Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Sõnad „omakultuur“, „rahvuslik kultuur“, „rahvuslik omapära“ jne. esinevad meie avalikkuses viimaseil aastail ikka sage­damini ja leiavad ka laiades kodanike ringkondades kuulavamaid kõrvu ja soojemat suhtumist kui kunagi varem.

Nagu igal maailmavaatel ja inimliku tegevuse alal on omad kõrg- ja madalseisud, tõusud ja langused, nii on see ka rahvusliku omapära küsimustes: kord hinnatakse teda enam, kord vähem ja ka selle mõiste enda sisu muutub aegade jooksul.

Kui enam kui 100 a. eest „esimene noor-eestlane“ Kristjan Jaak Peterson üliõpilaste ja linnakodanlaste hulgas liikudes trotslikult oma eesti pikka vammust kandis, siis oli see rohkem üksiku boheemlase ekstsentriline protest teda ümbritseva kõrgi aadli ja biedermeierlikult piiratud väikekodanluse vastu, et epater le bourgeois — õrritada kodanlast — nagu prantslane üt­leb, ja nagu selliseid „hüüdvaid hääli kõrbes“ igal maal ja igal ajastul võib esineda, ilma et ümbruskond seda eriti tõsiselt võtaks.

Ümmarguselt pool sajandit hiljemini näeme meie esimest rahvatribuuni C. R. Jakobsoni mustas mulgikuues demonstratiivselt ringi käivat. See oli juba teadlik poliitiline meeleaval­dus, mille sihiks oli alla kriipsutada eesti rahva ja tema oma­pära eluõigust ja samaväärtuslikkust valitsevate ülemkihtide kultuuriga.

Samal ajal algab ka „Sakalas“ jm. kihutustöö eesti rahvarõivaste säilitamiseks ja edasikandmiseks, kusjuures sissetungi­vaid linnamoode nimetatakse agitatsiooni otstarbel mustlaste ja juutide „kuhvtadeks“, mida õigel eesti neiul ja noorikul ei sobivat kanda.

Need katsed ei suutnud ometi pidurdada linnakultuuri ja vabrikutoodete sissetungi maalegi ja XX sajandi alguses, kui jälle hoogsamalt kostab „rahvusliku omapära” hüüe, eeskätt O. Kallase, Kr. Raua ja A. Põrgi suu ja sule kaudu, siis on see juba eeskätt muuseumiliikumine: ei propageerita enam sedavõrd rahvarõivaste kandmist ja muude rahvakunsti harude ülalhoidmist, vaid eeskätt nende kogumise vajadust muuseumidesse, kust neid, tõsi küll, loodetakse teaduslikult sõelutuina ja ümbertöötatuina jälle rahva sekka tagasi tuua, eriti rahvusmustreid ja käsitöötehnikaid. Ja samal ajastul algabki vähehaaval töö eriti naiskäsitööde „tagasirahvustamiseks“ — tuletame meelde kas või vastavaid katseid Tartu Eesti Põllumeeste Seltsis käesoleva sa­jandi algaastail.

See muuseumiline rahvakunsti kogumistöö jätkub — ja lahedamate olude tõttu koguni senisest suurema ulatuse ja põhjalikkusega — ka riikliku iseseisvuse saavutamise järel.

Selle kõrval tekib meil aga juba iseseisvusaja alguses uus liikumine, mis esmakordselt taotleb rahvuslike kultuuripärimuste teadlikku, kavakindlat ja igakülgset rakendamist mood­sasse ellu ja koguni kõigi meie eluavalduste üles- ja ümberehitamist omakultuuri alusel: nii rõivastuses kui elamuis, tantsus ja laulus, kirjanduses ja kunstis, usus ja kommetes nõutakse mineviku eestlase või koguni muinaseestlase vas­tavate kultuurinähtuste tundmist ja nendele meie tulevase oma­kultuuri rajamist, kooskõlastades vanu pärimusi moodsa aja nõuetega. On iseloomulik, et sellise absoluutset rahvapärasust taotleva kultuuriprogrammiga ei esinenud mitte sedavõrd muuseumitegelased kui just noorsugu, sama noorsugu, kes äsjalõppenud Vabadussõja raskusi vabatahtlikult oma vanemate vendadega oli aidanud jagada ja kes nüüd ka kättevõidetud oma kodu ülesehitamises oma sõna tahtis kaasa rääkida. Nime­tame neist noorsoo-organisatsioonidest näit. ainult ühte — Üle­maalist Eesti Noorsoo Ühendust —, kes tänini on jäänud oma­kultuuri innukamaks eestvõitlejaks.

