Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

11 Aug

Uusi andmeid Eesti muinaslinnadest

 

 
 

Viimane aastakümme kodumaa muinasteaduslikku ja ajaloolist uurimist on viinud Eesti muinaslinnade küsimust ainult suhteliselt vähe edasi. Muinaslinnad pole nimetatud ajavahemikul olnud kahjuks kuigi intensiivselt uuritavaiks. 1923. a-st peale, millal allakirjutanu aval­das kokkuvõtte Eesti muinaslinnadest seekordse ainestiku najal, on vähemaulatuslikke kaevamisi toimetatud ainult kahel muinaslinnal, nimelt allakirjutanu poolt Irboska linnamäel 1924 ja prof. H. M o o r a poolt Nõo Alt-Laari tl. Linnamäel 1927. Lisaks võiks mainida 1924, enne muinasjäänuste kaitse seaduse maksmahakkamist, kellegi H o i dorfi poolt Kullamaa Rohumäel teostatud röövkaevamist. Ükski neist kaevamistest pole andnud kuigipalju uut, võrreldes senise vas­tava ainestikuga. Teiselt poolt on meie teadmised, õieti materjal Eesti muinaslinnade kohta viimase aastakümne jooksul mõnes küsi­muses siiski laienenud. Allakirjutanu avaldades 1923. a. eelpool tsitee­ritud kokkuvõtte Eesti muinaslinnadest, oli peaaegu pool kodumaad muinasteaduslikult veel kirjeldamata, seetõttu olid suure osa muinas­linnade kohta andmed puudulikud, saadud vastavast vanemast kir­jandusest, või üles märgitud rahvasuust. Kodumaa muinasteadusliku kirjelduse lõppedes 1927. a. ja osa kihelkondade täiendava kontrollimisega on praegu Ülikooli Arheoloogia Kabineti topograafilisse arhiivi koondunud võrreldes täielik statistiline ja deskriptiivne materjal kodumaa mitmesuguste kinnismuististe liikide, nende hulgas ka muinaslinnade kohta.

Vastava kirjelduse edenedes ja samuti vähemal määral isik­likult kogutud andmete kaudu on allakirjutanul olnud võimalust täien­dada muinaslinnade statistilist ja deskriptiivset ainestikku. Käes­olevas kirjutises tahetakse asjast huvitatud lugejaskonnale esitada enam-vähem lõplik arvustik Eesti muinaslinnade kohta, samuti puu­dutada rida meie muinaslinnadega seotud probleeme, mida on esile nihutanud nii vastava ainestiku täienemine, kui ka uuemad ja tihe­nenud uurimistulemused Eesti ja naabermaade muinasteaduse alal.

Viimaste andmete järele tuntakse Eestis 141 muinaslinna, neist 106 kindlat ja 35 mittekindlat. Mittekindlate muinaslinnadena on endi­selt arvestatud kinnismuistised, millede kohta veel pole kas piisavalt andmeid, või millede identifitseerimine muinaslinnadena nõuaks lähe­maid uurimisi. Mittekindlate linnade hulka on arvatud ka üksikuid ajalooliste losside kohal oletatud muinaslinnu.

Kõrvutades muinaslinnade praegust üldarvu 141, „Eesti muinaslinnad’es“ esitatuga (169), näeme, et see on vähenenud 28 linna võrra ning seda peamiselt kohapealsel kontrollimisel muinaslinna­dena välja langenud mittekindlate linnade arvel. Välja on langenud „Eesti muinaslinnad“ lk. 51 jj. nimestiku järele nr. nr.: 11, 18, 19, 25, 27, 34, 35, 42, 43, 44, 46, 49, 50, 58, 62, 63, 66, 71, 104, 118, 120, 130, 133, 134, 141, 144, 148, 153, 159, 161, 169, kokku 31 mitte­kindlat linna. Samas nimestikus kindlatena märgitud linnadest on täiendaval kontrollimisel muinaslinnana välja langenud: Linnamägi Märjamaal, Märjamaa ms. põllu ääres (nr. 29; olematu), Linna­mägi Vigalas Kõnuveres (nr. 31) mis on identne Linnamäega Märja­maal Haimre ja Konuvere valla piiril (nr. 32), Linnamägi Kullamaal Sooniste vallas Hellamaa kls (nr. 36, puuduvad linna tunnused), Linna­mägi Väike-Maarja Avispeal (nr. 73; puuduvad linna tunnused), Linnamägi Viru-Nigulas 6 km Kunda msst O (nr. 76; olematu), Linna­mägi Lüganusel 0,5 km Savala klst NW (nr. 84; looduslik moodus­tis), Kalevipoja säng Põltsamaal Kanavere ms. maal (nr. 143), Vanalinna-ase Järva-Madisel Seidla kl. maal (nr. 158; looduslik kõrgus­tik), Kõrgemägi Saardes Jäärja Sookuninga tl. lähedal (nr. 160; looduslik küngas), kokku 9 linna. „Eesti muinaslinnad’es“ kindlana arvestatud, on hiljem osutunud põhjendatuks üle viia mittekindlate hulka Linnamägi Kadrinas Eru külas Eru neemel (67).

Kindlate muinaslinnade kasv 92-elt (1923. a.) 106-le on toi­munud peaasjalikult varem mittekindlate muinaslinnade arvel, mida kohapealsel kontrollimisel on muinaslinnadena identifitseeritud (kirju­tise lõpul olevas loetelus: nr. nr. 13, 18, 20, 23, 26, 28, 33, 42,43, 46, 47, 52, 59, 60, 64, 79, 80, 124; kokku 18 linna). Seni vastavas erialalises kirjanduses või arhiivainestikus tundmatuid muinaslinnu on tulnud juurde ainult piiratud arvul, nimelt 6 kindlat ja 6 mittekindlat linna, meie nimestikus nr. nr. 14, 53, 54, 63, 69, 73, 83, 88, 89, 92, 94, 96. Viimaks nimetatud linnade hulgas pakuvad Tõrva Tantsumägi (63) ja Kadrina Sadulamägi (69) peale oma erandliku ja tugeva ehituse (vt. joon. 4) veel eriti huvi seepoolest, et nad olevikus muinaslinnadena n. ö. uuesti on avastatud, kuna kohalik rahvatraditsioon neid nähtavasti sarnastena enam ei tunne. On võimalik, et selliseid rahvatraditsiooni poolt unustusse jäänud muinaslinnu leidub veel mujalgi Eestis. Nende avastamine, eriti looduslikult muinaslinnade asukohaks sobivate koh­tade, nagu kõrgete kaldaäärte, üksikult seisvate mägede ja mäeahelike järelkontrollimine võimalikult rahvatraditsiooni poolt tundmata muinaslinnade seisukohalt, oleks kõigile meie muinsusharrastajaile, eriti aga asjast huvitatud kooliõpetajaile tänuväärseks ülesandeks.

Muinaslinnade üldarv on siis, 1923. a. vastava arvuga võrreldes tähelepandavalt vähenenud, samal ajal pole kasvanud kindlate lin­nade arv sel määral nagu seda teoreetiliselt võis oodata. Mõlema mainitud asjaolu põhjuseks on olnud väga suure protsendi (40%) 1923. a. mittekindlatena arvesse võetud linnade väljalangemine. Kui ka edaspidi, antikvaarilis-topograafiliste tööde jätkudes, rida mittekindlaid linnu kindlaiks võib kujuneda, samuti üksikuid uusi, seni tundmata muinaslinnu võib juurde tulla, ei muutu tõenäoliselt Eesti muinaslinnade arvustik enam oluliselt. Meil on põhjust arvata, et Eesti kindlate muinaslinnade arv jääb kaunis konstantselt püsima 110—115 ümber, ja linnade üldarv 130—140 ümber.

Võrreldes praegust muinaslinnade levikut (joon. 1) 1923. a. omaga, paneme tähele, et see on suurtes joontes jäänud endiseks. Peale lõunapoolse Pärnumaa ja Hiiumaa tuntakse Eestis üle kogu maa muinaslinnu. Arvukamalt esineb neid siiski Ida-Eestis, Viru­maal, Tartumaal ja Võrumaal, samuti suhteliselt arvukalt Lääne-Eestis, Saaremaal, Läänemaal ja Põhja-Pärnumaal, Kesk-Eesti, Järva­maaga keskusena, on seevastu võrdlemisi linnadevaene. Üldpildist lahkuminevalt võib linnade üksikasjalisemas levikus siiski kohati panna tähele kaunis olulisigi muutusi. Nii ei tunta Lõuna- ja Kesk-Pärnumaa territoriaalselt võrdlemisi suurelt alalt peale Karksi mittekindla linna praegu ühtki muud muinaslinna ja see ala moodustab, seega muinaslinnade üldisel levimiskaardil võrdlemisi kergesti silma­torkava tühimiku. Ka Hiiumaal ei tunta praegu ühtki muinaslinna, kuna allakirjutanu poolt varem kindla muinaslinnana märgitud Püha­lepa Vallimägi on osutunud ajaloolise ehituse, resp. lossi aluseks.

