Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

enrik Visnapuu viiekümnenda eluaasta täissaamist pühitsedes oleme kõigepealt huvitatud muidugi ta luuletaja aastatest, nende ilmest ja arvustki. Selgub, et neid on täis saamas oma kolmkümmend kuus, või — kui pidada poeediks vaid trükitud poeeti, — siis kolmkümmend kaks. Visnapuu nimelt on õige varakult alustanud oma „luuletegu“. Alustama aga oli 14-aastane kooli­poiss otse sunnitud, sest esimene armastus ometi nõudis väljendust. Juba varemgi oli teda värsitööle meelitanud niiütelda ühiskond, s. t. kaasõpilaste pilkehimu.

Asjata oleks püüda neist algusmärkidest liiga palju välja lugeda, samuti kui on oht­lik ning tõde virildav ühe luuletaja ulatusliku loomingu surumine mingi ainsa tähise või juhtlause alla. Paraku tuleb seda vähemal või enamal määral alati teha, kui ülevaate andjal pole käepärast just piiramatut trükiruumi — ja kui ta ei taha minna igavaks publikule.

Visnapuu luuleteekonna algusmärke võime siiski vaadelda ning arvestada, sest nad osu­tuvad omajagu tähendusrikkaiks eriti ses valguses, mida neile heidavad poeedi enese pihti­muslikud tagasivaated ta kuuendas värsikogus „Ränikivi“, või ka luuletus „Maria“ esik­kogust „Amores“ (1917). Loeme ja aimame, et „Amorese“ põhimine luule — ta lõkendav ning kumav armastusluule — on üsna pidevalt kasvanud ja kujunenud juba autori esime­stest vastavatest elamustest ja värsistamiskatseist alates. On juba rõhutatud, et on enam kui pealiskaudne pidada Visnapuu ja suurelt osalt teistegi „Siuru“ poeetide julget ning vaba armastusluulet pelgaks vahuks üürikese moelaine harjal. „Marias“, mis on kirjutatud 1915. aastal, tunnistab poeet: .,Maria, esimen, kellel’ kandsin / Lapseeast mehepõlve / Kõik vaimustavad viisid armust kaunikeelsed …“

Nii-siis: uhkelt heliseva „Amorese“ algallikad ja juured peituvad 1904. aasta ministeeriumikooli õpilase hingevaludes. Ja kuigi kindlama oma tee leidmiseni tuli noorukil poeedil paljugi katsetada ka tuntud hilisärkamisaegses ning vanaromantilises laadis, siis üldiselt ometi võime ütelda: Visnapuu pidi hakkama luuletajaks, teisiti ta ei saanud. Mitte huvi taidurlikkuse vastu, isegi mitte ilujanu ei olnud tõukajaks sellele teele, vaid lihtsalt lauliku loomus, kui lubatakse väljenduda nii algeliselt. Mitte asjata ei kõla „Amorese“ esimesed read: „Aeg ilmuda jo ülim, täis on tund. / Te hulka, laulikud, ma julgest tulen. / Mu saatus see, mu mulla päälne pund.“ Ja täiesti tabavalt ütleb Fr. Tuglas 1917. a. lüürika ülevaates Visnapuu kohta: „Ta on sündinud luuletajaks, tema tee on ette mää­ratud, olgu see hea või halb… Visnapuu näib loovat otsekui rahvalaulik…“

Millised on siis kuulsa „Amorese“ järele otsustades need jõud, need sunnid, mis kihu­tasid looma noort Visnapuud, seda „rahvalaulikut“ moodse poeedi tegumoega ja moodsas euroopalikus kuues, nagu see oli saanud obligatoorseks ning endastmõistetavaks temast vanemate „nooreestlaste“ esimestest kunstivõitudest alates?

Meie ei saa sellele küsimusele enam vastata üldsõnaliselt: „Amorese“ on sünnitanud peamiselt armastuselamused — ja pettumused neist. Väärib küll märkimist, et armastus­lüürika osatähtsuse poolest võistleb Visnapuu loominguga eesti kirjanduses ainult Anna Haava oma, ja Marie Underi varasem luule. Ent nende kahe poetessi erootiliselt inspi­reeritud luulele on võõrad säärased karmid ja robustsed pettumuspursked, mis on nii ise­loomulikud just „Amorese“ poeedile; neile on võõras armastusfenomeni filosoofiline visee­rimine, „kirbu peale võtmine“, nagu seda näeme hilisemas „Ränikivis“. Tõepoolest, Visna­puu armastuslüürika on haruldaselt paljukülgne. Ta tundmusteskaala ulatub naturalist­likust mõnitamisest kuni harda palvetuseni päästja südame-Madonna ees. Säärane avarus eeldab poeedi siirust ja hoidmatust oma elamuste luulestamisel, sellist suurt luuletaja hoolimatust koguni enese isiku vastu kunstitõe nimel, millises on annud eriti kaugelepaistva eeskuju Verlaine. See siirus, see enesehoidmatus annavad kogusummas mulje, et luuletaja ei tooda armastuslüürikat mitte enese „hingeliseks vabastamiseks” loomingu kaudu ega ammugi mitte psühholoogilis-poeetiliseks katsetamiseks, vaid et ta maadleb armastusega kui oma Issandaga ja ainult paneb kirja selle võitluse kihud ning valud — ja rõõmud, nii­palju kui neid pakuvad idüllihetked ning selgimised. Selline tajumus jääb Visnapuu armas­tuslüürikast nimelt kogu ta ulatuses läbi üheteistkümne luuletuskogu ja ligilähedale kolme­kümne aasta. Aga omajagu märke teatavast saatuslikust suletusest armastus-Iingu ringi näitab juba ka „Amores“, mis küll on veel uljas ja julge kõiges — ka hülgamises.

Jah, Visnapuul on olemas ka hülgamis-armastusluulet, protestivat ning mõnitavat. Seda pakuvad „Amoreses“ omaaegse väikekodanliku arvustuse pahameeleobjektid: „Jumalikule armastusele”, „Mõnitus“, „Laul sest jäledast”. Mitte palju taltsamad pole oma piltides ning väljendeis „Noorile tütarlastele”, „Oo, jätke mo“ ja „Issand halesta”. Kuid eriti vii­mane neist on ka omamoodi harras „Taaveti laul”, ja ta algusread ning lõpp annavad kõige kolme teema: „Issand, oh halesta mino henge / Palava lätete vägevat iha… Ma ei saa pöörda, ei tõisi teid minnä.” Need on pooleldi hardad, pooleldi naturalistlikult ja nooruslikult julged vaatlused vähem oma hinge kui ihu saatuslike ihade üle. Siit jõuame otseteed „Amorese” armastusluule võtme juure, mida on meie esseistikas nii korduvalt käsitsetud — ja mille pealkirja luuletaja ise on pannud oma praeguse tähtpäeva puhul välja antud luuletustevalimiku tiitliks. See pealkiri kõlab: „K a k s  algust“, ja ta all on lugeda: „Kaks algust minus: süda ja mu liha. / Neid ühendand on armastus ja viha. / Käib ingel ühes majas saatanaga.” (Luuletus on, muide, dateeritud 1912. aastaga.)

