Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

27 Jun

Mõtteid ja vaatlusi eesti värsitõlkest

 

 

1

ii rõõmustav kui meie kirjanduse areng iseseisvuse aastail on olnudki, avaldab ta ometi rahutukstegevat rahulolu ja enesessetõmbumise tendentsi. Meie kontakt vaimse välismaailmaga pole enam kaugeltki nii elav kui aastakümnete eest. Meie kirjanduslike ajakirjade tegelemist väliskirjanduse probleemidega on korduvalt rünnatud. Ja kui koos meie lugeva publiku kasvamisega ka meie tõlkeimport on mitmekordistunud, siis on siingi tendents rohkem arvu kui väärtuse suunas. Igasuguste laureaatide kõrval on Eesti Kirjanduse Seltsi maailmakirjanduse tõlkesari seisma jäämas. Põhjused on kuuldavasti ainelised. Nagu meil juba peagu traditsiooniks on saanud teatrilaval ladusate ja lamedate rahvatükkide või olustikunäidendite nimel repertuaari minevikuvarasid halvustada, nõnda kipuvad mõned ka kirjanduselus ignorantsi mineviku kultuurvarade suhtes peagu auasjaks pidama. Pole aga midagi sagedamat kui arvamine, et niisugune enesega piirdumine omakultuuri hindamist või koguni omakultuuri ennast süvendaks. Kui juba suurele ja vana kultuuriga Hiinale müüride taha tõmbumine saatuslikuks sai, mis siis veel noorest ja väikesest kultuurriigist kõnelda! Silmaringi kitsust ja õhupuudust ongi meie kirjanduses mõnigikord tunda. Kui hiinamüürlus mõnedes suuremais kultuurriikides valitsema kipub, siis on see meile enam hoiatuseks kui eeskujuks. Ka erakordsete aegade kiuste — ei, koguni nende tõttu on meie ainsaks trumbiks silmapiiri avarus ja vaimne üleolek. Seda aga kindlustab meile ainult püsiv osasaamine võimalikult kõigist maailma kultuuri varadest.

Nende tihtikorratud ja kõigile tuttavate, kuid alati aktuaalsete tõdede meeldetuletamisega võiks sisse juhatada ka selle teema käsitlemist, mille ma oma kirjutise pealkirjaks märkisin. Need tähendused on käesoleval puhul isegi harilikust enam õigustatud, sest üheltpoolt leidub vaevalt teist ala, kus nii aktiivne osavõtt — tõlketöö — kui passiivne osavõtt — lugejate huvi näol niipalju soovida jätaks kui just siin ja teiselt poolt on luuletõlke juures tegu võõraste väärtuste eriti intensiivse assimileerimisprotsessiga.

Meie kirjanduse iga on ju üsna lühike. See oli enamikus primitiivne tarbetöö ja ainult harvad tipud on veel tänapäevalgi nauditavad. Seda enam peaksime hindama võimalust maailma suurimaid enda vaimumaailma lülitada. Oma kultuuriringi lülitatud võõrad väärtused saavad meie endi kultuurivaraks. Tõlgituna pole see enam inglise, saksa või prantsuse meister, vaid meie oma Shakespeare, meie Goethe, meie Moliere. Mida avaram see baas, millele me oma kirjanduse tuleviku võime rajada, seda avaramad ka selle kirjanduse tulevikuväljavaated.

Veel suurem tähtsus on aga tõlkel väljendusliku külje harimisel ja viimistlemisel. Hea tõlge pole paljalt koopia, vaid ülestõus teise suure isiksuse najal ja enam kui mingi muu tõlketöö on hea luuletõlge omakultuuri saavutus. Mitte asjata ei loeta näit. Soomes P. Cajanderit peamiselt ta Shakespeare’i tõlgete tõttu kirjandusajaloosse, ja soome uuemaist kirjanikest on O. Mannise puhul praegu raske öelda, kummal alal ta endale tähtsama koha pärib — kas originaalluuletajana või maailmakirjanduse meisterteoste andeka tõlkijana. Saksas on niisugune kuju näit. Schlegel oma Shakespeare’i tõlgetega ja eesti Kreutzwaldki ei ole seepärast vähem suur, et ta toodang suures enamuses tõlgituks on osutunud. Meil hakati juba aastakümne eest kõnelema eesti luule kõrgest tasemest ja vormilisest küpsusest. Kui vormilise küpsuse all mõista ainult oskust oma sisu veatu riimi ja meetrumi kütkesse suruda, siis on see muidugi õige. Tegelikult pole aga meie keelt veel kaugeltki niipalju viljeldud kui mõnel suuremal kultuurrahval, kus Schilleri sõnadega „keel luuletaja eest luuletab ja mõtleb”. Kui vanema kultuuriga keeltes autorit kannab päritud ja kestvas viljelemises õilistatud sõnastus, võib meie lähema mineviku luule suure osa kohta, kus elamuse värskust, mõttesisu, originaalsust või vitaalset hoogu on rõhutatud, juba ette öelda, et seda ta väljenduse juhuslikkuse või puudulikkuse tõttu tulevikus nautida ei suudeta. Värsitõlge seab meile konkreetsed ülesanded. Alles nende lahendamisele asudes näeme, kui palju meil veel on lahendamata probleeme. Nende lahendamine pole muidugi ühe põlve, veel vähem ühe isiku töö. Värsitõlke ülesanne on siin sihte ajada; nende süvendus- ja viimistlustöö jääb originaalluule teha (kuivõrd erandlikult õnnestunud värsitõlge ise ei tõuse oma sisuliste vormiliste kvaliteetidega originaali tasemele). Kuid juba ülesannete seadmiseski peituvad lahenduse eod.