Muinaslinnade puudumine suuremal osal Pärnumaast ja Hiiu­maal seletub praegu reljeefsemalt kui varem nende alade väga hõreda või ka suurelt osalt puuduva asustusega nooremal rauaajal. Lääne­maal on enam kui muudes maakondades mittekindlaid linnu välja lange­nud (võrdle eriti Kullamaa ja Märjamaa khk.) ning vastavalt tähele­pandavalt vähenenud muinaslinnade üldarv maakonnas, nimelt 23-lt 1923.a.—14-le praegu. Eriti rohkesti mittekindlaid linnu on välja lan­genud ka Järvamaal, nii et selle maakonna linnade üldarv on jäänud imesteldavalt väikeseks (2 k.-f-3 mk.). Samuti Harjumaa linnade üldarv on tunduvalt vähenenud mittekindlate arvel. Juhime m. s. siin tähele­panu varem oletatud linnade strateegilisele reale Hageri Lohu Jaani­linnast (37) lõuna, missugune rida näib nüüd lähemal järelkontrollimisel täiesti hävinud olevat. Juurde on tulnud mõningaid kindlaid linnu Lõuna-Viljandimaal, kus muinaslinnade vähesus varem õigusega äratas

 

kahtlust. Muudes maakondades on muutusi muinaslinnade arvus ja levikus sündinud vähemas ulatuses. Muinaslinnade arvustiku muutu­mist maakonniti võrreldes 1923. a. andmetega on võimalik jälgida, kõrvutades käesoleva kirjutise lõpul olevat muinaslinnade loetelu „Eesti muinaslinnad“ lk. 7 ära toodud tabeliga. Võrdlusest selgub, et muinaslinnade üldarvu poolest püsivad rõhutatumalt kui varem esikohal Tartu- ja Virumaa, neile järgnevad omavahel enam-vähem võrdse linnade arvuga Lääne-, Harju-, Saare-, Viljandi- ja Võrumaa, ning suhteliselt vähe linnu on Petseri-, Pärnu-, Valga- ja Järvamaal.

Mõnevõrra huvi pakub muinaslinnade rahvaomaste nimetuste levik. Kõige sagedamini esinevaks muinaslinnade rahvaomaseks nime­tuseks, nagu seda on märgitud ka juba varem, on „linnamägi“. Siiski pole see nimetus nii üldine, nagu võiks järeldada Jungist. Jung on nimetust „linnamägi“ tarvitanud ka liiginimetusena ja sel­lega nähtavasti vahel asendanud linna rahvaomase nime. Ka praeguste andmete järele tuntakse nimetust „linnamägi“ siiski pea poolte Eesti muinaslinnade juures. Territoriaalselt esineb see (vt. joon. 2) suurimas osas Eestis, välja arvatud Kesk- ja Lääne-Saaremaa.

Teiseks, kuid vähem levinenuks muinaslinnade rahvaomaseks nimetuseks on „maalinn“, mida tuntakse, nagu näha joon. 2-el, kõige­pealt Saaremaal ja piiratult Lõuna-Läänemaal. Küsitav on „maalinna“ nimetuse rahvapärasus Hageri Lohu Jaanilinna kohta, nagu seda nime mainivad Jordan ja Jung. Üliõp. R. Tamm on ka Hageris Haiba as. nõmmel oleva linna kohta tarvitanud nimetust „maalinn“, ehkki ka siin pole kindel, et see oleks rahvaomane. Nimetust „maalinn“ tuntakse praegu enam-vähem kindlalt 10 muinaslinna juures.

Korduvalt esinevaks muinaslinnade rahvaomaseks nimetuseks on veel „kalevipoja säng“, Seda tuntakse, nagu näeme kaar­dil joon. 2, õige piiratud alal, nimelt kõigepealt Põhja-Tartumaal, võimalikult ka Nõos ja Eiseni teate järele ka Võnnus. Võnnu linnu arvestamata tunneme praegu nimetust „kalevipoja säng“, kas iseseisvalt või rööbiti mõne teise nimega, 8 linna juures.

On huvitav, et eelpool kõne all olnud muinaslinnade nimetused, „linnamägi“, „maalinn“ ja „kalevipoja säng“ pole nähtavasti tekkinud juhuslikult ning vallutanud üks kitsama, teine laiema ala, vaid nende tekkimine ja levik näib olevat sidemes muinaslinnade eritüüpide levikuga, nagu sellest on lähemalt juttu veel järgnevas.

Muinaslinnade muid nimetusi, mida omavahelise sarnasuse alu­sel võib jagada eelmistele lisaks veelgi mitmesse nimerühma, vaata linnade loetelus käesoleva kirjutise lõpul, kus nimed on võimalikult toodud rahvaomasel kujul.

Muinaslinnade erinimetuste arvatava vanuse juures on juba lühi­dalt peatutud Em, lk. 6. Seal avaldatud arvamusi oleks vast põh­just täiendada järgnevaga. Vanemaks, kahtlemata juba muinas­aegseks kindlustatud koha nimetuseks oli eestlastel sõna „l i n n“, mida nähtavasti sagedasti tarvitati teatud kohta või isikut tähendava kaasnimega, nagu näiteks on tänaseni alles hoidunud nimetused: Lihulinn (3), Päälda linn (11; asub Päälda kl. põllul), Varbola linn (34; juba muinasajal esineva Varbola kl., hiljem ms. juures, Alulinn (87; vrd. nimetus Alutagune), Palalinn (108) jt.). Liitnimesid

 

maalinn ja linnamägi, samuti mitmesuguseid „linna“ tuletusvorme nagu Linnuste- (23), Linnuse-, Linnutaja- (101) tuleb teo­reetiliselt pidada nooremaks, kuid õige tõenäoliselt ulatuvad esime­sed („maalinn“ ja „linnamägi“), samuti osa järgmistest, näit. muinaslinna nimetusena „linnus“, ka juba tagasi muinasaega. Huvitav vana nimetus näib säilinud olevat nimedes Taramägi (85) ja Tarakallas (86), osutades muiste linnu piiranud püstaiale, tarale.

Ilmselt nooremat algupära on nimetus kalevipoja säng, kuna see on võinud muinaslinnade kohta tekkida alles siis, kui lin­nade algupärane ülesanne oli sattunud juba enam-vähem unustusse ning mitmete linnade omapärane, pikuti läbilõikes vooditaoline kuju sugereeris neid Kalevipoja muistendite mõjul nimetama kalevipoja sängiks. Hilisemat algupära on ka paaril juhul muinaslinna kohta esinev nimetus kants, nii Kantsimägi Märjamaal (21), Veskikants Haljalas (75) ja Kantsimägi Kanepis (127). Sõna kants on teata­vasti eesti keeles võrdlemisi hiline alasaksa laen.

Ilmselt uued on mitmesugused nimetused, mis muinaslinnu iseloomustavad nende praeguse välimuse (Rohumägi, Sadulamägi) või ka kasutamise järele (Tantsumägi, Rõõmumägi).

Märkimist väärib, et nimetused „linnamägi“, „maalinn” ja näh­tavasti osalt ka „kalevipoja säng“ on saanud rahvasuus tihti laiema, apellatiivse tähenduse, nii näiteks võidakse öelda linna kohta, mis praegu kannab mõnda erinime, et „see on vana eestlaste linnamägi“ resp. „maalinn“. Mis aladel ja mil määral need muinaslinnade liiginimetused on murdeti levinud ja kas nad vähemalt osalt ei põhine omakorda kirjanduslikel traditsioonidel (Jung), ei kuulu käes­oleva kirjutise vaatluspiiri.