Niiviisi võiksime kergendustundega ütelda, et „Amorese” mõnitused ei mõnita mitte armastust ega naisi, vaid saatanat, või teiste sõnadega — lihalist algust. Kuid kas on siis Henrik Visnapuu loodud selliseks rangeks De Maistre’i taoliseks katoliiklaseks, et ta tahab raudse vaheseinaga eraldada teineteisest kaks algust, et õnnestada võib teda ainult puht-hingeline erootika? Säärane kujutlus Visnapuu armastusluule olemusest oleks peagu humoristlik, kui temas siiski ei peituks terake tõtt. Visnapuu pole katoliiklane, ent juba „Amores” tunnistab, kuivõrd lähedane on talle patu mõiste ning sõna, jah, koguni pärispatu koorma tajumine. Kogus „Ränikivi“ (1925), mis võtab kokku poeedi mõlgutlused ning enese­vaatlused pärast esimese „elumeelse” loomislaine vaibumist, on tähtsal kohal pikk luuletus „Armastus — surm”. Selle 3. jaos loeme ööst „metsalise suuga”, ärevusetoojast, ja Suurest Kiusust, inimese Peremehest, kes segab oma humalad inimlike ihade meskisse, kes talu­tab neid väeteid Suuri Pataseid, nagu on näinud Dostojevski. Järgnev luuletus „Inimpuu” arendab fatalistlikku filosoofiat inimese olemusest — küll mitte kui ingli ja saatana tüliõunast, vaid kui maa looduslikust võrsest. Ent siingi näeme vaatlemas loodusetundjat, kes on tulnud mingist katoliiklike pärimustega romantilisest koolist: „Maik armastusest vaid jääb järel mõrk, / maa naisena meest vajutaman tänne …“ Eelmises stroofis: „Sest naine see on maine püsiv maid, / maa sügav märk sen inimlikun vihun.” Veelgi eelpool koguni veidi ootamatult: „On veri kõik, on ainus pääsemine, / et lunangveri voolaks nagu vird.“ Siia liitub vahetult reapaar „Puuslike“ (1929) luuletusest „Tuulised tähed“: „Süü sügavast maalisest osast / ei lase mind iialgi valla.“ Selliseid tsitaate võiks tuua roh­kemgi. On aga ilmne, et kellele sügavast maisusest osasaamine võib puhuti tunduda süüna, see võib ka oma paarismõisteile „maa ning naine” panna ette epiteedi „patune” ja lunas­tust leida vaid Madonnaks tõstetud naise palvlemises. Pandagu seejuures tähele, kuivõrd sagedasti esineb „maa“ ja „muld“ Visnapuu värses sundliku, saatusliku algusena (alates „Amorese“ 1. stroofist!), ja kuivõrd sagedasti ta selle vastukaaluks puhastab armastatud naist maisusest, nimetades teda õeks, sõsarakeseks, sõtsikescks, pühaks — või ka ainult väikeseks-tillukeseks. Tavaline ränk kompleks on aga: „Maaline raskus on arm… Maad mina armastin, naist, maa elavat kuju.“

Selle kujutelmaga seoses mõtleb luuletaja „Inimpuus“ oma isale, kes on olnud „magusa mulla, mida sa kündsid, volitu lelu“. Ja äkki hüüatab ta: „Oo! mina mõistan nüüd, isa, su Strindbergi-viha… Oo! mina tean nüüd, see sinu moondunud vabadusiha, / sapiks ja mürgiks seisnud lend. Kas ei avane siin meile omakorda vaatekoht Visnapuu luule kahe külje, kahe poole eristamiseks ning mõistmiseks? Sest on ju teada, et Henrik Visnapuu poeedihoiakud ei piirdu kaugeltki ainult fatalistliku või ka nuriseva alistumisega mulla ja naise, kire ja armastuse vägedele, vaid et üsna sagedasti ta kisub end lahti olnust ning suures vabanemisjoovastuses sõidab kaugustesse — kasutades kas kevadist lokomotiivi või ka ainult tuisuratsusid ning muid mõttekujutuslikke jõude. Jah, see luuletaja täis vastu­olusid ei ole mitte üksi oma taavetlike ahastuslaulude kanneldaja ega mälestuste leinaja keset oma armastatud piibliliste võrdpiltide süngevõitu ringi. Samas, teisel leheküljel, virgub ta optimistina reaalsesse maailma, ta meeled haaravad loodusse, ta elab värves ja häältes, vetes ja tuultes — koguni sikuna karelda võib ta äikesevihma kristallherneste sajus; viker­lasena võib ta rannas varustada laeva sõjasõiduks. Paistab, muide, silma, et luuletus viker­laste verest („Maarjamaa lauludes”) kummatigi lõpeb resignatsiooniga: „Ja ometi jääb randa uljas alune, / ma mulda värskesse viin teritatud saha…“ Jälle on muld sidunud lennu kaugusse! Samuti lõpeb ilus matkaidüll „Talvine teekond“ (samuti „Maarjamaa lauludes“) desillusioneeriva äratundmisega, et kõike on nähtud vaid unes, et teelemineku aeg on möödas: „Miks ei äratand te mind”

Näeme, kuidas siin ilmneb jällegi esmajärguliselt huvitav lõikekoht teineteisega võitle­vate vastandite vahel. See vastuolu ei kattu kahe alguse — „ingli ja saatana“ — primaarse vastuoluga, kuna ta ei ilmne mitte niivõrd vaistudes ja dispositsioones kui juba kõrgemal — vaimus ning teadvuses. Ent kas ei tähendagi Visnapuu luules võitlus kurvameeleolulise fatalismi ning mehise vabanemistahte vahel sama, mida tavaliselt tähendab võitlus vaistude ja vaimu vahel? Ja kui lihtsustaksime siiski veelgi — vaim on ingel, muld on saa­tan? Paraku ei lähe see nii hoopiski mitte, ei esimesel ega teisel pinnal. On ju tõsi, et just vaim aitab „Amorese“ kui ka „Põhjavalguse“ poeedil tihti üle saada alistumuse masendusest, pääseda vaistude karmust värskesse õhku. Kuid veelgi sagedamini on Vis­napuu vabanemissööstid kantud samuti vaistudest — mehelike vaistude dünaamikast. Loetagu näiteks luuletust „Lahti“ kogust „Päike ja jõgi”. „Hopp! uue aasta mu tormitäkk, / surmalummudest oleme lahti! / Üle väljade lehvib su sõidutekk, / taga korjataks päevade lehti.“

Meile hakkab kumama, et oluline pole ei Visnapuu ega teistegi enesevaatlikus luules mitte sõda vaimu ja vaistude vahel — inspiratsioonis põimuvad nad lahutamatuseni — ega ka „ingli ja saatana” vahel, vaid hoopis üks teine vastuolu ning erinevus. „Taga korjataks päevade lehti“ — see tähendab, päevadest, minevikust on tarvis saada lahti, kui tahetakse kõigi meelte ning mõtetega elada olevikule, olla vaba käesolevas. Kas ei sümboliseeri Vis­napuu puuslikulik Peremees sama päevade ja mälestusvaistude rõhku ning koormat, kas ei ole „maise raskuse“ tajumiseski suur osa mineviku tajumisel?! Selles pole palju kahtlust, eriti kui meenutada, kuivõrd sagedasti Visnapuu manab mälu, „kuratlikku batsilli” ning „irvitajat“, ja kuidas ta juba „Amoreses“ hellitseb kuldset unustusloori, mis muudab nii ilusaks mineviku armastused.

Muidugi, kellelgi pole erilist mõtet sõdida mälu kui kõige vaimu ülalhoidja vastu. Ent on olemas ka vaistude mälu, igatsuste mälu, komplekside mälu. Juba tsiteeritud enese­vaatluses „Armastus — surm“ tunnistab luuletaja: „Südame vasara hoopega taon / öösiti kinni kirstulavva, / eiline päev et ei leiaks mind iialgi kätte.“ Kuid enamasti see on as­jata: „Rehitseb ikka mo välja Endisehauduja kana, / tõugu kui see, kes liiva end kaevand / liblikaks saamiseks…“ Selgub, et meheliku Visnapuu, olevikuerksa Visnapuu suur sõda käib Endisehauduja vastu. See kõlab aga äraseletatult: põhiromantilise elutaju vastu. On juba ammu defineeritud, et romantik on see, kelle igale olevikuhetkele mõjub (potentsiaalselt võttes) iga minevikuhetk — ja iga tulevikuhetk. Klassik on see, kes võib täiesti anduda käesoleva momendi täitmisele, ilma et seda värviks või kaasa kujundaks minevik või tulevik. Nende definitsioonide autor on, kui ma ei eksi, Goethe — sest tema pidas sama võitlust. Temas võitis ülitugeva intellekti relvade abil klassikaline algus — ajuti väga ülekaalukalt. Visnapuu luules on enamasti võidul romantiline algus, ent mitte ilma sõjata. Sõda luule erijõudude vahel aga ongi see, mis annab luulele ta kõrgeima vaimse põnevuse ning huvitavuse. Luuletajad protestivad harilikult küll, kui tahetakse läbi katsuda nende südant ning neerusid — ent arvatavasti jätavad nad meile lõbu tõsta edasi- tagasi lippmärke nende vaistude ja inspiratsioonide kodusõja frondijoonel. Visnapuu lüü­rikas on see frondijoon õige tugev ja enamasti küllalt selge. Meid huvitab kõigepealt selle joone looklus ning murrulisus, sest see osutab ühtlasi ta luuleteekonna käiku. See joon on lõikejoon kahe erivärvilise ja erikallakulise pinna vahel; ühte neist toonistavad peamiselt alistumus, vaistlikkus ja nukrus, teist vabaduseiha, erkus reaalsuse vastu ja vaimu üle­olek mullast. Kunstiliste tippväärtuste jagunemist selle eraldusjoone käik ei määra: neid on nii ühel kui ka teisel pinnal — ja sagedasti just lõikejoonel endal.

