Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

      

Kui on jutt ilmavaatest, siis mõeldakse meil selle all harilikult suh­tumist ühiskonnaga. Poliitilise pinevuse ajajärgul on suurema jao inimeste ilmavaade väljendust leidnud selles või teises erakonnaprogrammis. Üks on pahempoolse, radikaalse ehk käremeelse, teine konservatiivse, tagurlise ehk parempoolse, kolmas mõõduka, parajusmeelse ehk vabameelse ilmavaatega. Ei saa etteheidet teha rahvahulkadele, et nende ilmavaade piirdub ainult kõhuküsimusega, kui isegi meie poliitilised juhid ei otsi kaugemaid ja sügavamaid suhtumisi, kui nendegi vaimline ilm piirdub majanduspoliitiliste suhetega ja Tallinna Toompea lossi pääsu huvidega. Ainult Jaan Tõnisson kõneles enne ilmasõda mõnel korral ilmavaatest laiemas mõttes ja jutlustas prof. Ostvaldi energeetikat, mis tol ajal, vähe­male Saksamaal, oli moes.

Ilmavaade, mis piirdub ühiskondlikkude suhete fikseerimisega, võib rahuldada parteitegelast, agitaatorit, ajalehemeest, vaevalt aga kirjanikku, kunstnikku, teadlast, filosoofi. Neilt nõutakse õigusega rohkem, nad nõuavad eneselt isegi rohkem. Nad tahavad suhtuda mitte ainult kaas­kodanikkudega, vaid kogu inimkonnaga, loodusega, kõiksusega, kosmosega. Ilmavaate asemele astub ilmasuhtumine.

Muidugi, kosmiliste elamustega koketeeritakse sagedasti, aga tähtis on seegi, et maakera pinnalt ja planeetide süsteemist katsutakse ja juletakse tõusta kõrgemale.

Me võiksime seda nimetada kõrgemaks vaimliseks astmeks, kus käsit­lust leiavad juba küsimused elu ja olemasolu mõttest, kogu inimliku tege­vuse mõttest ja n. n. igaviku küsimused. Jällegi võib see käsitlus olla kahesugune: kas nõuab seda mood, tehakse seda, et sügav näida, süga­vam kui ollakse, – või kihutab nende küsimuste lahenduskatsele sisemine sund, nagu see oli, näiteks, Leo Tolstoi juures.

*

On ajajärk inimese elus, harilikult noores põlves, kus ta tarvidust tunneb ilmavaatelise selguse järele. See on hädaohtlik ajajärk iseäranis neile, kellel ei ole tugevat sünnipärast selgroogu, kellel ei ole oma värvi ega jumet, oma laadi ega münti, kellel on ainult tugev tung või tahe edasi jõuda iga hinna eest. Need võtavad kätte mitmesugused programmid, tuletavad meele mitmesuguseid „tähtsaid”, „kõrgeid” eeskujusid ja otsustavad asja kasutöotavuse vaatepunktist. Sel kombel on meil tekkinud poliitikategelased,  kes punaseil aastail olid äärmised pahempoolsed, aga reaktsioonipäevil ruttasid läbi kõigist mõõdukuse ribadest, et maanduda söödarikkal paremal kaldal. Ja kui ajad peaksid muutuma, kas ei või needsamad mehed, jäädes enesele ikka truuks, omandada uut ilmavaadet!

Ma ei mõtlegi seda etteheidet tehes piirduda ainult poliitikategelas­tega. Ka kunsti ja kirjanduse alal ei ole niisugune nähtus hoopis tund­matu. Siin avaldub ta harilikult moodsama voolu järelaimamises, selle vormi, väliste võtete ja, kui juletakse, motiividegi omandamises.

Kulus umbes poolsada aastat, enne kui enam-vähem selgusele jõuti, mis meie ärkamisaja luuletajail oma, mis nad laenanud võõrsilt. Üleole­valt muiates võime nüüd öelda, et neil oma pole olnud mitte väga palju, et nad, olles tulised rahvuslased, häämeelega võõraid sulgi noppinud enese ehtimiseks.

Poolesaja aasta pärast, võib-olla, muigab kirjanduseajaloolane samuti meie põlve üle ja konstateerib, et me rängasti võõraste mõjude all kanna­tanud, liiga palju neilt salaja laenanud või lausa omandanud.

Ma ei taha siin kahtlusi suurendada enam kui neid on põhjendatult, ei taha kedagi ergutada enneaegsele uurimisele meie kirjanduse omapära­suse ja võõrapärasuse, ehtsuse ja ebaehtsuse kindlakstegemiseks; veel vähem tahan ma eitada võõraste eeskujude ergutavat, äratavat ja idandavat mõju.

Praegu oleme veel sellel arenemisastmel, kus otsime meelsamini igalt poolt mujalt, ainult mitte iseenesest.

On ajajärk iga inimese ja iga rahva noorpõlves, kus ta arvab silmapiiril taevast maaga kokku puutuvat ja sinna ka rännakuid ette võtab. Hiljemini saab ta aru, et taevas meist ikka jääb üht viisi kaugele, kui kaugele meie ka ei rända.

*

Kuidas meie kirjanikest mõned lääne kultuuri ja veel enam tsivili­satsiooni ees end kaotavad, sellest annab kõige kujukama näite Barbarus. Lühikese Pariisis viibimise järele, kus ta võis suhtuda ainult tsivilisat­siooniga (kultuuri ei saa süveneda mõne kuuga), laulab ta sellele ilmalinnale:

    „Tuleb öö, sind kuulatan, haistan,

    end su tulekahjun soendan, paistan . . .

    omad käed su kaelaehteks kingin,

    vastuarmastuse igaveseks tingin.”

Ja siis kirglik palve:

    „V õ t a omaks, võta omaks mind, Lääs.”

Teises kohas kinnitab ta iseteadvalt, et

              „asemel inimese

    valind et eneselle mõrsja kivise !”

