Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Katsume allpool loodusteadlase seisukohalt riivata tegureid, mis soodustavad või halvavad teaduslikku uurimistööd.

Mis on aga uurimine või, kitsamas mõttes, uuring?

Loodusteaduste puhul võiks üldjoontes öelda, et teaduslik uuri­mine on nähtuste süstemaatiline selgitamine katsete abil, uute fak­tide leiutamine ja nende koordineerimine, nähtuste sidumine loodus­seaduseks. Paljud tööd, mida küll tavaliselt nimetatakse uurimis­tööks, ei osutu selle definitsiooni alusel teaduslikuks uurin­guks. Tuleb vahet teha süstemaatilise töö vahel, mille eesmär­giks on uute tõsiasjade ja seaduste avastamine, ja töö vahel, mille otstarbeks on juba tuntud printsiipide rakendamine kui ka laienda­mine töönduses või muudel ühiskonna elu aladel.

Uuemal ajal on hakatud vahet tegema „puhta uuringu” ja „rakendusuuringu” vahel. Mõistes uurimist loova tööna, ei saa ometi nende vahel sisulist vahet teha. Kriteeriumiks on siin vaid eetiline külg, mitte töö sisu. Saja aasta eest demonstreeris Londoni Royal Institution’i auditooriumile Faraday elektromagnetilist effekti, näi­dates, et kui magnetit lahendame traatspiraalile, siis viimases tekib nõrk vool. Laengu lõpul küsis keegi daam: „Oletame, professor Faraday, et effekt, mida teie seletasite, saavutatakse, kuid mis kasu on sellest ?” „Madam,” vastas Faraday, „kas võite mulle öelda, mis kas u on teil vastsündinud lapsest?” Sellele lihtsale Faraday katsele on nüüd rajatud suured elektritööstused. Oleks Faraday oma leiu­tise teinud mõne kompanii ülesandel, siis nimetaksime seda „raken-dusuuringuks, tasuga seotud uurimistööks”.

Kuidas toimub nähtuste selgitamine või seletamine? Mainime siin vaid tähtsamaid etappe. Kõigepealt püütakse leida nähtuse põh­just, teiseks püütakse tema kulgemismehhanismi avastada, kui uuri­tav nähtus on dünaamilist laadi või tema tasakaalutingimusi fiksee­rida, kui nähtus on loomult staatiline. Kolmandaks peame tutvuma oletatava mehhanismi projektimisel tema üksikute osade või elemen­tide omadustega. Neljandaks püüame sellest mehhanismist tuletada nähtuse seaduse ja leida tema suhet teistesse loodusnähtustesse. Järelikult sisaldab „nähtuste selgitamise” mõiste terve rea operat­sioone, millest iga üksik omakorda vajab defineerimist ja arutlust. Filosoofia ajaloost teame, milliste raskustega põrkab kokku p õ h juse (causa) mõiste selgitamine.   Samasuguseid raskusi on ka näh­tuste mehhanismi otsimisel. Meie meeled, vahendid, millega ühen­dust peame meid ümbritsevaga, on puudulikud. Meie ei näe liiga kaugeid asju, meie ei kuule kõiki helisid, ei taju kõiki värve ning pole meil eri organit elektriliste nähtuste aistmiseks.

Eriaparaatide abil võime täiendada oma meeli ja laiendada oma tajumisvälja. Seetõttu oleme õigustatud mõtlema, et maailma tõe­line konstruktsioon on teistsugune, kui teda tajub inimene varustamata meelte abil. Me püüame läheneda tõelisusele, looduse täpsale kirjeldusele nii otseste vaatluste, faktiliste andmete kogumise, kui ka hüpoteeside püstitamise ja kaudsete meetodite varal, kasutades selleks abstraktseid sümboleid ja mõnikord ka jämedaid mudeleid ning analoogiaid.

Pea kõigil matemaatika ja loodusteaduste aladel on välja kuju­nenud kaks uurimistöö suunda, kaks üldmeetodit: esimese meetodi puhul püstitatakse esmalt tööhüpotees ja hakatakse siis fakte koguma tema tõestamiseks. Teine meetod algab andmete kogumisega, kuni neid nii palju kuhjub, et neid kõiki läbiv seadusepärasus, neid siduv printsiip iseendast, esile kerkib. Vastavalt neile kahele meetodile võime ka uurijaid jagada kahte rühma:

Kuulus matemaatik H. Poincare nimetab esimese meetodi alusel teotsejaid geomeetriteks, teisi analüütikuteks, keemik Bancroft nimetab esimest tüüpi „taipuriteks” (guessers), teisi „kogujateks” (accumulators).

