Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Nagu igalpool mujal, nii on ka eesti ilukirjanduses armastusel alati silmapaistev koht olnud ja on praegugi. Ei puudu armastuse­motiivid Mats Mõtslase puhtpraktilisi õpetusi andvais tendentsteoseis, ei puudu ka meie hiljuti ilmunud suuris ajaloolisis romaanes.

Kuidas just igakord armastust käsitellakse, kui suurt või väi­kest küsimust selles nähakse, kui sügavale armastust käsitelles tungida tahetakse, tihatakse või suudetakse – see muidugi oleneb autoreist. Meie populaarsemaid kirjanikke Luts näiteks põimib küll meelsasti armastusemotiive oma teoseisse, avastab aga harva uusi provintse oma lemmikriigis ega püüa ka pinnase alla sügavusse laskudes leida vastset lisa varemöeldule; iseseisvusaja algul oma parima andnud nukrutsev-romantilise, eeskätt lugeja tundeile apel­leeriva teosega „Kirjad Maariale” (1919) varieerib ta hiljemini sama teemat kord enam, kord vähem õnnestunud kujul („Andrese elukäik”, 1923; „Ants Lintner”, 1926; „Tuulesellid”, 1933 jne.), ilma et ta iseennast seni oleks ületanud. Ka Roht kirjutab võrd­lemisi palju armastusest, kuid jääb nii ainekäsituses kui ka -käsit­luses vägagi ühekülgseks: peaaegu alati on tema armastaja elu ja inimesi põlgav, ennast ülehindav suurte pretensioonidega romantik liialt üles kruvitud tunnetega, olgu see siis ebapraktiline veidrik Heit („Minevik”, 1920), eluvõõras ja kogemusteta nooruk Haab („Üksindus”, 1925) või iseennast meelsasti „papist kujuks” titu­leeriv ja sellega edvistav kunstnik Dreverk („Aeg”, 1929), kelle kurbkoomiline romaan jätab siiski amüsantsema mulje kui eel­mainitud kahe ebamäärase kuju teotsemised ja meeleolutsemised armastuse areenil. Võib-olla veel meelsamini kui Roht jutustab armastusest Mälk, dokumenteerides jällegi tugevat kallakut roman­tikasse, kuid ainekäsitluselt jäädes pinnapealseks ja väheütlevaks; kui ta katsubki võtta armastust probleemina („Õnnepagulane”, 1928), siis ei suuda ta pingutuste kiuste ületada hariliku ajaviite­romaani taset, sündmuste loogika ja põhjenduste ahela jäädes liiga nõrgaks ning lünklikuks. Ainult oma suursaavutises, ajaloo­lises romaanis „Surnud majad” (1934) põimib Mälk üldisesse sündmuste kontserti nauditavalt peene ja hapra armastusemotiivi, mis kahe tüseda instrumendi paralleelses ettekandes – sepp Sebald ja romaani keskkuju, Hain – kogu teosele annab omapärase värvingu, mida aga siiski ei saa võtta armastuse kui probleemi käsitlusena juba sellepärast, et pole kasustatud kõiki selles kõrvalmotiivis sisalduvaid võimalusi.

