Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

enrik Visnapuu luuletajahinge põhimustris on väga tähtis koht just armastusel. Ta peab ikka millessegi väga kiindunud olema, alles siis avanevad voolama ta tõelise luule lätted. Tal ei õnnestu hästi mõistus­lik konstrueerimine. Mõtteluule osa tema loomingus ei ole küll väikese tähtsusega, kuid parimad tema sellelaadilistest luuletustest on ikkagi need, kus mõttest kiirgab läbi tugev tunne, eriti sügav armastus. Selgepiiriliselt kerkib tema luuletoodangus esile kiindumine kolme nähtustekompleksi. Naine, inimene laiemas mõttes, ja lõpuks jumal — need on tähised, millede ümber keerlevad ta meeleolude ja kujutluste lained. Küllalt täiuslikult võiks tema kogutoodangut iseloomustada peal­kiri: „Amores“. Luuletaja on ise teadlik oma kolme armastuse olemasolust, kui ta ütleb aastaga 1920 dateeritud „Taliharja“ lõppluuletuses:

    „Jo „Amores’e“ seen kurba võitlemist enesega

    pidasin. Kolm on armastust siin.

    Seisata.

    Kaks on elada een, üks armastus armastada

    olnud jo naist, kennest õnn ja piin.

    Teine „Amores“ on „Taliharja“ karjatusen,

    inimen! ken on sinule vend.

    Armasta!

    Kolmas jumalan on. Mulle iialgi avaneb kas

    sarnane rõõm tunda kõigen end?“

Need armastused ei avaldu ainult õnneraskeis joobumustes, siirais kaasakannatamistes ega palveiks sulavais hardusmeeleoludes. Siin on raskeid ja kurbi võitlusi, ahastusi, trotsi, mis tiheneb vihaks ja põlguseks, ning kannatusi, mis süngistuvad lootusetuks leinaks. On äär­miselt iseloomustav, et nii armastuses naise kui ka laiemas mõttes inimese kui venna ja lõpuks jumala vastu kõigutakse äärmuste vahel. Palved ja ilutsemised vahelduvad teotuste ja mõnitsemistega, joobumused ahastustega. Ikka kohiseb esile kaks vastandlikku jõudu, mis haaravad oma keerisesse inimsüdame. „Kaks algust minus…“ tunnetab luuletaja ise veendunult. Võitlemistest ja heitlemistest aga jääb lõpuks järele vaikne nukrus, mille tasa lepitavas paistes sulavad kõik dissonantsid. See on paratamatuse nukrus, mis sigineb südamesse, kui leitakse, et kõik on tehtud ja tuntud, mis võimalik, ja kaugemale pole enam pääsu. Äärmustest äärmustesse viskutakse seetõttu, et ollakse oma armastuses väga nõudlik ning püütakse tungida viimsete astmeteni. Visnapuu luuletajaisiksust iseloomustab üldse püüdlemine viimsete lõppudeni nii oma tundes kui ka mõttes, ning seejuures
tunnetamine, et ükski lõpp pole küllalt täiuslikult „viimne“. Temas on midagi igirahulda- matut, iga vesti janunevat.

Kiindumine naisesse kui elulättesse, inimesse kui vennasse ja jumalasse kui kõige oleva algus- ja puhastusallikasse avaldub selgesti juba Visnapuu luule algperioodis, s. o. luuletus­tes, mis on kirjutatud enne aastat 1917. Kui armastus naise vastu mängleb oma tuhandeis varjundeis looduse võimsal ja maalilisel taustal, siis armastus inimese vastu elab ajanäh- tuste verises keerises, inspireerides kaasa elama kodumaa saatusele, mis on täis hirmuta­vaid küsimusmärke. Armastus jumala vastu juhib luuletaja ikka ja jälle ristiusu legendi­liste imede poeesiarikkasse maailma, aga ka eestlaste endi muinasuskumuste müstilisse õhk­konda. Aga lõpuks ta hakkab nägema ja armastama jumalat ka kõigis oma eelnevais armastustes ja viimaks iseendaski, avades oma südame panteistlikele kõiksuse rõõmudele.

Visnapuu elamused ei ole kunagi sadestunud puhtalt ühetoimeliste kihistustena. Algusest peale ristleb tema elamustekihtides mitmesuguseid sugemeid. Kuid heites üldpilgu ta ühe­teistkümnele lüürika-raamatule ja ka eepilistele värssteostele, on võimalik märgata, kuidas ta elamustesfäär on aeg-ajalt avardunud nagu kontsentriliste ringidena. Naiseliku ja ema­liku juurest on siirdutud üha enam inimsuse probleemide juure ja sealt edasi lähemale jumala palgele, tõukeks iha saada selgusele kõige oleva mõttest ja otstarbest.