 

2

Vististi iga tõlkija on oma tööd tagantjärele hinnates tulemusele jõudnud: luule on tõlkimatu. Su ees on tervik, mille sa analüüsi abil võimalikult väikesteks algosadeks võid lahutada nii nagu mehaanik masina tükkideks lahutab, kui ta selle ehitust tundma tahab õppida. Niisugune on rütm, niisugune riim, niisugused tarvitatud kõnekujundid. Kõiki neid on teatud hoole ja oskuse varal võimalik teises keeles järele kujundada, ent neist komponentidest liidetud originaalile näiliselt sarnane tervik on nagu vaese mehe kratt, kel kolm tilka verd puudub. Ja see pole enam mõistusliku analüüsi, vaid loomisjõu küsimus. Kui tõlkija oma ülesannet näeb kirjandusajaloolise vahakabineti täiendamises, on ta töö sellega igatahes täidetud. Ei pruugi lisada, et niisuguseid enam-vähem õnnestunud hingetuid vahakujusid küllalt leidub. Kuid niivõrd kui me tõlkeluulet omaloomingu saavutusena tahame hinnata, ei tohi tal ka hing puududa.

Kuigi siis tehnilistest oskustest üksi ei aita, et oma ülesannet rahuldavalt lahendada, ei tule nende oskuste tähtsust ka alahinnata. On ju luules siiski sisu vormiga, see, mida öeldakse ja see, kuidas öeldakse, lahutamatult seotud. Ülev elamus nõuab ülevat vormi ja ükski vorm ei ole suur kui teda suur elamus ei kanna. Ka inspiratsioon tähendab vormi leidmist. Seepärast on luuletõlkimisel vormilised oskused siiski paratamatud. Kuigi tõlge teatud määrani ikka jääb originaalist sõltuvaks, on ta iseväärtus seda suurem, mida enam teda on suudetud ühtlaseks kunstiliseks tervikuks kujundada.

Eelesitatud mõtetega on kaudselt vastatud ka küsimusele, milles näha luuletõlke olulist kvaliteeti. Öeldes, et selleks on täpsus, satuksime kergesti keeleliste küsimuste valda. Keeleline täpsus aga, nagu näit. pühakirja või Homerose tõlkimisel, kus mõne sõna õige tähendusevarjund spetsialistidele saab prestiižiküsimuseks, on filoloogiline probleem ega puutu kirjandusliku teose hindamisse. Niisuguse täpsuse nõudmise küündimatus selguks ka õige pea. Juba proosaski on sõnasõnaline tõlge harilikult halb tõlge ja tunnistab tõlkija abitust. Sealgi tuleb täpsuse taotlemisel arvestada ka teisi tegureid — keelte erinevat ehitust, autori stiili. Värsitõlkes seltsivad sellele veel värsitehnilised tingimused — meetrum ja riim, ja nende rakendamine teeb sõnasõnalise tõlke peagu võimatuks, kui ei taheta, et värsi olulised väärtused kannataks. Palju on nii ainukordset, et seda ümberlooming isegi asendada ei suuda. Poe „Kaarna” nevermore on refrään, millele eesti ei iialgi kõlaliselt ei vasta ja mille kõrval kellegi saksa tõlkija tarvitatud „Nie du Tor” tundub kunstlik ja pentsik. Poe teise meistritöö „kellade” refrään bells, millele eesti kell kõlamõjult küll ideaalselt vastab, on ainukordne oma riimimisvõimaluste rohkuselt. Heine „Nächtliche Fahrt” nõuab 24 omavahel riimuvat sõna, mida näiteks eesti keeles leida on raske kui mitte võimatu. Sõnamängudest, mida homo- ja sünonüümid võimaldavad, me siinkohal ei kõnelegi.

Sugulaskeele samatüveline sõna või sõnaraamatus antud vaste võib teises keeles olla hoopis teise tundevarjundi või kõlaväärtusega. Kõnekäände on sõnasõnalt — ja vahel isegi kaudselt — võimatu tõlkida, ühes keeles on mõisteid, mida teises ei leidu, ja iga sobiv vaste ei mahu tõlkesse näit. rütmilistel põhjustel. Meetrum, mis ühes keeles on pidulik, võib teises keeles olla argipäevne või isegi labane. Sama arvu värsijalgade piires võib ühes keeles rohkem öelda kui teises. Näit. inglise keelest eesti keelde tõlkimisel ei mahuks originaali sisu enamasti antud värsiskeemi raamidesse, soome keelest eesti keelde tõlkimisel võiks tõlkes mõni värsijalg samadel põhjustel tühjaks jääda. Ühel pool tuleks originaali mõttesisu lihtsustada, teisel pool talle nüansse lisada, või siis värsimõõtu vahetada, ühes ning samas keeleski võib esineda erineva tihedusega värsse, millele kõigile tõlkijal vasted tuleb leida. Äärmused on eriti suured meile kaugete rahvaste toodangus. Teiste rahvaste vormivahendid võivad olla meie omadest hoopis erinevad, nagu näit. hiina luuletuses on keskmiselt niipalju sõnu kui Euroopa luuletuses värsse. Esimesel pilgul nii lihtne täpsuse küsimus muutub ligemal vaatlusel probleemide rägastikuks.

