Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

12 Jul

Sigmund Freudi vaimulooline tähtsus

 

 

iegmund Freudi näol, kes käesoleva aasta septembri lõpus lahkus elavate hulgast pärast pikki kannatusi ja kaugel oma harilikust tegevuskohast Viinist, kaotab kultuuriline inimkond kaugelt enam kui vaid maailmakuulsa psühhiaatri ja palju vastuvaidlusi tekitanud psühholoogi, Kelle peaõpetusi ühes poolt- ja vastuvalgustusega alles äsja siin kohal prof. K. Ramul suure selgusega resümeeris ja kriitilise ettevaatlikkusega hindas. Freud oli esmajärguline vaim, oma ajastu südametunnistus, vaimulooliselt objektiivne paratamatus. Tema seisab kahe kultuuriajajärgu, kahe irduva mõttevormi rajal, ja miski ei sümboliseeri seda tema piirifunktsiooni mõttekamalt kui tema enese poolt loodud teadusliku distsipliini nimetus: psühhoanalüüs.

„Analüüs”, see tähendab terviku lahutamist üksikosadesse, komplitseeritu lahutamist primitiivsesse, „kõrgema” lahutamist „madalamasse” — siin ilmneb see keskaegsele teotsentrilisele korrale vastupidine tendents, mis alates nimedega, nagu Descartes, Bacon ja Galilei, lõi aluse moodsale teadusele, nimelt loodusteadusele, ja jõudis tipule 19. sajandi saavutustes. Ent selle „analüüsi” alaks on Freudi juures „psüühhe”, mõiste, mis paljude järjekindlate analüütiliste teadlaste poolt juba ammu olid heidetud vana koli hulka ja tembeldatud müütiliseks, milles vana mõtlemisviis nägi ühtluslikkust ja substantsiaalsust par excellence ja mida tahtis lõplikult käibest välja sulgeda lõpuni mõeldud analüütilis-atomistlik mõtlemisviis oma aistingute analüüsi või assotsiatsioonideridadesse lahutamise varal. Freud, kelles paljud näevad lahutamisprintsiibi radikaalset ja täiuslikku rakendajat, tähendab meile risti vastupidi just tagasipöördumist hinge terviklikule, sünteetilisele käsitusele. Ses suhtes on tähenduslik, et Freudiga metoodiliselt väga sugulane ja ainult ühest teisest osaaspektist lähtuv Alfred A d l e r ei väsi toonitamast oma seost niisuguste tervikut rõhutavate suundadega nagu seda on kujundipsühholoogia või Bergsoni filosoofia. Freudi „psühhoanalüüsi” võiks sama õigusega nimetada „psühhosünteesiks”. Eksitoiminguis või unes, mille osaga Freudi doktriinis me võime piirduda prof. Ramuli artiklile viidates, pole tegemist juhuslik-partikulaarsete, vaid esinduslik-partikulaarsete sümptomitega, mis selgitavad uuritava hingeelu kogutendentsi.

Samal ajal juhatavad nad teed partikulaarselt lähtuvale, aga tervikut haarata aitavale ning ravivale vahelesegamisele, interventsioonile.

See arutlus viib meid hindama Freudi asendit piirilseisjana teisest aspektist. Descartes’i nimega ei liitu meil üksnes mälestus uueaegse loodusteaduse sünnist, vaid ka uueaegse ratsionalismi tekkimisest. See ratsionalism viis filosoofilisel ja sellega nii kaua lahutamatult seotud psühholoogisel alal üha enam deduktiiv-konstruktiivsele mõtteviisile (näit. Leibniz-Wolfi „ratsionaalne psühholoogia”), kuni Kantis tekkis suur eneseteadvustumine ja Schellingis ning Schopenhaueris irratsionalistlik reaktsioon. Schopenhauer, kes kuulutas pimeda, ebamõistusliku ja mõistusevastase, mõtte- ja sihivaba elu- või olemistahte „asjaks eneses”, on esimene uueaja suur filosoof, kes ka seksuaalsuse, selle „tahte põletispunkti” tõi varjust välja, kuhu teda nii pikaks ajaks oli tõrjunud spekulatiivne mõistus, kes tõusis küll kõrgele üles puhtaisse, aga võiks-öelda mitte alati viljakandvaisse sfääridesse.

