Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

12 Feb

Rahvusliku kasvatuse abinõusid perekonnas, koolis ja seltskonnas

 

             

Loomulikes oludes algab kasva­tus perekonnas, kus kasvatajaina esi­nevad vanemad, varemail eluaastail peamiselt ema. Kuna mõjud, mis saa­dud lapsena, jäävad püsima kõige tugevamaina, siis on tähtis, et kasvatus oleks seatud õigele alusele juba perekonnas lapse kõige varasemas eas. See­ga esitab kasvatus oma esimesed ning suuremad nõuded emale. Ühes füüsi­lise ning vaimse kasvatusega paneb ema ka aluse oma lapse rahvuslikule arengule.

Kodu on väike isamaa, seepärast peab last õpetatama alguses nõnda suh­tuma oma kodule ning perekonnale, nagu peab ta hiljem suhtuma isamaale ja oma rahvale. Kodus ema hoole all algab lapse kõlbeline arenemine, ta õpib tundma õiglust, ausust, armastust ning kohusetunnet. Õdede, vendade keskel kasvades, juurdub temas see solidariteedi tunne, mida peab ta hiljem tund­ma oma kaaskodanike vastu. Pe­rekonnas kasvades, omandab laps ühis­kondliku elu algmõisted, siin õpib ta painduma korra alla, õpib mõistma sea­duste vajadust. Siin, ema juhatusel, teeb ta oma esimese väikese töö, ning selle valmides, tunneb esimest töörõõmu, õpib hiljem pingutama, arendades tah­tejõudu, mis kõikide tegude ainus alus. Ei saa loendada kõike seda, mida oman­dab laps isamajas ema hoole all.

Hoolitsedes oma lapse vaimse are­nemise eest ja püüdes temast kasvatada kõigi positiivsete omadustega varusta­tud elujõulist inimest, olgu ema alali­seks juhtmõtteks: tema lapsest peab saama kord sellesama rahva liige ja sellesama riigi kodanik, kuhu kuulub temagi. Selleks aga peab ta teda kas­vatama. Lähtudes sellest nõudest, peab ema aegsasti lapsi tutvustama oma maaga, rahva ja kultuuriga, mineviku ning olevikuga, uute lootuste ning üles­annetega. Olevikuinimestena peavad siduma vanemad oma lastes tulevikku minevikuga. Ainult siis suudab uus põlv hinnata ning edasi arendada isade kultuuri. Kõige selle käsitlemiseks lei­dub küllalt sündsaid silmapilke, mil laps tunneb huvi ühe või teise küsimu­se vastu ning on vastuvõtlik sellele. Ajal, mil laps ihaldab muinasjutte, võtku ema ainet meie mütoloogiast, kõ­nelgu muinaskangelastest. Alata tuleks nende lugudega, mille tegevuspaik lä­hedal lapse elukohale ja mida laps või­malikult näinud oma silmaga. Nii peak­sid Tartu lapsed kõige pealt tutvuma Emajõe kaevamise ja Vanemuise looga. Tallinna lapsed peaksid tundma aga Kalevi kalmu ehitamise ning Ülemiste järve saamise lugusid. Alatskivi lapsi huvitaksid jälle lood neist paigust, kus Kalevipoeg puhanud. Kõik need kohad, millest laps möödunud vast tähele pa­nemata, omandavad ta kujutluses nüüd erilise koha ning õilsema ilme, kestavad vanaeani, kutsudes esile vaimustussilmapilke, tõsiseid mõtisklusi. Meie, täiskasvanud, jalutades Toomemäel, möö­dudes urikivist ning kuuldes tuult puudeladvus kohisevat, andume luulelistele kujutlustele — ainuüksi seepärast, et teame urikivi minevikku ning tunneme müüti vanast laulujumalast.

