Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

1. Maailmapilt üldiselt. Ümbrusega kohandumise tarbest tingitud võime vastu võtta muljeid, samuti inimese hingemehhanismi iseärasus ikka jälgida min­git eesmärki, viivad meid mõttele, et inimese maailmapilt ja ideaalne juhtjoon te­kib lapse hinges juba väga vara. See pole veel selgesti kujundatud või ühte väljendusse haara­tav, aga see kuidagi hõljub neis hingesfäärides, mis tunduvad meile tuttavad, mõistetavad ja on alati vastandiks küündimatusetundele. Hingelised liigutused võivad toimuda ainult suunatuna mingi ees­märgi poole. Eesmärgi püstitamine eeldab, nagu teada, vajalikku liikumisvõimalust ehk liikumisvabadust. Ei tule alahinnata liikumisvabaduse läbi tekkivat rikas­tumist. Esmakordselt põrandalt tõustes astub laps uude maailma, mille atmosfäär tundub talle kuidagi vaenulikuna. Ta võib tunda jõus, millega asetab end jalule, suurendatud tulevikulootust, esimeste liikumiskatsete, peamiselt käimaõppimise juures kogeda kas suuri või ka mitte mingisuguseid raskusi. Sää­rased muljed, sündmused, mis meile täiskasvanuile näivad tähtsusetud pisiasjad, omavad lapse hingeelus ja ta maailmapildi kujunemises määratut mõju. Nii moodustavad lapsed, kellel on liikumisraskusi, hari­likult sellise ideaalpildi, milles on palju kiireid liiku­misi. Seda on kerge tunda, kui küsitakse nende lemmikmängude ja elukutse valikut. Vastus (konduktor, kutsar jts.) tähendab, et neil on igatsus ületada kõiki puuduliku liikumisvabaduse raskusi, jõuda punktini, kus pole enam mingit alaväärsus- ega tahajäämistunnet — tunne, mis suureneb eriti siis, kui lapsed are­nevad pikkamisi või haiglaselt. Niisama tihti ilmneb, et lapsed, kes vigaste silmade tõttu saavad vaid puu­dulikult tunnetada maailma, püüavad maailmas näh­tavat haarata tugevamalt ja intensiivsemalt. Samuti haiglaste kõrvadega lapsed huvituvad sageli vaid meeldivalt kõlavaist helidest, eelistavad ja mõistavad neid, lühidalt — on musikaalsed (Beethoven).

Elundeist, mille abil laps püüab vallutada ümbrusmaailma, loovad püsivaid suhteid välismaailmaga pea­miselt meeled. Meeled aitavad kujundada maailma­pilti. Kõigepealt tuleks siin nimetada silma, millele vastu asetub ümbrusmaailm. Peamiselt just nähtav maailm tungib inimesele peale ja on peatoeks ta koge­mustele. Nii tekib visuaalne maailmapilt. Selle võrratu tähtsus seisab selles, et tal on kasutada püsivad, muutumatud esemed, mitte muutlikud ärritusallikad nagu enamasti teistel meeleorganitel, kõr­val, ninal, keelel ja suuremalt jaolt ka nahal. Teisel juhul astub tugevamalt esile kuulmisorgan ja loob rohkem kuuldavat maailma arvestava hingevõime (akustiline hing). Haruldasemad on motoorikud, inimesed, kes on kohastunud liikumisnähtustele. Haistmis- ja maitsemismeele ülerõhutus tekitab teisi tüüpe, kellest peamiselt esimene tüüp oma haistmisandega on ebapraktiline meie kultuuri jaoks. Pal­jude laste juures mängivad suurt osa liikumisorganid. Ühed sünnivad maailma elavamatena, neis on tung alati liikuda ja tegutseda, nende meel on suunatud peamiselt saavutustele, mille teostamiseks on vaja li­haste tegevust. Tegutsemistung ei soiku isegi unes, nad vähkrevad sagedasti rahutult voodis, eriti kui ta­havad sellega äratada ema õrna huvi. Siia hulka kuuluvad „siplevad“ lapsed, kelle rahutust peetakse nende veaks. Üldse leidub vaevalt last, kes elule vastu ei astuks nii silmade, kõrvade kui ka oma liikumisorganitega, et kõigile neile avanevaist muljeist ehitada oma maailmapilti. Me võime ainult siis inimest mõista, kui teame, millise organiga ta tunnetab elu vahetui­malt. Sest kõik suhted on siin tähtsad ja mõjutavad maailmapildi kujunemist ja lapse pärastist arengut.

