Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Iseseisvus tähendab rahvale kõige suuremat võimalust saada iseeneseks, s. t. teostada neid riiklikke ja kultuurilisi paleusi, mis juhivad tema edasitungi ole­vikust tulevikule. Iseseisvus avab teed ülematele väärtusharipunktidele religioonis, teaduses, kunstis, majanduslik-tehnilises elus ja õiguslikus korras.

Kuid iseseisvus seab ka ku­ristikkude äärde, languse võimaluste ette, millest sü­gavamaid enam ei või mõtelda. Sest nii kaua kui rahvas ripub teisest, kes temast vägevam, ei lase see teine, kui ta ise elujõu­line, teda mitte nii madalale sat­tuda, et see madalus vägeva­male enesele hädaohtlikuks võiks saada. Valitseva rahva eluhuvi, mis tendeerib olemasoleva riik­luse kooshoiule ja mis ei või sallida oma riiklises organismis väga suurel määral lagunevaid ollusi, surub alluva vähemalt välispidi kindlamatesse raami­desse, mis teda hoiavad ja keelavad täitsa raisku  minemast.

Iseseisvus aga lubab rahval ennast määrata kas kergemeel­sele elunaudingule, mis homsest ei küsi, kui ta aga silmapilgust rohkem lõbu saavutab, või tead­likule, enesele selgesti aruandvale ja tuleviku eest vastutust tundval tegutsemisele. Iseseisvana võib rahvas oma riiklikku paleust teostada, ehitada „igavest Roo­ma”, mis maapinnalt ei tohi ka­duda. Iseseisvana aga võidakse sattuda ka enese äraviskamise, rahvusliku enesetapmise kallakpinnale.

Igatahes ei ole iseseisvus mitte selleks, et tema varju all juua ja prassida ning elumaitsmise karikat põhjani tühjendada. Sel­leks ei ole tarvis vaba­dust. Sest ka isand võimal­dab oma orjale rahuldada ala­maid lõbuinstinkte nii palju, kui sellest temale otsekohest majanduslikku kahju ei tõuse. Ja meie maal on kõige viletsamatel ja raskematelgi aegadel kõrtsielu võinud lopsakalt oma mürgilisi õisi ajada.

Võib isegi ütelda, et allahei­detud rahvaste juures elunaudingut teatavatel aegadel hea meelega on nähtud Nii tunti enne Itaalia ühinemist Austrias rõõmu Põhja-Itaalia nooruse ülemeelikust lõbutsemisest, mille tõttu isamaa vabastamise aated tema ridades nii hõlpsasti pinda ei leidnud. Samuti olid vene valitsusele ikka meeldivamad Tartu üliõpilaskonna epikuurlu­sed kalduvused kui vene üli­koolide noorsoo poliitiline en­tusiasm, mis kippus maksva riigikorra vastasele tegevusele. Tänu sellele ei tunnud vene või­mud ka eesti rahvuslikkude üliõpilaste õiget poliitilist nägu, mida varjas – tol ajal sugugi mitte kattesuitsuna mõeldud – laialine ja avalik joomakommete kultus.

Vabadus, riiklik iseseisvus ei ole seega siis mitte joobumi­seks, olgu viinast, olgu „ar­mastusest”, olgu muust, mis ei luba teadlikult oma elurada käia, vaid ta on selleks, et kogu rahvas kui ka üksik rah­valiige võiks leida oma elu mõtte ja teostada sihte, mis peituvad selles ülemas elu ees­märgis.

Mis järgneb aga sellest meie haritlaskonnale, iseäranis akadeemilisele noorusele, kellele vanemate ja ühiskonna vaev ning töö annud kõrgema teadus­liku hariduse eesõiguse ja kes peab püüdma olla selle kõrguse vääriline, kuhu teised tema tõst­nud?

Negatiivselt: loobumine lõtvendavast Bacchuse ja Venuse teenistusest, piiripanemine vai­mule, mis ei tunnusta ei juma­likke ega inimlikke seadusi, millele ei ole midagi püha, mis kõige üle hirvitab ja ennast üle­val hoiab ainult veel oma vai­muteravuse arvatavast hiilgu­sest. Positiivselt: selle vaimu kasvatamine, mis hoidis püsti võõra ikke päevil paremaid “eesti tegelasi, mis võimustas ohvritele ja enesepiiramisele pikalda­ses võitluses saksa vähemuse ja vene riigivõimu vaimlise kui ka majandusliku surve vastu, mis kasvatas kindlust ja karastas tahet ning viis võidule vabadussõjas.

Selle vaimu juhiseks, mis meie riigi loonud, ei ole mitte natu­ralistlik toimetamine loomusun­dide ja pimedate instinktide jä­rele, mis mõeldav ainult seal kus ühiskondlikku korda ei tunta ja mille lõpukonsekventsiks kõigi sõda kõikide vastu. Ei ole tema aluseks ka mitte oletus tõekspidamiste igavesest muu­tumisest inimpõlvede vahetusel, mis jätab kõik relatiivseks ja ühtegi kindlat tugipunkti ei anna tahtele, vaid absoluut­sete väärtuste tunnusta­mine, mis kategooriliselt käsi­vad talitada tõe, õiguse, aususe, puhtuse, töökuse ja heatahtluse vääramata käskude järele ja teist teed ülepea mitte ei valida ei jäta.

Kuigi neist käskudest prae­gusel ajal palju näib meie juures tühjaks muutunud või oma kohustava autoriteedi kao­tanud olevat, ei ole nad mitte surnud, nagu ei ole kadunud küsimused, mille lahenduseks inimsugu nad aastatuhandete jooksul üles seadnud. Nad tu­levad ainult välja tuua rohkete väärarvamiste ja sofismide puru alt ja elus maksma panna. Ja iga haritlane, iga akadeemia kodanik on kõigepealt kutsutud selleks omalt poolt kaasa ai­tama. Sest ei ole ilma selge vahetegemiseta hea ja kurja, õige ja  ülekohtuse,   ilusa  ja inetu vahel ei kujunemist ise­loomuks ja isiksuseks ega are­nemist ning püsi riigi ja rahvana.

Ärgu põigeldagu sellepärast neist küsimusist kõrvale, vaid seatagu endid nendega silmsilma vastu, nähtagu vaeva ja võideldagu elu sisu ja väärtuste pärast, nagu tegid seda vabadusvõitle­jad meie rahva õiguse pärast ise oma saatust määrata. Nende kannatused ja veri on tee ava­nud iseseisvaks tegutsemiseks, meie asi on seda kasutada kõr­gemate inimvarade saavutami­seks ja täieliku elu loomiseks oma võimete ja annete piirides.

P. Põld

Üliõpilaslehest nr. 2/1928