Vastavalt lapse arenemisele tuleb teda tutvustada oma rahva ajaloo ning kultuuriga. Ka siin peab käidama sama põhimõtte järgi ning algul kõneldama võimalust mööda neist sündmustest, mis on ühenduses lapsele tuntud ajalooliste kohtadega, millena esinevad meie lin­namäed, varemed, linnad, kirikud, kalmistud, lahingutekohad, kirjanike, kunstnike ning teiste tähtsate mees­te ning naiste elukohad, mälestusmär­gid jne. Ei pea kasutamata jätma juh­tu, kui on võimalus näidata lapsele mõnd looduslikult huvitavat ning tüü­bilist kohta. See on tähtis eeskätt pedagoogiliselt seisukohalt, lähtudes näitlikkuse põhimõttest, teiseks mõjub see rahvustunnet arendavalt. Poisike, seis­tes Kalevipoja sängi harjal, näeb esi­vanemate kangelaslikku minevikku ning tunneb esimesi rahvustunde eelvärinaid. See, kes kord lapsena seisnud Lasnamäel ja näinud Ülemiste järve ning Linda kivi, mõistab hiljem täis­kasvanuna allegoorilist Linda leina Harjuvärava mäel. Jakobsoni haud ja Kurgja talu toovad vaatlejale lähemale ärkamisaja tulisema tegelase.

Mitte üksi muinasaja ning kaugema mineviku tutvustamisega ei saa leppida, tuleb tuua lapsele lähedale ja teha aru­saadavaks olevikku nii palju, kui seda võimaldab tema arenemine. Tuleb tut­vustada talle piltide ning jutustuste abil oleviku tähtsamaid tegelasi. Juba ajal, mil laps kohtleb kõiki võõraid onude ja tädidena, võiks ta teada, et rii­givanemaks on onu Teemant, võiks tea­da, kes on onu Tõnisson, või onu Lai­doner, samuti teised üle maa tuntud po­pulaarsemad tegelased.

Lapse arenedes 0n ema kohus talle selgitada ühiskondlikku elu, rii­gikorda ning valitsemisviisi. Lähtudes perekonnast, tuleb tutvustada last ko­haliku omavalitsusega, milleks tal juba olemas mõnesugused eelteadmused rae­koja või vallamaja, linnapea või valla­vanema näol. Kaugemale võib minna siis juba analoogia põhjal.

Samuti tuleb harjutada last tähelepanelikuks kodumaa looduse, taimestiku ning loomariigi vastu. Oleks lubamatu, et mõni linnalaps, kes tunneb hästi suursugust palmi, agavet või mõnd teist toas või aias kultiveeritud soojamaa taime, ei tunneks meie mändi või kada­kat, ega tea, kuis näeb välja kullerkupp või pääsusilm.

Tutvustades lapsi oma maa ning rahvaga, ajaloo ja kultuuriga, tuleb neis kasvatada kohusetunnet oma rahva vas­tu, neile tuleb selgitada, et uus aeg toob kaasa uusi ülesandeid, mis ootavad la­hendust neilt. Peab lapsi õpetama nõn­da ütlema, nagu ütles Koidula lapsena, kui ta kuulis, et isa kirjutab eesti rah­vale: „Aga, isa, kui sina pisukeseks jääd ja mina suureks saan, kas lubad mind ka neile kirjutada ühe tillukese raamatu?” Siis kasvab teguvõimas põlv.

Ei saa koostada kindlat kava kõige selle materjali kohta, millega ema peab tutvustama oma last, ega seda jaotada aastate ja kuude peale, nagu tehakse seda kooli õppekavadega. See oleneb lapse vaimsetest võimetest, tema are­nemisest ja ema teadmistest ning osa­vusest. Ema peab mõistma leida ja õie­ti kasutada iga sündsat juhtu. Seda ema osavust ja tähelepanelikkust ei saa õppida ega õpetada, seda ei ole ka tarvis, selle eest on hoolitsenud loodus, see areneb emalikkusega ise. Hoopis teine lugu on aga teadmistega. Siin peame tunnistama, et suuremal osal meie prae­gustest emadest puuduvad tarvilised teadmised; tulles vene koolist, teavad nad ise väga vähe eesti rahva mütoloo­giast ja ajaloost. Seepärast oleks tarvilik vastava lugemismaterjali ilmumi­ne. Eeskätt tarvilik on emade luge­mik, mis sisaldaks arusaadavas ning kergesti loetavas tekstis materjale Eesti maa, rahva ja kultuuri üle. Ta peaks olema varustatud rikkalikult piltidega, mis pedagoogiliselt ülitähtis koolieelse­te laste juures. Lugemispalade lõpus peaks olema näidatud ka vastav kirjandus, et igal emal kergem oleks leida lisamaterjale nende küsimuste kohta, mis huvitavad teda ennast või last enam, kui seda suudab rahuldada luge­mik. Viimane peaks kasvatama ka ema ennast, tegema teadlikuks teda nende kohustuste vastu, mida temalt nõuab rahvuslik kasvatus.

