Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

08 May

Laps ja ühiskond

 

     

Ühiskond asetab hulga nõudeid ja mõjutab sellega kõiki meie elu vorme ning norme, nii ka mõtteorgani arengut. Ka see on orgaaniliselt põhjendatud. Lähte­punktid ühiskonnaks asuvad juba inimese kahesooli­suses, alles ühiskond, mitte eraldumine, suudab rahul­dada üksiku elutungi, pakkuda talle kindlust ja elu­rõõmu. Vaadeldes lapse pikaldast arengut, võib nen­tida, et inimelu arenemine on võimalik ainult kaits­vas ühiskonnas. Edasi põhjustasid elu sõltuvused töö­jaotuse tekkimise, mis ei lahuta, vaid ühendab inimesi. Igaühel tuleb töötada teise abilisena, tunda end temaga seotuna, ja nii moodustuvad suured seosed, mis juba varem inimese hinges kuidagi leidusid vajadus­tena. Mõnda neist sõltuvustest, mida juba laps eest leiab, vaatleme järgnevas.

1. Imiku seisund. Ühiskonna abi nii väga vajav laps asub ümbruses, mis võtab ja annab, nõuab ja täidab. Ta on oma tungidega teatud raskuste ees, mille ületamine valmistab talle piina. Pea õpib ta tundma häda, mille põhjustab ta lapseiga, ja võtab tarvitusele hingeorgani, mille funktsiooniks on arves­tada ja leida teid, mille kaudu tungide rahuldamine toimuks hõõrumiseta ja võiks elada talutavat elu. Alati märkab ta inimesi, kes palju kergemini saavad rahul­dada oma tunge, kes nii on eesõigustatud. Ta õpib hindama suurust, mis võimaldab avada uksi, jõudu, mida omavad teised mingi eseme tõstmiseks, seisundit, mis õigustab andma käske ja nõudma nende täitmist. Ta hingeorganis tõuseb igatsus kasvada suureks, et olla samaväärne või tugevam kui teised, ületada neid, kes käitlevad teda nii, nagu oleks ta nendele alluv, kuid kes samaaegselt ka painduvad lapse nõrkuse ees. Nii jääb lapsele kaks opereerimisvõimalust — ühelt poolt end läbi lüüa samade vahenditega, mida ta täiskasva­nute juures tunnetab võimuvahenditena, teiselt poolt näidata oma nõrkusi, mida teiste poolt tunnetatakse vasturääkimatu nõudena. Seda inimese hingeliigutuste kahestumist märkame ikka jälle laste juures. Juba siin algab tüüpide moodustumine. Ühed arendavad end tunnustusenõudmise, jõukogumise, jõuavalduse suunas, teiste juures esineb aga midagi, mis paistab nagu enese nõrkusega spekuleerimine, enese nõrkuste pakkumine kõige mitmesugusemal kujul. Meenuta­tagu üksikute laste rühti, ilmet, pilku, siis leidub ikka selliseid, keda saab reastada ühte või teise rühma. Alles siis saavad kõik need tüübid mõtte, kui mõis­tame nende suhet ümbrusmaailmaga;

Neis lihtsais tingimusis, ses lapse püüus ületada oma nõrkusseisundit, mis omakorda annab tõuke pal­jude võimete arenemiseks, on rajatud lapse kasva­ta t a v u s.

Laste olukorrad on äärmiselt mitmesugused. Ühel juhul vahendab ümbrus lapsele vaenulikke muljeid, lastes talle maailma paista vaenulikuna. See mulje on kergesti seletatav lapse mõtlemisorgani puudulik­kusega. Kui kasvatus ei takista, võib lapse hing are­neda nii, et ta hiljem kogu välismaailmas näeb vae­nulikku ala. Kui laps kohtab suuremaid raskusi, tugevneb see vaenulikkuse mulje, eriti puudulikkude organitega laste juures. Nad näevad ümbrust teisiti kui võrdlemisi teovõimsate organitega lapsed. Organialaväärsus võib avalduda liikumisraskustes, üksikute organite vigades, organismi väheses vastupanujõus, nii et laps on vastuvõtlik mitmesugus­tele haigustele.

Raskuste põhjuseks ei pruugi aga iga kord olla lapse organismi ebaküpsus, vaid ülesannete raskus, mis lapsele mõistmatu ümbruse poolt asetatakse, samuti ettevaatamatus nende asetamisel, lühidalt lapse ümbruse puudulikkus. Sest laps, soovides kohaneda oma ümbrusega, leiab siis korraga takistusi, mis ko­hanemist raskendavad. Näiteks sel juhul, kui laps kasvab ümbruses, mis ise juba on kaotanud julguse ja on täis pessimismi, mis kergesti võib kanduda lapsele.