Aga Schopenhaueri, osalt ka Nietzsche paljastustes puudub aitamistahe, mõlemad lepivad sellega, et demaskeerivad „ülevais” tundmustes „madala” tagapõhja, ilma et näeksid vahelesegamisvõimalusi. Freudis aga avaldub, kuigi veel mitte täiuslikult väljakujunenud viisil, see kaasaja vool, mida nende ridade kirjutaja juba aastate eest on katsunud nimetada „interventsionalistlikuks ratsionalismiks”: tegelikkus ei ole mitte täiuslikult mõistuslik, vaid ta sisaldab ratsionaalseid elemente, nii et inimese mõistus võib tasse teatavais kohtades aktiivselt vahele segada, „interveneerida”, ja ta komponentide ümberpaigutamise üha ratsionaalsemaks kujundada. Siin umbes paistab Freudi kindel asend olevat, muidugi selle kitsendusega, et tema mittemõistusliku elemendi ratsionaliseerimistahe piirdub ravitavate isikutega, kuna ta ühiskondliku elu parandamisvõimaluste suhtes kaldub omamoodi tõikade külge seotud, skeptilisse pessimismi — meenutatagu siin vaid tema hilisemat kirjutist Unbehagen in der Kultur.

Abivalmis arstil on paljastamisekünism otsatu kaugel; kui oleks Goethe Freudi tundnud, oleks ta oma tuntud lause „Der Weiber Weh und Ach se! aus einem Punkte zu kurieren” pannud mitte Mefisto, vaid Faust! suhu. Võib küll öelda, et Thomas Manni poolt õigusega „suureks” ülistatud 19. sajand kannatas kõige oma määratu suurte teaduslike, kunstiliste ja ka emantsipatoorlike saavutuste kõrval kahe tähtsa hingelise defekti all: kartus ja prüderii. Midagi sellest 19. sajandi mentaliteedist näib ka neisse jäänud olevat, kes nii otsatu pahased on selle üle, kui leitakse mõningaid sidemeid hingelise ja vaimse, niisiis elunähtuste ja elusaamisnähtuste vahel, ja kes seepärast psühhoanalüüsi nimetavad „ein rein dialektischer raffinierter Versuch, den Menschen alle, aber auch alle Ideale zu rauben” (Prof. Baumke tsitaat K. Ramuli artiklist, vt. Looming, lk. 643). Niisugused saksa psühhiaatri kartused muutuvad ülearusteks ka väärtusteooria (aksioloogia) õpetuste seisukohast. Üks aksioloogia põhiõpetustest ütleb nimelt, et tekkimisviis on väärtusele ebaoluline. Ühe suure teo, suure mõtte, suure teose väärtust ei vähenda asjaolu, et psühhoanalüüs võib neis leida neurootilise põhja või kogu nähtust pidada erootiliste tungide sublimeeringuks. Mulle näib, et psühhoanalüüs, mis muidu tahab neuroose arstida, on siin esile kutsunud uue neuroosi, mingi „hindamisneuroosi”, niis otsustamises küpse saavutuse üle laseb end eksiteele viia sünnipära avastamisest. Selline „hindamisneuroos” unustab Bergsoni ja Simmeli poolt loodud elu „enoseületamise” seaduse, mis väidab, et elu sünnitab enesest alatasa nähtusi, mis oma sünnipärast kõrgemale kasvavad, olgu need siis lihalikud lapsed, või omaelu edasi elavad kultuursaavutised. Sama vähe kui ma sparglit maitstes mõtlen sõnnikulõhnalisele peenrale, kus ta kasvas, sama vähe mõtlen ma Schilleri draamat maitstes neile mädanenud õuntele, mis kirjanikku eriti olevat loomisele innustanud, sama vähe tohin ma mingi saavutuse väärtust alahinnata ainult sellepärast, et tema saamisel on kaasamõjuvad olnud mõni freudlik kompleks, adlerlik alaväärtuseneuroos või isegi — nagu Hölderlini ja Nietzsche juures — vaimuhaiguse orgaanilised faktorid. Õigusega on vanasõna „tout comprendre, c’est tout pardonner” (kõike mõista tähendab kõike andestada) hinnatud praktiliselt kõlbmatu nõrkusena, ning samuti tuleks hoiduda samalaadilisest nõrkusest, kui tahetakse Freudi või Adleri paljastuste puhul luua maksiim: „tout comprendre, c’est tout deprecier” (kõike mõista tähendab koike alahinnata). Lõpuks ei saa unustada, et Freudi suund nagu kunagi iga elujõuline uuendus vaimuloos puhkes esile teatava „algusradikalismiga”, täh. kalduvusega ennast kohe vastuvaidlematuks pidada ning kuulutada ennast „tarkuse viimseks otsuseks” ning isegi „tunnetuse viimseks võtmeks”.

