Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 
 

Eelnevas lõikes tutvusime üldiselt esteetilise meeldimusega. Kriip­sutasime alla, et inimese minateadvus suhtumisel kunstiteosesse ehk, teise sõnaga, kunstimaitsmisel erineb praktilisest välismaailma suh­tumisest seepoolest, et kunstimaitsmisel on tema teadvuse tulipunk­tis elamus, mina seisund, mitte mõni praktilisele alale või tege­vusele suunatud mõte, nagu suhtumisel välismaailma. Seejuures jäi meil aga ligemalt puudutamata seda elamust tingivate sisude erine­vus ehk esteetilise meeldimuse põhikujud — „ilusa“ modifikatsi­oonid ehk esteetilise meeldimuse kategooriad, kuidas neid üldiselt esteetikas nimetatakse. Tehakse ju harilikuski elus ja keeles vahet tähtsamate esteetiliste kujundite vahel. Räägitakse ilusast, erutavast, ülevast, vaimustavast, toredast, traagilisest, põrutavast, koomilisest, tarmukast jne. Käesolevas tutvume ainult kõige tähtsamatega ja iseloomulikumatega, milliste jälgi võib leida peaaegu igas kunstiloo­mingus. Need on koomiline ja naeruväärne, traagiline ja ülev. Algame koomilise ja naeruväärsega.

 

1.    Koomiline ja naeruväärne.

Koomiline oma olemuselt seisab ühenduses naeruväärsega ja avaldub naerus ning sellega seoses olevas lõbutundes.

Koomilisuse elamuse äratab eeskätt hariliku esinemine otsatu väikesel ja tähtsusetul kujul (kujukoomika). Nii mõjub inimese ebaharilik väiksus koomiliselt. Kääbused mängivad erandi­tult lõbusaid osi. (Siin seisneb peamine põhjus, miks üldiselt politseini­kelt, kes peavad väljendama tähtsust, üleolekut jne., nõu­takse pikemat kasvu.)

Füüsilise väiksuse kõrval mõjub koomiliselt ka vaimne väik­sus, mille tagajärjeks sündmatud teod ja eluvõõrad mõtted. Näit. olgu Moliere’i ihnus, kes oma perekonnapeol, nähes kahte küünalt põlemas, ühe neist kustutab ja lõpuks taskusse pistab; kes soovib ka, et tema raha varga tabamiseks võetaks vahi alla kogu linn ühes agulitega.

Koomilise ja naeruväärse juures mängib tähtsat osa kontrast. Näit. juba nimetatud Moliere’i teoses „Ihnus“ esinevad kõrvuti kaks pahet: ihnsus ja pillamine, — ihnus isa ja pillaja poeg. Tsirkustes ja laatadel esineb tihti hiiglase kõrval kääbus. Ka tola komberdab hüpata, et tõsine hüppekunstnik paistaks rohkem välja. Kinos — Pat ja Patachon, — pikk ja kõhn, lühike ja paks.

See kontrastinäht esineb koomilise juures ka vaatleva ini­mese hingeelulisel küljel. Põnev ootus lõpeb korraga ei millegagi, muutub koguni vastandiks või kustub pisiasjas. Selles mõttes definee­riski Kant naeru, üteldes, et viimane on afekt, mis tekib siis, kui pingutatud ootus muutub korraga ei millekski. Seda nähtust selgitagu järgmised näited.

Mõni aasta tagasi esines Tartus ühel ettekandel osaline, kes istus laval täiesti vaikselt ja tegevuseta. Aegajalt pidi vaatleja ene­selt küsima, miks ta seal ometi istub. Lõpuks keegi kõnetas istujat, kuid kõnetajale tähendati teise poolt: „Ärge kõnelge temaga, ta on kurt!“ Nii sai nüüd tema vaikiv olek selgeks. Kuid samal silmapilgul sõnas mainitud isik väga melanhoolse ilmega: „Ja keeletu!“ See sün­nitas publikus naeru.

Üldiselt on tuntud järgmine koomiline situatsioon (situatsioonikoomika), kus põnev ootus põhjalikult muutub.

Kõigi tundemärkide järgi näib varas olevat peitnud end kappi. Politseinikud seisavad kapi ukse ette poolringis, revolvrid laskeval­mis käes. Uks murtakse lahti. Loodame näha hirmunud roimarit. Ent kapist kargab välja kass või mõni teine süütu loomake ja jook­seb minema.

Naeruväärne tekib ka nii, et seatakse vastakuti kaks mõtet või tunnet, millest kumbki äratab eri tunde; viimane aga purustab järsku selle, mis esimene ehitab. Ootuse varisemist ei millekski, s. t. ootusest vabanemist tuntakse kui lõbu, mis avaldub naerus. Naeruga seatakse uuesti jalule hingeline tasakaal, mis ootu­sega üles pingutati.