Koguja-tüüpi uurijad piiravad tavaliselt oma probleemi või uuri­misala ja koguvad siis nii palju fakte, et neist võib loogiliselt tule­tada ainult üht järeldust. Columbia ülikooli professor Chandler andis järgmise juhise keemilisteks uuringuteks: „Muuda ainult üht faktorit teatud ajal ja märgi kõik üles, mis sa teed.” Algajatele on see juhis küll kasulik, kuid suurte probleemide lahendamisel, nagu gravitatsiooniseaduse või evolutsiooniteooria püstitamisel ei piisa sellest kuldsest juhisest. Pea võimatu on viimasena mainitud juh­tudel soetada täielikku faktidekogu, tekivad tühemikud, millest ku­jutlus peab üle kargama, mil on vaja „geeniuse sähvatust”, nagu ütleb Davisson. Koguja-tüüp intuitsiooni ei hinda kõrgelt, ta võib-olla pole seda kunagi vajanud oma uuringuis. Ei saa aga salata, et intuitsioon etendab määravat osa mõne õpetlase loomingus. In­tuitiivselt leiutatud hüpotees on nagu telling, mille abil hoonet püs­titatakse ja mille hiljemini võime lammutada, kui hoone valmis. (Mõnikord juhtub ka, et tellingute lammutamisega kogu ehitis kokku variseb.) Tsivilisatsioonile on mõlemad tüübid tähtsad, kuid palju harvemini esineb küll geomeetri ehk intuitiivtüüp. Vaatleme lähe­malt, kuidas toimub Helmholzi ja Wallace’i intuitiivtüübi loominguprotsess. Mainitud teadlaste järgi võib selle jagada nelja ossa. Esi­mene järk on ettevalmistav osa, kus probleemi igakülgselt selgita­takse nii literatuuriandmete kui ka katsetamise abil. Teine järk on inkubatsiooni- ehk haudumisperiood. Sel perioodil kaalutleb mõte kõike saadud informatsiooni. Paljud vaimsed protsessid toi­muvad siin alateadvuses. Seda perioodi võiks nimetada vaimseks seedimiseks ja samastamiseks (assimilatsiooniks). Kolmas periood on „illuminatsioon”, kus ilmub tabav idee, tööhüpotees, ühes teda saatvate psühholoogiliste nähtustega, mis aitavad seda ideed tead­vuses kinnistada. Neljas aste on tõestamine ehk verifikatsioon. Loominguprotsessi loendatud järkudest on tähtsaimad teine ja kol­mas, kuigi me ei või alahinnata ka ettevalmistavat ja verifikatsiooni järku. Paljud uuringud ei jõuagi ettevalmistavast osast kaugemale. Intuitiivselt tekkinud tõetera vajab kultiveerimist, et temast võr­suks elujõuline, viljakandev taim. See kultiveerimine nõuab aga vaevarikast, pingutavat tööd. Seetõttu öeldaksegi suurte leiutiste puhul mõnikord, et nende saavutamiseks kulus 10% geniaalsust ja 90% püsivat tööd.

Et meie ajal juba massiliselt korraldatakse uurimistööd ja et see siiski vilja kannaks, seks vajame ka ülevaadet uurimistöö välis­tingimustest, tegureist, mis seda soodustavad ja halvavad. Niisuguse ülevaate saamiseks kogus näit. F e h r  enne maailmasõda andmeid matemaatikute töötamistingimuste ja loomingu kohta. Läinud aasta alul korraldati laiaulatuslik samalaadiline ankeet Ameerika Ühend­riikides. Ankeetleht saadeti 1450 kaasaegsele Ameerika õpetlasele, kellest enamik on keemikud, nende seas 200 uurimisasutiste juhatajat ja tunnustatud eriteadlast. Nende hulgas leidub aga ka teiste teadusalade esindajaid, näit. arste, biolooge, psühholooge jne. Ankeedile vastasid aga ainult 232, nende hulgas õnneks siiski rida kuulsaid Ameerika õpetlasi. Nimetatud ankeedimaterjal väärib tõ­sist tähelepanu, seepärast esitame siinkohal tähtsamaid andmeid.