Viljakam oleks siis tõlke identsusest kõnelda. Hää tõlge on alati ümberluuletamine, kuid ta nõuab, et autori mõtte- ja tundemaailma hästi tuntaks, et sellele kaasa tuntaks. Ideaalne tõlge eeldab tõlkija ja tõlgitava hingesugulust. Muidugi jääb absoluutne sarnasus alati saavutamata, sest ikka paneb tõlkija tõlkesse väga palju iseennast, kui väga ta vastupidist ei püüakski. Kuid sel ei olegi olulist tähtsust. Isegi sel kujuteldaval puhul, kui tõlge originaaliga sajaprotsendiliselt sarnaneks, ei pruugi ta sama mõju avaldada kui originaal — see, mis ühe maa kirjanduses tähendas murrangut, võib teistele olla tähtsusetu, see, mis ühele rahvale sügavat mõju, avaldab, võib teise jätta ükskõikseks jne. Viimaste äärmuste otsimine viib siin nagu mujalgi absurdini.

Esitatud tähelepanekute najal oleme juba pooleldi vastanud küsimusele, milline peaks olema ideaalne värsitõlkija. Kindlasti on vaja, et tuntaks keelt, millest tõlgitakse või vähemalt, et oma ülesandest õieti aru oleks saadud. Ka keelt mitteoskajad on teinud mõnikord rahuldavaid või isegi häid tõlkeid nagu meil Under ungari keelest, Soomes Manninen Petöfi luulest. Kui siis originaali keele tundmine ei olegi paratamatu, on tingimata vajalik, et võimalikult põhjalikult tuntaks seda keelt, millesse tõlgitakse. Eestis on näit. Ranniti või Šumakovi (varasemate) tõlgete põhipuuduseks vilets eesti keele tundmine. On vähe, et autor oleks hea filoloog. Kuivõrd ebaõnnestunud tõlkeid filoloogi teadmistega asjale lähenedes antakse, näitavad J. Aaviku tõlked Poe’st ja Heinest. Värsitõlkija peab olema luuletaja — üksnes loov autor suudab teise looja tööd oma keeles uuesti elustada. Tegelikult ongi igal maal parimad tõlked antud loovate autorite sulest, kusjuures nende originaal toodang mõnikord võib jääda nende tõlkeloomingu varju või avaldub nende loomistung koguni ainult tõlketoodangus. Viimast liiki luuletajanatuuriks võime Eestis pidada A. Orast.

Luuletõlke alal esineb veel terve rida teisi, nimelt eesti keelega seotud probleeme. Eesti keele rakendus kultuur- ja kirjandusekeelena pole ju veel kuigi vana, ja kuigi me näit. kultuursõnade alal oleme lühikese ajaga soetanud aukartustäratava arvu sõnu, pole sama ruttu arenenud me kirjandusliku keele sõnastuslik nõtkus. See pole ka ülesanne, mida lühikese ajaga saaks lahendada. Suured uuenduseajad on toonud küll rohkesti uusi võimalusi, kuid see on suures osas alles surnud materjal, mida ainult osalt on suudetud hingestada. Me pole veel oma keelest suutnud välja otsida tas peituvaid võimalusi. Vajame sõnastusse veel suuremat nõtkust, eri stiili väärtus ega sõnu, eri varjundeid või tundetoone väljendavaid vasteid. Terve see puhastuse, peenenduse ja rikas tüse protsess, mis meie keele alal kogu aeg käimas on, on muidugi samaväärselt kunstiväärtusliku keele probleem üldse, ometi võiks luule ja luuletõlge siin eriti olulist osa etendada.

Suureks raskuseks on meie värsikultuuris ka riimi küsimus. Eesti keel on võrdlemisi riimivaene, seda märkab tõlgete puhul eriti. Originaalluule on püüdnud riimimisvõimalusi avardada. Kuid esialgu on see protsess alles katsetamisjärgus — peaaegu igal poeedil on oma eripalgeline riimimissüsteem. Viimasel ajal värsis uuesti valitsema pääsev puhasriim on värsitõlgetes kogu aja olnud ideaalseks normiks. Puhasriimi piirides on meie senine tõlkeluule (osalt ka algupärane luule) püüdnud riimimisvõimalusi avardada näit. verbitüveliste noomenite tarvituselevõtuga jne. Unustada ei tule ka neid uusi võimalusi, mis keele nõtkemaks muutumisega avanevad — ka ainult läinud sajandi keelt tarvitades on tänapäeval võimalik mitmekesisem riimitarvitus kui tollal. Huvitavaid tähelepanekuid võimaldavad ka Suitsu tõlked hollandi lüürikast, kus ta endale riimimise alal suure kindlusega mitmesuguseid vabadusi on võtnud. Värsitõlge, millele konkreetsed ülesanded on seatud, võiks ka meie riimimisküsimusi väga teenekalt lahendada.