Jaspers on omas teoses Die geistige Situation der Zeit õigusega rööbitanud psühhoanalüüsi (mille hulka tuleb arvata ka samuti huvitavat, aga kaugelt vähem subtiilset Freudi sõbralik-vaenuliku õpilase Adleri saavutust) ökonomismiga ja pärivusõpetusega. Kõik need doktriinid avastavad tähtsaid läbilõikeid, aga pakuvad siiski ainult osaaspekte tegelikkusest. Inimliku arengu rikkus on sarnane keraga, millest iga läbilõige avab uue sissevaate, aga mille kogu täiust iialgi ei saa haarata ainult ühe sellise lõikega. Elu „eneseületamine” avaldub just selles igaveses ületousmises kõigist osaaspektidest. Seepärast ei saa ka psühhoanalüüs esineda ainsa õnnetoojana. Isegi siis, kui ta ühel päeval nii täiuslikuks saab, et ta suudab välja analüüsida kõik haiglased kompleksid, olgu nad siis seksuaalset või muud sünnipära, jääks ikkagi üle inimkonna loov rahulolematus, mida iialgi ei saa jäägitult tagasi viia neuroosile või millelegi sarnasele. Muidu võiks oletada, et psühhoanalüüs niisugusel juhul vähemalt kaasa aitaks, et neurootiliselt liialdatud näivprobleemid taanduksid ehtsate probleemide ees.

Kirjanduslikus ajakirjas ei tohi unustada psühhoanalüüsi tähtsust ilukirjandusele ja selle uurimisele. Kirjandusteaduse esimeseks ülesandeks on ju ikkagi tunnetada põhjuslikult ja alles teises järjekorras anda ka hinnanguid. Psühhoanalüüsi tunnetamistähtsus näib mulle vaidlematu olevat mitte ainult oma pärisalal, vaid ka kirjandusajaloos ja kirjandusteaduses. Siinsamas aasta tagasi käsiteldud Otokar Fischer on terves reas metodoloogilistes uurimistes veenvalt tõestanud psühhoanalüütiliste kaalutluste tähtsust kirjandustunnetamise alal. Loetagu vaid St. Zweigi meisterlikku, sootuks uusi väljavaateid avavat, mõningaid seniseid arusaamatusi valgustavat esseed Heinrich von Kleisti üle ja selle üle, mis osa on mänginud tema elus, samuti nagu tema loomingus impotentsikartus, et hinnata selle uue meetodi kogu viljakust. Viljast võib aga ära tunda ka teadusliku meetodi kõlblikkust. Ettekääne — mis, kui ei eksi, on pärat samuti Bumkelt — et keegi pole Oidipuskompleksi näinud, pole metodoloogiliselt paikapidav. Ka gravitatsiooni pole keegi näinud, ja ometi annab ta astronoomilistele nähtustele paratamatu seletuse. Psühhoanalüütiline meetod annab kirjanduse uurimises seoseid, mille paratamatu laad on vastuvaidlematu. Seega on ta ka õigustatud. Seejuures ei tule muidugi unustada, et iga selline metodoloogiline õigustus kehtib nagu reisipass ainult teatava aja, uuendamine on vajalik ning see on peale selle piiratud kindla alaga.

Loovat kirjandust on Freud ergutanud kahes, tõsises ja ka küünilis-parodistlikus mõttes. St mainida ainult üht autorit, kelles mõlemad tendentsid on ilmselt avaldunud: Thomas Mann omas Võlumäes on dr. Krokowski näol loonud õnnestunud karikatuuri psühhoanalüütilisest šarlatanist, samal ajal on ta aga ise harrastanud suurejoonelist kunstilist analüüsi Castorpi, eriti aga oma Joosepi kujus. Meile näib, et Freudi enese kujus on midagi Joosepist: mõlemad on juudi rahva pojad, mõlemad vallandavad oma ülemeelik-geniaalsete unenäoseletustega nii imetlevat armastust kui metsikuimat vihkamist, mõlemad katsuvad oma rahvale truuks jäädes kunstiga teenida ülerahvuslikku inimühiskonda.

Leopold Silberstein

Loomingust nr. 8/1939

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share