Sellelt opereerimiselt abstraktsete mõistete teljestikuga võime jälle pöörduda tagasi elava „A m o r e s e“ juure, et hakata kindlamalt jälgima Visnapuu teekonna käiku. Oma uue valgustusega avastame selle kogu juba mainitud mõnitusluules just meheliku, energilise, vai­muka Visnapuu robustselt ning temperamentselt sõnastamas oma reaktsioone „mulla“ pealetikkuvuse vastu. Ühel juhul, muide, paistab silma äärmiselt kontrastsete meeleolude ajaline kõrvutiseis. 13.1.17 on pealkirjastatud alistunult ahastav luuletus, mille süžeeks armastatu lõplik lahkumine: „Ma tean kõik, kuid uskuda ei suuda”. Luuletus on üks mõjuvaimaid „Amorese“ tõsiste eleegiate seas. Raamatu lõpposas aga kannab daatumit 14.1.17. mõnitav „Laul sest jäledast“, milles efektikalt irvitatakse usku naisesse ja armastusse. Murrangu järskus veidi šokeerib, kuid ühtlasi annab tunnistust noore „poeetide kuninga“ elamuslikust siirusest loomisel.

Kuid „Amoreses“ ei saada ahastustest üle mitte ainult trotsiga ning moodsejoonelise suuresõnalisusega. „Noor munk“ püstitab katoliikliku asketismi, ja kaks mahukat luuletust pealkirjaga „AIistumine“ ei arenda mitte alistumist maisele saatusele, vaid pojalikku usal- dumist mingi kõrgema vaimse Sina, Piirmatu ja Lõpmatu hoolde. Need on tormiliselt palvelised enesevirgutused, ja esimeses neist saadakse üle ka egotsentrilisusest, mis „Amoreses“ muidu valitseb. „Täis enda kummardust nii elu käis… See petlik tee; sest teiste õnn, mis õnne tee.“ Siit viib sild „Armastus — surma” altruistlike tunnetuste juure „Ränikivis“.

Teist teed näitab „Amorese“ kaunis lõppluuletus „Loobumus“. Poeet on väsinud oot- mast ja lootmast; ta valude tuhk vaid kandub tuulde. Kuid see ongi luuletaja saa­tus: „Minu tee, / See on, lauluks ülendada valu.“ Samataolise pühaliku resignatsiooniga lõpeb eelnev luuletus „Metsatalu“; ta alguses aga jäetakse armastustega jumalaga karge­malt: „Pää üle kuulda ihkaks teisi tuuli / Ja nende mühas seista erk ja virge.“ Säärased energiliselt „ilmlikud“ ja eleegilisusest kui ka kirglikust trotsist kanged toonid on võrdle­misi haruldased „Amoreses“. Ometi kujutab ka „Metsatalule“ eelneva „Vabanemise“ lõpp loomulikku, looduslikku pääsmist umbsusest, „olemise kitsusest”.

Reaalse maailma kujud, värvid ja lõhnad ning jutustamine sündinust ei ole üldiselt „Amorese“ poeedi ala, isegi mitte loodusehümnides. Siiski näiteks „Mälestused suvest II“ on värsistatud ergu realisti sulega, ja sama meeltevärskus jumestab ühte jutustust armastuselamusest, pealkirjaga „Teisel päeval”; see laad meenutab osaliselt Gustav Suitsu poeeti­list nägemisviisi. Lõppeks, pikk ja pidulik „Ballil“ veeretab oma stantse päris klassikalise üleolekuga, päätides uljalt: „Vast homme uusil vesil meelte paadid”.

Üldiselt, nagu öeldud, ei tõtta aga Visnapuu „Amoreses“ vanast vabanema, avastama järjest uusi vesi, jälgima maist elu vete kallastel. Ta uneleb ning laulab vaikseis käärudes, laksutab võidu ööbikuga, kanneldab kevade ja suve ööde võrratust hurmast. Tõepoolest — see vist ongi päris Visnapuu, ruttamatu, täishääleline laulik! Neis looduseidüllides on tal hea olla, sest ihad ja igatsused ei muutu siin koormaks ega probleemideks; nad on ebaisikulised. Kuid seal ilmuvad mängu naised — tütarlapsed, ja ühes nendega armastus. „Esialgu“ läheb kõik hästi — idüll kestab, ja kuivõrd põnev idüll seejuures! Need pildid on võetud küll enamasti mälestusist, mis teeb nad paratamatult nukraiks — romantilisteks. Vaid „Ühele naisele II“ mängib täisverelises olevikus: „Kui raiut kivist seisab üksik iga lill…“ Siiski, ka mälestuselised „Kui kuurdub armulill“ või „Ühele naisele III“ ei ähvarda omas sümbolistlikus ilus mingite käristustega. Ent juba kuuleb tumedamaid toone: „Ühele nai­sele I“ on traagiline seetõttu, et poeet on adressaati näinud üksainus kord elus: „Siis läksid sa, jäi maha minu ümber öine vilu.“ „Üks sügisene mälestus I“ on vaimselt väga erk ja seejuures dekoratiivselt mõjukas asi, ent ta lõpeb vaikivasse ängistusse: armastajad õhtuse klaveri juures ei mõistnud teineteist. Siit edasi areneb „Amorese“ armastus-„romaan“ kii­resti. Juba on tarvis lahkuda armsast „raudsel tunnil“; juba oodatakse armsat kaugelt: „Oo tule, enne kui ma roppun, mustun!“ Juba lendavad Visnapuu hoopis hilisema luule „tulelinnud“, juba tulevad lootusetust armastusahastusest „elulõimede läbisalvamise“ mõt­ted, mis on nii sagedased kogudes „Ränikivist“ „Tuulesõelani“. Mõni armastusootus lõpeb kosmilise tajumusega: „Kooleb ilm, kooleb ilm.“ Mis aga tähtsaim — raske on armastuse ootus, aga veel raskem võib olla armastus ise: „Nii raske kanda mulle see / Su armastus. / Põlv nõtkub, surma tee / Su armastus.“ Siit pole enam täit sammugi mõnitusteni: „Oo, armastuse saatanlik ving / Oo, ring… oo ling … “ Ring on täis. Erotiseeritud looduse idüllidest ollakse jõudnud mõnitusteni, nüüd on jälle tarvis vabu „teisi tuuli”, kargemaid pilte. Võib-olla aitavad vahepeal ka erootikas avameelsed „Hümnid ööle“, või siis alistuv üleskutse patule, nagu „Carpe diem“. Kindlasti aga aitavad poeedil seda armastusringi taluda vaiksed, alistumusest ilu selgitavad eleegiad, millistest tuleks eeskätt nimetada „Nüüd on öö ja kuu, nüüd on süda valus“.

Maise armastuse saatusliku ringiga on „Amoreses“ aga lõdvemalt seotud ka mõningaid hoopis erisuundadesse sihtivaid luuletusi. Kujutelm armastatud naisest mahub küll veel palvetusse „Tundmata naisele”, ent lõppeks selgub, et siin lauldakse igatsusest muusi- taolise olendi järele. J. Semper oma essees möödunud detsembri „Loomingus“ selgitab, et „tundmata naine“ on neil aegadel sagedasti viirastunud nii vene kui ka eesti poeetidele (viirastus ta ju Verhaerenilegi). Igal juhul on siin aga tegu puht-fantastilise ja vaimse eksperimendiga. See omadus ja temaatilinegi sarnasus seob „Tundmata naisega” Visnapuu teise värsikogu „Jumalaga, Ene“ (1918) pika poeemi „Valge naine“, kuigi viimases puudub esimese tahteline kirglikkus, ja seos maisega pole nii habras. Kui siitkaudu läheb tee fan­tastikasse ja ilutsemisse, siis teine „Amorese“ luuletus ebatavalisest suhtest naisega, nimelt „Uus sügisene mälestus II“ juhib meid hoopis teise sfääri — tänavale, rahvamurdu, reaal­susse. Siin silmab poeet noort naist, kelle pilk ütleb, et „kuhugile pole enam minna“, et hirmus kirg on hävitanud ta lapsemeele. Ja näe — see ahastaja saab kaastundlikule luule­tajale kujutluses „naiseks pühimaks”, lähedaseks ja armsaks. Luuletus on dateeritud 1913. Huvitaval kombel on temale algmotiividelt väga lähedane üks silmapaistev „ajalaul“ „Taliharjas” (1920), nimelt „Needmine“. Siingi leiab poeet nagu mingi kutse peale tänavalt tütarlapse, kes „mu poole tõstis käed palvest rambad“, kes vaatab nagu õde. Ohvri kanna­tus pole siin aga enam puht-eraeluline ja moraalne: leivanäljas tütarlaps on heidetud uulit­sale, kus ta peab teenima, olles ise süütu teda muserdanud sotsiaalse ülekohtu ees. Sellest teadmisest sütib lauliku needmine: „Oo! neetud olgu kõik, kel juua, süüa, / kel süda­linnas tõusvad uhked majad … “ Lõpp kujuneb otse üleskutseks revolutsioonile. Nii ener­giliselt siis reageerib teatud valusale kujutelmale „Amoresest“ ülesaanud Visnapuu; „Amorese“ valmistaja luulehuvid olid aga hoopis individualistlikumad ja fatalistlikumad.