2. Maailmapildi arengu elemendid. Neile hinge­organi erilistele võimetele, mis esijoones mõjutavad maailmapildi kujunemist, on omavahel ühine, et nende valikut, teravust ja mõju määrab inimese taoteldav eesmärk. Seda selgitab tõik, et igaüks ainult üht tea­tavat osa elust, ümbrusmaailmast, mingist sündmu­sest jne. eriti tajub. Inimene kasutab ainult seda, mida nõuab ta eesmärk. Seepärast võib ka seda ini­mese hingeelu külge mõista alles siis, kui on saadud pilt ta salajasest eesmärgist ja mõistetud selle kõike­haaravat mõju.

a)       Tajumused. Meeleorganite poolt vahenda­tud muljed ja ärritused annavad peaajus signaali, mil­lest mingisugused jäljed võivad säilida. Neile jälge­dele ehitub kujutlustemaailm, samuti ka mälestustemaailm. Tajumust ei saa aga kunagi võrrelda fotoaparaadiga, vaid tas sisaldub ka inimese omapära. Mitte kõike nähtavat ei tajuta, ja kui kaks inimest on vaadelnud sama pilti ja kui küsitakse nende tähelepanekuid selle kohta, siis võib saada kõige mitmekesisemaid vastuseid. Laps tajub oma ümbrusest ainult seda, mis mingil põhjusel sobib ta seni kujunenud omapäraga. Nende laste taju­mused, kellel eriti on arenenud nägemisrõõm, on pea­miselt visuaalset laadi, nagu suurema jao inimeste juu­res. Teised täidavad oma maailmapildi kuulmistajumustega. Nagu mainitud, pole tajumused täpselt sama­sed tõelisusega. Mida inimene tajub ja k u i d a s ta seda teeb, selles avaldub ta eriline omapära.

b)       Mälestused. Võisime nentida, et oma alu­seilt sünnipärase hingeorgani arenguvõime on seo­ses tegutsemissunni ja tajumisega. Otstarbekalt eesmärgile suundumise tendentsist kantuna on hingeorgan tihedaimalt seotud inimorganismi liikumisvõi­mega. Inimene peab kõik oma suhted välismaailmaga kokku haarama ja korraldama hingeorganis ja see kui kohanemisorgan peab arendama kõiki neid võimeid, mis on vajalikud indiviidi kindlustamiseks ning kuu­luvad ta eksistentsi juurde.

On selge, et hingeorgani individuaalne vastus eluküsimustele peab jätma jälgi hingelises arengus, nii et mälu- ja hindamisfunktsioonid on põhjustatud kohanemistendentsist. Alles mälestuste olemasolu laseb inimesel hoolitseda tuleviku eest. Kõik mäles­tused kannavad endas (mitteteadlikku) lõppeesmärki, nad ei ela meis rahulikult, vaid hoiatavad või innus­tavad. Päris „süütuid“ mälestusi ei olegi. Mälestuse tähenduse üle võib otsustada alles siis, kui on teada teda põhjustav lõppeesmärk. On tähtis, miks mä­letame teatud asju ja teisi mitte. Me mäletame neid sündmusi, mille meelespidamine on tähtis ja kasulik teatava hingelise suuna püsimiseks, ja unustame need, mille unustamine on sellele soodustav. Seega on ka mälu täielikult kohandatud eesmärgi otstarbekaks taotlemiseks. Jääv mälestus, olgu ka ekslik, ja, nagu enamasti lapsepõlves, ainult ühekülgset otsust sisaldav, võib, kui see on taoteldavale eesmär­gile kasulik, kaduda teadvuse ulatusest ja täiesti kan­duda käitumis-, tunde- ja käsitusvormidesse.

c) Kujutlused. Veel selgemini ilmneb ini­mese omapära ta kujutlustes. Kujutluste all mõiste­takse tajumuse taastamist ilma selle objekti juures­olekuta. Ta on seega reprodutseeritud, ainult mõtteis esile kutsutud tajumus, milline asjaolu omakorda näi­tab hingeorgani loomisvõimet. Ei ole nii, et ainult korratakse kord toimunud ja hinge loovast jõust mõju­tatud tajumust, vaid kujutlus on inimese erilaadist jälle täiesti kujundatud ja uus, talle omane kunstiteos.

On kujutlusi, mis kaugelt ületavad nende teravuse hariliku määra ja mõjuvad tajumustena, mis on nii intensiivsed, nagu ei oleks nad üldse kujutlused, vaid nagu oleks tõepoolest juures ärritust põhjustav ese. Sellisel juhul räägitakse hallutsinatsiooni­dest. Ka hallutsinatsioonid on hingeorgani loomin­gulised saavutused, kujundatud vastavalt inimese ees­märkidele ja kavatsustele. Seda selgitagu paremini järgmine näide:

Noor intelligentne naine on abiellunud vastu vanemate tahtmist. Vanemate vastumeelsus selle abielu suhtes oli nii suur, et tütrega katkestati kõik suhted. Aja jooksul hakkas naine ikka enam soovima leppimist, kuid paljud sellekoha­sed katsed luhtusid mõlema poole uhkuse ja trotsi tõttu. Abi­ellumisega oli naine, kes põlvnes väga lugupeetud perekon­nast, sattunud täiesti kehvadesse oludesse. Pealiskaudse vaatluse juures ei võinud aga midagi märgata eksiabielust ja naise saatuse pärast oleks võinud olla rahulik, poleks mõne aja pärast ilmnenud iseäralikke nähtusi.

Ta oli kasvanud isa lemmiklapsena. Mõlemate suhe oli nii südamlik, et sellise lõhe tekkimine oli hämmastav. Abi­elu suhtes kohtles isa tütart äärmiselt halvasti ja mõlemate eemaldumine oli põhjalik. Isegi lapse sünd ei äratanud vane­mais igatsust selle nägemiseks ja tütrele lähenemiseks. Naine kannatas raskesti vanemate käitumise pärast, sest teda riivas valusasti ülekohtu kannatamine asjas, kus tal oli ilmselt õigus.

