Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

raeguse eesti keele suurimaks halbuseks ja puuduseks on eriti see, et temas on viimasel aastakümnel tarvitusele tulnud ja üha edasi järjest tarvitusele tuleb palju halbu sõnu ja sõnade tähendusi. Selliseid sõnu on juba sajuti, kui mitte üle tuhande, ja need rikuvad eesti keelt, vähendades ta väärtust ja ilu ning tehes vastumeelseks temas kirjutatud raamatute ja artiklite lugemise neile, kes neist halbustest on teadlikud ja neid tajuvad.

Osa sääraseid sõnavaralisi ebakohti leidis käsitlemist meie eelmises artiklis „Eesti keele praegune seisund ja väljavaated” („Varamu“ nr. 7, a. 1939), nimelt halvad tuletussõnad (nagu „asutis, kirjutis, täppis, kaheldamatult, olelema, kahvatuma, peoõhtu, vaes­laps” pro paremad „asutus, kirjutus, täpne, kahtlemata, olemas olema, kahvatama, pidu­õhtu, vaenelaps), halvad tüvisõnad (nagu „rõivas, õevane, nekkama, tüsitama” pro paremad „riie, oivaline, neimama, keerulistama või komplitseerima”) ja lühidustõbi (nagu „veene, vereringe, öelda, makstud, tähelik” pro paremad „veendumus, vereringlemine, ütelda, maksetud, tähelepanelik”), halvad tähendused (nagu „loendama” tähenduses „üles lugema nimepidi”, mille asemel on parem „loetlema”). Käesolevas kirjutuses vaat­leme teisi sõnavaralisi pahesid praeguses eesti keeles, nimelt järgmisi: 1) peenutsemine, 2) snooblikud moodsõnad, 3) kaduvad sõnad. Need pahed pole mitte vähem tähelepanda­vad ja huvitavad — halvas mõttes — ja ärritavad, sest et nad omaltki poolt mõjuvad kaasa eesti keele otse parodoksaalsele halvenemisele viimasel ajal.
 

1. PEENUTSEMINE.

Tarbetuma peenutsemise all on mõeldud kõiksugu kas üldse või esialgu ülearuseid vahe­ tegemisi mõistevarjundite väljendamises ja sel puhul erinevate sõnade või sõnakujude tar­vitamist. Üldse ülearune ja tarbetu on see sel korral, kui üks ja sama sõna võib väga hästi väljendada läheseid, aga ometi teataval määral erinevaid asju ja mõisteid, seda enam kui enamik vanemaid Euroopa kultuurkeeli või meie omast rohkem arenenud ja rah­vuslikult omapäralt puhtam soome keel selles suhtes mingisugust vahet keelelises väljendu­ses ei tee. Mispärast peaksime vähem olulistes üksiseikades suurtest kultuurkeeltest kohe ette ruttama, kui meie keel paljudes tähtsamais väljendeis ja kogu oma üldarengus neile veel ei ole järele jõudnud? Esialgu tarbetumaks tuleb seda pidada, kui mingit mõttevarjundit või erinevust väljendav uus sõna ei ole iseeneses sugugi mitte kõige parem, vaid pigem halb — halb või ebakohane tuletis, lühidustõbi jne. Mõnel sellasel peenutseval sõnal on pealegi ka oma praktiline halbus: nad teevad publikule keele raskemaks ja rohkendavad veategemise võimalusi, seda enam et harilikus igapäevases keeles neid vahetegemisi ei ole.

Alljärgnevalt esitatakse rida säärase tarbetuma peenutsemise juhtumeid.

teineteist. — Meie praeguses kooliõigekeelsuses tahetakse vahet teha sõnade teineteise ja üksteise vahel: kahe isiku või asja kohta tohib tarvitada ainult teineteise, aga rohkema kui kahe, näit. kolme, nelja, viie jne. kohta ainult üksteise: ,oli kaks sõpra, kes raskes olukorras teineteist aitasid’; aga: ,oli kolm (või neli või viis) venda, kes üksteist kõigis ras­kustes aitasid’. Samuti: ,inimesed peavad üksteist aitama’; aga: ,mõlemad pooled olid sel­les asjas teineteisele mööndusi teinud’. — Seesugune vahetegemine aga on meelevaldne, kunstlik ja tarbetu ega põhine mingile rahvakeelele. Pealegi see teeb keele asjata keerulisemaks: igakord tuleb mõtelda, kas peab ütlema, resp. kirjutama üksteist või teineteist.

Vanemas rahvakeeles räägiti: ,oli kaks venda: teine oli rikas ja teine vaene’. Ka roh­kem kui kahe venna kohta üteldi siis teineteist. Uuemas keeles ja seega ka kirjakeeles ütel­dakse: ,oli kaks venda: üks oli rikas ja teine vaene’. Seega loogiliselt ka: ,Mõlemad vennad aitasid üksteist’. Teatavalt poolt algatatud vahetegemine on sündinud nähtavasti ladina keele eeskujul!