Ühes muinaslinnade arvustiku täienemisega oli võimalik koos­tada ka uus muinaslinnade tüüpide kaart. Kaardil joon. 2 on märgi­tud maalinnade (ringvall kas tasasel maapinnal või ümber kõrgema aluse) ja linnamägede (looduslikud moodustised, mäed, lõiked mäe­ahelikest jne., mis ainult osalt varustatud kunstliku kaitsega) kahe alamrühma, neemiklinnade (kahe jõe või muu oru vahel olev neem) ning kalevipoja sängide (kraavide ning vallide abil eraldatud osa looduslikust seljandikust) levik. Kui kõrvutame käesolevat mui­naslinnade tüüpide kaarti vastavate kaartidega Em. lk. 29 ja 31, paneme tähele, et tüüpide levingus, võrreldes vanemate andmetega, on toimunud võrdlemisi vähe muutusi. Maalinnade levik piirdub pea endiselt kõigepealt Lääne- ja vähemal määral Põhja-Eestiga. Üksikuid maalinna tüüpi linnu näeme kaardil sporaadiliselt märgitud ka Võrumaal, Lõuna-Tartumaal ja Virumaal; nende linnade ehitus kujutab enesest siiski mingi üleminekuvormi maalinnade ja linna­mägede vahel ning esimeste hulka on nad arvatud eeskätt nende ülemist serva piirava ringvalli tõttu.

Neemiklinnade ja kalevipoja sängide peamiseks levimisalaks on endiselt Ida-Eesti, ehkki nad põhjarannikut mööda ulatuvad ka kau­nis kaugele läände. Huvitav on eelnevas kõne all olnud rahvaomaste muinaslinna nimetuste leviku korrespondeerimine linnade teatavate tüüpide levinguga. Nii näiteks esineb rahvaomane nimetus „maalinn“ maalinna tüüpi linnade tähtsamal levimisalal Saaremaal ja Lääne-Eestis, kuna kõikjal mujal Eestis see näib puuduvat. Nimetus „linnamägi“, nagu mäletame eelnevast, esineb pea üle terve maa, samuti nagu seda tüüpi linnadki, kuid puudub iseloomustavalt „maalinna“ kasuks suuremal osal Saaremaal. Näib, nagu väljendaksid need nimetused ka rahvaomaselt linnade tüübivahet, ühel pool tasasele maapinnale ehitatud linnad = „maalinnad“ ja teiselt poolt mäge­del asuvad linnad = „linnamäed“. Rahvaomast nimetust „kalevipoja säng“ tunneme küll, nagu näha kaardil, palju kitsamal alal kui on levinud seda tüüpi linnad. Siiski korrespondeerib ka selle nimetuse esinemine kalevipoja sängide tähtsama levimisalaga, nimelt Tartumaaga, samuti nagu Ida-Eesti üldse on Kalevipojaga seotud muististe ja kinnismuististe peamiseks kodukohaks.

Muinaslinnade ehituse ja selle mitmesuguste üksikasjade juures me käesolevas kirjutises pikemalt ei peatu; pealegi oleks siin öelda vähe uut, võrreldes „Eesti muinaslinnad’ega“. Uhele küsimusele tahaks allakirjutanu siiski selles ühenduses juhtida tähelepanu. Nimelt mui­naslinnade omaaegse ehituse käsitlemisel ja eriti restaureerimisel oleme seni suurelt osalt valitseva, kui mitte ainumõõduandva tähen­duse omistanud nende linnade meie päevini säilinud varemeile. Tea­taval viisil sugereeritud neist veel konkreetselt nähtavaist muld- ja kiviehitistest, oleme harjunud neid pidama tähtsamaks ja konstruk­tiivsemaks osaks omaaegsest linnusest. Ainult osal linnul oleme eel­danud erilisi ehitustehnilisi varustusi, mis meie päevini pole säi­linud. Süvenemine muinaslinnade küsimusse, samuti mõned kaevamistulemused naabermail viitavad õige kindlasti sinna poole, et meie praeguste muinaslinnade näol on säilinud ainult asemed, tihti võiks öelda peaaegu ainult põhiplaanid endistest linnustest, kuna suur või ka suurem osa omaaegse linnuse ehitusest on kas hävitatud juba muinasajal või ka hävinenud ajajooksul. Sest lõpuks mis kaitset võis linnas varjus olevaile pakkuda üks kuni paar m kõrge vall või heal juhul paar m sügav kraav, nagu neid meie päevini on alles hoidunud, ka siis, kui arvestame, et nad muinasajal kõrge­mad, resp. sügavamad olid. Kuna Eestis nooremal rauaajal müürimisoskus oli alles tundmata, siis ei saa eriti mullast, aga ka kivide ja mulla segust ehitada nii järske nõlvu, et neid mööda üles ronida ei saaks. Paremini läheks korda järske seinu ehitada korrapäraselt laotud kividest, kuid ka sarnaste laotud kivivallide kohta on meil Eestis seniajani ainult üksikuid teateid. On ilmne, et muld- ja kivi­vallid ning kraavid polnud mitte tähtsam konstruktiivne osa omaaegses linnuses. Me peame vallide peal ja linnade ülemisel serval mitte ainult osal linnul, vaid eranditult oletama kunstlikke varus­tusi, ühel või teisel viisil ehitatud püstseinu, millest väljaspoolt ründaja ei saanud üle vastavate ronimisabinõudeta või jälle alles takis­tuse lõhkudes. Need püstseinad pidid vähemalt osaliselt olema nii ehitatud, et neile seespoolt võis tõusta selleks, et ründajaid tagasi tõrjuda. Nimetatud seinte üksikasjalisema ehituse kohta on meil Eestis seni tõsi küll ainult vähe andmeid, siiski ei või eelöeldu põhjal nende eranditus olemasolus kahelda. Seni säilinud muinaslinnade muld- ja kivivarustuste (kraavide, vallide) peamiseks ülesandeks oli takistada jõudmist linnuse pärisseinteni, mis tõenäoliselt suurelt osalt olid puust. Võime omaaegset muinaslinnade ehitust täpsamalt rekonstrueerida alles siis, kui väljakaevamiste kaudu lähe­malt tunneme nende linnaplatoo kaitseseinu, resp. kaitsevarustusi. Seni on meie praeguseni säilinud muinaslinnade jäänused mõnes mõttes võrreldavad vastavate linnade põhiplaanide resp. vundamentidega, Ka mainitud ehitusjäänuste (linnade põhiplaanide) järele, nagu see on peaasjalikult sündinud seni, võime Eesti muinaslinnu jagada eritüü­pideks, kuid ettekujutust ja teadmisi linnade koguarhitektuurist see meüe veel ei anna.

Kõik Eesti muinaslinnad ei pruugi teoreetiliselt olla üheaegsed, eriti on põhjust arvata, et osa Ida- ja Kesk-Eesti linnamägesid on tarvitusele võetud varem kui näiteks Lääne-Eesti maalinnad. Siiski on tõenäoline, et suurem osa Eesti muinaslinnu olid nooremal raua­ajal veel tarvitusel, s. t., et ka varem ehitatud linnad pidevalt kuni muinasaja lõpuni kasutamist leidsid. Viimast arvamust põhjustab kõigepealt Eesti raua-aja asustuse tugev kontinuiteet. Samuti on Eesti muinaslinnade üldarv võrreldes naabermaade, eriti lõunapoolsete naabermaade omaga selleks suhteliselt väike, et oleks põhjust neid jagada muinasaja mitme eri ajastu vahel.

Eelöeldu, mis peaks maksma muinaslinnade suurema osa kohta, jätab konkreetsete juhtude jaoks lahtiseks muidugi ka vastupidise võimaluse, nimelt et üksikud linnad on võinud juba muinasajal tarvituselt ära jääda ning nende kõrvale või lähikonda võis hiljem tekkida uus, resp. noorem linn.