Tuleb arvestada, et naise meeleolu oli täielikult tema auahnuse mõju all. Alles see iseloomujoon selgitab, miks tal nii raske oli taluda tüli vanematega. Ta ema oli vali, õiglane naine, kes kindlasti omas väärtuslikke omadusi, aga ka tütre vastu tarvitas valju kätt. Ta oskas, vähemasti väli­selt, alistuda ka mehele, kaotamata seejuures oma tähtsust. Isegi seda alluvust rõhutas ta teatava uhkusega. Asjaolu, et perekonnas oli ka poeg, kes kui meesvõsu ja lugupeetud nime tulevane pärija nõudis enesele kõrgemat hindamist kui tütar, piitsutas viimase auahnust veel eriti. Raskused ja kitsikus, mida ta seni veel kunagi polnud tundnud, panid teda kasvava meelepahaga mõtlema vanemate ebaõiglusele.

Nüüd, ühel ööl enne uinumist, oli tal järgmine ilmutus: uks avanes, jumalaema astus ta juurde ja ütles: „Kuna ma sind armastan, teatan sulle, et sa sured detsembri keskel; valmistu selleks.“

Naine polnud sellest küll kohkunud, äratas aga oma mehe ja jutustas talle kõik. Järgmisel päeval teatati sellest ars­tile. See oli hallutsinatsioon. Naine oli veendunud oma õigesti kuulmises ja nägemises. Esimesel silmapilgul on see arusaamatu. Alles siis, kui kasutame oma võtit, võime saada mõningaid seletusi. Vanematega on tüli, naine on viletsuses, ta on auahne ja, nagu uurimus näitab, püüab teis­test üle olla. Seega on mõistetav, et inimene, püüdes välja ulatuda antud sfäärist, lähendab end jumalusele ja astub temaga kahekõnesse. Mõeldagu, et jumalaema oleks jäänud ainult kujutlusse nagu palvetajate juures. Keegi ei leiaks selles midagi iseäralikku. See ei rahulda naist, ta vajab tugevamaid argumente. Kui mõistame, et hing on võimeline selliseks kunsttükiks, siis kaotab asi kõik mõistatuslikkuse. Kas pole iga inimene und nähes samasuguses olukorras? Eri­nevus on ainult selles, et see naine võib und näha ärkvelgi. Tuleb arvestada, et ta auahnus praegu on eriti pingul alandustundest. Ja nüüd märkame, et ta juurde tõepoolest tuleb üks teine ema, ja just see, keda peetakse heldeimaks emaks. Need emad peavad seisma teineteisega teatavas vastuolus. On ilmunud jumalaema, sest oma ema pole tulnud. Ilmutus vihjab süüdistavalt oma ema puudulikule armastusele. Naine otsib ilmselt teed, kuidas paremini võiks vanemaile näidata nende ülekohut. Detsembri keskpaik pole samuti päris tähendusetu aeg. See on aeg, millal enne jõulu inimeste elus kujunevad südamlikumad suhted, nad muutuvad enamasti soojemaks, kingivad vastastikku jne., aeg, mil palju lähemale nihkub ka leppimisvõimalus. Nii võib mõista, et see ajatähis on teatud seoses noore naise ühe eluküsimusega.

Esialgu on ainult võõrastav, et jumalaema sõbralikku lähenemist saadab ebakõla — peatse surma kuulutus. Asja­olu, et ta otse rõõmsasti teatab seda oma mehele, peab midagi tähendama. Ka ulatub see ennustus nüüd üle perekonnapiiride, järgmisel päeval kuuleb sellest juba arst. Nüüd on kerge saavutada ema külastust. Mõned päevad hiljem ilmus aga jumalaema teiskordselt ja rääkis jälle samad sõnad. Minu küsimusele, kuidas toimus kohtumine oma emaga, jutustas noor naine, et ta ema ei mõistvat veel küllalt hästi oma ülekohut. Vana juhtmotiiv kerkis nii jälle esile. Jälle sei­sis asi selles, et polnud veel saavutatud üleolekut emast. Nüüd püüti vanemaile olukorda selgitada ja siis toimus kohtumine isaga, mis õnnestus hiilgavalt. Järgnes liigutav stseen. Aga ikka veel polnud naine rahuldatud, sest ta jutus­tas, et isa olemuses olnud midagi teatraalset. Ja miks oli ta siis lasknud ennast niikaua oodata! Kalduvus pidada teist ülekohtuseks ja esineda ise kui õige, kui võitja, püsis veel ikka.

Senise vaatluse põhjal võime seega öelda: hallutsinatsioonid esinevad kõrgeima hingelise pingutuse mo­mendil, seisundis, milles inimene kardab oma eesmärgilt kõrvaletõrjumist. Pole kahtlust, et sellised hal­lutsinatsioonid varem ja võib-olla ka praegu mahajäänud paikkondades omavad suurt mõju. Mõningad reisijate kirjadest tuntud hallutsinatsioonid tähen­davad ilmutusi, nagu neid kohtavad kõrberändurid, kui nad satuvad raskustesse, kannatavad nälga, janu, väsimust ja eksimist. See on suurima häda pingutus, mis kannataja kujutlusjõudu sunnib end oleviku suru­tisest täieliku selgusega tõstma värskendavasse olu­korda. See julgustab väsinut, elustab vankuja jõudu, teeb teda tugevamaks või vähemtundlikuks, või mõjub kui palsam, kui narkoos.