 

3

Kuigi eesti luule ajalugu küll värsitõlgetega algabki, on meie nõudlikumat maitset rahuldavad värsitõlked tehtud alles iseseisvuse ajal. Läinud sajandist, millal veel ajalehtedegi veerud nii algupärastele kui tõlkevärssidele olid avatud, pärineb küll lugematu hulk värsitõlkeid, kuid nende kvaliteediga on lugu võrdlemisi kurb. Läinud sajandi tõlkijaist võiksime nimetada Malmi, Tamme jt. Vähemal määral tegutses luule tõlkimisega iga värsisepp. Sajandi algus tõi küll uue kirjandusliku põlve, kelle programmis seisis ka euroopa luule tutvustamine. Sajandi alult ongi pärit terve rida nõudlikumalt teostatud värsi tõlkeid (eriti G. Suitsu sulest), suuremate üritusteni kitsaste olude tõttu siiski ei jõutud.

Radikaalse muutuse tõi iseseisvuse tulek ja nüüd, enam kui kahekümneaastase ajavahemiku järel, on meil kenake hulk eriraamatuna väljaantud värsitõlkeid, ajakirjandusse pillatud tõlgetest kõnelemata.

Saksa kirjandust esindavad Goethe Faust (A. Jürgensteini tõlge), Valik saksa uuemast lüürikast (Under), Heine Saksamaa (A. Oras) ja valik luuletusi (J. Kärner). Vene luulest on meil ulatuslikumaks eriraamatuks Puškini Valik luulet (tõlkinud A. Oras, B. Alver, P. Viiding, H. Talvik), peale selle brošüürid Majakovski Pilv püksten (Rond) ja Bloki Kaksteist (J. Semper). Inglise keelest on tõlgitud Poe Valik luuletisi, Pope’i Lokirööv ja Shakespeare’i sonette, kõik A. Orase tõlkes, peale selle rida Shakespeare’i draamasid Orase jt. tõlkes. Prantsusekeelset luulet esindavad Verhaereni Valik luuletusi (J. Semper) ja rida A. Orase tõlgitud Moliere’i värsskomöödiaid (Misantroop, Tartuffe, Õpetatud naised). Itaalia keelest on tõlgitud Dante Uus elu (J. Semper). Väiksemaist rahvaist on tõlgitud soomlasi — kaks köidet vanemat ja uuemat rahvaluulet ja äsja Kalevala A. Annisti tõlkes, E. Leino Helkalaulud (üks Ridala, teine Annisti tõlge) ja valik soome uuemast lüürikast Soome laule ja ballaade (Tõlkinud A. Oras, A. Annist, G. Suits, M. Raud). Skandinaavia maid esindab Ibseni Peer Gynt (M. Underi tõlge), tänu prof. G. Suitsu harrastustele on meil isegi valik hollandi lüürikast (Hollandi värsipõimik).

Klassikalisest kirjandusest on ilmunud eriraamatuna liias (A. Õpiku tõlge).

Lisaks eriraamatuile on meil rohkesti luuletõlkeid ilmunud Loomingus, vähemal määral ka teistes ajakirjades. Kõige rikkalikumalt on esindatud inglise ja prantsuse luule, esimene A. Orase, teine J. Semperi tõlkimishuvide tõttu.

Mõlema maa luulest saaks olevate tõlgete varal üsna esindusliku värsivalimiku. Inglise keelest on tõlgitud Byronit, Poe’d, Swinburne’i, Keatsi, Shelleyd, Burnsi, Lindsayd, T. S. Elioti, Hoodi, Whitmani, Longfellowd, Kiplingit jt. Prantsuse keelt esindavad Baudelaire, Verlaine, Rimbaud, Villon, Lisle jt.

Juhuslikum on teiste maade luuleesindus. Vene keelest on tõlgitud näit. Lermontovi, Bloki, Ševtgenkot, Puškinit, Brjussovit jt., saksa keelest Goethet, Heinet, Münchhausenit, Rilket. Itaalia uuemat lüürikat on tõlkinud J. Semper, peale selle on tõlgitud ka Petrarcat. Rootsi luulest on A. Oraselt hulk Frödingi tõlkeid. Läti keelest on Rainist tõlkinud K. Aben. M. Under on tõlkinud poola, tšehhi ja ungari lüürikuid, viimasest keelest on tõlkinud luulet ka Kruus, Murakin ja Sööt. Valimiku tõlkeid leedu keelest on annud A. Rannit. Ladina keelest on tõlgitud Propertiust, Catullust, Horatiust, kreeka keelest J. Lõo tõlgitud Homerose eeposed on käsikirjas.

See mälu järgi tehtud loetelu pole kindlasti täielik — ajakirjanduses ja luuletuskogudes leidub mõndagi, mis siin nimetamata on jäänud. Arvatavasti on siin siiski kõik silmapaistvam nimetatud. Nõrgema tasemega tõlgete väljalülitamisel kahaneks seegi loetelu üsna lühikeseks.