2. Raskuste mõju. Arvestades lapsele mitmelt poolt ja mitmesuguseil põhjustel tekkivaid raskusi, kui eriti mõelda, et lapse hingeelul pole olnud küllalt aega arenemiseks, on selge, et ilmub vigaseid vastu­seid, kui lapsel tekib vajadus reageerida välisilma tingimustele. Eksituste suurt arvu vaadeldes tekib mõte, et siin on tegu hingeelu arenguga, mis kestab läbi elu ja seisneb lakkamatuis katseis edasi jõuda ning anda õiget vastust. Lapse väljendusliigutusi võib pidada vastusteks, mida olukordadele annab ku­junev, küpsev inimene. Siinjuures tuleb arvestada, et üksikisiku, samuti ka massi väljendusvormide üle ilma pikemata ei otsustataks mingi šablooni järgi.

Üks liik raskusi, millega lapsel oma hingeelu aren­gus tuleb võidelda ja mis peaaegu alati põhjustab ta ühiskonnatunde äärmiselt puuduliku arengu, on pärit kultuuri puudulikkusest ja avaldub perekonna ning lapse majanduslikus olukorras. Edasi on raskusi, mis tekivad kehaliste organite puudustest. Välismaailma, mis on õigupoolest loodud täisväärtuslike orga­nite jaoks ja kus kogu last ümbritsev kultuur arves­tab hästiarenenud organite jõudu ning tervist, tuleb astuda lapsel, kelle tähtsamad organid on koormatud vigadega ja seetõttu ei suuda hästi täita elu nõudeid. Siia kuuluvad näit. lapsed, kes õpivad hiljem käima või kellel üldse on raskusi liigutuste tegemisel, lap­sed, kes õpivad hilja rääkima ja seetõttu on kauemat aega kohmetud, sest nende ajutegevuse areng vältab kauem kui lastel, keda arvestab meie kultuur. Need lapsed kogelevad, on kohmakad ja kannatabad hinge­liselt ning kehaliselt. Ilmselt ei meeldi neile maailm, mis õigupoolest pole loodud nende jaoks. Sellised alaarengust tingitud raskused on erakordselt sageda­sed. On küll võimalik, et aja jooksul iseenesest toi­mub tasandumine, jätmata kestvat kahju, kui mitte vahepeal hingelise häda kibedus ja enamasti seltsiv majanduslik kitsikus ei anna nende hingele lööki, mis avaldub hilisemaski elus. On kerge mõista, et selli­sed lapsed järgivad halvasti inimühiskonna kohta absoluutselt kehtivaid mängureegleid. Nad vaatavad umbusuga ümbritsevat askeldust ja kalduvad eral­duma ning kõrvale hiilima oma ülesandeist.

Haruldase teravusega aistivad ja tunnevad nad elu vaenulikkust ja liialdavad seda. Nende huvi elu varjukülgede vastu on palju suurem kui valguskülgede vastu. Enamasti ülehindavad nad mõlemaid, nii et neil lõpuks kujuneb võitlusseisund, misjuures nad enestele nõuavad eriti suurt tähelepanu ja palju enam mõtlevad enestele kui teistele. Et nad elu nõudeid võtavad rohkem raskustena kui õhutusena, et nad võitlejatena kõigisse elamusisse suhtuvad liiga ette­vaatlikult, avaneb nende ja välismaailma vahele sügav kuristik. Nad eemalduvad üha rohkem tõest, tõeli­susest ja mässivad end ikka jälle raskustesse.