Hallutsinatsiooninähtus ei tähenda meie jaoks õigupoolest midagi uut — samataolist leidsime juba tajumuste, mälestuste ja kujutluste olemuses, sama leiame ka unenägudes. Kujutluste intensiivistamise ja kriitika väljalülitamisega võib kergesti toime tulla seda laadi saavutustega. Tuleb meeles pidada, et alati muretsevad erilist laadi olukorrad ise oma lahendumise eest. Sellised saavutused tekivad inimese juures hädaseisundis ja võimuähvarduse mulje mõjul, kui ta oma nõrkustundest aetuna püüab neid ületada. On sellise olukorra pinge erakordselt suur, siis ei hoolita enam kriitikast. Siis võib vastavalt juhtmõttele „Aita ennast, kuidas saad“ kujutlus muutuda hallutsinat­siooniks.

Hallutsinatsiooniga sugulane on illusioon. Ta erineb eelmisest ainult sellega, et illusiooni puhul on olemas väline lähtepunkt, ainult iseäralikul viisil valesti mõistetud, nagu näiteks Goethe „Metshaldjas“. Põhjus — nimelt hingeline hädaseisund, on sama.

Veel üks juhtum selgitagu, kuidas hingeorgani loov jõud suudab hädaseisundis tekitada hallutsinatsiooni või illusiooni.

Mees väljapaistvast perekonnast, halva kasvatuse tõttu mitte midagi saavutanud, täitis üht alamat kirjutajakohta. Ta oli kaotanud kõik lootuse saavutada tulevikus veel silma­paistvuse. Koormavale lootusetusele lisandusid ümbrus­konna etteheited, suurendades veel ta hingelist pinget. Ses olukorras andus ta joomisele, mis võimaldas unustust ja enese vabandust. Lühikese aja pärast tuli ta deliiriumidega haiglasse. Deliiriumid on olemuselt sugulased hallutsinatsioonidega. Teatavasti on joomahullustuse juures hallutsinatsiooni harilikem kuju hiirte või mustade loomade nägemine. Esineb ka teisi hallutsinatsioone, olenevalt pat­siendi elukutsest. Meie patsient sattus arstide kätte, kes olid karmid alkoholivastased ja haiglas tarvitasid valju režiimi. Ta vabanes täielikult alkoholist, lahkus haiglast tervenenult ja jäi kolmeks aastaks karskeks. Siis tuli ta haiglasse teiste hädadega. Ta jutustas, et alati nägevat oma töö juurde — ta oli nüüd mullatööline — ilmuvat meest, kes irvitavat ta üle. Kord selle üle eriliselt vihastu­nud, võttis ta oma tööriista ja viskas ilmutuse pihta, et näha, kas peitub seal tõesti elav inimene. Kuju põikas kõrvale, tungis siis ta kallale ja peksis teda.

Selle juhtumi puhul ei saa enam rääkida tondist, hallutsinatsioonist, sest kujul olid olnud päris reaal­sed rusikad. Seletus on lihtne: harilikult ta hallutsineeris, proovi tegi aga toelise inimesega. Selgus, et mees, hoolimata alkoholist vabanemisest, oli langenud üha edasi. Ta oli kaotanud oma koha, välja tõugatud kodust ja elatus mullatöödest, mida nii ta ise kui ka ta kodused pidasid madalaimaks tööks. Läbielatud hingeline pinge polnud kadunud. Alkoholist vabane­mine, hoolimata määratust paremusest, oli jätnud teda siiski vaid ühe lohutuse võrra vaesemaks. Joo­misele andudes võis ta oma esimesest elukutsest loo­buda. Kui kodus tehti etteheiteid, et ta midagi ei suuda, näis talle vihjamine ta joodiklusele vähemhaavav kui osutamine ta võimetusele. Pärast tervenemist tuli tal jälle näkku vaadata tõelisusele ja olukorrale, mis polnud vähem raske ning rõhuv kui endine. Kui ta ka nüüd midagi ei saavutaks, poleks tal enam vabandust alkoholismigagi. Ses hingehädas ilmusid jälle hallutsinatsioonid. Ta oli jälle sisse elanud oma varasemasse seisukorda, ta vaatles asju nii, nagu oleks ta ikka veel joodik, ja väljendas sellega õigesti, et terve ta elu on rikutud joomisest ega või nüüd enam paremaks muutuda. Haigena võis ta loota vabastumist oma uuest vähelugupeetavast ja talle seetõttu vastumeelsest elukutsest, ilma ise selleks otsust tege­mata. Ja nii püsis mainitud nähtus, kuni saabus abi ja ta läks haiglasse. Nüüd võis ta enesele lohutuseks öelda, et ta oleks saavutanud palju rohkem, kui ta poleks sattunud joomakire õnnetusse. Nii võis ta ikka veel kõrgel hoida oma enesetunnet. Mitte lasta seda vajuda, püsida veendumuses, et ta oleks võime­line suurteks saavutusteks, kui teda poleks tabanud see õnnetus — see oli talle palju tähtsam kui töö ise. Sellega oli ta saavutanud oma võimusuuna ja võis kin­nitada, et teised pole temast paremad, vaid et tal ainult oli teel fataalne raskus, mida polnud võimalik kõrvaldada. Selles meeleolus, kus ta lohutavat vaban­dust otsis, tekkis temas otsekui päästjana ilmutus irvi­tavast mehest.

