Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Gustav Suits: Kogutud luuletused. Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, Tartu, 1938. 349 lk.

Ikka enam hakkab meie kirjanduses arenema kalduvus tagasivaadeteks, pilguheideteks sellele, mis on juba saavutatud. See, mis hiljuti oli kääriv, elav elu, millest oldi kaasa kistud, mille voolus liiguti, ilma et iga kord täpsemalt teati, kuhu see viib, esineb lõpetatuna, kanoniseerituna, oma kindla ajaloolise kohaga — küll mitte surnuna, kuid teatud mõttes juba minevikuna ja taustana. Väliselt see ilmneb muu seas kogutud teoste väljaannetes, või mahukates üksikute autorite toodangu antoloogiates, mille kaudu saab määrata nende loomingu ulatust ja piire. Sääraste väljaannete varal oleme saanud täpsema pildi näiteks proosa alal Tuglase ja värsi alal Marie Underi kunstist. Peab vist möönma, et alles pärast seda, kui ilmus Underi ulatuslik antoloogia „Ja liha sai sõnaks”, sai täiesti selgeks tema valitsev seisukoht meie pärastsõjases luules: tema lai aineala, tema alati elastiline ja kõigele lahtine vaim, tema intensiivsus ja erksus ning ta kõikjal avalduv kujundusvõime, mis on võrdne tema haarava lürismiga, ei oleks ilma selle koguta vististi olnud nii ilmsed. Enne oli meil meeles hulk temalt saadud võluvaid või sügavaid elamusi, kuid neid terviklikuks pildiks siduda oli raske, kui mitte võimatu. Pärast antoloogia avaldamist sellevastu saime teadlikuks kindlailmelisest, avarast isiksusest, kelle saavutus tervikuna seisab ülalpool igasugust poleemikat.

Oleks võinud arvata, et Gustav Suitsu kuju oli ammu meie teadvuses kindlalt äärjoonestunud. Paari aastakümne kestel on temalt ilmunud ainult üksikuid algupäraseid värsse ning ,,Kõik on kokku unenägu” ja „Lapse sünd” moodustavad veel tänini tema luuletajaarengu sihtjaama. Valikkogusse „Aastate aknal” oli ta juba ise paigutanud selle osa oma loomingust, mis tundus talle ilmekaim ja püsivaim. Kuid vaevalt sai ükski selle valiku lugeja lahti muljest, et selles ei sisaldunud kaugeltki kogu Suits — et see poeet oli märksa nüansikam ja huvitavam kui see suhteliselt väike raamat andis aimata. Selletõttu oli kõigiti tervitatav, kui pisut enam kui aasta tagasi sai teatavaks tema kavatsus koondada kogu oma värsitoodang ühte köitesse.

See kavatsus on nüüd saanud teoks. Umbes kolme-ja-poole-saja-leheküljelises, A. Johani poolt peenelt illustreeritud ja trükitehniliselt õige õnnestunud köites leiduvad nüüd koos kui mitte just täpselt kõik tema värsid, siis vähemalt ligikaudu kõik, mis neis on olulist. Tõlked on jäänud täiesti kõrvale, ja samuti puudub näiteks mõni omal ajal „Elu tules” ilmunud värske, kuid autori arvates nähtavasti liiga ebaküps pala. Me vist ei eksi, kui oletame, et Suits oma „Kogutud luuletustesse” on koondanud kõik selle, mida ta veel peab arvestamisväärseks. Ruumi on leidnud ka tema pikemad poeemid „Lapse sünd” ja „Ohvrisuits”. Milline on kogumulje?