Esimene ankeedi küsimus oli: Kas olete saanud abi intuitsioonilt mõne tähtsa probleemi lahenda­misel? Sageli… juhuslikult… iialgi… 33% vastasid: „sageli”; 50% „juhuslikult” ja ainult 17% vastasid „iialgi”.

Teine küsimus oli pühendatud intuitsiooni näidetele. Vas­tused sellele küsimusele on väga huvitavad, kuid ka liiga mitmeke­sised, nii et neid käesoleva kirjutise piirides ei suudaks käsitella.

Kolmas küsimus: Kirjeldage tingimusi, milles ilmub illuminatsioon või intuitsioon, märkides: (a) aega, (b) toiminguid sel silmapilgul, (c) vaimset ja (d) füüsilist olekut (nagu väsimus, täieline puhkus jne.), (e) aega, mis möödus töötamisel probleemi kallal ja (f) mõnda muud huvitavat detaili.

Vastustes mainitakse üldtingimustena: head tervist, puhkust, mureta olekut ja mõnel puhul ka võimlemist. Toimingud, mille kes­tel ilmub illuminatsioon, on enamikul järgmised: habemeajamine ja rõivastumine, autojuhtimine, kalastamine, aiatöö, golfimängimine ja sõit raudteel. Paljud vastavad, et neil õnnelik idee on ilmunud jalu­tamisel, mõnedel kuulates muusikat.

Punase niidina läbib neid vastuseid üks joon: puhkus ja sega­matu olek on intuitsiooni tarvilikud eeldused.

Juba Arhimedesest kõneldakse, et tema erikaalu probleemi la­hendas vannis, Newtoni kuulus õunalangemise lugu on ka sobivaks illustratsiooniks.   Tuletagem meelde ka Helmholzi sõnu, kes ütles, et „pääle probleemi igakülgset selgitamist… ilmuvad õnnelikud ideed katsetamatult, igasuguse pingutuseta, nagu inspiratsioon. Mis minusse (s. o. Helmholzi) puutub, siis pole nad kunagi ilmunud, kui mu vaim on olnud väsinud, või kui olen olnud töölaua taga.” Loomulik, et probleemi kallal peab enne tublisti töötama, fakte koguma, et mõttel oleks midagi „seedida”, millegi kallal töötada, siis alles võime loota õnneliku idee ilmumist. Inkubatsiooniperioodil on tähtis, et loovat vaimu keegi ei eksitaks. Eriti segavalt, hal­vavalt mõjuvad igasugused kohustised, asutiste jooksva tööga seo­tud asjaajamine, mis katkestavad mõttelõnga. Alateadvuses pesit­sev idee nende tõttu ei saagi kerkida teadvuse läveni, või kuigi ta vilksatab üle selle läve, siis ei suuda seda teiste toimingutega koor­matud teadvus kinnistada ja võib-olla õnnelik idee ei tulegi tagasi.

Neljas ankeedi küsimus on eelmisega seotud ja praktiliselt sei­sukohalt sama tähtis: „Kas leiate tingimusi, mis kind­lasti takistavad õnneliku idee ilmumist?” Vas­tustes sellele küsimusele leiame haruldast üksmeelt. Kõik õpetlased toonitavad, et kõige hävitavamaks osutub igasugune segamine, tülitamine loova töö kestel. Isegi juba teadmine, et sind töö ajal, eriti inkubatsiooniperioodil, võidakse segada, halvab loovat mõtle­mist. Kui uurija teab, et teda teises toas võidakse segada kuidagi küsimustega ükskõik mis asjus, siis ei suuda ta täielikult anduda iseendale.

Vähemolulised on muud segavad seigad, nagu: väsimus, ärritus, lärm, mure koduste asjade pärast jne.

Selle ankeedi vastuste valguses tulevad ka reljefsemalt esile ajaloost tuntud lood: suurvaimude ja prohvetite tung üksindusse, kõrbe või metsapadrikusse, et end isoleerida inimestest.

Viies küsimus: Kas olete kunagi püüdnud sihi­likult illuminatsiooni välja kutsuda järgmiste vahenditega: 1) Ajutiselt lakates juurdlemast antud prob­leemi kallal ja asudes mõne muu töö juurde? 2) Puhkuse ja täielise pingutamatuse abil, millegagi teotsemata? 3) Käsitelles prob­leemi just enne magamaminemist? 4) Võimlemise või mõne muu toimingu abil? 5) Kohvi, tubaka ja alkoholi abil? 53% vastajaist, s. o. 123 uurijat mainivad mõnd vahendit intuitsiooni tekitamiseks. 60% peavad probleemi ajutist kõrvalejätmist soodsaks; 45% soovi­tavad puhkeperioodi; 47% pooldavad probleemi käsitlemist enne magamist; 15% kasutavad võimlemist, kehalisi harjutusi; 41/2% ka­sutavad kohvi; 14% kasutavad tubakat, kuid ei soovita seda vahen­dit teistele; 3% mainivad alkoholi.

