainimese väärikat ja väljamõõdetud häält tegema.

*

Euroopa kõik kultuur algab Suure Revolutsiooniga! Tardunud Vaim sulas lahti, sissemässitud ideid näidati alasti ja tõetruult, teaduslik tehnika ja tehniline teadus hakkasid üürgama oma basspasunatega! Ängistavad tõkked langesid rusuks!

Astronoomilised arvud ei aita, astroloogilistega tuleb lugeda neid kordi, mil kirestunud kõrid on hüüdnud kiitust Suurele Revolutsioonile. Mis oleksime meie ilma Sinuta! Mis oleks üldse, kui poleks Sind!

Ent eks kosta kõigi nende kiituste sekka järjest sageda­mini rängad ohked, et euroopa vaim käib alla ja laostuvad vaimu kõrged väärtused. Revolutsioon tõi tehnika, tehnika tempo ja tempo tapab vaimu. Vaim on kultuur. Revolutsi­oonist tuletatud tempo kukutab kultuuri, ta ei lase „sügava­mal“ haridusel ega humanistlikel väärtustel püsti seista. Viga ise aga ei saa olla Revolutsioonis, sest Revolutsioon on püha ja suur ja kes räägib teisiti, ei saa asjadest aru saamagi, on veidrik ja harimatu. Järelikult — viga ja patt tuleb veere­tada tehnikale, süüdi on materiaalselt ja materialistlikult mõtlevad insenerid ja muud luksepad. Nagu öeldud, revo­lutsioon süüdi olla ei saa, samuti ei saa seda olla ka meie ise, humanistlikult haritud kultuuriliselt väärtuslikud vaimu­inimesed, sest meie tajume ju nii erksalt vaimu laostumise tunnuseid, nood masinaehitajad aga arvavad, et kõik on pare­mas, korras või kui veel midagi on laokil, siis ainult see, et maakera tiirlemise energiaga ei suudeta seni veel asendada diisleid.

See mõttekäik on kindlasti ääretult loogiline, järelikult õige. Kahjuks aga seda kõike ainult sel juhul, kui on mööda­pääsmatult tarvilik, et „vaimuinimeste“ südametunnistus peab olema avalikult puhtaks ja süütuks kuulutatud. Väikeses kir­jalikus töös ei kõlba süüdistada suurt revolutsiooni, pealegi kui selleks on suur tahe ja väikesed võimed, kuid siinkohal ei olegi tähtis hakata mõistatama revolutsiooni reaalset sisu, meie ülesandeks on vaadelda ainuüksi selle sisu realisat­siooni, täh. viisi, kuidas järgnevad generatsioonid sellest aru hakkasid saama.

Kõikjal võime me lugeda, et 19. sajandi tehnika võidu­käik olevat üks tähtsamaid revolutsiooni tagajärgi. Võib-olla on niiviisi mõtlevatel aja- ja kultuuriloolastel täis õiguski, meile on siinkohal oluline ainult selle võidutseva tehnika mõju euroopa kultuurile, õieti tema kandjatele, vaimsetest väärtustest huvitatud intelligentsile. See intelligents vihkab tehnikat ja tehnikuid, süüdistades viimaseid mediteeriva vaimu dekontsentreerimises ning selle kaudu „kõrgematelt väärtustelt“ nende väärika positsiooni riisumises. Kultuuris rafineeritud vaimul ei jäävat enam piisavalt võimalusi ega aegagi oma kõrgemate sihtide teenimisel, elu ja kultuur ole­vat kardetaval määral täieliku labastumise künnisel. Nõnda otsib vaim endale vaimutuid vabandusi, kõneleb vaenulike mõttesuundade alaväärsusest ega julge selgusele jõuda oma­enda jõuetusest, sest kui Napoleon alustas suure väärtuslik­e reisiraamatute seeria väljaandmist ja luges oma sõitu­del piki konklikke teid võngutavas tõllas Plutarchost jaThukydidest — miks ei võiks siis meie rõõmu tunda Waltherist mugavas reisilennukis? Kui palju erksaid silmi on tuhmunud konutades foliantide taga õhkurikkuvate rasva- või õlilampide valgel — miks ei peaks meie olema neist oma eelkäijatest palju vastupanevamad oma hügieenilise valgustuse tõttu? Ent pii­saku kahest, koguni vähetähtsast näitest. Ei, ei tehnika ega tempo pole süüdi, sest tugev vaim suudab neid kergesti raken­dada oma viljakuse tõstmiseks — süüdi on siingi kannataja pool ise. Vaim — vabandatagu selle igavaks muutunud sõna sagedat kordamist — ei ole suutnud jääda oma loomupärastesse ja ainuvõimalikkudesse raamidesse, vaid on ahnitsenud üle võtta mateeria metoodid — ta on hakanud end korraldama ja arendama. Vägisi kaldume me võimalikuks pidama vaimu ja vaimse sihiteadlikku organiseerimist, ilma tajumata, et juba sama tõekspidamisega oleme ta kukutanud tervet elu iseenesest koordineerivalt positsioonilt. Tõepoolest ei tähenda see aga muud, kui et tühjaks joosnud vaim püüab endale tagasi võita ta enda nõrkuse pärast kaotsiläinud positsioone ja langeb seetõttu järjest raskemasse ummikusse. Tugev vaim ei halise vaimutuse võimutsemise pärast, sest nende kahe teed ja ülesanded erinevad nii põhjalikult.