Nende ridade kirjutaja ei tee meelega ühtki tähenduslikku vahet „teineteise“ ja „üksteise“ vahel, vaid tarvitab neid läbisegi, harilikult küll „üksteist“ (ka kahe kohta), ainult stiililise vahelduse pärast mõnikord sekka ka teineteist (ka rohkem kui kahe kohta). Mõlemad sõnad on tegeliku keele seisukohalt, mis seda vahet ei tee, igas asendis alati õiged; järelikult võib julgesti kirjutada: ,need kaks naabrit ei sallinud üksteist’, — inimesed peavad teineteist aitama’. Sest mõnikord võiks neid sõnu tarvitada otse vastupidiselt koolireeglile, et mitte edendada seda kahjulikku ja otstarbetumat vahetegemise tendentsi. Üldiselt aga on soovitav tarvitada kõigis juhtumites, niihästi kahe kui suurema arvu kohta, sõna üksteist.

Meil räägitakse viimasel ajal palju kooligrammatika lihtsustamisest. Siin saame keele teha õpilastele ühe reegli võrra kergemaks, kui kõrvale heidetakse see kunstlik ja välja­mõeldud üksteise ja teineteise vahetegemise nõue. Eesti keele õpetajad teeksid hästi, kui nad õpilaste kirjandites eksitusi selle õnnetuma reegli vastu vähemalt veaks ei arvestaks ega neid parandaks.

värvus — seda sõna tarvitavad nüüd mitmed, eriti eriteadlased ja ülikoolimehed värvi asemel, tehes niisugust vahet, et värv on ainult värvimisaine või vahend, ja värvus see värvimulje, mida silm näeb. Jälle tarbetu peenutsemine. Seda vahet ei tee tähtsamad Lääne-Euroopa keeled (prantsuse, inglise, saksa, itaalia jne. keel), ka mitte soome keel. Neis keeltes on mõlemate mõistete jaoks ainult üks ja sama sõna, nii saksa keeles „Farbe“, inglise keeles „colour“, soome keeles „väri“, ja saadakse väga hästi läbi. Vahetegemine meil on tekkinud nähtavasti vene keele mõjul, kus mõlemate mõistete jaoks on eri sõnad.

Pealegi on värvus ka tuletuslikult halb ja naiivne; see on ehtne rõivakeelne sõna, rõivism! Sest kui see vahetegemine peaks meil tõepoolest järjekindlasti läbi viidama, siis kaoks värv tegelikust tarvitusest peagu ära, sest igapäevases elus tuleb meil palju sage­damini rääkida värvimuljest kui värvimisainest. Seega samasugune lugu kui riide ja rõi­vaga. Siis ei võiks enam ütelda mitmevärvilised paberid‘, vaid peaks olema ,mitmevärvuselised või mitmevärvuslikud paberid’. Samuti ei võiks siis enam ütleda: ,need ained on värvita’, vaid peaksime ütlema: ,need ained on värvuseta või värvusetud’. Kuhu see meid viib?

Seepärast tarvitagem julgesti mõlemais tähendusis sõna värvi Kui prantsuse, inglise, saksa ja soome keel saavad siin ühe sõnaga läbi, siis ei peaks see meilegi tegema raskust.

Sel puhul tähendatagu, et värvivarjundi, värvitooni tähenduses sobib sõna värving (sak­sa „Färbung“), mis siiski ei taha asendada värvi kui üldmõiste kandjat, vaid aitab väljen­dada ainult värvimulje varjundit, nüanssi; näit.: ,see annab ta stiilile isesuguse värvingu (värvivarjundi, värvitooni); taevasina omandas sügavama värvingu’. Sõnale värving vastab vene keeles „okraska“, kuid vene sõnu „kraska“ ja „tsvet“ tõlgime eesti keele ühe ja sama sõnaga värv.

toime — seda sõna tahetakse tarvitada „mõju“ tähenduses (sk. Wirkung) selleks et seda eraldada sõnast mõju tähenduses sk. „Einfluss“. Kuigi see vahetegemine oleks tarvilik, ei sobi selleks mitte hästi sõna toime, sest 1) toime tuleb sõnast toimima, mis vastab saksa sõnale „wirken“, kuid ainult tähenduses „tegutsema“, mitte aga tähenduses „mõjuma”, 2) eesti sõna mõjuma on laiema tähendusega, vastates niihästi saksa sõnadele „beeinflussen, Einfluss ausüben“ kui sõnale „wirken“ tähenduses „mõjuma“. Juba mitmesajandilise traditsiooniga rahva- ja kirjakeeles tarvitatakse sõna mõjuma just selles saksa sõna „wirken, einwirken“ tähenduses: ,see ei mõjunud‘ (das wirkte nicht). Järelikult tähendab mõju ka „Wirkung“ ja mitte ainult „Einfluss“. Seega võib väga hästi ütelda: ,selle gaasi mõju on surmav’, ega tarvitse ütelda: ,selle gaasi toime on surmav’. Ka soome keeles tarvitatakse sõnu vaikuttaa ja vaikutus neis mõlemates tähendustes.

