Haritlane ja spets
Käesoleva aasta algul, uue ü l i k o o l i d e seaduse kehtimahakkamisel, kui üliõpilasorganisatsioonid pidid ümber registreeruma ja endi nimedki muutma, asusid meie vanemad üliõpilasorganisatsioonid otsustavalt oma ajalooliste nimede kaitsmisele. See aktsioon, mis leidis vastavates instantsides arvestamist, ei olnud ainult romantiline, välispidise vormi entusiastlik säilitamistung, vaid pigem valmisolek seista välispidise vormi taga peituva mentaliteedi ja maailmavaate eest.
Et elame käesoleval ajal „Anschlusside” teostamise ja katsete keerises, siis pole asjata heita põgusat pilku selliste nähtuste kaugematesse põhjustesse. Selliste laiaulatuslike nähtuste taga peab peituma mingi üldisema kehtivusega vaimusuund, mis hakkab avalduma koguni kitsapiirilistegi organisatsioonide elus.
Oleme juba mõnda aega kuulnud kõnelusi mingist maailmale lunastustpakkuvast korporatiivsest korrast, kust tulevat kõik „täis asi ja hea andmine” inimelu sotsiaalsesse olundisse. Sellest uuest korrast ennustasid eriendelisi asju Lääne-Euroopa tuntumad mõtlejad juba siis, kui meil elati alles demokratismi esimeste kriisitunnuste ajajärgus. Nikolai B e r d j a j e v analüüsis Euroopa tsivilisatsiooni arengut oma paljudes filosoofilistes ja ajaloolistes teostes ning leidis, et Euroopa suundub uue keskaja poole, kus j ä l le ausse ja võimutäiusesse jõuab keskaegne ordu oma kindlapiiriliste reeglite ja usutunnistustega. Moodne riik loovutab oma koha korporatiivsele organisatsioonile, kus indiviid kui selline ei oma mingit osatähtsust peale võimaluse anda oma t ö ö j õ u d u ja tehnilist oskust ordu kindrali või juhi poolt loodud reeglite kohaselt. Sellise seisukorra saabumisele aitavat kaasa, arvab Berdjajev, kõige enam masin ja masina ülivõimu kasvamise tõttu ka masinaks muutuv inimene.
Need enam kui kümnekonna aasta eest avaldatud mõtted näivad evivat prohvetlikku tähtsust. Meie võimsa idanaabri massikultuur võib õigusega kanda nime — masinakultuur. Üksikisiku väärtus on atrofeerunud peagu täiesti. Halastamatult hävib isik, kes kuidagi satub vastuollu kollektiiviga. Kollektiiv on kõik, isik mitte midagi. Ja kui inimene midagi olla tahab, siis v õ i b ta seda vaid sõltuvuses kollektiiviga. Isikul ei tohi olla midagi oma, isegi mitte usku, maailmavaadet, südametunnistust, — kõik määrab riik-ordu. Seega — isikut ärgu olgu. Läänes v õ i m e j ä l g i d a kaudselt samasugust arengut, mis on sihitud isiku vastu. Siin on vaid internatsionaalse kollektiivi asemel rahvus- v õ i rassikollektiiv, mis tasalülitab kõik omasuguse ja v ä l j a l ü l i t ab kõik võõra. Isikul on vaid niipalju väärtust, kui palju ta kuulub teatavasse kollektiivi v õ i korporatsiooni — antud korral puhtasse rassi. Siit tuletub, et põhimõtteliselt pole Ida ja Lääne vahel mingit vahet. Mõlemais valitseb kollektivistlik despotism — erivärvinguis.