Meelsamini kui ükski teine eesti kirjanik põimib Metsa­nurk armulugusid ükskõik missuguse sündmustiku sekka (isegi nii karmi teosesse kui novell ,,Jumalata”), kuid armastus jääb temagi käsitlusel  tavaliseks  sündmustiku komponendiks, ilma et see tiheneks või süveneks selgesti piiriteldud probleemiks. Armas­tust käsitelles naiiv-sentimentaalse, hõlpsasti liiga sõnarohkesse ilutsemisse või halisemisse kalduva Metsanurga vaatlusobjektide tunnete astrik on kitsas, nende tundeväljendused šabloonilised, tunnete kirjelduses korduvad enamasti ühesugused noodid, olgu kirjeldatavaks Taavet Soovere („Taavet Soovere elu ja surm”, 1922), suurärimees Martens („Ennäe inimest!”, 1918) või kaupmehe poeg Arraste („Fr. Arraste ja Pojad”, 1930). Peaaegu täiesti armastusele pühendatud romaan ,,Ennäe inimest!” siiski ehk oleks väärinud (eriti a. 1929 ilmunud ümbertöötatud kujul) tähelepanu ulatusliku armukadeduse käsiteluna, kui vahepeal Semper oma vormilt nii viimisteldud romaaniga ,,Armukadedus” (1934) poleks andnud sügavamale küündivat, tihedamat ja küpse­mat, eel kõige aga psühholoogiliselt peenekoelisemat ja paljuütle­vamat teost, mille kõrval Metsanurga romaani sündmustik on liiga paigaltammuv, peategelane liiga algeline oma hingeliselt struktuu­rilt ja tundeilma laadilt, kus ülekaal kipub alati jääma abitult-kohtlastele kujutelmadele.

Vastandina Metsanurgale käsiteleb K i v i k a s armastust sama asjalikult ja kainelt kui kõiki muid keeruka ja mitmepalgelise elu nähtusi, millede seas sel tema silmis pole kaugeltki esmajärgulist tähtsust, – isegi siis mitte, kui sellele sündmustikus antakse nii palju ruumi nagu romaanis „Jüripäev” (ilmus a. 1921, teises üm­bertöötatud trükis nime all „Murrang” a. 1925): nagu Metsanurka nii paeluvad ka Kivikat eeskätt ühiskondliku elu probleemid, mida valgustada ja mille varjukülgede vastu protestida peavad aitama ka kirjeldatavad armastuse seigad. Nagu „Jüripäeva” nii põimub ka osalt samu probleeme käsiteleva ,,Jaanipäeva” (1924) ja „Mihklipäeva” sündmustikku armastusemotiive ega puudu need ka suure innuga kirjutatud süüdistusaktis „Vekslivõltsija” (1931), esimeses kahes tuues sündmustikku paiguti vallatelevaid noote, kolmandas hingesoojust, mis selle kirjaniku juures mõjub peaaegu üllatavana.

Ei puudu armastusemotiivid ka Kärneri proosateoseis. Temale on armastus peamiselt kaasaja või tegelaste iseloomusta­mise vahendiks; ta enim armastusest kõnelev teos, romaan ,,Naine vaesest maailmast” (1930) on oivaline naise iseloomustus, – tabavamaid naise hingeelu kujutusi meie kirjanduses.

*

Nagu eeliseseisvusaegses eesti kirjanduses Tammsaare oli see, kes armastuse teemal kirjutas esimesed psühholoogilised novellid, nii on ka iseseisvusaegses kirjanduses Tammsaare see, kes andis esimesed armastust kui psühholoogilist probleemi käsitelevad proosateosed: näidendi „Juudit” (1921) ja romaani „Kõrboja peremees” (1922) – teosed, milliseid seni haaravuselt, süga­vuselt ja rikkuselt on suutnud ületada vaid Tammsaare ise.   Et nende ridade kirjutaja mõlemat teost varem üksikasjaliselt on vaadelnud, siis ei maksa nende juures siin pikemalt peatuda.