3. Fantaasia. Järgmine hingeorgani kunstiline saavutus on fantaasia. Selle jälgi võib leida kõigis käsiteldud nähtustes. See on samataoline liikumisprotsess nagu nende hingeliste saavutuste juures, kus teatavad mälestused tõugati esiplaanile või kus moo­dustati kujutlused. Ka fantaasia juures moodustab olulise osa ettenägevus, mida liikuv organism loomu­sunniliselt peab omama. Fantaasiagi on seoses orga­nismi liikuvusega ja pole ise muud kui üks ettenägevuse vorme. Kuna laste ja täiskasvanute fantaasiatest räägitakse kui päevaunenägudest, õhulossi­dest, siis on selge, et siin on tegu kujutlustega, mis käsitlevad tulevikku, mille poole suundub inimene ja mida ta omal kombel ette nähes püüab välja kujun­dada.

Lapsefantaasiate uurimisel selgub, et olulisem tegur neis on võimumäng, et neis peegelduvad auahnuse eesmärgid. Enamik fantaasiaist algab sõnadega: „Kui ma kord suureks saan“ ja muud sellist. Kuid leidub ka täiskasvanuid, kes ikka veel elavad nii, nagu saak­sid nad kunagi suureks. Võimusuuna selge väljaku­junemine näitab jälle, et hingeelu võib areneda ainult siis, kui on mingi eesmärk. Inimkultuuris on selleks eesmärgiks enda maksmapanek. Neutraalsete eesmärkide juures ei püsita peaaegu kunagi, sest ini­meste ühiselu saadab lakkamatu enesemõõtmine. See­juures tekib üleolekuigatsus ja tarve püsida konkurentsis võidukana. Seetõttu on ettenägevuse vormid, mida leiame lapsefantaasiais, reeglipäraselt võimukujutelmad.

Nende kujutluste piiride, fantaasia suuruse jaoks ei saa asetada mingeid reegleid, või teiste sõnadega, siingi ei tohi langeda üldistamisse. Ülalöeldu keh­tib suure hulga juhtude kohta, üksikuil juhtudel see võib olla aga teisiti. On selge, et tugevamini arendavad oma fantaasiat need lapsed, kes vaatlevad reaalset elu vaenulike silmadega, millise seisukohaga on harilikult seoses ka tugevam ettevaatuse pingutus. Nii on nõrkadel lastel, kellele elu pakub nii mõndagi halba, tugev fantaasia ja kalduvus fantaseerimiseks. Kaugemaks tulemuseks on sageli arengustaadium, mil­les fantaasia võetakse appi reaalelust väljahiilimiseks, kus fantaasiat kasutatakse reaalelu taunimiseks. Ta on siis selle inimese võimujoobumus, kes end välja on tõstnud elumadalusest.

Mitte ainult võimusuund ei avaldu fantaasias, vaid ka ühiskonnatundel on siin suur osa. Lastefantaasia pole peaaegu kunagi niisugune, et tas maksvusele pää­seb ainult lapse võim, vaid see võim näib kuidagi ole­vat tarvitatud teiste kasuks. Sellised on näiteks fan­taasiad, mille sisu tipneb sooviga olla päästja, aitaja, inimesile kahjuliku koletise võitja jne. Tihti fantaseeritakse, et ei olda pärit perekonnast, milles kasva­takse. Hulk lapsi on veendunud, et nad põlvnevad õigupoolest teisest perekonnast, et ühel päeval selgub tõde ja tõeline isa (alati mingi kõrge isik) tuleb ning viib nad ära. See nähtus esineb enamasti laste juures, kellel on tugev alaväärsustunne, kes kannata­vad puudust, alandust või oma miljöö külmust. Tihti avalduvad suurusideed juba lapse välises hoiakus, nad teevad, nagu oleksid nad juba täiskasvanud. On pea­aegu haiglasi fantaasiamoodustisi, näiteks kui mõnele lapsele eriliselt meeldivad kõvakübarad ja suitsuot­sad, või kui tüdrukud kavatsevad saada meesteks. Pal­jud tüdrukud eelistavad ses meeleolus käitumist või riietust, mis pigem sobiks poistele.

Leidub lapsi, kelle kohta kurdetakse, et neil on liiga vähe fantaasiat. See on kindlasti vale järeldus. Need lapsed kas ei väljendu või on siin teised põhju­sed, mille pärast võidakse koguni võidelda fantaasia tekkimise vastu. Võimalik, et laps nii saavutab tugevustunde. Kramplikus tõelisusega kohastumise püü­des tundub fantaasia neile lastele ebamehelikuna või lapsikuna ja see tõrjutakse eemale. On juhtumeid, kus säärane eemaletõrje läheb liiga kaugele ja fantaasia näib puuduvat peaaegu täielikult.