Kuidas suhtus nüüd meie omariiklus ja seda juhtiv vanem põlv neisse omakultuuri püüetesse? Peab ütlema, et enamikus mitte vaenulikult, kuid ka ilma erilise huvita. Riigiaparaadi rajamise raskused, algava poliitilise mängu uudsed põnevused, par­lamentliku mehhanismi, diplomaatliku protokolli ja lääne-euroopa lauakommete saladustesse tungimine — need kõik nõudsid seevõrd tähelepanu ja pingutust, et vaevalt seda jätkus järelemõtlemiseks kaugema tuleviku ja ka mineviku perspektiividele. Meie tundsime end nii kõiges ja kõikjal sel määral õpipoistena Euroopa ees ja olime nii vaimustatud sealt valmina laenatud välisvormidest kultuuri ja tsivilisatsiooni alal, et meeleldi unustasime oma talutarest põlvnemise, oma noor­põlve karjapoisiaastad ning emade kirevad seelikud ja käised. Meie püüdsime lahti saada neist „mineviku varjudest” ja täiel sõõmul hingata Lääne kõrgkultuuri õhku.

Veel järsum oli suhtumine neisse noorsoo omakultuuri unistustesse meie loova intelligentsi, eriti kunstnike ja kirjanikkonna poolt. Enamik neist suhtus neisse omapära otsinguisse ilmse üleolekuga ja nägi neis ainult reaktsioonilist katset elu loomulikku arengut primitiivsesse ürgaega tagasi pöörata, katset, mis polnud üksi naiivne, vaid ka kahjulik ja lõpuks naeruväärne.

Peab küll mainima, et seda laadi opositsiooniks andsid põhjust ka mõnede „rahvusliku ideoloogia” eestvõitlejate liialdused, kus näit. nõuti, et eesti kunstnikele välismaale sõidud tuleks üldse ära keelata, neilt kõigepealt tuleks nõuda vöökirjade must­rite joonistamist jms. Seda laadi nõuded olid muidugi omased aina suurendama meie kunstnike kiindumust Pariisi eeskuju­desse.

See täie läänekursiga Euroopasse purjetamine kestis segamata vaimustusega siiski ainult kümmekond aastat. Siis algavad tagasilöögid, eeskätt küll poliitilisel alal, kuid need ei jää mõ­juta ka kogu kultuurilisele ja ühiskondlikule mentaliteedile. Peale lähemat tutvumist välismaailmaga hakkame vähehaaval suhtuma välistesse eeskujudesse juba suurema kriitikaga ja üht­lasi rohkem hindama oma rahvakultuuri ja selle omapäraseid külgi. Meil hakkab tekkima teatav iseteadvus, et see välismaine polegi alati nii eeskujulik ja, veel enam, et mõnedki meie elu­vormid on vahest väärtuslikumad ja vähemalt meile sobivamad kui väljast laenatud. Mis puutub eriti omakultuuri harrastus­tesse, siis, nagu alamal näeme, olid need pealesõjaaastail kõrgkultuurimaadeski aina tõusuteel, mis ei jätnud julgustavat mõju avaldamata meiegi asjahuviliste taotlustele.

Sellise konjunktuuri paranemise tähe all võtsidki meie omakultuuri harrastused Vabariigi teisel aastakümnel ikka enam hoogu. Ühelt poolt olid nende harrastuste kandjaiks noorsoo- organisatsioonid, kes tegelesid eriti rahvarõivaste ja rahvatantsu taaselustamise küsimustega, teiselt poolt käsitöö edendamise alal tegutsevad asutused ja ühingud, kellede ülesandeks jäi eesti rahva­kunsti rakendamine moodsasse kodusisustusse.

Viimaseil aastail on riigivõimgi senise „heatahtliku erapooletuse“ asemel hakanud toetama omakultuuri püüdeid, andes nende käsutusse mitte üksi rahasummasid, vaid teataval määral ka oma propaganda aparaadi. Hulgalised „aktsioonid“, mis vii­mase viie aasta jooksul esile on tõstetud, alates nimede eestistamisest ja lõpetades kodukaunistusega, on kõik teataval määral seoses olnud ka omakultuuri ideedega, seejuures mõnelgi alal, nagu näit. kohanimede eestistamises, oma rahvusliku puritanismiga küll juba liialdustesse kaldudes.