Selle asemel siirdugem otsekohe surematu „Nipernaadi” looja Gailiti juurde, kes meie kirjanduses esimesena julges armas­tust võtta mitte hinge ja tundeid haarava kompleksina, vaid esma­joones füsioloogilise nähtusena, mille ülesandeks vaid naudingu tekitamine või puhtkehalise rahulduse andmine. Gailiti romaan „Purpurne surm” (1924) avas tee kirjandusliku jõhkruse ja rõvet­semise lainele, mis ajamaitselt tuge leides kiiresti kerkis järjest kõrgemale, et kulminatsioonini jõuda 1929. aastal ja siis jälle pikkamisi langema hakata. Ei saa väita, et „Purpurne surm” oleks põhjustanud selle laine; „Purpurne surm” oli vaid maitseis ja hu­vides tekkinud murrangu väljendusi, seejuures kirjanduslikult väär­tuselt kaugeltki mitte alahinnatav dokument: „Purpurne surm” tähendab küll armastuse kui nähtustekogumi hoolimatut ümber­hinnangut, kuid ümberhinnangut siiski vaimsete relvadega, kus­juures romaanis armastuse hingelist ja pateetilist külge püütakse küll sõjakalt surnuks filosofeerida. Lõppkokkuvõttes on „Purpurne surm” oma mahakiskuva tendentsi kiuste isegi omal viisil positiivne teos, sest et see vaimseid ja hingelisi „asjatuid illusioone” (lk. 22) eitades ometi sündmustiku loogika survel on sunnitud jaatama elu ennast ja seetõttu armastust kui elu sünni­tavat momenti.

„Purpurse surma” ideelisele ja põhimõttelisele tuumale ei suuda järgnevad aastad midagi lisada; nende aastate mentaliteeti iseloomustavaks omapäraks armastuseteema käsitlusel on täieline ärapöördumine mõttest, et seda drastilisema otsekohesusega ainult kirjeldada. Algab mingi innukas kirjeldamine kirjeldamise pärast, – sangarlik laskumine viimse võimaluseni alasti kistud tõikade sügavustesse; sulg ei tõrgu enam midagi nimepidi nimetamast ega keeldu peenimais peensustes maalimast ebaesteetilisemaidki detaile. Ollakse varsti nii harjunud pilke vaid ühte suunda juhtima, et vii­maks kõike nähakse ühestainsast vaatenurgast; isegi loodusekirjeldused häälestatakse sellele ühele põhitoonile (näitena mainitagu novelli „Isa” Jürna novellikogust „Tavalised”, 1927). Pole siis ime, et arvustuselt ja lugejailt langes ränk sõna: pornograafia selle kirjandusliigi tippsaavutiste kohta (Jürna novellikogu „Üks armastus”, 1929; ja Rumori novellikogu „Kui Saara naerab”, 1929).

Erilise innuga sukeldus uude voolu enamik vanemate meistrite kõrval vahepeal esile kerkinud noorkirjanikke – peaaegu eranditult k.-ü. „Looduse” romaanivõistluste laureaadid -, kelle sageli ainsateks jäänud esikteoseid lehitsedes tundub, nagu peetaks siin otse hea tooni nõudeks eelarvamistest vaba suhtumist erootikasse ja suguelu funktsioonesse, olgu teose peateema ükskõik missugune. Noorkirjanikkude märkimisväarsemaia esin­dajaid tol poole aastakümne jooksul juba minevikuks muutunud ajajärgul on Janno ja Kirsimägi, kelledest esimene oma võrdlemisi sümpaatses hõimuromaanis „Metsmees” (1929) tea­taval määral ideoloogi osa etendades püüab kerget ja pinnapealset suhtumist armastusse vabandada ja õigustada targutustega ins­tinktist, mis „tont võtku, ei taha painduda ühegi kultuurivõõba järele”, vaid sunnib elama „nii, kuis loodus käsib” (lk. 155-159), kuna õnnetu Kirsimägi esimese auhinnaga kroonitud romaanis „Puhastustuli” (1929) oma „isaseks” nimetatud kangelasele ilma pikema jututa vaba voli annab rõvetseda nii palju kui tervis talub – ja rohkemgi. Tagantjärele tundub peaaegu õudne, kuis Kirsimäele on kiindumus vaid füüsilise „rahulduse” tung (vrd. näit. lk. 153), igatsus vaid „tarvidus” kehale, mitte hingele (lk. 189) ja kuis ta armastuse asemel ütleb järjekindlalt: kiim!.. Võimatu oli veel kaugemale minna hingeliste printsiipide eitamise teel; et ta ummikusse oli sattunud, seda tundis Kirsimägi isegi, kuigi ta seda vaevalt mujal suutis väljendada kui teose pealkirja valikus.