 

1

Armastus naise vastu on see, mis oma mitmehelgilise virvendusega köidab meid Visnapuu esikkogus „Amores“. See on väga noor ja tujukas raamat, kuid just selles noo­ruslikus verivärskuses seisnebki selle kütkestavus. Mehe armastus naise vastu — see elab oma elu siin otsekui bioloogiline organism. Meile näidatakse ta sündi, ta elukäigu faase ja lõpuks ta loomulikku surma, s. o. vaibumist neutraalsesse ükskõiksusse. Seega „Amores’te“ laulud oma kogusummas annavad mõjuva psühholoogilise terviku, kusjuures iga üksik luuletus on otsekui iseseisev peatükk armastuse elukäigus.

„Mu päevi veesse naised köitnud loed. / Kui varglik pilk käib süstik läbi lõime. / Üks teise järgi kinni lüüaks’ koed. / Mu kanga veesse naised köitnud loed,“ hüütakse ,,Amores’te“ proloogis ja lastakse siis lahti rulluda sel armukangal, kus meid köidavad väga mitmesugused kirjad.

„Amores’te“ esimestel lehekülgedel elab kärsitus ja ahnus, kartus, et aeg armastada libiseb käest. Noorusliku kannatamatusega hüütakse „Õde, armuke, / Valla hius, valla vöö! / Kiirelt kaob käest, mööda läheb öö. / Heida minule / Käed kaelale!“ Kõik nooruse mah­lad on värskelt käärimas, käivad käsikäes hüüded nagu „Ah, laske olla joobnud poeet!“, „Ah armastan, ah armastan“, „Oi, joovastus, mis oli see.“ Siis aga vaibuvad esimesed tormid, andes aset vaiksemaile meeleolutsemistelc. Armastuse hõbckellukeste sisse tekivad esimesed mõrad, silmapiirile kerkivad ähvardavalt lahkumisvalud: „Kuulsin, kajasid veel sammud, / Tundsin: otsa lõpsid rammud. / Lähed, ei sind enam näe. / Värin raputas ja õud, „Ei, kõik on otsas, kõik on pete, ilm on pime / Ning asjata on ootus“. Aga ka teist­sugused pettumused annavad end tunda, kerkib selgesti esile südame ja liha vaenulik vahekord. Tunnetatakse, et ingel käib ühes majas saatanaga. Ümmardamis- ja imetlemismeeleolud asenduvad mehe võimsate võtmistega, kuigi ollakse teadlik, et lihapõlemises ähvardavad kõrbeda kõik hinge rohelised kasvud. „Nool lendas ihust ihusse, vaim löödi lihas risti. / Aeg jõudis kiirelt uue päeva virgumiseni. / Ah, ihu põles, kõrbes, andis pragu, / Kirgtõrvikute maanisuits see mattis kinni hinge. / Oo-oi! kuis himud a’asid oma vagu / Ja heitsid joovastetud meelte ümber sitkeid linge. Siis silmapilguks kadus halastus ja armgi.“ „Vaid lõõmas liha, läpastus suu mattis, Mis oli vajutetud vastu ümargusi rindu.“ Järgnevad mõnitused ja teotused, viha- ja põlgusehüüded. Need on pahupidi pööratud palve- ja imetlusmeeleolud. Ahastades ringutatakse käsi jumalaema poole, sest nähakse võikusega, et „kirg verine luurap mu perän, / Kui peni joosk takan ja een. / Tii veeren om sivvo kerän, / Viin laiun om sivvo seen.“ Tuntakse, et verenälg on põhjatu ja himud on lõpmatud, aga jumalaema magab rahulist und ega kuule inimlapse hädahüüdeid. Ilmu­vad igatsused tundmata naise järele, kes rahustaks hinge. „Kisendav hing käib su järele palja jalu. / Halasta sa! Halasta!” Mõnitustele, märatsemistele ja igatsustele aga järgneb alistumine, paratamatuse nukrus. Tunnetatakse, et „Täis iha, viha peksin end ma veriseks / vaid vastu piirisid. / Ei välja iial endast saa, kõik endiseks jääb keskel piirisid. / Hing nagu lind, ling jalus, rind kel verine, / tiib murrune“. Luituvad ihkamised ja vihkamised, andes aset ükskõiksusele, mis ongi armastuse surmavoodiks. Ring on täis.