Sarnased raskused võivad tekkida, kui laste omaste õrnus jääb alla teatava mõõdu. Sel olukorral võib lapse arengu suhtes olla tähtsaid tagajärgi. Lapse käitumisviisi mõjutab siis asjaolu, et ta ei õpi tundma armastust, ei mõista seda tarvitada, sest ta õrnusetung ei arene ja ta ei tea midagi selle olemas­olust kaasinimeste juures. Ja kui see ei arene pere­konnas, siis on karta, et hiljemgi ei õnnestu viia sel­listes oludes kasvanud inimest elavale õrnustevahetamisele ükskõik mis alal. Õrnade tundmuste ja suhete vältimine ühiskonnatundes muutub ta loomuseks. Sama nähtus esineb, kui vanemad, kasvatajad või muu ümb­rus mõningate kasvatusjuhtmõtete alusel last mõjutavad nii, et ta oma õrnustundeid peab võimatuks ja naeruväärseks. Eriti esineb seda laste juures, kes on sagedasti pilkealused. Neis võimutseb tundehäbelikkus, nad peavad iga tundeliigutust, iga­sugust armastust teise vastu naeruväärseks, ebamehelikuks tundmuseks, mis toob sõltuvust ja alan­dust. Need inimesed tõmbavad juba lapsepõlves piiri kõigile tulevastele armusuhetele. Karmile, kõiki õrnustundmusi hülgavale kasvatusele omased a r m u t u s e d mõjuvad nii, et nad juba lapsepõlves eneses sellised tundmused sulevad ja tusaselt, kibestunult ning hirmunult eemalduvad oma ümbruse väikesest ringist, mille võitmine ja kaasatõmbamine nende eneste hingeelule oleks suurima tähtsusega. Leidub ligikonnas siiski selline isik, kellega laps võib liituda, siis sünnib see eriti südamlikult. Nii kasvavad tihti inimesed, kes suhtlevad ainult ühe isikuga, kes oma liitumistungi ei saa üldse laiendada rohkem kui ühele isikule. Mõeldagu näitele poisist, kes oli nii haavu­nud, kui märkas, et ema õrnus pöördus teisele ven­nale, ja sellest ajast eksles elus otsides soojust, mida oli puudu tundnud lapsepõlvest saadik. See juhtum näitab raskusi, mis selliseid inimesi võivad tabada elus.

See on liik inimesi, kelle kasvatus on toimunud teatava surve all.

Ka vastupidises suunas võib juhtuda vigu. Näiteks kui erilise soojusega, hellitamisega arendatakse lapse õrnustarve üle igasuguste piiride, nii et ta liiga tihe­dasti liitub ühe või väheste isikutega, neist mitte enam loobudes. Lapse õrnust suurendatakse siin mit­mesuguste valevõtetega niivõrd, et ta enese õrnus põh­justab teatavaid kohustusi teiste jaoks. Kergesti näh­tav on see näiteks järgmises täiskasvanu lauses: „Kuna ma sind armastan, pead sa seda või teist tege­ma”. Tihti lokkab perekonnas selletaoline kasv. Need lapsed tabavad kergesti teiste kiindumust ja kasutavad seda, et samaste vahenditega suurendada teiste sõltu­vust vastavalt enese õrnusele. Niisugust õrnuse leegitsemist ühe isiku vastu perekonnas tuleb alati sil­mas pidada. Pole kahtlust, et niisugune ühekülgne kasvatus mõjub inimese saatusele ainult kahjustavalt. Edasi võivad esineda nähtused, kus laps kellegi teise õrnuse säilitamiseks tarvitab kaaluteldumaid vahen­deid, katsudes nendega alavääristada oma võistlejat, enamasti õde või venda, avastades või salakavalalt soodustades ta halbust, kõik ainult selleks, et ise mõnulda vanemate armastuses. Või ta avaldab sur­vet, et vähemalt juhtida enesele vanemate tähele­panu, ega jäta katsumata ühtki vahendit esiplaanile pääsemiseks, teistest suurema tähelepanu saavutami­seks. Ta muutub kas laisaks või halvaks, pannes nii teisi rohkem tegelema temaga, või jälle on tubli, et tunda teiste tähelepanu kui tasu. Lapse elus algab protsess, millest ilmneb, et kõike võib kasutada vahen­dina, kui aga hingeelus on kindlaksmääratud suund. Eesmärgi saavutamiseks ta võib areneda kasutus suu­nas, aga temast võib saada ka eriti tubli, kasulikku eesmärki taotlev laps. Tihti võib märgata, kuidas mõni laps katsub erilise taltsutamatusega pöörata enesele tähelepanu, samal ajal aga teine, kavalam või vähem kaval, püüab sama saavutada erilise tublidu­sega.

Hellitatud laste hulka kuuluvad ka need, kellel kõrvaldatakse teelt kõik raskused, kelle iseärasustele sõbralikult muiatakse, kes ilma suuremate raskusteta võivad lubada enesele kõike. Neil lastel pole võimalust harjutada end edaspidise elu jaoks, et õigesti taotleda ja teostada ühendust seda soovivate inimestega, veel vähem aga nendega, kes ise takistavad liitumist, samuti eksitatud raskustest lapsepõlves. Kuna neile ei anta võimalust harjutada raskuste ületamist, on nad äärmiselt puudulikult varustatud edaspidise elu jaoks. Neil tuleb peaaegu alati taluda kaotusi, niipea kui nad eemalduvad sellest troopilise atmosfääri kitsast piir­konnast ja end leiavad asetatuina ühiskondliku elu küsimuste ette, ilma et keegi enam sellisel viisil kan­naks nende kohustusi, nagu tegid seda üliõrnad kas­vatajad.