Ainsaks ummikust pääsemise võimaluseks oli paljaks kehali­seks tarviduseks degradeeritud armastuse õilistamine, sellele taas mõtte leidmine ja vastavate eetiliste postulaatide püstitamine, mida tegi kõige elujõulisem ja loomevõimelisem nooremasse sugupõlve kuuluvaist kirjanikest, August Jakobson, kelle peamiselt armastuseteemale kirjutatud romaan „Kolme vaeva tee” (1930) – oma varasemais teoseis ei omistanud Jakobson erilist tähtsust armastusele kui omaette väärtusele – näeb armastuses küll ikka alles „pulbitsevate ihade” rahuldamise tungi, hindab aga seda tungi hoopis teisiti kui näiteks Kirsimägi aasta varemini: Jakobson ei tunnusta kirge, mille eesmärgiks on vaid himur mõnutsemine (lk. 222 või 246/247) ja mis ühest partnerist ta „liigse kätte­saadavuse” (lk. 299) pärast tüdinedes uusi mõnutsemisvõimalusi otsib teise, kolmanda ning neljanda juures. Ei pea küll temagi veel mingit lugu hingeliste tunnete „luulelisest liig­lihast”, kiidab aga seda suurema väärtusena „ideaalse ürgnaise” soontes „voolavat tervet emaseverd”; mida halvustava­malt ta kirjeldab „kõigist tsivilisatsioonipahedest läbi immutatud degenereerunud isast”, egoistlikku ja nautimishimulist meest, seda suurema tõsidusega suhtub ta naisesse, keda terve veri ja „võimas instinkt” sunnivad ihkama lapsi ning igatsema „omaenda kodu”. Naise emavaistu tähtsust korduvalt rõhutades annabki Jakobson füüsilisele poolehoiule mõtte, ühtlasi ausse tõstes ka vahepeal väärdumust eeldava – truudusemõiste (lk. 345);  nähes eesmärki laste ilmaletoomises, peab Jakobson ju loomulikult armas­tajaile esitama eetilisi nõudeid kehalise ning vaimse tervise, kohusetundlikkuse ja teovõimsuse suhtes.

*

„Kolme vaeva tee” peakuju küll hukkub kehaliselt ja moraal­selt rikutud mehe süü läbi, oma järgmise armastust käsiteleva teose – koguka romaani „Miika Valtsbergi roim” (1931) aga pühendab Jakobson võiduka, s. o. oma loomulikule eesmärgile jõudva kire kirjeldusele, võimaldades teose keskkujul Eeval (jällegi „jõuliselt tugev tüüp” täis ülevoolavat elurõõmu ja elujanu!) võimsa „loomalik-loodusliku” (lk. 315) kiindumuse tagajärjel saada uue suguvõsa esiemaks. Konventsionaalseid tõkkeid tunnustamata lastakse ses romaanis teineteisele anduda kahel keha­lise täiuslikkuse ja oma kõikevõitva poolehoiu tugevuse poolest teineteist väärival inimesel, kelle kirepalangu kujutust tuleb võtta kui hoogsamat ja haaravamat armastusekirjeldust Jakobsoni enda senises toodangus ja meie naturalistlikus kirjanduses üldse.

Huvitav on märkida, et mõlemas äsjavaadeldud teoses on pea­kujuks ja ideekandjaks naine-ema, meest aga kujutatakse kas elu­põletajana või elunautijana, kes naisesse suhtub ligikaudu niisama kui „Puhastustule” kangelane, kajastades teataval määral „Purpurses surmas” väljendatud põhimõtet: „naine on sündinud oman­duseks” (nagu väärtasi, nagu maja, nagu koer; lk. 74), mitte omavääriliseks; alles romaanis „Töö algus” (1932) asub esikohale mees kui laste ja ka ema enda kaitsja (lk. 103).