Kui tahetakse väljendada tõhusat mõjumist, siis võib tarvitada verbi tõhuma: ,see ars­tim ei tõhu (= ei mõju tõhusalt) selle haiguse vastu; see arstim peaks nüüd tõhuma’. Samuti nimisõna tõhu: ,selle süstingu tõhu oli suur; — need abinõud osutusid tohutuks’. Seega sõnad tõhuma ja tõhu sobivad selles tähenduses paremini vasteina saksa sõnadele „wirken” ja „Wirkung”, tähendades veelgi intensiivsemat ja tagajärjekamat mõjumist. Sõnad toimima ja toime aga selles tähenduses küll ei sobi.

seni ja senini — neist on senini tarbetu; küllalt on sõnast seni. Vahetegemine, et seni tähendab enam „vaheajal, esialgu”, ja senini „selle ajani”, tundub tarbetumalt keerulisena. Selge on, et sõna seni (vanemas keeles senni) esialgne tähendus ei võinud muud olla kui „selleni”, s. o. „selle ajani” (saksa „bisher“), ja see tähendus on tal püsinud ka nüüdses keeles, näit.: ,seni on see tal hästi korda läinud’, s. o. selle ajani, siiamaani. Alles sellest põhitähendusest on hiljem tuletunud ka teisi tähendusvarjundeid, nagu tähendus „niikaua kui“: ,seni heinamaa on ilus, kuni hein niitmata’. Põhitähenduse kõvendamiseks on hiljem hakatud lisama veel teist ni-lõppu, nii et kujunes senini; kuid see on tarbetu, sest ka ilma selleta, kujul seni, on see tähendus niisama selge.

Seepärast käsikirju korrigeerides kriipsutatagu see teine -ni kui ülearune julgesti läbi. Vormi seni kasuks selles tähenduses kõneleb lõppeks ka sellest tuletatud omadussõna senine (sk. „bisherig“), mille tähendus eeldab ka sõnal seni sama tähendust (sk. „bisher”).

alaline, alatine, alane. — Tahetakse tähenduslikku vahet teha sõnade vahel alaline — pidevalt alatine (näit. „üürnik“), ja alatine — vaheaegadega alatine (näit. külaline, öökül­mad). Seesugune vahetegemine tundub liialdusena ja tarbetuma peenutsemisena. Igatahes sõnad alatine ja alaline ei ole oma lähikõlalisve tõttu selleks kohased. Neid võiakse ker­gesti ära vahetada. Pealegi on mõnikord raske otsustada, kumb tähendusvarjund peaks esinema. Seepärast oleks küllalt sõnast alatine mõlemais tähendusis. Ka saksa ja vene keeles on vastavalt sõnad „beständig“ ja „postojannõi” mõlemate tähendustega.

Kestvuse ja korduvuse tähenduses ongi sõnakuju alatine loomulik, sest et see tuletub sõnast alati. Vorm alaline, mis tuletub sõnast ala, peaks loogiliselt tähendama „mingi ala kohta käiv”, näit.: ,kutsealaline haridus, ametialaline tegevus’. Aga kuna peenutsejad taha­vad sõnale alaline anda „alatise” tähenduse, siis ei sobi sellele samal ajal tähendus „mingi ala kohta käiv”, ja seepärast on nad sunnitud olnud viimase tähenduse jaoks moodustama sõna alane: ,kutsealane, ametialane’, kuigi siin line-tuletis oleks loomulikum ja sobivam kui -ne. Tahetakse tarbe korral tõesti väljendada pidevat olemist kusagil, siis sobib mõnes juh­tumis tarvitada sõnu pidev või püsiv: ,pidev vool’ või ,püsiv vool’ (pro ,alalisvool‘). — Iga­tahes käsikirju keeleliselt korrigeerides parandan iga alalise alatiseks ja iga alase alaliseks.

kohtama, kohtuma. — Tähenduses „kokku saama” on kohtuma tarbetu, sest selle aset võib niisama hästi täita kohtama: ,nad kohtasid uulitsal; — ma kohtasin temaga aias’. Objektadverbiaalita tarvitada verbi kohtama (,nad kohtasid uulitsal’) lubab ka Muugi sõna­raamat. Ka soome keeles, kust sõna kohtama on võetud, võib see sõna esineda ka intransi­tiivses tähenduses: ,he kohtasivat siellä’ (nad kohtasid seal, s. o. nad said seal kokku). Seal oleks koguni veider ütelda: ,he kohtautuivat kadulla’, nagu mulle üks soome keeleteadlane kord väitis. Seepärast tuleks iga niisugune kohtuma, kui see tähendab isikute ja üldse elavolendite kokkusaamist, parandada vormiks kohtama.

lisandama. — See uus tuletusverb on õigupoolest tarbetu, sest ka lihtne lisama väljen­dab sedasama. Mõned vist arvavad, et lisandama on „juure lisama“. Ei, lisama ise, ilma nda-ta on „juure lisama“, sest selle „juure“ võib peagu igakord ära jätta ilma tähenduse selgust kaotamata. Soome keel tarvitab ainult „lisama“ ja saab väga hästi läbi. Sõna „juure“ selle juures on õigupoolest väike germanism (vrd. saksa „hinzufügen“, seega „zu“ = „juure“). Seepärast kirjutagem julgesti: ,sellele lisati (mitte „lisandati“!) natuke seda ainet; — oma palvele ta lisas (mitte „lisandas“!) järgmised dokumendid’.

Mitte täiduma, vaid täituma! — Mõned tahavad vahet teha: ,anumad täituvad veega‘, aga ,soovid täiduvad‘ (= lähevad täide). Tarbetu ja kunstlik peenutsemine. Alati ainult täituma! Järelikult ka: ,ta soovid täituvad’.