Suuresti Vabadussõja ja eelnenud revolutsiooni aega kajastav ja temast inspireeritudki „T a l i h a r i“ pole üldiselt siiski kuigi sõjakas ega tahteerk. Tarmu on üldtuntud hümnis „Maarahva, talupoege vaba maa“, ja hümnilähedane kujutus „Eesti“ on optimistlik. „Soome õhtu proloog“, mille luuletaja ise ette kandis „Põhja poegadele“ ja tallinlastele, õhutab sünge aja arvustuse kõrval energiliselt vennasrahvaste ühist vabadusvõitlust ja lõpetab väga mõjuvalt, ent, nota bene, ennem põlvituse kui mõõgatõstmise žestiga: „Me vabal Eestil vastu läeme! / Miks valind, Issand, meid, et meie seda näeme.” Elamusarengulistest, puhtisiku- ainelistest luuletustest, milliseid „Taliharjas” on silmatorkavalt vähe ja mis on enamvähem võõrad romantismile, äratab ometi kõigiti tähelepanu „Hilissügisene“. Poeet vaatleb öist kodulinna, mõtiskleb; tal on hea teha tööd. Tal pole midagi ka pika öö vastu, sest „lööb vaikusen aeg vastseid tuhandeid”. Järsku tunneb ta: „Nüüd kodumaa, / hüüd karjata! / Täht saatuse sest teatab: / töö nüüd on teha, saatus saadab meid!” See on „Taliharjas” peagu ainus koht, kus näeme luuletajat enese seesmuses arenevat teatavale suurele veendele, varus­tatuna vastu astuvat ajaloolisele murrangule; siingi ei jäta ta aga kahekordselt rõhutamata „saatust”. Jah, „Taliharjaski” on Visnapuu sagedamini laulik, kes Iuulestab sündinut ja pealetulnut, kui aktiivsete vaistudega maailmaparandaja. „Uue ilma vasarad” sümbolisee­rib raksuvalt uue maailma valmistuse rütme, ent ei lasku vaatlusse. „Mõmm-mõmm-mõmm” sümboliseerib toredas allegoorias ikestatud rahvast ja ta olemust, ent ei lisa omalt poolt midagi. Küll aga kihutavad poeeti enese „mina” nimel protestima ja end sirgu ajama need veretööd, mida tehakse sõja ajal sõjaõiguse nimel („Ärge tapke inimest”, „Jääb inimene ikka, ikka meil veel velleks”). Kaastundeavaldus on ehtsale laulikule ikka loomupärasem olnud kui aktiivne seisukohavõtt. Sama kaastunne inspireerib talle terve rea „ajalaule”, mis on pühendatud „kõigile kannatajaile”, milledes manitsetakse alandlikkusele ja verega roojastatud maa uuesti pühitsusele, milledes lihtsalt ja liigutavalt palvetatakse „kalli aja” puhul. Teiste eesti poeetide samaaegseist ja hilisemaist ajalauludest erinevad Visnapuu omad oma suurema harduse poolest — ja seega, et konkreetse maailmaga nad tegelevad vähem. Nad on ekstaatilisemad ja religioossemad kui enamik saksa samasuunalist ekspres­sionismi, millega neil, muide, üldse vaevalt ongi olulisemaid kokkupuutekohti. Nad vasta­vad eleegiaile „Amoreses” omal ajavaatluslikul alal. Esikkogu mõnitustele aga vastavad eriti luuletused „Meie aeg”, „Sügisspleen” ja „Kahe ääretuse vahel”. Viimane neist on tõsi­seim ja õpetlikem, samuti isikuainelisim. Kahe alguse asemele on siin astunud kaks ääre­tust, mis kiigutavad inimelu omavahel pallina, ilma et oleks vabanemist sellest ringlevast rütmist. Lõpp-puäntiks on kõigil kolmel mõte enesetapule. Optimistlik ja rõõmus on ajalaulude seas ainult ,,Tuulispää alul”, mis pühitseb 1917. a. revolutsiooni, kus ei oldud veel kogenud pettumusi: „Nüüd tuleb, puhkeb vabaduse verrev lill!”

„Taliharja” lehitsedes märkame, kuidas vabaduse lille värv muutus luuletaja silmis lühi­kese aja jooksul verega segatud pori värviks. Selle tundlikkusega aja verisuste vastu tulebki eeskätt seletada Visnapuu ja tema kaaspoeetide loomingu ükskõiksust aja sangar­likkuse ning patriotismi vastu. Kõige vähem oli seda eemalehoidumist Visnapuul, ent temagi ei pääsnud ühiste pettumuste õhkkonnast — ja oma poeediloomuse pärandist. Vaevalt küll hoidnuks teda aktiivsemaist ning mehisemaist ajalauludest tagasi ainult ta sise­tunde ajutine lõhestus kahe ideedemaailma vahel — oktoobrirevolutsiooni ja kodumaa vahel, nagu sellest laulab kõiges oma pessimismis küllaltki reibas ja vormitaidurlik „Õudse aja poees“: „Süda kaheks, süda kaheks narmaks”. Nägimegi, et niihästi kodumaaga kui ka revolutsiooniga on ta kaasa saatnud üksikuid võitlustahtelisi luuletusi. Mis aga puutub poeetilistesse tõeotsingutesse kummaski suunas, siis neid on osaks saanud peagu ainult kodu­maale. Peamiselt oma vaistude ja mullalise seotuse kaudu tunnetav luuletaja harva seob end abstraktsustega ja kaugustega — hoopis vastandlikult Barbarusele ja teiselt poolt mit­mele meie nooremale klassikaliste kalduvustega poeedile.

„Amorese“ ja „Taliharja“ ränkade pingete vaatluse järel võtab „J u m a 1 a g a, E n e!“ meid vastu rohtaiana. Peamiselt puhkusoaasiks küllap on selle kogu luulering olnud ka luuletajale, kui samaaegselt valmis värsse eeskätt „Amorese“ ja „Taliharja“ jaoks. Siinne armastus- ja idülliluule pole ju täiesti lage dramaatilisistki elemendest — näiteks lahkumine Enest alguses ja seismine „kolme tee lahkmel”. Kuid on otse liigutav vaadata, kuidas siin ja peatselt järgneva „Käoorviku“ (1920) alguses kõik armastuslikud kahevahel olemised ja lahkumised hellitsedes kaetakse idülli kauni kattega, kuidas kõiki asjaosalisi, kes muide peagu ei astugi lavale, soojendatakse leebusega ja mänglevate kirjelduste-jutustustega — otsekui kartusest, et kuski võib paljastuda traagika ning tunduda „saatanliku vingu“ lõhna, et lugu võib minna tõsiseks. Ongi huvitav, et juba mainitud esteetitseva „Valge naise“ 10. järgus siiski kuuldub toone, nagu „Ah sa reotu ja üskaheitja“, jne. See dissonants ei lõhu aga midagi, vaid ainult konkreedistab süžeed ja teritab mõju. „Jumalaga, Ene!“ pal­jude ilusate idülliliste lühilaulude seas aga torkab silma filosoofiliste välgatustega „Meri eneses“. Lõppstroofis nimelt küsitakse: „Kas seda juttu imesta / Kas liha juttu imesta, / Mis merena on inimeses?” Haruldaselt kreekameelne küsimussead muidu neis asjus nii heebrealikult ja põhjamaiselt range Visnapuu värssides! Selle välgatusega tahaks siduda haruldaselt heledameelset ning realistlikku „Intermezzot“, mis vallatlevalt jutustab tütar­lapse visiiti poeedile, ilma et oleks otseselt puudutatud sügavamaid keeli. Sügavad keeled ja järelikult ka pessimistlikumad toonid kõlavad siiski siin-seal „Jumalaga, Ene!“ lõpposas. Pihtimuslik „Luuletused laual“ lõpeb otse enesetunnetusliku ängistusega, millele pakub väärilisi paralleele alles „Puuslikud“… Tasakaalu peavad sellise vastu siin hoidma pürgi­mused mere avarusisse, talviste järvede jääle, jne. „Vaba kui järvede lind, / elu, ma tervi­tan sind!“