Groteskne tundub Jakobsoni selge ja loogilise kire-mõtestamise kõrval noore naiskirjaniku Helene Ranna üllatav katse – romaanis „Keha ja vaim” (1930) – ihu- ja hingevajaduste vahel kompromissi luua kahe-mehe süsteemi abil: „argipäeva”-mees kehale, „pühapäeva”-mees vaimule! See äpardunud katse leevendada „kihu” mõjul (vrd. muu seas lk. 304) kergemeel­selt sõlmitud abielu ebaintelligentses õhkkonnas igavust tundva haritlasest naise seesmist rahuldamatust on kõigest naiivsusest hoolimata huvitav dokument – eriti kui seda võtta omal ajal esi­mese positiivse kirjandusliku kujuna tervitatud naise iseloomus­tusena – ning õieti ainuke, mis meie naiskirjanikel on ütelda olnud armastuse (ja abielu!) kui probleemi kohta. Helmi Mäelo on oma tendentsteoseis armastust kasustanud olustiku kirjeldamise vahendina, Betti Alveri vallatult ja kergejalgselt kirjutatud romaani „Tuulearmuke” (1927) tuleb võtta pigemini ühe tütar­lapse iseloomustamisena kui mingi probleemi käsitlusena, niisama ka Leida Kibuvitsa meeldivat esikteost „Soomustüdruk” (1932)i); Hella Vuolijoe teoses „Udutaguste Leeni Tar­tus” (1933) laiutav armulugu oma ammuiganenud magus-lääge ainekäsitlusega pole aga muud kui ekslikult tänapäeva kirjandusse sattunud kurioosum.

Kuidas käsiteleb armastust meie novellikirjandus?.. Jürna novellikogude juures oleme juba põgusalt peatunud; eeltoodu lisaks võib mainida, et see autor armastusemotiive mõnikord õige osa­vasti kasustab olude iseloomustuseks, tarvitades seejuures masendavalt-süngeid, paiguti ega groteskseid värve („Üks armastus”). Hoopis teisest küljest läheneb armastusele Gailit oma võrratus Nipernaadi-lugude sarjas („Toomas Nipernaadi”, 1928), milles armastusemotiivi loorib nukrutsev resignatsioon, igatsustevalusse kastetud kättesaadamatuse-meeleolu; Nipernaadile on armastus peamiselt millegi kaugusest veetleva, kuid tegelikult proosalise ja tarbetu tagaajamine: nähes naisi, ta tingimata peab neid peibu­tama, – kuni ta neid suksutab, on ta õnnelik, niipea aga kui mõni neist on valmis anduma, siis tunneb Nipernaadi tüdimust, jääb kurvaks ja põgeneb. See on üks romantilise armastuse huvitava­maid variante, meie kirjanduses täiesti ainulaadiline; ilusa paariku annab sellele Mälk oma novellis ,,Aegunud õnn” (Looming 1934), kus romantilise igatsuse põhimotiiviga osavasti ühte põimub iseka endale elada tahtmise motiiv: võidab vananeva mehe harjumus­tesse takerdunud eluproosa; südamele jätkugu sellest, kui saab igatsustemaale vahel heita „pilgu läbi akna”.

Hoopis robustsemalt haarab armastuse probleemide-rägastikku vanameister Vilde oma kaaluteldult napis lühinovellis „Asunik Voltershausen” (Looming, 1925), võttes armastust täiesti proosaliselt kui kahe ühesugustes oludes ühesugust elu elava ini­mese ühinemise küsimust (naine – p e r e n a i n e !), millele teiselt poolt vastu seatakse iganenud seisuse- ja auküsimused. Vaate­nurka natuke muutes asetab Metsanurk oma novellis „Elu murrab sisse” (samanimelisest koguteosest; 1931) armastuse vastuollu väikekodanlise kopitanud mentaliteediga, lastes vastandina Vildele armastusel võitjaks jääda. Võrdlemisi sageli kasustab oma novellides armastust sündmustiku sõlmpunktina nooremasse sugupõlve kuuluv realist P. Krusten (vrd. novellikogu „Vasema käega”, 1934), kuid tema novellidest leiame harva psühholoogiliselt taba­vaid detaile; hüplevalt ja pinnapealse kergusega käsiteleb ta nii tegelasi kui ka nende elamusi, nii et päris usutavalt ei mõju need ega teised. Olgu mainitud, et Jakobson ei lisa oma novellides armastuseteemal midagi sellele, mis ta kahes eelpoolnimetatud ro­maanis on ütelnud; kui ta novellides üldse armastuseküsimusi puu­dutab, siis vaid teisendades ja korrates seda, mis romaanes juba üksikasjalisemalt on esitatud (näiteks mainitagu novelli „Joosep ja Maria”; Looming, 1934) i).