Mitte kokkukõlastama, vaid kooskõlastama! — Mõned tahavad teha niisugust vahet, et kooskõla oleks „akord“ ja kokkukõla „harmoonia“. See on raskesti meelespeetav peenutse­mine. Ja mõtelda, et säärase peenutsemise kätteõpetamisega mõned õpetajad koolis viida­vad aega ja koormavad õpilasi! Parem on üldse mitte tarvitada kokkukõla, vaid kooskõla (tähenduses „harmoonia“, sk. Einklang); „akordi” tähenduses on eelistatav võõrsõna ak(k)ord, mida tegelikult tarvitataksegi; sest keegi ei ütle: ,ta lõi klaveril mõned kooskõlad’, vaid ,ak(k)ordid‘, kooskõla „akordi“ tähenduses on liigne purism, millisest pahest tuleb meil juttu edaspidi.

Järelikult ka kokkukõlastama on tarbetu.

üüritama. — Mõnelt poolt tahetakse vahet teha sõnade üürima (enesele üürima, sk. mie- ten) ja üüritama (teisele välja üürima, sk. vermieten) vahel. Kuigi see vahetegemine oleks mõnes juhtumis tarviline, ei sobi selleks ometi kasutada -ta-liidet („üüritama“). Parema puudusel tuleb ütelda välja üürima. Enamasti ilmneb lauseühendusest, kummas tähenduses üürima on mõteldud: ,ta üüris (sk. mietete) enesele korteri; — üürisin (sk. vermietete) need toad temale’. Igatahes parem on tarbe korral välja üürima kui üüritama. Järelikult sama laadi halb vahetegemine keeleliselt on rentima (enesele) ja renditama (teisele); — parem on viimase asemel välja rentima, nagu üteldakse harilikus keeles. Ka laenutama (tähenduses „välja laenama”) on küsitav. Kõige parem muidugi oleks, kui välja laenama asemel oleks omaette tüvisõna. Vahest õnnestub ükskord soetada sellane sõna.

järgi ja järele. — Küsitavana tundub ka vahetegemise nõue järgi ja järele vahel. Keele­tarvitajail on raske seda vahet teha. Lõunaeestlaste keele mõjul, kellede mõju iseseisvuse ajal on läinud eriti suureks, kaldutakse tarvitama igas tähenduses järgi. Isiklikult tarvi­tan järgi asemel alati järele ja soovitan seda ka teistele, näit.: ,reegli järele (mitte järgi!) talitama’.

Ja lõppeks väga küsitav on ortograafiline vahetegemine Eesti ja eesti, Soome ja soome. Ameerika ja ameerika, Pariisi ja pariisi, Tallinna ja tallinna jne. Parem oleks niisugu­seid pärisnimesid kirjutada alati suure algustähega, kui need lahku kirjutatakse. Praeguse reegli järele on vahel raske otsustada, kus näit. Euroopa tuleb kirjutada suure ja kus väikse algustähega. Seepärast ongi kahtluse puhul soovitatav tarvitada pigem suurt tähte.

Vastuoksused. — Ka sel peenutseval ja tarbetumal vahetegemisel peavad muidugi olema oma vastuoksused, mis seisnevad selles, et seal, kus seda vahet oleks just soovitav teha, seda ei tehta. Säärastest vastuoksustest märgitagu järgmised.

teene ja teenus — nende sõnadega saab ja tuleb vahet teha järgmise kahe eri mõiste vahel: teene — väärtuslik, hinnatav tegu, mis väärib lugupidamist ja austust (sk. Verdienst, vene zasluga, sm. ansio), näit. teadusliku töö, seltskondliku või ametialalise tegevuse alal; teenus — kellelegi tehtud heategu, abistus (näit. kellegi kirja või paki viimine vaksalisse). Näit.: ,tal on ühistegelise liikumise alal suured teened; talle anti aumärk teenete eest tuletõrjeolude korrastamise alal‘; aga: ,tee mulle see teenus ja vii see kiri posti’. Ometi tarvi­tatakse sõna teene ka teenuse tähenduses, näit. tuntud ütluses: ,sellega tegid talle karu­teene’; peab olema karuteenuse.

viimane ja viimne. — Tuleks vahet teha: viimane — eelmine, kõige hiljutisem: ,Varamu viimane number, viimasel ajal, viimasel korral’; viimne — lõpus olev, kõige viimne min­gis seerias: ,laupäev on nädala viimne päev (sest pärast laupäeva samas nädalas enam päevi ei tule, vaid algab uus nädal); see oli selle ajalehe viimne number enne ta kinnipanekut’. Kahjuks seda vahet ei tehta (kuigi seda oleks üsna kerge teha, sest vahe on selge), vaid tarvitatakse sõna viimane mõlemais tähendusis: ,ta jõudis juba kooli viimasesse klassi; — ütlen seda sulle viimast korda‘. Peaks olema: ,ta jõudis kooli viimsesse klassi; — ütlen seda sulle viimset korda’.

hoolimata ja vaatamata — siin sobib teatavat vahet teha; hoolimata — enam tähenduses „millegagi vastolus, millegi kiuste”, näit.: ,ta tegi seda mu keelust hoolimata; hoolimata kangest näljatundest hoidus ta söömast’. Seevastu vaatamata tähendab ühtselt: „ilma midagi arvestamata”: ,teiskordseIt kokku kutsutud koosolek on otsusevõimeline vaatamata kokkutulnute arvusele’.

Vahe on selge ja seda vahet tehakse ka soome keeles. Ometi tarvitatakse meil harili­kult ikka vaatamata, ka seal, kus kindlasti hoolimata oleks õigem ja parem. Sõna hooli­mata tarvitamine jääb üldse väheseks ja hakkab kaduma, kuna vaatamata maad võtab. Sajast 75-s juhtumis esineb vaatamata, rohkeimalt 25-s ainult hoolimata. Vahekord peaks olema vastupidine.