„K ä o o r v i k u s“ vähimalt säilib eelmise kogu hoolitsetud elumeelsus ja tasakaalgi, kuigi traagiliste tunnetuste arv ja kaal siin suureneb. Võluvalt rütmiv avaluuletus „Laske mul olla kurb“ sisaldab samasuguse romantilise poeedi usutunnistuse kui „Loobumus“ „Amoreses“, ent mitte nii tõsises sõnastuses. See on veidi mänglev ja iseennast nautiv kurbus, mis pole, olgu märgitud, mitte just haruldane noorema Visnapuu loomingus: esikkogus leidub teda küllalt, osalt kasvõi ülipikkade riimide mängleva mõju tõttu. — Järgnevad kümme erisugust „Kirja Ingile“ talutavad meid varakevadest talveni läbi loodusidüllide, milledes ei puudu uusi ja värskeid toone võrreldes endisega. Uudsena nimelt mõjub luuletaja sage erkus välisilma detailide, koguni naturalistlike detailide, kõige pori ja vihma ja tänaval nähtava vastu. Siin valmistub ette hilisema „Ränikivi“ kohati suurjooneline realism. „Kirjad Ingile“ jätavad üldse suure muhenemise, enesevabastuse ja otsingute mulje; neis leidub Visnapuu luule kõiki elemente ja kobamisi mitmes suunas. Neile aga järgneb traa­giline ja osalt realistlik, osalt painav „Täna õhtu“, süžeeks: „sureman mino Ing“. Reaalsusel põhinevat elamusarengut leidub veel kolmes-neljas luuletuses. Staatilistest eleegiaist on pildilt sugestiivseim ja ühtlasi südamlikem „Kuu on end riputan“. Rohkem aga paistab silma tõeliste ahastushümnide jõud. Luuletusi nagu „Tugevam kui surm on armastus“ (refrääniga „Ave Maaria!“) ja „Mis on me elo“ polnud „Amoreses“. Needki on põhjus­tatud armastusest, ent nad on mingi abstraktistuse ja tihenduse kaudu tõstetud peagu filo­soofilisse sfääri. Kontrastiks neile on oma graatsilisusega liigutav ning mänglev „Muinasjutt Alaeast” — veelgi unistuslikum ja kergepiirdelisem oaas kui hilisem poeem „Parsilai“.

Mänglevuse ja ülemeelikuse kriteeriumi järele, üteldakse, on valitud luuletused „noore Visnapuu” viimasesse kogusse „Hõbedased kuljused” (1921). Need katsed peavad olema inspireeritud „kõige kaugemale minevalt musikaalsest ja arkitektoonilisest printsiibist”, nii­siis võiksid esindada vaimu üleolekut mullalistest ja saatusega seotud vaistudest. Tegeli­kult jääb aga siingi peaprintsiibiks Visnapuu laulikuvaist. Jah, kubofuturism, Vene kaudu tuttavaks saanud, ei pääse siin kuigi sügavale, kui juba skandeerimisrütmiga ilutsev ava­luuletus jääb siiski üsna toredaks ja tihedaks rahvalaulu jäljenduseks. Oma ainsa „objektiivse“ suurlinnapildi annab Visnapuu igatahes säärases futurismis, mis on vägagi arusaadav võrreldes koguni Vabbe omaaegse elegantse maalistiiliga. Ent neile värskeile ja teravalt nähtud linnapildele järgneb peagi luuletusi, mis võinuksid olla parimate seas hoopis hili­semas „Puuslikes“: selline on kõigepealt painajalik ning ähvardav „Ma ostsin so“. Järgne­vas kuuleb hingemüügist saatanale — ja üsna tunnuslikuks Visnapuu pärastise arengu kohta osutub „Raskuse vaimoga”. Siin on üks neid kohti, kus võitlus kahe elutaju võimaluse vahel on selgeimini nähtav, kuigi mitte tõsiselt sõnastatud. Veelgi iseloomustavamalt lõpeb see quasi-futuristlik värsikogu harda legendiga „Jõuluöö“. Sellega on heaks tehtud tõe­poolest blasfeemilis-arhitektoonilised „Kõnelused Issandaga”, milledes, pandagu tähele, siiski ei puudu kõige tõsisemaid elu- ja enesetunnetusi (peale filosoofiliste). Tähelepanda­vaim neist on loodusliku virgumisega saavutatud valgustus: „Ah, nii palju hääd on kirjutet mu eluraamatusse! / Laulge, laulge lätted sydäme mo kuuma, tülitseva”.

Hoolimata selliseist tunnetusist on aga Henrik Visnapuu ilmsesti kannatanud teatavat loomiskriisi pärast suurjooneliste tulitsuste ja õilmitsuste loomulikku raugemist, pealegi ajal — 1920. alates —, kus kogu kirjanikkond oli ametis ümberorienteerumisega, uute ja paistvamate tähiste ülesseadmisega. Visnapuu taolisele luuletajale aga tähendab loomingukriis paratamatult ka elutundelist kriisi, mis peab sügavalt kajastuma järgnevas. Alles 4 aastat pärast „Hõbedasi kuljuseid” ilmub „Ränikivi“, võtab kokku murrangu-ja vaheaastate lõikuse ja on seetõttu mitmeti keskse tähtsusega Visnapuu toodangus. Mis on siis tegelikult muutunud „Ränikivis“ võrreldes kõige endisega?

Paljugi. Visnapuu laululised vormid on kohati tugevasti lõdvenenud ja suurenenud, kaotamata siiski rütmikust; sisus on vähenenud ekstaas — ja asemele on tulnud avaram ning realistlikum oma saatuse, oma taotluste ja elu vaatlus. Vahenditu armastusluule toot­mise asemel mõlgutellakse armastuse olemuse üle. ,,Üits ränikivi“ kõrvutab kaugussinalisi lapsepõlvemälestusi Kambjast olevikunägemustega Berliinist; tulemuseks pole aga mitte mingi „uus asjalikkus”, vaid üsna romantilis-ekspressionistlik jahm surma mäletseva suur­linna ees — ja enesest võõrdumise ees. Ainsaks pidemeks jääb poisikesepõlves tasku jää­nud ränikild… Oma koelt peagu täiesti realistlik on seevastu järgnev „Tartu oktoober”, milles vastu luuletaja enese tahtmist elustuvad pildid mitmest oktoobrist: 1905. aasta, 1915-da, 1917-da, 1918-da ja 1924-da. Lõpetuseks on mõjuv naturalistlik protest väikelinna tülgastava oleviku-oktoobri vastu. Üsna erandlik aga Visnapuu toodangus kui ka muus eesti luules on „Tartu oktoobri” vabavärssidest uhkav reaalsushõng ja mässukohinat edasi­andev rütmikus nimelt 1905. a. oktoobri kirjelduses; samuti on alguses üllatavalt karged poolnaturalistlikud panoraamid varahommikusest jalutuskäigust Tartusse suubuvaile maanteile. Siin on Visnapuu tõepoolest „uusasjalikum” kui kuski mujal, otsekui valmistuks ta eepilisegi värsitarvituse vastu (või valmistaks platvormi Sütistele ning vahest Hiirelegi!) Tuleb aga märkida, et „Tartu oktoobri” meeleoluline raaming pole kuigi realistlik, vaid pigem põliselt „visnapuulik“, s. t. traagiline sümbolite kaudu.