Vaadeldes nüüd tagasi ümmarguselt kaks aastakümmet kestnud omakultuuri püüetele iseseisvas Eestis, võime märkida mõn­dagi tähelepandavat saavutust sel alal. Meie rahvarõivaste elusta­misel peorõivastisena oleme jõudnud niikaugele, et ülemaaliste laulu- ja spordipidustuste paarikümnetuhandepealises tegelas­konnas vähemalt naissoost osavõtjad on peagu kõik oma maa­nurga rahvarõivais. Suuresti levinud on rahvarõivaste kasutamine aga ka muudel kohalikku laadi rahvuslikel pidupäevadel, eriti maarahva hulgas. Rahvatantsud on vähemalt osaliselt tungi­mas tagasi ka seltskonda ja koolide õppekavasse võetuina või­vad edaspidi aina rohkem levida. Ka rahvapärase tekstiilkunsti ja puukaunistuse saladustega tutvub meie noorsugu nüüd juba koolipõlves ja täiskasvanute keskel levitatakse neid koolide, kur­suste, näituste, auhindamiste jms. abinõudega elavalt üle kogu maa. Rahvapärased käsitööd levivad selle tagajärjel ikka enam meie kodudesse nii maal kui linnas. Eestipäraseid motiive on suurel määral asunud kasutama ka meie rakenduskunstnike pere ja ka mitmed nimekad „puhta kunsti“ esindajad on oma võimeid rakenduslikel aladelgi hea eduga võinud esitada. Vasta­valt ei puudu püüded ka „vaimse vanavara” kasutamise alal, näit. muusikalises loomingus ja isegi nn. „taarausu“ liikumist võime vaadelda ühe omakultuuri taotluste haruna.

Kõigis neis harrastustes on mõnigi üritus alles algastmel. Tihti on tulnud astuda esimesi samme kobamisi ja mõnigi asi ka viltu kippunud minema. Üldiselt on aga meie omakultuuri püüded kogu aja läinud tõusuteed, ja ka tulemuste poolest oleme paljudest rahvastest koguni ette jõudmas. Seega võime loota, et meie omakultuuri harrastused ka tulevikus võivad orgaaniliselt edasi areneda ja meie kultuurilist üldpilti paljude omapäraste joontega rikastada.

Skeptikuil võib ometi kerkida küsimus, kas see soodus konjunktuur kestab kaua. Kas pole see rahvusluse ja omakultuuri nõudmine vaid möödaminev ajanähtus, mis peagi va­heldub vastupidise moevooluga? Ja lõpuks, kas ei tule näit. käsitööõpetajail mõne aasta pärast pöörduda meie rahvuslike vara­salvede asemel jällegi välismaa mustriraamatute, ol­gugi endiste saksa omade asemel vahest prantsuse-inglise omade poole ?

Arvan, et võime neile küsimusile vastata kaunis kindla eiga. Tõsi küll, meil ja mõnes teises niisama noores rahvus­riigis võib hiljuti tekkinud euroopa pohmelus peagi ka­duda ja aset anda uuele hoogsamalegi vastassuunale. Kuid loo­detavasti oleme meie vahepeal õpipoistest saanud vähemalt selli­deks ega saa kunagi enam olema nii naiivses vaimustuses kõige välise vastu. Kahtlemata tuleb meil edaspidigi palju võõrsilt laenata, kuid selle kõrval säilib meil lugupidamine ka enda vastu ja oma kultuuritraditsioonide austamine.

Pealegi näeme ka kogu muus haritud maailmas ennenägematut huvitõusu rahvusliku omapära vastu. Otse jumaldamiseni on see viidud eriti autoritaarseis riikides, nagu Itaalias ja eriti Saksas, kus see on lahutamatult seotud rahvusliku kultusega, usuga oma rahva hiilgavasse minevikku ja tulevikku ning otsingutega oma rahvusliku üliväärtuslikkuse ning messianismi tõestamiseks.

Kuid ka Venes, kus rahvus mängib riigistruktuuris ja selle ideoloogias hoopis kõrvalist osa, on omakultuuri püüded, nagu rahvusrõivaste, rahvusliku ornamendi, mängude, muusika jms. säilitamine ja elustamine palju suuremal määral soodusta­tud kui tsaariajal, kuigi muidugi ilmtingimatu kommunistliku riigitruuduse raamides.