 

4

Näiline kirevus tõlgitud autorite ja tõlkijate nimekirjas väheneb peagi, kui me sest loetelust vähemväärtusliku materjali, samuti enamvähem juhuslikud tõlkijad eemaldame. Siis jääb järele ainult kuus nime: Kärner, Under, Annist, Suits, Semper, Oras.

M. Under on tõlkinud valiku saksa ekspressionistide luulest ja Ibseni Peer Gynti, lisaks veel üksikuid saksa, tšehhi, poola ja ungari lüürikuid. Ta Valik saksa uuemast lüürikast — esimene iseseisvuse ajal eriraamatuna ilmunud värsitõlgete kogusid — oli omal ajal kahtlemata tähelepanuväärivaks sündmuseks ja ta sisaldab terve rea luuletõlkeid, mis veel tänapäevalgi nõudlikumat lugejat rahuldavad. Kui me raamatukesele tänapäeva seisukohast mõningaid puudusi võime ette heita, siis on see samaaegselt tunnustuseks eesti värsi- ja värsitõlkekultuuri kahekümne aasta jooksul tehtud edusammude kohta, milles Underil endal on küllalt teeneid.

Keeleliste vääratuste kõrval, mis ka Underi hilisemais tõlkeis enam sel määral ei esine, on neis ka mõningaid Underi tõlkeile siiani omaseks jäänud nõrkusi. Taotledes liigset täpsust originaali edasiandmisel on mõned osad värsivormi sunnil kaotanud oma loomulikud proportsioonid. Originaali teksti võimalikult täpseks reprodutseerimiseks on see tulnud asetada prokrustese sängi. Nii on mõnikord näilisest täpsusest hoolimata hävinud värsside loomulik rütm, rõhud langevad vale kohtadele jne. Näit. Hoffmansthali „Välise elu ballaadis” puudub seetõttu originaali rafineeritud lihtsus. See terviku seisukohast ülearuste rütmi või riimi sunnil lisatud häirivate lisasugemete esinemine on vististi ka üks meie originaalluule kurdetud raskepärasuse põhjuseid.

Sellest halbusest on vabad Underi vabavärsilised tõlked. Nii paradoksaalne kui see kõlabki, on just riimimata värsse kõige raskem hästi tõlkida. Nad meelitavad võimalikult täpselt tõlkima ja lasevad seejuures unustada need vaevaltmärgatavad sõnastuslikud nüansid ja rütmilised käänakud, milleta luuletus kaotab suure osa oma veetlusest, vahel isegi kogu oma olemasolu mõtte. Seepärast leidub meil vähe näiteid õnnestunud vabavärsitõlgetest.

Palju küpsema mulje jätab Underi teine suurem tõlge Peer Gynt. Seal on terve rida hoogsaid lüürilisi kohti ja monolooge, kus autor originaalist taha ei jää ja mis eesti tõlkevärsi tippude hulka kuuluvad. Seevastu on dialoogides puudujäägid tunduvamad. Tundub, nagu tuleks tal pikemate repliikide puhul õhust puudus. Jääb mulje, nagu oleks tõlke värsikangas üksikuist tükkidest kokku traageldatud. Ta värsside läbimõeldud sõnastus on palju Wiedemannast õppinud, elav rahvakeel näib olevat Underile vähem tuttav. Vähemasti jääb see mulje ta tõlgetest. Sõnastuslikud võtted, mis ta algupärases loomingus sisuga tihedasti liituvad, tunduvad siin võõrkehadena. Temal, kelle luule Rilke värssidelt mõndagi on õppinud, jääb isegi Riike värsse tõlkides vahel puudu seda Rilkele nii omast ja saksa keeles nii haruldast helinat.

Samad puudused on suurelt osalt iseloomulikud ka J. Kärneri värsitõlgetele (Heine Valik luulet, katkeid Goethe Faustist jm.). Temagi Heine tõlked taotlevad peagu sõnasõnalist täpsust. Neis on tõlkija üsna tihti tabanud heinelikku lihtsust, vahel ka Heine virtuooslikkust. Sagedamini on aga tõlgete sõnasõnalisus saanud neile hukatuseks. Kui Under vormisunni tõttu lisab luuletusse uusi ebaolulisi sugemeid, siis kasutab Kärner ohtrasti täitesõnu, mis värsi loomuliku sujuvuse kaotavad. Seal, kus Heinel rütm sisust tingitult vaheldub, on Kärneri rütmiliikumised juhuslikud. Paljudel puhkudel on kadunud see sisu ja väljenduse kooskõla, mida Heine värssides igal pool võib jälgida. Kuna on mõeldud eeskätt sisu edasiandmisele ja sellele, et see sisu kuidagi mahuks autori antud värsiskeemi, jääb sageli unarule autori sõnastuslike väärtuste reprodutseerimine. Väliselt näib sageli, nagu töötaks Heine samade vahenditega kui Kärner — võõrast keskusest valitud sõnad, sõnamoonutused, inversioonid, kordused esinevad Heinegi luules, kuid nad pole seal juhuslikud nagu Kärneril, vaid sisust tingitud või siis jälle hoolikalt ettevalmistatud ja keset nii kõrge tasemega ümbrust, et juba see ümbrus neid õigustab ja õilistab.