Selle luuletuse pidevalt puhast realismi „Ränikivis” siiski mujal ei leia. Sisuliselt kesk­sel kohal on Visnapuu ses keskses raamatus kaks juba eelpool palju tsiteeritud pikka filo­soofilist vaatlust: esimene neist, ,,Armastus — surm”, sisaldab rohkem pihtimuslikke ele­mente, ent varjatumal kujul kui „Inimpuu“. Esimeses haarab luuletaja korraks ka kinni meie maa elu laiast realistlikust nägemisest, ent peagi loobub sellest, süvenedes oma sise­ilma vaatlusse. Säärast teguviisi oskab ta põhjendada: „Om pilgo enda püürmine sii ainos viit, / mis elon õige näitab meile me tii lahu, / kon puhtass saap me süä, sii om sii tuliriit”. See võiks olla iga tõelise lüüriku credo, ent tegelikult vannuvad ta mõistete peale siiski pea­miselt romantikud … Jah, „Armastuses — surmas“ on koos kogu Visnapuu luuletaja-olemust peegeldav mikrokosmos kuni äreva panteismini — lõpul. Seda enam väärib tähele­panu üks sügav ja sügavalt pessimistlik õpetus lõpu eel: „Surm! Surm! on hinge lunastuse algus. / Eks ole vaba see, kes surma mõtten kannab / … meil tuleb hoida tagasmõeldud sihti, / mis ellu vastu näitab surma sõrm“. Säärase äratundmise valgusel, mis on väga lähe­dane ristiusu õpetusile, saab mõistetavaks ka see, kuidas luuletaja „Puuslikes“ nimetab suurimaks vaenlikest puuslikest Elu ennast, ja kuidas ta „Jehoova surmas“ (1927) kirjeldab Saatanat kõige elava isana, küll ilma eriliste pessimistlike või süngete järeldusteta. Küsimus ju seisneb neis asjus peamiselt nimedes…

Igatahes aga riivasime siin Visnapuu pessimismi üht sügavaimat avaldust ning lätet. Bioloogilist ja fatalistlikku filosoofiat arendav „Inimpuu“, mille ahastused lõpevad uhke „põletamisusulise“ testamendiga „Päramine“, ei lisa sellele palju. Ka „Äikese“ loodusrõõmud“ ja „Värske kännu“ mullastumisusk ei lisa palju. Küll aga kallutavad kaale tugevasti pessimistlike tunnetuste poolele „Kurbus tuli mu tuppa“, mõnituslik „Igavesti korisev umbjärv“ („sajasttuhandest küljest / mädanev närv — / see meie elu praegune kuju“), „Estlantis“, mis näeb tulevikus Eesti saarekese — kunagise suure mandri jääne — vajumist Ida ja Lääne poolt ründavaisse laineisse ja lõppeks Eino Leinole pühendatud „Maakera on mürgitet“. Viimases hüütakse „Taliharja“ teemasid tihendades: „Vastumürki, / mitte verd! / Ini­mese verega / ongi maakera mürgitet!“ Aga ennäe — raamatu lõpus siiski seisab reibas ja oma rahvasse uskuv „Eestlaste edesründ“. Optimismi saari ja saarekesi nimelt pole Visna­puu lasknud päriselt kaduda üheski oma luuletuskogus.

Järgneva koguga „Maarjamaa laulud“ (1917) algab Visnapuul põlise pessimismi pä­randi spiritualiseerimise ja vastava ümber-sümboliseerimise ajajärk; sellega koos käib vormi taltumine lihtseks — laululiseks. Esialgu küll veel kõlab hoogseid ja vabu rütme just kodu­maa saatusele pühendatud „Maarjamaa lauludes“ endis, olgu nende tulevikunägemused kui­tahes sünged. Mõnes neist, nagu teises, näeb ka õige moodselt tehnilist ja urbaanset pildistikku („Minu ergud on kui transformaatori / plaatinast traadid. / Hõi, eestlased! / Kaevake kiiremini kukersiiti!“), teised, nagu VI ja eriti VII toovad raamatusse värskust loodustead­lase ja geograafi nägemisviisi kasutamisega parajal kohal. Viimane neist, kus poeesia võr­sub otse geoloogiast, on ka tarmukaim laul kogu raamatus: „Rahvas on künnisel, kõned on üle raa. / Meeste käed on omatahtmise tupel“. Seevastu apokalüptiliselt pessimistlikud on mitmed nägemused kodumaa tulevikust; nad teisendavad mitmeti „Ränikivi“ „Estlantise“ teemi. On huvitav jälgida, kuidas seejuures luuletaja olevikutajumusi mõjustavad ning värvivad oluliselt ümber just kujutlused tulevikust, nagu seda antitsipeerisime romantismi definitsioonis. Näiteks olgu põuda kujutav „Maarjamaa laul V“. Mitte vähem ei ütle luuletaja ülekaalukalt romantilis-ekstaatilise kodumaataju kohta need ilmekad epitee­did, millega ta Eestit isikustab ja hoiatab: „Kangekaelne sina ja mureta“, „sina kõrk“, „oo, sõge Maarjamaa”.

Kogu ses raamatus on, hoolimata ta sagedasest nägemuslikust pessimismist, tunda min­git ärevat ja jõulist vaistude tuuletõmbust siia ja sinna, mis igatahes ei lase rääkida loo­mingulisest madalseisust ega alistumisapaatia ülevõimust, nagu see tikub esinema hiljem. Trotslik ja naturalismivärske on näiteks meeleoluvalang „Sügiskurjus südamen”, kuigi siin pole mängus aktiivsust ega omaalgatust: „Minuga sünnib mingi jõle ja hirmus asi, enne kui muutun talveks”. Päriselt lendleb ja jazzbandlikult musitseerib „Kevad mu kodumaa”: see on idüll täis energiat. Sotsiaalsest protestist kurjunud „Vana-aasta kuu II” mõjub samuti mehisena, ja Inimpoja tuleku ootusega lõppev „Üks veise asi” on kõiges oma rän­gas pesismismis otse karastav luuletus tänu realistlikule detailile ning löövusele. Päriselt aktiivseks aga muutub autor kaksikluuletuses „Ekslevad haned”: nagu metshanesid, nii maa­kera elanikkegi juhib ta kaptenina minema hukkuvalt laevalt-planeedilt.

Raamatu teises, südamlikumas ning idüllilisemas jaos on algusosa tuulised vaistud enam­vähem vaibunud; seda enam on siin õrnu kõikumisi laululise nukruse ja helkjate pessimist­like puäntide vahel. Viimaseid pakub eriti „Oma saatusele”. Oma stoilise kindla- ja selgemeelsusega aga äratab suurt tähelepanu eleegiline „Vaikne palve“: „Mind ärata, mu pääle pane käsi / ning õnnista, sa seda võid… Kui vahisõdur väljal vahetuseta… ma midagi ei taha eneselle sest, / ei võidet ega kaotet maailmast..Selle luuletuse teadliku ja mehise hoiakuga on suures vastuolus need asjad, kus sümboliseeritakse siseelamusi „vana Eesti“ müstiliste kujutelmadega, mis õieti viirastuvad juba „Siuru“-aegse Visnapuu rida­des, ent suurema peremehevali saavad „Maarjamaa lauludest” alates. Seda näitab „Kriisi“ huvitav lõppstroof oma manaja-hüüdega kaugusest ja haige teadvuse tagasirännuga siia maailma „läbi kollendava ilmaruumi”; sääraselt eestilik on I. jaos „Surm“. Mis aga puutub Visnapuu kunagisse pärisalasse — otsesesse armastusluulesse, siis „Ränikivis“ seda veel lei­dus, siin aga peagu üldse mitte. Erootilist helki on vaid kasutatud nagu mõne idülli kulda­miseks.

Kahe aasta pärast — 1929— järgnenud kogus „Puuslikud“ peaks süvenemine eestipä­rasesse sümbolistikasse olema juba üsna olulise tähtsusega, nagu võib järeldada pealkir­jastki. Tegelikult on suunda sinnapoole märgata, ent tulemused on hajunud, neid on tarvitatud vaid „vajadust mööda“ isikuelamuslikus luules, kuigi mõne luuletuse pealkiri on näiteks „Koduhaldjas“, ja kuigi kohtab kauneid pilte, mis tunduvad kuidagi puudutavat põlist soome-ugri animismi: „Hinge, hinge, värisevat varju / vereva ja võimsa väega / tahab noppi aeg kui marju / tormi sõrmustetud käega”.