Kui kaassiurulastest Underi armastusluules sillerdasid kõik naiselikud edevused ja andumisrõõmud, kui Adson oma armulüürikas piirdus noormehelike ümmardamis- ja imetlusmeeleoludega, siis Visnapuu armastusluules avaldusid algusest peale hoopis täismehelikumad tungid. Väga mehelik on juba see rahuldamatus, mis teda „Amores’tes“ heidab äärmustest äärmustesse. Ta ei rahuldu sellega, mis tal käes on, vaid ta jahiinstinktid sunnivad teda ihaldama ikka seda, mis on kas libisenud käest või mis on veel saavutamata. Ta ihkab nagu mingi universaalse amplituudiga naudinguid ja januneb kõige kangekraadilisemat ilu. Muidugi, selles kõikumises imedeusu ja trotsliku jalgeallatallamiste vahel on väga palju nooruslikku kärsitust ja küpsematust, kuid siin on ometi palju ürgmehelikku jõudu, mis ihaldab täiuslikku väljaelamist. Kui „Amores’te“ lõpus hüütakse, et ainult tuhk on jäänud kõigest hõõgest hinge maha, siis see on olnud ometi võimas hõõgu­mine, mis on saatnud laulikut ta radadel. Kui oma tunge ja tahtmisi ei ole surutud hiinlanna kingadesse, siis ei jää lõpuks hinge settima kibedust, mis hakkaks saatma üles mür­giseid aurusid. Ainult vaikne paratamatuse nukrus haarab kõik oma pehmesse paistesse. Selles on puhast loobumisõnne, pisut magusat väsimust ja ehtset mehe egoismi, kui poeet lõpuks ütleb naisele, keda ta on jumaldanud ja teotanud, kelle ihu ja hinge kütkestavuses ta on uimelnud ja vaevelnud: „Tahad istu, nutta? / Tahad joosta, rutta. / Mulle see / nagu jookseks pilved, mühaks palu. / Minu tee, / See on lauluks ülendada valu.“

Visnapuu põhiloomusele väga iseloomustav dualistlik hoiak avaldub selgesti juba „Amores’tes“. Visnapuu näeb elus vastandeid. Ingel ja saatan käivad tal ühes kojas ja naises näeb ta ühelt poolt kui ilmutust ja imet, teiselt poolt aga needust ja põrgukaristust. Jumaldamistest langeb ta mõnitustesse. Vaikse õnne paistes saadakse rahu alles siis, kui on välja jõutud ihkamistest ja vihkamistest. Siis hakkavad oma veetlust avaldama kujut­lused vaiksest metsatalust, kus „puutumata seisab valge ase,“ kus „nii hää on, midagi ei ole vaja, / Kui aga tunnid pikaldased”.

Kujutelmad naisest, nii mitmehelgilised kui nad ongi Visnapuu esikkogus, juhivad meid ometi üsna selgesti veendumusele, et tema põhiloomusele on lähemal mitte niivõrd meeleline kui just puht hingeline erootika. Avameelselt tunnistatakse kord, et orientaalse naise kehalõõmal ei ole mingit kütkestavat mõju, „sest ainult valgest, valgest hoovab rõõm,“ ainult „valgeverelist naist / võib süda üksi õnnes aadelda“. Mitte asjata ei nimeta ta oma armastatut nii tihti õeks, sõsaraks, sõtsikuks jne. Sellele põhikalduvusele seisavad õige lähedal ka need lapsnaise kujutelmad, mis üha selgemini kerkivad esile ta järgne­vais armuluulekogudes, eriti „Jumalaga, Ene’s“ ja „Käoorvikus“. Ene, keda hellitatakse sõnadega nagu „illikene“, „liblikas kurb“, „habras nartsiss”, „jumala käokene“, Ing, kes on „armas tütarlaps”, „käoorvik viieleheline“, Eokene, see „imeline talleken“, „imeline lilleken“, ,,takjas, hakjas väike tatsujalgadega“, Alaea (s. o. alati + hea), see „kassikäpaken“, „tilluke tõrvalilleken”, kellele üteldakse „laotan so alla heina, / maga tütärlaps ja naine“, „lõhnalist so lapse higi / tunnen oma iho ligi“ — neist nimedest ja nii omapärase tämb­riga hellitusväljendustest õhkub palju lapsemeelset puhtust. Segunevad kujutelmad lapsest ja naisest, andes väga pehme ja õrna jume poeedi armastustundele.