Muide see vaatamata ülirohke tarvitamine johtub omaaegsest vene keele mõjust (vene „nesmotrja“). Seepärast keelelist korrektuuri tehes tuleb käsikirjas, kus autor tarvitab ainult vaatamata, vähimalt 75% vaatamata’id ümber parandada hoolimata’ iks. Sest selle järjest rohkem maadvõtva vaatamata-tõve tõttu hakkab olema üha rohkem inimesi, kes üldse enam ei oska tarvitada sõna hoolimata.

seisma ja seisnema. — Tähenduses „milleski seisma”(sk. in etwas bestehen) oleks ots­tarbekohasem tarvitada sõna seisnema: asi seisneb selles; — kogu see kunst seisneb vasta­vate liigutuste tegemises”. Ometi tarvitatakse sõna seisnema väga vähe, kuigi see Muugi sõnaraamatu järele on ametlikult lubatud. Siin millegi pärast seda tarvilist vahet ei taheta teha.

jaam ja vaksal — seda vahet „tänapäeval” palju enam ei tehta, tarvitades ainult sõna jaam. Ometi tuleks vahettegevalt tarvitada vaksalit (sk. Bahnhof, prants. gare, vene vak­sal) linnas oleva hoone kohta, mille juurest rongid väljuvad ja kuhu saabuvad. Rongide peatuskohad linnade vahel on muidugi jaamad (Stationen, stations, stantsii) ja samuti üldi­ses mõttes ka linnade vaksalid rongide sõiduplaanis. Jaam on seega üldmõiste, vaksal eriline jaam.

Ka enesetapmise või enesetapu asemel oleks parem tarvitada pigem enesemõrva, kui kord on olemas sõna mõrv (vrd. ka ingl. selfmurder, sk. Selbstmord, soome itsemurha); ei öelda ju näit. saksa keeles „Selbsttötung“.

2. SNOOBLIKUD MOODSÕNAD.

Need sõnad, mida on hakatud tarvitama liialdatult sageli ja enamasti ebakohaselt sünonüümiliste harilike sõnade asemel isikute poolt, kes nähtavasti arvavad, et sellaste sõna­dega kirjutatakse või kõneldakse peenemat ja moodsemat keelt. Järelikult teatav edevus on tõukejõuks nende sõnade tarvitamisel. Tõeliselt aga tehakse sellega keelele suuremat või väiksemat kahju, sest sellega surutakse kõrvale harilikke sõnu, mis enamasti on paremad

—   loomulikumad, kohasemad ja mitmes juhtumis koguni õigemad.

Säärased moodsõnad on peamiselt järgnevad:

tulvil — sest paljud näikse arvavat, et tulvil tähendab täpselt sama mis täis, ja seepä­rast nad tarvitavad sõna tulvil peagu järjekindlalt sõna täis asemel, mõteldes, et nii on pee­nem ja moodsem. Nii loeme ühtelugu: ,see film on tulvil (= täis) põnevaid sündmusi; — kauplus oli tulvil (= täis) ostjaid; — kapp oli tulvil riideid‘. Puudub veel, et öeldakse: ,ta kõht oli tulvil‘; viimane oleks ainult oksendamise puhul kuidagi õige.

Nagu juba oma eelmises artiklis tähendasime („Varamu“ 1939 nr. 7, lk. 756), ei vasta tulvil mitte täpselt sõnale täis ega seepärast või seda igakord asendada; tulvil tähendab „ülevoolavuses, ülevoolavalt täis” (näit.: jõgi on tulvil), aga mitte lihtselt „täis“.

Et sõna tulvil tõepoolest peetakse, kuigi ekslikult, sõna täis täpseks sünonüümiks, seda tõendab ka see, et paljude meelest on ütlus „tulvil täis“ viga, sest see olevat nagu kahe­kordselt „täis täis“. See vaade on ekslik: väga hästi võib ütelda „tulvil täis“, sest see tähendab „ülevoolavalt täis“.

Kõige sellega ei ole tahetud ütelda, et sõna tulvil tarvitamisest tuleks hoopis loobuda. Ei, tulvil on hea sõna, aga teda tuleb tarvitada tema õiges tähenduses.

tohutu — seda sõna on hakatud üleliia palju tarvitama sõna määratu asemel. Kuid tohutu ei sobi siiski asendama igat määratut: määratu on neutraalsem, üldisem, tohutul aga on teatav lisavärving või -varjund, mida määratu ei evi; nimelt tähendab tohutu enam ebaproportsionaalselt, hämmastavalt suur”. Seega on sel teatav koomilisuse kõrvalmaik: ,tohutu kübar, tohutud kastide virnad, tohutud kivimürakad‘. Üldse sobib tohutu enam ese­mete kohta. Pealegi oleks veel parem ütelda „tohutu suur“ kui lihtselt „tohutu“: ,tohutu suured kübarad‘. Igatahes aga ei sobiks ütelda: ,tohutu ookean, tohutu aurik, tohutu maa­ilmaruum, tohutud kirikud, tohutud puud, tohutud elevandid‘, vaid selle asemel on parem: ,määratu ookean, hiigla aurik, määratu või otsatu maailmaruum, määratu suured kirikud, määratumad või hiigla (või hiiglaslikud) puud, hiiglasuured elevandid‘. Samuti mitte: ,see on tohutult rikastanud meie sõnavara‘, vaid ,see on määratumalt (või väga suuresti) rikastanud meie sõnavara”.