Nimetatud põhjustel jääb Heine Laulude raamat veel rahuldavat tõlget ootama. Tuleb küll kohe möönda, et Heine värsside tõlkimine ongi raskemaid ülesandeid, mida eesti keeles praeguste väljendusvahendite juures raske on rahuldavalt saavutada. Ebaõnnestunud tõlgete kõrval on Kärneril siiski terve rida niisuguseid, mis on tõlkija enda algupärase toodangu tasemel.

Kärneri õnnestumised on palju suuremad seal, kus luuletus teravaid vormilisi kontuure eeldab. Neil puhkudel on Kärner vabam, ta ei võta oma ülesannet tähttähelt ja saavutab just siin tihti väga ehtsa ja originaalile lähedase terviku („Kuldvasikas”). Ka hilisemates Romanzero luuletustes, kus Heine enam niipalju romantikute klišeedega ei tööta, vaid oma haigevoodi kannatustest jutustab, on Kärneril küllalt värsket realismi käepärast. Kärneri Heine tõlkeist oleks jäänud märksa parem mulje, kui tõlkija sealt toormaterjali ja mustandid välja oleks jätnud.

Märksa õnnestunumalt mõjuvad need katked Goethe Faustist, mida me siinseal oleme kohanud. A. Jürgensteini tõlkele tuginedes on Kärner ometi oma nõrgimateski kohtades eelkäijast tugevam. Võib-olla puudub küll Kärneril seda maamehelikku mahlakust, värskust või robustsust, mis Jürgensteini enamasti lamedas tõlkes siinseal välgatab ja kus võibolla ka ajavahe üht osa maotusi arhaismideks ümber aitab hinnata. Kärneri tõlge on Jürgensteini omast maitsekindlam ja täpsam, mõningais lüürilistes kohtades isegi väga hea.

A. Annist on meil tuttav kõigepealt ainsa ja kõrgekvaliteedilise rahvalauluvärsi tõlkijana. Ta on annud meile Kalevala tõlke, kaks köidet soome vanemaid ja uuemaid rahvalaule. Selle kõrval on ta tegelnud ka uuema luule tõlkimisega. Peale Leino Helkalaulude, mis on samuti rahvalauluvärsis, on ta meile annud terve rea tõlkeid soome uuemast lüürikast (Soome laule ja ballaade). Temagi tõlkeid iseloomustab truu hoidumine originaali sõnasõnalisse lähedusse, Underi ja Kärneriga võrreldes on ta paremuseks ometi ta vähenõudlikkus, mis oma piire tundes ei tõttagi värssidele vormilihvi andma. Ta tõlgetele on omane teatud maamehelik truu lihtsus ja tahumatus. Vormiküsimused ta käes enamasti ei õnnestu, kuid nendele ta suurt rõhku ei panegi. Seeasemel on ta tõlgetes asjalikku karmust ja tõsidust. Ta tõlked tunduvad nagu ilma oksteta rohmakad puutüved, ja kus see rohmakas tüvi ka originaalis oli oluline, on Annisti tõlge õnnestunud.

Näiteks mõnede U. Kalla luuletuste tõlgetes, kus värsilõpud mingite poolriimidega kokku on häälestatud, saavutab see talupoeglikkus unustamatu mõju („Püramiidilaul”). Tal õnnestuvad Leino tumemeeliku või Ylermi sünged kujud või Mustapää bareljeef pastlakandjate-esiisade rongikäigust. Kus aga originaali atmosfäär suurel määral ka vormilistest võtetest või keelelistest finessidest olenes, on Annisti tõlgetes puudujäägid ilmsed. Vuorela lapselikku lihtsust ja pehmust ei suuda ta edasi anda, ta tõlge muutub sel puhul imalalt magusaks. Niisugustel puhkudel paistavad selgemini silma ka Annisti nõrgad kohad, nagu näit. liigne fennitsismide tarvitamine. Vahel tundub, et ka uuem soome külalaul ta sõnastusele mõju on avaldanud — see ilmneb inversioonides, rütmikomistustes, vulgarismides. Ka klassikaliste värsimõõtude puhul tundub ta abitu.

Julge ümberluuletajana läheneb oma ülesandele G. Suits. Ta varasemate värsitõlgete arv, kui Hollandi värsipõimikut mitte arvestada, pole küll kuigi suur, kuid nende seas leidub mitmeid luuletusi, mis tõlke vasalliasendist autonoomseks kunstitööks tõusevad ja vahel originaaligi enda varju jätavad. Nimetatagu näiteks Verlaine’i „Valget kuud” või Leino „Valikuvabadust”, milles juurde on tulnud tuhmi sära ja meeleoluvarjundeid, ja mille kõrval originaal mõjub võrdlemisi üldsõnaliselt. Ka Hollandi värsipõimik on eesti värsitõlgete seas silmapaistev saavutus. Kes üksikute autoritega tahab tutvuda, leiab muidugi kahetsusega, et nende isikupära tõlkija isiksuse varju on jäänud. Tahtlike rütmikonarluste, keerulise sõnastuse, riimimisvabaduste, tundmata sõnade tarvitamise ja piduliku pildikeele tagant, mis kõiki tõlkeid iseloomustab, on raske või koguni võimatu leida autorite isikupärasemaid eraldusjooni. Paale temaatika on raske neis leida ka spetsiaalselt hollandlikku. Kui hea kohandumisvõimega tõlgitud tööd lugedes mulje võid jääda, nagu loeksime me originaali ennast, siis tekib Suitsu tõlgete puhul kiusatus arvestada neid ühte ahelasse luuletaja algupärase luuleloominguga.