Eesti muinaslinnad, nagu teame, erinevad võrdlemisi palju oma suuruselt ja ehituse tugevuselt. Ka Läti Henrik teeb vahet suu­remate ja vähemate muistse Eesti linnade vahel. Nimeliselt mainib Läti Henrik nähtavasti kõigepealt suuremaid linnu, muistsete maa­kondade keskusi, millede vallutamine oli nii strateegiliselt tähtsam, kui ka tõotas suuremat sõjasaaki. Allakirjutanu on kaardil joon. 3, sil­mas pidades kõigepealt linnade suurust ja nende ehituse tugevust, aga samuti Läti Henriku teateid, Eesti muinaslinnade hulgas püüd­nud eraldada tugevamaid resp. tähtsamaid, teatud strateegilisi ja asustuskeskusi tähistavaid linnu. Sarnane valik võib teatava piirini olla subjektiivne, eriti aladel, kus muinaslinnad on enamuses kesk­mise suuruse ja tugevusega, nagu näiteks Tartumaal; teiselt poolt tunneme kodumaalt siiski rea linnu, millede nii erandlik suurus kui ka nende ajalooline osa neid kergelt ning kahtlusteta lubab asetada kodumaa suuremate muinaslinnade hulka. Sarnaseid suuremaid linnu Oleksid allakirjutanu arvates (vt. joon. 3):

1)     Kärla Lihulinn (3). Oma üle 500 m ümberm. ja kuni 10 m kõrge valliga suurimaid muinaslinnu Eestis. 2) Kaarma Maa­li nn (6). Tugeva ehitusega, strateegiliselt hästi valitud kohal. Maini­takse vanemas riimkroonikas ühenduses saarlaste mässuga 1261. a. 3) Valjala Maalinn (7), Saaremaa tugevamaid linnu, sarnasena iseloomustatud ka Läti Henriku poolt. 4) Pöide Maali(nn (8), suhteliselt suur ja tugeva ehitusega. 5) Muhu Maalinn (12), saarte tugevamaid linnu, otsustades nii säilinud varemete kui ka Läti Henriku kirjelduse järele. 6) Karuse Linnamägi (25), stra­teegiliselt hästi valitud kohal, tugeva ehitusega. 7) Lihula Linnamägi (24), mainitakse Läti Henriku poolt kantsina, mille 1220. a. vallutasid rootslased, et oma võimu Läänemaal kindlustada. 8) Mihkli Maalinn (27), strateegiliselt väga soodsal kohal, maini­takse Läti Henriku poolt korduvalt koos Soontagana maakonnaga, millest tuleb järeldada, et see oli maakonna tähtsamaks linnaks. 9) Nissi Varbola linn (34), muistse Eesti suuremaid linnu, nagu see peale säilinud ehitusjäänuste selgub ka arvukaist varaajaloolistest allikaist. 10) Hageri Jaanilinn (37), silmapaistvalt tugeva ehitusega, nagu seda tuleb järeldada ka Läti Henriku kroonika kir­jeldusest. 11) Muinaslinn Tallinna lossi kohal (39), taanlaste poolt vallutatud 1219. a. Nagu sellest saab veel järgnevas olema juttu, on põhjust nimetatud muinaslinna pidada muistse Eesti põhjaranniku tähtsaimaks linnuseks. 12) Jõelähtme Linnamägi Irus (40), tugeva ja eriti arenenud ehitusega. 13) Kadrina Sadulamägi (69), suurimaid ning tugevaimaid Eesti muinaslinnu, koostub pealinnast ning kahest eeslinnast. 14) Muinaslinn Rakvere lossi kohal (77). 15) Viru-Nigula Linnamägi Toolsel (80), tugeva ehitusega neemiklinn. 16) Viru-Nigula Linnamägi Pada as. lähedal (82), kolmest lähestikku olevast linnast suurim. Ka objektiivselt suur ning tugeva ehitusega linnus. 17) Lüganuse Tara kallas (86), suur, silmapaistvalt tugeva ehitusega linnus. 18) Väike-Maarja Punamägi (71), eriti arenenud ehitusega suurimaid Eesti muinaslinnu. Väga tõenäoliselt Läti Henriku Agelinde. 19) Suure-Jaani Lõhavere Linnamägi (55), võrreldes

 

suur linnus lihtlinnade tüüpi, korduvalt mainitud Läti Henriku kroonika. 20) Muinaslinn Viljandi lossi kohal (57), Sakala tuge­vamaid linnu, on kõrvuti Tartu ja Otepää linnaga Läti Henriku poolt kõige sagedamini mainitud muistse Eesti linnus. 21) Helme Tantsumägi (63), suur, silmapaistvalt tugeva ning arenenud ehitu­sega muinaslinn. 22) Muinaslinn Tartu Toome kohal (110). 23) Otepää Linnamägi (123), Tartu kantsi kõrval muistse Uandi tähtsamaid linnu. Korduvalt mainitud varaajaloolisis allikais. 24) Sangaste Linnamägi (65), võrreldes suur ja tugev linnus, kaitstud kahe kontsentrilise valli poolt. 25) Põlva Linnamägi (126), võrreldes suur ja ehituselt tugev linnus. 26) Irboska Linnamägi (141), Kagu-Eesti suurimaid linnu, mainitud vene varaajaloolisis allikais.

Kui meie eelnevas väitsime, et suurem osa Eesti muinaslinnu nooremal rauaajal veel tarvitusel oli, tõuseb loomulikuna küsimus Eesti muinaslinnade, eriti suuremate linnade sidemest kodumaa muist­sete maakondadega. On põhjust arvata, et muistse Eesti maakondade kui topograafiliste, administratiivsete ja kultuuriliste üksuste iseloom on teatava piirini tinginud ka vastava maakonna linnade leviku, arvu ning suuruse. Kaardil joon. 3 on märgitud Eesti muistsete maakon­dade piirid, niipalju kui meil on nende kohta otseseid andmeid. Saa­dud pilt osutub mõneski suhtes huvitavaks. Me näeme, et Saare­maal, muistse Eesti kõige tihedamalt asustatud ja kultuuriliselt ning sõjaliselt aktiivsemas maakonnas, leidub suhteliselt rohkesti nii muinaslinnu üldse (10 k., 2 mk ), kui ka nende hulgas suuri muinas­linnu. Viimaseid leiame Saaremaal märgitud enam kui üheski teises vanas maakonnas, peale Virumaa, Läänemaa, nagu näeme kaardil, on samuti võrdlemisi linnaderohke (14 k., 2 mk.). Mõõduand­vaks on siin nähtavasti olnud kaitse mere poolt ähvardava vaenlase vastu. Suuremaid linnu näeme koondunud maakonna lõunaossa, mis muinasajal oli tihedamalt asustatud ja Saaremaa otsese naaberalana nähtavasti ka maakonna aktiivsemaks osaks. Harjumaal, millel oma asendi tõttu Eesti sisemaakonnana pidi olema vähem üllatus­likke kokkupuuteid välisvaenlasega, samuti maakonna asustuse vähema tiheduse ning vähema absoluutarvu juures, on ka linnade üldarv (5 k., 3 mk.), Saare- ja Läänemaaga võrreldes, palju väiksem. See­juures märgivad mõlemad suuremad linnad, Varbola linn ja Lohu jaanilinn kahtlemata omaaegseid maakonna keskusi. Nagu tuttav, mainib Läti Henrik korra koguni varbolasi ühel alusel järvalaste, virulaste ja saarlastega, mis selgesti osutab sellele, et Varbola linn pidi olema laiema maa-ala tegelikuks keskuseks, mille järele selle asukaid tunti ka väljaspool. Reeveles leiame mõlemad suuremad linnad, muinaslinna Tallinna Toome kohal ja Iru Linnamäe, õige lähestikku, kuna muide rannikut mööda pikaks veninud maakond on suhteliselt linnadevaene (6 k., 1 mk.). Muinasteaduslike ning ajalooliste allikate alusel teame Reevele lääneosa võrdlemisi hõre­dalt olnud asustatud (vrd. ainult üks linn Harju-Madisel), kuna tihe­dam asustus koondus, Tallinna ümbruskonnaga alates, maakonna idaossa (6 muinaslinna). Eriti Tallinna ümbruskonna asustuskeskus ulatub tagasi juba vanemasse rauaaega ning on siit peale kuni muinasaja lõpuni etendanud tähtsat osa meie maa väliskaubanduslikus läbikäimises Tallinna lahes olevate sadamate kaudu. Kahe tugeva muinaslinna tekkimine siin lähestikku tohiks seega olla põhjendatud.

Eriti reljeefselt on Virumaa suuremad linnad seotud selle maa­konna muistsete asustuskeskustega ja mitmed (Toolse Linnamägi, Pada Linnamägi, Purtse Tarakallas) Viru rannikul olnud sadama­paikadega. Virumaa on üldse muistse Eesti linnaderohkemaid maakondi (19 k., 8 mk.). Viimane asjaolu seletub peale asustuse tihe­duse ka selle juhtiva osaga kultuurilisel ning majanduslikul alal, mis muistsel Virumaal, Eesti teiste maaaladega võrreldes, on olnud juba vanemast rauaajast peale.

