Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Kui hinnatakse mõjuvõimsate isikute teeneid oma rahva või ka kogu inimkonna arenemisloos, siis jälitakse tava­lisesti seda kontrasti, mis avaldub mainitud, isikute töö alguse ja lõpu vahel: niisugune oli olukord enne, kui teatavad suurmõjurid veel teotsema polnud hakanud, ja niisugune oli see siis, kui olid nad töötanud nii- ja nii­kaua aega.

Hoopis erinev sellest on Matthias Johann Eiseni koht Eesti karskusetöös. Sest siin on tegemist massiivse piiri­tulbaga : kehastab ju M. J. Eisen uuema-aegse karskuseliikumise algust.

Küll vahest hõõgus veel kuskil tuli tuha all, ei olnud vististi veel surnud kõik, kes vanema-aegse karskuseliiku­mise hoopäevil olid joomisest keeldumise tõotuse annud. Kuid äärmiselt raske majanduslik olukord ja taltsutamata õiglusetus, mis möödunud aastasaja keskmistes aastaküm-netes inimesi otse meeleheitele ajas, summutas igasuguse alkoholivastase võitluse täielikult. Nii täielikult, et kui hiljemini rahva majanduslik olukord pikkamisi paranema hakkaski, endine leek enam kuskil iseenesest lõkkele ei suutnud lüüa.

Ja väga võimalik, et alkoholi ainuvalitsus Eestis veel tükk aega segamatult edasi oleks kestnud, kui poleks tulnud uut tõuget väljastpoolt, seekord Soomest ja eriti dr. A. A. Granfeldt’i kaudu. Kuid M. J. Eisenile jääb vääramatult see teene, et ta dr. Granfeldfi õhutusest hoog­salt tuld võttis ja omakorda rahvast hakkas alkoholivasta­sele võitlusele mitmekülgselt ja väsimatult õhutama.

Sellest murranguajast kirjutab M. J. Eisen „Karskuse-liikumise ajaloos” ise järgmiselt: „Tema (s. o. dr. Granfeldt) soovitas eestlastelegi joomise vastu võitlusesse astuda. Arvates, et kalender aasta otsa lugejate käes seisab ja sedaviisi õieti rohkem mõjub kui ajaleht, kirjutasin lasu­lisele Talurahva kalendrile” ja „Isamaa kalendrile” 1887 pikemad kirjutused karskusest. Isamaa kalendri” kirjutus andis nõu asutada karskusseltse ja nende edendamiseks peaseltsi ehk kesktoimkonda. „Kes on, kes esimese kisvi selle suure ehituse alusmüüriks paneb? Kes tahab see olla, keda tulevik kiitusega nimetab, et tema on Ees­tis esimene joomise võitja olnud? Missugusele kihel­konnale või linnale valmistab tulevik aupärja esimese karskuseseltsi asutamise eest?  Ja kes on järgmised?…

Tori mehed võtsid karskuseasja kõige ennem südamesse. Kooliõpetaja J. Tilk muretses enesele Soome karskuseseltside põhikirjad ja saatis kinnitusele… 6. juunil 1889 kinnitati esimene eesti karskuseselts „Täht”. . .” Olgu siin­kohal tähendatud, et M. J. Eisen selleks Peterburis teotseva soome karskuseseltsi „Alko” põhikirja saatis.

Hiljemini seletas ta sellest ajajärgust järgmist: „Olin ise karsklane, aga karskuse kasuks tööd ei teinud. Äratust karskuse kasuks töötamiseks sain Soomest kahel-kolmel korral (1881, 1882, 1884 ja 1886) sealselt karskuse isalt dr. Granfeldfilt. Tema soovis, et karskuse kasuks peaksin töötama. Hakkasin karskusekirjandust lugema ja karskuse kasuks kirjutama.”

Kuid asjaolu, et õhutava algtegurina osutub siin dr. Granfeldt, ei vähenda sugugi M. J. Eiseni teeneid. Sest ei saa veel kord rõhutamata jätta, et seeme, mis dr. Granfeldt külvas, siin eriti soodsa pinna leidis: siin oli tegemist iseenda äratundmise põhjal veendunud karsk­lasega. Kuidas see karskuseveendumus pikkamisi välja kujunes, sellest jutustas M. J. Eisen hiljuti väga kujukalt järgmiselt:

„Peaaegu oleks minust alkoholiarmastaja saanud. Kui 1868 kõhutõbi möllas, määras tohter preservatiiviks viina suhkrutükiga võtta. Nii hakkasid mu isa-ema suhkrutüki peale viina valama ja sel viisil mulle andma. See kestis mõne nädala. Esiti oli suhkrutükiga viin mõru, aga aega­mööda harjusin. Kui kõhutõbi mõne nädala pärast lõppes, ei annud isa enam viinaga suhkrutükki. Harjunud niisu­guse suhkrutükiga, läksin seda isalt edasi nõudma. Isa aga vastas: Ei ole enam vaja! Lapsed ei pea ülepea viina saama ega tohi neile seda anda! – Jäin selle seletustega rahule.  Sest saadik ei nõudnud enam viinaga suhkrutükki.

Õlut ei ole ma iialgi armastanud. See tundus mulle alati mõru. Isamajas pruuliti küll vahest õlut, aga mina seda ei nautinud, sest et see mulle lihtsalt ei maitsnud. Kui lapsepõlves mõnes kohas võõrsil olin, pakuti mulle õlut, aga ma keeldusin alati seda joomast. Emagi ütles pak­kumise puhul pakkujale: Mis õlut poisile tarvis! Lapsed ei tohi juua! – Lapsed ei tohi juua – seda uskusin ja jäin selle sjsse kindlaks.