See kirgas loobumisõnn, millega lõpetati „Amores’te“ meloodiad, kristalliseerub eriti puhtaks autori teises luuletuskogus „Jumalaga, Ene!…“, tihenedes paiguti isesuguseks hülgamisrõõmuks. Rahutus ja närvlikus futuristlikust elutundest inspireeritud raamatus „Hõbedased kuljused” viirastuvad kujutlused naisest eredate linnanägemuste taustal. Siin on mängus juba enam dekoratiivne fantaasia kui südamevibratsioonid. Tantsijatarid madudega, siluetid ja lõustad tänavlaternate kiirguses, patused magamised, „punane tyll, musliin, batist ning nelke verrev loit” — kõike seda nägema kihutab tagant „rahutus, kirg, meeletus”. Neil neurasteenilistel haaretel ei ole aga palju kõlapinda Visnapuu põhilises loomuses. Tunneme, kuidas viimane oma ehtsuses võitleb end välja sellest haiglasest ere­dusest, kui ta hüüab „Ärkan valgusesse vastu armsa tytärlapse avat käsi, suudlematut suud, / ärkan nagu haigusest, mis kestnud mitu kuud.“ „Käoorvikus“ leiamegi jälle tema armastusluule kõige ehtsemaid meloodiaid. Siin on kaugele taandunud teravad seksuaal­sed ihad, andes aset väga varjunditerikkale peenele erootikale. Tunneme, et see on nii ehtselt visnapuulik, kui ta ütleb, et öö on istutanud nukruse kibuvitsa ta süda­messe õilmitsema, või jälle: „Laske mul olla kurb. Sina, jumala käest / nukker ja vaikne Ing! Võtke kinni kõik käest, / tõmmake ümber mo ring. Laske mul olla kurb.“

Sellele tumedale foonile on elama pandud palju õrnu tujusid, alates kevadiste kahekesi-õnnedega ning talviste üksinda-kurbustega, mis kütkestavad meid Ingi kirjades, ning lõpe­tades Alaea värsside muinasjutuhelkidega. Meeleolud on siin need, mis oma võrratus mitmepalgelisuses ahvatlevad endid kirja panema. Nende mitmevärviline rida annab meile ettekujutuse poeedi armastustundest, mis on ennekõike soe ja hell kiindumus. See pole enam nooruslik tormitsemine, kus ei jatku aega armastuse varjunditeilu vaatlemiseks, vaid kogemustega küllastatud elutark heldimus. Naine on küll veel joobnustavaks humalaks, kuid teda ei võeta enam kui omaette imet; kadunud on epiteedid „tundmatu“ ja „valge“. Armumänglused arenevad looduse taustal ning paiguti kohiseb võimsalt esile õnnetunne, mis johtub teadmisest, et ollakse loodusega üks. Paganlikku rõõmu õhkub soovidest nagu „Nüüd, Ing, sind tahaks nagu esiisa / metsmaiel uimastavan heinan magatada, / öö soojusen ja ämärusen omastada.”

Mida enam „Põhjavalguse“ poole, seda kaugemale taanduvad meeleolulised virvendused. Armastusfenomeni hakatakse filosoofilisemalt süvenema. Naises ei nähta enam ainult uimastusainet ja meeleolude sütitajat, üha enam hakatakse temas nägema ema, eluandjat. „Ränikivis“ leiduvas filosoofilises poeemis „Armastus — surm“ on kõik hetkelised tujud ja meeleolud kaugele taandunud. Jaheda erapooletusega suudetakse tunnetada, et „on väge­vam kui loodus mehe kujutelm, / kui mulla lõõrist hirmus tulepurskamine. / Nii armastuski ainult vägev tujutelm, / ürgvete igavene üles kohamine“. Isiklikest tunnetest täiesti vabana vaadeldakse eluvoolu pidevat jätkumist ning hüütakse elutargana: „Kõik käärib, tuikleb, valmib huumusen / ning kasvab üles, siis kui algab küli. / Mees tuiskab nagu seemendaja tuul, / laps naise üsän võrsub kui voos puul.“ Naist nimetatakse maa üllaks ja elavaks kujuks ning arm on „maaline raskus”. Kogu armastusprobleem lahendatakse värssides nagu: „Maad mina armastin, naist, maa elavat kuju. Ning kui ma sain ta manu, / vaju­sid jalad mul mulda, / õlule maaline raskus / laskus ning enesesalg asendas tuju.“ Mees püüab ülespoole tiivuskella, aga muld hoiab teda kinni. Ja nii on hea. „Puuslikes“ aga tunnetatakse hoopis pessimistlikult, et armastuski on puuslik, kes röövib inimeselt ta vaba­duse: „Puuslikke, puuslikke ümber pää: / armastus, tütarlaps, kallis naine. / Endareetmise teotus maine, / südame põhjan silmavee jää.“ Muidugi vilksatab veel siin-seal mahedat armastuslürismi, kuid seal ei ela enam isiklikud tundetuiked. Armumänglusi vaadel­dakse objektiivsest kaugusest, laskmata end kaasa kiskuda nende keerisest. „Päikese ja jõe“ võrdluslikus esinevais naisekujutelmades ei ole enam erootilist kütkestavust. Deko­ratiivsest huvist aetuna leitakse võrdjooni mitmesuguste kalaliikide ja naise natuuride va­hel. „Põhjavalguses“ aga, Visnapuu üheteistkümnendas kogus, ei ole enam jälgegi niisugu­seist naise kujutelmadest, mis põlesid „Amores’te“ lehekülgedel. Uued ained on tunginud peale, uued huvid on hakanud liigutama katsesarvi.