Me võisime väita, et tehnilised teadused on saanud vai­mule kardetavaks ainuüksi viimase enda nõrkuse tõttu. Suur Revolutsioon on peale selle tootnud ka ühe teise faktori, mis on umbes samu teid mööda mõjusalt kaasa aidanud kõikide vaimsete väärtuste hüplevusele ja tormisele võngutamisele viimastel aegadel. See faktor ei ole enam materiaalne — abstraktsel tempol on oma materiaalosad —, vaid ideoloogi­line, nimeks on tal pandud liberalism. Siinses ühenduses ei ole tarvis seda hukka mõista, et inimese vägev ja piiramatu vaim nii tormakalt lahti siples konventsioonikettidest ning ihkas kärsima hakata ka mõtteid, ideoloogiaid ja koguni tegu­sid, millede vastu varematel aegadel juba sellepärast välja astuti, et nad olid uued ega kuulunud ühiskonna poliitikas ja religioonis valitsevasse süsteemi. Kindlasti oli see süsteem liiga skemaatiline ja ümbritsetud liiga väljasulgevate raami­dega, et võimaldada vaimu vaba tukslemist. Kindlasti on liberalistlik lainetus andnud hoo paljudele väärtuslikele mõttekonstruktsioonidele nii teaduses kui kunstis ja et ma ei taha liiga suuri vaime enda vastu välja kutsuda, siis väldin ka kõnet temast endast. Kuid teatavasti võib heagi pill teha hirmsat häält! Liberalism kui domineeriv vaimusuund võib oma põhituumalt olla maailmade õnnistus ja päästja, kuid ta igaveseks, kuigi kaudseks süüks jääb tõsiasi, et ta ilmus ebaküpse, kriitikata intelligentsi ette, pealegi ajal, kus pidevate poliitiliste segaduste tõttu läksid kaotsi generatsioonide vahed, mis peaaegu ainuüksi suudavad tagada kultuurilist kontinuiteeti. Vaimlejad neavad tempot ja ülis­tavad liberalismi, on ise aga seejuures kõigepealt viimase ohvrid, jällegi mitte liberalismis, vaid neis endis peituvate vigade ja nõrkuste tõttu.

Kui mõni natsionaalsotsialistlik müstiline pärivus- ja päri- matusõpetlane tõestab oma vaevaste, ent „taevaste“ vahendi­tega Prantsuse revolutsiooni kaudu propageeritud egalite või­matust ja väidab, et pole võrdsust, kui näit. üks on pika-, teine lühikesekasvuline — pikal läheb katteks rohkem riiet, kuid ta võib kundgebungile tund aega lühikesest hiljem minna ja näeb füürerit siiski —, siis saab vihaseks iga keskeltläbigi mõistusega kuulaja, sest egalite ei tähenda ju võrdvõimelisust, vaid hoopis võrdõiguslust. Võrdõiguslus tähendab aga indi­viidi takistamatut võimalust ise endale oma suund anda. Ma ütlesin, vihaseks saame me niisuguste mõttevassingute pärast ja ometi teeme me ise nii sagedasti samalaadse, oma ulatuselt aga veel rängema vea revolutsiooni veelgi tähtsama püüdluse, liberalismi mõistmisel. Liberalistlik riigi­kord ja nn. avalik arvamine annavad tegutsemisvõimaluse igasugustele novaatoritele, vaimu-, kuigi mitte võimurevolutsionääridele. Tema kaudu on tohtinud avalikkuse ette tor­mata ideede ja ideaalide massid, mis toetavad, lämmatavad ja jälitavad teineteist. Konventsioonidest vabastatud vaim paiskas lagedale kõik, mida fantaasia ja mõtlemisvõime sün­nitada jõudis ja ei tarvitsenud karta sellepärast ei aresti ega inkvisitsiooni. Ning siit algaski intelligentsi uus häda. Mida vabamaks muutus uute ideede avalik­kusesse toomise võimalus ja mida rohkem neid avalikkusesse toodi, seda enam hakati uskuma, et uusi ideid ei pea mitte üksnes sallima, vaid koguni ka pooldama. Uuendamine, vastsete teede näitamine, status quo muutatahtmine hakkas vähehaaval muutuma iseseisvaks väärtuseks ning reaktsionäärideks kuulu­tati kõik, kes julgesid „liberalismist“ inspireeritud korruptiivselegi uuendajale sisuliselt vastu vaielda. Liberaalsed kultuurlased ei näi uskuvat tõsiselt väärtuslike uute ideede elujõudu ja hoiavad, hellitavad neid kui imikuid. Ei ühelgi novaatoril ole tarvis enam peljata maksvuselepääsu tule­proovi, sest kultuuri propagandistid suudavad oma kirgliku andumisega kõik võimule viia. On unustatud, et ka kõige konservatiivsematel aegadel on kunsti tunginud uued motii­vid, 011 tehtud leiutusi, mis kippusid tervet senist süsteemi segi paiskama — hoolimata valitsejate ja valitsetavate südist ja fanaatilisest vastupanust. Ei mürgikarikas ega tuleriit ei kohutanud mehi, kel tõepoolest oli öelda midagi uut ja kes ei öelnud seda mitte teadlikust uuendamispüüdest, vaid ainu­üksi sellepärast, et nad ütlema pidid, s. t. et nad olid avastanud uue ja vägeva subjektiivse tõe.