Muistse Järvamaa territooriumilt tunneme praegu imesteldavalt vähe muinaslinnu (1 k., 3 mk.), mis seda enam silma torkab, et meie nii muinasleidude kaudu kui ka ajaloolisist allikaist teame vähemalt Lõuna-Järvamaa muinasaja lõpul võrdlemisi tihedalt asus­tatud ja jõuka maa olnuvat. See vastuolu teadaolevate linnade arvu ja muistse Järvamaa asustuse suhtelise tiheduse vahel, ei lase end seletada teisiti, kui et meie Järvamaa kõiki muinaslinnu praegu enam ei tunne (lõhutud, rahvatraditsiooni poolt unustatud?). Eriti on põhjust arvata, et Kareda juures ja nagu näeme alamal vist ka Paide lossi kohal muinasajal linnus pidi asetsema. Veel iseäralikuni on praeguste andmete järele linnade täielik puudumine muistses Nurmekundes. See maakond, nagu korduvalt mainib ka Läti Henrik, oli tähtsaks läbikäigualaks Sakala ja Põhja- ning Ida-Eesti vahel, samuti oli maakond muinasteaduslikel andmeil juba vanemast raua­ajast peale suhteliselt tihedalt asustatud. Võib-olla, nagu prof. Moora sellele allakirjutanu tähelepanu on juhtinud, tuleb muistse Nurmekunde osaks (kihelkonnaks) pidada ka Alempoisi, seda enam et Läti Henrik viimast, oma muidu õige usaldatavate topograafiliste teadmiste juures eri maakonnana ei maini. Sel juhul kuuluks Nurmekundesse kindlate linnadena Türi Linnasemägi (47) ja Vändra Linna­mägi (30) ning mittekindlana seni lähemalt kontrollimata linnus Vändras Ellamaal (29). Türi Linnasemäe ja Vändra Linnamäe praegu­sest seisukorrast, kuna nad kumbki on tugevasti lõhutud, on raske teha järeldusi nende omaaegse suuruse ja ehituse üle.

Muistses Sakalas, vastavalt selle ala geograafiliselt tähtsale asendile piirimaakonnana, tunneme võrreldes palju muinaslinnu (8 k., 2 mk.), nende hulgas vähemalt kolm suuremat. Viimased jagunevad võrdlemisi ühetasaselt Sakala kolme muinasaegse keskuse vahel; üks maakonna põhjapiiri tähtsal väravakohal Sakala ja muu Eesti vahel, teine maakonna geograafilises keskuses praeguse Viljandi lossi kohal ja kolmas maakonna lõunaosas, vastu liivlaste ja lätlaste ala piiri. Võimalik, et ka Karksi lossi kohal seisis suurem muinaslin­nus, kuna siit kulges läbi loomulik ühendustee lõunast, liivlaste ja lätlaste alalt, Sakalasse ning Kesk- ja Põhja-Eestisse.

Praeguselt lõunapoolselt Pärnumaalt, nagu juba mainitud, mui­naslinnu ei tunta. See vanemal ajal veel enam kui praegu metsane ja soine ala oli Sakalale heaks loomulikuks kaitseks vastu mererannikut, mida jälgis tähtsaim ühendustee liivlaste alalt Lääne- ning Põhja-

 

 

Eestisse. Praegune põhjapoolne Pärnumaa, kus teame kahte linna, nende hulgas suurem Soontagana maalinn, kuulus muinasajal nii kultuuriliselt kui ka administratiivselt Läänemaa külge.

Mõhus, mille territoriaalne ulatus oli nähtavasti kaunis väi­ke ja mis iseseisva maakonnana püsib küsitavana, tunneme paari vähemat muinaslinna.

Huvitav on, et muistses Va igas üldise linnade rohkuse juures (12 k., 3 mk.) ei näi esinevat ühtki eriti suurt linna, ehkki tunneme mõnda, mis oma suuruselt meie keskmisi linnu vast ületab.

Jogentagania olemasolu iseseisva maakonnana pole päris kindel. Siit tunneme, nagu kaardil näha, ainult kahte kindlat linna.

U a n d i kui suuremaid, põlise asustusega ja vastu sõjaliselt rahu­tut lõunapiiri pööratud muistse Eesti maakondi on õieti linnaderohke (21 k., 9 mk.). Suuremaid linnu tunneme peale Tartu, pea ainukese Ida-Eesti läbikäigukoha lõunast põhja, veel Otepääl, Sangastes ja Põlvas, igaüks neist teatavas omaaegses asustuskeskuses, nagu hiljem näeme, seeaegsete suuremate ühendusteede ääres. Tänapäeva Setu­maal, mis muinasajal oli enam-vähem puhtalt slaavlaste alaks, tun­neme 5 kindlat linna, nende hulgas on Irboska linnamägi nii objektiiv­selt suuruselt kui ka oma ajaloolise osa tõttu tähtsaim.

Oleme eelnevas lühidas käsitluses püüdnud näidata, et Eesti suuremad muinaslinnad, mida algul eraldasime kõigepealt enam mehaanilist laadi tunnuste, nende välise ehituse järele, ka tegelikult näivad moodustanuvat oma ala tähtsamaid keskusi. See saab veel selgemaks, kui kodumaa suuremate muinaslinnade levikut kõrvu­tame muistse Eesti tähtsamate teede kaardiga. Näeme siit õige kujukalt, et meie suuremad muinaslinnad pea eranditult asetsevad selle aja tähtsamail liiklemisteedel, või nende otseses läheduses. Näi­teks asub Otepää Linnamägi idast (praegusest Kagu-Eestist ning Venemaalt), lõunast (lätlaste ning liivlaste alalt) ja läänest (Sakalast) tuleva tee sõlmepunktil; Tartut kui tähtsat teede sõlmepunkti maini­sime juba eelnevas; Väike-Maarja Punamägi asetseb ühelt poolt Uandist Tartu kaudu Viru rannikule ja teiselt poolt Sakalast läbi, Järvamaa Virumaale viiva tee sõlmepunktil. Aga me võiksime teha veel kaugemale minevaid järeldusi, nimelt kõrvutades mõlemaid kõne all olnud kaarte paneme tähele, et enamik Ida-Eesti suuri linnu, Sangaste, Otepää, Tartu, Väike-Maarja, Rakvere, Toolse resp. Pada linnused, mis on ühelt poolt arvukate siseteede sõlme- või ka lähte­kohtadeks, samal ajal asetsevad kõik suurel kaugeteel, mis Viru ranniku sadamakohtadest Tartu kaudu viib Väina ja Koiva suudmesse. Viimaks mainitud tee, kõrvuti Väinajõe suudmest Pihkvasse ja sama jõe suudmest praeguse Tallinna kohale viiva teega, oli nooremal raua­ajal tähtsamaid Baltimaade mandri kaubateid. Lähedat sidet nii sise- kui ka kaugeteede võrguga võime panna tähele ka teiste Eesti suure­mate muinaslinnade juures, ehkki me ruumipuudusel selle juures siin pikemalt ei saa peatuda. Eesti suuremaid muinaslinnu võib siis vaevalt pidada ainult ajutiselt tarvitatavaiks pelgupaikadeks sõja korral, vaid nende, tõenäoliselt alaliselt asustatud linnuste ülesandeks pidi olema ka eelnevas mainitud teede, kõigepealt teede sõlmepunktide valitsemine ja kaitsemine nii rahu kui ka sõja ajal. Tõenäoliselt olid need linnad, ühes nende otseses läheduses asetsevate küla­dega, selle aja liiklemise, kaubandusliku läbikäimise ja ka mõnesuguse administratsiooni keskusteks. Meie suuremad muinaslinnad ja nende ümber asetsevad külad olid siis teatava määrani meie hilisemate lin­nade ja alevite eelkäijad, nagu see väga selgel kujul ka tõelikult on olnud. Nimelt on pea kõik meie 13. sajandi lossid, millede suurema osa ümber omakorda tekkisid hiljem linnad ja alevid, asutatud muinaslinnadele või nende kõrvale. Nii näiteks Pöide loss Saare­maal, Lihula ja Kullamaa Läänemaal, Tallinna Reeveles, Rakvere ja Väike-Maarja Punamägi Virumaal, Paide Järvamaal, Põltsamaa Mõhus, Viljandi ja Karksi Sakalas, Tartu ja Otepää Uandis. 13. sajandi lossidest on veel mainimata Narva, Pärnu ja Haapsalu lossid. Kuid ka Narva kohal võis juba nooremal rauaajal seista muinaslinn, nagu seda oletab ka dr. Johansen, samuti oli Pärnujõe suude nähta­vasti juba muinasajal teatud kaubakohaks, kuna siit on leitud rida aardeleide, mis näivad, peale juba eelnevas mainitud mererannikut mööda kulgeva tee, olevat ühenduses ka kaubateega Pärnu jõge ja selle lisaharusid mööda Järvamaale ja Nurmekundesse.