Kui Visnapuu armastuslaulikuna algas oma kirjanduslikku teekonda, siis oli tema värs­sidest hoovav meeleolurikkus nii vallutav, tema künismi julgus nii skandaali tekitav, et pole päris võimatu, et ta tänapäevalgi elab paljude teadvuses ainuüksi armastuslaulikuna, knigi ta on haaranud väga sügavale ka teissuguste ainete salvedesse. On ikka kuuldavale tulnud hääli, mis igatsevad tagasi tema kirjanduslikku noorust, tema armulauliku minevikku. Kahtlemata ta on suutnud sõnadesse sulgeda erakordse nõtkusega väga mitmepalge­lisi armastustunde vibratsioone, „das ewig Weibliche“ saab erilise kiirguse tema pühendustes naisele, kuid soovida, et ta kogu oma luuletaja ea oleks kõndinud nendel radadel, on pisut perversne. See tahtmine on olnud võib-olla osalt põhjuseks, et tema muulaadilise loomingu tõelisi väärtusi ei ole suudetud näha mõnikord küllaldase selgusega.

 

2

Henrik Visnapuu on luuletaja, kelle loomusele pole omane sulguda range teadlikkusega teatavate lemmikainete ahtasse ringi. Algusest peale ta on olnud erk reageerima kõigele sellele, mis ta ümber sünnib, kusjuures tema südant on puudutanud eriti kannatav inimene. Erakordse tundlikkusega ta on kajastanud oma luules aja pisimaidki tundevirvendusi ning ta on suuteline olnud isegi tabama tulevikuvõnkeid. Sotsiaalsed hädad on teda siiralt liigutanud ning väriseva südamega ta on kaasa elanud kodumaa saatusele. Juba enne „Amores’te“ ilmumist, s. o. enne aastat 1917, on tema luules sadestunud reageeringuid ühiskondlikele nähtustele. Ta „Valit värssidest” leiame, et „Kõigile kannatajaile“ on datee­ritud aastaga 1914, „Langes lund, langes verist lund“ aga aastaga 1915. Nagu Siuru-aegsete erootiliste tunde- ja meeltepalangute esimesed aimused elasid just Henrik Visnapuu luules juba aegadel enne Maailmasõda, nõndasamuti võime ütelda, et sellele järgnenud ühiskond­like masenduste ja pettumuste luule eod olid olemas samuti just tema luules juba enne re­volutsiooni ja Siuru-linnu lendutõusmist. Visnapuu on ikka olnud otsekui tundlik antenn, mis on suuteline olnud tabama tulevaste elupuhangute võnkeid.

„Taliharja“, kolmandasse luuletuskogusse, on koondatud Visnapuu esimesed ühiskond­likud südamevalud. Ta ise nimetab seda raamatut oma „teiseks „Amores’eks““. Kui armas­tuses naise vastu kõikus poeet südame ja liha vahel, tunnetades traagiliselt, et temas on kaks algust, siis siin ähvardab kiskuda südame kaheks narmaks armastus inimese ja armas­tus kodumaa vastu. Kõige sügavamaid masendusi tekitab tunnetamine, et inimsus ja rah­vuslus on tapatalgute ajastuil teineteisega nii teravas vastuolus. Tsükkel „Ärge tapke“ sisaldab karjatusi ja manitsusi, et inimene jääb inimesele ikka vennaks. Valu ja häbi põ­letab südant, sest „selle teotuse läbi / kuidas olen alandet, kui te tapate, / kuidas olen veel teiega, kui te tapate / pistate südame läbi“. Sealsamas aga kõneleb luuletajale kodumaa oma valudest, sellest, kuidas kõik tuli ära anda südamevaluga. Inimsus on taandunud kaugemale, kui luuletaja hüüab: „Kuhu jõuakski randa / laev minu tuuline, / tee sajakuuline, / oleksin sinuga. / Aga kui tapluseks anda / oa tahad lõikava, / võidule hõikava / hüüule järgneme.” Sellesse traagilisse kahepaiksuse tunnetusse ei suudeta mingisugust lahendust tuua, seepärast ongi „Taliharja” värvid nii sünged ja rasked. Ahastades hüütakse, et „Kahe ääretuse vahel / kõigun siia, / kõigun sinna. / Kuhugi ei või ma minna. / Seob kinni mingi ahel.” Ei suudeta otsustada, „mida jätta, mida võtta armsaks”. Heledamaiks laikudeks on armuavaldused kodumaale, mis puhkevad esile siis, kui nagu sundkorras on teadvusest kaugele kihutatud kõik ümbritsevad õudused ja inimsuse solvamised.

