Mõni sõna esimestest eesti sonettidest
30. juunil 1881. a., nii siis 55 a. eest, ilmus Eesti Kirjameeste Seltsi poolt Suomalaisen Kirjallisuuden Seurale tema 50. juubelipäevaks pühendatud „Eesti luuletuste” 38. leheküljel eestikeelne sonett — M. J. Eiseni „Õnnesoov isamaale”. Sellest ajast peale võime lugeda eesti soneti algust. Soneti jälgimine eesti keele piirides ei võimalda aga vaadelda kuigi pikka aega sonetivormi arengust üldse, sest sonett tuli meile juba sajandite jooksul kivinenud luulevormina ja võrsus Eesti pinnal esialgu üsna vaevaselt ja algupäratult. Siiski võime vormilisest internatsionaalsusest hoolimata kord-korralt ikka enam kõnelema hakata eesti soneti arengust. See vajaks pikemat eriuurimust, sedapuhku aga peatume põgusalt esimeste eesti sonettide juures.
Soneti vormis kirjutamine nõuab arenenud ning nüansirikast luulekeelt. Olles sellest teadlikud, ei ole ärkamisaegse eesti luule harijad söandanud asuda eesti soneti loomisele. Kahtlematult olid nad sonetivormiga kõik tuttavad tol ajal harrastatava saksa romantilise luule kaudu. Ometi pole Schlegel ega Platen jätnud meie ärkamisaja luulesse kuigi palju jälgi. Ainult Kreutzwaldist teame, et tema kõige varasemaks dateeritud luuletuseks on „Auf den frühen Tod der Sängers Alexander Ridenius”, 1824 — „balti-saksa muusadejüngri, tallinlase Alexander Rydeniuse (1800—1823) enneaegset surma kahetsev kaksiksonett”. Aga Kreutzwaldi eestikeelses värsitoodangus ei leidu ainustki sonetti. Ärkamisaegseist luuletajaist on ainult Koidula sonette kirjutanud ja temagi oma luule viimasel perioodil. Koidula neljast sonetist ilmusid tema eluajal ainult kaks, kuid need jäid püsima esialgu ajalehenumbri käibeea pikkuses. Soneti Eestisse toojaks ja harrastajaks sai 1850.— 1860. a. paiku sündinud luuletajate generatsioon, kelle loomingu algus langeb 90-ndaile aastaile.
Selles ei puudu oma põhjused, et soneti võidukäigu algus Eestis langeb rahvusliku kainenemise ajajärku. Selle perioodi luuletegijad koondasid oma tähelepanu eeskätt keele ja luulevormide arendamisele. Rahvusliku ja sisulise tähtsuse kõrval kerkis üles vormikultus. Ratsionalismi poole suunduv, pedantsuseni pingutav proosaline mõtlemisviis oli samuti kohane soneti kui mõistusega korraldatud žanri vastuvõtuks.
Nagu juba nimetasime, ilmus Eiseni sonett 30. juunil 1881. a. Sama aasta ,,Eesti Postimehes” nr. 37, 9. septembrist ilmus ka J. Bergmannilt neli sonetti ühise pealkirja all „Lein ja lootus” ja „Meelejahutaja” III (tsensori märkus 30. IX 1881) lk. 273 sonett „Unenägu”. Ka kolmas autor tuli oma esiksonetiga — L. Koidula „Omal teul” ilmus ,,Eesti Postimehes” 23. detsembril 1881. a.
Andmete puudumine esimese aasta sonettide kirjutamisaja kohta ei lase meil soneti kõige esimesi samme jälgida. Kuigi esimese trükitud soneti autori au kuulub Eisenile, tuleks sonetivormi Eestisse tooja eesõigus jätta arvatavasti küll Bergmannile või Koidulale. Bergmannist on teada, et ta katsetas uute luulevormidega, tõlkis klassikuid ja viljeles üldse vormi. Temalt võis ka Eisen äratust ja eeskuju saada, liiatigi kui nad isiklikult kokku puutusid ja Eiseni sonett ainsaks jäi ta loomingus. Peale selle ühtub Eiseni soneti riimiskeem täiesti Bergmanni 1881. a. avaldatud sonettide skeemiga: abba / abba |] cdc / ede. Nii jääb küsimus, kes kirjutas esmakordselt eestikeelse soneti, veel lahtiseks. Ometi ei ole aeg esimeste sonettide kirjutamise ja trükkimise vahel küll kuigi pikk olnud, nagu osutab päevakajaline element nendes.
Et meil kujutlus esimestest sonettidest elavam saaks, toome siin ära Eiseni soneti:
Õnnesoov isamaale. Mis saatnud sulle pikad aastasajad, Mu isamaa ja püha Eesti pind, Mis kaua, kaua kurvastanud sind, Sult kustutagu ära oma rajad. Mis aga igatsenud kõik su majad, Mis nõuab taga iga põue, rind, Mis on su elu kõige ülem hind, Sull’ kandku kätte kiirest’ uued ajad. Õnn, rahu, rõõm sus valitsegu vara, hilja, Su rahvast ühenduse õli täitku, Et kasvaksid ja igaveste kannaks vilja. Noor vabadus su poegi hellalt toitku, Su tütril äratuseks valgust näitku Ja kõiki elutee pääl järjest’ hoitku!Kõigi kolme autori sonettides näeme ühiseid jooni ainestikus; enamasti kõik sonetid on ka konarlikult sõnastatud. Arvestades tolleaegset luule tasapinda, ei ole nad aga keskmisest tasemest allpool. Koidula soneti tertsetid näiteks, välja arvatud mõni rida, on tänapäevalgi maitstavad:
Teil, tere, tere, oleviku ilmad! Ei otsi ajakäigul selgind silmad Meil kauem rada võõra köie veol! Meid. köitku tulevik või mõistku hukka: Meil koit ka kukkus pimeduse tukka Ja omad tallad käivad omal teol.Olgugi et esimesel aastal kohe kolm autorit sonettidega esines, ei tulnud tõsisemaid sonetiharrastajaid enam kuigi ohtrasti juurde. Alles käesoleva sajandi teisel kümnel sai eesti sonett eluhoo sisse. See pole ka ime, sest sonetivorm on olnud kuni viimase ajani paljude poolt põlu all. Tarvitseb vaid välja noppida mõningaid iseloomustavamaid näiteid. Nii Juhan Liivi epigramm:
Kes laulab kõlavais sonettides, Raudriides lõbutseb see lilledes. või Reinwaldi oma: Sonetis teevad riimid palju kära ja kägistavad põhimõtte ära.Alles 1915. a. kirjutas M. Heiberg: „Vist ikka ei ole ka praegune Eesti keel oma sõnade rikkuse ja paenduvuse poolest kohane soneti rohkeriimilistele ridadele”. Ja A. Jürgenstein kordas veel 1918. a.: „Keerulisele, Eesti keele iseloomu vastasele soneti vormile on Tamm niisama vähe õiget elu sisse jõudnud puhuda, nagu iga teinegi, kes Eesti tundmusi selle liistu peale on katsunud koolutada”. Ja seda kõike siis, kui tunti G. Suitsu, V. Ridala ja M. Underi väärtuslikke sonette! Alles hilisemal ajal on muutunud suhtumine sonetivormidesse ja võime märkida huvi tõusu soneti vastu.
Bernard Kangro
Eesti Kirjandusest nr. 6/1937