Ei ole kahtlust, et pärast selle köite läbilugemist oled veendunud Suitsu ande suurest ulatusest, selle varjundirikkusest ja võimest leida ikka uusi ja uusi lähtekohti, rütme, stiile, pilte, vastavalt meeleolule ja sisule. Ta ei paista end üldse kordavat, välja arvatud „Elu tules”. Igal pool on uusi ideesid ja tagapõhju, sisu on niisama mitmekülgne kui vorm, maailmavaateline külg niisama huvitav kui tundeelu erksus. Ühekordne, täiuslikult edasi antud impressioon, filosoofiline mõlgutlus, terve ajajärgu elamusi kehastav sümbol („Sapine kuu”), peidetud autobiograafiline pihtimus, revolutsiooniline protest aja olude vastu, lai, saatuslikku maailmaajaloolist hetke võimsalt haarav panoraam („Koduretk”), ekspressionistlikult teritatud naturalism (,,Kelle eest”), kord leebelt irooniline, kord sapine epigramm — see pikk loetelu mainib ainult mõningaid Suitsu luule momente, suutmata ligikaudseltki hõlmata selle sisaldust. Peenim virvendus, tugevaim kontuur leiavad temas võrdselt täiusliku käsitleja. Tema vorm võib olla selge ja läbipaistev või jällegi nii varjav ja komplitseeritud, et ainult hoolsaim analüüs pääseb tuumani välja. Otse hämmastav on see kultuuriliste mõjutuste hulk, mis Suitsul on ümber töötunud küpseks, läbini individuaalseks luuleks. See on nii suur, et sellesse köitesse näib olevat mahutatud otsekui Euroopa kirjanduslugu miniatuuris. Kui kord hakatakse uurima Suitsu kirjandusloolist fooni, siis tuleb vist põhjalikult tutvuda kõigi luule tähtsamate kujudega Vergiliusest Verlaine’ini, Dantest Fjodor Sologubini, Shakespeare’ist Eino Leinoni ja Otto Manniseni. Rootsi akadeemiliste peoluuletuste stiil („Õnnesoov Eesti Ülikoolile”), meie oma rahvalaul, Leconte de Lisle, Whitman, Poe, Sigbjörn Obstfelder, Fröding — kuid säärasel loetlusel ei oleks lõppu. Kõigilt neilt on Suits mõndagi saanud, vahel ta on neid sõna-sõnaliselt korranud, peaaegu tõlkides terveid luuletusi, — ja siiski on kogumulje originaalne ja isikupärane. Ta on nimelt osanud neisse nii sisse elada, et on kaasa võtnud vaadeldava kvintessentsi, sulatades selle ühte omaenda olemusega. Tulemuseks on olnud eesti luule erakordne rikastamine toonidelt ja valööridelt. Suitsu luule kaudu oleme pääsenud intiimseimasse ühendusse suure osaga maailmakirjanduse parimikust — nii intiimsesse, et me seda tavaliselt ei märkagi, vaid arvame liikuvat omamaisel pinnal. Võib julgesti väita, et Suitsu värsikunstis Eesti on samastunud Euroopaga, kaotamata oma identsust.

See on äärmiselt suur ajalooline teene. Kuid Suits ei ole mitte üksi ajalugu, vaid „Tuulemaast” peale ta tundub meile tänini veel täiesti kaasaegsena. Tema isiksus ei jää kuski varju. Mis see tähendab, et „Sapise kuu” rütmid ja pildid meenutavad Otto Mannist? Nad jäävad Suitsuks ja on läbini eestilised — nii eestilised, et meie hingelaadile vastavamaid luuletusi on raske leida. See on meie maastik, meie saatus. Siin kõneldakse kogu sugupõlve nimel. Ning ühtlasi on see „puhas luule”, kunst, mis kestab kindlasti üle sugupõlvede.

Lugedes Suitsu värsse kronoloogilises järjekorras saab kindla mulje, et kõigile „mõjutustele” vaatamata on siin tegemist autobiograafiaga. Autor ei ole kellegi end paljastav Rousseau, kuid eriti „Kõik on kokku unenägu” lubab peaaegu samm-sammult jälgida konkreetseid sündmusi nii maailma kui luuletaja enda ajaloos. Me ei suuda võib-olla igal juhul identifitseerida üksikuid episoode, kuid tunneme, et siin on mõeldud kindlaid isikuid, kindlaid situatsioone, mida küll ühtelugu on suudetud vaadelda kõrgemast aspektist. Vahel leiame isegi nime, näiteks „Hauakirjas” (millest on kõrvaldatud vist autorile endalegi nüüd juba ülekohtustena tunduvad detailid), kuid ka seal, kus nime ei ole, veendume enamasti, et „elulähedus”, s. o. käesoleval puhul inspireerumine käegakatsutavaimast tõelisusest, on väljaspool kahtlust. Niisiis elu, kaugeltki mitte ainult raamatud (kuigi needki võivad olla ehtsaim elu) on olnud selle luule lätteks. Luuletaja iseloomu teravnurksus ja sapp pääsevad sealjuures alatasa mõjule, ja öeldagu tema arvustavate seisukohtade puhul mõnikord mistahes, ilmne on, et usaldus elamuste genuiinsuse vastu selle läbi ei vähene.

