Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Prantsusmaa andis ka selle mõtleja, keda võiks nimetada realistiks filosoofias. See filo­soof on Auguste Comte (ogü’st koo(n)t), 1798—1857. Tema lõi n. n. positivistliku filo­soofia, mis astus järsult vastu romantikute ilma­vaate aluseks olevale müstilisele filosoofiale. Positi­vism loobub tunnetamast mingit kõrgemat tahet, mis valitseb maailma; ta loobub ka oletusest, nagu elaksid maistes asjades endis mingid saladuslikud jõud. Ta arvestab vaid nähtavaid, s. o. aistitavaid fakte, ja kogemuse abil õpib tundma nende faktide omavahelisi suhteid. Kui me tunneme nähete ajalisi suhteid, kui me kogeme, et teatud fakt alati eelneb teisele faktile, siis meil on käes kõige tähtsam, mida võib saada üks­kõik millisest teadmisest. Me omandame oskuse näha ette fakte, ja omandame võimu nende üle. Nii siis positivism õpetas, et kõigis meie tegudes, kogu meie elus, on meil küllalt neist teadmistest, mida annab meile teadus nähtavast maailmast. Positivism kõrvaldas tarvitusest kaks algust, mil põhines kogu romantika: nimelt üle-aistilise, ebamaise maailma, ja teiseks saladuslikud teed sellesse maailma tungimiseks.

Realism oli õieti positivism kirjanduslikus loomingus. Realist kujutab iga nähet neilt külgedelt, millelt saab selgeks selle fakti suhe teiste faktidega; asi pole talle mitte avauseks nähtamatusse, vaid osake nähtavast maailmast. Põhi­mõtteliselt ta püüab arvestada kõiki fakte, mida vaid võib tähele panna, ja selgitada nende faktide seotust. Ta pürib teadlase objektiivsusele, jääb aga ka subjek­tiivseks nagu teadlane, kelle tähelepanu-ala tahes- tahtmata on piiratud.

Prantsuse realismi isaks on harjutud pidama Honoré de Balzac’i (balzâkk, 1799—1850). Ta sündis Tours’is (tuur). Tema isa oli terve ja või­mas loomus, kogu eluaja tegeles inimtõu parandamise

küsimustega, kunagi ei ravinud end, ei maksnud ühtki sou’d apteekrile, ja elas 90 aastani. Poeg päris palju jooni oma kõvalt isalt, sellelt vaistlikult materialis­tilt. Ta saabus varakult Pariisi, leidis end hiigellinnas, ilma toetuseta, varuks vaid unistused kuulsusest ja rikkusest. Tema kohta ei või tarvitada tüüpi­list lauset, mida kohtame peaaegu iga kirjaniku elu­loos: „ta tundis varakult oma kutsumust“. Tõsi, Bal­zac juba vara otsustas pühenduda kirjandusele, kuid see tuli tal peaaegu ärilisest arvestusest, peaaegu teadvusest, et kirjandus on tema jaoks lühim tee karjäärile. Ta katsetas igasugu vahendeid rikastumiseks, asutas oma trükikoja ja ekspluateeris müütilisi hõbedakaevandusi Sardiinias. Ka kirjandusega ta tegeles käsitöölisena — töötas 16—17 tundi päevas, kirjutas alati tellimise peale, suure kiiruga, kuna elas oma kirjanduslikust toodangust, alati kannatas puu­dust ega pääsnud iialgi võlgadest. See oli inimene, kes kogu eluaja mõtles oma majandusliku seisukorra parandamisest. Suurt mõju avaldasid Balzac’ile loodusteaduse edusammud. Ta oli Saint-Hilaire’i, Dar­wini eelkäija õpilane. Saint-Hilaire näitas, et kõik loomaliigid põlvnevad ühest üldtüübist, ja et need eri liigid on tekkinud ümbritseva keskkonna mõjul. Selle vaate kandis Balzac loodusest üle ühiskonnale. Ühiskondlikud tõud ja liigid tekivad sõltumuses kasvatuslikest, perekond­likest jm. tingimustest. Samuti keskkonna, ümbruse mõjul sõdur, ametnik, parasiit, poliitikategelane — need on samasugused inimese eri liigid, nagu valaskala, lehm, eesel, vares jne., on eri liigid looma üldtüübist. Ta püüdis läheneda oma kunstilises loomin­gus veel enam teadusele kui Dickens. Ta imbus seda­võrd läbi teadusliku liigitamise vaimust, et kogus kokku kõik oma romaanid ja ühendas nad otsekui ainsa juhtega: ta muutis tegelaste nimesid juba kir­jutatud romaanides, nii et ühed ja samad kangelased tulevad ette terves reas teoseis. Tänu sellele tekkis otsekui määratusuur uurimus, grandioosne kogum dokumente kaasaegse prantsuse ühiskonna kohta.