Koomilise ja naeruväärse elamuse juures esineb kogumulje suu­rendajana meie iseteadvuses üleolekutunne. Näiteks, kui näeme, et kääbus tungib väga julgelt ja energiliselt kallale hiiglasele, kes pühib tema enda eest väikese liigutusega, siis peame end targemaks, sest me näeme, et koomilises olukorras viibija võtab oma seisukorda tõsiselt, peab end ekslikult olukorrast kõrgemal ja et tal puudub olukorrast arusaamine. Seejuures võib mõnel juhul enda üleolekutunnet vähendada teadmine, et ka ise ei olda alati vaba tajutavaist nõrkusist.

Koomilist ja naeruväärset on viljeldud kõigis kunstides. Muusikas esineb koomikat peamiselt koomiliste saatekujutluste kaudu. Moodses jazzis püüti seda rõhutada mitmesuguste looduslike häälte imitee­rimisega. Näiteks, mõnele romantilisele motiivile lastakse järsku kaa­suda vasika müügimine või lamba määgimine (kontrast!).

Kujutavas kunstis viljeleb koomikat karikatuur.

Väga rikkalikult esineb koomikat sõnakunstis, alates mitmesuguste anekdootidega, pilkelauludega ja lõpetades romaanidega ja novelli­dega. Erilise liigina taotleb seda muidugi komöödia, nagu juba selle kirjandusliigi nimigi ütleb.

Koomilise liikidest on kirjanduses kuju- ja situatsioonikoomika kõrval tähtis koht sõnakoomikal. Sõnakoomika avaldub näit. kahemõttelistes sõnades, sõnadest võõriti arusaamises, valesti hääl­damises jne. (näit.: „elefantne daam“ pro „elegantne“).

Maailmakirjanduses paistavad koomilise viljelemises eriti silma Moliere, Cervantes, Pirandello jt.

Väga rikkalikult esineb koomikat eesti rahvaluules (mardilaulud, pilkelaulud, rahvajutud [Kaval-Ants], rahvanaljad [hiidlastelood] jne.).

Eesti kirjanikest on koomikat viljelnud Fr. R. Kreutzwald, J. V. Jannsen, A. Kitzberg, E. Vilde, O. Luts, A. Gailit, H. Raud­sepp jt.

 

2.    Traagiline.

Traagiline seisab objektiivselt suure, võimsa, kangelasliku, tea­taval määral üleva hukkumises. See hukkumine toimub peale kan­gelase teatavat võitlust saatuse ja ümbruse vastu. Ligemalt võttes on jõud, milliste vahel traagiline konflikt hõõguma hakkab ja toimub traagiline sündmus, peamiselt inimene ja jumal, karakter ja saatus, omavoli ja seadus, indiviid ja ühiskond, inimene ja loodusjõud. Võitluses nende vastas­jõududega näemegi „ilu“ — kangelaslikkust, võimsust jne.

Traagika on seda suurem, mida väärtusküllasem oli hävinud isiksus, personaalsus. Hävima peab just personaalne, isikuline väär­tus, sest ainult isiksuse läbi kindlustatakse väärtusele iseseisva eksis­tentsi õigustus. Väärtus, mis ainult oma suhtumise tõttu meisse kui tema omanikesse on väärtuslik, teeb meid kurvaks, tema kao­tus on valus, mitte traagiline.

Traagilise juures peab kangelase isiksus hävima enneaegu, et saatuse õiglusetus ja mõttetus ei jätaks meid külmaks. Rauga surm pole nii traagiline kui õitsevais aastais noormehe surm.

Siin ei tule mõtelda, et kangelane peab tingimata surma läbi hävima. Kangelase vaimne ja moraalne häving võib olla isegi traagili­sem kui surm.

Kõige sügavama mõjuga on traagiline siis, kui häving toimub silmapilgul, mil oodatakse parimat õnne.

