Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

See, mida keegi oma ümber näeb, kuuleb, tunneb, haistab, maitseb, pole mitte täpipeat samane teise inimese vastuvõtte, tundmise ega arusaamisega.

Seda vähem on ühist tõeelust arusaamises inimesel näit. loomaga, kellel seal, kus inimesel mõistus on välja arenenud elu alalhoiuks ja ülespidamiseks, instinkt neidsamu ülesandeid täidab. Ja nii võib inimene ainult oletada loomadel teatud reaalsuse vastuvõtteid, mida tal enesel pole, nii näit. sihi tundmist, mille omades mesilane kolme versta tagant ka siis oma puuri oskab tagasi lennata, kui ta eemale on viidud kõige kaudsemaid teid, või näit. haistmise peenust koerte juures.

Inimest eraldab loomade seast vaimuomadus, mõistus, mis inimese elu alalhoiu ja ülevalpidamise otstarbel temas välja on arenenud: inimese ettekujutatav maailm on selle järele nii kujunenud, et meie looduses neid värve ning joone märkame, neid hääli kuuleme, neid lõhnu haistame, selles piiris külma, kuuma tunneme, kui palju, keskmiselt võttes, see meie organismile tarvilik on.

Inimese energia liigub siis kindlasti ära määratud rööbastes, kindlate seaduste järele; tema ilma vastuvõte 011 üks neist tuhandeist vastuvõtteist, mille võimalust meile osutavad teised organismid.

Kui säärane ettekujutus olemas, et võidakse maailma ka teistest seisukohtadest näha, siis on arusaadav, et inimeses olemas on tung oma ära mää­ratud reaalsusest minna teistesse reaalsustesse.

Olla teine, teistsuguste silmadega ilma vaadata, ennast sisse tunda teistele olevustele, ja nende seisukohast ilmast aru saada, see kalduvus ära minna oma piiratulbast (piiratud olekust), millesse inimene on pandud oma viie, kuue meelega, lahti rabelda seadusepärasusest, millega ta on kinni needitud, ümbrusest, milles ta peab olema, ei sünnita ainult ebamääraseid kujutlusi teisest maailmast, ega aja üksi sellest filosofeerima, vaid lükkab ka neid mõtteid teostama.

Alkohoolitatud inimene on juba teistsuguses ilmas.

Ta võib õigusega küsida: milline maailm on reaalsus, kas see, mis karskena nägin, või see, milles praegu viibin? Kui vastate, et karske maa­ilm, siis mispärast? Ma tean, te vastate, et see on kasulikum, sest joob­nuna ei saa enese eest hoolitseda nii kuidas tarvis, juues hävitatakse enese tervist jne. Aga kas kasu on reaalsuse kriteerium?

Ja samasuguselt võivad arutada kõik need, kes joobnu sarnaselt omale teistsuguse reaalsuse loovad: teadusemees, kes ühe tüki elu oma vaatlemiseks on võtnud ja muust ilmast midagi ei taha teada saada, usklik, kes jumalasse süvenult hoopis teisi ilmu aimab, armastaja, kelle ees korraga kõik teises valguses paistab.

Säärasest teise reaaluse otsimise instinktist on pärit ka teatraalsuse tarve.

Inimene tahab teine olla, mitte see, mis taon. Teatraalsus ilmub siis, kui inimene ette kujutab, et ta teiseks on saanud, kui ta selle kujut­lusega täiesti ühte sulab ning selle järele hakkab kõnelema, liigutusi tegema ning üleüldse tegutsema.

Teatraalsuse esimene, pealmine tunnusmärk on just nägelikkus: peab nimelt nähtama, et ollakse väljas harilikust reaalsusest, et näideldakse. See, mis nähtakse, tegevus ise, on teatraalsuses tähtsam kui ettekujutus, mõte.

Kus poleks mitte teatraalsust olemas?

Kõik enam vähem tähtsamad sündmused elus on teatavas mõttes teine olemine või teiseks saamine, sellepärast ei ole ka ime, kui neid sünd­musi teatud kunstipärasusega ümbritsetakse ning kaunistatakse.

Algame maast madalast peale. Last ristitakse. Kutsutakse sugulased, tuttavad kokku. Maja on näitelavaks tehtud, teatud viisil lavastatud: pi­kad lauad, söögid, joogid, eladalasked. Osalised: laps, vaderid, ristija, lauljad, pealtvaatajad.

Ehk pulm. Auväravad, äraehitud hobused,- harmoonikad, vastsed rõi­vad, uhke sõit kiriku ja kirikust, pärjad, loorid. See on lavastuseks. Osa­lised aga: pruutpaar, kes kõigest tähtsam, peiupoisid, nukrad-rõõmsad vanemad, sugulased, tuttavad, kaasitajad, pillerkaaritajad, sandid.

Matus: kuuseoksad, pärjad, puusärk, mustad riided jne. lavastuseks. Osavõtjad: surnu — müstiline isik, kes kogu teatraalsusele annab kurva, vaikiva ilme (inimesed sosistavad, käivad kikivarvul), leinajad, matuselised.