Kahe-kolme tuhande elava kujuga ta andis tõepärase kirjelduse kogu omaaegsest Prantsusmaast, kuigi ni­metas oma romaanidekogumi Inimlikuks komöödiaks.

Oma suhtumiselt tegelikkusse on Balzac enamasti materialist. Üheksa aastat pärast tema surma ilmus Darwini kuulus raamat Liikide tekkimine, mis tõi pöörde loodusteaduste alal ja omas ka suurt kultuurajaloolist ning filosoofilist tähtsust. Võitlus olemasolu eest on Darwini järgi peamiseks tõukejõuks orgaanilise elu arengus. Loendamatuist indiviididest jäävad ellu ja sigitavad järeltulevat põlve ainult need, kes on kõige paremini kohanenud ümbrusega. Sellepärast on iga uus põlv, võrreldes eelmi­sega, ikka paremini varustatud eluvõitluseks. Loodus ise otsekui korraldab indiviidide valikut, ja see loomulik valik võib kesta lõpmatuseni, märkamatult muutes liigi tüüpi. On kerge näha, millise hoobi andis see õpetus usu­listele ettekujutustele maailma loomisest. Darwini teooria järgi on kõik taimede ja loomade liigid, nende seas ka ini­mene, tekkinud arengu tulemustena. See teooria, mida tun­takse evolutsiooniteooria nime all, avaldas hiigelmõju ini­mese mõttelaadile. — Darwini raamat ilmus pärast Balzac’i surma, kuid evolutsiooniteooria valmistus ette loodustea­duse eelnenud arengus, ja pole kahtlust, et realistlik suund kirjanduses — eriti aga naturalism, viimane realismi aste — seisab tihedas ühenduses loodusteaduse edusammudega. Nagu loodusteaduses täppis uurimine tõrjus välja usulise maa­ilmasuhtumise, nii asendas ka kirjanduses realistlik suund romantilise müstika.

Oma romaanides illustreerib Balzac neid ideid. Tema meelest on ühiskonna areng otsekui osa orgaa­nilise maailma arengust. Ka siin on käimas julm võit­lus olemasolu eest. Üks Balzac’i armastatumaid tüüpe on Rastignac (rastinjakk); see esineb paljudes ta romaanides. Balzac kaldub hindama madalalt inimese loomust. Elu kujundab egoiste. Ühiskondliku elu tingimused ei paku viljakat pinda heade instinktide ja omaduste kasvuks. Rastignac, vaene üliõpilane, vana perekonna võsu, on tulnud Pariisi otsima õnne. Romaanis Isa Goriot (gorioo) on kujutatud selle loomult hea ja ausa noormehe saatust.