Subjektiivselt vaadates astuvad traagilise juures esile kahesugu­sed emotsioonid — rõõm ja kartus. Siin on tugevasti toonitatud elamuse norulist külge. Esineb hingeline depressioon kurbuse, haleduse, hirmu ja kaasakannatamise näol. Et seda kõike ometi ela­takse üle kui „ilusat“, esteetilise elamusena, oleneb sellest, et siin pole tegemist tõsieluga, vaid järeleaimatuga. Tõsielus puudutab meid väärtuse hukkumine täies teravuses, esteetilises valdkonnas valmis­tatakse meid sellele ette, elatakse võõra elu hukkumisele kaasa, ühes võideldes, nagu oleks see oma elu. See kaasaelamine ja kaasavõitlemine võtab traagiliselt tema kibeduse ja esineb nagu ohvrina, millest tuntakse rõõmu. Et võitlus kogu sündmuses on tõsielust isoleeritud, siis on ta kui õnnemäng, millest osavõtt on seotud lõbuga. Et katastroof toimub jõudude läbi, mis on seoses näivalt mõistmatu saa­tusega, ja hukkub personaalne väärtus, siis on selle kaasaelavalt jälgimine nagu saatuse salapäraste relvade nägemine ja nende kõla kuulmine, milliste hävitavad jõud on võimalikud iga isiku juures,— millised oleksid võinud ja võivad meidki eluajal tabada. — Selle kõige jälgimine on seotud lõbuga, sest me aimame, nagu oleks saatus meie vastu armulikum.

Traagilist on viljeldud peaaegu igal kunstialal. Maalikunstis leiame seda näit. piibliainelistes ja muudes usulise ilmega töödes.

Kirjanduses on traagilise kujutamine eeskätt tragöödia erialaks. Parimate tragöödiate loojaid on kreeklased Aischylos, Sophokles ja Euripides, kes viljelesid nn. saatustragöödiat. Moodse, nn. karaktertragöödia lõi inglane Shakespeare („Hamlet“, „Macbeth“, „Othello“). Sakslasist on Schiller („Maria Stuart“, „Orleani neitsi“ jt.) ja põhjamaalastest norralane H. Ibsen („Brand“, „Tondid“) silmapaistvamaid traagilise viljelejaid.

Eesti parimaid tragöödiaid on A. Kitzbergi „Tuulte pöörises” ja „Libahunt“.

Eesti maalikunstis äratab elava traagilise elamuse näit. N. Triigi ekspressionistlik „Ulguv koer”, kus ulguva koera kõrval näeme mingi­suguste saatuslöökide mõjul kokkuvarisenud, kunstniku hingega, viiuldavat inimest.

 

3.      Ülev.

See esteetiline kategooria on üks neid, mis on leidnud esteetikas väga sagedasti käsitlust. See asjaolu on seletatav sellega, et ülev on igale inimesele väga silmatorkav nii oma põhijoonte poolest, milles ta avaldub, kui ka tunnete poolest, mida ta äratab.

Üleva elamus läbib meid, kui seisame ääretu, tormise mere kal­dal või suure tulemäe jalal ja mõtleme loodusjõudude võimsusele. Samuti haarab ülev tunne meid, kui vaatame selgel ööl tähistaevast ja mõtleme maailmaruumi ulatuvusele, suurusele või kui mõtleme lõpmatule ajale, igavikule. (Igavikku iseloomustagu järgmine näide: „Kuskil on teemantmägi, mille läbimõõt igas suunas seitse kilomeet­rit. Iga tuhande aasta tagant tuleb üks väike lind ja pühib sellel mäel oma nokka. Kui see mägi sel viisil on kord ära kulunud, on iga­vikust möödunud üks sekund.“)

Üleva paremaks asukohaks on loodus oma lõpmatuses, vaikuses, ühetoonilisuses ja ühetaolisuses. Seepärast hää­lestab ta alati meid üleva elamusse, surudes meid jumalakartusse, härdusesse ja palvesse. Meile saab selgeks, miks Jeesus oma maa­pealse töö alguses läks kõrbesse, üksindusse, et seal paastudes ja palves anduda Jumalale. Peale looduse leiame ülevat väga selgel kujul Vana Testamendi Jehoovas, kes oma sõnaga lõi maailma, budismi ja ristiusu õpetuses jumaliku halastuse ja armastuse lõpmatuses, kõigi rahvaste kangelaslugudes jm. Peale selle tunneb igaüks, et näit. Dante, Paganini, Michelangelo ja Shakespeare’i kunst on midagi iseäralikku, et niisuguste tegude kordasaatmine, nagu eest­laste poolt Vene riigi võitmine, nagu Napoleoni ja Aleksander Suure sõjaretked, on midagi seesugust, mida suudame ainult imestada, mitte mõista.

Üldiselt võime ütelda, et ülevat leiame kõige kergemini seal, kus meie ees seisab lõpmatus, suurus, mis kõik ületab, millega meie kuidagi võiksime puutuda kokku. Selle ligipääsetamatuse tõttu jääb ülev määramatuks ja võrreldamatuks saladuseks.