Rohkesti huvitavaid tähelepanekuid ja detaile armastuse kohta annab Semperi novellikogu ,,Ellinor” (1927), üks vaimuka­maid armastuse kui nähtuse eri külgede ja armastuse kui tunnete kogumi eri varjundite valgustuse katseid, mis lähtudes naiskuju­dest ja nende iseärasustest moodustab ühtlasi omapärase naiskujude galerii.

Erilise noodi toob armastuse kui hingelise elamuse käsitusse Hindrey oma novellikogudes „Välkvalgus” (1932) ja „Armas­tuskiri” (1933) kui ka hiljem „Loomingus” ilmunud üksikuis no­velles (näiteks novellis „Võlur”; Looming, 1934), kus poolehoiu jagamatuse ja ülima puhtuse küsimuses minnakse subtiilsuse viim­sete piirideni.

*

Sajandi kolmanda aastakümne algus tõi meie ilukirjandusse igapidi uue õhkkonna: nagu ebaviljaka mahategemise ja nõutu virisemise-nurisemise asemel hakati kirjutama ülistusi tööle, tahte­jõule ja teovõimsusele, nii et otsekui üleöö tekkis kirjandusse am­muoodatud teotsejatüüpe, nii avastati sugupoolte omavahelist suh­tumist käsitelevais teoseis otsekui karmuuimast ärgates jällegi hingelised printsiibid ja eetilised põhised. Armastus tõusis mehaani­lise funktsiooni tasemelt jälle loovaks teguriks, – ka kirjanduse enda seisukohalt: pakkudes taas arvutute probleemide käsitelemise võimalusi palja kirjeldamise võimaluse asemel. Sümptoomilise tä­hendusega lühikese aja jooksul nii kirjanike kui ka lugejaskonna vaateis, tõekspidamistes ja maitses tekkinud muutuse kohta on just Hindrey novellid, mis nii palju kõnelevad inimestest, kelle nõuded väga suured on armastajatevahelise „ideaalse harmoonia” suh­tes, – inimestest, kes mitte ainult tülgastust ei tunne „tõketeta nautimistungi” vastu („Välkvalgus”, lk. 65), vaid üldse igasuguse ebapuhtuse, kahepaiksuse, ebakasinuse vastu tundeis ja kiindumusis. Katsutagu vaid neid novelle kõrvutada Rumori novellidega ko­gust „Kui Saara naerab”!

Väärib märkimist, et just samal 1929. aastal, mil ilmus Ru­mori äsjamainitud novellikogu ja Kirsimäe romaan „Puhastustuli”, kujutas Tammsaare romaanis «Tõde ja õigus” II noore Ind­reku ja Mauruse tütre Ramilda puhthingelise poolehoiu pilvkerget ja -habrast imet (Tammsaare kaunimaid platoonilise armastuse kirjeldusi!) ning Indreku ja väikese Tiina hella sõpruse veel suu­remat imet, mis Indreku viis ülima enesesalgamiseni armastava kaastunde nimel. Vähe on eesti kirjanduses nii mõjuvaid lehe­külgi kui need, mis kirjeldavad Indreku suurt „iseendast loobumist” ning jalutu tütarlapse rõõmuekstaasi, kui Indrek talle oma äsjaavastatud tõekspidamiste – oma „südameverest tõusnud tõe” kulul kingib elumõtte ja -sisu (lk. 577); ainult Tammsaare ise võis neli aastat hiljemini (Tõde ja õigus” V, 1933) neile lehekülgedele anda täienduse, mis need sügavuselt ületab.