Omaette maailm on Ameerika. Siin näib pealiskaudsel vaatlusel kehtivat piiramatu isikuvabadus, alates eraalgatuse põhimõttest majanduses ja lõpetades usuvabadusega tuhandetes mitmepalgelistes erikirikutes. Ent Ameerika elu lähemalt vaatlejad jõuavad sageli teistsugustele seisukohtadele, juhtides tähelepanu plutokraatiale, mis viimselt pole ka muud, kui vabaduste sildi all tegutsev orduvalitsus. Ameerika demokraatiast rääkida olevat võrdne fantaseerimisele. Mõnikümmend perekonda, kontrollides kogu Ameerika majandust, määravad ühesõnaga kõik ja kontrollivad kõik. Nisu ja puuvilla merre uputamised ühel ajal masside nälgimise ja halastiolekuga kinnitavad rahamagnaatide isevalitsust, ü l i k o o l i d on eraalgatuse alusel loodud, kuid rektorid nimetatakse ülalpidaja poolt ja rektoril on piiramatu v õ im professorite ja nende meelsuse üle. Rockefelleri stipendiumid figureerivad tohutute summadena majandus- ja loodusteadlaste uurimistöös. Missugune on nende mõju üldisele majanduselule ja uurimiste tulemustele? Rooseveltile, kes on kadu kuulutanud Ameerika plutokraatiale ja kes näib tegevat pead pööritama panevaid katseid Ameerika majanduselu ümberkorraldamiseks, kuulutatakse enesele kadu sealtpoolt. Ka Ameerika näib marssivat mingi salapärase ordu v õ i korporatiivse korra vaimus ja suunas. — Nii siis — kõik teel masindumise poole.
Tekib küsimus, millest on sõltuv selline areng üle kogu meie planeedi? Kas tõesti masin on kõiges süüdi, kas tema on see, kes nii järjekindlalt on juhtinud enese looja, inimese samale masindumise teele?
Ometi on kõigis maades iseseisvalt mõtlejate ja tegutsevate haritud inimeste hulk õ i g e suur. Kuidas on v õ i m a l i k , et kõrgesti haritud inimeste hulgad endid nii põhjalikult lasevad orjastada, kuna on ju nendel öelda otsustav sõna maa ja rahva juhtimisel. Ons haritlaskond mandunud? Ons sool tuimaks saanud?
Äsja ka eestikeelses tõlkes ilmunud huvitavatest probleemidest kubisev А. С а r r e l`і raamat „Tundmatu inimene” vihjab ühes kohas sellele, et meie aja suurim hädaoht peituvat spetsluses. Kuigi ta räägib Ameerika oludest, kehtivat näib see t õ d e ka muude maailmajagude kohta. Kuigi moodne maailm vajab ilmtingimata spetsialiste, ütleb Carrel, olevat tänapäeval küll palju t e a d u s l i k k e t ö ö j õ u d e, aga vähe, t õ e l i si t e a d l a s i . — Ja veel enam. Mida silmapaistvam olevat spetsialist, seda hädaohtlikum!
Huvitav on Carrel’i mõtteavaldus just sellest seisukohast, kui vaatleme moodsaid diktatuurriike nende spetsidega ärplemises. Kus on spets veel suuremas aus kui seal? Näib, et „tõeline teadlane”, ütleksin — h a r i t l a n e sõna otseses mõttes, on nendes maades välja surnud või välja suremas. Nende asemel toimib spets — h a r i t u d robot, kel ei ole ega tohigi olla ei religiooni, ei maailma ega eluvaadet, ühe sõnaga isiksust, sest seda v õ ib olla vaid riigil ja riiki esindaval diktaatoril v õ i sel j õ u g u l , kes on koondunud viimase selja taha.
Veel huvitavam on aga pöörda nüüd pilgud meie eneste oludele ja suunitlustele haritlaste eneste keskel. Oleme alati sörkinud suurte Lääne voolude sabas; see on olnud küll alati väikeste saatus. Ega tohi oodata siis meilgi muud, kui järeleruttamist kultuursele Läänele. Idast näikse oldavat esialgu pettunud. Kuid tuleb küsida, kas on põhjust Läänelegi nii kiiresti järeleruttamiseks, sest on tavaline nähtus, et rutates võetakse sageli üle just pinnaline ja paheline, kuna sügavamale ärapeidetud väärtused, kui selliseid seal on, jäetakse sageli kahe silma vahele.