Säärased lugemikud on mõnel rah­val juba ammu. Nii ilmus kaks sää­rast lugemikku Šveitsis umbes 15 aasta eest Šveitsi Naisorganisatsioonide Lii­du toimetusel.

Kõneldes kasvatusest perekonnas, ei saa jätta meelde tuletamata seda kas­vatuslikku põhimõtet, mis nõuab, et lap­si peaks kasvatatama vastavalt sellele ühiskonnale ja neile oludele, milles neil tuleb elada ning tegutseda hiljem. Selle vastu eksitakse meil väga palju, liiatigi meie tõusiklikes perekondadess. Nii mõnigi on kasvatatud hoopis teiste olude tarvis, (kui on need, mis ta leiab eest hiljem, astudes ellu. Nii mõndagi unistavate silmadega kohvikudaami on õpetanud ema uskuma, et ta kuulub oma hingelaadilt Pariisi peenemasse sa­longi, ent on sündinud vaid õnnetu juhu tõttu eesti talus, ning peab istuma pa­ratamatult eesti kohvikus ja jooma ai­nult häda sunnil Eestis keedetud koh­vi. Ta armastab kõnelda, et ei vasta temale olud ja ümbruskond, usub, et ta ei saagi leida siin õiget paika ning te­gevusala, ja koketeerib siis sellega, et ta on ilma- ning eluvõõras. Ent elu ei lase enesega kaua koketeerida, vaid as­tub üle kõigist saamatuist. Sellest siis pettunuid ning varatüdinuid.

Vanemad on kohustatud kasvatama omi lapsi nõnda, et nad alati suudaksid kohaneda oludele, meelt heitmata võik­sid magada niihästi kõval põrandal, kui pehmes voodis, söönuks saada ka kõige lihtsamaist toitudest. Siis kaob see hel­litatud laste abitus, ja iga ema võib olla kindel, et ta tütrest ja pojast saavad elujõulised inimesed, kes ei kaota pead ka kõige raskemates oludes, vaid leia­vad igakord õige pääsetee. On luba­matu see ülejõu elamine, igasugune liialdamine nii toitudega, riietega, kui ka teiste eluviisidega, milleks nii oht­raid näiteid annab jällegi sama vähe­haritud tõusiklik seltskond. See on lu­bamatu meie majanduslikult nii raskel ajal ja nii kehvas riigis. Lapsi peab tutvustama aegsasti oma perekonna ja selle järele riigi majandusliku kande­jõuga. Neid peab õpetama jõukohaselt elama ja ratsionaalsemalt kasutama oma majanduslikke võimalusi. See on ülitähtis riigi seisukohalt, sest üksik­isiku majapidamisest oleneb kogu riigi majapidamine.

Perekonnast läheb laps kooli, kus koos üldiste arenemisega peab jätkuma ka rahvuslik omapära ja eneseteadvuse arendamine. Iga üksik õppetund võib saada tarbekorral rahvuslikuks elamu­seks, rääkimata rahvuslikest pidu- ning mälestuspäevist. Kasvava noorsoo tundlikkust ja vastuvõtlikkust peab kasu­tama selleks, et panna helisema noorte hinges rahvuslikud motiivid, on nad kord võimsalt helisenud lapse- ja võr­suva tütarlapse- ning noormeheeas, siis ei vaiki nad ka raugaeas.