Olulisemalt on siin süvenenud „Maarjamaa lauludes” osaliselt alanud taltumine üht­sesse lauluvormi ja vastavasse vähem pateetilisse väljendusviisi. „Puuslikes“ igatahes on rohkenenud nukralt laulvad enese- ja loodusvaatlused, vähenenud aga on energilised sööstud vabanemissõidu allüüridega ja samuti trotsimised. Ka pilt rahutust kevadööst ei tormitse ega lendle enam eriliselt, ja laul kevadsulast lõpeb motiiviga: „Mulla all on olla tasem…” „Torm” kulutab oma energia kiiresti ja lõpetab kartusega otsekui karistava saatuse eest. „Ülestõusmise pühal” on küll vabavärsiline süüdistus nende vastu, kes veriste kätega võtavad leivapala väeti lapse suust — kuid siin ei opereerita enam Visnapuu endiste protestide järsu ning jõulise naturalismi ega needustega, vaid stiliseeritakse teema eestijumelisse sümbolismi: „Kodukäija inimen vaid ja kodukäijate verest”. Õieti ainult vali­miku keskses luuletuses „Kõige hingava ebajumal”, mis sümboliseerib elu enese alguste kur­just, on tunda eelmise kogu ja „Ränikivi” luuletaja täit hoogsust; see aitaks nagu kuidagi üle isegi ülifatalistlikust elutajumusest, mida see luuletus mõtteliselt arendab. Tundub, nagu ei saaks sääraste resigneerunult vihaste värsside autor mitte kaua püsida resignatsioonis!

Tegelikult päästab end poeet selle kogu valdavast pessimismist — millele pole võrdset Visnapuu teistes värsiraamatutes, ka mitte „Ränikivis” — mõningaisse suviseisse idüllipiltidesse, mõnesse lihtsetoonilisse palvesse, nagu on väga mõjuv „Anna rahu”, ja lõppeks revoldisse ideede puuslike vastu. „Ideed, me uute jumalate värsked lõvvad, / seespidi söö­vad inimeste verd ja ihu” — kuna nad suudavad tungida inimese verre. Eelviimases luule­tuses aga astub poeet maisemeeli võitlusse kõigi puuslike vastu: „Nüüd mina panen nende luustikud kerra / olemisrõõmu ja vabaduse eest. / Ma tahan laipade nakkuse saada mant… südamel sellel on võrratu õnnemünt.” Nii päädib vana jumalateründaja sõjatee, mis õieti käib läbi kõigi ta värsikogude ja algab juba „Amoresest“. Seal ta arvab oma kirgedesse lämbuva poeediloomuse puhul: „Ei lepitada suta teda jumalide orjos”, mis tähendaks ära­seletatult: teie ei päästa teda muuga kui elu enesega.

„Tuulesõelas” (1931) siiski astub hingede võlumist oskav luuletaja saatuspuuslikule vastu just sõna ja sugestiooni relvadega, sest vahepeal ei ole ta usk spirituaalseisse jõududesse, mida ta tunnistab ,,Ränikivist” alates, mitte vähenenud, vaid kasvanud. ,,Mu lapsekeelen tuulesõel. / Ei lapsemeel, ei ainult usk, / sõel sõnadega vägev ask.” Nii ütleb lõppluuletus, kuigi valimiku juhatab sisse lootusetult „Puuslike”-meeleoluline „Umbra apocalyptica”. Muuski on see meeleolu valitseval kohal karmina ja peagu kohutavana. Ent neisse ahastus­tesse, süüdistustesse ja lootuseta enesevaatlustesse on jälle tunginud rohkem löökide teravust, mingit võimsamat tuult, mingit avarust. „Kauguste tuules” vabanebki poeet kosmilis­tesse avarustesse, ilma et ta järeldaks sellest mingit erilist maist optimismi. „Tuule all pärani / kurjuse kaunis värav. / Süda on pingutet särani… Jube ja hunnitu tore… Sealpool olemisraja uste avatud tere.“ Samataoline „Pööripäeva öö” küsitleb nagu murrangu märke: „Minu süda, kas nüüd ei saa / tõusta enesest üle? / Kas nüüd pole algus?“

Esialgu märgib küll pööripäeva vaid pessimismi eriline „kuri sära“. Lõpp-puändid on tihti revolteerivad ja hammustavad, nagu: „… laula pimesi, laulik, naistelt saad hauale pärgi!“, või „Hirmust hirmsam on valu lõhkejõud. / Kaua sellega tahate mängi?“, või „Miks mull’, ema, andsid hinge?“ Aga samas juba ka pöördumine looduslike eluallikate poole: „Kuuskede kodu, mulla sügava leed! / Tunnen eksimata su manu teed.“ Ja teiselt poolt nähtavasti kaasaegse „eluläheduse“-voolu virgutavaid lisandusi ning uusi aineid. „Homne „Postimees”” on üsna terav ja objektiivne pilt näljalipu-kandjast — ajalehepoisikesest. Ent veelgi uudislikumana mõjub rida reaalsusvärskeid pilte eesti maaelust: „Kui tuleb suveõhtu“ veel moraliseerib „ajalaulude“ senikestnud traditsiooni kohaselt, kuid „Talvised tööd 1“ on puhas hubane klassika, ja III pilt täis talviste metsade vaikset luulet; „Idüllis“ poetiseerub saunaskäimise tõsielu-romantika.

Nende idüllide kõrval äratab „Tuulesõelas“ tähelepanu hoopis hoogsem ning rängasisulisem „Tuulte pöörises“, pühendatud „Vanemuise“ teatrile ta 25 a. juubeliks. Nagu on võimas ja „dekoratiivne” varasemas pühenduses Kitzbergile looja loomuse kirjeldus, nii siin on visandatud sugestiivne panoraam omakultuurile ja vabadusele välja võitleva rahva minevikutegudest. Just siin rakendab autor tuulesõela sümbolit ja muid võrdpilte eestili­kust mütoloogia varamust, nii et kogumulje on väga ehtne. Tõepoolest, Visnapuu on rahva­laulik, kui ta „tellimise peale“ suudab pakkuda säärast — igatahes huvitavamat kui sageli luuletustes ilma konkreetse süžeelise aluseta.

Kümnenda kogu „P ä i k e ja j õ g i“ (1932) lehekülgedelt on eelnenud raamatute nõelte­ravad pessimismituuled juba ära pööratud. Kui siin tuleb igatsus ehtse visnapuuliku kurbusekaevamise järgi, siis seda leiab vaid värskelt sümbolistlikus lõppluuletuses mänglevale „Kalalaulude” tsüklile, mis vaimukalt ja lüüriliselt allegoriseerib naiste ja nende armas­tuse liike. See sari, mille koostuses on kahtlemata midagi kunstlikku, tõendab siiski jälle kord Visnapuu laulikuvõimeid: ta on siin ühel hoobil „läbi luuletanud” nii kalad kui ka naised. Maailmavaatelise kõlapõhjaga „pärisluuletuste” osa kohta on ütelda vähe. Siin pole küll tegu nn. positiivsus-programmist välja pigistatava optimismiga, kuid erilisi või ülla­tavaid luulekõrgusi see loodusepiitidele ja -hüvedele tuginev romantiline optimism siiski ei saavuta. Väärib küll märkimist teatava panteismi ilmsem esilekerkimine. Nii on kaks „Armulaulu“ pühendatud päikesele enesele, ja muudki elutunde lennutused põhinevad otse­selt loodusepiltidel. Ainult „üllaste meeste rekordi” vabanenult heitev „Kuldsesse virven­dusse” püsib mõtteluuletuse rekvisiitide juures. Eelmise kogu eluläheduslik luule jätkub siin samuti taltumise ja kahanemise tendentsiga: esitada on vaid lühikesed ja kenad „Künd”, ,,Rukkioras”, „Lõoke”. Kogumulje „Päikesest ja jõest” on ühtlasem kui teistest kogudest, kuna siin ei tungi eriliselt peale ei realistlikud vaistud ega ole siin millegi vastu eriliselt revolteerida. Siin oleskleb idüllinautija Visnapuu ja näib puhkavat pööripäevade aegseist pingutustest ning vapustustest — osalt muidugi ka tööst näitekirjanduse alal.

Tekibki suurim paus Henrik Visnapuu värsikogude senises ilmumisjärjestuses. Alles kuue aasta pärast, 1938, avaldab ta oma üheteistkümnenda ja seni viimaseks jäänud luule­raamatu „Põhjavalgus”. Sellest igatahes selgub, et rohkem kui kolmekümne aasta eest alanud poeet ei mõtlegi kurdiks jääda oma kutsumuste häälele. „Põhjavalguses” on jälle üle saadud eelmise kogu ühepinnalisusest ja energiavähesusest; siingi ei pakuta palju, kuid see-eest jällegi nägemusi elu mitmelt tahult, mitmesuguses valgustuses, nagu see ei võigi olla teisiti Visnapuu taolise vahenditult loova luuletajaga.