Ta tõlgitud värssides on rabedust ja rahutust, teisal jahedat puhtust (näit. mõned Swarthi luuletused), mõni mõjub mingi arhailise vaselõikena (Leeuwi „Loomad”). Autorid, kelle töödest paratamatute kaotuste tõttu mõne teise tõlkes jääks ähmane mulje, saavad Suitsu tõlkes juurde keelelisi ja mõttelisi peenusi. Üsna sageli kasutab ta groteskseid elemente või džäslikke dissonantse. Seepärast ei õnnestu ta käes niipalju vanemad, „klassilisemad” autorid kui just nooremad, käesoleva sajandi luuletajad.

Eriti hästi õnnestuvad Suitsu tõlkes vabavärsid. Mõnda neist, nagu Fr. v. Eedeni „Veeliiliat”, võiks ta sõnastuse puhtuse, ilu ja pühapäevlikkuse pärast nimetada otse täiuslikuks.

Üldse jätab Suitsu sõnastus äärmiselt puhta ja peene mulje. Julgelt toob ta luulekeelde uusi vorme, mis keelepruugist juba kadunud või mida paremas stiilis seni pole söandatud tarvitada. Oma üldise väljendusliku taseme kõrgusega annab ta neile vormidele oma värssides uue elamisõiguse. Luulekeele rikastusyõimaluste otsijale pakuvad Suitsu värsitõlked nagu ta algupärane luulegi mõtisklusteks tänulikku materjali.

Ka J. Semperil on tõlkijana omad eelistused, oma õnnestumiste sektor, kuid see sektor pole nii kitsas ja enda „mina” nii esiletungiv kui Suitsul. Ta pole oma tõlketöös ka nii radikaalne värsiuuendaja kui Suits või Oras. Kui Suits luulekeelele peamiselt arhaiseerimisega ja Oras neologismidega rikastust püüab tuua, lähtub Semper oma tõlgetes eesti värsi kaasaja paremast pruugist, seda teatud määral murdesõnavaraga müntides. Selle pruugi kujunematus ühelt poolt ja ülesande raskus teiselt poolt ei lasknud tal Dante Uue elu tõlkes veel oma parimat anda. See tõlge on üsna originaalitruu, kuid ületamatud riimimisraskused on sundinud seda küsimust sufikside riimimisega lahendama. Seetõttu on tõlge veidi kuiv ja hall, kuigi sääl leidub väga õnnestunud erandeid („Hing nõnda palju tunnud lahastusi”). Monotoonsust oleks saanud vältida kasvõi riimideta tõlkimisega nagu seda Jumaliku komöödia puhul on teinud Eino Leino soome keeles, mis oma riimimisvõimalustelt on eesti keelele umbes võrdne. Et aga Dantest ka riimitud tõlke andmine ei ole võimatu, on Semper näidanud läinud aastal avaldatud tõlkekatkega Dante Põrgust. Kui sellele järge peaks tulema, kujuneb see kahtlemata eesti tõlkevarsi monumentaalseimaks saavutuseks.

Semperi senised võidud on siiski prantsuse luule tõlkimise alal. Erilist tähelepanu väärib ta tõlkevalimik Verhaerenist. Selle kallal on tõlkija töötanud pikemat aega ja annud seal Verhaerenist ulatuslikuma ja läbituntuma esinduse kui võibolla ühestki teisest autorist eesti keeles. Tõlkija aastatepikkune huvi Verhaereni vastu, mis muide ka ta algupärastes värssides avaldub, on võimaldanud tõlgitava läheda tundmise kõrval otsida verhaerenlikkustele eesti keeles ka võimalikult sobivaid vasteid. Mõnelgi puhul on see tähendanud üsna radikaalset ümberluuletamist. Kui Semper oma teistes tõlgetes ei ole ehk küllalt julge vältimatute puudujääkide asendamises, on Verhaereni tõlked ka ses suhtes erandiks. Ka kõrvalekaldumised originaalist on sündinud autori laadiga arvestades. Vastavalt eesti keele erinevale iseloomule on joonis küll veidi lihtsam, vahel ka toon vähem eksalteeritud või vähem retooriline, siiski läbini verhaerenlik.