Kes arvab, et liberalism tähendab vastuvõtlikku vaimu igasugustele uuendustele ja ei mitte — nagu allakirju­tanu — uuenduste ilmutamise võimalust, seda palun käes­olevat kirjatükki mitte enam edasi lugeda.

*

Kui Ateena rahvas kutsus kord targaks peetud Sooloni endale tasakaalukaks seadusteandjaks, siis oli tema esimeseks ja määravaks tingimuseks nõue, et tema poolt antud seadusi ei tohita muuta enne 10 aasta möödumist. Ateenlased ei eksinud

—   Soolon oli tõepoolest tark mees. Aristoteles kirjutab, et vana halb seadus on parem kui uus hea seadus. Ta on jõud­nud Tarkusele nii lähedale kui ainult väga vähesed. Kui ma tooksin oma näited mõnest teisest, igapäevasele elule palju lähemast valdkonnast, oleks mul kindlasti väga ohtrasti mõtte­osalisi., Kui väga näit. armastab suurem osa mehi oma vanu ülikondi — kõik nende omadused on tuntud, täpselt me teame, missuguseid liigutusi nad soodustavad, missuguseid takistavad. Uus — heagi rätsepa poolt tehtud — püüab dikteerida meile meie hoiakut, iga vähemagi liigutuse juures võib ta valmistada segavaid ja pahandavaid üllatusi. Pea­aegu ainult need mehed, kellele ülikond pole kehakatteks, vaid pealtvaatajale silmarõõmuks, suudavad vana riietuse ilma meelepahata kõrvale panna. Olgu pealegi see näide vähe „vaimne“, ta on siiski iseloomustav inimese põhitungi­dele ja põhilistele vajadustele. Me vajame eelkõige rahu ja pidevust, mis mõlemad siiski on kaugel loidusest ja tuimu­sest. Eks suuda ja taha me taibata ainuüksi loogiliselt arenda­tud mõttekäike, eks kaldu me tavaliselt hindama ainult pidevaid, kindlaid karaktereid, eks hinda strateegidki ainult õhinatut, kuid kindlat pealetungi ja kavakindlat, võimalikult aeglast taandumist, eks otsi me kõikjalt sujuvust ja kompositsiooni. Aga eks pea me siis vihkama ka oma vaimu kerge­usklikkusest ja kergemeelsusest tingitud kultuurilist hüplevust, kõikide vanade „äraproovitud“ väärtuste mälust kustumist ja uute nii halbade kui heade ideede välkkiiret läbipõle­mist.

Kui vaim on kõike koordineeriv kõrgem instants, siis saab ainult ta ise olla süüdi praeguse aja kergatslikus hüplevuses. Ja ongi — sest ta on kaotanud oma põlised spontaansed kriteeriumid. Ta on jäänud ilma oma kõrgemast moraalist, mis dikteerib tasakaalukust ja ettevaatlikkust ning umbusk­likkust iga uue, veel tundmata ja teadmata tõe vastu. See kõrgem moraal ei luba teda vähemalt tavalistes tingimustes muutuda aktiivseks ei jaatavas ega eitavas mõttes, sest ta tohib oma kriteeriumide kõrguse ja puhtuse tõttu jagada õnnistust ainult vähestele. Vaim peab olema küllalt tugev, et õppida tundma igasuguseid ennekuuldud ja ennekuulmata ideid, pooldama ja koguni arvestamagi tohib ta neid hakata aga alles siis, kui nad on vastu pidanud meie vanade tuntud tõdede ja arusaamiste murdmatule rindele ning suutnud veenda meie järelejätmatut, isegi pahatahtlikku ja sallimatut kriitikat, mis ei aja iial segi mõisteid „uuendama” ja paran­dama. Vaim ei saa sallida sama taset — ta vihkab uuen­dusi, mis on paljad muutused, ja ihaldab parandusi, mis vii­vad teda lähemale tõelisele tõele.