Näidatakse, et uusaegne elu, mida kannab saagitsemise ja julma võistluse põhimõte, viib noormehe kõlbeliselt huka­tusse, kuid selle eest varustab teda omadustega, mis teevad ta tugevaks võistluses konkurentidega. Rastignac satub suuremaailma salongidesse, temas areneb aegamisi kadedusetunne. Ta tahab elada nagu kõik, riietuda sama toredasti kui teised salongide külastajad; ta riisub oma ligi­mesi ja teeb ühe kompromissi teise järel. Me näeme noori seltskonnadaame, kes lähevad oma isa surma päeval ballile ja kardavad valada kas või ühtainust pisarat surnu pärast, et mitte rikkuda jumet. Näeme kõikjal alasti egoismi võitu. Ärakaranud sunnitööline Vautrin (voträän) avab Rastignac’ile elu saladuse. „Kiiresti rikastuda — see on ülesanne, mida praegusel hetkel püüavad lahendada 50 tuhat noormeest, kes viibivad kõik teie seisukorras. Teie olete üks sellest arvust. Kujutlege jõupingutusi, mis teil tuleb teha, ja võitluse jul­must, mis teil ees seisab. Teil ei jää muud kui õgida üks­teist nagu ämblikud potis!… Pole põhimõtteid, on vaid sündmused, pole seadusi — on olemas ainult olukorrad, ja tark inimene seab end nende järgi, et võida kaubelda omal kombel . . . Pahed on praegu võimul, aga anded on harvad. Ausus ei kõlba kuhugi. Kahurikuulina peab lendama sel­lesse inimmassi või hiilima temasse nagu katk. . . Pole ole­mas pattude kahetsust; voorus on jaotamatu. Seadus mää­rab kahekuuse vangistuse moodsele härrale, kes ühe ööga võtab lapselt poole tema varandusest — ja sunnitöö näljarotile, kes varastab tuhat franki. Seal on teie seadused! Põlake ometi inimesi ja otsige seaduste võrgus suuremaid silmi, millest läbi ronida. Suurte, ilma nähtava põhjuseta tekkinud varanduste kogu saladus tingimata peitub mõnes roimas — mis unustatud, kuna on puhtalt läbi viidud.“

Need sõnad on iseloomulikud Balzac’i kogu too­dangu kohta. Ta tunneb vedru, mis ajab edasi kodanlik-materialistliku ühiskonna elu. Õieti väljendab sunnitööline Vautrin autori enda vaateid sellele selts­konnale. Saada rikkaks, ,,saada inimeseks“ — kas mitte see pole — ühtede juures teadlik, teiste juures alateadlik — ajur, mis juhib kõiki nende tegusid? Kas mitte see iha pole saanud peamiseks tõukejõuks kõigis sündmustes sest ajast peale, kui kodanlus kaotas kõik seisuste vaheseinad, tühistas kõik sünnieesõigused ja kuulutas võistluse elu ainsaks seaduseks? Just realism ja naturalism on andnud meile suurejoonelise pildi kodanlikust ühiskonnast, näidates selle seaduse mõju elu kõigis soppides.

Võtame Balzac’i teise romaani, Kaotatud unistu­sed — ja meie ees on sama saatuslik tahe „saada inimeseks“, sama karjärism.

Lucien (lüsjä’n), kuulsust ihkav kirjanik, saabunud Pariisi, kuuleb ajakirjanik Lousteau’lt (lustoo) peaaegu neidsamu õpetusi, mida Rastignac kuulis Vautrin’ilt. Lousteau on juba läbi käinud kuulsusele pürgimise tee ja võib jutustada, et seda teed märgivad kiskjalik saagitsemine ja julm võitlus. Ka siin põhineb kõik võistlusel, ega maksa siingi tõeline and, järeletehtamatu väärtus midagi mõistuse nende omaduste ees, mis kindlustavad võidu konkurentide üle. Kui head ja silmapaistvad ka ei oleks raamatud või etendused — ent ilma maksuta arvustajaile nad naerdakse halastamatult välja. Näitlejannad maksavad kiituste eest, ja osavamad nende seas — arvustamise eest. Kõige enam kardavad nad surnuksvaikimist. Kriitika eest, mis on kirju­tatud ümberlükke väljakutsumiseks, makstakse rohkem kui kuiva, järgmisel päeval unustatud kiituse eest. Kuulsusi loovad raamatukaupmehed ja följetonistid. Tõelise luule kaunid tooted tallatakse porri kadedate võistlejate poolt, ja kel autoreist leidub mehisust ja kannatust oodata, kuni pää­seb mõjule ta teos, kuni sellele jõuab ülestõusmine igaviku jaoks? Lucien’i samm-sammulise languse lugu on Balzac’i üks paremaid kujutisi. Siin on sügavasti ja igakülgselt näi­datud ande sõltuvust tingimustes t, milles ta peab töötama. Näib, nagu oleks lugeja viidud olulisimasse selles protsessis, mille teel sünnib n. n. kirjan­dus. Huvide julm võitlus kisub endasse magnetina kõik, kuni abstraktse mõtteni ja kunstilise loominguni. Isegi autori näiliselt kõige isikupärasemaile ja sõltumatuile hinge ajedele avaldab see võitlus oma rõhumist.