4. Unenäod (üldist). Peale päevaunede on veel teine, väga vara esinev nähtus, mis avaldab suurt mõju. Need on unenäod. Üldiselt võib öelda, et neis esineb samasugune lapse unistamismeetod kui päevaunelmaiski. Vanad kogenud psühholoogid on vihjanud sellele, et inimese unenägude järgi on kerge pal­jastada ta iseloomu. Tõepoolest on unenägu nähtus, millega inimese mõtlemine kõigil aegadel on väga palju tegelnud. Nagu päevaunistused on nähtused, mis saadavad inimese tahet olla ettenägelik, nähtused, mis esinevad, kui inimene tegutseb oma tuleviku raja­miseks ja kindlustamiseks, nii on lugu ka unenägu­dega. Väljapaistev erinevus on ainult see, et päevaunistustest saab veel hädapärast aru, kuna unenägude juures seda juhtub väga harva. See mõistmatus on iseäralik kurioosum ja seepärast võidakse kergesti katsuda väita nende nähtuste ülearusust. Olgu kohe öeldud, et unenägudes avaldub jälle selle inimese võimujoon, kes seisab mingi küsimuse ees ja püüab seda omal viisil lahendada. Unenäod on meile suureks abiks hingeelu vaatlusel ja nende juurde pöördume veel tagasi.

5. Sissetundmine. Ettenägemise funktsiooni juu­res, mis liikuvaile organismidele on vältimatu, sest nad on alati asetatud tulevikuküsimuste ette, tuleb hingeorganile abiks veel võime tunnetada mitte ainult tõeliselt olevat, vaid ka aimata edaspidi saabuvat või teises inimeses toimuvat. Sellist võimet nimetatakse „sissetundmiseks“. Sissetundmisvõime on inimese juures äärmiselt tugevasti arenenud. See on nii laial­dane nähtus, et seda võib leida igalt hingeelu alalt. Tingimuseks on ka siin ettenägelikkuse tarve; sest kui mul on tarvidus kujutella, mõelda, kuidas toimiksin mingi küsimuse tekkimisel, siis olen sunnitud otsustama nende tundmuste üle, mis tekiksid praegu veel mitte valminud olukorrast. Sissetundmine tekib juba kellegagi kõneldes. On võimatu saada kontakti inimesega, kui ei tunta sisse ta olukorda. Erilise kuns­tilise väljakujunemise saavutab sissetundmine näi­dendis. Sissetundmise nähtused esinevad ka juh­tudel, kui inimest valdab omapärane tunne, märgates teist viibivat mingis hädaohus. Siin on sissetund­mine mõnikord nii tugev, et tahtmatult tehakse tõrjeliigutus, ehkki ise ei olda otseselt hädaohus. Edasi on tuntud tagasitõmbeliigutus, mida tehakse käega, kui lastakse kukkuda klaas. Tihti võib keeglimängu juures jälgida, kuidas mõned mängijad tahavad otse­kui kaasa teha kuuli liikumist, saadavad seda terve oma kehaga, nagu võiksid nii mõjutada ta jooksu. Sa­masugused nähtused on tunded, mis tekivad, kui nähakse kedagi puhastamas kõrgelasetsevat akent või kaasa elatakse kellegi kõnes takerdumine. Vaevalt saame teatris hoiduda kaasa tundmast ja mitmesugu­seid osi oma sisemuses kaasa mängimast. Meie elamu­sed on tihedaimas seoses sissetundmisega.

Võimalus tunda nii, nagu oldaks keegi teine, on seletatav ainult sünnipärase ühiskonnatundega. See on tõeliselt kosmiline tunne, kõige kosmilise sõltu­vuse peegeldus, mis elab meis, mida me ei saa päri­selt vältida ja mis annab meile võime sisse tunda väl­jaspool meie keha piire asetsevaisse asjusse.

Nagu ühiskonnatundel, nii on ka sissetundmisel mitmesuguseid astmeid, mida samuti võib jälgida juba lapsepõlvest. Mõned lapsed kohtlevad nukke nagu elavaid olendeid, samal ajal on teistel ainult huvi järele vaadata, mis on nende sees. Ühiskonnasuhete ärajuhtimine kaasinimesilt elutuile või väheväärtuslikele asjadele võib inimese arengu viia täieli­kule luhtumisele. Loomapiinamine, mida nii tihti näeb laste juures, on mõeldav kas ainult sissetund­mise peaaegu täielikul puudumisel teise elava ole­vuse tundmusse, või ümberpöördult — oletades taotletud sissetundmist teise hirmu ning valusse. Edasi võivad sellised lapsed huvituda asjust, mis on täht­susetud kaasinimeseks arenemise jaoks, nad ei hooli teiste huvidest ja mõtlevad vaid enestele. Kõik need nähtused olenevad sissetundmise väikesest määrast. Lõpuks võib sissetundmise puudumine viia täielikule keeldumisele koostööst ühiskonnaga.