Samuti suurtes Lääne demokraatiates nagu Inglis- ja Prantsusmaal on huvi oma rahvuse ja rahvapärase kultuuri vastu tõusnud enneolemata kõrgusele eriti peale Maailmasõda. Rahvakunsti, rahvaluule, muusika ja tantsude kogumine, mida enne sõda harrastas mõni üksik asjaarmastaja, on nüüd saamas nii riigi kui seltskonna poolt toetatavaks lemmikalaks. Luuakse uusi arhiive, instituute ja õppetoole ning ühtlasi rakendatakse saadud materjale ka tegelikku ellu. Kui varem neis suurtes koloniaalmaades leidus rahvateaduslikes muuseumides vaid neegrite, indiaanlaste, eskimote jm. loodusrahvaste materjale, siis on nüüd vanus muuseumes tõusmas esikohale oma rahvakunsti kogud ja peale selle hulgaliselt kohalikke muu­seume, kus samuti rahvateadusele antakse tähtis osa.

Lõpuks Skandinaaviamaades evivad omapära ja omakultuuri harrastused juba sajanditevanuseid traditsioone ja eriti läinud sajandi 70-ndaist a. alates on need saanud seal uut hoogu (dr. A. Hazeliuse jt. tegevuse tõttu muuseumialal). Ka kodukäsitöö edendamisele on seal pühendatud palju tähelepanu ja viidud see kõrgele tasemele just rahvusliku elemendi kasuta­mise abil. Samasugune on ligikaudu lugu ka Soomes.

Kuid ometi, kas pole ka kogu Euroopa piires see rahvakunsti ja omapära praegune hindamine vaid möödaminev nähtus? Üks prantsuse rahvakunsti uurija, kõneldes rahvakunsti kadumise põhjustest, väidab, et on olemas nn. majanduslik kliima, mis rahvakunsti arengut kord soodus­tab, kord kahjustab: soodustab nimelt nn. kinnine ma­jandus kas rahvuse, riigi või koguni erimaakoha piires, kui võõrkaubad ei pääse kohaliku toodanguga võistlema ega võõrmõjud selle iseseisvat arengut mõjutama. Vastupidi, rahvusvahelise lahtise majanduse õitseaegadel tungib suurtööstuste standardtoodang kõikjale ja oma odavusega võistleb surnuks koha­liku tööstuse, labastades ühtlasi ostjaskonna maitset ja mõjuta­des seega ka kodutööstuse taseme langust.

Nagu teame, on tänapäeva Euroopa rohkem kui kunagi varem lõhestatud tollipiiridega, kontingentidega, valuutakitsendustega ja muude väliskaubandust takistavate tõketega. On ilmne, et see olukord mõnelgi pool ja mitmeski suhtes kodutöös­tuse arengut vähemalt turu leidmise mõttes soodustab.

Ometi peame lootma, et see olukord, mis sageli käib terve inimmõistuse vastu, peagi likvideerub. Kas peame kartma, et siis ka kodukäsitöö ja omapärase rahvakunsti arengule uuesti hingekella tuleb lüüa? Olukord pole ometi nii lootusetu. See kauban­duslike kitsenduste ajastu kahtlemata soodustab omakultuuri harrastusi, kuid viimaste tõus algas ometi märksa varem ja omab ka palju sügavamaid põhjusi.

Et need rahvakultuuri ja omakultuuri harrastused said hoogu Lääne-Euroopas just peale Maailmasõda, see on seletuv osalt ühe uue põhimõttega, mis poliitiliselt väljendatuna Maa­ilmasõja lõpparvete tegemisel sai tuntuks rahvaste enesemääramise õiguse nime all, kultuuri seisukohast vaadates aga tähendab iga rahvuse kultuurilise omapära ja selle eluõiguse ning samaväärtuslikkuse tunnustamist, vaatamata sel­lele, kas tema kandjaks on suur või väike rahvas. Maailmasõja lõpul tekkis teatavasti terve hulk uusi riike, kes nüüd astusid esimest korda kogu enda omapäraga Euroopa kontserdi ette, ja üllatusega nähti, et kultuuriväärtusi ei saa kaugeltki mõõta ainult rahva suurusega, vaid tema saavutistega rahvusliku loomingu alal. Need rikkalikud uued muljed, mis uutelt „avastatud“ rahvastelt saadi, juhtisid tähelepanu ka vanade kultuurimaade rahvakultuurile ja ergutasid sellesse suurema tähelepanuga suh­tuma kui seni.

On veel teinegi poliitilist laadi põhjus, mis soodustas rahvakunsti harrastuste tekkimist. Nimelt pääses Maailmasõja lõpul paljudes maades esmakordselt maksvusele demokraatlik režiim, mis tõi miljonitele talupoegadele ja töölistele või­maluse hääleõiguse kaudu end nii riiklikus kui omavalitsuse ja üldse ühiskondlikus elus suuremal määral maksma panna kui seni. On loomulik, et see ei jäänud mõjuta ka kultuuri aladel ja et muuseumid ja uurimisasutused, koolid ja käsitööõpetus pidid hakkama enam tähelepanu pöörama ka seniste nn. alamate rahva­kihtide elu uurimisele ja arendamisele, seda enam, et viimaste osatähtsus oli tõusnud mitte üksi poliitiliselt, vaid ka majandus­likult.