Meil on haritiaspõlv veel üpris noor, mis võrsunud maarahva ridadest ja mille kokkukuuluvus rahvaga on veel küllaltki tugev. Väärarengule selles suunas on juba mitmel puhul juhitud tähelepanu (H. K r u u s , Akadeemiline haritlaskond ja rahvalähedus, „Akadeemia” 1937, nr. 5). Vaevalt võime rääkida teise põlve haritlastest. Sellepärast on veel aeg tõsiseks järelemõtlemiseks. Meie esimese p õ l v e haritlane avaldas oma suuna sellistes isikutes nagu Jakob Hurt, C. R. J а k о b s о n, Villem R e i m a n, Juhan L u i g а, О. К а I I a s jt. Need mehed olid universaalsete huvidega, nende südamel oli rahva asi. Neid v õ i b lugeda tõsisteks haritlasteks ja teadusmeesteks. Nende suund oli õige. Neid innustas uurimisele ja teaduslikule tööle tõsine huvi oma rahva saatuse vastu ja nende t ö ö aluseks oli kristalliseerunud maailmavaade peagu religioosse kindlusega. Ning nende teaduslikugi t ö ö tulemused ei olnud sugugi väikesed, vaid võivad olla eeskujuks isegi teaduslikele spetsidele kaasajal, mil spetsialiseerumine uutes oludes on hoopis soodsam ja mitmeti kindlustatud.
Ent me kohtame juba tendentse meiegi juures, mis tahavad haritlastes näha vaid majanduslikult hästi situeeritud spetse, kel maailmavaateliste ja poliitiliste küsimustega ärgu olgu palju tegemist. Kas teadlikult või alateadlikult, kuid sellist ideoloogiat näib õigustatavat teatavalt poolt teatava järjekindlusega. Kui tõsiselt selline suund teatava läänluse suunas meil pead tõstab, nähtub „ Üliõpilaslehe” 1935. а. 4. numbris avaldatud artiklist.
„Sel ajastul oli eesti rahva areng nii kaugele jõudnud, et tema rahvuskultuuri ekstensiivse viljeldamise asemele pidi astuma intensiivne — juba ennesõjaaegsete olude ja nõuete taga hakkas ärkusajajärgu universaalrahvamehe tüüp tunduma t e g e l i n s k i n a ning sellise kultuuritüübi kasvatamine on korpidele olnud alati võõras.
Oma liikmete ühiskondlik kasvatus aumõiste üheõigusluse ja teiselt poolt jälle valju vanusedistsipliini risttules — see oli korpide peamiseks ülesandeks. Sellega loodeti anda ja antigi tuhandele eesti intelligentsi liikmele nende erialalises tegutsemises tarvilik sotsiaalne alus. EKL on praegugi veel veendumuses, et sel teel ü l i õ p i l a n e saab kaasa vastupidavama aluse, kui teiste kasvatusmeetodite abil, mis taotlevad peamiselt oma liikmete maailmavaate arendamist. Viimasele on korpid rõhku pannud ainult tingimusi, silmas pidades eestkätt, et nende liikmete teod igaüks üksikult kujuneks oma rahva kasuks ja oleksid ühtlasi ausad, mitte nii suurt tähtsust asetades sellele, missugune maailmavaade neid tegusid dikteerib.”
Loobudes esitatud kirjutise lähemast analüüsist, kuna ta ise kõneleb omaette küllalt selget keelt, ei saa ometi paari üldist järeldust tegemata jätta. Võib-olla ei ole see eksitus, kui näeme, et siit tekib järeldus: maailmavaatega varustet haritlane on tegelinski. Järelikult maha maailmavaade, elagu spets! Teod „rahva kasuks” ja „ausus” aga kasvagu nagu seened metsas „tingimusi”.