6. Inimese mõju teisele inimesele (hüpnoos ja sugestioon). Küsimusele, kuidas üldse on võimalik mõjutada teist inimest, tuleb individuaalpsühholoogilisest seisukohast vastata, et ka siin on tegu kokkukuuluvusnähtustega. Kogu meie elu toimub eeldusel, et on võimalik vastastikune mõjutamine. Eriti rõhuta­tud on see teatavail juhtudel, nagu õpilase ja õpetaja, vanemate ja laste, mehe ja naise vahekorras. Vastu­tulek teise mõjudele oleneb teatava määrani ühiskonnatundest. Mõjutatavuse aste oleneb aga ka sellest, kuivõrd mõjutaja näib arvestavat mõjutatava õigusi. Kestev mõju inimesele, kellele sellega tehakse ülekohut, on võimatu. Mõjutamine sünnib hõlpsamini, kui teine tunneb oma õiguse olevat hästi kindlusta­tud. See seisukoht on eriti tähtis kasvatuse jaoks. On võimatu soovitada või koguni teostada teistsugust kasvatust. Meie seisukohta arvestav kasvatus on mõ­juv seetõttu, et ta lähtub ürgseimast — kokkukuuluvustundest. Ta ei anna ainult siis tulemusi, kui teine sihilikult püüab vabaneda ühiskonnatunde mõjust. Aga ka see ei sünni nii kergesti, vaid eeldab pikka võitlust, mille jooksul kord-korralt on rebenenud sidemed ümbrusmaailmaga, nii et ollakse täis oposit­siooni ühiskonnatunde vastu. Siin on igasugune mõ­jutamine raskendatud või võimatu ja inimene vastab igale mõjutamiskatsele vastuaktsiooniga. (Opositsioonivaim.)

Seetõttu on loomulik, et lastel, kes tunnevad end ümbruskonna poolt kuidagi rõhutuina, on vähe võimet ning kalduvust kasvatajate mõjutuste järgimi­seks: küll esineb aga arvukaid juhtumeid, kus väline surve on nii tugev, et eemaldab kõik vastuseisu ja näi­liselt võetakse vastu ning järgitakse iga mõjutust. Kuid varsti võib veenduda, et sellele kuulekusele ei või omistada mingit väärtust. Tihti esineb see nii grotesksel viisil, et muudab inimese võimetuks elu jaoks (pime sõnakuulmine), et inimene ootab kõigi vajalike sammude ja toimingute puhul ikka jälle käskimist. Liialdavas alistumises peitub suur häda­oht, sest tihti sirguvad neist lastest inimesed, kes kuulavad igaühte ja käsu peale toimivad kuritöidki. Neil on eriti roimarijõukudes kohutav osa, sest nad on alati täidesaatvad käed, kuna jõugu juht hoidub enamasti kõrvale. Need inimesed ilmutavad uskumatult kaugeleküündivat kuulekust ja võivad ses koguni leida rahuldust oma auahnusele.

Piirdudes aga ainult normaalsete juhtudega, võime tähele panna, et kõige enam lasevad end mõjutada, mõista ja arvestada need, kelle ühiskonnatunne on kõige vähem vintsutatud, kuna halvim lugu on nen­dega, kelle tung ülespoole, igatsus üleoleku järele on saavutanud eriti kõrge määra. Tähelepanek kinni­tab seda igapäev. Kui vanemad kaebavad oma lapse üle, siis väga harva pimeda kuulelikkuse pärast, vaid just sõnakuulmatuse üle. Selliste laste uurimine näi­tab, et nad püüavad välja kasvada oma ümbrusest, murdes võimaluse korral oma väikese elu normid, kuna nad eksliku kohtlemisega on tehtud ligipääsmatuks kasvatusvõtetele. Intensiivne võimupüüdlus seisab seega pöördvõrdelises vahekorras kasvatatavusega. Ja siiski on meie koduse kasvatuse eesmärgiks enamasti lapses auahnuse ülespiitsutamine ja suurusideede ära­tamine. Mitte just mõtlematusest, vaid seepärast, et kogu meie kultuuri läbib suurusidee tendents ja annab sellesuunalisi tõukeid. Nii on perekonnas nagu kultuuriski esijoones tähtis, et üksik esineks erilise hiil­gusega ja ületaks mingil viisil teisi. Edevuse pea­tükis näidatakse, kui sobimatu on see auahnusele kasvatamise meetod ja millistele raskustele nii võib sattuda hingeline areng.

Samataolises seisukorras kui need, kes tingimatu kuulekusega täidavad igat ümbrusmaailma nõudmist, on ka iga meedium. Tarvitseb vaid teostada otsus kord teatava aja jooksul teha kõik, mis nõutakse. Sää­rane nähtus on ka hüpnoosiks ettevalmistuste aluseks. Üldiselt võib siin tähendada järgmist: keegi võib öelda ja uskuda, et tal on tahe hüpnoosiks, kuid siiski võib tal puududa hingeline valmisolek alistumi­seks. Ja võidakse ka päris otsustavalt keelduda ja siiski sisemiselt valmis olla alistumiseks. Hüpnoosis on tähtis ainult meediumi hingeline hoiak, mitte tema sõnad või usk. Selle tõsiasja valesti mõistmisest on tekkinud suur segadus, sest hüpnoosis on enamasti tegu inimestega, kes näivad tõrkuvat ja lõpuks siiski alistuvad hüpnotiseerija nõudmistele. Sel val­misolekul võivad olla mitmesugused piirid, nii et hüp­noosi resultaadid on iga inimese juures isesugused. Mingil juhul ei olene aga hüpnoosile valmisoleku piir hüpnotiseerija tahtest, vaid meediumi hinge seadumisest.