    „Siin mu amour sans fil,

                                     oled nõus ?

    oleme mees ja naine !”

Selle juure tõotab Eesti poiss, et tema abielu Pariisiga saab olema viljakas:

    „Sünnitad minuga veel mõne torni:

    St. Jacques’i, Eiffeli, Notre-Dame’i,

    Arc de Triomphe’i, Madeleine’i

    kiriku morni . . .”

Kas see ei ole liiga suur usk oma sigitusvõimesse ? Mis on siis talle eriti Pariisist südamesse jäänud, kas euroopa või prantsuse kultuur?   Laseme teda ennast vastata:

    „Jääd ikka mu südame koopa, – painav fox-troti, jazz-bandi viis . .

Semper on suurlinnades viibinud kauem kui Barbarus, ta ei edvista sellega. Suurlinnad on tema hinge kujundanud ja see on ikka hoopis midagi muud kui Barbaruse lühike armuühendus Pariisiga. Tahaksime siiski näha, et Sempergi suurlinnadega suhtuks kriitilisemalt. Mis on see „hää,” mis ta suurlinnadest „pärib”, „unustades” muu ? Ta loetleb kõik need armastuse esemed: kelgusõit Varblaste mägedel, lihatš Nevskil, ajamine autoga, kihutamine allmaa metrooga, ristlemine pikki ja põiki Euroopat välkrongiga, ovatsioonid ja kümnetuhandete röökimine poksil või jalgpallimatsil, kärin ja põrin tunnelis, valgusreklaam kuulutustahvleil, kinoprogrammid, tsirkuse hiilgenumbrid, publiku suminat teatreis, bulvarid öises ehtes, demonstratsioonid ja paljud teised sarnased asjad.

See kõik on vaid Euroopa tsivilisatsioon või selle väliskülg, mitte kultuur.

Päämiselt hämmastab provintsist minejat suurlinna liikumine, selle kiir rütm. See ei ole aga oma ette mingi väärtus, see on meeletu majan­dusliku võistluse paratamatu tagajärg. On naiivne olla vaimustatud sellest kui kultuuri saavutusest, pidada seda „hääks” või „hüveks”.

Üks omapärasem, kõige vähem võõrastest eeskujudest ja mõjudest haaratud and on Visnapuu. Kui ta kellegi mõju all olnud, siis lühikest aega. Temagi on suurlinnas viibinud, aga säilitanud sääl enese. Ta pole hurmatud tsivilisatsiooni effektidest, ta ei joobu suurlinna tormamisest ega askeldusest, ta suhtub temaga vaenulikult, näeb temas hädaohtu:

    „Linn-elläi, peletis ning sõõras,

    sööb kõik, sööb kõik ning surma sõõratab.”

Ta näeb suurlinnas elajat, kes sööb maad:

    „Maa sinu laut, su karjamaa, su põld ning niit.”

Visnapuu on instinktiivselt suurlinnas näinud elajat, kes sööb maad ja sõõratab surma; ta ei ole sellele äratundmisele tulnud vist mitte uurimuse tagajärjel. Aga huvitav on kuulda, et samale otsusele suurlinna hädaohust jõutud ka teaduslikult.

Nii kirjutab inglise professor Mac Dawhall omas raamatus „Sotsiaalpsühholoogia põhijooned” muu seas:

„Öeldakse, et kohutav ja hävitav Londoni ja paljude teiste suurte linnade kasv on mingi majandusliku paratamatuse tulemus. Tõepoolest on aga London ja teised suurlinnad ammugi üle neist piiridest, milledes võimalik majanduslik õitseng ja terve sotsiaalne elu. Öeldakse, küla hari­matus, pimedus tõukavat rahvast linnadesse. See on aga tõe moonutamine. Nimelt linna rahvahulk, ilmatu inimestekogu tõmbab enesesse hävitavalt inimesi, kes elavad väljaspool . . . Siin kordub sama nähtus, mis loomadegi juures: mida suurem koondis, seda tugevam tema tõmbe­jõud. Hoolimata kõrgest maarendist, kõrgeist hindadest, mustusest, haigus­test, lämmatavast, söetolmust täidetud õhust – kasvavad suurlinnad ikka kiiremini, kuna väiksemad väiksemaks jäävad ja külasid tühjus ähvardab.”

Kahtlemata leidub suurlinnas kultuuri ja selle tulemusi, aga neist kõnelevad meie suurlinnadesse armunud nii vähe, need on sääl nagu kõr­valised asjad.

Eurooplane on jätnud kultuuri loomise ja kultuuri tulemused teisele, kolmandale või kümnendale kohale, on pöördunud puhtpraktilisele, mehaa­nilisele, tehnilisele, masinapärasele tegevusele, praktilisele elu organisee­rimisele, elu mõnususte võimalikult kättesaadavaks tegemisele, elu mõnu­suste kuhjamisele. Tõsine vaimline, hingeline kultuur taganeb pikka­misi, peab taganema ja saab sama ülearuseks kui Ameerikas. Kui tsivi­liseeritud läänlasel veel jääbki mõni vaba silmapilk elumõnususi taotlevast tegevusest, otsekohesest dollarijahist, siis ei vaja ta kultuuri, vaid tuge­vamaid elamusi, erutavamat ajaviidet. Ja seda annab talle põrutav kinodraama, või jalustrabav kinojant, kriiskav ja hulguv jazzband, raadio, hipodroom, staadion jalgpalli või poksiga.

Inimene leidis üles masina ja hakkas ennast pidama looduse kunin­gaks. Ta on aga saanud sellesama masina orjaks ja kõigi oma ülesleiduste ohvriks. Need ei anna talle enam rahu, need ei lase tal enam maitsta kultuuri, ei anna talle selleks mahti. Need on kiskunud ta välja loomulikust elurütmist. Sest inimene on siiski orgaaniline olevus ja tal on loomupärane elurütm, millest kiiremini elada katsumine tekitab haiglasi nähtusi ja toob enneaegse hävinemise.