Kõikide sedalaadi nähtuste ühiseks jooneks on lapse suurem või vähem isoleerumine. Lapsed, kelle seedimisorganid osutavad puudusi, käituvad toitumisüleande puhul teisiti ja käivad teist arengu­teed kui selles suhtes normaalsed lapsed. Puudulik­e organitega lastel on isesugune kõnnak, mis aja jooksul veel suurendab nende isolatsiooni. Need lapsed ei taju hästi oma kokkukuuluvust ümbrusmaailmaga, võib-olla keelduvadki sellest. Nad ei leia sõpru, sest nad eelistavad tegelda endaga, hoiduvad omaealiste mängudest, vaatavad kas kadedalt pealt või pöörduvad oma mängude juurde vaikses üksinduses. Ka lapsi, kes kasvavad raske surve all, ähvardab iso­leerumine. Ka neile ei paista elu soodsas valguses, nad ootavad alati ja igal pool halbu muljeid. Nad tunnevad end kas kannatajatena, kes alandlikult talu­vad kõiki raskusi, või võitlejatena, olles alati valmis astuma võitlusse ümbruskonna kui oma vaenlase vastu. Koormatud ülisuure ettevaatusega, areneb neis kal­duvus pigem vältida suuremaid raskusi ja hädaohte kui kergemeelselt sattuda kaotuse hädaohtu. Järg­mine ühine tunnus ja samuti ka silmatorkav märk vähearenenud ühiskonnatundest on nähtus, et need lapsed rohkem mõtlevad enestele kui teistele. Selles ilmneb selgesti kogu areng. Kõik need inimesed kal­duvad üldiselt pessimistlikule maailmavaatele ega muutu rõõmsaks enne, kui leiavad lunastust oma valest elušabloonist. Nad ei ilmuta kunagi julgust ega eneseusaldust, mis kasvavad vaid neil lastel, kes tunnevad end koduselt, terviku ühe osana.

3. Inimene kui ühiskondlik olend. Siiamaani püüdsime näidata, et indiviidi isiksuse kohta võib jõuda selgusele alles siis, kui hinnata ja mõista teda lähtudes tema situatsioonist. Situatsiooni all mõt­leme inimese asendit maailmatervikus ja oma lähemas ümbruses, ta seisukohta alati esinevate küsimuste suh­tes, nagu töö, liitumine ja suhted kaasinimestega. Sel teel oleme kindlaks teinud, et ründavaümbrus­konna mõjud on need, mis kõige kestvamalt mõju­tavad imiku, hiljem lapse ja siis täiskasvanu ellusuhtumist. Juba pärast imikuea mõningaid kuid võib märgata, kuidas laps suhtub ellu. Kahe imiku vahe­tamine, lähtudes nende ellusuhtumusest, pole enam võimalik, sest kumbki on juba väljakujunenud, üha enam selguv tüüp, kes ei kaota temale omaseks saanud eesmärki. Lapse hingeline areng põimub üha enam läbi ühiskonna suhetega lapse vastu; jõutakse esi­meste sünnipärase ühiskonnatunde märkideni, orgaa­niliselt tingitud õrnuseliigutusteni, mis ulatuvad sel­leni, et laps otsib täiskasvanute lähedust. Alati võib tähele panna, et laps püüab oma õrnusepüüdlusi suunata teistele. Need on varjundatud mitmesuguselt ja vastavalt mitmesugustele inimestele. Üle kahe elu­aasta vanade laste juures võib seda erinevust märgata ka keeleliste väljenduste puhul. Ühiskonnatunne juur­dub lapse hinges ja lahkub inimesest ainult raskei­mate haiglaste hingeeluvääratuste puhul. See jääb läbi kogu elu varjundatuks, kitseneb või laieneb ja ulatub soodsail juhtudel mitte ainult perekonnaliikmeteni, vaid suguvõsani, rahvani, terve inimkonnani. Kuid ta võib ületada needki piirid, laotuda loomadele, taimedele ja elutuile asjadele, lõpuks isegi kosmosele.

Seega oleme oma püüdluses mõista inimest saavu­tanud tähtsa toetuspunkti. See on arusaamine tarvidusest vaadelda inimest ühiskondliku olendina.

Alfred Adler

„Inimesetundmisest”, 1939

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share