Ärgu tehtagu endale illusioone nagu oleks uuendustele, eriti aga igale uuendusele heatahtlik järelejooksmine kul­tuurilise vaimuerksuse ning nii ihaldatud eelarvamustevaba suhtumise kõige kindlamaks kriteeriumiks. Esiteks: kuidas tohibki mingi suhtumine olla eelarvamustevaba, kui me ometi ei julge nõuda, et suhtuja enese vaim olgu tabala rasa. Ei, igasugust suhtumist dikteerigu otse maksimaalsel mää­ral kõik see, mis on täitnud me vaimu enne uue fenomeeni ilmumist, sest pooldavat suhtumist väärib ainult niisugune uus fenomeen, mis jaksab tungida ka läbi eelarvamuste raskestivõidetava kindlustusteliini. Iga tõeliselt väärtuslik idee seda suudab, muidugi eeldusel, et meis on olemas loomulik, külgesündinud ja ei mitte külgeõpitud pind vaimsete väärtuste hindamiseks. Kui me vaim on õpitult kultuurne — jah, siis tapavad eelarvamused küll igasuguse, ka väärtusliku uue idee. Teiseks ei tähenda heatahtlikkus uuenduste vastu lahtisaamist „iganenud” tõekspidamistest, vaid pigemini veidi erilaadse, kuid fataalsete tagajärgedega konventsiooni küüsi sattumist. Selleks konventsiooniks on närvinõrga intelligentsi rabelev loobumine oma maitse, oma parema äratundmise, oma mõis­tuse, oma loomupäraste spontaansete kriteeriumide rahustavast ja koordineerivast järelevalvest ja reservatsioonideta, kultuurilisest „vabameelsusest” tingitud andumine uutele ideedele mitte nende äratuntud väärtuse, vaid lihtsalt uudsuse, enneolematuse pärast. Ning kolmandaks ei tähenda ka vaimuerksus kirglikku vastutulelikkust igast ilmakaarest ründavatele uutele tõekspidamistele, vaid hoopis enam elavat, sub­jektiivset, psühhoosivaba suhtumist. Eelarvamus pärineb seest-, psühhoos väljastpoolt. Uuendushimulist intelligentsi nimetasin ma närvinõrgaks. See süüdistus on raske, kuid kahjuks paikapidav ja kergesti tõestatav. Meie oma lühike ja suhteliselt väga ilmetu ajalugu annab selleks kõige pare­maid näiteid. Nimetada võiks neid väga paljusid kõige erine­vamatelt aladelt ja aegadelt, piirdugem siiski ainult ühega ja väga drastilisega, nimelt meie keeleuuendusega. Võrdle­misi kurdid olid eesti avalikkuse kõrvad keelemuutmisliikumise vastu enne Maailmasõda, kuid kui sõjaaegne noorpõlv, millel arenguaastate revolutsiooniaastatega kokkusattumise tõttu võeti võimalus kunagi oma kergeusklikust noorusest üle saada, hakkas tindiohtrusega ja mõtteägedusega pommi­tama sõjamürinaga harjunud haritlaskonda, oli loodud kül­lalt soodne pind keelemuutmise rohkeks ja kirglikuks levikuks. Kui isake tsaar võis lennata troonilt, miks ei võinud siis langeda austus ka oma isade ja emade loomuliku, elavalt pulseeriva keele vastu. Missugused olid selleaegse „keelerevolutsiooni“ tagajärjed, seda võidakse tajuda lugedes meie praegust keeleveidrustest kubisevat kirjasõna ja eriti ka erksa keeletundega õnnistatud J. Aaviku ahastavaid kirjutusi meie praeguse õigekeelsuse kohta. Esteet ja heamaitseline stilist J. Aavik laskis vaimud lahti, närvinõrk intelligents ei olnud kohane neid vaime mõttekalt oma teenistusse rakendama, vaid produtseeris meie keele okkalisema ikke, õigekeelsust ettekirjutava sõnaraamatu. Ning selle tagajärjel on keele­uuenduse algataja oma peene keele- ja stiilitunde tõttu sun­nitud ise meie literaate hurjutama liigse agaruse pärast keelemuutmises. Vägev kuningas Aiolos suutis küll vahel kõik tormid oma valitseva käe alla tagasi tuua — kas suudetakse seda ka siin?