Varem või hiljem tuleb meil kultuuri ja tsivilisatsiooni mõistete vahele tõmmata selge piir ja nende segamisele teha lõpp. Siis ei saa meile Euroopast importeerida nii palju ülearust tsivilisatsiooni kultuuri nime all ega saa sellest mõned väledad importöörid nii kergesti lüüa kapitali.

Tsivilisatsioon vahetab elu eesmärgi elu abinõude vastu, seab nende saavutamise ja ikka veel uute leidmise elu eesmärgiks. Kus ka tsivilisee­ritud eurooplane oma kõrget kultuuri ei ütle levitavat, sääl müütab ta päämiselt oma kaupu, oma viina, klaaspärleid ja odavaid ehteasju, seda nimetades kultuuri levitamiseks. Klaaspärleid tuleb mõista otsekoheses ja kaudses mõttes. Meiegi oleme veel sel ajajärgul, kus igakord vahet ei osata teha tõsise kultuuri ja klaaspärlite vahel ja viimastest sagedasti vaimustatud ollakse.

*

Ma ei mõtle siin etteheiteid teha, et meil lauldakse euroopa tsivi­lisatsioonist ja selle klaaspärleist. Ei, ma mõtlen ainult, et leitaks õige suhtumine nendega.

Euroopa kultuur osutus maailmasõja puhkemisel äärmiselt nõrgaks või mõjutuks. Sellest „kõrgest” kultuurist läbiimbunud inimesed said sel puhul võimaluse demonstreerida oma õiget palet, küll valitsuses, küll par­lamentides, küll ajakirjanduses, küll seljataga, küll võitlusväljal. Ja see pale ei läinud palju lahku metslase omast. Muidugi läks lahku metslase omast, kui arvestada ainult väljendusviisi, kui hinnata kõnekunsti, liigutusi, seltskondlikke kombeid, riietust, üldse detaili stiili.

Aga vist oli euroopa kultuurigi hindamisel tehtud see viga, et teda oli hinnatud päämiselt vormilt, jättes tähelepanemata tema ü l d v a i m u. Oli arvestatud kunstide hindamisel ainult või päämiselt, missugust estee­tilist naudingut ta annab, küsimata sellest, missuguses suunas ta arendab inimest sotsiaalse olevusena. Teadustegi levitamise juures võeti arvesse nende vormaalne külg ja ei  midagi muud.   Tulemuseks oli paljuteadja rafineeritud, “kultuuriline” eurooplane, kellel olid kõik abinõud lubatavad oma „vaenlase” hävitamiseks või kaaskodaniku eksploateerimiseks.

*

Miks mitte värsse teha suurlinna kärast, askeldusest, tormamisest, dollarijahist, elunautlemisest ja klaaspärlite särast! Aga seda kõike peaks suudetama võtta kriitiliselt, selle kõige keskel peaks suudetama jääda kriitiliseks, ei tarvitseks sellesse armuda pääd ja arvustusvõimet kaotades.

Visnapuul on tugev omapära, tal on see kui „ränikild” kodust kaasa võetud, sellepärast suhtub ta Euroopa tsivilisatsioonipesa – suurlinnaga – hoopis iseseisvamalt ja kriitilisemalt kui näit. Barbarus või Semper. Ta ei ole midagi kaotanud enesest Euroopa tsivilisatsiooni, ta ei ole hakanud säält laenama eeskujusid ega üldse suurlinnatsema. Kui tema ja näiteics ka G. Suits on enese vaba hoidnud Lääne tsivilisatsioonisse armumast, siis ei või neile ometi nende luules ette heita kultuuripuudust.

Tsivilisatsioon ei tarvita hinge, ei tarvita elamust, ei tarvita sügavust. Tähtis on tehniline oskus, võimine. Kas ei tundu seda ka meie suurinnatsejate luules? Tundub, et nad igast objektist võivad teha luuletuse, laitmatu, tehniliselt täiusliku luuletuse, seda vaimu ja teravmeelsusega vürtsitades maitsetavaks.   Maitsetavaks küll, kas aga ka toitvaks?

Varem nõuti luuletuselt sügavat elamust. Ainult sellest juleti laulda, mis andis luuletajale enesele sügava elamuse, oli talle mingiks elu sümboliks. Ei ole siis ime, kui osa nüüdisaja luulest meid häätahtlikulgi lugemisel jätab külmaks, külmemaks veel kui vase kumin ja kellukese helin.

Meie kirjandus saab olemasolu õigustuse omapärasest vaimust, oma­pärasest laadist. Nõndapalju kui oleme omapärased, nõndapalju on mõtet meie olemasolul. Kas tahame jääda ainult Euroopa eeskujude jäljenda­jaiks, euroopaliku tapeedi pahempooleks? Euroopast võime omandada kirjandusliku kultuuri, aga kasutada seda omapärase ilmasuhtumise väljen­duseks. Turgenjev elas kaua Pariisis, aga on ta oma jutukestes või romaanes prantslaste jäljendaja?! Ta jäi puhtalt venepäraseks, kuigi omandas euroopa kirjanduslikku kultuuri. Leo Tolstoilegi ei olnud Euroopa võõras, aga ta ei langenud sellele kaela, ta säilitas täielikult rahvusliku ja individuaalse omapära.

Nõnda peame meiegi hoidma ja hindama oma kodupinna ränikildu, kuigi lihvida tuleb teda Euroopa meetodite järele, et ta sätendaks, hel­giks kalliskivina. Aeg on loobuda võõraste klaaspärlite imetlemisest ja nende levitamisest.

