Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

10 Jun

Romantism Inglismaal; Byron.

 

 

Inglismaal polnud olemas romantilist kooli ses mõttes kui Saksa- ja Prantsusmaal; tähendab, polnud olemas kirjanike rühma, mis oleks üles seadnud kindla kirjandusliku lipukirja. Ometi on romantilised meeleolud ja püüded inglise kirjanduses 19. sajandi esimestel aastakümnetel vägagi mõõduandvad. Armas­tus vana-aja vastu, romantilise keskaja rüütlilike sa­jandite, unustatud legendide ja imeliste seikluste eelistamine väljendus Walter Scott’i (1771— 1832) romaanides. Sarnaselt Hugoga, Chauteaubriand’iga ja saksa romantikutega ta oskas ümbrit­seda keskaega luulelise paistusega, nii et ta näis kaas­aegsetele inimestele ilu allikana, kauni kangelasliku ajana, vastandina oleviku hallidele argipäevile. Veel rohkem võib romantilisi motiive leida n. n. „Järvekooli“ esindajate — W o r d s w o r t h’i, Coleridge’i ja Southey) — luules. Mõned neist olid käinud Saksamaal ja olid mõjutatud saksa idealistli­kust filosoofiast. Nende luules kohtame pettumust prantsuse revolutsioonist, pöördumist puhtale vaat­lusele, looduse ja tegelikkuse luulestamist, ja tungi ühtuda loodusega.

Kuid esindavaim luuletaja sel inglise kirjanduse
ajastul oli lord Byron (bai’ron). Tema luule väl­jendab võib-olla ülevaimalt seda tungi, mis oli romanti­lise liikumise kandjaks, — nimelt tungi tõusta üle elust, kõrgustesse, mis on kättesaamatud piiratud inimarule ja inimese piiratud jõududele. Tema romanti­lised sööstud ühinesid kurbuse ja meeleheite karjatu­sega, needustega Taevale ja inim­konnale. Nähes tegelikkuse ebatäiust, nähes inimese jõuetust selle ebatäiuslikkuse ees, Byron ei osanud, nagu seda tegid saksa roman­tikud, leida rahuldust tegelikkuse luulestamises; ta ei tahtnud tunnus­tada kõrgemat kooskõla, mis 0n varjul elu kõigis vasturääkivustes ja mõttetustes. Nagu lõvi puuris, nii ta viskles inimloomuse kitsais piirides, asjata püüdes purustada oma küt­keid. Byroni luule — see on karje titaanliku hingega inimese suust, kes on kurjade kõrgemate jõudude poolt needitud kalju külge ja asjata püüab vabaneda.

Byron (1788—1824) oli vana aristokraatliku sugu­konna järeltulija; tema esivanemate seas leidus tormakaid seiklejaid ning pööraseid ja halastamatuid despoote, kelle ees olid värisenud mehed ja keda olid jumaldanud naised. Romantilised pärimused hõljusid ta hälli kohal. Esivane­mate portreed vaatasid talle Newstead’i (njuusted) lossi — Byroni sugukonna kodu — seintelt. Seitse sajandit olid jätnud palju veriseid kui ka õrnu legende tiheda pargi varjurikaste võlvide alla. Taltsutamatu kirglikkus ja tormiline fantaasia olid sugukonnalt jäetud pärandiks luuletajale. Ta süttis ja raevus kergesti, ja tema lapsepõlv kujunes otsekui ettemääratult nii, et ta pidi valusalt tajuma vastuolu oma tungide ja ümbritseva tegelikkuse vahel, et temas pidi vara­kult arenema põlgus elu ning inimeste vastu, ja uhke üksindusetunne.

 

 

Ta oli lord; see nõudis sissetulekuid; samas aga pere­konna aineline järg polnud kaugeltki hiilgav. Ta ei saanud korraldada balle, ja isegi oma täisealiseks saamise päeval ta pidi tarvitama liigkasuvõtjate abi — et pidulikult pühitseda seda päeva, nagu oli kombeks. Ta oli ilus, kuid kannatas kehalise vea pärast — üks jalg oli tal lühem teisest; ta langes täielikku meeleheitesse, kui armastatud tütar­laps nimetas teda „lombakaks poisinolgiks“. Palju kibe­dust tõi talle ka ema, kes ei hiilanud kasvataja-andeilt ja ärritas poega, kuigi omal kombel armastas teda. Byroni valdas juba nooruses see meeleolu, mis oli nii iseloomustav 19. sajandi algusele. See on — põlgus elu vastu, kultuurse ühiselu kitsendavate tõkete vastu, tung põgeneda vaba­dusse, loodusse. Säärane suhtumine tsivilisatsiooni põlvneb, nagu me nägime, Rousseau’lt. Rousseau avaldas mõju ka Byronile. Luuletaja tahtis sõita kuhugi võimalikult kau­gele kodumaast. Ta mõtles nagu tüüpilised romantikud, et kuskil — kaugetes maades — ta leiab selle kooskõla, mida ei leidnud omas kodus. Kuid see reis tõi talle vaid pettumust. Ta nägi kõikjal ainult uusi tunnistusi ideaali ja tegelikkuse vastuolust. Hispaanias üllatas teda, et see õrnade sosistuste ja serenaadide maa on muutunud orjastatud rahva asulaks. Oma poeemis Childe Harold (caild hä’röld) ta hiljem kutsus hispaanlasi üles võitlema vabaduse eest.

