Eduard Bornhöhe elust Jõhvis
Eduard Brunberg-Bornhöhel on ajalooliste ainete käsitlejana ja kunstipärasema ajaloolise jutustuse rajajana meie kirjandusloos silmapaistev koht. Tema „Tasuja” ja „Villu võitlused”, kuigi tänapäeva nõudlik kirjanduskriitika näeb neis olulisi puudusi, on meid noores eas ometi vaimustanud, sügavasti mõjutanud ja hiljem unustamatult meeles püsinud.
Nagu teame, on Eduard Bornhöhe maine elukäik olnud väga vahelduv ja mitmekesine. Oma rahutu iseloomu ja elava temperamendi tõttu on ta tihti ühest paigast teise liikunud, ühelt teenistuskohalt teisele siirdunud, vahetades maid ja linnu alatasa uute vastu. Alles pärast seda, kui ta a. 1898 36-aastase mehena abiellus ja kui ta mõni aeg hiljem oli saanud ülemtalurahvakohtu esimehe koha Jõhvis, vaibus temas reisimiskirg. Sel kohal teenides pühendas ta kogu oma energia perekonnale, elukutsele, osalt ka kirjanduslikele harrastustele ja seltskondlikule tegevusele. Nii kujunes Jõhvis ametis oleku aeg Bornhöhele vaiksemaks eluperioodiks enne Tallinnas veedetud eluõhtut.
Järgnevas kirjeldame Ed. Brunberg-Bornhöhe elu ja sellega ühenduses olnud mõningaid sündmusi Jõhvis nende teadete, andmete ja jutustuste põhjal, mis allakirjutanu on kogunud siinseilt vanemailt elanikelt, kellel kirjanikuga (resp. kohtunikuga) on olnud kas isiklikke või kaudseid kokkupuuteid. Nende andmete ja teadete avaldamine peaks olema õigustatud, sest just seda ajajärku Bornhöhe elust tunneme kõige vähem. Kogutud materjale, mida tulusalt saaks ära kasutada artikli koostamisel, ei ole kahjuks küll palju, sest kirjaniku elu ja tegevus jäi rahva eest teatud määral ikkagi varjatuks ja neist, kes temaga olidki lähemas kokkupuutes, on mitmed juba kas teisale elama siirdunud või surnud. Ka viibis kirjanik oma vabal ajal sagedasti silmapiirilt ära Narvas, kus elutses ta perekond. Kuid neistki väheseist teateist ja usutlustest, mis on saadud teadlikumailt ja usaldusväärsemaid isikuilt Jõhvis ja ümbruskonnas, piisab ometi selleks, et mõnevõrra valgust heita Bornhöhe üsna vastutusrikka ameti ajajärku, sellesse ajajärku meie ajalooliste jutustuste autori elus, kus tal õigust ja karistust tuli jagada rahvale, kelle keskelt ta ise oli sündinud.
Jõhvis asus talurahva ülemkohtuniku Eduard Brunbergi kantselei Rakvere tänavas, J. Redlichi majas. See madal ühekordne varjulises kohas olev puumaja on veel praegugi alles (kuulub nüüd kartulikaupmees Uustalule). Siin käisid ümbruskonna talunikud kohtuasjus tema jutul. Brunberg oli üsna vastutulelik inimene ja maameestega ta sai hästi läbi. Ta võttis neid mõnikord vastu ka neil kellaaegadel, mil kantselei polnud ametlikult avatud. Tema isiklik elukorter oli kantselei kõrval, kus ta õhtuti vahetevahel tegi ka kirjanduslikku tööd.