Väga mitmekesine on A. Orase tõlketöö, mis haarab enda alla umbes poole eesti senistest värsitõlgetest — võibolla ka enam. Ta on meil ainsana tõlkinud inglise ja rootsi luulet (kui Suitsu väheseid varasemaid katseid mitte arvestada). Kuid ta on meile tutvustanud ka prantsuse, vene, saksa, soome ja ladina keeles luuletavaid poeete. Ta skaala on imestamisväärselt lai, ta kohanemisvõime tähelepandav. Ta ei ripu sõnasõnaliselt teksti küljes, kuid ta tõlked jäävad originaalile ometi enamasti õige lähedale. Ta ei kohku tagasi ka endale suuremate vabaduste võtmise eest. Ta mõistab rasktõlgitavat või tõlkimatut asendada hoopis uute, kuid samaväärsete elementidega. Poe „Kellades” on teda inspiratsioon viinud tervete lõikude kaupa originaalist edasi. Kuid enamasti püsivad need vabadused ülesande teenistuses ja aitavad luua esteetilist tervikut, ja esteetiline tervik on ta tõlge ka siis, kui selle tõlgitsus ei olegi ainuvõimalik või vastuvaidlusi äratab. Oma esimesed suured võidud saavutas ta groteskis. Juba aastate eest andis ta jõulise „Simon Legree neegrijutluse”. Hiljem võidutseb Byroni Don Juanis, Pope’i Lokiröõvis, Heine Saksamaas ta ülemeelik värskus, mis puistab üllatusriime ja löövat žargooni nagu küllusesarvest.

Kuid juba varakult jõudis ta küpsusele ka meloodiliste lüüriliste luuletuste tõlgetes. E. Vaara „Laulus surematusest” üllatab ta haruldase kõlapeenuse ja meeleolu haprusega.

Ta ei karda ülesannete raskust, pigem näib, et ta raskusi otsib ja et ta tõlkijainspiratsioon alles raskete ülesannetega kokku puutudes oma täisi võimeid saab näidata. Mannise luuletuste „Rahumees” või „Luiged” tõlkimine on ülesanne, millest nii kergesti jagu ei saada. Ja Heine Saksamaas puistub tal mõnikord iseenesest vahele siseriime ja riime, kus neid originaalis ei olnudki. Ka Puškini tõlkimine on julgustükk, kuna ta paljudele venekeelsest koolist tulnud lugejaile nii tuttav on, et otsekohe võrdlusi võimaldab. „Husaari” luiskeloos on uljust ja rahvapärasust, „Talveõhtu” oma lambivalgemeeleoluga tuisuöö taustal või „Tontide” tuisumuusika tunduvad ehtpuškinlikud, kõlavad, hoogsad ja meeleolukad. Mõnede lihtsamate luuletuste juures ei ole õnnestumine nii suur. Orase sõnavara tundub neil puhkudel kirjanduslikum, ta vorm virtuooslikum, kuid mitte nii sundimatu kui originaalil.

Orase tõlketegevusel on olnud meie värsikeelele novaatorlik tähendus. Ta on toonud oma tõlgetesse rohkesti keeleuuendusi, neologisme morfoloogia ja sõnavara alal (näit. verbitüvelise noomeni tarvituselevõtt jne.). Orase tugevam külg on värsitehnilisel alal ja riimimises näib ta eesti keele suhtelise riimivaesuse kiuste teisi riimirikkamaid keeli püüdvat üle trumbata. Seetõttu muutus ta varasemais tõlkeis originaali musikaalsus kohati veidi külmaks helinaks, kuigi ta juba siis oma üllatusriime mõistis serveerida valitud ümbruses. Kuid ta esimestes tõlgetes väljenduse soojuse ja sujuvuse arvel valitsev vormiprimaat on järjest enam kadunud. Ta hilisem tõlketoodang tundub järjest enam võitvat mahlakust ja intiimsust, ilma et tõlked oma virtuooslikkusest või musikaalsusest midagi kaotaks. Kindlasti on Orase tõlkevärsid juba avaldanudki mõju eesti uuema värsi sõnastusstiilile — näiteks puhasriimi mõjulepääsus eesti uuemas luules on oma tähtsus kahtlemata ka Orase värsitõlgetel.

Kui midagi ta tõlgetest siiski eriti tahta esile tõsta, nimetaksin ma tema Puškini, Shakespeare’i ja Frödingi tõlkeid, kus originaali poolt määratud piirides ja tõlkija iselaadile vastavalt on saavutatud maksimaalne mõju.

 

5

Meie värsitõlgete hulk on küll vaike, kuid ta on siiski midagi, ja arvestades nende vähesust, keda tõlkimine püsivalt on huvitanud, on lõikus isegi nimetamisväärselt hea. Mida aga veel vaja oleks tõlkida, moodustaks muidugi märksa pikema nimestiku. Niisuguseid nimestikke on tehtudki, kuid nende teostamine oleneb sama suurel määral esmaklassiliste tõlkijate olemasolust kui kirjandusliku publiku huvist. Viimases suhtes oleme oma naabermaadega võrreldes küll mahajäänumas olukorras. Kui näiteks Fausti juba kolm korda Soome keelde on tõlgitud — viimast korda O. Mannise kõrgeklassilises teostuses, — ja kui lätlased juba 1910 sama teose said suurluuletaja Rainise hingestatud tõlkes, siis on meil sinna kõrvale seada ainult A. Jürgensteini katsetus, mis juba ilmumise ajal ei rahuldanud. Ka meie luuletajaskonna suurem osa pole värsside tõlkimise vastu kuigi elavat huvi näidanud. Loodame siiski, et see olukord tulevikus paraneb. Kuigi ligemate aastate ainelised väljavaated pole kuigi rõõmustavad, jääb meie lootus sellele idealismile, mis meie senisele värsitõlke kultuurile üsna tugeva põhja on rajanud.

August Sang

Loomingust nr. 3/1940

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share