Meie kohuseks on kärsida, et igaüks võib oma ideega või ideekestega võitlusareenile ilmuda, me ei tohi aga seejuures kaotada iseennast ning suhtuda pooldavalt igasse uuendusse juba nende üllatava silmapiirile kerkimise tõttu. Kõike mõista ei tähenda ega tohi tähendada kõike pooldada ja armastada. Ei — pigem kaitskem oma kiidetud erksat vaimu tuimuse kilbiga, et siis aegade pärast teha lähemat sõprust ainult sellega, mis meie kangekaelsusest ja tõrjuvast eemalehoidu­misest hoolimata on paratamatuse, s. t. idee enda sisemise suuruse abil meie tuimuse lõhkunud ja näidanud sellega oma väärtust ja püsimisvõimet. On asjatu tunda hirmu oma loomu­pärase vaimuerksuse ja vastuvõtlikkuse lõpliku tuimene­mise pärast, sest kui see vaimuerksus on olemas, siis ei ei saa ta ju ka kuhugi kaduda. Kui me aga püüame otse maksimaalse ulatuseni hoida tagasi igasugust vaimustust uutele ideedele ja suhtume nendesse äärmise skepsisega, ka siis leiavad püsivad ja viljastavad vaimsed väärtused hooli­mata etteveeretatud takistustele kaasavõnkuva membraani meie maitses ja mõistuses. Kui me mitte kultuuri ei tee, vaid kultuursed ja kultuurihuvilised oleme, siis on võimatu, et midagi tõepoolest väärtuslikku ja tarvilikku meist saaks mööda minna. Kontrolliv sisetunne viib meid juba õigel ajal õige asja juurde, ka siis, kui teda takistab eelarvamuslik vältimispüüe, sest me ei ela ju keset ideid, uusi ja vanu, kus­kil kõrbes, vaid ikkagi elavas inimeste ühiskonnas, mille laia pinnaga filtrit peame me esijoones kasutama. Oma sise­misest jõust meile pealekäiv idee sunnib meid lõppeks — ja kindlasti õigel ajal — aktseptsioonile nii nagu me kõigest vastuseisust hoolimata ei pääse uue ülikonna selgapanemisest, kui vana on vastavas seisukorras. On põhjani väär arvamus, et vaim on kohustatud üles otsima ideed, sest need viimased, eriti uued ja tundmatud nende hulgast, on ju rünnakupositsioonis. Samast sõjalisest võrdlusest saame uue tõenduse oma mõttekäigule, kui peame meeles, et ründaja võimete ja väärtuste hindamiseks pole meil ühtegi pidepunkti, kui rünnatav, käesoleval juhul meie vaimne elutunnetus, alistub ilma vastupanuta.

Isegi siis, kui põhjalik veendumus on täiel määral mõne idee poolt, mis on lõplikult murdnud läbi skepsise kaitselii­nist, ei ole kultuurilise kontinuiteedi ees vastutustundlik intelligents õigustatud võtma seda vastavat ideed oma kaits­vasse puksiiri, sest igasuguste uuenduste tarvis on laiades massides liiga erk ja tundeline vastuvõtupind. Oma tunnus­tava suhtumisega võib sama intelligents lasta väärtuslikkegi ideid liiga varasele triumfile ja neid niiviisi aina labastada ja lamestada — peab hoiduma vaimude ettevaatamatust valla laskmisest. On mõttekas ja kasulik teha võimalikult kerge­käeliselt eitavaid ja väljasulgevaid otsuseid, sest mida vähe­maid asju me sallime, seda parem meile. Mida pealiskaud­sema tutvuse järele aga me igasuguseid fenomene hakkame vihkama, seda põhjalikumalt peame kaaluma positiivsete, tunnustavate otsuste tegemisel, sest kultuurile ja tema pide­vusele on palju kasulikum, kui teatav hulk häid ideid ei suuda läbi murda aktsepteeriva massi ükskõiksusest ja lämbub see­tõttu, kui et kõik uued ideed, nii targad kui rumalad, väärtuslikud ja väärtusetud, põlevad juba tärkamiseas üheskoos läbi heatahtliku avalikkuse vaimustustuhinas, millest järele jääv tuhkki kantakse laiali järgnevate, tormakalt tõusvate ideeraginate ja järjest uute hoopide all vintsleva vaimsete tuulte poolt. Esimesel juhul jääb vähemalt midagi järele —  kõige sügavam ja väärtuslikum nimelt —, teisel juhul visatakse välja kõik seep koos soobaga ja kultuurilise avalikkuse elutunnetus jääb pidevalt hädalisemaks, sest iga uue idee vastuvõtmisega pidi taanduma midagi vana, kui kärvab nüüd aga ka vallutaja, siis jääb koht tühjaks. Ja et loodus tüh­just ei salli, siis peame järjest pisema vastupanuga kapituleerima ikka ja jälle uutest suundadest tulevatele uutele rünnakutele. Või on see õhtumaade vaimulaadi omapära?