See reis kõvendas Byronis vabadusejanu ja suu­rendas nukrust selle üle, et inimesed kuskil pole osa­nud kasutada seda looduse parimat andi. Kui üks tema sõpradest, pärast Byroni naasmist kodumaale, küsis temalt, kas ta pole toonud kaasa uusi värsse, siis andis Byron talle muu hulgas oma reisimärkmed värs­sides; ta ise ei omistanud neile mingit tähtsust. Ometi pidid need visandid algatama tema maailmalise kuul­suse; nad moodustasid Childe Harold’i kaks esimest laulu. Nad trükiti ja Byron ärkas — tema enese sõnade järgi — ühel hommikul kuulsana. Varsti pä­rast neid laule ilmus trükist rida tema poeeme: Giaour (džaur), Abydose mõrsja, Corsar, Lara jt. Kõik need teosed moodustavad ringi, milles iseäranis eredalt ilmneb romantiline meeleolu. Neis esinevad kangelased, kes hiljem said pettunud ehk byronlike kangelaste nimetuse. Need on kangelased, keda me võime kohata kogu Euroopa kirjanduses, Prantsus­maast kuni Veneni — Musset Rolla’st Puškini ja Lermontovi nooruslike poeemideni.

Childe Haroldi minevikust me ei tea palju. Ta elas naudinguile, tundmata vaeva ja tööd, kesk joomapidusid ja armastusseiklusi; saame kuulda, et ta põlvneb kuulsast soost. Tema minevik on kaetud saladuslikkuse kattega. Ta on rahuldamatu, ja nagu Byron jätab ta maha kodumaa uute, tundmatute maade pärast; ta tahab sõita teispoole ookeani, käia Stambuli müüride juures, hingata palavvöö õhku ja ületada ekvaatorit. See tung tundmatuile maile, Indiasse, mis oli nii kallis saksa romantikuile, oli kantud samast romantilisest põhivoolust: tungist lõpmatusse. Nagu pärisromantikud nii temagi ei otsi oma ideaali mitte üksi ruumilises, vaid ka ajalises kauguses. Ta vaatleb mälestusmärke ja varemeid, mis kõnelevad minevikust, ta elab Hispaanias läbi vaimustatud meeleolu. Ta kurvastab, et pole enam olemas rüütleid, nende jultunud vägitegusid ega kavalasti plaanitsetud armastusseiklusi. Aukartus va­nade aegade ees ei kao Childe Haroldil kogu ta teekonna kestes. Ta jumaldab Kreekamaad, „kus on tänapäevani näha sügava muinasaja jäljed ja kus on veel halastatud suure Hellase pühadustele“. Mis sellest, et Hispaania on kaotanud vähemagi poliitilise tähtsuse, et Kreekamaa võtab oma alla tühise nurgakese Euroopast, kus on sündinud uued võimsad riigid! Romantik on läbi maganud sajandid ja elab vanust kujutelmadest: ta näeb Kreekamaad rahvaste vaimse juhina ja Hispaaniat poole maailma valitsejana; ajalise kauguse tõttu lähenevad tema fantaasias erisugused ajajärgud üksteisele.

Byron on siin äärmine individualist. Ta laulab vabadusest, kuid sellisest vabadusest, mis ei tunne tõkkeid ja mida ta ei oska kooskõlastada ühiselu nõuetega. Selline vabadus on võimalik kas ainult looduse süles, ürgmetsades, või hirmsates kõrgustes, kuhu ei pääse inimese jalg. Ta leiab väljapääsu ainult pöördumistes mineviku poole, või üksin­duses.