Õige isamaa-armastus ei tohi aga olla šovinistlik, mis sunnib pidama oma rahvast ja riiki teistest paremaks. Nii kodus kui koolis tuleb tutvustada lapsi kõigekülgselt oma rahva ning maaga, kõigi nende hüvede ning pahedega, ei pea varjama väärkülgi, vaid peab kat­suma neid seletada. Tuleb õpetada armastama isamaad sellisena, nagu ta on tõeliselt. Tuleb oma riigi kodanikes kasvatada sallivust ning solidariteeditunnet teiste rahvaste vastu, nõnda, et nad, jäädes tõsiseiks isamaalasteks, suu­daksid mahutada endid suurde rahvas­te perre ning hinnata õiglaselt teiste kultuuri.

Kooli lõppsiht on ette valmistada oma kasvandikke elule. Seepärast peaks olema kooli ning elu vahel kõige tihe­dam side. Koolilõpetamine ning ellu­astumine peaks olema loomulik ülemi­nek ühest arenemisastmest ja -east tei­se, mitte järsk murrang. Kool oma lõ­puga peaks suubuma ellu, nõnda, et vii­mane moodustaks eelmise loomuliku jätku. Jälgides meie haridusredelit, näeme, et algkool on seotud keskkooliga ligidalt, keskkool omakord jälle ülikoo­liga. Viimane on teatud määrani seo­tud eluga, ette valmistades oma kas­vandikke ühele või teisele elukutsele. Jälgides nõnda meie haridusredelit kõi­ge madalamalt astmelt kõige kõrge­mani, näib nagu kõik korras olevat. Asi ei ole aga kaugeltki nõnda, sest kõik ei suuda neid astmeid läbi käia, vaid pea­vad astuma varem ellu ning olema sel­leks ette valmistatud. Katsun kirjel­dada üldharidusliku keskkooli lõpeta­jate seisukorda ning nende tuleviku väljavaateid. Üks osa neist läheb kesk­koolist ettemääratud rada ning astub ülikooli. Siinjuures olgu tähendatud, et nende hulgas rohkesti leidub säära­seid, kes astuvad ülikooli paratamatuse sunnil, kuna keskkool neid selleks otse­teed on kasvatanud ja neil muud mi­dagi pole peale hakata. Nad lähevad sinna, ilma et neil oleks erilist huvi või andi selleks. See asjaolu on aga kah­julik neile endile, ülikoolile ja lõppeks kogu riigile. Kuid nii või teisiti on nende saatus määratud, vähemalt lähe­maks ajaks, ja kui neil korda läheb lõpetada ülikool ja tööle asuda omale ala­le, siis on nad leidnud oma koha ja üles­ande. Teine osa keskkoolilõpetajaist katsub täiendada ühel või teisel teel oma teadmisi ja omandada mingisugu­se kutse, et teotseda hiljem sel alal. Kolmas, õige väike osa, peamiselt tü­tarlapsed, kelle vanemate majanduslik seisukord lubab seda, jääb esialgu ära­ootavale seisukohale. Kõik ülejäänud, kes moodustavad vähemalt poole kogu­summast, peavad ise kohe hakkama teenima endile leiba, ilma et oleks või maiust minna ülikooli või täiendada en­did mõnel teisel viisil. Need viimased satuvad aga väga raskesse seisukorda, sest keskkool ei ole valmistanud ette neid elule. Meie aeg aga nõuab igal pool eriteadlasi vastava kutse ning et­tevalmistusega ega rahuldu ainuüksi üldharidusega. Meie, õpetajad, kohta­me sageli oma endisi, tihtipeale pare­maid õpilasi, kes kurdavad mureliku näoga, et neid keegi kusagil ei vaja. Koolis õpetati neid uskuma, et neid va­jab rahvas ning kodumaa, lõpuaktuselt saatsid neid senised õpetajad soojade sõnadega: olete küpsed, minge, teid kut­sub ning kohustab isamaa! Varsti aga näevad noored abituriendid, et neid isa­maa sugugi ei oota, pakuvad oma töö­jõudu siia ja sinna, — asjata, keegi neid kusagil ei vaja. Niisugune seisu­kord on aga täiesti lubamatu rahva ja riigi seisukohalt, see halvab rahvustun­net, tekitab kibedust oma riigi vastu ning arendab väljarändamist. See