I osa Loomingust nr. 1/1927

    

See oli umbes aastavahetusel, kui kirjutasin äärmärkused, mis ilmusid „Loomingu” esimeses numbris tänavu. Nois märkusis kõnelesin läänlusse uppumise hädaohust mõne meie kirjaniku juures ja esindasin omapära nõude. Pärast seda on see nõue – muidugi mitte minu ridade mõjul – meil siin-sääl läinud nii ägedaks, väljendunud nii fanaatilisel kujul, et rünne sõjaka rahvusluse vastu tundub sama hädalisena kui Lää­nest pääletungiva ja uputusega ähvardava võõra kultuuri vastu. Jätsin ettevaatamatult piiritlemata omapära mõiste, ja selle tagajärjel võidakse mind ühte kampa arvata nendega, kes omas jumalikus lihtsameelsuses või kasulikus kalkulatsioonis segavad meie kultuurivee pinda.

Ei ole veel ilmunud rahvusliku kongressi referaadid, milles püstitati nõudeid muu seas meie kirjanduse kohta, aga lugedes juba ajalehist nende referaatide sisu lühikesi kokkuvõtteid võis tunda jubedust. Sääl heideti näit. meie kirjanikele ette mitte nõndapalju omapära puudust kui poliitilist radikaalsust. Suur osa meie kirjanikest olevat sotsialistid või koguni kommunistid! Kirjanikkudepere ei pea seda süüdistust vai­kides vastu võtma.

Kommuniste nende hulgas vist ei ole, sellest oleksime kõik juba rohkem kuulnud. Meie kaitsepolitsei saab riigi eelarves ilusad summad ja katsub need ka ilusti tasa teha, püüdes kinni igaühe, kes kuidagi end kompromitteerib leninismi poolehoius, püüab isegi neid, kes ei olegi süüdi, nagu seda igas protsessis näitab vabaksmõistetavate hulk. Nii tuleb kahtlustust, nagu oleks osa meie kirjanikest või mõnedki neist kommunistid, senikaua pidada pahatahtlikuks, kuni pole toodud fakte tõenduseks. Igatahes on see katse varju heita kogu meie kirjanikkude-perele, et teha teda valitsuse ja rahvuslaste silmis veel põlatumaks kui ta on.

Iseasi on süüdistusega, et osa kirjanikke kalduvat sotsialistliku ilmavaate poole. Kui meie kätte võtame eesti sotsialistide päevalehe „Rahva Sõna”, siis leiame selle kaastööliste hulgas pääle nende ridade kirjutaja nime ka mitme tähtsama ja tunnustatuma kirjaniku omad, nagu Ed. Wilde, A. H. Tammsaare, Fr. Tuglas.

Kas on põhjust sellepärast kurta või kurjustada ? Ei seda ega teist. Esiteks on sotsialistide partei legaliseeritud organisatsioon. Nii ei ole temasse kuuluv või sümpatiseeriv kirjanik riigivastane ega rahvavaenlane. Teiseks on see partei töörahva, s. o. vaesema rahvakihi huvide kaitsja, tema hädade ja viletsuste kuuldavale tooja, nende kõrvaldamise eest võit­leja. Kui nüüd kirjanik sellele parteile sümpatiseerib, siis tähendab see kaasatundmist kehvema rahvakihi seisukorrale, tema viletsusele. Kas va­hest seda soovimata nähtuseks, lubamatuks peavad meie parempoolsed rahvuslased, kes endid armastavad tembeldada idealistideks? Igal kihil on oma huvide kaitsjad, eestvõitlejad, advokaadid ja poolehoidjad intelligentide hulgas. Parempoolsetel kihtidel on neid alati küll ja küll, sest sääl võidakse maksta iga sammu eest ilusat tasu, võidakse anda häid kohti, muretseda sinekuure, kindlustada olemasolu. Kas kirjanikud, see alati poolnälgiv rahvas, ei tunne seda leivalõhna, mis ninna lööb säält poolt ?! Kui nad aga siiski omas enamuses selle leiva­lõhna järele ei jookse, kui nad hoolimata sellest hoiavad sinna poole, kust ei ole oodata vähematki majandusliku külje kindlustamist, ei ühtki kohta ega sinekuuri, kus on näha ainult omasarnaste vaeste ja veel vae­semate viletsust, – siis ei peaks see omakasutu, humaanne kalduvus kel­legi poolt leidma hukkamõistmist.

Aga võidakse ka teisest küljest neile kirjanikele teha etteheiteid: kui nad sümpatiseerivad töörahva parteile, sotsialistidele, siis ei ole nad rahvuslased, siis on nemad rahvusluse vastased! Kole ja kurb tõesti, kui see oleks nii. Aga õnneks peitub süüdistuses ainult suur eksitus või arusaamatus. Kirjanik võib olla kõige tulisem rahvuslane, võib olla selle juures ka veel parempoolne ja idealistliku ilmavaate pooldaja, aga selle juures omas loomingus mitte põrmugi rahvuslikult omapärane. Selleks võiks meil leida juba häid näiteid. Kirjanik võib kuulutada omas teoses rahvuslikke aateid, võib võtta aineid rahva ajaloost, võib ehtida oma lau­seid rahvuslikkude ehistega (Vanemuise ja teiste jumalate nimetustega, näiteks), see ei tee aga teost veel ei väärtuslikuks ega omapäraseks, ei anna talle mingit rahvuslikku jumet.

Aga, võidakse öelda, sotsialistlik partei on internatsionalismi pool­daja, järelikult… Muidugi võidakse siit vägivaldse loogika abil kuidagi välja pigistada järeldus, et sotsialistliku partei poolehoidja või koguni sellesse parteisse kuuluv kirjanik on internatsionalist. Niipalju kui mul võimalik on olnud jälgida Eesti sotsialistliku partei tegevust, on ta oma jõu, nii suur või väike kui see on, kasutanud Eesti töörahva ja üldse vaesema rahva seisukorra parandamiseks, loobudes kõigist internatsionaal­setest avantüüridest. Ja kui kõigi Euroopa riikide sotsialistid mõne hu­maanse aktsiooni puhul (näit. sõja ärahoiuks) ulatavad üksteisele käe, mis tohiks selle vastu olla inimlikult mõtlejal rahvuslaselgi!