Kui vanades seisuslikes riikides seni kuningakojad, kõrgaadel ja suurkodanlus olid tooniandvad näit. kunsti tellijaina või muuseumikogude soetajaina („pärismaalaste kogud“, suured maalid, gobeläänid), siis vajab nüüd eriti esilenihkuv talupojaklass ja väikekodanlus hoopis teissuguseid ja temale lähemalseisvaid huviobjekte, kusjuures käsitöö alal senise luksusliku kõrgkunsti stiilidest mõjutatud kunstkäsitöö kõrvale või ase­mele astub rahvakunstile suuremat lähedust taotlev suund.

Demokraatia alusmüürid on küll mõnelgi maal löönud kõikuma, kuid püsivad ometi tooniandvamais Euroopa maades ja jätkavad ka seal oma mõju. Ja nagu nägime, on ka autoritaarsed maad, kuigi osalt teisel viisil ja teistel põhjustel, asunud oma rahvuse püüdeid soodustama, nii et tuleviku üldpilt omapärase kultuuri arengutingimuste kohta tohiks olla üsna soodus.

Kuid on veelgi üks asjaolu, mis rahvakunsti ja omapära harrastusi soodustab ka kaugemas tulevikus. See on nimelt vahel­duse vajadus tänapäeva kõrgkultuuri esindajail, eriti linna­elanikel. Moodne elutempo eriti suurlinnas, pingutava töö monotoonsus, telefoni, trammi jm. signaalkellade kõlin, autode huiked ja masinate müra — see kõik tüütab inimest seevõrd, et ta otsib vaheldust ja puhkust põgenemises loodusse. Sellest tulebki välismail nii moodi läinud nädalalõpu veetmine väljaspool kodu, lihtsas telgis või onnis keset lihtsat loodust. Masina­töö osatähtsuse tõus ja töönädala lühenemine võivad seda nähtust ainult veelgi soodustada. Ühtlasi tekib sellises kõrgkultuuri keerulises olustikus kalduvus lihtsuse poole ka koduses ümbruses ja eriline huvi igasugu primitiivse eluavalduse vastu. Sellest siis ka huvi rahvakunsti ja üldse rahvapärase vastu, mille tulemusena ka korterisisustuses kasutatakse meeleldi oma või ka võõra rahvakunsti tooteid või mis koguni ergutab ise tegelema käsitööga, et leida sellest vaheldust monotoon­sele elukutselisele tööle.

See nähtus pole esmakordne. Samadel eeldustel tekkis XVIII saj. Prantsusmaal, just sealse kõrgkultuuri kiuste, nn. romantiline vool, mis vastukaaluks peenutsevale õukonna kultuurile ja selle pahedele idealiseeris algeliste loodusrahvaste kultuure (Rousseau, Chateaubriand). Ka looduse ilu mõiste on tek­kinud umb. samal ajal just linnaelanike hulgas.

Seega näeme, et nagu füüsikas teatud eseme negatiivse elektriga laadimine tekitab selle vastasotsas või lähedalseisvais esemeis positiivset voolu, nii ka kultuuri alal võime rää­kida teatud induktsiooninähtustest: mida kaugemale areneb kõrgkultuur, seda enam vajab inimene tasakaaluks looduselähedust ja lihtsust, mida temale pakub just rahvapärane oma­kultuur oma algelisuses.

Seepärast pole meil ega mujal karta omakultuuri ja rahvakultuuri harrastuste peatset möödumist. Käimasolev uus Euroopa sõda võib ju tuua maailmakorraldusse küll mõndagi oota­matut. Kuid võitku selles kas demokraatlik või autoritaarne printsiip, nagu nägime, pole kummalegi võõras ka omakultuuri ideoloogia. Üha edenev tsivilisatsioon — seda peame ometi uskuma ka tulevasest pärastsõjaperioodist — kutsub oma rahvusvaheliselt nivelleerivate tendentsidega kindlasti välja ka uue opositsiooni, mille tulemuseks peaks jällegi olema huvi tõus rah­vusliku ja omapärase vastu.

Ferd. Linnus

“Eesti Üliõpilaste Seltsi XI albumist”, 1940