Meie kultuur ei kanna mingisuguseid kaotusi, kui mõned moevoolude agitaatorid on ametis päev-päevalt uute, kuid tühiste ideede propageerimisega. Need ideed — olgu ideoloogi­lised, poliitilised, kunstilised või teaduslikud — tõusevad kultuuripropagandistide ägedal kaastegevusel kohutava kiirusega laiade masside teadvuses kõigi tunnetuse seniiti, nende lan­gus on aga tavaliselt nii lämmatav kiire, et seda võiks pidada äkiliseks kustumiseks. Ei ole ühelegi revolutsioonilisele suur­vaimule auks õletulena mõni aasta lõkendada ja kaduda siis ilma mingitki jälge jätmata. Ent sageli polegi sellest kahju, sest nii tihti on nendes nähtustes tegemist ainult kidura idee hetkelise märatsusega, mis jääks kriitilisematel aegadel hoo­piski tähele panemata. Kedagi ei tohiks see segada, et nad silmapiirile kerkivad, kõigile on see kasuks, et silmapiirilt kaovad. Kuid kõige troostitum on olukord tõsiste suurvai­mude tarvis, sest kultuurikriitikud ässitavad oma üldtuntud karjuva häälega avalikku arvamist ka nende kasuks üles, neist kõneldakse ja neid soovitatakse sama intensiivselt kui teisigi, kes vaimuäbaruse tõttu niigi oma peatset otsa oota­vad. Nii muutub iga idee, olgu tühine või väärtuslik, tea­tava ajavahemiku jooksul päevasündmuseks ja lööksõnaks ning vahet ei suuda teha ka ajaline kestvus. Üks peab vastu terve kuu, teine kümme, kuid vahe ei ole kümnekordne, vaid siiski ainult üheksa kuud, tühised üheksa kuud. Nii on muutunud võitlus oma ideede maksmapanemisel maadluseks ilma partnerita, vääritimõistetud liberalism ahnitseb oma kugistavasse kurku järjest uusi ja uuemaid ideid ahmides kaugelt rohkem kui jõuab seedida. Ning selles mõttetus energiaprassingus kaovad lõplikult kõik „klassivahed“ ja nüansse otsivale nüansseeritud vaimule eksisteerib veel ainult keskeltläbi kõlbulisi objekte, miski ei ole tõeliselt suurepärane, miski ei ole lõplikult praht. Kui õnneli­kud on tänapäevaste ja möödunud sajandi suurvaimudega võrreldes mehed nagu Sokrates, Dante, Hus, Luther, ka Rousseau ja Diderot ja arvukas hulk teisi nii religioonis, kunstis kui teaduses! Nende ideed nõudsid neilt kõige mehisemat mehisust, sest nende ümber valitses sallimatus. Ainult vähe­sed suutsid neid taibata ja siis ka austada. Neil ei olnud kasu­tada reklaamikaadrit, tänapäeval igasse ideesse heatahtlikult suhtuvat ajakirjandust, avalikkus ja koguni riigivõim oskas neid kurjalt põlata, kuid siiski toetub ajalooline progress esi­joones nende nurklikele õlgadele, sest nende ideed said tugevaks vastupanutules — diplom anti alles pärast prooviaastat. Sellevastu aga on raske ette kujutada õnnetumat geni­aalset novaatorit kui näit. meie aegade kõmutekitajat Siegmund Freudi. On tõsi, et psühhoanalüüsilgi on vaenlasi, koguni tähelepandavaid, kuid nende tegevusraadius on ula­tuseta võrreldes selle intelligentse pööbli lämmatava massiga, mis kannab Freudi komplekse laiali üle terve maailma. Psühhoanalüüs on kõikide suus sama tavaline sõna kui laud või tool, kõik seletavad oma sõprade ja vaenlaste teguviise psühhoanalüütiliselt, kõik on kompetentsed — ja ometi on psühhoanalüütilised eriajakirjad välja surnud ja Internationaler Psychoanalytischer Verlag oma tegevuse lõpetanud.

Vaimuteaduslik distsipliin on muutunud nagu mingiks raadioaparaadiks, mida krutib igamees ilma aparaadi enda vastu mingit huvi tundmata. Me austame psühhoanalüüsi ja peame teda niisuguseks uueks ideeks, mis tõepoolest avab arvestatavaid võimalusi inimvaimu mõistmiseks ja lahtiharu­tamiseks, kuid käitume temaga siiski kui leierkastiga.