Vaadates üleva elamust ennast, võib märgata, et ülevuse juu­res rõõmustume suure objekti enda üle. Puhtaimal kujul ta on ligipääsetamatu suurus, jõud, mille juures tunneme end rõhutuna, väikesena, sest me arvame ülevas mõju meie ellu; ka siis, kui ta otseselt meisse ei puutu. Ülevas meie teadvus aimab jõudu, mille otsuseid me ainult aimame, aga ei tunne. Meie ligineme ülevale salajase hirmuga, imestuse ja austusega, ühe sõnaga — au­kartusega.

Ülevus pole seega puhas esteetiline elamus, kategooria, vaid temas esinevad esteetilise külje täiendusena teised, mitteesteetilised elamused — usulised ja kõlbelised.

Mis puutub üleva elamuse suhtumisse esteetilisse elamusse, peame kinnitama, et üleva juures tekkiv meeleolu on ise juba nii tugev, et saab elamuseks. Ülev oma intensiivsusega täidab meeleoluna kogu meie teadvuse ning ei luba seal enam ruumi teistele muljetele. Meid vallutab meeleolu. Sellal kui koomiline ei suuda pikemalt täita esteetilist pausi, on üleval kalduvus, nagu igal meeleolul, püsida teadvuses kauem. Et erutus, teatud tõstatatud olek, milles avaldub üleva elamus, heliseb mõnda aega edaisi, siis on esteetiliselt ülev romantilise kunstivoolu juures tähtsaks mõjundiks, mis soodustab sel alal meile maalitud eluõnne maitsmist.

Vaadeldes üleva suhtumist eelmistesse esteetilise meeldimuse modifikatsioonidesse näeme, et nad ei seisa üksteisest väga kaugel.

Esiteks, mis puutub ülevasse ja naeruväärsesse, siis öeldakse siin päris õieti, et üleva juurest naeruväärse ja koomilise juurde on ainult üks samm. Ülev on alati ohus saada naeruväärseks, sest ta omab sellist suurust, mis vajab enda püstihoidmiseks alatist pinget, mida tarvitseb vaid kord näha komistamas, et ta võiks tühjeneda vabastavas naerus. Näiteid selle kohta pakub elu ülikülluses. Ise­äranis selgesti avaldub see ülevuse naeruväärseks muutumine Jeesuse elus. Kui ta sõidab Jeruusalemma, suhtuvad juudid temasse kui üle­vasse. Mõni päev hiljem aga on see ülevus muutunud naeruväärseks, pilkealuseks. „Ennäe inimest, teisi aitab, aga iseennast ei suuda aidata!… Arst, aita iseennast!“ Selle põhjus? Juutide silmis seisis Jeesuse ülevus imetegudes, kõikvõimsuses. Aga siis korraga ta seisab sõdurite keskel. Seotuna, vangina, nagu iga teine inimene. „Arst, kes äratas surnuid üles, ei suuda iseennast aidata! Naergem!“ Ülevus on langenud, on tulnud võimetuna igapäevaste inimeste hulka… Ja ülevaks sai Jeesus vaid uue ja suurema imega — tõusis surnuhauast ja läks taeva.

Aga ka koomilise juurest üleva juurde pole palju maad. Mõeldes Don Quijote’le näeme, et „kangelase“ väikeste ümberkorraldustega, komistused maha arvates, võiks ka temast saada ülevalt mõjuv kuju.

Lõpuks olgu veel kord alla kriipsutatud, et üleva hukkumine mõjub traagiliselt.

Näidetena üleva esinemise üle kunstides juhime tähelepanu kuju­tava kunsti alal A. Böcklin^,i maalinguile „Sõda“ ja „Katk“, Rubens’i „Lõvijahile“ ja „Põrgulangemisele“ ja meie kunstniku N. Triigi ,,Katas­troofile“, kus ülev on kujutatud metsiku, hävitava, kohutava jõuna. Sama tüüpi ülev esineb kirjanduses näit. Schilleri „Röövlites“.

Piiritut ülevat, mis looduses esineb kõrbes, tähistaevas ja meres, on kujutava kunsti alal raske kujutada. Paremad näited selle üleva vormi kohta leiame kirjandusest, näit. Byron’i „Kainis“, mille II    aktis luuletaja viib meid piiritusse kaugusse, lõputu valguse riiki.

Eesti kirjanduses on looduse ülevus hästi edasi antud G. Suitsu „Äikeses“.

Muusikas on ülevust edasi antud R. Wagner’i „Lendavas hollandlases“ ja eesti heliloojate R. Tobias’e „Eks teie tea’s“ ja Joh. Tamverk’i „Taavetis ja Koljatis“.

Andres Pärl

“Esteetika. Sissejuhatus kunstiküsimustesse”, 1935