Mida kaugemasse minevikku, maha jäänumasse nurka minna, seda enam on neil pidudel teatraalsust, näitelavalist, kuna hilisemal ajal ja käidavamates kohtades need näidendid saavad kainemaks, neist hõõrdub maha hulk tseremonaalist, mida muidu traditsioon, vana komme pühitseb.

Igas teatraalsuses on kaks külge: lavastus ja inimese mängimine. Lavastuse all mõistan kõike välimist külge, mis näitle­misele teatud plastilise jume, stiili annab. Ükski teatraalsus pole aga ilma inimese osavõtuta võimalik. Inimese isiklik mäng, näitlemine annab lavastusele sisu ja hinge.

Huvitav on just seda tähele panna, et aegapidi kõigist kombeist, mis kuidagi teatraalsemad, ja millest praegu jutt oli, isiklik mäng ajajook­sul väheneb, kuna peaosa just lavastusele jäetakse.

Võtame näiteks pulmakombed. Kui võrd kainemaks, kui võrd kehvemaks nad on jäänud võrdlemisi endiste pulmadega! Dekoratsioon on ju üleüldiselt seesama, aga inimeste mängu aktiivsus on vähenenud. Sest kui vähe kuuleb veel näiteks kaasitajaid! Ennemalt ei puudunud nad aga sugugi pulma näidenditest, kus nad improviseerisid. Aine oli üleül­diselt teada, lauluviis ka, ja vaba luulelend väikese viinavõtu järele võis terve pulmamaja näitepublikumiks muuta. Siin oli midagi idus sellest komöödia laadist, mis keskaja lõpu poole Itaalias laiali lagunes commedia dell arte nime all, kuid neist idudest pole siin mingi võsu võrsunud, nad on täiesti kadunud.

Just seesugustest rahvakommetest, mängudest, usulistest tseremooniatest kasvas Kreeka ja Rooma rahvaste päevil teater. Ajalugulaste seletuste jä­rele on pea kõigi rahvaste teaatri saamisel samasugune alus: teatud rah­vapidudel tantsitakse, lauldakse sündmustest, mis kõiki valdavad; varsti aga eraldub üks — solist, kuna teised nagu kooriks jäävad, kes siis mõnda refrääni kordavad; pea aga ilmub teine isik, kes esimesele solistile võist­lejaks tahab olla: algab dialoog, kaksikkõne. Ja edasi argub juba täie­line näitemäng, tegelased eralduvad muust publikust, kes vaikides pealt vaatab. Selle skeemi järele on omale aluse saanud ka teater, sel kujul, nagu teda praegu tuntakse.

Miks ei ole aga mitte kõigil rahvail see arenemine üht teed läinud, vaid teatraalsuse idud on suuremalt jaolt ise aja jooksul kõdunenud?

Me ei hakka siin pikemalt seda küsimust arendama, tähendada tu­leb ainult seda, et arenenud kunst, nagu ta näitelavadel esitatud, aja jook­sul samuti mõjub teatraalsete kommete peale elus, nagu arenenud töös­tus käsitöö peale: väljasulgevalt.

Peale selle isiku arenemise, individualismi suurenemise tõttu pihuneb kollektiivne koosmäng, millest mälestusena veel alles jääb dekoratsioon, lavastuse peajooned.

Kui palju võib kollektiivsest koosmängust ühes pulmas juttu olla, kui sinna on kutsutud taluperemees, sulane, õpetaja, üliõpilane ja poesell, keda kõiki veel suguluse niidid sarnaseks piduks kokkutõmbavad?

Ei ole siis ime, kui meil enam pole kaasitajaid, ega pulmamänge, vaid on veel välised ehted, dekoratsioon, kulissid endistelt näitemängudelt.

Konstateerime siis ühte seadust: elu teatraalsus, mille aluseks rahva kombed, on kaotanud kollektiivse koosmängu võimaluse, n. n. hingelise külje; mis sellest teatraalsusest veel järele jäänud, on välimine dekoratsioon.

Kui Suviste pühad ilma kiikudeta, Jaanipäev ilma tuleta, Mardi ja Kadri päevad ilma martide ja kadrideta mööda lähevad, ärgu järeldatagu sellest, et teatraalsuse tarve, s. o. teisekssaamise, muutumise tarve inime­ses vähemaks on jäänud. Ei sugugi! Ainult vorm on muutunud. Kolm­veerand inimese elust on ikkagi veel kahtlemata teatrile elatud, olgu vä­lised tingimused, ilmavaated ju seltskondlik olek inimesel mis tahes.

Vaatame lühidalt teatraalsuse üht külge — lavastust igapäevases elus.

Kas juba see, mis kostüümi inimene enesele selga paneb, ära ei määra liigutused ja kogu päevase teatraalsuse iselaadi? Nõelalt tulnud ülikond määrab inimese veidi pidulikuks, korrektseks, puhtaks. Vanad rii­ded teevad liigutused hooletuks, lohakaks. Pikasäärega saapad tingivad mehelik-rasked asted, kuna kingad teevad käigu kergeks, naiseliseks.

Õhukene piduülikond on juba ettekäändeks naisele, et ta meeleolu on nii õhuline, kerge ning anduv.