*

Oma pidevas ja tihti nii kriitikata vaimustuses kõige selle vastu, mis produtseeritakse meie kaasajal, kaldume unustama kõike, mis ühendab meid olnud aegadega. Siingi on vaim võtnud üle mateeria tõekspidamised, mille järele kõik, mis pole tänapäevane, s. t. päevasündmuslik, kuulub ajalukku ja millega tehku tegemist ainult veidrad endistest aegadest huvi­tatud raamatukoid. Ei vaja kinnitamist, et loomulikel põhjustel vananevad eksaktsete eksperimentide tulemused, aga kes tahaks väita, et samuti kaotab oma värskuse ja süga­vuse ka ajaliselt kaugete meistrite vaim. Kõik me teame, et iga aeg on poetanud keskpäraste ja kidurate massi hulka ainult mõne üksiku tõesti suure, üks aeg enam kui teine, ühe rahva seast järjekindlamalt kui teise seast. Kuidas võik­sime või tohiksime siis uskuda, et meie käesolev aeg on kõikidest eelmistest tuhat korda geniaalsem ja et alles nüüd produtseeritakse aina püsivaid ja sügavaid väärtusi. Ei usugi seda vist keegi tõsiselt, aga siiski on käsi-jalgu takistav padrik nii tihe, et me ei ulata nägema kaugemale endi ümber. Hästi on kaasaja sabatähegeeniusi Th. Zielinski võrrelnud Chamonix’ oruga, kus pisikesed mäemügarikud võivad kerge­uskliku ränduri perspektiivinõrkade silmade ees varjutada ka Mont Blanci ennast. Nii muutub terve kultuur ühepinnaliseks portselanmaaliks, ilusaks kirevuseks ilma perspektiivita.

Vaimustavalt lõbusad on klassitsismi aegsed vihapursked klassikute, nimelt antiiksete vastu, sest need purskajad ise olid saanud suurepärase klassikalis-humanistliku hariduse ja tundsid kindlasti antiikautoreid poolenisti peast, sellevastu hoopis masendavam on meie kaasaegne variserlik väärtuste tunnustus, sest nüüd kardetakse olla harimatu ja ei julgeta selletõttu ka sõnakestki lausuda „üldtunnustatud” suurvai­mude vastu ükskõik missugusel looval alal, kuid ei häbeneta seejuures neist tõeliselt tunda ainult nimesid. Ning kõikidel aegadel värsketest, elavatest geeniustest on saanud mingisugu­sed kinnismuistised, milledega tutvutakse paremalgi juhul ainult ekskursiooni korras. Ainult selletõttu on ka arusaadav, et neid, kes ei tee endale ülesandeks veendunud olla igas modernses ismis ja „nautida“ iga värsket raamatut, maali või kontserti, peetakse imelikeks ja naiivseteks inimes­teks, kelle tarvis pole kirjanikku pärast Goethet, komponisti pärast Beethovenit ega maalijat pärast Raffaellot — kiusuks kõige modernsematele inimestele nimetan ma just Raffaellot. Kui on naeruvääristatud sakslasi koos nende „unser Goethega“, siis on selleks põhjust ometi ainult sellepärast, et neil puudub sõna taga, vähemalt praegu, sama autori tundmine ja teiseks, et nad on näidanud üldse oma suuri sümpaatiaid kahesõnalistele väljendustele, millest teine on pärisnimi.

Iga aeg toogu välja seda, mis hingel pakitseb ja kind­lasti siis ka seda, mida ta arvab endal uut öelda olevat, kuid seejuures ärgu arvaku veel aktsepteeriv hulk, et see käesolev on ainumäärav ja et temast ainuüksi tuleb ammu­tada kriteeriumid hindamiseks. Loojad ise ei saa olla süüdi, süüdi on loomingu arvustajad. Ja seda mitte üksi kunstis, vaid ka kõikidel teistel vaimsetel aladel. Et jällegi tuua üht konkreetset näidet meie oma kultuurielust, nimetan ainult meie kunstiarvustust. Kui igavad ja elutud on meie kirjanduse, kujutavkunsti, muusika, teatri ja tantsu arvus­tused! Kõik, s. t. peaaegu kõik nad algavad mingi kirjeldava ülevaatega, sellele järgneb paksusõnaline kiitus, mis laiutab end igas võimalikus kaares, siis tuleb teatav osa „kriitilist” nokitsemist tempereeritud etteheidetega ja kõige lõpuks see üldtuntud tuim ja sisutu lause: „Vaatamata nimetatud puu­dustele, mis ei suuda kuigivõrd kõigutada teose (resp. maali, helitöö, näidendi, balleti) üldväärtust, on meil tegemist kõige parema näitega autori järjest intensiivsemaks muutuvast tundeelust, tema tehniliste võimete kiirest arengust, tema loovgeeniuse suutelisusest tungida inimvaimu varjatumaisse keerdkäikudesse, ühtlasi paneb otse imestama, kuidas autor oskab avastada senitundmatuid uudismaid. Teose jõudmine avalikkuse ette on kõigiti tervitatav, ta on üleüldse kõige parem asi selle aasta esimesel veerandil ja kuulub kahtle­mata jäävate väärtuste hulka paljude viimaste aastate lõikes.“ Nii umbes lõpeb suurem osa meie arvustustest. Vahel on lugu veel palju halvemgi — nähtavasti muudab näit. ühe suurlehe muusikaarvustaja oma sagedastes kriitikates ainult solistide ja kompositsioonide nimed. Kiitusi saavad peaaegu kõik, keda üldse arvustatakse ja seejuures arvustatakse kind­lasti enamaid, kui see oleks üldse tarvilik, ja lugeja peab arvustatavas juba siis raskesti kahtlema hakkama, kui paks kiitus on tavalisest natukenegi hõredam. Muidugi ei ole kir­jeldatud olukord absoluutne, isegi kirjandusekriitikute hul­gas on olemas mõned vaimukad, teravate isiklikkude kri­teeriumidega inimesed, eriti vanemas generatsioonis ja teatri alal suhteliselt rohkestigi.