Aga mitte ainult mõõgakeerutamiste keskel, vaid ka mujal näeb Visnapuu kannatavat inimest. Ta kaasakannatamine kõrgeneb needmiseks, nähes noort tütarlast oma keha müü­tamas tänaval: „Mu neede murra alanduse ravvad, / teed näita sinna, kus end müüvad naised, / kus verivaesil mäda jooksvad paised, / kus eluhooned umbsed nagu havvad, / et sääl, kus osaks nälg ja maantee ainus koda, / nii võidurikkalt tõuseks tapeluse oda.” Sot­siaalne viletsus sööb hiljemgi ta südant, kui ta värsistab „Jõuluöö legendis” pühal ööl tänaval hulkuva libu elamusi või „Homses „Postimehes““ väikese ajalehemüüja varaseid kan­natusi: „Marka ei leita maast, / aga nälga on sooled täis. / Trükimustastki, näis, lõhnab inimlik saast/” „Mis on hommikul uut, / mis täna polnud veel? / Leib on ikka veel teel / ja tuba külm nagu kuut.” Need sünged inimelu protokollid ta lõpetab aga haardega tule­vikku: „Ja ma kuuleks kui tuisu seest / tulevikust üht häält. / Näljalipuga tuleb säält / see, kes hüüdis siin Postimees t.“

On huvitav märgata, et Visnapuu, nähes inimlikke kannatusi ja viletsusi, õige sageli süttib needma ja ähvardama — kasvõi „näljalipuga“. Nähes elu tumedat palgepoolt, ärkab temas võitleja, etteheitja, sajataja, mõnitaja. Siis me näeme, et ta on neid loojaid, kellel on tähtsam mitte kunsti, vaid e l u primaat. Siis me näeme, et ta on üks neist, kes taha­vad kaunimaks teha homset maailma, kellele tundub patuna ja roimana eluhädade juures ilutsemine. Ta ei lepi „paratamatuse kurbliku mürgiga”, vaid temas ärkab iha leida tingi­mata vastumürki.

Kui „Taliharjas“ veel võideldakse ja kisendatakse teatava noorusliku mässumeelsusega inimsuse solvamiste vastu, siis „Ränikivis” juba ja hiljem „Puuslikes“ püütakse mõtlikumalt süveneda inimese olemusse, anda aru inimese saatusest. Rasked pessimismi lained vae­vavad luuletajat sellel teekonnal, rahu- ja rõõmuhelke on äärmiselt vähe. „Mis on me elo? Tumm kisendamine!… Tumm märätsemine! Tumm karjumine, tumm kannatus kee­letu!” hüütakse juba „Käoorviku“ helgete ridade vahel. Pessimism tekib sellest, et püü­takse tungida elumõtte viimsete astmeteni, aga liiga raske on jõuda selleni, mis oleks tõe­liselt „viimne”. Mõistusest usaldatavamaks juhtijaks osutub intuitsioon. Bioloogiline elu­tunnetus ajab oma juuri sügavamale. Inimest ja inimsugu võrreldakse üha sagedamini or­ganismidega taimeriigist. „Puu langeb maaks ning mullan toidab tõisi, / saab lehtpuu sest või kuusk, mil katteks pii — / taas seemnest võrsub puu ja kannab õisi. / Eks inimsugu — kummaline puu, / kui bambus vana „kahejatkuline?” / Vaob mulda alajatk: päält võrsub uus. / Nii puu see igavese võrsumine.” Puus käärib mahl, inimeses veri ning kõike kannab elu vägev joom. Inimvaim aga on tolm, on õiesuits.

„Puuslikes” aga lavastatakse meile inimolevuse suur ja ahastusrikas vabadusvõitlus. Et surm on kõige lunastuse algus, seda tunnetati juba „Ränikivis”. „Puuslikes“ hakatakse raiuma armetult katki sidemeid, mis seovad inimest eluga. Armastus looduse, kodu, naise vastu — see on inimese vaevlemine puuslike käppade all. Raskes lootusetuses tunneta­takse: „Puuslikke, o puuslikke ma näen: / eluvõitlus, kõik üks mahalöömine. / Ma läen ära, ma läen ära eest. / Teise verist südant näen selle käen, / kes on elujulge: see kõik üks söömine / teise ajudest ja teise kolba seest.” Inimene ei ole endas enam pere­mees ja luuletaja ütleb, et see vabadusekaotus on teinud ta haigeks. Olemisrõõmu ja va­baduse eest otsustatakse kerra väänata puuslike luustikud. See vabadusvõitlus viib aga luuletaja lõpuks tunnetusele, et inimvaim kerkib pimedusest ja mudast üles nagu taim, sest teda kutsub päike. Eluvoolu ürgses jätkumises näib peituvat tõde, mida maksab usaldada. See tunnetus ei kerki esile erilise rõõmusööstina, valgusse-tõusmisena, kuid ta annab ometi lohutavat rahu.