Nii ei saa kirjanikku, kes pooldab sotsialistlikku parteid või koguni temasse kuulub, ka veel mitte häbistada süüdistusega internatsionalismis. Ed. Wilde on meil olnud vist kõige järjekindlam sotsialist, vähemalt varemal ajal, kui ta tutvus marxistliku õpetusega ja selle omandas. Aga ometi ei kirjutanud ta selle mõju all mitte internatsionalistlikke teo­seid (ehk selleks võiks pidada ainult tema „Lunastust”), mitte midagi, mis võib olla häbiks meie rahvuslusele. Otse ümberpöördult: sellest uuest ilmavaatest sai ta äratust, sai tõuget, et kirjutada üht oma väärtus­likumaid ja humaanselt soojemaid teoseid, romaani „Külmale maale”. Isegi rahvuslased pole keeldunud seda teost võtmast koolide õppekavasse. Ka kõige aktiivsema sotsialistliku poliitikategelase Karl Ast-Rumori kir­janduslikus loomingus ei leia meie jälgegi internatsionalismist. Mitmed apoliitilised esteedid on meil palju internatsionaalsemad.

Või toome veel näiteks Fr. Tuglase, kelle nimi ka töörahva lehe kaastööliste hulgas. Eks ole ju temal meie Eesti kirjanduse arenemises, nimelt kirjandusliku kultuuri tõstmises väga suured teened! Kui tema ilukirjanduslikus loomingus vahest märgatakse kahanemist, kui see looming tõepoolest tundub liig kaugena, rahva hingeelust eraldatuna, siis ei ole selles süüdi Tuglase internatsionalism, vaid peaaegu täielik andumine in­tellektuaalsele tegevusele, uurimistööle. Võimalik, et selles peitubki tema edaspidine tähtsaim ülesanne.

A. H. Tammsaaregi nime leiame „Rahva Sõna” kaastööliste hulgast. Nii siis temagi töörahva eestvõitlejate killas, sotsialistide erakonnale sümpatiseerijate hulgas, temagi „internatsionalist”! Aga ometi juubeldavad rahvuslased tema „Tõde ja õigust” kui tähtsat eestiliselt omapärast teost!

Kus on siin nende loogika, kes meie kirjanikke süüdistavad sotsia­lismis !

*

On hädaohtlik, kui omapära nõudele lisatakse juure „rahvuslik”. Ei saa olla ühe ja sama kunstniku või kirjaniku loomingus lihtsalt omapära ja rahvuslikku, vaid ainult üks. Kellel ei ole üldse ande omapära, see aimab järele võõraid, katsub jäljendada teisi, suuri oma või võõraid ees­kujusid. Et meile võõrad eeskujud suuremad kui omad, siis langetakse ennem nende mõju alla, sagedasti laenates võõrsilt uuemat moodi, et sel­lega edvistada või hiilata. Aga jätame need omapärata „loojad”, vähe­malt seekord. Kui aga läheneme nende loomingule, kellel on omapära, siis leiame, et neile oleks ülearune rahvusluse nõude esitamine. Tõsine kirjanik või kunstnik loob nagu teda käsib vaim, vabalt, nagu lind laulab ainult oma laulu. Muidugi võib ta oma loomingut ka vägistada, talle väl­jastpoolt esitatud nõuetel anda teise suuna. Aga see on siis juba vägis­tatud looming, see pole enam oma vaba laul. Kui meie kirjanikud laseksid endid juhtida mõne kongressi resolutsioonidest, siis sarnaneksid nad värssi lindude karjale, kes katsuvad maha suruda oma viit ja häälitseda ette­kirjutatud nootide järele.

Rahvuslikke tunnusmärke võib ühe rahva kirjandusest või üldse loomingust otsida tagant järele, siis kui see looming meil juba käes. Siis võime anda nende tunnusmärkide loetelu. Ei ole aga midagi narrimat, kui kirjanik võtaks ette ehtida oma romaani teadlikult rahvusliku vaimu tunnusmärkidega. Iseasi on rahvakunsti järeleaimamine selle kunsti reeglite järele.

Meil on rahvusliku omapära leidmine uuemast kirjandusest vaga raske. Esiteks sellepärast, et meil kirjandus veel noor. Teiseks selle­pärast, et meie senini veel liiga tugevasti oleme olnud võõraste mõjude all. Kolmandaks, et meie tõug vere poolest on väga segatud ja võib anda sellepärast omapäraseid kirjanikke, kes aga avaldavad äärmiselt lahkuminevaid omadusi. Kes meie rahvast vaatleb pääluu ehituse, juuste­värvi, pigmendi või näojoonte poolest, see leiab otse üllatavalt mitme­kesiseid tüüpe. Muidugi võime hulga seast välja otsida ühe oletatava „eesti tüübi” ja teda siis demonstreerida puhta, omapärase tüübina. Aga ega me sellepärast teisi, kõiki neid germaanlaste, slaavlaste, mustlaste ja kes teab missuguse rahva järeltulejaid või tunnustada muulasteks, neid kohelda kui mitte-eestlasi! Samuti võime oma kirjanikkude hulgast leida mõne, kes kõige eestipärasema vaimulaadiga, ja tema teoseid võtta rah­vusliku  omapära eeskujuna.   Aga mis teeme teistega, kes ei ole puht­eesti vaimulaadiga? Mis peame näiteks tegema Fr. Tuglasega, kes on kehaliselt ennem mustlane, itaallane või hispaanlane kui eestlane ja kelle vaimulaadis ja andeski paraku väga vähe eesti tõupärasust. Peame selle­pärast teda madalalt hindama? Peame teda madalalt hindama kui eesti kirjanikku, et ta, olles väga omapärane, ei ole seda rahvuslikult? Peame teda madalalt hindama, kui tal vormitunne ja kunstimaitse tugevam kui tüübilisel eestlasel? Kui tal ka intellektuaalne potents, vaimline pinge tugevam tüübilise eestlase omast?