Ja siis toad. Advokaadi, ärimehe vastuvõtte tuba. Tammepuust kirjutuslaud, teiselpool tool vastuvõetava jaoks. Juba iseenesest arusaadav žest: olge head istuge jne.

Klassituba, see kõige mehaanilisem näitelava, nagu nukkude teatris: pingid, tabelid, kaardid, pult ja tahvel. Kell heliseb, kooliõpetaja tuleb, lapsed istuvad igaüks määratud kohal. Vaikus. Teate juba ette, mis säärane lavastus tingib: kooliõpetaja sammub puldi juure, istub, lööb kirjutusraamatu lahti, kirjutab, paneb selle kinni ja vaatab üle klassi.

Või saal: sohva, kaks plüüstooli, ümmargune laud ja sellel päevapildi album. Aimate ka siin, mis liigutused säärane ümbrus tingib.

Võrrelge veel näiteks poodide lavastust selle järele, mis kaupa seal müüakse, kus poes poesell peab pliiatsi kõrva taga hoidma ja kus ta selle rinnataskus hoiab. Lavastus määrab ära liigutuste iselaadi ja veel enam, ta jätab väga vähe isiklikule mängimisele ruumi siis, kui ta juba kindlaks on tardunud. Lavastus teeb palju liigutusi mehaanilisteks, elava teatri muudab nukkude teaatriks (näit. koolis).

Mida enam on elu traditsioonidega läbi põimitud, mida hangunumad kombed, mida sisutum on elu, seda vähem saab end avaldada teatraalsuse teine tähtsam pool, hingeeluline, nimelt inimese mängimine.

Aga see loomulik tarve ümbermuutmise ja ümbermuutumise järele avaldub tarretanudki ümbruses.

Inimese keha, ta liigutused saavad selleks instrumendiks, millel loo- musundlik teatraalsus end avaldab.

Koolipoisis on himu ikka targem, elukogenum, vanem olla, kui ta on. Väike poiss hoopleb teise ees oma paberossiga: ta on ju „täis mees“.

Vanem inimene tahab, ümberpöördult, noor olla: ta ajab habet, puuderdab.

Käeliigutusest, millega noor poisike omale paberossi otsa suhu paneb, või millega naine omale lokke keerab, kõneleb tarve teine olla, s. o. teatraalsus.

Ja kas sellestsamast teatraalsusest, näidendi himust ei kõnele kuritegija, kes maja põlema süütab, kes raudtee roopale kivi veeretab? Või kas ei ole see igavene näidendi himu, circenses’i kisa, kui jookstakse õn­netust vaatama, nii tulekahjusid, veeuputust?

Ja kas ei seletu suur osa kaastundmusest just selle teatri himuga: huvitus, olgugi õudne, vaadata haavatut, haiget?

Kas pole mässud, suured meeleavaldused mitte teater, kus vaatleja ise ka näitleja on?

Ja lõpuks, kas pole sõda seletatav julma teatraalsuse tarbega, au­tundmuse suursugustatud ning kaunistatud verejanuga, veriste vaatluste lus­tiga? Ning sõda ise aastaid kestev näitemäng tuhandeis vaatustes, miljo­nite osavõtjatega, dekoratsiooniks kaevikute, kindlustuste sakilised jooned?

Suur osa igapäevasest teatraalsusest läheb mööda väljaspool meie teadvust, s. o. meie ei saa arugi, et näitlejad oleme. See käib näiteks ära tardunud kommete, harjumuste kohta.

Hulgast avaldustest aga tuleme teadvusele ja selle tõttu nagu häbe­neme, et me näitlejad oleme. Mida mõistatuslikum, kainem inimene või rahvas, seda enam peab ta seda osa näitlust, mille kohta ta teadvusele jõudnud, paheks, ristides selle kalduvusega inimest edvistajaks, hälbiks, kergatsiks, tuuletallajaks, lapseks, kergemeelseks jne.

Kes seda ette heidab, on harilikult ise vähese näitlemise osavusega, kuna ta oma tearaalsuse tarbe küllastab mekaaniliste liigutustega ja tar­dunud lavastusega, milles iga ta samm ning käeliigutus ette on ära määratud.

Kui nii meie ümber iga silmapilk on teatraalsusega seotud, kui meie alati ise mängime või mängu pealtvaatajad oleme, s. o. kui elu ise teaater on, mistarvis siis veel teatrid olemas on ?

Teiste sõnadega, mis vahe on teatraalsusel elus ja teatris?

Omaduslikult ei mingisugust. Vahet on ainult nii palju, kui palju seda on elu ja kunsti vahel: kunst annab elus teatud sünteesi, esteetilise kokkuvõtte, ekstrakti; elu mitmesäralisi helmi ühendab kunstis ühise idee niit.

Üheski suuremas kunsttöös ei puudu sügavam arusaamine elust, pü­hama hingeõhu tõmbus, millest pärit kunsti loomise säde.

Nii on ka teaater seks kohaks, kus elu igapäevased žestid, sõnad ja mõtted kunsti tulipunktiks kokku jooksevad, aimuseks kõrgemast, pühamast elust.