seisukord ei tohi kaua kesta. Selleks peab otsima vastuabinõusid. Ongi otsitud, sest seisukord, mida siin kirjeldasin, on kõigile tuttav, ja mõtted, mis avaldasin, juba mitmeid kordi esitatud ühel või teisel kujul. Meie hariduspoliitikas 0n kogu aeg teid otsitud, kuidas kooli si­duda tihedamalt tegeliku eluga. Nende otsingute tulemusena võiks eeskätt ni­metada harude sisseseadmist keskkoo­lidesse. Kahtlemata on see väga tarvi­lik, et õpilased juba keskkoolis saaksid korraldada oma õpinguid vastavalt oma huvidele ning annetele; ka peab tunnistama, et tütarlaps, kes majapidamisharus on õppinud, on paremini ette val­mistatud tulevasele elule, perenaise- ning ema-kutsele, kui humanitaar-, real- või klassikaharu lõpetaja. Kü­simus ei ole aga laihendatud veel sellega, ega kool seotud veel küllaldaselt eluga. Majapidamisharu lõpetajad ei abiellu kaugeltki mitte kohe koolist lahkudes, nad peavad seni, kuni asuvad oma ot­seste ülesannete, ema- ning pere- naisekutste täitmisele, ka midagi tege­ma ning endid elatama kuidagi viisi. Siin satuvad nad aga sama raskesse seisukorda kui humanitaarharu lõpeta­jad, võib-olla veelgi raskemasse. Üli­kooli astumiseks on neil küll õigus, kuid selleks on nad vähem ette valmistatud. Oleks veel vara teha üldisi järeldusi, kuid seniste kogemuste järgi näib küll, et majapidamisharu õpilased maha jäävad teistest üldises arenemises. Ka peab ütlema, et sinna lähevad suuremalt jaolt need õpilased, kel vähem vaimseid huvisid ning andeid. Ka on raske leida neil mujalgi sündsat tegevusharu. Et tegutseda majapidajatena või kasvata­jatena võõras majapidamistes, selleks on nad liiga vähe ette valmistatud; ka ei anna neile keskkooli majapidamisharu lõpetamine veel mingisugust kutset. Tuleks kaalumisele võtta, kas ei saaks gümnaasiumid eriharude kavasid vastavate kutsekoolide kavadega nõnda ühtlustada, et keskkooli õpilased peale lõpetamist pääseksid vastavate kutse­koolide lõppklassi, kus nad täiendaksid oma teadmisi ja omandaksid tarviliku kutse, seega astuksid eluga otsemasse kontakti. Kasvatusteadust õpe­tatakse seni sundusliku õppeainena ainuüksi majapidamisharus, teistes ha­rudes võib seda õppida vabalt valitava ainena. Kuna meie esitame iga päe­vaga ikka suuremaid nõudeid kodusele kasvatusele, siis on ilmtingimata tar­vilik, et kasvatusteadus üles võetaks üldsunduslike õppeainete hulka. Abielluda ning emaks saada võib nii­hästi see, kes koolis õppinud ladina keelt, kui ka see, kes õppinud majapi­damist ning lastehoidu. Kasvatustea­dus peaks tehtama sunduslikuks õppeai­neks mitte üksi tütarlastele, vaid sa­muti poeglastele. Kuigi varemail elu­aastail lapse kasvatajana esineb peami­selt ema, siis ei tohi kasvatus jääda ometi ilma isa mõjuta, seega ühekülg­seks. Vastukaaluks ema armastusele, leplikkusele ja järeleandlikkusele tuleb seada isa valjus ning kategoorilisus. Seepärast on tarvilik, et niihästi isa kui ema oleksid tuttavad kasvatuslike küsimustega. Kasvatusteadus tuleks paigutada kahe viimase klassi kavasse. Praegust kava, mille järgi tuleb õpe­tada kasvatusteadust juba kolmandas klassis, ei saa pidada küllalt otstarbe­kohaseks, kuna lapsed on siis veel liiga noored, et suhtuda ainesse tõsiselt. Ka teeb raskusi see asjaolu, et hingeteadus on mahutatud alles viimase klassi ka­vasse. Kasvatusteadust aga on raske, peaaegu võimatu õpetada ilma eelteadmisteta hingeteaduses. Kõige otstar­bekohasem on õpetada neid mõlemaid aineid paralleelselt.