See on ohtlik asjade käsitelu. Eriti meie väikese rahva elusuuna määramisel. Võib-olla, et suured rahvad ja rikkad riigid v õ i v a d enestele sellist luksust lubada, et loovad maailmavaateliselt neutraalse spetside kaadri. Meile see vaevalt sobib. Kuid ka suurte läänlaste niisugune areng näib vedavat neid ohtlikele teedele. Meie ei tea esialgu, kuhu see tee neid viib, kuid märgid näitavad, et tegudele rahva kasuks ja asjade ajamisele ausal teel vaevalt küll. Just vanade demokraatlike rahvaste keskelt võrsunud poliitikute ja teadlaste keskelt, nagu seda on inglise rahvas, tuleb ikka enam ja enam kuuldavale, et käesoleva Euroopa ja kogu maailma kriisi probleem oleneb haritlaskonna maailmavaatelisest kriisist, s. o. kõlbelise maailmavaate puudumisest. Hingetu spetslus, inimese hingetuks masinaks muutumine ähvardavat kogu tsivilisatsiooni. Ja see on õige.
Vesteldes kord ühe akadeemilise usutegelasega haritlaste probleemi üle, pahvatas see korraga, nagu oleks ta suure tõe avastanud: „Mis on viga ühel inseneril, arhitektil v õ i arstil. Pole vaja kunagi režiimi muutuse korral ümber orienteeruda, nagu seda on sunnitud tegema poliitik ja teoloog. Kahju, et ma pole mõni insener või arst.” Ma pean ütlema, see teoloog on hea spets omal alal. Aga mitte palju rohkem. Ja ümberorienteerumine on tal selge, seda tagab ta spetslus. Asjad annavad ju seada. Mis sellest, et on k õ l b l i k müüa oma t ö ö j õ u d u ja ebakõlblik sahkerdada meelsusega. Nii siis osutubki lõpuks spets ustavaks mängukanniks teatava režiimi käes, kuna väljakujunenud maailmavaatega haritlane, kelle orientatsioon ei ole „masseerimisega” suunatav, peab taanduma kui kõlbamatu v õ i rändama lõpuks koonduslaagrisse.
Kuid asjal on ka veel oma teine pale. Oleme võinud kogeda, et teatava kindla maailmavaatega varustet spetsialistid, kel on aega jätkunud oma maailmavaatele vastavaks tegutsemiseks ja oma spetsiaalalalgi selles vaimus uurimistööks, on olnud alati produktiivsemad ja põhjalikumad, kui need, kes on andnud oma spetsiaalalale vaid oma t ö ö jõudu, kuid s ü d a m e jätnud kuhugi mujale. Ja et kogu praeguses rahvusvahelises kui ka rahvuslikus majapidamises süda puudub, seda vist ei julge eitada ka spets, olgu siis, kui ta oma spetsiaalalal on suutnud tõestada, et inimesel üldse selline organ kui süda puudub. Pestallozzi on kusagil rõhutanud, et inimesel olgu õigel kohal kõik kolm: pea, s ü d a ja k ä s i . See kuulub ka moodsa haritlase kategoorilise imperatiivi hulka. Jääb süda „mängust” välja, oleme jõudnud välja ka sellise „ausa” eetika juurde, millest kõneleb muiates üks maailmavaatega spetsialist, kui ta ütleb, et oleme oma kõrge kultuuriga jõudnud niikaugele, kus arstil jääb soovida vaid palju haigeid kodanikke, juristil — palju petjaid ja vargaid, pastoril — patuseid, arhitektil — koopaelanikke jne. — Ausalt kõigi selle rahva kasuks tegutsemine olla ju õilis — ja m i k s s i i s mitte? Kui see aga looks kindla „sotsiaalse aluse” mugavaks isiklikuks äraelamiseks.
Kui N o b e l leiutas dünamiidi ja selle taotmisest rikastus tohutult, siis kinkis ta peagu kogu sellest saadud kapitali auhindade maksmiseks teadlastele ja rahuaate eest võitlejaile. Nobelil oli maailmavaade ja tänu temale selle eest! Ta algatas ise võitluse oma enese leiutatud, inimkonnale ohtlikuks muutuda võiva aine väärkäsitluse vastu. Ja see võitlus kestab. Ta peaks ka kestma meie haritlaste koondistes kõige selle vastu, mis tahab lamestada hinge, kiskuda välja südame rinnust ja sundida salgama vaimu, mis teeb elavaks.
J. K.
Akadeemiast nr. 2/1938