võrratu — see on moodsõna, mida tarvitatakse ebakohaselt sõnade äärmiselt, väga või üli- asemel: ,võrratult odavad hinnad‘. Tuleks ütelda: ,äärmiselt odavad’ või ,väga odavad‘ või ,üliodavad‘ või ,haruldaselt odavad‘. Veel ebakohasem on ,võrratu suur‘ pro ,äärmiselt suur‘ või ,ülisuur‘; samuti ,võrratu väike, võrratu paks inimene‘ pro ,väga väike, väga, haruldaselt, ülipaks inimene‘. Küll aga sobib ütelda: ,ta oli võrratu ilus (sk. unvergleichlich schön); selle instrumendi toon oli võrratu puhas‘.

Nähtavasti ei teata, millise tähendusvarjundiga sobib tarvitada sõna võrratu. Sõnal võrratu on nimelt teatav ülistamise varjund ja seepärast sobib seda tarvitada kõige paremini millegi ilusa, suurepärase, väärtusliku kohta. Sel puhul tähendatagu, et ütluses ,tal olid võrratult inetud käed‘ esineb kaks viga: esiteks mitte ,võrratult inetud‘, vaid võr­ratu inetud‘ — nn. adverbiaalne nominatiiv! (v. „Varamu“ 1939, nr. 7 lk. 750) — ja teiseks ka mitte ,võrratu inetud,’, vaid ,äärmiselt inetud‘ või ,haruldaselt inetud‘ või ,üliinetud’. Ühend ,võrratu inetud‘ on mõeldav ainult erilises iroonilises või otsitud stiilis.

pagema — eriti lõunaeestlased ja nende eeskuju ning prestiiži mõjul ka mitmed põhja­eestlased kalduvad seda Lõuna-Eesti murdesõna liig sageli tarvitama kirjakeelse põgenema asemel. Näib, et pagema on hakanud saama ka mingisuguseks moodsõnaks. Kui sõna pagema tarvitada, siis ainult teatavas familiaarses või humoristlikus stiilis; kuid tõsises normaalstiilis tarvitatagu ainult põgenema. Käsikirjade korrektuuri lugedes tuleb mul see­pärast peagu iga pagema parandada sõnaks põgenema. Sõna pagema, nii laialt kui seda praegu tarvitatakse, on tarbetu iseäratsemine ja snoobitsemine.

tänapäeva — seda sõna tarvitatakse viimasel aastakümnel liig sageli sõnade praegune ja nüüdisaegne asemel, nii et seegi on saanud mingisuguseks moodsõnaks: ,tänapäeva elu —, tänapäeva kirjandus —, tänapäeva teadus —, tänapäeva riigid‘. Miks ei ütelda enam ,praegune elu —, nüüdisaegne kirjandus —, praeguse aja või kaasaegne teadus —, nüüdsed või nüüdisaegsed riigid’? Selle tänapäeva mõjul kirjutatakse juba ka „igapäeva“ pro igapäevane: ,kooli igapäeva ülesanded‘ (pro ,igapäevased ülesanded‘).

Samuti tarvitatakse sõna tänapäev sageli sõnade praegu ja nüüdsel ajal või praegusel ajal asemel: ,seda juhtub tänapäev (— nüüdsel ajal) sageli; tänapäev (— praegu) on olu­kord suuresti muutunud‘.

eales — murdeline ja ühtlasi arhailine sõna, mis sobib vaid teatavas stiilis, eriti luule­tustes, kuid mida mitmed on hakanud mingisuguse moodsusena tarvitama harilike sõnade kunagi ja iialgi, ka sõna iganes asemel.

ent — ka selle sõnaga liialdatakse, tarvitades seda seal, kus paremini sobiks kuid või enamasti veel paremini aga. Nähtavasti põlatakse sõna aga liig igapäevaseks ja labaseks ning tarvitatakse selle asemel sõna ent, mis tundub uudsena, vastates seega paremini teatava seltskonnaosa snooblikele kalduvustele. Sõna ent sobib ainult erilises kitsamas tähenduses, nimelt kui tahetakse uut väidet põhjendada mingi kõigile vastuvõetavaks oletatava mõttega. Näiteks: ,See kirjanik kirjutab riimitud proosat, ent riimitud proosa on halb (nagu see teada ja nagu kõik muidugi nõustuvad selle arvamisega); — ta on liig pika ja sihvaka kas­vuga, ent sellane kasv toob sageli kaasa kalduvuse kopsuhaigusele; järelikult võib oletada, et tal on kalduvus ja eeldus kopsuhaiguseks‘.