    Mäel unelda või näha järve peeglit
    või mõttes uita metsa hiigla-alal,
    kust kaugel inimjalg ja inimreeglid,
    kus orjust pole kurdet süngel halal;
    kus kosel hoog, kus laanel ürgsus alal,
    seal karja vaadata, mis põlgab tara
    ja kaljustikus kargleb kebjal jalal —
    see pole üksindus: see inimara
    jutt loodusega, mil nii hurmav, valdav vara.

Childe Harold on Byroni teisik, õieti on tema nende tunnete ja meeleolude väljendaja, mida Byron elas läbi oma reisil. Sama põlgust tegelikkuse ja ühiskonna vastu leiame ka tema mainitud poeemides. Nende kangelane elab väljas­pool ühiskonda ja enamasti on vaenlik ühiskonnale. Ent ta on hirmsam ja süngem kui Childe Harold. Ta vihkab ühis­konda ja maksab talle kätte. Ta on kas röövel, nagu Giaour, Selim (Abydose mõrsjas) ja Conrad (Corsar’is), või tema ühiskondlik seisukoht on kujutatud vaid uduste värvi­dega, mis võimaldavad teda paigutada igasugusesse kesk­konda (Lara). Ta on eemaldunud inimestest. Tema inimestepõlguse põhjused on kaetud uduga. Miski vaevab tema roimarlikku hinge. Kuid see kangelane ei süüdista kunagi ennast; ta on harjunud uskuma endasse ja üle hin­dama oma jõude. Teda vaevab „kurbus õnnelike unistuste ea pärast, raisatud jõudude pärast… Liiga kangekaelne ja uhke selleks, et needa saatust, ta süüdistas kõiges ainult loodust ja kaduvat põrmu, oma hinge vanglat, usside saaki. Ta nimetas, segades kurja heaga, enda omavoli hoolitseva saatuse kohtuks… pingutas teha seda, mida nüüdsel ajal poleks teinud keegi.“ Selline on ta, see mõistatuslik kange­lane, määratusuurte nõuetega ja väikeste tegudega: „vääriline õpilane nüüdisaja hukatuslikust koolist, — tark kõnes, hull tegudes”. Siit tulenevad kõik tema loomuomadused. Tal on kõrged ideaalid, tema kurjus kasvas välja tema kõr­geist nõudeist elu ja inimese vastu; kuid luuletaja ei jutusta meile, mis viis ta pettumusele. Ta peab ennast kõrgemaks hulgast, kuid ei näita tegelikult oma üleolekut. Ta armastab end ümbritseda saladusega, olla mõistatuseks. Ta armastab isegi poseerida, ja vaatamata oma põlgusele rahvahulga vastu ta nõuab, et see teda jumaldaks; ta teab, et „hulgale meeldib vaid saladuslikkus”. Ja kui palju jäljendajaid lei­dis see erijoon kõikjal! Kui palju labaseid inimesi mässus „Haroldi mantlisse” ja kujutas endast mõistatuslikke ise­loome; nad põlgasid inimesi ja selle põlguse all varjasid õieti endi ükskõikset südant ning tühja egoismi.

Pärast Childe Haroldi kahe laulu ja poeemide avaldamist sai Byron kõige moodsemaks meheks Lon­donis. Tema ümber libitseti, alatasa sai ta kutseid parimaisse majadesse; jutustati, et daamid kardavad süüa tema juuresolekul, teades, et luuletajale ei meeldi seda pealt näha. Byron andus joobnustavale elule, ja järelemõtlemata jõi naudingute karikast. See ajajärk lõppes naisevõtuga, siis aga tülidega ja lahkumisega naisest. Skandaal, mis saatis seda lahkuminekut (kõneldi B. armuvahekorrast oma poolõega), kutsus seltskonnas välja vaenliku suhtumise Byronisse, ja pealinn, mis alles hiljuti oli teda kummardanud, tegi nüüd kõik selleks, et muuta tema elu võimatuks. Kombekõrk inglise seltskond ei kannata selliseid skandaale, ja Byron jätab uuesti maha oma kodumaa 1816. aastal, seekord lõplikult, — vihkamise ja needus­tega hinges. Sel ajajärgul ta kirjutab oma kõige pessimistlikumad teosed, mida täidab süngeim meele­heide. Nende süngete teoste hulka kuulub III ja eriti IV Childe Harold’i laul, kuid esijoones siiski tragöödiad Manfred ja Kain.