Kohut mõistmas käis Ed. Brunberg Jõhvi alevist (praegu Jõhvi linn) umbes 4 km eemal asetsevas Jõhvi endises vallamajas Puru külas. Tema kätte läksid läbivaatamisele ja arutamisele kõik need kohtuasjad, milles asjaosalised ei jäänud rahule harilikus talumeestest koosnevas vallakohtus tehtud otsusega. Jõhvi ülemtalurahvakohus moodustas kõrgema kohtuinstantsi, mille piirkond oli üsna laialdane: sellesse kuulus hulk Alutaguse valdu — Jõhvi, Mäetaguse, Illuka, Iisaku, Voka, Vaivara jmt. Kõigi nende valdade edasikaebused tulid Ed. Brunbergi otsustada, kelle õigusemõistmisega maamehed jäid üldiselt päris rahule, — nurinat polnud kuulda. Ed. Brunbergi kui ülemtalu-rahvakohtuniku ülesannete hulka kuulus ka vallakohtute asjaajamise revideerimine oma rajoonis, mida ta toimetas vähemalt kord või paar aastas. Revideerimisel olnud ta nõudlik, aga ka mitte liiga, teinud võrdlemisi põhjaliku töö ja jaganud vallakohtunikele ka meeleldi juhatusi. Varjamisi ja vigurdamisi ta pole sallinud.
Oma kohtuametis olnud ta teravmeelne. Ta otsinud mõnikord süüdlase välja sealt, kust seda kõige vähem oli oodata. Nii jutustas taluperemees Jüri Kelumets oma kogemustest ühe huvitava lookese, mille siin ära toome.
Kord oli ülemtalurahvakohtus arutusel üks lehma peksmise lugu. Naaber süüdistas teist oma lehma vigaseks löömises. Kohtunik Brunbergi ja süüaluse vahel arenes järgmine kahekõne, mida ma ise kohtus kuulsin:
— Miks te lehma peksite? küsis kohtunik.
— Aga ta tuli minu viljapõllu peale, vastas kaebealune.
— Lehm ei teadnud ju, et see teie põld on. Ja mis ta seal tegi?
— Tallas mu kaeravilja maha.
— Ja selle tühise asja pärast lõitegi lehma ristluust vigaseks?
— Ma poleks muidu löönud, aga naaber ei lubanud ükskord varemalt mind tema maast läbi minna, sest meil ei ole teineteisega enam mitu aastat läbikäimist.
— Aga naaber on teist siiski ausam võitleja. Tema tuli oma krundipiirile teile vastu ega löönud teid, kuid teie pidasite naabri lehma naabriks eneseks ja läksite talle kallale. Looma pekstes teie ei näinudki lehma enda ees, vaid ainult naabrit, kellega elate vaenus. Kõik löögid teie ladusite naabri selga — nüüd tuleb selle eest kanda ka vastavalt suurem karistus.
Ja hiljem otsust ette lugedes selguski, et kohus oli vallakohtu poolt määratud karistusnormi veel tunduvalt suurendanud.
Sompa talunikult Aleksander Läänistelt kuuleme teise loo.
Arutusele tuli ülemas talurahvakohtus moonapoiste öine ulakuste toimepaneku asi. Poisid olid sisse tunginud ühte Vasavere külas (Jõhvi v.) asuva talu õue ja tirinud siis salamahti vankri katusele, pannud toobri korstna otsa, sidunud väljastpoolt kinni elumaja ukse ja teinud ka veel teisi karutempe. Minnes oli üks poistest kaasa viinud peremehe vana labida, et sellega tee ääres koeri hirmutada.
— Kas pooled ei soovi leppida? küsinud kohtunik.
— Võib, vastanud peremees ja ka poisid olnud nõus.
Peremees seadnud tingimuseks, et poistest igaüks tuleb talle üheks päevaks tasuta tööle. Kohtunik omalt poolt täiendanud leppimistingimusi sellega, et määranud poisile, kes talust labida kaasa viis, talumehe juures tööl käia kümme päeva. Põhjendus selle kohta olnud järgmine: see, et poisid toobri korstna otsa seadsid, vankri katusele vinnasid ja ukse kinni sidusid, oli rohkem nali, kuid labida kaasavõtmine, olgugi et labidas oli vana, oli tegelikult ikkagi vargus, mis nõuab suuremat karistust.
