Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

28 Aug

Eduard Vilde

 

 
 

In memoriam.

Kirjaniku murdumine surmas puudutab küll valuliselt tema lähedasi ja ta rahvast, kuid viimast siiski tihti ainult inimeselu traagilise üldsaatusena. Sest kirjanikku nähakse tema teostes; need tundeniidid, mis ühendavad südameid kirjanikuga, on laias rahvaringis idanenud teoste kaudu ja elavad teostes edasi. Ning nood jäävad. Eduard Vilde maise elutee viimne tähis on küll 26. XII 1933, kuid teoste elutee on lõputu.

Veel rohkemgi. Autori surma kaudu iseseisvustuvad teosed — see on lõplik vabanemine. Siitpeale elavad ainult nemad, sisuliselt pole enam kellelgi nende kohta peremehe õigusi.

Mis on need märgid, mille all on sündinud Eduard Vilde teosed ja mille kandjaina lähevad nad lõputule tulevikuteele?

Eduard Vilde on sulemehena olnud tegev 50 aastat, ta teosed on läinud rahva kätte ligi 40 eri raamatus (arvestades ainult esimesi trükke ja mitte arvestades ajakirjandusse rippuma jäänud vähemaid töid) ja kui veel meelde tuletada probleeme, mille kaudu erk kirjanik reageeris elule, siis peab ette järeldama, et iseloomulike joonte tõmbamine kogu ulatuses on liiga suur ülesanne, et seda saaks teha põgusamalt.

Eduard Vilde on ümbritseva elu sekeldustes olnud tugevamini kinni kui paljud teised eesti kirjanikud. Seda juba puhtväliselt — sündinud mõisakohas, siirdus varsti linna, rabeles ajakirjanikuna mitmes toimetuses ja parema elu otsijana ning elu näha tahtjana ristles läbi Euroopa ja ulatus P.-Ameerikassegi. Varakult enda eest hoolitsema hakates on ta ikka hoogsalt elu raskustel sarvist kinni rabanud. Kuid veel midagi: ka tema temperament nõudis vaheldust elukäigus. Nii ei tundunud talle elu tüütava vintsutusena, vaid ehk küll kitsa ja vaesena, ometi aga loomule sobiva voogamisena. Elurabelus ei võrsutanud pessimismi, mis oleks tumestanud pilku ümbritseva elu tegelusele, vaid pigemini teritas.

Tal polnud küll mahti süveneda mingi ideedekompleksi anduvale jälgimisele ja kujundamisele, ta pani tähele vaid inimeste kirjut hulka — ja asus sõnastama elu selle sündmuste vahelduvuses ja inimest tema mitmepalgelisuses.

Üks nõue, mis välja kasvas endaelatamise tarvidusest, oli oma anni kaudu ajakirjanikuna end maksma panna. Et vestjana pidi ta ajaviitekirjandust pakkuma ajalehelugejaile, siis ei saanud ta arendada ega teostada enda tugevamini erinevaid soove, vaid pidi täitma sel alal ühiskondlikku tellimust. Nii sattus Eduard Vilde ajaviitekirjanduse tootja ossa pikaks ajaks. Ning et tal loomult ei puudunud tubli huumorisoon, siis kerkis esile Nalja-Vilde. Sellisena võitis ta südameid, ja kui see ei andnud muud peale leivateenistuse, siis ometi — kontakti tunnet rahvaga. Ta ei olnud ainult ridadetegija — teda oli tarvis.

Vaeva nähes äraelatamise nimel ei sattunud Eduard Vilde vaikselt kaeblema saatuse üle ega igatsema head kuskil hoopis-hoopis teisal; ta oli eluvõitleja. Seepärast pidid tal olema ka lahtised silmad elunähtuste jaoks. Pole siis üllatus, et Eduard Vilde asus käsitlema ühiskondlikkegi ajaprobleeme, siirdudes realismi kritiseerivale teele. Ühelt poolt oli see mõisnik kui rusuja ja eesti mees ning naine kui kannataja, teiselt poolt teritus pilk jälle tööandja-kapitalisti ja töösaaja-proletaarlase virila vahekorra suhtes. Nii võisid olla isamaalistest tungidest hingestatud romaanid ja ka rahvusvahelise kauguseni ulatunud töölisromaanid välja kasvanud autori loomupärastest võimetest. Kui välismõjutused sotsiaalsete nähtuste käsitlemisel otsustavalt kaasa aitasid, siis arendasid nad teatava vaatepiiri tendentsliku vaatesuunani, mis ei tulnud loomingule kasuks.

Ühe sõnaga, Eduard Vilde loomupärane and oli võimas, tema temperament tugevasti reageeriv, tema silmad tegelust läbinägevad, tema kogemuslik side ümbrusega elav, kuigi mitte väga tihe. Seepärast oli ta võimeline arenema iseseisvalt — tarvis oli vaid vabu töövõimalusi (mis olid nii hilised tulema!).

Võime iseseisvalt, ilma võõrastelt õppimiseta ja ladusasti elu sõnastada, teiseks võimaluse puudus teoseid valmida lasta ja neid viimistleda, kolmandaks kunstikõrgema teose vastuvõtu kidur pind rahva seas, — need tingisid kogusummas, et Eduard Vilde kunstivormilt ei saavutanud erilist kõrgust peale paari teose. Tema looming ei erine üldse tugevate kaugelearendatud joontega ei stiililt ega sisult. Seepärast on ka arusaadav, miks Vilde ei ole teravasti kuulunud voolu ega loonud mingit kitsamat voolu. Tema sõnastas elu nendes võimalustes, mida elu pakkus. Individuaalsuse kavatsuslik arendus võimalikult täiuseni kui ka oma isiku projitseerimine teostes pole talle omased.

Eduard Vilde on imeteldav just elu sõnastajana. Väliste olude poolt vähemate takistustega on ta seda saanud teha „Mäeküla piimamehes”. Seepärast ei saagi nimetatud romaani hinnata eeskätt kui meeste-naise kolmiku psühholoogilise probleemi lahendust ega ka mõne muu idee kehastusena, vaid tüki elu kujundusena, kus on sisuliselt üheõiguseliselt esinemas hingeelu probleemid, tüübid ja mõisa olustik lähema mineviku Eestis. Autorile kogemuslikult tuttav elu väljalõige on tõstetud kunstiks. Me imetleme „Mäeküla piimamehe” kunstilist kujundust, kuid ei saa öelda, et ta oleks või oleks olnud sisult aktuaalne.

Kus elus eneses on olnud tugevaid tunge, on see kokku sulades autori ideedega andnud võimsa haaravuse. Eduard Vilde ajaloolised romaanid on võrsutanud iseseisvustahet Eestis ja suudavad seda missiooni täita edaspidigi.

Elu sõnastamises peitub olemuslikult juba elulisust. Seepärast on Eduard Vilde looming leidnud lugejate südamesse tunde-elava tee, hoolimata sellest, et autor ise ja paljud teised oleksid soovinud näha mitmeski kohas kunstilist süvenemist ja tihenemist.

Kuid viimistluse lõplik tähtpäev on läbi.

Nii nagu nad on — juhuslikult kujunenud proportsioonidega, kohati uljalt vormikad, kohati ka venivad või rabedad, kuid ikkagi elujõulised — nii nad on alanud nüüd peremeheta, iseseisvat lõputut teekonda tulevikku.

D. Palgi

Eesti Kirjandusest nr. 1/1934

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share