Allakirjutanu on varem korduvalt püüdnud analüüsida oma muljeid Suitsu toodangu puhul ning tõmmata tema kirjandusliku arengu äärjooni. Ta ei kavatse seda käesoleval korral uuesti teha. Ta ei saa nii täie veendumusega kui mõnedki teised väita, et Suits oleks meie luule aita ja omega, selle kõrgeim tipp, selle ainus klassiline kuju. Under tundub talle monumentaalsemana oma intensiivse andumis- ja erakordse kujutamisvõimega. Kuid kõnesolevat kogu lugedes ei saa siiski hoiduda imetlusest, nähes täiust ja subtiilsust, milleni Suits oli viinud meie keele juba siis, kui „Siuru” õieti alles kogeles. Tema moodustab meie luules üksi terve ajajärgu, ja paljude tema asjade peenus ja jõud näib omas laadis ületamatu. Kui haruldasel määral ei olnud tema meie murdeid kasutanud juba siis, kui temast nooremad leppisid veel õige kehva ja konventsionaalse sõnavaraga! Tõsi küll, sedasama püüdis teha ka Ridala — aga kuivõrd raskepärasem ja abitum ei ole isegi „Kaugete randade” leksikaalse materjali rakendus sellest, mida leiame „Tuulemaas”! Midagi samataolist nagu Suits teostas proosa alal umbes samasuguse oskusega Eduard Vilde oma „Mäeküla piimamehes”.

Ometigi on just see sõnavaralise ja üldse väljendusliku individuaalsuse otsing seik, mis Suitsu luulele mõnel puhul on osutunud hädaohtlikuks eriti vanade luuletuste ümbertöötustes. Tal näib puuduvat võime leppida kord juba saavutatuga. Alatine kohendamine toob tema värssidesse ikka uusi stiilikihte, mis kaugeltki alati ei ole kontekstiga kooskõlas. Käesolevas väljaandes ta on paljudel puhkudel tagasi pöördunud algupärase teksti juurde, mille tõttu näiteks „Mahajäetud mõisa” lõpp uuesti mõjub võluvana nagu omal ajal. Kuid „Valge käega” seda ei ole juhtunud — ning uuesti kahetsed, et see oma endisel kujul võib-olla naiivsem, kuid siiski reljeefsem ja kaasakiskuvani luuletus praeguse hetke ja võib-olla veel mitme kümnendi lugejaile jääb esinema kahvatumas, kuigi rafineeritumas redaktsioonis. Üldse näib, et autor on võõrdunud oma varasemast julgest, hoogsast stiilist. Tundub, et endist inspiratsiooni aastakümnete tagant taaselustada on vahel võimatu. Nii ei taha „Jumalad ja rumalad” (luuletaja meelest võib-olla bagatell) enam mõjuda oma endise värskusega ega „Kaotatud kevad” oma muistse melanhoolse intiimsusega:

See on muusika, mille puhast kõla ei asenda alliteratiivsem, kuid raugem ja kalbem uudisredaktsioon:

Rütmilt, kõlalt, julguselt on viimane variant vähemalt allakirjutanu arvates eelmisest tunduvalt taga. Täpsustav epiteet „ohkav” ei tee tasa substantiivi kordamise rütmilist intensiivsust.

See on muidugi isiklik mulje. Samasuguseid pettumusi, kord väikesi, kord suuri, juhtub mujalgi. Õietolm on mitmelt poolt hajunud. Kuid veel hoopis rohkem on seda säilinud. Igatahes võib selle raamatu ikka jälle kätte võtta, sellesse süveneda, vahel sellesse uppuda. Kuid mõnikord võtad siiski riiulilt üksikkogude esimesed väljaanded — osalt võib–olla sellepärast, et nendega on seotud nii palju üdini läinud elamusi.

Ants Oras

Eesti Kirjandusest nr. 10/1938