Tõsi, Balzac seab sellistele kirjanikele nagu Lous­teau ja Lucien vastu siirad ja iseseisvad anded, kes õilsa kangekaelsusega töötavad puhaste ideede loomise kallal, kes on maailmast ja tema võitlusest taandunud puhta loometöö valda. Kuid need idealistid on kuju­tatud kahvatult. Balzac otsekui poleks näinud elus originaale, kelle järgi ta on joonistanud selletaolisi kirjanikke. Tundub, et autor pidi positiivse kirjaniku-kuju tahtlikult vastustama hirmsale pildile üldi­sest kirjanduselust.

Kapitali võimu on Balzac kujutanud romaanis Eugenie Grandet) (öženii grandee), mida oleks või­nud pealkirjastada ka Raha võim.

Vana Grandet on ihnuse kehastus. Ta on õieti, nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, omakasupüüdmatu kunst­nik rahateenimise alal. Kapitali valitsuse ajajärk pidi looma kapitalismi kunstnikke, spordimehi saagitsemises. Grandet armastab raha just raha enda pärast, unustades täiesti mõ­nud, toreduse, mida raha võib anda. Maailm, mida valitseb Grandet, on ettevõtjate ja pankurite maailm. Need suruvad Saumure’i (somüür) miljonäri Grandet majas nagu kiskjad hundid saagi ümber. See saak on — Grandet tütar, miljo­nite ainus pärija. Proua Grandet ja ta tütar elavad väga kinniselt; vana teenija, peremehe truu ori, loeb hoolega iga suhkrutükki, mida antakse tee juurde. Kuid äkki vapustab haruldane sündmus seda vaikset ja sünget elu, toob ärevust sellesse väikesse armeesse, mis vana Grandet raudse juhatuse all on tööl miljonite vallutamisega. Grandet vend, pariisi rahamees, on jäänud pankrotti ja lasknud endale kuuli pähe. Eugenie’le saab see sündmus saatuslikuks kogu eluajaks. Kadunu poeg tuleb Saumure’i, ja Eugenie armub temasse. Grandet’le pakub see tragöödia ainult uue juhuse oma pankurivõimete rakendamiseks. Venna surm liigutas teda väga vähe; pankrotti jäänu on Grandet silmis alati närukael — jääda maksujõuetuks oma saamatuse tõttu on võib-olla veel suurem roim kui teha kuritahtlik pankrott. Siiski otsustab Grandet päästa oma venna au ja aidata ta poega. Ei maksa arvata, et ta kulutas selle peale kas või santiimi oma raha või tegi seda sugulaslike tunnete pärast. Ei, kadunu asju likvideerima asus ta kunstnikuna, spordimehena — ta vaimul polnud parajasti küllalt tööd. Peale selle ta tahtis kordki irvitada Pariisi pankurite üle. Tema, provintslane, hävitab nad, tallab porri, lömastab; tema, vana aamissepp, paneb nad värisema. Ta paneb käiku kõik salajased traadid, inimesed liiguvad marionettidena tema tahtmise järgi, — ja hiilgav plaan on viidud läbi, kõik kadunu kohustused on likvidee­ritud nii kavalalt, et Saumure’i miljonärile see ei maksa krossigi, kuna võlausaldajad saavad pika nina. Ta mängib inimestega nagu kass hiirtega. Peale selletaolise mängu ei tunne Grandet mingeid rõõme, mingeid tarvidusi. Ta on omal kombel aus; ta on vaistlikult ja sügavalt ära mõist­nud selle moraali, mis on kujunenud pankurite ja töösturite seas; tema sõnale võib paljudel juhtudel kindel olla, neil juhtudel ta arvatavasti eelistab hiigelkahjusid või isegi surma sõnamurdmisele. Kui ta laostab inimesi, siis ta toimib nagu väejuht, kes hävitab vaenlasi; kui ta petab, nuhib, teeb kelmusi ja riisub, siis ta teeb seda nagu väejuht sõjas, kus pettust ja salakuulamist mõnel juhul peetakse kangelaslikkuseks ja ülimaks aususeks. Vana Grandet — see on õieti röövkapitalistliku korra saadus ja tipp, kogu 19. sajandi tüü­pilisim jõud, sajandi geenius. Sest just varanduste kuhja­mise alal see sajand avab laiemad väljavaated kui ühelgi muul alal. See on ideaal, mille poole kõik püüavad. Sünnib määratusuurte massiorganismide ümberrühmitumine. Suurte rahvuslike ja riiklike organismide sügavustes tekivad uued majanduslikud organismid, ja võitlus, mida nad üksteise vastu peavad, töötab välja oma erimeetodid, mõnikord aga võtab üle ka rahvusvaheliste sõdade kombed.

