Armastuskiri
K. A. Hindrey: Armastuskiri.
Novellid. Kirjastus „Hea Novell” Tartus, 1933.
K. A. Hindrey huvitavalt alustet tegevus novelli alal jätkub õige kiires tempos, kui arvestada, et praegu ilmund novellikogu ei sisaldagi kõike, mis tal viimasel ajal jutustava proosa alal ilmund või pooleli ilmund. Selle nobedasulgse kirjaniku eelmisel aastal avaldet novellid osutasid võimet mitmesuguste miljööde ja intellektuaalset huvi pakkuvate probleemide asjatundlikuks ja elavaks, paiguti tõega süvenevaks käsitluseks, kusjuures tema instinkt osutus kõige peenemaks loomade hingeelu eritluses. Sääl tundus olevat tema tõeline ala. Mingi saksapärasus ja ajalehelisv keeles ja argumentatsioonis, mis muidu ajuti võis isegi üsna tugevasti häirida, kadus kui käega võet loomanovellides ja -visandites, kus oli tihedust, omapärast lähenemisviisi ja esemesse süüvivat osavõttu. Teistes palades oli võte enamasti ebakindlam, kuid autoril leidus küsimusi, mis ilmsesti põnevalt huvitasid teda ennast ja olid nii käsiteld, et huvi nakkas ka lugejasse. Stiil, mis vahel oli otsekui saksa keelest tõlgit ja novellide kohta veidi kahtlaselt rohkesti sisaldas võõrsõnu, ei suutnud huvi siiski surmata oma muiduse elavuse tõttu.
Praegu pakutavas kogus on Hindrey ainult ühes palas jäänd oma senisele lemmikteemile truuks. Ainult „Argus” käsitleb sedapuhku loomi. Selle novelli puhul tõestub see, mis ennist ütlesin Hindrey kirjutuslaadi muutusest siirdumisel loomade käsitlusele. „Argus” algab meeldivalt, kuid mitte eriti tihedalt või individuaalselt. Veidi sentimentaalne noor kunstnik Ulrik sellasena ei ole väga haarav kuju. Kuid tõesti kaasakiskuvaks muutub lugu kohe, kui mängu pannakse looma saatus. Koer Ares on suurepäraselt näht, ja autor ise näib moonduvat teiseks, kirjutades tema hukkumisest. Niisugused leheküljed elektriseerivad ja on väärtuslikuks lisandiks meie kirjandusele.
Hoopis jahedamaks jätab näiteks „Vanitas”, kuigi sellele jutustusele ei saa ette heita probleemi puudumist või igavust. Hästi tähelepand psühholoogilisi momente on terve rida, ja üldiselt iseloomukäsitlus on veenev ja paiguti peen. Eksitavalt mõjub siiski teatav „atmosfäär”, meeleolu hõredus, teatav võimetus keskkonda plastiliselt ja värvikalt kujutada ja kalduvus veidi õrnutsevasse tundlemisse. Tunneme igasugustest romaanidest neid opereerimisi sentimentaalsete hauakivipäälkirjadega, neid mereäärseid üksildasi naisi, kes kaugusse vaadates otsekui peaksid oma „püha palveaega”. Nagu mingisugusest keskmisest saksa romaanist võet on lause: „Ning üle tema näo laotas ennast (sic) tasa pehme rahu.” See stiililine šabloonsus on ilmseks kahjuks sellele muidu osavalt kontsipeerit ja elavalt jutustet novellile. Magda Reeniti kuju on endast eluline ja tema mentor ei ole sugugi antipaatne, kuigi ta naiste suhtes esineb pisut liiga üleolevalt vilununa ja kõikteadvana, umbes nagu analoogiline kuju Välkvalguse esimeses novellis.
Väga riskantse stiililise ülesande asetab Hindrey endale „Armastuskirjas”. Stiili elegantsusega ja — tarvitame korraks Hindrey viisil prantsuse keelt — nonchalance’iga katsutakse lugejaid sundida alla neelama situatsioone ja vihjeid, mis endast kipuvad mõjuma koprofiilsetena. Kuid kõik peenutsemine ei aita. Hindrey ei ole Heine ega Suits, kes hää soovi korral oleksid võind stiilisõrmi kõrvetamata toime saada sellise ülesandega. Ka kui Tammsaare räägib samalaadsetest ainetest, õnnestub see tal paremini, sest ta ei püüa Hindrey viisil säilitada aristokraaditsevat žesti. Kui veel lisaks tuuakse hää annus kulund „stiilsust” „ellerheina ja pilliroo, uduviirude ja kuupaistete, vikerkaarte ja vette virvendavaid ringe kastvate pääsukestega”, saavad eriti ilmseks Hindrey pretensioonid.
Palju meeldivam ja lähem on „Sepa-onkli” teema ja käsitlus. See on vähenõudlikum, kuid ehtsam pisietüüd, milles paar ilmsesti elust võet tegelast tuuakse õige lähedale. Täitematerjali ei ole vähe, ehitus on lõtv, kuid kaks väga erinevat „antvärgi” tüüpi pannakse tükiks ajaks elama. Keelel puudub instinktiivne tabavus, see isegi kaldub paberlikkusesse, kuid ainet ennast näib tuntavat nii läbi ja läbi, et kunagi ei tule puudust iseloomulikest detailidest. Järgneme autorile hääl meelel tema miniatuursesse maailma, mida ta oskab kirjeldada memuaaridekirjutaja intiimsusega.