Teise katsena lähendada kooli elule esineb olemasolevate üldhariduslike keskkoolide osaline sulgemine ja uute kutsekoolide avamine, mis kutsus esile teravaid vaidlusi. Esines kaks teine­teisele risti vastu käivat seisukohta. Ühed peavad luksusasjaks praegust keskkoolist saadavat üldharidust, nõua­vad keskkoolide võimalikku kokkutõmbamist ning kutsekoolide võrgu laien­damist. Teised selle vastu nõuavad keskkooli üldharidust võimalikult igale kodanikule. Need on kaks äärmist sei­sukohta. Elule ning tulevikule jääb õige kesktee leidmine ning otsustamine, kui palju meil vaja keskkoole ning palju algkoole. Korraga ei saa tabada õiget seisukohta ei ministeerium ega üksik haridustegelane, sest see oleneb meie riigi üldisest edenemisest. Igatahes ei ole valmis meie keskkool veel kaugeltki. Tuleb otsida ikka jälle uusi abinõusid ja teid, et kooskõlastada teda tegeliku eluga nõnda, et koolilõpetajad ellu astu­des leiaksid endile õige ülesande ja koha ning ei tunneks endid enam otstarbe­tuma ja üleliigseina, nagu juhtub sageli nüüd.

Koolis tuleks panna rõhku enam kui seni kodanikukasvatamisele, kuna kool kui väike riik pakub selleks soodsamaid tingimusi kui perekond. Ühe kooli õpilaste organiseerimine üheks õpilaskon­naks, kus valitseksid demokraatlikud põhimõtted ja mis enesest kujutaks va­bariiki miniatüüris, oleks heaks kooliks tulevasele kodanikule. Vastavalt õpilaste arenemisele peaks tutvustama neid oleviku probleemidega ja päevaküsimustega, millega neil ellu astudes pa­ratamatult tuleb teha tegemist. Meie loeme ajalehti ning mõõdame rahvaste haridust sellega, kuipaljudes eksempla­rides levivad ajalehed. Ka nõuame oma kasvandikelt, et nad loeksid tulevikus ja mõistaksid lugeda, mõistaksid vahet teha väärtusliku ja väärtusetu vahel. Seepärast peaksime kasvatama ning õpetama neid selleks juba koolis, peamiselt viimases klassis. Eriti halb on lugu tütarlastega, nad loevad vähe, poisid loevad enam ning suhtuvad see­tõttu palju suurema teadvuse ning hu­viga oleviku nähtustesse. Koolide juures võiks avada õpilaste jaoks lugemislauad, kus oleksid saadaval meie paremad ajalehed ja ajakirjad. Ka anna­vad üksikud õppeained väga häid võimalusi puudutada päevaküsimusi. Sel­listena võiks nimetada kodanikuteadust, ajalugu ja kirjandusteadust. Samuti peaksid teised eriaine õpetajad katsuma tutvustada oma õpilasi uuemate tea­duslike leiutistega, niipalju kui või­maldab seda nende arenemine. Siis ei saa juhtuda sääraseid üllatusi, et õpi­lane, kes hästi teab Kalvini teotsemist Genfis, ei tea, millega Genf on tähtis praegu; või jälle, et õpilane, kes teab hästi Orduriigi lõppu, ei tea, kes para­jasti riigivanem, või haridusminister, sest et seda ei ole sel korral kavas. Kui meie juba koolis kasvatame tulevast ajakirjandust lugejat publikut, siis vast paraneb lugejate maitse, tõusevad nõu­ded ning vabanetakse sellest n. n. „kollasest ajakirjandusest”, mida meil har­rastatakse nii ohtralt.