Meie rahvuslik tüüp on alles kujundumas. Ühised ajaloolised, geo­graafilised ja sotsiaalsed tingimused assimileerivad pikkamisi, aastasadade jooksul kõik selle veresegu, mis meil tekkinud võõraste valitsuse ja ikke all. Siis, kaugemas tulevikus, on võimalik selgemini defineerida ka meie kirjanduslikku omapära. Senikaua olgem rõõmsad, kui meie loovad kirjanikud ja kunstnikud üldse püüavad olla omapärased, oma annet katsuvad arendada võimaliku täiuseni, lauldes nõnda, nagu igaühe nokk kasvanud.

*

Omapärasuse nõue igal kultuurialal on kõigiti õigustatud. Aga kui vastased omakultuuri nimetavad „pastlakultuuriks”, siis mitte täiesti põh­jendamata. Olen ise oma kõrvaga haritud inimest kuulnud rääkivat päris tõsiselt pastla tarvituselevõtmisest, natuke täiendatud kujul muidugi. Sest teised jalanõud olevat tehtud võõra mõju all võõra eeskuju järele. Kas tõesti oletatakse, et eestlane poleks ise arenedes ja jõukamaks minnes välja mõelnud midagi paremat pastlast?! Vees käimiseks säärsabast, kuival kõndimiseks kerget kinga ? ! Kui selle nüüd teised välja mõelnud – seda parem, siis võime oma jõudu kulutada millegi muu, tähtsama loomiseks. Ja kui meile euroopa saabas ja king või vene „golovinski” pole otstarbe­kohane, siis täiendagem teda „omapäraselt”, aga pastal oma ilmatu hulga tärgetega ja kroogetega ei saa vist otstarbekohasuse poolest kunagi võis­telda lihtsa kingaga.

Ehk võtame vana eesti kannu. Ka selle tarvituselevõtmisest kõneleb mõni omakultuuri harrastaja. Ta ei ole vaevaks võtnud köögitüdrukult küsida, kui raske on mustritega puunõu puhastada võrreldes klaas-, portselan- või savinõuga. Ta ei ole ka vaevaks võtnud arvutada, mitu korda puukann, meie rahvusliku kaunistisega, on kallim klaasist, savist või portselanist. Oleme omas enamikus nii vaesed, et vaevalt ära saame elada, ja peaksime, kui terve ilm püüab lihtsuse poole – maha arvatud ülemine kümmetuhat, kes upub luksusse – omapärasust kultiveerima, kui see ka ülejõu maksma läheb! Muidugi võib meil riiulil seista üks kann muistse eesti mustriga, pastal tema kõrval, pidulikul juhul võime demonst­reerida nende tarvitamistki, aga igapäevases võitluses teiste rahvastega peame kasutama nende tsivilisatsiooni saadusi. Omapäratsejad peaksid järjekindlad olles nõudma ka harkadra, puutelgedega vankri ja pirru tarvituselevõtmist. Sõjaväes tuleks nende ideoloogia järele iseenesest mõista kõrvale heita lennuk, tank, kahur, püss ja teised internatsionaalsed relvad ja kätte võtta Lembitu aegsed „külmad” sõjariistad.

Peaks ometi selge olema, et igal rahval enesel ei tarvitse välja mõelda, üles leida kõike. Ei ole mingit kõlblist kohustust igal rahval tsivilisatsiooni looma hakata uuesti otsast pääle, kui see teistel juba olemas, kui seda säält võimalik omandada. Jõudu, mis kulub uuesti­loomise pääle, võidakse kasutada edasiarendamiseks.

On Euroopas klaas üles leitud, siis võtame selle tarvitusele ja paneme oma kannu aukohale, muuseumi. On Inglismaal aurulaev ehitatud, siis ei hakka me enam omapäratsedes meredel sõitma esivanemate purje­kaga. On Läänes auru veskid ehitatud, siis ei ole meil tarvis jahvatada käsikiviga.

Aga küllalt neist näidetest ja väidetest. Ma usun, et nende abi ometi ei suuda veenda neid, kes kangekaelselt tahavad omapäratseda. Neile on raske selgeks teha, mida tsivilisatsioonist tarvis üle võtta, mida mitte.

Veel raskem, vastutusrikkam ja delikaatsem on seletada, mida ja mil mõõdul kultiveerida kui oma. Enne tuleb teaduslikult kindlaks teha, mis on oma. Tahetakse, näit., elustada meie vanu pulmakombeid. Neid ei ole raske korjata rahva seast. Aga sääl tulevad kultuuriajaloolased, kes tundma õppinud teiste rahvaste vanu pulmakombeid, ja teevad selgeks, et meie omad säält laenatud, et nad polegi meie omad. Üliagarus võib meid siin kergesti naeruvääristada. Meie rahva­viisi omapära on juba nõnda palju kindel, et me mõnd saksa viisi, kui see ka ammu rahva sekka eksinud, enam ei tarvitse pidada omaks. Meie rahvavärsi iseloom on ka juba selgesti piiriteldud, nõnda et „Kalevipojas” Kreutzwaldi ridu ei tarvitse imetella rahva muinasvarana. Mis aga puutub näit. meie rahvatantsudesse, siis kobame sel alal veel käsikaudu. Kui mõni koolipreili kõik kokku kogub, mida rahvas tantsib, ja „Rahvatant­sude” nimetuse all avaldab, siis on veel vara võtta neid rahva muinas­varana ja sellena koguni demonstreerima hakata.

*

Aga pöördugem tagasi kirjanduse juure.