Oma üleoleva, läbinägeva kavaleeri pretensioonidest loobub Hindrey ka „Jiakaalas”. Ta näitab ennast küll alkoholisortide tundjana, kuid see sobib ant ümbrusse. Pääosas ta paneb kõik kaardid oma jutustamisoskusele ja teeb seega täpselt seda, mida temalt ootad. See on tõesti põnev eksootiline lugu hulga tapmistega, inimsöömistega, laiskade või metsikute neegritega, ohtrasti nuuti ja revolvrit tarvitavate valgetega, lahingutega — sõnaga, kogu tolle tunt seikluskirjanduse aparaadiga, mis asjatundlikes kätes ikka uuesti võib tunniks või paariks ahvatella tüütu argipäeva unustamisele. Jutustada Hindrey kahtlemata oskab väga hästi, kui näeb pisutki vaeva. Kõnesolevas novellis ta sugereerib harilikust paremini ka üldatmosfääri, ja hoidumine stiilitsemisest annab loole väga teretulnud tiheduse. Hindreyl on eeldusi eesti seiklusromaani teerajajaks, kui ta ainult vaevub võtta oma ülesannet tõsiselt.
Seda tõsiseltvõttu kahjuks ei leidu tema raamatu viimses palas, saatesõnas väga temperamentselt reklaamitavates „Vikerlastes”. Tähelepanemisväärne on hoog, millega see noorsooromantika on kirja pand. Samuti esineb selles jutustuses rida väga dramaatilisi stseene, mida loed mõnuga. Kuid üldiselt mõjub see kogu oma filmitempoga mingi koolinoorsoo jaoks tellit illustratsioonina kodumaa ajaloo tundidele. Kaunis naiivsed on tegelase Lempo jutus esinevad alliteratsioonid ja regivärsid, ning butafoorsust on võrratult rohkem kui elulist tuuma. Kui jutt siiski on teatava piirini mõjuv, siis ainult tänu Hindrey pajatamisoskusele, mis viib kogu aeg edasi ega lase ühtki situatsiooni tähelepanelikult luubi alla võtta. Möönda tuleb küll, et see Paramount-Metro-Goldwyni maitses ajalooline jutustus tundub nüüdsele lugejale elavam kui Bornhöhe Tasuja, kuid väga suurt sammu see edasi ei vii. Hindrey ei ole viitsind süveneda ei psühholoogiasse ega miljöösse, isegi kui ta võib-olla mõned ajaloolised väljaanded on läbi lugend suurimatest lapsustest hoidumiseks.
Ei ole tõesti mingit kahtlust Hindrey andekuses, aga tema enesekriitika puhul tekib kahtlusi seda suuremal määral. Sama kerge käega nagu Hoia Ronk kirjutab joonealuseid, väites end igal alal eriteadlaseks, näib ta valmis viskavat novelle. Et tema toodang seetõttu tuleb äärmiselt ebatasane, ei ole kellegi ime. Ta kõigub kogu aeg paraja rahvakirjaniku ja tõesti tunnustust vääriva, kunstilist naudingut pakkuva ilukirjanikli taseme vahel. Kui ta suudaks unustada meie vanema põlve maitsesse nii raskesti mõjund saksa jutustava proosa stiili, nii nagu seda kirjuteti paarkümmend kuni paarkümmendviis aastat tagasi, siis oleksid ta saavutised kindlasti kõrgemad. Seda tõestavad m. s. eriti ta loomanovellid, mis näivad põhinevat lähimal, innukal vaatlusel ja milles see, mis Hindreys sümpaatset, tuleb esile kõige selgemini. Siin naib ta olnud eeskujudest kõige vabam, mis otsekohe kajastub ka stiili suuremas ehtsuses. Tal jääb teene olla elava, mitmekülgse vaimuga inimene, kes õnnelikul hetkel võib kirjutada päris briljantseid lehekülgi.
Stiil, mille osalist saksapär asust ja klišeelikkust on juba eespool mainit, on seekord süntaktiliselt märksa korrektsem kui Välkvalguses. Osalt on see seletetav keele lihtsustumisega. Oma eestikeelse sõnavara suhtelist kehvust katsub autor parandada võõrsõnadega, sellastega, mis pigemini sobivad artikleisse kui intiimset tooni taotlevaisse novellidesse, kuid ta lauseehitus on endisest vähenõudlikum ja seetõttu parem. Mis tähendab siiski: „Ta… mõtles oma kaasmaalasi armastama hakata, kuid ikkagi võimalikust kaugusest” (minu harv. A. O.)? Ja kas on eesti keele vaimuga kooskõlas öelda: „Seal põhja pool on kõik nii sünge ja tühi, kuigi seal vana Euroopa on” (minu harv. A. O.)? Kas on eufooniline kirjutada: „oli paar korda
sõda pidanud nende saehammastega meestega”? Pretensioonidega kirjanikul tasuks tõesti vaeva olla oma keele suhtes ettevaatlikum.
Ants Oras
Loomingust nr. 3/1934