Ka sõna kuid tarvitatakse liig palju. Selle asemel sobib sageli aga paremini. Sõna kuid väljendab harilikult vasturääkivust ja vastolulisust eelmisega ja on teravam kui aga. Seepärast kui ei ole erilist põhjust tarvitada sõnu ent või kuid, tarvitagem julgesti aga ja ärgem pidagem seda labaseks. Käsikirju korrigeerides tuleb mul ühtelugu nii mõnedki kuid id ja ent’id ümber teha aga’deks.

taas — arhailine sõna tähenduses „jälle“. Et taas ei esine igapäevases, harilikus kõne­keeles ja seetõttu tundub erakordsena, siis mitmed tarvitavad seda meeleldi jälle asemel, arvates, et nii on moodsam ja peenem. Kuid normaalne on just jälle; ainult erakordselt, muu seas kordumise vältimiseks võib tarvitada sõna taas. Ka seilased liitsõnad nagu taas­sünd, taaselustamine, kus taas esineb romaani keelte „re-“ ja saksa sõna „wieder“ tähendu­ses, tunduvad küsitavaina. Isiklikult eelistan vanamoodsalt moodustatud sõnu uuestisünd, uuestielustamine, niikaua kui prantsuse ja inglise „re-“ vasteks ei ole meil soetatud mõnd paremat eesliidet.

muutuma — Eesti iseseisvuse ajal üleliia sagedaseks kujunenud sõna. Enne räägiti ja kirjutati: ,ilm läheb ilusaks; — ta läks kahvatuks; — kui ta vanemaks saab, küll ta siis läheb mõistlikumaks; — nad said (või läksid) tigedaks; — helid jäid vaiksemaks’. Nüüd aga kirjutatakse ja isegi räägitakse üldiselt: ,ilm muutub ilusaks; — ta muutus kahvatuks;

—   kui ta vanemaks muutub, küll ta siis muutub mõistlikumaks; — nad muutusid tigedaks;

—   helid muutusid vaiksemaks’. Jah, nüüd — snooblikus keeles „tänapäeval“ — kõik muud­kui „muutub”! Varsti vist ei ütelda enam, ,ta läheb rikkaks, — sa jäid haigeks, — nad jäid hiljaks’, vaid: ,ta muutub rikkaks, — sa muutusid haigeks, — nad muutusid hiljaks’. See oleks siis täielik muutub-tõbi. Eriti noorem põlvkond, noorsugu näib sellest tõvest haaratud olevat. Et sellest vabaneda, ärgu üteldagu alati, et miski muutub millekski, vaid vähimalt mõnikord ka, et miski läheb, saab või jääb millekski.

pisut — ka moodi tulnud sõna, mida tarvitatakse liig palju; ta sünonüüm natuke ei esine kirjakeeles peagu sugugi enam. Tarvitagem vähimalt vahelduseks mõnikord ka sõna natuke, näit.: ,oota natuke; — seda on natuke vähe; — ilm on natuke külm’.

kiirustama — seda sõna tarvitatakse nüüd meie kirjanike ja haritlaste enamiku poolt ruttama asemel; ruttama kipub jääma kõrvale samuti kui sõna ruttu, mille asemel ikka esineb kiiresti või veel halvem vorm kiirelt. Keelelise korrektuuri tööd tehes parandan see­pärast iga kiirustama sõnaks ruttama.

tervitama — see sõna hakkab välja tõrjuma põlist rahvakeelset sõna teretama, — ka üks moodnähtus, samuti kui ürgse eesti tere asemel on nüüd moodi tulnud tervist või tervis. Tuleks vahet teha: teretama — tere ütlema kellelegi, kellele seda tuleb ütelda (sk. grüssen, vene zdorovatsja): ,ta teretas seda möödaminejat härrat’; aga tervitama — austuse- või rõõmuavaldusega kellegi või millegi ilmumist või tulekut vastu võtma (sk. begrüssen, vn. privetstvovat): ,kõrgeid külalisi tervitati kahuripaukudega; — tervitasin rõõmutundest seda ammu oodatud päeva; — linnud tervitasid hommiku saabumist rõõmsa lauluga’. Seepärast oleks liig suur nõudlikkus kellegi poolt, kui ta oleks pahane, et keegi tuttav teda uulitsal ei tervitanud. Millele ta võib pretendeerida, on vaid see, et teda teretataks.

nimetatud — kantseleikeele mõjul tarvitatakse viimasel ajal seda sõna liig sageli seal, kus peaks loomulikult olema see. Näit.: ,Sain sõbralt kirja. Nimetatud kiri sisaldas mulle väga tähtsa uudise‘. Tuleks ütelda lihtselt: ,See kiri sisaldas mulle väga tähtsa uudise‘. Seda „nimetatud“-tõbe on hakanud ka õpilased põdema: nende kirjandeis võib sageli leida sõna „nimetatud** kantseleilikku tarvitamist. Sest õpilaste kirjandeis peegelduvad kohe need keelelised pahed, mis igakord täiskasvanute kõnes ja kirjutustes esinevad. Üks näide õpilase kirjandist: ,Iga inimese soov on edu saavutada. Nimetatud soovita teaks ajalugu vähe edust kõnelda‘. Oleks tulnud kirjutada lihtselt: ,Ilma selle soovita teaks ajalugu vähe edust kõnelda‘. Õpetajail ja korrektoreil tuleks sääraseid stiililiselt ebakohaseid nime­tatuid välja rookida, asendades need sõnadega see, need. Sest säärane nimetatud annab stiilile ebakohaselt kantseleiliku värvingu.

sarnane — see on juba üsna vana moodsõna, mida tarvitatakse sõnade „niisugune, see­sugune, säärane” asemel. Kauplustes muud enam ei kuulegi müüjalt kui: ,Kas teile sar­nane meeldib?‘ (pro ,Kas teile niisugune, seesugune või säärane meeldib?‘). Seesugune sar­nase vääras tähenduses tarvitamine on jõudnud tungida väga sügavale rahvakeele, nii et seda võib sageli kuulda ka päris lihtinimeste kõnes nii maal kui linnas. Meie algkool ei ole 20 aasta jooksul selle sarnase väära tarvitamise vastu suutnud peagu mitte midagi ära teha.