Lõpuks mainime veel üht ankeedi küsimust: Kuidas sele­tate oma vaimseid protsesse illuminatsiooni tekkimisel? 1) Kas on ta täiesti teadvuslik? 2) Kas alatead­vuslik või teadvuse lävel? 3) Kas ta on täiesti alateadvuslik, välja arvatud illuminatsiooni tekkimise moment?

Kindlatest vastustest oletavad 19% teadvuslikku toimet, 28% teadvuse piiril toimuvaks ja 13% alateadvuslikku. Paljud vastaja­test ei tunne end küsimustes kodus olevat ja jätavad need vastamata.

Mingi probleemi vaimse lahendamise püüded koosnevad reast pingutustest positiivsete katsete ja vigade kujul. Lahendust otsiv mõistus kaalub kiiresti järjekorras pika rea tõenäolisi vastuseid, mil­lest ta enamiku otse silmapilkselt kõrvale heidab liiga selgete vastu­väidete tõttu. Viimaks satume selles kaalutlemisprotsessis vastu­sele, millele raske leida kohe vastuväiteid, ja neid ei saa korraga kõrvale heita. Protsessis tekib seisak: tähelepanu peatub sellel vastusel. Edaspidine kaalutlemine ainult kinnitab lahenduse kõlblikkust.

Bentley ütleb: „Intuitsioon tähendab sageli kiire mõtlemis­protsessi puudulikku vaatlemist.” Inimvaimud erinevad ka mõtlemisliikide suhtes, osades, mis toimub teadvuslikult, alateadvuslikult ja alateadvuse piiril. Aeg, mil meie mõtlemine toimub alateadvuse piiril, pole sugugi nii lühike, kui tavaliselt oletatakse. Võimalik, et sageli mõtlemisprotsess, mida arvatakse toimuvat alateadvuses, toimub meie teadvuse lävel. Alateadvusliku mõtlemisprotsessi juu­res on meil tegemist küsimusega, kus enamik psühholooge moodus­tavad ühe laagri ja enamik uurijaid teistel aladel koonduvad vastaslaagrisse. Siiski näib üldiselt tunnustatud olevat, et suured ideed osutuvad inspiratsiooniks.

Westaway oma töös Science & Theology ütleb uute ideede tek­kimise kohta: „Loodusteaduses ja matemaatikas on intuitsioon tun­nustamist leidnud, kui seadusepärane tõeavastamisviis.”

Sõeludes suurvaimude biograafiaid, nende kaasaegsete memu­aare, õpetlaste keskel korraldatud ankeete ja psühholoogia andmeid mõtlemisprotsessist, jõuame mõne üldtingimuseni, mis soodustavad loova vaimu tööd inkubatsiooniperioodil. Esiteks peab olema suur huvi probleemi vastu ja tahe seda lahendada. Loomulikult peab probleemi enne kindlasti piiritlema, defineerima. Teiseks, samal hetkel peavad puuduma teised probleemid, mis esimese võiksid kõr­vale tõrjuda. Kolmandaks, mõistusel olgu tagavaraks küllaldaselt vastavat informatsiooni. Neljandaks, materjal olgu süstematiseeritud ja hästi läbi arutatud, et ta kasu võiks tuua. Parem juba vähem fakte, kuid hästi läbi mõelduid. Viiendaks, protsessi soodustab mu­retu olek ja segajate või tülitajate puudumine. Just teaduslik loo­ming on tundlikum miljöö suhtes kui enamik muid toiminguid. Mai­nitakse ka mõnd muud stiimulit, mis soodustavad vaimset tööd. Näi­teks kontakt teiste loovate vaimudega, kas lugemise või isikliku kõ­neluse kaudu. On loendatud tingimused täidetud, peab uurija omama annet tabada uusi ideesid, mis ilmuvad teadvuse lävele. Illuminatsiooniperioodil, mil uued ideed vilksatavad meie teadvuse lävel, on neid varitsemas kaks hädaohtu: esiteks, uus idee ei suuda tungida meie teadvusse, ja teiseks, nende vilksatumine võib kesta vaid nii lühikese hetke, et meie ei suuda neist kinni haarata. Et nad kaue­mini teadvuse piirile püsima jääksid, seks vajab mõistus puhkeperioode, pingutusvabu momente. Klassiliste näidetena võiks siin esitada kuulsat loodusteadlast Wallace’it, kes sattus loomuliku valiku hüpoteesile, lamades malaariahaigena laevakajutis. Einsteini kuulus idee, mis seob aega ruumiga, olevat ilmunud ka kuulsale füüsikule tema haiguse ajal voodis lamamisel. Descartes olla oma suurimad leiutised teinud hommikutel, lamades voodis.