Nii on suurim osa, kui mitte kõik, varaajaloolised lossid meie kodumaal tekkinud suuremate muinaslinnade kui omaaegsete asus­tus- ja administratiivsete keskuste asemele. Kontinuiteet meie kodu­maa muinasaja ja ajaloolise aja vahel on siis kohati palju suurem kui seda seni ka teaduslikul alusel on arvatud ning tunnustatud. See kontinuiteet maksab küll, nagu teame, õige vähe meie maa poliitilistes oludes, seda enam aga meie kodumaa ja selle üksikosade majandus­likes ning vastavalt üldkultuurilistes arenguvõimalustes, nagu seda laiema muinasteadusliku ainestiku najal on eriti kujukalt esitanud prof. H Moora. Dispositsioon orduriigi linnade suhtelisele õitsen­gule ja maa üldisele jõukusele ei sisaldunud siis mitte niipalju maa vallutajate naiivsuseni rõhutatud tõulistes, oskuslikes ja muis omadustes, vaid kõigepealt eestlaste, liivlaste ja lätlaste maa juba enam kui 1000 a. vana kultuuri päranduses.

Eesti muinaslinnade lähem uurimine, eriti nende kaevamised võiksid palju kaasa aidata meie kodumaa vanema kultuuriloo lähe­maks selgitamiseks. Vaatamata meie muinaslinnade deskriptiivse ainestiku mõnevõrdsele täielikkusele, tunneme tänapäeval oma mui­naslinnu veel küllalt vähe. Suur osa seniseid töid selt alalt on olnud enam registreerivat ja kirjeldavat laadi ning süntees, peale topograafi­lise, on toetunud enam linnade väliseile tunnuseile, teateile ajaloolisist allikaist ning ka lihtsalt teaduslikule spekulatsioonile. Ehk küll meie muinaslinnade deskriptiivsetki ainestikku oleks veel tarvis täiendada, pole eeskätt võimalik meie muinaslinnade edaspidist uurimist viia oluliselt edasi süstemaatsete kaevamisteta neil. Sõna on labidal ja püsival ning rohkel tööl.

 

Muinaslinnade nimestik.

Muinaslinnade järgnevas nimestikus on suurima osa linnade kohta märgitud ainult nende rahvaomane nimetus ning asukoht. Lühidad kirjel­dused on toodud, „Eesti muinaslinnadega“ võrreldes uute ja mittekindlaist kindlaiks osutunud muinaslinnade kohta, samuti mõningaid seletusi üksi­kute muude linnade kohta. Number klambrites linna järjekorra numbri taga tähendab numbrit, mille all vastav linn on märgitud Em., lk. 51 jj. ära­trükitud nimestikus. * märk tähistab mittekindlat muinaslinna.

Saaremaa. 1. Maalinn Kihelkonnal, kirikust umb. 5 km NO, riigimet­sas. 2. Maalinn Kihelkonnal Pidula as. aias. 3. L i h u 1 i n n Kärlas Järimetsa järvest umb. 2,5 km NO. 4. Maalinn Mustjalas Võhma kl. Sepa tl. põllul. 5 [165], Maalinn Karja Purtsa kl. Tammiku tl. maal. 6 [166]. Maa­linn Kaarmal, kirikust umb. 100 m NO. 7 [5]. Maalinn Valjalas, kirikust umb. 0,7 km SO. 8 [6]. Maalinn Pöides Kahutsi kl. põllul. 9 [8]. *Linna­mägi Pöides Ihometsa kls. 10 [7]. *Linnamägi Neemi klst umb. 1 km W. 11 [10]. Päälda linn Muhul, Päälda kl. põllul. 12 [9]. Maalinn Muhul Linnuste klst 0,5 km NW.

Läänemaa. 13 [24]. Linnamägi Lääne-Nigulas Keediku kl. Sepa ja Siimu tl. karjamaal. Linnamäeks on osa NW — SO sihitud looduslikust seljandikust, viimasest NW-s ja SO-s kraavi kaudu eraldatud. Kraavi siseküljel (resp. linna serval) on NW-s säilinud madal vall. Linnaplatoo, seljandikust 1.5—3,5 m ja ümbruskonna maapinnast 4,5—7 m kõrge, on 55 X35 m suur- (Veitmann, A., Lääne-Nigula khk. kirj. 1927, lk. 26.) 14. Muinaslinn Lääne-Nigulas Jalukse kl. Perti tl. karjamaal. Linnuseks on 28 X 23 m läbi­mõõta, N—S sihis vähe ovaalne ala, mis serval piiratud kuni 2 m kõrge ja jalal kuni 4—5 m laia valliga. Vall on omakorda nii sees kui väljaspool pii­ratud praegu umb. 1 m laia kraaviasemega. (Veitmann, A., Lääne-Nigula khk. kirj. 1927, lk. 28 jj.) 15 [23]. Vallidepealne Lääne-Nigulas Palavere as. lähedal riigimetsas nn. „Pikajalamäel“. Ehituselt: kalevipoja säng. 16 [22]. Hallimägi Lääne-Nigulas Kedre kl. Uuetoa ja Peetri tl. karjamaal, Leedi klst umb. 1 km S. 17 [20]. Tubrilinn Ridalas Saanika ja Jõõdre kl. vahel, Tänava tl. põllul. 18 [21]. Linnamägi Martnas Ähmja kl. Linnamäe tl. põllul. 19 [28]. *Venemägi Kullamaal Maidla kl. Punga ja Altoa tl. heinamaal. 20 [26]. R o h u m ä g i Kullamaal, kirikust 200 m NW- 21 [30]. *Kantsimägi Märjamaal Sõtküla Ärjamaa talust lõunapool. 22 [32], Linnamägi Märjamaal Konuvere kl. Maandi tl. põllul. 23 [12]. Lin­nuste rank Hanilas Massu as. põllul. Linnaks on 73 X 58 m läbimõõta pea ümarik tasane ala, mis piiratud kuni 2 m kõrge ja jalal kuni 9 m. laia paekividest valliga. Nähtavasti uuemast ajast on valli kirde- ja edelaosas avaused-sissekäigud. (Tavast, J., Hanila khk. kirj. 1931, lk. 30 jj.) 24 [13]. Linnamägi Lihula lossi kohal. 25 [14]. Linnamägi Karusel Linnuse kl. Mäeotsa tl. maal. 26 [16], Taaramägi Mihklis Keblaste as. heinamaal. Linnuseks on 55 X 36 m läbimõõta NNW—SSO sihis ebakorra­päraselt ovaalne tasane ala, mis piiratud kuni 2 m kõrge ja jalal kuni 20 ro laia valliga. (K a r o p u n, T., Mihkli khk. kirj. 1923, lk. 3 jj.)

Pärnumaa. 27 [15]. Maalinn Mihklis Kureselja klst 2,5 km NO, Avasti soos asuval saarel. 28 [17], Viru saar Pärnu-Jaagupis Vee asst 3 km lõunapool Pereküla kl. heinamaal. 29 [146]. *Linnamägi Vändras Ellamaal. 30 [145]. Linnamägi Vändras Mädara kl. Liiva tl. heinamaal. 31 [157]. *Muinaslinn Karksi lossi kohal.

Harjumaa. 32 [33]. Vana-linnamägi Harju-Madisel Kloostri asundusest 1 km S. 33 [37]. Linnamägi Nissis Russalu as. lähedal riigi­metsas. See on 83 X 56 m läbimõõta N—S sihis ebakorrapäraselt ovaalne, ümbruskonnast 4—5 m kõrgem tasane platoo. Platoo serval, välja arvatud N külg, on nõrgalt märgata nagu valli aset. Põhjast lõunasse üle ida piirab linnuse jalga kuni 14 m lai kraav. (Schmiedehelm, M., Nissi khk. kirj. 1925.) 34 [38]. Varbola linn Nissis Polli asst 1,5 km SW, 35 [40], *Õestemägi Hageris Kirna as. nõmmel. 36 [39]. * M a a l i n n Hageris Haiba as. nõmmel Sombari tl. väravas. 37 [45], Jaanilinn Hage­ris Lohu as. lähedal Keila jõe käärus. 38 [45]. Linnamägi Raplas Keava asst umb. 1 km NO, Linnamäe tl. maal. 39 [48]. Muinaslinn Tallinnas prae­guse Toompea kohal. 40 [47]. Linnamägi Jõelähtmel Irus Narva maan­tee süla vastas. 41 [51]. Linnamägi Jõelähtmel Jõesuus Jägala jõe paremal kaldal. 42 [56]. Linna ase Kuusalus Kuusalu kl. Kapa tl. maal.