Kas ei oleks siiski palju kultuursem lõpetada keskelt­läbi arvustus umbes lausega: „Nagu selgub juba öeldust, on arvustatud teos kõigiti keskpärane või ainult vähe alla selle ja kunstiliste nõuete rahuldamiseni ta ei küüni. Kuid kellel on aega ja head tahet, see võib ju temaga tutvuda järgne­vate pühade ajal.“ Arvustus saaks õiglane ja arvustaja poleks kerglane. Milleks kiita üles kirjanduslikke teoseid, millega kindlasti juba paari aasta pärast teevad tegemist ainult kirju­tamise ajaloo teadlased?

Iga päev oleme me sunnitud ajalehtedest lugema sõja­laevade ja allveepaatide kodusadamatest ja lennukite emalaevadest ja aerodroomidest. Isegi nendel vastumeelsetel sõja­masinatel on olemas oma baasid, kust startida ja kuhu suun­duda pärast tehtud rünnakuid. Ainult inimvaim laseb end igal ajal ja igas kohas rünnata, vee alt, pinnalt ja pealt — kuhugi pole pelgu minna. Kas tõesti ei saaks ka inimene muretseda endale gaasitorbikud, pommivarjendid ja soomuskatted, et iga nõrgemgi vops ei suudaks ta mõtte- ja tundesüsteemi segi paisata? Keegi ei nõua meilt, et me soori­taksime oma hingeelu rikastamiseks kõiki võimalikke kuri­tegusid, keegi ei saa meilt nõuda, et oleksime lugenud kõiki raamatuid, kuulnud ja vaadelnud kõiki kompositsioone, me ei püüagi teada saada absoluutselt kõiki fakte kas või oma erialaltki — miks peaksime siis nõudma iseendilt, et olek­sime orienteeritud igas tühisemaski uues idees või neid oma mõttekonstruktsioonides koguni arvestaksime ja pooldak­sime? Ärgu põlatagu mugavust, sest alles nautiv süvenemine annab asjadele sisu ja kanapäine kõigest kinnihaaramine kisub kõik lõhki. Milleks peaksime püüdma „liberalismi” ja „kultuuri“ sildi all kõiki ka põhiliselt vastuolulisi nähtusi kokku sulatada ja sellega viia poolused ühte ja samasse punkti, kui ometi on märksa ausam iseenda vastu teha kindel ja lõplik valik. Kui inimene kord juba tunnistab enese näit. demokraadiks, siis julgegu ta seda ka olla — ja nimelt väljasulgevalt. Igalt poolt aga midagi head ja paremat kokku kaapida, ühest ismist lipp ja teisest lapp, ja niiviisi uus ja eluvägev demokraatia valmis teha — see jäägu ainult väga segaste inimeste eesõiguseks. Tahe kokku sulatada näit. demokraatlik kord ja fašistlik massikisa on umbes sama kui soov sünnitada londiga hobuseid või põdrasarvedega kirpe. Kui asjad kokku ei sünni, siis ei maksa neid ka kokku ajada.

Sõjast tingitud ahastuses tahaks leida vähemalt vaimule mingit väljapääsu, milleks sel oli kindlasti tarve juba palju aastakümneid enne seda sõda ennast, kuid võimalusi selleks näib olevat ainult pisut. Võib-olla suudaks meile kaitset anda mingi võimsalt ja vägevalt leviv religioon, usk kristliku Jumalaga vähemalt sarnasesse Jumalasse, kelle ees on tuhat aastat kui üks päev. Võib-olla aga suudab hüplevat ja baasitut vaimu aidata ka kas või teadlikult sugereeritud alal­hoidlikkus, mis ainult äärmise paratamatuse sunnil võtab endasse vastu uusi, pealetungivaid ideid ja kohandab end ainult vastumeelselt „ajanõuetele“. Et vaim ei ole õigel tase­mel, seda näitab meie kõige viimane aeg kõige paremini.

Ärgu halisetagu märatsevate masside ja neid juhtiva võimu pärast, sest võim on alati juba oma loomult hullu­meelne, vaid vaim püüdku hoida oma read puhtad ja seda esijoones mitte vahekorras võimuga, vaid iseendaga.

Rudolf Laanes

Koguteosest „Võim ja vaim”, 1940

 

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share