Õnn, et koolis käies ei juhtunud niisuguste poiste seltskonda, kes oleksid joonud. Siis oleks kiusatus suurem olnud. Suitsetama tahtsid teised poisid mind õpetada, aga kui paar korda maitsin ja tundsin ta mõru olevat, ei teinud sellega enam tegemist.

Joovate seltsimeeste sekka sattusin alles 1877 Pärnu gümnaasiumi viimases klassis. Seal oli kombeks igal nädalal joomapidu pidada; selleks oli igaüks sunnitud jooma ja ühepalju maksma. Kuid mu vaenlus joomise vastu oli juba nii suur, et joomapidudel käimine mind enam ei suutnud eksiteele viia. Pidule pidin minema. Panin mokad klaasi või kannu külge ja tegin, nagu jooksin . .. Joodi ikka õlut, harjutati ennast studendielu vastu.

Abiturientide pidul püüti mind vägise jooma panna. Aga pikali heites pääsin sellest, sest teised arvasid, et olen täis.

Üliõpilasepõlves ei sundinud Eesti Üliõpilaste Seltsis keegi jooma ega olnud seal seega hädaohtu.”

Nii selgub, et M. J. Eiseni karsklaseks saamises õnne­likud asjaolud suuresti kaasa mõjusid: isa (kooliõpetaja Vigalas) kui ka ema olid kui mitte täiskarsked, siis ometi karskusemeelsed inimesed, kes mõjusid alkoholi eest hoia­tavalt; vististi oli ta neilt pärinud ka teatava instinktiivse vastikusetunde alkoholiliste jookide vastu. Ja edasi -tõe­poolest „õnn oli, et koolis käies ei juhtunud joodikute poiste seltskonda”. Kui siis hiljemini tõsised kiusatused tulid» olid iseloom ja tahtejõud juba niivõrt välja arenenud, et langemist ei olnud enam karta, olgugi et siinjuures vahest ilmsüütut kavalust tuli tarvitada.

Kord karskusetööle andunud, töötas M. J. Eisen harul­dase innu ja püsivusega. Kodumaalt eemal, nimelt Ingerís ja Kroonlinnas asudes, moodustas ta enesest nagu vahe­jaama Soome ja Eesti vahel, ja kuigi ta siin ei saanud isiklikult teotseda, õhutas ta ometi eemalt, algajatele põhi­kirju saates, virgutades, julgustades ja juhatades. Kohal astus ta aga soome karskusseltsi „Retusaare” tegelaseks, pidas seal tihti kõnesid ja aitas seltsitegevuses mitmeti kaasa.

Kuid eriti laiaulatuslik on M. J. Eiseni karskusetöö kirjanduse kaudu. Sest peale ülalnimetatud kirju­tuste kalendrites on tema sulest terve rida karskusesisulisi raamatuid ilmunud, nimelt: „Kalevipoeg ja karskus”; ,,Alkoholi õnnetus” (mille G. Vochtz hiljemini taani keelde tõl­kis); ,,Kalevi kannupoisid” (viimased kaks – näidendid); „Hiiu köster”; „Karskuse laulik”; „Kõrtsiraamat”; „Laupäeva õhtused lugemised”; „Siioni vahimehe hüüd”; ,,Kihvti-andjad”; „Kolm jutukest”; „Tallinna mustlased”; ..Tilluke tipsuke”; „Kas surnud või ei” (viimased kaks – lastenäi­dendid) ja lõpuks „Karskuseliikumise ajalugu”. Peale selle on ta kirjutanud hulga karskusesisulisi laule.

1912. aastal kodumaale tagasi jõudnud, leidis M. J. Eisen siin juba hoogsa karskusetöö eest, milles ta kuni praeguse ajani pole keeldunud jõudu ja võimalust mööda kaasa tõmbamast. Erilist tähelepanu väärib just see ainult temale omane karskusetööle andumise viis: ikka rõõmus ja lõbus, ka raskemail silmapilkudel mitte lootust kaotav, kõigi väärnähtuste kiuste optimismist läbiimbunud, ühtlasi täis raugemata nooruslikku tuld ja vaimustust, millega ta eriti noorsugu köidab ja kaasa kisub.

Arusaadav ja iseenesest mõistetav siis, et praegu, kus M. J. Eiseni 40-aastast karskusetegevust mälestatakse, nüüdne Eesti karskusemaleva tõsise ja sügava austusega oma vanema, hõbepealise, ent siiski noorusliku hingega juhi poole vaatab, vaikses lootuses, et ta oma 68. eluaastast hoolimata veel kaua ühes tõmbaks, juba ainult oma ligiolemisega virgutades ja meeleolu tõstes. Sest olgugi et välised olud Eestis 40 aasta jooksul põhjalikult on muutu­nud, kestab alkoholiorjus ometi jultunult edasi, nii et enam kui õigustatud on aulise juubilari sõnad:

Mu rahvas, kaua, kaua aega Sa orjaikkes kaebasid, Et pärispõlve mustad päevad Sind väga raskest’ vaevasid.

Nüüd i s e kütke omal’ palmid,
Mis kangem ihuorjusest,                                                     *

Ja meelel märksai iket kannad, Mis rõhuda võib igavest’. . .

Sa murra puruks kõik need kütked, Mis toob suil’ hirmus alkohol, – Siis alles oled täitsa vaba, Jah, vaba ilmas igal pool.

R. Hansson

Eesti Kirjanduse numbrist 9/1925