43   [57]- Linnamägi Kuusalus Muuksi kls. Linnuseks on NW—SO sihi­tud pikema seljandiku NW-poolne tipp, mis seljandikust on eraldatud kuni 1,5 m kõrge ja 7 m laia, praegu ainult katkendites säilinud paekivivalli kaudu. Linnuse NO-poolne nõlv on väga järsk ja kuni 30 m kõrge, WWS nõlv on vähe lausem ja 10—20 m kõrge. Linnaplatoo, kujult kolmnurkne, on umb. 100 X140 m suur. (Parmas, O., Kuusalu khk. kirj. 1925, lk. 47 jj.)

44    [52]- *Linnuvõhma Harju-Jaanis Igavere kl. lähedal soos. 45 [53]- *Vana-linnaase Kosel Ravila as. koplis 46 [55]. Linna­mägi Kosel Voose klst umb. 0,5 km O. Linnus asetseb pikemal NNO—SSW sihitud looduslikul seljandikul. Linna alla kuuluv osa, W—O umb. 90 m pikk, teisipidi kuni 22 m lai, ebakorrapäraselt ovaalset vormi, on piiratud kuni paar m kõrge liivavalliga. Linna platood N—S sihis läbistav lisavall jagab linna kahte eri ossa. (Känd, R., Kose khk. kirj. 1925, lk. 44 jj.)

Järvamaa. 47 [54]. Linnasemägi Türil Vahastu kl. Mäeotsa tl. maal. See on eraldiseisev kuni 10 m kõrge mägi, mille N ja W nõlvad on suhteliselt järsud, S nõlv on lausk ja praegu suurelt osalt põllu all, 0 nõlv on kruusavõtmise kaudu rikutud. Linna platoo omaaegseid piire on praegu raske määrata. (I n d r e k o , R., Türi khk. kirj. 1924, lk. 65 jj.) 48. *Muinaslinn Paide lossi kohal. 49 [68]. *L i n n a m ä g i Peetris Palu klst põhja­pool soos. 50 [65]. *Villismägi Peetris Esna as. asunik Oskar Berg­manni krundis. 51 [69]. Linnamägi Koerus Merja kl. Linnamäe tl. maal. See on eraldiseisev, ümbruskonnast 7—10 m kõrgem ovaalne kün­gas. Ehituselt lihtlinn.

Viljandimaa. 52 [142]. Linnamägi Põltsamaal Kalana kl. Otisaare tl. heinamaal. See on kuni 15 m kõrge kaunis järsk, ebatasase platooga eraldiseisev mägi. Mägi on N—S sihis 205 m pikk ja W—O kuni 60 m lai, kusjuures linnusena oli tõenäoliselt tarvitusel selle keskosa (70 X 60 m ulatuses), mis põhjas ja lõunas on mäe madalduvast jätkust kraavi kaudu eraldatud. (Allik, H. ja Markus, E., Põltsamaa khk. kirj. 1923, lk. 46 jj.)

*Muinaslinn Põltsamaa lossi kohal. 54 Madisemägi Põltsamaal Utsali kl. lähedal, pehme soo piiratud. See on umb. 6 m kõrge liivamägi, mille kolm külge on järsud (30°—40°) ja lõunakülg põllu kaudu tasandatud. Küljed näivad kunstlikult järsendatud olevat, samuti tunneb rahvasuu kohta muistse linnana. (Assist. A. Mieleri teade.) 55 [147]. Linnamägi Suure-Jaanis Lõhavere asst 2 km O, väikeses soos. 56 [149]. Linnamägi (Tantsimägi) Viljandi khk. Karula vl. Naanu tl. karjamaal. 57 [150]. Muinaslinn Viljandi lossi kohal. 58 [151]. Linnamägi Viljandi khks Suure-Sinialliku lähedal, vastu Tõlba vesiveskit. 50 [152]. Linnamägi Paistus Holstre Supsi tlst umb. 0,5 km S. 60 [154]. Linnamägi Tarvastu lossi kohal. 61 [155]. Linnamägi Tarvastus Vooru kl. Peetruse tl. karjamaal. See on eraldatud kõrgem mägi, mille N ja S serval on säilinud vall. Mäe platood on kruusavõtmise kaudu tunduvalt rikutud.

Valgamaa. 62 [156]. “Muinaslinn Helme lossi kohal. 63. Tantsumägi Helmes, Tõrva linnast 1,4 km lõunapool. See on kalevipoja sängi tüüpi linn eriti arenenud ehitusega (vt. joon. 4). Koosneb keskel olevast pärislinnast ja eelkindlustusist loodes ja kagus. Kesklinn 14 m kõrge, 50 X 22 m suure platooga, on loode- ja kaguotsas varustatud valliga. Loode­poolne eelkindlustus, pärislinnast kraavi läbi lahutatud, moodustab 6 m kõrge 45X37 m suure platooga eeslinna. Kagupoolse eelkindluse moodustavad seljandikku, millel linnus asetseb, põigiti läbilõikavat kaks kraavi ja samapalju valle. Kogu linnuse ehitus on võrdlemisi hästi säilinud. (Laid, E., „Päevaleht“ 1930, nr. 219/) 64 [137]. Linnamägi Sangastes Kuigatsi vl. Linna­mäe tl. maal. 65 [138]. Linnamägi Sangaste Mäekülas Enno tl. lähe­dal. 66 [124], *Linnamägi Karula khk. ja vl. Rebase tl. krundis.

Virumaa. 67 [59]. *Linnamägi Kadrinas Eru kls Eru neemel. 68 [61]. Linnamägi Kadrinas Udriki vl. Mäeotsa tl. karjamaal. 69. Sa d u 1 a m ä g i Kadrinas Neeruti mägedes nn. „Kahejärve“ edelapoolsel kal­dal. Linnus, varustatud kahe eeslinnaga, on Eestis arenenumaid ja suure­maid muinaslinnu. Pealinn on kalevipoja sängi tüüpi, s. o. moodustab osa looduslikust seljandikust, millest linnaosa on eraldatud kahe rööbiku kraaviga ning kummalegi linna otsale ehitatud valliga. Pealinna platoo on umb. 38 X 27 m suur. Kagus, jatkuva seljandiku sihis on pealinnal kaks eeslinna, üks 160 X 40 m suure ja teine umb. 73 X 50 m platooga, missugu­sed samuti on osaliselt kaitstud kraavide ja vallidega. Nii pealinna kui eeslinnade kirde- ja edelanõlvad on looduslikult kõrged (20—25 m) ja järsud. (Laid, E., „Päevaleht“ 1932, nr. 219.) 70 [64]. *Muinaslinn Väike-Maarjas Porkuni lossi kohal. 71 [72]. Punamägi Väike-Maarjas Nõmme as. all. 72 [70], Linn amägi Simunas Rakke mäeseljandikul, Rakke jaamast umb. 1,5 km SO riigimetsas. 73 [71]. Muinaslinn Simunas umb. 1 km Tam­miku as. hoonetest idapool, Emumäel. Linnuseks on Emumäest N sihis eralduv mäesopp, eelmisest kuni 2 m sügava kraaviga ja valliga lahutatud. Linna platoo umb. 65 X 60 m suur, on põhjas ja idas kaitstud võrdlemisi järs­kude ja kõrgete (kuni 28 m) nõlvadega, lõunas mainitud kunstlike varus­tustega. Puudulikult on kaitstud läänekülg ja üksikud kohad kirde- ning idanõlval. Rahvatraditsioon mäge muinaslinnana ei tunne. (S o o m, A., Simuna khk. kirj. 1924, lk. 36 jj.) 74 [60]. Linnamägi Haljalas Vihula kls Linnamäe tl. juures. 75 [75]. Veskikants Haljalas Varangu kls Tõnu tl. lähedal. 76 [77]. Linnamägi Rakvere khk. Kloodi asst 2 km O- 77 [78]. Muinaslinn Rakvere lossi kohal. 78 [79]. Linnamägi Viru- Jaagupis Nurkse kl. Linnamäe tl. maal. See on eraldiseisev, SW—NO suu­natud 19—24 m kõrge ja võrreldes järskude nõlvadega mägi, mille platoo on umb. 290 X 30 m suur, vallijäänuste kaudu jagatud kaheks erikõrgeks osaks. (Liiv, O., Viru-Jaagupi khk. kirj. 1924, lk. 44 jj.) 79 [80]. Linna­mägi Viru-Jaagupis Saveaugu kl. Paju ja Kirbu tl. maal. Neemiklinn, platoo umb. 260 X180 m suur, keskmiselt 20 m kõrge. (Liiv, O., Viru- Jaagupi khk. kirj. 1924, lk. 51 jj.) 80 [74]. Linnamägi Viru-Nigulas Kali kl. Veidenbaumi tl. metsas. Tüüpiline neemiklinn mereäärsel kõrgel kaldal. Tasasest maapinnast eraldatud kahe kraavi ja kahe valli abil. Platoo suurus 52 X 30 m, kõrgus 5—14 m. (Püss, V., Viru-Nigula khk. kirj. 1932, lk. 106 jj.) 81 [162], Linnamägi Viru-Nigulas Koila kl. juures Padi jõe pahempoolsel kaldal. 82 [163]. Linnamägi Viru-Nigulas Pada as. lähedal Pada jõe parempoolsel kaldal, Tallinna-Narva maanteest põhja­pool. 83. Linnamägi Viru-Nigulas Pada as. lähedal Veski tl. krundil Pada jõe parempoolsel kaldal, Tallinna-Narva maanteest lõunapool, nr. 82 all nimetatud linnamäest umb. 200 m edelas. Neemiklinn 160 X 120 m suure pla­tooga. Lõunas jatkuvast tasandikust eraldatud 3 m kõrge valliga. (Püss, V., „Viru-Nigula khk. kirj. 1932, lk. 97.) 84 [164]. ‘Linnamägi Viru-Nigulas