Balzac avastab kõikjal materialistliku aluse, mil põhineb kodanliku sajandi kogu mitmekesine elu. Ta on realist ses mõttes, et iga tema loodud iseloom kujuneb meie ees oma tekkimis- ja arenguprotsessis; põle raske näha neid lõpmata keerukaid ja mitmekesi­seid sidemeid, mis ühendavad teda ümbrusega, ühis­kondlike tingimustega.

Seda realistlikku meetodit rakendas Balzac ka naise ja armastuse kujutamisel. Romantilises luules oli meelelikkus ühendatud poeedi müstiliste elamus­tega, seal oli „kehade ühendus” omalaadi sakrament; Novalise väljenduse järgi on armastus olemasolu sala­duse kogemine, armastatu silmis puhkab igavik; üldse naine on mehele umbes nagu müstiliste tundmuste äratajaks. Romantikute teostes on naistegelased alati kaunid ja noored, tegelikkus ei häiri neid kuigi palju.

Ometi ei saa Balzac’i lugeda materialistiks sõna täies mõttes. Oma romaanide loomisel teda kandis pigem tegutsemise ja sõnastamise vaimustus kui mõistuslik elu ana­lüüs. Ka on ta kirjutanud usulis-müstilise meeleoluga teo­seid. Isegi ta realistlike teoste tegelased oma kirglikkusega ja just ühe valitseva kirega on sageli õige romantiliselt stili­seeritud.

Realism käsitles ka seda küsimust hoopis teistsugustelt vaatekohtadelt. Balzac’ile on naine kõige­pealt tundmaõppimise ja uurimise esemeks. Ta jälgib naist tema arenguprotsessis. Teda huvitab naine kogu oma elu kestes, alates noorusaastaist ja lõpetades sügava vanadusega. Tõelise uurijana ta on eriti huvi­tatud sellest perioodist naise elus, kus kõik tema hingelised võimed saavutavad oma suurima õitsengu. Daam „balzac’ilikus eas“ — see väljend, milles tundub irooniat, siiski sümboolistab omal viisil seda pööret, mis sündis mehe suhtumises naisesse. Seni olid poee­did kirjutanud tuhandeid lehekülgi nooruslikust ar­mastusest, ent nad ei tavatsenud süveneda ealt küp­sema naise tundeisse. 19. sajand, kus kõik rõhutud ja ekspluateeritud tõstsid valjult häält, hakkas aegamisi purustama ühekülgset suhtumist naisesse kui armastusesemesse; hakati laiemalt ja sügavamalt tundma õppima naise hingeelu. Naine esineb Balzac’i juures inimesena, kes nagu meeski käib läbi pika elutee; kõik selle tee hetked on tähtsad ja huvitavad. Naisel on õigus nõuda, et teda ei armastataks ega hellitataks mitte ainult nooruses, kus teda ta naiivsuse tõttu võib kõige vähem pidada väljakujunenud inimeseks; tema elu peab evima sisu ja mõtet ka järgnevail perioodidel. Ei tohi jagada naise elu kaheks ebavõrdseks ajajärguks: algul lühike jumaldamise ja armastuse periood, siis aga üldise tähelepanematuse ja sihitu olemasolu pikad aastad.

Just need uued ideed ja tunded on mõõduandvad Balzac’i kuulsas romaanis Kolmekümneaastane naine.