Omajagu uudne on „Põhjavalguses” nelja algusluuletuse ja ballaadi „Vilbus” järje­kindel sublimatsioon ürgse hingede-usu, nn. animismi kujutelmade suunas, milliseid veel leidub meie rahvausundiski hilisemate paganlike ja ristiusuliste kihistuste all. Tõepoolest, mõisted nagu „hingeliblik“, „hingeloomake“, veelgi põlisem „varjumees“, teiste elujõus „tuusimine” omandavad siin salapärase, ent hingejõu olemust elavalt sümboliseeriva mõtte ja mõju. Sisuliselt ei taotle need luuletused mitte muuseumliku arhaiseeringut, vaid püüa­vad poeesias kasutada meie põhipärimusi üsna „praktiliselt”, kusjuures tulemus on igatahes elavam „Vanaema surmas“ kui tõepoolest muinasainelises „Vilbuses“. Siinkohal peab meenutama, et lahkunud esivanemate austuse motiiv on Visnapuul pärit juba „Inimpuust”, ja et „Puuslikes“ on luuletaja oma vanemate surmale ja sellele järgnenud meeleoludele pühendanud tervelt 7 luuletust, kusjuures mõned read neist saavad kaugelt ulatuslikumagi tähenduse: „Miilituli minu kodurahvast, / kodumeelest, vaat, mis kuumad söed“. „Kodumeele“ märgi all on suurelt osalt loodud ka „Põhjavalgus“, juure arvatud nimiluuletus oma pealkirjaga, mis samuti on Visnapuu luules üks ikka jälle naasvaid motiive. Visna­puu on üldse eriliselt seotud põhjamaise looduse külge, millist spetsiifikat ta tihti alla kriipsutab. Nende ruumiliste seotustega liitus ka eestilik realism laul-jutustuses „Sulase poja sünd“, mis on üks ehtsaimaid Visnapuu õige mitme legendi seas.

„Põhjavalguse“ mitmekesisuses „muidugi“ ei puudu ka tihendatud variante Visnapuule nii pärisomastest tundeavaldustest saatussunni palge ees. Sellest sektorist eristub omapärane sümbolistlik kujutus-mõtteluuletus „Tühi maja“, mille lõpul vallandub hüüd: „M a tahan elutuulte kargust! / Võib’s tühjus olla elus isaks?“ Paradoksliku „Jehoova surma“ tõsine põhimotiiv on siin saanud uue kehastuse. Kunstiliselt veelgi mõjuvamad on aga lõppjaos mõned lühirealised, Juhan Liivi lihtsust meenutavad luuletused, mis öise taeva all talu­tavad lugeja otsatuse läve ette, et teda siis jätta ta elamuse võimusesse. Need on „Ende­line öö“ ja „Leegitsev liiv“. Viimase lõppstroof kõlab: „Igaviku ust / ei mu riiva / hul­luse tiibki / kesk otsatust”. Sellised suure romantilise lõpmatusse tungi kogemused iga­tahes on huvitavamad kui paar-kolm samas läheduses leiduvat realistlikku pilti — pardi pesakonnast, suvest septembris ja vanadest taludest. On muide üllatav, et vana romantik ja idüllik Visnapuu tahab metsakurudes erakuna põrnitsevaid vanu talusid „ajada külade karja”. Või on uued ajad, mida ta aimusrikkalt tunnustab näiteks raadio ees, läi­nud juba verre sellele suurele tundeindividualistile eesti luuletajate seas?

Aga nagu mitmelt muult tahult, nii ka individualismi küljelt on lood vastuolude lau­liku Visnapuu luules teisiti — „ja hoopis teisiti” — kui seda võiks ette näha lihtse loogika järele. „Amoreses” kuulutab Visnapuu, et oma unistustest lauldes teda ei huvita pidada tasakaalu „raudse ajaga” — kuid osalt samaaegselt sündinud „Taliharjas” osutub ta peagu ainsaks eesti uue põlve poeediks — vähimalt ainsaks siurulaseks —, keda kodumaa võit­lused vaimustavad looma hümne ning kes vahetult inspireerub ka 1917. a. revolutsioonist. Ja kui ta siin ning hilisemaistki kodumaalauludes tunneb end otse rahva laulikuna, siis samal ajal koostab ta värsikogu „Hõbedased kuljused”, mille rahvusvaheliselt inspireeritud kõlistused ning helistused uhkustavad niihästi moodsusega kui ka esteetilise indi­vidualismiga. Viimane omadus, mida võiks nimetada ka teatavaks tarbeks mänglevuse järele, saadab peagu Visnapuu kogu loomingut — kõrvuti perioodilise andumisega äär­miselt lihtsele, äärmiselt tõsisele tundemuusikale. Veel „Põhjavalguseski“, mis üldiselt on küll enam kui varasemad kogud ühtlustatud teatava tõsiduse ning sordiini alla, võib kõrvuti näha neid „kahte algust”: „Endeline öö” laulab peagu Liivi lihtsusega metshanede häälitsusest, samas kõrval aga „Looja kellad”, kaugeltki mitte vallatu luuletus, tarvitab käo kukkumise luulestamiseks õige eredat häälikinstrumentatsiooni ning vaimurikast võrdlust. Pole ju midagi loomulikumat ehtse poeedi tegumoes kui ühevõrra andumuslik kaasaminek nii rõõmu kui ka murega. Kuid huvitav on Visnapuu luules just nende kahe alguse sagedane kunstiline põimumine ning segunemine. „Taliharja” süngesisulistest ajalauludest on mitmed õieti vähe traagilised oma kalduvuse tõttu vormilise ning stiililise mänglevuse poole, ja „Amorese” armastustraagikast on suur osa pehmenenud just sõnastuse ning riimingu teatava „balletlikkuse” tõttu — näiteks lahkumislugu „Läksid“. See Visna­puu vaist katta tumedat fooni ereda ornamentikaga meenutab meie vanade rahvalaulikute tegumoodi: nende kurvastused on alati ühtlasi ka ilutsused. Meil on räägitud tõulistest omadustest Tuglase puhul, Metsanurga puhul, jne., — vähimasti sama kujutlusliku tulemu­sega võiksime seda teha ka Visnapuu puhul, kes pealegi ka teadlikult oli süvenenud meie tõu kujutluslikku maailma.

Siit lähtudes on vahest hõlpsaim seletada ka mõningaid omapärasusi Visnapuu suhtu­mises oma luule ainetesse. On märgitud, et tema armastusluulegi, mis enamasti mitmete tunnuste järele on sündinud konkreetsete elamuste eost, mõjub siiski kuidagi ebaisikuli­sena, üldistatuna, vähe individualistlikuna — täpselt vastandlikult Gustav Suitsu kogu luulele. Jah, Visnapuu ei analüüsi poeetiliselt teatava erootilise elamuse juhtu, vaid laulikuna laulab teatavast armastusmeeleolust. Sama kehtib ta inspiratsioonide kohta loodusest, kodumaast, enese saatusest — välja arvatud osalt need saatusringist läbimurd­mise sööstud, mida erilise huviga jälgisime eelpool.

Aga selleski ühenduses ilmneb Henrik Visnapuu luulekoes üks põnev vastuolu. See meeleolulaulik, kes vaid võrdlemisi harva tegeleb dramaatilise või üldse tõusva elamusarendusega, keda alati võlub idüll, on ometi eriliselt erk kõige dünaamilise, kõige liikuva ja kohuva vastu. Ta luuletuskogud on küll täis korduvaid sümboleid ning pilte, kinnismo­tiive ja meeleolude taastulekuid — ent kui sagedasti laulab ta seejuures tuultest ja tor­midest, jääminekuist, tuisust, kevade tulekust, irdumisest kõigest: „Esimeste tähtede alla / lennutan tundmuste lingul / oma südame mullast valla“.

Oleme tagasi jõudnud Visnapuu luule peamise pinge, ta matkakompassi kahe vastandsuuna juure. Ta lüürika magnetnõel näitab kõigi pöörangute ja murrangutegi juures väriseva tundlikkusega suunda kahe lõpmatuse vahel: mulla ja tähtede vahel.

„Vast endaga ma endas pean tasakaalu” — nii üteldakse selle kohta „Amorese“ pro­loogis, mis on ühtlasi eesti luule ühe hiilgavama õitsengu proloogiks.

Harald Paukson

Toimetanud toimkonna liige Eduard Hubel.

Varamust nr. 1/1940