„Tuulesõelas“ ja sellele järgnevaiski kogudes elab teataval määral veel edasi see teadmatuse umbus ja otsingute rahutus, mis saatis luuletajat juba „Ränikivist” peale, kui ta siirdus lahtimõistatama inimese olemasolu mõtet ja otstarvet. Ikka kummitab siin-seal tu­medavärviline tunnetamine, mis eriti selgekujulise väljenduse leidis „Ränikivis“ leiduvas luuletuses „Värske känd”: inimene on kui värske känd; maapõues elavais juurtes pakitseb mahl ning tõuseb kobrutades üles piki tüve ja äkki — „õhku nõrgub jumaline hüve, / saab kännu ümber kõigest sellest seente kahl.”

Visnapuu on luuletaja, kes oma loomingus väga intensiivselt on tegelnud inimesega. Ta elab kaasa ta kannatustele ning raevutseb ta sigatsemiste üle. Aga tema loominguteel on ikka säranud veetleva tähisena soov — olla ennekõike inimene selle sõna parimas ja kõrgeimas mõttes. Sama tähist pidas pühaks Visnapuu lemmikpoeet Ernst Enno.

 

3

Visnapuu on neid luuletajaid, kelle loomus tõrgub vastu võtmast n.ü. valmisusundeid nagu seda on ristiusk või mõned teised. Ta on oma loomult kahtleja, otsija, lõpunitungija, kes ei rahuldu sellega, mis talle valmina antakse. Kui ristiusuline motiivistik mängib tema loomingus vägagi tähtsat osa — nii sageli leiame seal pöördumisi Jumala, Issanda ja Ju­malaema poole — siis ei tähenda see sugugi seda, et Visnapuu on harras kristlane. Risti­usu Jumalat ja kõike seda, mis teda ümbritseb, ta armastab nagu oma vana kodu, oma lapsepõlve mälestusi. Piibel on ta lapsepõlves olnud kahtlemata tähtsaks kujundajaks, mida imet siis, et ta tunneb mälestuslikku heldimust seal elavate kujude vastu. Sealt hoovav hõng kütkestab teda alalõpmata, kuigi ta on kaugel sellest, et võtta ristiusu õpetust juhi­seks oma teekonnal.

Küll aga elab tema loomuses väga märgatavalt tarvidus uskuda, igatsus mingi ülima puhastus- ja valgusallika poole, mille kiirguses võiks tunda end täiuslikult õnnelikuna. Ta on oma loomingus väga palju rabelnud, et saada lähemale kõige oleva mõttele, jõuda oma jumala juure. Ja vaadates tagasi ta teekonnale paistab, et ta seda leiab igatahes enam panteistlikus andumises kõiksusele, tunnetamises, et tema endagi igas hinge- ja ihukius elab jumal, kui mõne ainu- või kolmainu-jumala majesteetlikus hiilguses. See panteistlik andumisrõõm kohiseb eriti võimsalt esile kümnendas kõneluses Issandaga, kus pärast ahastusrikkaid küsimusi ja raevutsevaid teotusi tunnetatakse lausa joobunult: „Helise sydä, laula ja helise, laula! / Laula lõpmata, surmani, väsimata! / Kõik, mis sinu ymber, on su­remata! / Sina ise ja põllud on jumala aula!“ Või edasi: „Jalad ja käed ja silmad ja kõrvad ja nina, / suu mino, kõht ja sugu — see kõik olen mina! / Sina, keda otsisin, Is­sand — see kõik olen mina! / Käokybära kellad ja taeva sina!“ Märkame, kuidas ta tihti võrdleb inimest olenditega taimeriigist, vaistlikult tajudes nagu kõige üksolemist. Ta era­kordne sisseelamisvõime loodusse, mis avaldus juba ta esikkogus ning puhkes hiljem eriti õitsma „Puuslikes“, näitab, et ta tõeline jumal on enam mullalähedane kui pilvedetagune.