Julie (žülii) on hurmav tütarlaps. Hiilgaval Napoleoni paraadil ta imetleb oma peigmeest, ilusat ohvitseri. Naastes paraadilt oma vana isaga, ta kuulab isa elutarku, hoiatavaid mõtisklusi. Isa kõneleb talle, et noored tütarlapsed enamasti loovad endile õilsad ja vaimustavad kujutelmad inimestest, tundmustest ja maailmast; oma väljavalitud noormehes nad armastavad ettekujutatud olendit. Pärast, kui on juba hilja, muutub see nende fantaasia poolt ilustatud luulekuju vas­tikuks luukereks; tema, isa, eelistaks, et ta tütar oleks abielus ennemini vana mehega kui oma armastatuga. Mui­dugi, Julie ei kuula kuigi palju isa hoiatusi; tema noor kirg on iseteadev. Aasta pärast näeme Julie’d ja tema meest juba teekonnal; nad on mees ja naine. Ainult aasta vahet

—   ent mis on säilinud endisest naiivsest lapsest! Ta näo elav ilme on kadunud, allpool ta ripsmeid on väsinud palgeil tekkinud lillakad varjud; kaunid loodusepildid, millest nad mööduvad, ei ärata enam ta tähelepanu. „Mees muutis mu mõne päevaga selliseks, missugune praegu olen, — inetuks, haigeks ja vanaks“ — nii kirjutab ta sõbratarile, kes val­mistub naituma.

Mänguasi on ära kasutatud ja purustatud; keegi ei vaja teda enam. Kuid Julie tõelist romaani algab Balzac alles nüüd. Tema mees on tühisus ise; ent Julie on tark. Ta näeb, et kõik hoiavad mehe poole, et mehe nime ja seisu­koha järgi hinnatakse perekonda. Julie peab hoolega var­jama mehe tühisust, sest ainult mees esindab perekonda seltskonna ees; ta kannatab ja tunneb alandust selle teeskluse pärast. Balzac paljastab vale, millele on rajatud suhted kaasaegses perekonnas. Julie mõistab nüüd, et sellises ühis­konnas, kus kõiki suhteid valitseb enam vale kui tõde, ei saa olla loomulikku ja ausat abielulist ühendust. Edasi me näeme Julie’d kolmekümneaastasena. Seda vanust peab Balzac naise parimaks eaks. Noor tütarlaps on liiga koge­nematu, täis illusioone, tema armastus ei või meelitada, — kuna naine juba mõistab nende ohvrite tähtsust, mis ta toob armastusele; esimest kisub kaasa uudishimu, teine valib. Elus kogenud naine annab rohkem kui iseend; ta on varus­tatud teadmisega ja alati peab armastuse eest maksma min­gite õnnetustega. Neis aastais naine soovib ja nõuab, et ta väljavalitu ümbritseks teda austusega, mida ta ise on sellele mehele ohverdanud; ta elab ainult väljavalitule, andub hoo­litsusele ta tuleviku eest, korraldab ta elu, sunnib teda pür­gima kuulsusele. 36-aastasena on Julie perekonna ema, kuid ei leia selleski õnne; mineviku paine ripub ta kohal. Mida vanemaks saab naine, seda enam areneb tema seesmine maa­ilm. Tema lugu lõpeb stseeniga, mis võinuks talle meelde tuletada ta enda noorust: nagu tema isa kord nii temagi nüüd püüab hoiatada oma tütart järelemõtlematu abielu eest, ja sama tagajärjeta on ta püüe.

Esimest korda näidati siin maailmale naise hinge elulugu. Balzac on ses romaanis tõeline realist. Meie ees on üksikasjaline ajalugu, peaaegu teaduslik uuri­mus, ent siiski see pole mitte teadus, vaid kunst. Siin pole elunähet mitte päevapilditatud. Me näeme kõiki niite, mis teda ühendavad teiste nähetega. Mitte osa teispoolsest ilmast ei avane meie ees, vaid nurgake siinsest maailmast, ja siinne maailm tervikuna saab meile mõttekamaks. Ka luuletaja-realist otsib midagi nähete taga, kuid need otsingud pole omavolilised. Inimese teadlik aru juhib neid kindlas sihis; nende suunda määravad ühiskondlikud tarbed ja vajadus valgustada elulisi küsimusi.

H. Paukson

„Romantika ja realism”, 1935