Uljaste kl. Uuetoa ja Linnamäe tl. krundil. 85 [81]. Tara mägi Lüganusel Purtse klst umb 2 km N, Purtse jõe läänekaldal. 86 [82]. Tarakallas Lüganusel Purtse-Liiva kls Purtse jõe idakaldal, Tallinna-Narva maan­teest lõunapool. 87 [83]. Alu linn Lüganusel Aa as. piires, Tallinna- Narva maanteest 1 km lõunas. 88. *Muinaslinn Lüganuse kiriku kohal. 89. *Muinaslinn Jõhvi kiriku kohal. 90 [85]. *Linnamägi Jõhvi khk. Tammiku as. metsas, asst 4—5 km lõunapool. 91 [86]. *Linnamägi Jõhvi khk. Edivere asst umb. 300 m lõunapool. 92. ‘Muinaslinn lisakus, kirikust 3 km läänepool. 93 [87]. Linnamägi lisakus Tudulinna kabe­list umb. 1 km läänepool.

Tartumaa. 94. *Linnamägi Avinurmes Avinurme asst 1,7 km SO. 95 [88J. Ummumägi Avinurmes Raja klst umb. 1 km SW, Aoselja külla viiva metsatee ääres. 96. *K u k e s a a r Laiusel Lusika soos, Veia klst 4 km W. 97 [89]. Kalevipoja säng Laiusel Reasvere as. juures.

98   [91]. Linnamägi Laiusel Ripuka as. metsas Punamäe tlst 220 m O.

99  [92], Linnamägi Laiusel end. Kurista msst 1 km W. 100 [93]. Linnamägi ehk Kalevipoja säng Laiusel Vilina kls. 101 [90]. Linnutajamägi ehk Kalevipoja säng Tormas Tarakvere as. piires Linnutaja tl. lähedal. 102 [94]. Linnamägi Palamusel Roela msst 1 km SO, Roela mägedes. 103 [95], Kalevipoja säng Palamusel Patjala ja Kassinurme kl. vahel Saaremaa tl. lähedal. 104 [96]. Kalevipoja säng Palamusel Luua vallas Ehavere veski lähedal Amme jõe kaldal. 105 [97]. *Linnamägi Kodaveres Moku kls Ennu tl. maal. 106 [98]. Kalevipoja säng Kodaveres Alatskivi vl. Peatskivi veski lähedal.

106 [99]. Linnamägi Kodaveres Alatskivi lossist umb. 250 m N. 108 [100]. Pala linn Äksis Lähtse kls Tartu maantee ääres. 109 [101]. Kalevipoja säng Äksis Saadjärvel Linnamäe tl. maal. 110 [102]. Muinaslinn Tartu Toomimäel. 111 [103]. Lingutusmägi Võnnus Melliste kls Saare tl. maal. 112 [105]. Linnamägi Võnnus Lääniste kls Kiltre tl. maal Ahja jõe läänekaldal. 113 [125]. *Linnamägi Puhjas Kavilda ap.-õigeusu kiriku lähedal. 114 [126]. Linnamägi Nõos Aru vl. Alt-Laari tl. maal. 115 [127], Erumäe kants Nõos Aru asst umb. 1,5 km N. 116 [128]. *Kalevipoja säng Nõos Meeri vallas Hiire tl. Lokutaja kandikohast 1 km SW, metsas. 117 [129]. Kirikumägi Nõos Peedu veskist umb. 0,3 km NO, Elva jõe pahempoolsel kaldal. 118 [131]. Linnamägi Kamb­jas endisest Unipiha kõrtsist umb. 100 m SW. 119 [132]. *Pedajamägi Kambjas Uibomõisa juures. 120 [135], Vooremägi Rõngus Pikasillast 2 km NO, Võrtsjärve idakaldal. 121 [136]. Linnamägi Rõngus Puka jaamast umb. 3 km N, Kivivare tl. maal. 122 [139]. Uandimägi Ote­pääl Vana-Otepää vallas Käpa tl. maal. 123 [140]. Linnamägi Otepääl, kirikust umb. 850 m SO.

Võrumaa. 124 [123]. Vana linna ase Urvastes, kirikust umb. 1,5 km SO, Järve tl. maal Uhtjärve kaldal. See on kahe oru vahel olev looduslik küngas, mille vastu tasast maapinda pöördud edela ja kirde nõlva on kunstlikult kaitstud kirdenõlva järsemaks kaevamisega ja kraaviga nõlva ülemisel serval, edela nõlva kraavi ja valliga nõlva ülemisel serval. Linna platoo, NW—SO sihis ovaalne, on 80 X 52 m suur ja linna jalalt 5—15 m kõrge. (Urgart, O., Urvaste khk. kirj. 1923, lk. 11 jj.) 125 [168], L e e r i m ä g i Põlvas 1 km Kauksi karjamõisast SW, Lutsu jõe kaldal. 126 [167]. Linnamägi Põlvas Rosma kls. 127 [121]. Kantsimägi Kanepis Tilleoru NNW kaldal Tille veski juures. 128 [122], Rõõmumägi Kanepis Tilleoru SSO kaldal Tille veski juures. 129 [115]. *Linnamägi Rõuges Vastse-Nursi vl. Linnamäe tl. põllul. 130 [114]. *Linnamägi Rõu­ges Nursi vl. Linnamäe tl. maal. 131 [113]. *Linnamägi Rõuges Hannuste kl. Savisaare tl. maal. 132 [116]. Linnamägi Rõuges, kirikust umb. 0,5 km SSO, Tindi oru kaldal. 133 [119]. *Linnamägi Rõuges Haanja vl. Kologa kls. 134 [117]. *Linnamägi Rõuges Haanja vl. Kahru klst umb. 1,7 km S. 135 [106]. Linnamägi Räpinas Kurekülas Linna­mäe tl. krundil. 136 [107]. Linnamägi Räpinas Võuküla juures Võhandu jõe kaldal.

Petserimaa. 137 [108]. Gorodets Kulje vl. Lisja kl. juures. 138 [109]. Linnamägi Järvesuu vl. Gorodištše kl. juures. 139 [110]. G o r o d o k Satseri vl. Lesgi kls. 140 [111]. Gorodatšek Irboska vallas 2 km Sahnovo klst NW. 141 [112], Linnamägi Irboska alevi all Gorodištšenskoje järve kaldal.

Eerik Laid

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 1/1933

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share