Hüpnoos on oma olemuselt üks une liike. Mõis­tatuslik on ta vaid seepärast, et seda und tuleb teki­tada, et ta järgneb alles teise käsule. Käsk aga mõjub ainult siis, kui ta tabab seda, kes on valmis teda vastu võtma. Nagu mainitud, on siinjuures otsustav mee­diumi isiksuse olemus ja areng. Ainult siis, kui keegi on arenenud nii, et ta kriitikata alistub teise mõjuta­misele, on võimalik tekitada seda omapärast uneseisundit, mis rohkem kui loomulik uni võimaldab liiku­misvõime väljalülitamist, niivõrd, et lõpuks võidakse käsuandja poolt mobiliseerida ka liikumistsentrumid.

Kõige kindlamini välja lülitatud on aga meie kul­tuuri jaoks tähtsaim hingeorgani saavutus — arvus­tusvõime. Meedium on n.-ö. pikendatud käsi, hüp­notiseerija organ, ja funktsioneerib tema ülesandel.

Enamik inimesi, kellel on kalduvus teisi mõjutada, peavad seda võimet, nagu üldse igasugust mõjutamisvõimalust, mingiks saladuslikuks fluidumiks, iseära­likuks jõuks, mis olevat neile omane. See põhjustab suuri pettusi ja telepaatide ning hüpnotiseerijate vastikuid liialdusi. Nende kohta peab ütlema, nad haavavad sel määral inimväärtust, et iga vahend oleks õigustatud nende tegevuse lõpetami­seks. Sellega pole öeldud, et nende poolt korraldatud nähtused põhineksid pettusel. Ei, inimolend on just nii väga kalduv alistumisele, et ta võib ohvriks lan­geda inimesele, kes esineb kõikvõimsuse poosis. Sest inimesed oma enamuses on tihti meeleolus alistuda ilma kaalumata, tunnustada autoriteeti, lasta end petta ja sisse vedada, üldse kriitikata alistuda. See kõik loo­mulikult ei too korda inimkoosellu, vaid tekitab alis­tuvate pärastisi mässe. Ühelgi telepaadil või hüpnotiseerijal pole oma katsetega kauemat aega õnne olnud. Tihti oli nii, et ta sattus kellelegi inimesele, nn. mee­diumile, kes ta lihtsalt „sisse vedas“. Seda on koge­nud juba tähtsad teadusmehed, kes meediumidele taht­sid lasta mõjuda oma jõudu. Mõnikord on ka segajuhtumeid, kus meedium on n.-ö. petetud petis, osalt petab, osalt alistub. Aga jõud, mida näeme siin tegut­sevat, ei kuulu kunagi hüpnotiseerijale, vaid on alati meediumi alistumissoov, see pole mingi nõiajõud, mis mõjub meediumile, vaid parimal juhul hüpnotiseerija petmiskunst. On aga keegi harjunud elama omaenda elu ja teiste väiteid mitte ilma kaalumata vastu võtma, siis loomulikult ei saa teda hüpnotiseerida ja ta ei ilmuta kunagi kummalisi telepaatilisi nähtusi. Sest kõik need nähtused on vaid pimeda kuulekuse ja nõrkustunde vili.

Samas seoses tuleb mainida ka sugestiooni. Selle olemust saab mõista alles siis, kui reastada ta üldisimas mõttes muljete hulka. On arusaadav, et inimene ei saa üksnes muljeid, vaid seisab ka nende mõju all. Muljete vastuvõtmine pole päris tähtsusetu, sest nad mõjuvad edasi. Ja kui nad on teise inimese nõudmised, veenmiskatsed, siis võib rääkida sugestioonist. Siis puutub see mingi mõjusa vaate muutmisse või kinnitamisse, mis selgesti esineb ta kandja juures. Raskem probleem algab õigupoolest asjaoluga, et inimesed reageerivad väljasttulevaile mõ­jutustele mitmesuguselt. Ka see mõju oleneb vastava inimese iseseisvuse määrast. Siin tuleb märkida kahte tüüpi. Ühed ülehindavad kergesti teiste arvamusi, hoolivad vähe enese vaadetest, olgu need siis õiged või valed. Nad väärtustavad liialt teiste isikute tähtsust ja sobitavad end kergesti nende arvamustele. Ärkvelsugestiooniks ja hüpnoosiks on nad eriti kohased. Teine tüüp võtab kõike väljast tulevat kuidagi solva­misena ja peab õigeks ainult enese arvamust, muretse­mata tõe või ebatõe üle. Mõlemad tüübid kannatavad nõrkustunnet; teine tüüp sellist, mis ei talu midagi vastu võtta teiselt. Need inimesed satuvad enamasti kergesti konflikti ja arvavad, et nad on eriti vastuvõt­likud teiste sugestioonile. Seda käsitust tugevdavad nad aga ainult selleks, et mitte muutuda vastuvõt­likuks, nii on nendega ka muidu raske midagi peale hakata.

Alfred Adler

„Inimesetundmisest”, 1939