„Tõde ja õigus” II käsiteleb ju armastust üsna põgusalt ja muuseas, „Tõde ja õigus” V rikkalikus motiivistikus aga on väga tähtis koht ka armastusel, alates kõige maisemast ja isekamast kuni peaaegu taevalikuni oma alandlikus vähenõudlikkuses ja ohvri­meelses valmisolekus armastatu pärast loobuda isakodust (Oskar, lk. 421), aust (Helene, lk. 437), iseenda minast ja isiklikust õnnestki (Tiina). Tammsaare, kel armastuse kui hingeelulise näh­tuse kohta alati midagi uut on ütelda, rõhutab siin eriti kannatuse kui armastusega kaasas käiva nähtuse suurt tähtsust, lastes just õilsamaid, hingeeluliselt arenenumaid tegelasi armastada õnnetult ja sageli vihjates sellele, et üldse armastus toob rohkem valu kui rõõmu (Mida rohkem inimesed armastavad, seda rohkem teevad haiget, lk. 236), – kui mitte armastajaile, siis teistele, kes omakorda neid armastavad („Ei saa muidu õnne olla kui keegi peab kannatama”, lk. 441). Puhast õnne ei lase Tammsaare ses romaanis õieti ühelegi armastajale osaks saada; ainsaks õnne­likuks on lõpuks Tiina – see „suur laps” (lk. 233/234), – kes armastuselt midagi ei nõua („Minul pole kuigi palju rõõmu tarvis, et õnnelik olla”, lk. 361), vaid ainult anda tahab ja kelle varal Tammsaare väljendabki veendumust, et ka endasalgamisest ar­mastuses kaugeltki ei piisa, kui inimene ise hiljem oma endasalgamise hetke unustab (lk. 432): mitte hetkeline ülim jõupingutus, vaid lakkamatu ja väsimatu jäädav iseenda loovutamine tähen­dab armastuse kõrgeimat tippu, ütleb Tammsaare oma Tiina kujuga, mis oma kohtluses on lihtsamaid ja ühtlasi siiski keerukamaid selle kirjaniku naiskujude kogus.

Et armastada nagu Tiina, peab olema lihtsameelne nagu Tiina – või vähemalt rikkumatu nagu tütarlaps Irma, kelle varal Tammsaare püsivuseküsimust armastuses veel kord käsiteleb ro­maanis „Elu ja armastus” (1934). Nagu Jakobsoni „Kolme vaeva tees” nii puruneb ka Tammsaare „Elus ja armastuses” kahe pea­tegelase abielu seetõttu, et naine andub kogu olemusega, andub enesekaotuseni (lk. 169) ning jäädavalt, nii et eeskätt lõbu (lk. 322) otsiv mees varsti tunneb naise liiga tugevat ja liiga kaua­kestvat kiindumust endale koormavaks muutuvat; siin kui seal on mehel tunnete intensiivsuselt ja ka püsivuselt vähem anda kui nai­sel: mõlemad meistrid näivad rõhutada tahtvat, et armastuse re­generatsioon – vähemalt kirjanduses – peab toimuma naise kaudu, kuigi Tammsaare oma Kalmu Eedi varal möönab, et on mõeldav ka mehe püsiv ja visa armastus, kui meeski on lihtsa­meelne ja hingelt puhas.