Üks hädaoht varitseb meid, kirjanikke, kahtlemata ja annabki end juba tunda: isoleerumine maast ja rahvast, isoleerumine üldse elust. Meie loeme palju, omandame raamatuist palju, meie teame, kuidas kirju­tada, kuidas teha laitmatut stiili, kuidas kirjutada laitmatu raamat, millega kultuuriline arvustaja peab olema rahul. Meie harjume selle juures maa­ilma nägema raamatute prilli läbi, meie õpime loodustki kirjeldama ja „vaatlema” raamatust ja lõpuks mattub reaalilm raamatuilma taha. Taga­järg on viimaks see, et kirjandus läheb oma teed, rahvas ja elu oma teed, mõlemad teine teisele võõrad, mõlemad teine teist põlates. Tekib peen literatuur, mida loevad raffineeritud literaadid, salongiinimesed ja kultuuri­line snoob.

Prantslastel on üks moodne kirjanik, keda peetakse eeskujulikuks literatuuritegijaks. See on Jean Giraudoux. Temast kõneles J. Semper läinud aasta „Loomingu” 4. nris ja nimetas teda prantsuse moodsa kirjanikkudepõlve keskkujuks. Ma pean seda väidet, õrnalt öelda, väga subjektiivseks. Tõsi küll, J. Semper toob selle tõenduseks fakti, et Giraudoux 1922. a. saanud Balzaci auhinna. Ka selleski on subjek­tiivset liialdust: Giraudoux sai kõigest poole Balzaci auhinnast (teine pool läks Emile Baumannile). See kirjanik teeb eeskujulikku, laitmatut literatuuri. Iga tema lause on silutud, voolitud, mõnikord vaimukaski, iga detail valitud, hoolsalt teise külge lükitud. Aga sellest kaugemale ta ka ei jõua. Soovitame neile, kes mõistavad prantsuse keelt, lugeda mõnd tema teost, kuigi see nõndasama võib lõppeda, nagu ennustab prantsuse arvustaja Cremieux (omas raamatus „XX Siecle”): esimese päätüki järele ei ole enam isu, teise päätüki järele oled väsinud, kolmanda päätüki järele paned raamatu lõpetamata kinni. Mispärast? Keegi teine arvustaja, Lucien Dubech, ütleb (omas raamatus „Les chefs de file de la jenne generation”) Giraudoux’st: „Ta ei ole iial midagi näinud ega midagi vaadelnud… ei loodust ega inimeste südant. Kõik tema toodang, ridagi maha arvamata, on tehtud raamatulisist mälestusist, sõnakunsti kujudest.” Giraudoux on hoolas ja pedantlik kirjandusetöömees ja stiilitleja. Ta asetab lause lause külge, nagu impressionist maalija asetab punkti punkti kõrvale, algupäratseb kohati vaimukalt. „See kõik on aga divertissement, kerge lõbustus, mitte toitev, sisukas kunst,” lausub Cremieux kokku­võtlikult.

Niisugust literatuuri hakkavad andma meiegi kirjanikud, kui nad võõrduvad vahenditult suhtumast ühiskonnaga, rahvaga, loodusega, kõiksusega.

Raamat-prill on veel selle poolest hädaohtlik, et ta laenatud võõr­silt, et meie harjume maailma ja elu vaatlema võõra prilli läbi.

Sellest järgneb kirjanikule tarvidus olla vahenditus suhtumises eluga.

*

Inimese vaim, senikaua kui ta veel loomevõimeline, ei võta kunagi kivistunud kuju. Ta jääb alati muutuvaks, arenevaks, välisilma muljetele ja mõjudele alistuvaks. Kas meie tahame või ei taha, õhkkond, milles elame, kujundab alatasa meie vaimu. Nagu taim ei saa end vallandada maapinna ega kliima mõjudest, nii ei saa ka inimene end vabastada ei füüsilise ilma ega vaimlise miljöö mõjutusest. Senikaua kui hingame ja toitu võtame, senikaua kui meeled tajuvad, senikaua kui vaim huvi tunneb võõra mõtteilma vastu, – senikaua areneb ja kujundub kirjanik; tema looming, nii selge ja kindel kui selle omapära ka ongi algusest saadik, omandab ikka uusi varjundeid.

Eesti kirjanikel ei ole palju võimalusi miljöö valimiseks. Nad kõi­guvad Euroopa tsivilisatsiooni ja kultuuri keskkoha – Pariisi – ja meie metsataguse, kultuuritu kolka vahel. Esimene on ainult harvadele ajuti­seks, teine vist kõigile kättesaadav. Kuhu peaks meie kirjanik ise võtma suuna, kuhu peaks teda juhitama kultuurkapitali summade abil? Häda­ohud on siin ja sääl. Olen varemini toonud näite, kuidas kirjanik, kellel pole kindlamini arenenud oma ilmasuhtumine, Pariisi tsivilisatsiooni mul­jete alla sattudes enese võib kaotada. Et aga meie kitsa kodu sumbunud, parteide võitlusest ja väikestest intriigidest mürgitatud õhkkonnast eemal viibimine ja võõra kultuuriga kokkupuutumine kirjanikule aegajalt hädapärast oleks tarvilik, selles pole vähematki kahtlust.

Rahvuslaste ringkonnist on tähendatud: mis need kirjanikud askel­davad ja kiratsevad linnas! Mingu külla, sääl võivad nad rahulikult ja viljakalt luua, olles lähedas vaimlises ühenduses oma kodupinnaga ja rahvaga.

Pääliskaudselt mõeldes näibki selles olevat palju tõtt. Kes aga lähe­malt tunneb meie kirjaniku arenemis- ja elutingimusi, see ei julge nii ker­gesti soovitada küla kirjanikule asupaigaks.