Koolipõlvele järgneb elu, kuid ka seal peab jätkuma arenemine ning ene­setäiendamine, sest juba vanasti öeldi: inimene õpib, kuni ta elab. Peab jät­kuma samuti rahvuslik kasvatus, sest selleski suhtes ei saa nimetada keegi kunagi end täiuslikuks. Rahvustunde õhutajaina ning kasvatajaina seltskon­nas esinevad suurel määral rahvuslikud pidustused, täht- ning mälestuspäevad. Need olid juba vanasti selleks lätteks, kust rahvas ammutas vaimustust ning kõlbelist jõudu. Siin ei tohi minna aga liialduseni, sest psühholoogiast teame, et tunded nürinevad sagelise kordumise juures ja meie muutume lõpuks kül­maks ning ükskõikseks. Nii kardetakse seda õigusega meie laulupidudest. Iga-aastased maakonnalised laulupeod, mis iseenesest küll väga ilusad, aitavad ometi vähendada üleriigiliste laulupidu­de rahvuslikku vaimustust. Sellest on aga kahju, sest see meie traditsiooni­line pidupäev peaks jääma selleks suu­reks ning ülevaks rahvuslikuks meele­avalduseks, nagu seda olid esimesed laulupeod.

Tähtsa kasvatusliku abinõuna seltskonnas esineb haridus väljaspool kooli rahvaülikoolide, mitmesuguste kursus­te, avalike loengute, kõnede jne. näol. See on õige suur ala, mis nõuab iseseisvat ning üksikasjalisemat käsit­lust, kui seda võimaldab käesolev kir­jutis, seepärast piirdun vaid nimetami­sega, samuti jääb siin käsitlemata ka teadus, kirjandus ja kunst.

Peatun lõpuks ajakirjanduse, kui rahvusliku kasvatuse ülitähtsa teguri juures, mis esineb peaaegu ainsa ning tähtsaima kasvatajana just laiemates ringkondades, kus ise ollakse veel vähese arvustusvõimega. Et aga ajakirjandus võiks vääriliselt etendada kasvataja osa, et ta võiks olla tõsiselt avalik hääl – ja rahva südametunnistus, kes võib ar­vustada valitsuse tegevust, siis peab ta seisma ka väärilisel kõrgusel. Meie ei või aga kaugeltki öelda, et meil esinek­sid ajakirjanikena kõige enam haritud, kõige asjatundlikumad ja paremad ko­danikud.

Ma ei ole küllalt kompetentne sel­leks, et peensusteni arvustada meie ajakirjandust; peatun vaid üksikutel nähtustel, mis võiksid silma torgata igale keskpärasele lugejale. Meil ei kir­jutata asja enese pärast, vaid kirjuta­takse kirjutamise pärast. Ilmselt esineb see väärnähtuste kirjeldamisel. Suures kirjutamise tuhinas minnakse peenustesse, unustatakse piir, kus oleks pidanud vaikima juba ammu. Lugejate arenemisele ei ole sugugi tarvilikud kuritegude rõvedad peenused ja pettuste üksikasjad. Riigi seisukohalt 011 liiga suur avalikkus sageli kahjulik. Riigi­elus esile tulevad väärnähtused, mis seotud isikutega, tuuakse avalikkuse ette kõige suurema peenusega; selle eest hoolitseb vastaserakond, olles rõõ­mus võimaluse üle teist erakondia „maha teha“, unustades aga täiesti, et see väärnähtus riivab kogu riigielu, et see valus igale eestlasele. On ju selge, et peame olema teadlikud oma vigadest, ei tohi aga seejuures unustada, et meie ajalehed lähevad välismaale, seepärast on see kahjulik enesepaljastus riikli­kust seisukohast sarnane sellele, kui on perekonnas esiletulevate väärnähtuste turuletoomine. Ajalehe veergudele ei satu aga mitte üksi väämähtusi ja nen­dega seotud isikuid, juhtub, et ajakir­jandus mustab ilma ühegi aluseta tihtipealegi kõige ausamaid (kodanikke, kui need peakisid olema vastaste leeris. Ja see on kurb. Seepärast enam pieteeti suhtumises isikuile!