Tammsaarele on armastus alati probleemiks, – sajapalgeli­seks ja sajas isesuunas lahendust nõudvaks probleemiks, mida ta käsiteleb innuka juurdleja sooja kaasaelamise ja hingestatud aru­saamisega; huvitav on ses mõttes „Tõde ja õigus” V, aga ka kerge­kaalulisema „Elu ja armastuse” loojaga kõrvutada „Armukadeduse” autorit S e m p e r i t, kellele armastus on eeskätt laialdaseks alaks, mis võimaldab teha huvitavaid psühholoogilisi tähelepane­kuid, ja kes iga üksikut elamust ses avaras valdkonnas püüab re­gistreerida ning fikseerida äärmise täpsuse ja erapooletusega, ot­sides seda „ühekordset ja konkreetset”, mis on igas elamuses kõige tähtsam. Tammsaare avastab oma tõed intuitiivselt, Semper kasustab intellektuaalset ,,lahtimõistatamise” süsteemi kõigi intellekti käsutuses olevate vahenditega; kus Tammsaare inimesed pa­neb elama ja elutulest hõõguma, seal Semper vaid sedastab – vai­mukalt küll, kuid siiski jahedalt ja paiguti kuivalt: see tugev pluss võrreldes näiteks Metsanurga romaaniga „Ennäe inimest!” kipub miinuseks muutuma, võrreldes suure inimestekujundaja Tamm­saare teostega.

Armastuse kui kirjandusliku probleemi käsitlusvõimalused on tühjaks ammutamatud, sest et see aine ühelt poolt laseb vaadata nii sügavale inimese hingesse, teiselt poolt end nii hõlpsasti lubab rakendada igasuguse vaimse spekulatsiooni teenistusse: Tamm­saare filosofeerimise rohkus armastuseteema ümber kas või „Tõe ja õiguse” üksikuis köidetes on otse fenomenaalne, Semperi mõte liigub „Armukadeduses” sageli kahel-kolmel pinnal korraga ja Raudsepa mõttetarkuslik juurdlemine armastuseprobleemi kallal on sellele kirjanikule andnud isegi erilise kuulsuse kui kommetelõtvuse propageerijale, kuigi Raudsepa armastusefilosoofia hoolimata kõigist üleaisalöömistest kergekaalulisemais naljamängudes (kus see kannab ilmset epater le bourgeois sildikest!) tervikuna väärib teissugust hinnangut. Raudsepa eesmärgiks on tuimi virgutada, raskusevaimu küljes kinni olijaile tiibu kasvatada; tema tõekspida­miste tuumaks on pigemini Simsoni („Kohtumõistja Simson”, Loo­mingus 1924, eriraamatuna 1927) „loomisrõõm” (lk. 20) ja „«kau­guste” igatsus (lk. 32) kui Seeliohvi („Mikumärdi”, 1929) „suure ime” (lk. 85) ja „igaviku” (lk. 102) taotlus; ei ole Raudsepp ar­mastust käsitades ka nii ühekülgne, kui võiks väita näiteks „Demo­biliseeritud perekonnaisa” (1923) põhjal, sest sama Raudsepp on loonud ka Delila („Kohtumõistja Simson”) komplitseeritud kuju, mida õigustatult võib kõrvutada Tammsaare Juuditiga; sama Raud­sepp on loonud ürgjõulise Mirjami (“Siinai tähistel”, 1928), kel­lele armastus on vahendiks, mis viib võimule (lk. 112), ning sama Raudsepp on loonud hapra Elveti („Siinai tähistel”), kelle andumus osalt meenutab Tammsaare Tiinat oma valmisolekus kanda „vaikselt elu koormat” (lk. 73), kelle endasalgamine kau­nis surmastseenis (lk. 150) kipub Tiina oma koguni ületama, kel­les juba leidub aga ka Jakobsoni hilisemaid naiskujusid meenu­tavaid sugemeid õilistatud kujul.   Elveti  suu  läbi on Raudsepp ütelnud kõige sügavama tõe, mida üldse saab armastuse kohta lau­suda: „Kui sinu nimest ja tegudest enam kübetki ei ole maailma teadvuses, elame meie edasi oma veres, ja meie armastuse tuhast kerkivad ikka jälle uued maailmad” (lk. 74).

M. Sillaots.

Eesti Kirjandusest nr. 6/1935