Sageli tõlgitsetakse niisuguseid loomingumomente valesti, neid peetakse puht patoloogiliste protsesside väljendusteks meditsiinilise materjalismi seisukohalt. Haigus ei stimuleeri neil hetkil sugugi mõistust, vaid vastuoksa, mõistus, viibides puhkeperioodis, soodus­tab sellega uute ideede kinnistamist. Mõnel juhul on ka probleemi ajutine kõrvalejätmine tema lõplikule lahendamisele kaasa aidanud. Analüüsides mõtlemisprotsessi teadusliku loomingu puhul ja arves­tades seda soodustavaid faktoreid ning intuitsiooni osa uute ideede tekkimisel, tuleme otsusele, et siin võib leida sarnasust teiste loominguliste aladega, näit. kirjanduse ja kunstiga.

Pealiskaudsele vaatlejale näib see analoogia ehk liiga otsituna, võib oletada, et kujutavad kunstid omavad jooni, mis võõrad, isegi lubamatud teaduslikul loodusnähtuste kirjeldamisel. Üheks kunsti­lise loomingu iseärasuseks on vormi- ja sisuvabadus: võimalus luua kujusid ja nende väljendusviise. Teiseks tähtsamaks jooneks osutub mitmeväärsus, s. o. võimalus väljendada üht ja sama sisu lõpmata hulga võtete abil – kas ei käi see risti vastu teaduslikule looduskirjeldamisele, mis peaks lähtuma kindlatest printsiipidest, tugine­des loogikaseadustele? Asja lähem analüüs näitaks aga, et „ainsa tõe” mõiste on väga relatiivne, välja arvatud ilmutuseõpetus teo­loogias, mis ühe korraga loob muutumatute vaadete süsteemi. Mate­maatiliste teaduste alalt, näit. geomeetriast, on teada, et võib luua terve rea geomeetrilisi süsteeme, mis kõik on loogilised ja sisemiste vastuoludeta; tähendab, võib olla palju ruumi kontseptsioone. Üksi­kute süsteemide valikul osutub kriteeriumiks kogemus, mis oma­korda on muutuv.

Vaimse protsessi seisukohalt käsitelduna pole vahet teadusliku ja kunstilise loomingu vahel, teadusliku loodusnähtuste ja kujutluste ja nähtuste kujutuse vahel värvides ja helides.

Teadus ja kunst osutuvad loova inimmõistuse üksikuteks nähe­teks, mõlemal alal on lõppsihile jõudmine sama raske; erinevused on tingitud peamiselt kujutamis- või kirjeldamisvahenditest.

Kuna kunstid peamiselt kasutavad väliseid mehaanilisi vahen­deid, näit. helisid, värve jne., kasutab teadus oma kujundeiks neid inimteadvuse olekuid, mis kannavad mõistete nime, samuti ka sõna­lisi ja muid sümboleid, mis nendega seotud.

Võiks öelda, et teadus on kunst mõelda, kujutada loodust mõtlemiskujundites ja sümbolites. Nagu kunst, nii on ka teadus süm­boolne ja mõnes osas ületab ta ses suhtes kõige täielikuma kunsti­lise sümboolika, ja nagu kunst on ta mitmeväärne. Ta püüab üht ja sama nähtusterida kirjeldada mitme meetodi abil.

Lõpuks pole vahest juhuslik ka see, et palju suuri loodustead­lasi on osutanud võrratut huvi kunstile, eriti muusikale. Nimetagem siin ainult kuulsat täheteadlast William Herschelit, kes algas oma karjääri organistina ja siirdus hiljem teadusepõllule; vene kuulus helilooja Aleksander Borodin armastas ühevõrra keemiat ja heli­kunsti; ka Einsteini tuntakse suurena viiulikunstnikuna.

Paul Kogerman

Loomingust nr. 1/1932