Eriti kurb kuju on Manfred. Ta omab sügavaid tead­musi, ta on tundma õppinud looduse; mõnikord ta on teinud head ja juhuti leidnud seda inimestes; tal on olnud vaenlasi ja ta on nad hävitanud — kuid milleski ta pole leidnud lohu­tust. Talle alluvad isegi vaimud, ta võib neid välja kutsuda maa alt; kuid ta ei vaja rõõme ega rikkusi, mis nad võivad talle anda. Ta otsib ainult unustust, mida ei suuda talle anda isegi vaimud. Ta loobub ka Jumala abist. Inimesi ta põlgab; kunagi on tal olnud kõrged püüded, ta tahtis „valgustada” rahvaid, kuid ka sellest ta tüdis, koguni võim põla­tud rahvahulga üle sai talle vastikuks, sest isegi võimu pärast peab ajuti end piirama ja peab end segama „huntide karja”. „On lõvi üksik vaid — ma talle sarnlen“, ütleb Manfred. Nagu kõik maailmamure nii ka Manfredi tühjuse­tunne tuleb teadvusest, et inimvaimu tungid on vastuolus tema piiratud jõududega. Manfredi rõhub mõte, et „oleme ühendid põrmust ja juma­lusest; meile pole määratud ei lennata ega roomata; kogu eluaja võitleme oma kaksikliku loomusega — kord vaimustume kõrgeist püüdeist, kord oleme viletsate tarvete vilet­sad orjad“. Ta on pettunud teadusest, ta on tundma õppi­nud kogu tarkuse, kuid see pole aidanud midagi, kuna ta veendus, et teadus ei avasta asju, mis asuvad teispool sure­likku maailma. Niiviisi me näeme Manfredi juures sama romantilist tungi teispoole maisi piire; kuid ta ei saa elada fantaasiast ja lepitada vastuolu, mis elab ta hinges. Siit tuleb ta meeleheide. Samad manfredlikud motiivid kõla­vad ka Childe Harold’i IV laulus.

Ent kuskil ei saavutanud meeleheide ja protest maa­ilmakorra vastu sellist jõudu kui Kain’is. Sisult ei erine see müsteerium palju Piibli jutustusest. Meie ees on pilt esi­meste inimeste elust. Aadam ja Eeva ja nende lapsed Aabel, Ada ja Seila kiidavad Jumalat alandlikena pärast väljaajamist paradiisist. Ainult Kain üksi ei võta osa ühi­sest palvest. Aadama küsimusele tema vaikimise põhjuse kohta ta vastab, et tal pole Jumalalt midagi paluda ega millegi eest teda tänada. Tõsi, Jumal on andnud Kainile elu, kuid see elu lõpeb ju surmaga. Ja kas elu on õnn? Ta on ju mõistetud raskele vaevanägemisele. Tõsi, isa ja ema oma süüteoga on ta ilma jätnud paradiisist; kuid miks peab ta kannatama vanemate pattude pärast? Lõpuks, miks seisis see hea- ja kurjatundmise puu kaunina kesk Eedenit, kui ta polnud määratud tema elanike tarvis? Kõneldakse, nii olevat Tema tahtmine, ja Ta olevat hea. Tõepoolest, Ta on kõikvõimas, kuid Tema headus pole millegagi tões­tatud. Mitte heatahtlik, vaid ainult vaenulik võim võis inimese saata sellisesse kiusatusse, et mõista kogu inimsugu kannatusele, kui esimene inimene ei kestnud katsumist. Nii ärkasid küsimused esimese mõtleja mõistuses ja segasid alatiseks inimkonna rahu, rikkusid kooskõla, heitsid kaht­luse alla elu otstarbekuse. Kaini viha Jumala vastu saab erilist kinnitust, kui ta põrkab kokku Luciferiga, põrguliku alge esindajaga, Jumala vaenlasega. Jumal tahtis inimese eest varjata teadmise õnne, mille talle avas saatan. Lucifer ei nõua, et teda kummardataks. Talle on küllalt inimese vabadusest, et tunnistada teda enda omaks, talle piisab, et inimene loobuks kummardamast Jumalat. Jumal mõistis inimese mõtte kannatustele. Sellevastu lendab Lucifer Kai­niga läbi kõigi maailmade. Mitte Jumal, vaid tema ei lase Kainil leppida orjaliku rahuga, kodanliku õnne vaikse sada­maga. Rännates Luciferiga mõõtmatuis kaugustes saab Kain teada, et maa on tühiseim liivaterake kesk määratusuuri maailmu, mis kihutavad universumis, et kõik elab ja samas on mõistetud kannatustele ning surmale. Kain langeb loo­tusetusse selle mõtte juures, et ta peab rahvastama maakera, et temast sigib miljoneid inimesi, kes on mõistetud surma ja kannatustele. Just sellise korra on loonud Jumal. Lucifer avas Kaini silmad. Jumal on inimsoo vaenlane, Lucifer aga — tema tõeline sõber.