Neist paarist lihtsast lookesest, mis tunduvad üsna usutavad, selgub mõnevõrra, missugust kohtunikunärvi Brunberg omas. Nagu kuulda, toiminud ta otsuste tegemisel ja õiguse jagamisel sageli päris vabalt, iseseisvalt, tihti ka rohkem õigluse kui õiguse põhimõtteid silmas pidades, ega ole ta alati just suuremat hoolinud paragrahvidest ega ettekirjutustest.
Brunbergi kohtupidamist illustreerib ka alljärgnev episood, mille jutustas endine valla kohtuarvaja ( — vallakohtu liige) Jaan Kõllo.
Ette tuli naiste sõimulugu. Üks oli teisele kirikuteel ütelnud, et ta vaataks oma tütreid paremini järele, sest need olevat läinud ülekäte ja elavat liiderlikku elu. Teine oli seepeale nii vihastunud, et näidanud paljast tagupoolt. Ütleja oli siis võtnud maast kivi ja visanud teisele kiviga vastu selga. Kohtus karistati nüüd mõlemat naist arestiga — kui palju just, seda ma enam hästi ei mäleta, kuid see on selgesti meeles, et seeliku üles tõstnud naine sai kivi viskajast poole suurema karistuse. Põhjus — miks ta vastu ei seletanud sõnadega, vaid teoga, mis häbistas teda ennast.
Vaba aega, niipalju kui seda üle jäi käikudest Narva ja muust tegevusest, kasutanud Bornhöhe ka kaasatöötamiseks Jõhvi alevi seltskondlikes organisatsioonides, muu seas ka karskusseltsis, mis sel ajal õige elavalt tegutses. Kord pidanud ta koolimajas kõne, milles kutsunud noorsugu üles enesearendamisele ning kultuuritööle. Seltskonnas viibides ta oli alati heas meeleolus, lahke ega ole unustanud ka sakste (sakslaste) hulgas rõhutamast, et ta on eestlane. Eestlaste vastu ta oli ikka kaastundlik ja püüdis neid oma nõuga aidata ka neil kordadel, kui asi puudutas talle lähedal seisvaid aadlikke.
Bornhöhele meeldinud kõndida vahetevahel viljaväljade vahel ja metsades. Kord läinud ta enne jaanipäeva ühel ilusal õhtupoolikul Vasavere küla juurest paksu ürgmetsa (Alutaguse suurimaid ning põhjatumaid metsi) salapäraseid umbjärvi vaatama ja lubanud kohe tagasi tulla. Talust juhatatud talle õige siht kätte. Kuid mees läks ja jäigi. Kui teda õhtuks ikka veel tagasi ei olnud ega ka teiseks hommikuks ei saabunud, hakkas rahvas tema pärast juba muret tundma. Asjast teatati ka ametivõimudele, et tehtaks õigel ajal algust otsimisega, kuna oletati kohtuniku eksimist metsa. Enne aga, kui saadi veel otsima asudagi, tehti kindlaks, et Bornhöhe on Vaivaras. Ta oli nimelt Vasaverest jalgsi läinud läbi põhjatu ja mõnes kohas soiseks muutuva põlismetsa Rikandile, sealt Viivikonda ja viimaks Vaivarasse välja, käies maha umbes paarkümmend kilomeetrit.
Olgugi et Jõhvi elama asudes Bornhöhe oli veel võrdlemisi noor mees, ei olnud ta oma kirjanduslikust tegevusest enam sugugi sel määral vaimustuses kui varemalt. See on osalt seletatav ka ta töörohkusega, kuid ühtlasi näis olevat ka tema hoog vaibunud. Siingi sepitses ta veel aeg-ajalt üht-teist — tema korteri aken oli alati valgustatud keskööni ja üle sellegi —, kuid suuremaid tulemusi sel enam ei olnud.
Jõhvist asus Bornhöhe elama Narva, kust ta pärast Eesti omariikluse sündi määrati rahukohtunikuks Tallinna. Ta suri Tallinnas 17. XI 1923.
Hugo Viires
Eesti Kirjandusest nr. 11/1938