Mõneski riigis on keelatud alaea­liste kurjategijate piltide ja nimede esi­tamine ajakirjanduses ning nende poolt kordasaadetud kuritegude üksikasjalik kirjeldamine. Meil patustatakse selle vastu tihtipealegi.

Lõppeks veel mõni sõna sellest n. n. „kollasest ajakirjandusest”, mis oma aine valiku ning käsitlusviisiga ei aren­da lugejaid, vaid äratab madalaid ins­tinkte. Mõned ültlevad, et ajalehe lu­gejat publikut tuleb kasvatada säärase ajakirjandusega. See ei ole õige. Kui tahetakse kasvatada harimata inimesest ajalehe lugejat, siis oligu temale määratud kirjutis käsitlusviisilt popu­laarne ning arusaadav, aine ise aga olgu väärtuslik. Inimespsühholoogia on kord säärane: on äratatud madalad ins­tinktid, siis on raske uinutada neid uuesti.

Ajakirjanduse kasvatuslikku mõju on pidanud tähtsaks kõik riigid ning otsinud teid selle tasapinna tõstmiseks. Maailmasõja ajal ütles tuntud saksa kasvatusteadlane E. Meumann: „Me nõuame eksameid voorimeestelt, auto­juhtidelt, tüürimeestelt ja igasugustelt teistelt juhtidelt. Miks ei peaks me eksameid nõudma avaliku arvamise ju­hilt ning tüürimehelt? Tema võib tead­matusega ja hoolimatusega enam kahju teha kui autojuht või voorimees. Siis oli sel alal juba tehtud mõndagi Saksa­maal. Mitmes ülikoolis olid ametisse seatud dotsendid, kes pidasid ajakirjanduse üle loenguid. Nüüd on jõutud Saksamaal selles suhtes juba kaunis kaugele. Võib juba kõnelda iseseisvast ajaleheteadusest — die Zeitungswissenschaft. Viimane jaguneb kahte har­ru: teoreetiline ajaleheteadus, mis uurib ajakirjandust teaduslike mee­toditega, ja praktiline, mis kasutab tea­dusliku uurimuse tulemusi ajakirjanike kasvatamiseks, neid õpetades vaat­lema ja hindama ümbritsevat elu. Esi­mene ajaleheteaduse professuur asutati Münchenis. Doktorieksameid sel alal võib sooritada Kölnis ja Leipzigis. Pal­jude teiste ülikoolide juures on vasta­vad dotsentuurid. Peale selle on terve rida seminare ja instituute ajakirjanike kasvatamiseks. Ka meie peame otsima ning leidma abinõusid ajakir­janduse kui rahva tähtsama kasvataja tasapinna tõstmiseks.

Esitades mõningaid mõtteid rahvus­liku kasvatuse üle, tahaksin lõpuks rõhutada: tähtsaima eeltingimusena ning tegurina siinjuures esineb ikkagi usk iseendasse ja oma rahvasse. Seda usku peab olema meis endis, seda pea­me istutama tulevastesse põlvedesse. Kõneldes rahvuslikust kasvatusest, üt­leb šveitslane Dr. A. Barth umbes järg­mist: „Kui me ei taha teha rahvus­liku kasvatusega mitte ainult sõnu, siis peab meil olema kindel usk, et meie väi­ke demokraatlik vabariik on samasugune jumala mõte, nagu suured võimu- tsentrumid, mida peab lõpuni mõtle­ma. Need sõnad sobiksid meilegi.

Kui usume, et on õigustatud meie olemasolu, samuti nagu on õigustatud suurte rahvaste olemasolu, kui usume, et omame rahvaste ajalooahelikus kind­la koha, mida ei oleks saanud täita kee­gi teine, kui usume, et meis peituvad loovad jõud, mis suudavad rikastada inimeskultuuri uute varadega — siis elame me.

Salme Pruuden

Kasvatusest nr. 3/1929

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share