Oma teise rännu ajal Byron loobub aegamisi oma uhkest üksindusest. Ta hakkab tähelepanelikumalt vaatlema elu; selle asemel et põlata maakera, ta mõ­tiskleb „valusate“ küsimuste üle, mis on rahvaste rahutuste põhjuseks; ta hakkab jälgima maise elu huve ja võtma osa eluparandamise võitlusest. Ühes sellega ilmuvad ta luules uued toonid: romantismilt ja maailmamurelt ta läheb üle realismile. Juba lõpe­tades Childe Harold’i viimast laulu, ta lõi lõbusa jutustuse Veneetsiast, Beppo, milles on antud ilus pildike tegelikkusest. Byron ise, saabunud Veneetsiasse, astub ühendusse carbonari’dega, s. o. vande­seltslastega, kes valmistasid ette Itaalia vabastamist. Itaaliast ta sõidab Kreekasse, kus astub välja kreeklaste kaitseks: nood võitlesid tol ajal oma orjastajate, türklaste vastu. Teostest, mis kuuluvad sellesse tema elu viimsesse ajajärku, on tähelepandavaim tema kuu­lus romaan stanssides, Don Juan (don žuaan). See on juba peaaegu realistlik teos, satiiriline pilt Euroopa mitmesuguste maade elust. Poeem jäi lõpetamata, kuid ka see, mis on kirjutatud, räägib meile sellest, kuidas lahendus romantiliste tungide ja maailmamure tragöödia.

Siin on Byron laskunud taevast maa peale. Siin pole midagi saladuslikku ega mõistatuslikku. Siin käsitleb luule­taja paljusid kaasaja valusaid küsimusi, naerab välja selts­kondlikke pahesid, piitsutab kurja; kuid ta orienteerub elus tähelepanelikult ega piirdu needuste karjumisega kogu kos­mosele. Nii, tungides kallale sõjale, ta märgib ära, et või­dud ja maadevallutused tulevad kasuks ainult rahva väike­sele osale, kuna mass kannab sõja kõiki raskusi. Kangelane Wellington (uellington), Napoleoni võitja, kelle nime kuul­des täitus uhkusega iga inglase süda, osutub Byroni värss­romaanis ekspluateerijaks ja rahva raha röövijaks. Koh­tame ka kallaletunge kapitali võimule: „Pankurid on meie aja valitsejad. Nende kapitalid annavad meile seadusi.“ Romaani kangelane ise ei ole sugugi sarnane Childe Haroldiga ega poeemide kangelastega. Don Juanis pole midagi saladuslikku. Just selle vastu, me saame teada kõik üksik­asjad tema vanemaist, tema kasvatusest, me näeme, millised ühiskondliku elu tingimused mõjutavad ühe või teise joone tekkimist kangelases. Don Juan ei andu mitte niivõrd mõtisklustele ja meeleoludele, kuivõrd elab vahenditult ja nau­dib elu, võtab sellest osa ja eritleb kaasaja seda või teist küsimust. Nentides ühiskondlikku pahet, autor enam ei unista tema võitmisest rüütlikkuse elustamise või muude romantiliste vahendite abil. Meie ees on mõtleja, kes mõis­tab kaasaegseid poliitilisi suhteid.

Kahjuks Byron ei jõudnud lõpetada seda teost. Varane surm ennetas tema kavatsused sel ajal, kui ta võitles väikese kreeka rahva vabaduse eest, ja takistas teda ütlemast oma viimset sõna. Kuid tema tegevus ta elu viimaseil aastail ja tema viimased teosed näita­vad meile, milles ta hakkas otsima väljapääsu, — ühes kogu Euroopa mõtleva üldsusega, individualismilt mindi üle sotsiaalsele põhimõttele. Hakati nägema, et inimlike kannatuste peaallikaks on — ühiskondlik korratus, ja et neist kannatustest võib päästa võitlus ühiskondliku korra parandamiseks. Ühes sellega üld­sus jõudis üha enam veendumusele, et tema teadmiste ala pole mitte teispoolses maailmas, vaid maa peal. Hakati mõistma, et „tõe“ kogemise vahend ei peitu mitte niivõrd inimese seesmistes tungides, tema hinge saladuslikes olukordades, kuivõrd tähelepanekuis tegelikkuse üle, elu ja looduse nähete tundmaõppimi­ses kogemuse ja täpse teadusliku uurimise kaudu. Selle üleminekuga kõrvuti sündis kirjanduses üle­minek romantismilt realismile.

H. Paukson

„Romantika ja realism”, 1935

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share