Panteistliku elutunnetuse sugemeid läigatab siin-seal läbi kogu Visnapuu loomingu. Tunneme sageli seda kõiksusega kaasahingamist, mis on annud erilise jume ka Ernst Enno luulele. See ei takista aga tal kiindumust tundmast nii uus- kui ka vanatestamentliku õhustiku vastu. Juba „Amores’tes“ äratab tähelepanu pöördumine Jumala ja Issanda poole. Juba siin tõstavad tiibu inglid ja heidab oma varju saatan. „Issand, oh halesta mino henge / Palava lätete vägevät iha, / Halesta ahastust tundva henge / Hullude mõtete mõtsikut viha“, hüütakse juba aastaga 1912 dateeritud luuletuses. Ja Visnapuu nii kauninimeliste naiste hulgas on üsna eriline sära just Marial. Maria üteldakse olnud esimene, kellele ta on annud „omad lapsemeelsed / Ja päiksehelksed uned“, kellele kannud „lapseeast mehepõlve / Kõik vaimustavad viisid armust kaunikeelsed.” „Ma palveluses julgen otsi sinu ilmes / Lohutust mu kurvastuses, / O, jumaline ema, neitsi süütumeelne.“

Paistab korduvalt silma, et nii aja jubeduste kui ka puhtisiklike ahastuste keskelt Vis­napuul on eriline tarvidus põgeneda jõuluöö pühasse valgusse, legendide luulesse, jeesuslapse ja ta neitsiliku ema juure. Ei paista nagu päris juhuslik olevat, et nii võikalt ja tinedalt helisevad „Hõbedased kuljused” lõpetatakse just haruldaselt puhtaks ja selgeks kristalliseerunud jõuluöö nägemusega. Ja „Tuulesõela” tigedate tuulte keskel särab erilises hiilguses „Jõuluöö legend”. Selles atmosfääris näib Visnapuu niivõrd kodus olevat, et tal otse suurmeisterliku õnnestumisega läheb korda sulatada sõnu ja akorde väga puhtaks meeleoluks ja muusikaks.

Kõiges selles legendiluules aga avaldub enam esteetiline kui usuline hardus. Ja kui Visnapuu „Hõbedastes kuljustes” Issandaga kõnelema läheb, siis Issand ei ole talle mitte selleks, keda ta pühakojas võib ristiskäsi paluda. Issand on talle märklauaks, kuhu ta sihib oma küsimusi ja teadatahtmisi. Ta tahab selgusele jõuda, miks inimene on niisugune, nagu ta on, mis on kõige oleva mõte ja otstarve. Neis haruldaselt jõulistes ja raske veretuksega kõnelustes on provokatsiooni ja raevu, nii looja kui ka enda irvitamist, kuid kõigest sellest kumab läbi sügav traagika. Väga tähelepandav ja iseloomustav aga on, et üheksandas kõ­neluses, kõneluses toimikust, luuletaja otsekui ärkab hõiskama ja laulma: „Ja ma ärkan õitsemisse, helendusse, / ärkan uvvena ja laulva hingega ja heliseva. / Ah, nii palju hääd on kirjutet mu eluraamatusse! / Laulge, laulge lätted sydäme mo kuuma, tulitseva.“ Kõige muude inimkehaosade ülesanded ja otstarbed paistsid olevat täis mõistatusi, mis provotseeris irvitama ja raevutsema. Elu edasiandmisfunktsioone puudutades aga puhkeb ürgne rõõm, ärgatakse kaasa hõiskama kõiksusega, mis kümnendas kõneluses kõrgeneb võimsaks sümfooniaks. Kadunud on kõik küsimused, kadunud on irvitamine ja ahastamine. On jäänud ainult üks äratundmine, mis lõikub läbi kogu Visnapuu luule ja mis juba „Amores’tes“ väljendust leidis sõnades: „Hää om nii ellä, kuis tahab liha… Ma ei saa pöörda, ei tõisi teid minnä.“ See äratundmine on Visnapuul sügavasti veres, kuid ometi ta on sellega alalõpmata sõjajalal. Ta hüüab jumalaema ennast päästma instinktide türan­nia alt, ta teeb isegi kõik enda päästmiseks, kuid lõpp on ikka see: ma ei saa pöörda. Ja nii on hea. Aegamööda aga hakkab sellest läbi kumama tunnetus: jumalikku tuleb otsida inimlikust, sest ta o n seal. Üha enam hakkab elu paistma tervikuna. Kasvab imetlus ja pieteet kõige oleva ees ning religioosne kontakt elu kõiksusega hakkab andma rahuldust, usku janunevale hingele.

*

Armastus naise, armastus inimese ja armastus jumala vastu voolab kokku üheksainsaks kiirguseks, mille soojuses on võinud puhkeda luule elavad õied.

Toimetanud toimkonna liige Ed. Hubel.

Erna Tilleman

Varamust nr. 2/1940