milline — see sõna on Eesti iseseisvuse ajal saanud pööraselt moodsõnaks: muud kui milline ja milline ja ikka milline. Ei näi teatavat, et selle millise (snobistlik stiil ütleks „nimetatud millise“) asemel on parem tarvitada lihtselt mis: ,tagajärjed, milledest (mitte „millistest”) selgub, et…; paragrahvid, mis (mitte „millised”) seda käsitlevad: väited, milledes (mitte „millistes“) on palju tõtt; nõuded, mida (mitte „milliseid”) ta kavatseb esitada*.

selliselt — see näib olevat „millisega” nagu sugulane moodsõna. Seda tarvitatakse nüüd tähenduses „nõnda, niivõrd, sel määral, sedaviisi”: ,ta tegi seda selliselt hästi, et kõik aina imestasid; — ta kukkus selliselt õnnetult, et murdis sääreluu‘. Kuna selline tähendab täp­selt sama mis niisugune, siis peaks sõna selliselt asemel võima ütelda ka niisuguselt: ,ta kukkus niisuguselt õnnetult, et murdis sääreluu‘. Kuidas see kõlab? Kui veidrana see kuuldub! Ainult harvus juhtumeis tundub selliselt kuidagi vastuvõetavana; muidu aga on sel snoobitsemise kõrvalmaik. Enamasti on parem tarvitada selle asemel ülalmainitud „nõnda, niivõrd, sedaviisi”: ,ta kukkus nõnda õnnetult (või niivõrd õnnetult), et murdis sääreluu‘. Kuid keegi ei pane nüüdsel ajal seda nõuannet tähele. Tahetakse kirjutada „moodset^u keelt, kuigi see mõne keelendi poolest on halb.

I osa Varamust nr. 3/1940

3. KADUVAD SÕNAD

aduvate sõnade all ei mõtle me mitte ainult tõeliselt kaduvaid sõnu, vaid üldiselt kõiki selliseid, millede tarvitamine on kahjuks vähenemas, igatahes vähemaks jäämas võrreldes sellega, mis oli enne. See on keelepsühholoogiliselt väga huvitav ja tähelepandav liik sõnu. Need ei ole mitte mingid iseenesest haruldased sõnad, vaid vastupidi kõige igapäevasemad ja harilikumad. Ka on need kõik head sõnad, mil on kauaaegne minevik ja tra­ditsioon meie kirja- ja kõnekeeles ja mis niisugustena olid enamvähem valitsevas seisukohas oma sünonüümide suhtes. Kuid Eesti iseseisvuse ajal on nende sünonüümid hakanud neile tegema tugevat konkurentsi, vähendades nende tarvitamisala ja tungides nende ase­mele. Nähtavasti on meil iseseisvuse ajal käimas mingisugune sõnavaliku ümberhindamise ja nende tarvitusalade ümberplaneerimise ja kohastnihkumise protsess. Põhiliseks näib olevat lõunaeestlaste keele järjest kasvav mõju, mis üha enam tungib kirjakeele ja eriti hoogsasti üldisesse kõnekeele. Ühes sellega tungivad ka lõunaeestlaste keelele omased sünonüümid endiste kirjakeelsete asemele ja kõrvale, tendeerides seal saama valitsevaiks, kuna endised sõnad kipuvad haruldasemaks jääma. Snobism, mis neid lõunaeestilisi süno­nüüme peab moodsemaks ja neid seetõttu eelistab, mõjub siin omalt poolt lisategurina edendavalt kaasa. Igatahes huik vanu häid kirjakeele sõnu on hädaohus. See on seda pa­hem meie kirjakeelele, et need sõnad on, nagu tähendasin, ühtlasi paremad kui nende süno­nüümid, mis neid nüüd ähvardavad. Kui praegune olukord keeles püsima jääb nende sõnade suhtes või praegune tendents veelgi suureneb, siis on see kahjuks meie keelele, mis seeläbi läheb halvemaks. Seepärast tuleb sellele tendentsile kõigiti vastu astuda ja teatavate sõnade pealetükkivust tagasi suruda.

Alljärgnevas esitame siiakuuluvaist juhtumeist rea kõige silmatorkavamaid.

ja — see on selletähenduselise sidesõnana põhisõna; temale abiks on ning, mida võib tarvitada ja kordumise vältimiseks. Sõna ja kui põhisõna võib siiski ka korduvalt esi­neda samas lauses või lausestikus, sõna ning kordumine (kaks-kolm korda samas lauses või lausestikus) aga ei ole soovitav. Ometi kalduvad mitmed tarvitama sääl mng-sõna, kus ja oleks eelistatav. Mõnedel on väga tugev kalduvus ning-sõna tarvitada. Olen kohanud lauseid, kus ning esineb koguni kolm korda, ja aga üldse mitte. Üldiselt on praeguses kirjakeeles, nagu see esineb raamatuis ja ajakirjanduses, ja küll alles ülekaalus. Kuid õpilaste kirjandeis on märgata väga sagedat ning-sõna esinemist, mis näitab, kuhu läheb selles suhtes noorema põlve tendents. Sellest on karta, et ning võib tulevikus saada üle­kaalu, kui seda tendentsi teadlikult ei pidurdata.