Missugused tingimused oleks meie kirjanikul külas arenemiseks ja enesetäiendamiseks? Vahest oleks tal paarisajaköiteline raamatukogu, milles teinekord puuduksid meie omagi kirjanikkude parimad teosed! Siis veel meie ajalehed, mis on loobuma hakanud endisest traditsioonist: avaldada joone all alatasa kirjutisi kõigilt kultuurialadelt; mis ikka enam amerikaniseerudes rõhku panevad peaasjalikult kroonika sensatsioonilikku­sele! Nii siis: paarisajaköiteline raamatukogu ja ajalehed! Meie kirjanik ei jõua enesele muretseda oma raamatukogu, ehk olgu siis vahest vanemas eas, elu lõpul, kui teda hakatakse juubeldama, kui ta korraga üles leitakse.

Ärgu toodagu näiteks Leo Tolstoid. Tema kasvas üles vene aristokraatia kultuurilises õhkkonnas, õppis prantsuse keele lapsena, võis Eu­roopa meisterteoseid lugeda siis, kui meie veel nende olemasolustki ei tea. Peeterburis ja Moskvas olid taile lahti muuseumid, raamatukogud, kirjanduslikud ringkonnad; Euroopas rändamise võimalused olid samuti alati olemas. Kui ta sagedasti viibis omas mõisas ja viimaks hoopis elama asus sinna, siis ärgu seda võrreldagu meie külaga. Tolstoi tõi oma mõisasse euroopa kultuuri parimad saavutised. Tal oli sääl hiigel­suur raamatukogu, talle käisid sinna Euroopa tähtsamad ajakirjad, teda külastasid vene tähtsamad kirjanikud, kunstnikud, seltskonnategelased; ta võis kuulata tähtsate kunstnikkude muusikalisi ettekandeid – ühe sõnaga: Jasnaja Poljanasse oli viidud linn kõigi selle kultuurisaavutistega.

Kus on meie kirjanikkude Jasnaja Poljanad! Nad ei nõua neid, ei unista neist, aga ärgu neid juhatatagu kuhugi metsatagusesse kolkasse! See tähendaks nende vaimlist kidunemist, paremal juhul lõplikku arengu seisakut.

Paratamatult peame lähedasse ühendusse ja suhtumisse jääma lin­naga. See ei tarvitse veel tähendada mingit hädaohtu, kui aga meie elu linnas ei piirdu ainult raamatuga või boheemkonna kohvikuga. Ei ole tähtis, et kõik kirjanikud rahvaga kokkupuutumises oleksid nimelt küla kaudu. Kirjaniku iseloom, andelaad ja noorpõlve areng määravad ära, kust kaudu ta soetab omad lähemad suhted eluga, kust ta võtab ja võtma peab oma ainestiku, omad muljed, omad tüübid. Ernst Peterson oli seni­kaua meister, kui ta kujutas küla ja alevikku, kui ta neist hankis oma teostele tooresmaterjali, kui ta neis oli kodus. Linna asudes, selle kodanlust või intelligentsi kujutama hakates jäi ta omas loomingus kui kala kuivale. Richard Roht võib oma novelles ja romaanes jääda ainult küla ja looduse rüppe, juba alevikuski liikumine on tal hädaohtlik, rääkimata linnast. A. H. Tammsaare õige ala näib ka olevat maaelu realistlik kujutamine. Selle vastu ei saa näit. Fr. Tuglast kuidagi enesele kujutella küla ja tema elanikkude kirjeldajana. Tõsi küll, ta on varemini paaril korral oma tegelasi võtnud külast ja nende hingeelu õnnestunult jälginud, aga juba „Ormussoni” päevil huvitab teda maalgi intelligentne seltskond, mitte maaelu tõelisus.   Ta on maal kui suvitaja, kauge ja võõras külaelule.

Ei ole kuidagi õigustatud nõue, et kirjanikud peaksid oma teoseis eelistama seda või teist rahvaklassi. Need, kes kirjandust tahavad võtta poliitika abinõuna, teevad seda küll alati. Võimul olev kiht pretendeerib alati seda pääl, et teda kujutataks, et teda kujutataks päälegi positiiv­selt, et taoteldaks ideaale tema ideoloogia piirides. Ja kui see sünnib, siis tõstetakse kirjanik tema teosega kilbile.

Siin tuleb meele kirjanik, kes ei ujunud pärivett aja ega valitseva ideoloogiaga; nimelt mõne aasta eest surnud Anatole France. Mõteldagu ometi: ta oli prantsuse rahvuslaste tuline vastane, aga ometi peetakse tema töid enam kui kellegi teise oma rahvuslikult omapärasteks. Ta oli ilma­vaateliselt äärmine pahempoolne, oli kommunistliku partei liige, järelikult internatsionalist, aga sellest hoolimata rahvuslikult omapärane! Siit võiksid meiegi rahvuslased õppida: mitte rahvuslikkude ideede jutlustamine ei tee teost rahvuslikult omapäraseks, vaid vaimu omapärasus.

Jääb järele ainult üks tee, et olla täielikult omapärane (ja kui sallite seda sõna: rahvuslikult omapärane): selleks on tarvis vabastuda võõraste eeskujude järeleaimamisest, suhtuda ilma ja ümbrusega vahenditult, ammu­tada pilte elust ja kujutlusest, vaadelda arengut ja sündmusi oma ela­muste prisma läbi ja kujutada ainult seda, mis tõsiselt haarab, mis jätab sügava elamuse, luua oma sisemise hääle sunnil. Kõik kaalutlused ja arvutused teose mineku ja vastuvõetavuse kohta võivad viia ainult omapära salgamisele ja mahamatmisele.

*

Kirjandusele ei saa ette seada eesmärke ega ülesandeid. Ta on nagu elu ise, mis areneb mingisuguses suunas, ja keegi ei suuda talle näidata teist suunda. Ta on üks elu avaldusist, ta on kui lill, mis kasvab maapinnast, kord kahvatu ja närb, kord värvikas ja lopsakas, selle järele, kuidas seeme, selle järele, missugune on pind, selle järele, kuidas ta saab vihma ja päikest.

Eduard Hubel

II osa Loomingust nr. 3/1927