Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Inimese mõistmiseks on tarvilik vaatlusele võtta ta suhtumine kaasinimestesse. Inimestevahelised suhted on osalt määratud looduse poolt ja sellistena muutu­stele alluvad, osalt siit võrsuvad plaanikindlad suhted, nagu neid võime näha eriti rahvaste poliitilises elus, riikide kujunemises, ühiskonnas. Inimese hingeelu ei saa mõista ilma, et samaaegselt vaatleksime neid seo­seid.

1. „Absoluutne tõde“. Inimese hingeelu ei või toimida vabalt, vaid seisab alati esilekerkinud üles­annete ees, mis on lahutamatult seotud inimkooselu loogikaga, ühega neist peatingimustest, mis pidevalt mõjutavad üksikindiviidi ja teatud määrani alluvad tema mõjule. Kui nüüd mõtleme, et kunagi ei saa lõplikult taibata isegi inimkooselu tingimusi, kuna neid on liiga palju, ja edasi, et need nõudmised ometi alluvad teatud muutustele, siis selgub meile, et vaevalt suudame kellegi hingeelu tumedusi täielikult valgustada. Ja see on raskus, mis üha suureneb, mida erinevam on olukord meie endi omast.

Üks põhitõdesid inimesetundmise edendamiseks on aga, et arvestaksime üht rühma immanentseid män­gureegleid, mis iseenesest tuletuvad inimese keha ja ta jõudluste piiratud organisatsioonist, kui „a b s o luutset tõde“, millele võime läheneda ainult pik­kamööda, enamasti pärast vigade ja eksimuste ületa­mist.

Täheldatav osa neist põhitõdedest on tabatud Marx’i ja Engels’i loodud materialistlikus ajalookäsituses. Selle õpetuse järgi tingib majanduslik alus, tehniline kuju, kuidas rahvas hangib elatist, ka selle rahva „ideo­loogilise ülakorra“ — inimese mõtlemise ja käitumise laadi. Niikaugele on see õpetus kokkukõlas ka meie käsitusega „inimkooselu loogikast”, „absoluutsest tõest“. Ajalugu, eriti meie arusaamine üksikelust, meie individuaalpsühholoogia õpetab aga, et inimese hingeelu majanduslike põhialuste mõ­judele meeleldi vastab ka eksimustega ja et ta ainult pikkamisi neist eksimustest lahti rabeleb. Meie tee „absoluutse tõeni“ viib üle arvukate eksimuste.

2. Sund ühiskonnaks. Nõue elada ühiskondlikult on sama endastmõistetav kui nõuded, mida inimestele esitavad ilmastikumõjud, vajadus end külma eest kait­seda, elamut ehitada jt. Ühiskonna nõuded on regu­leerinud inimeste suhted, nad on juba algselt kehti­nud kui endastmõistetavad, kui „absoluutne tõde“. Sest enne inimese üksikelu oli ühiskond. Inimkultuuri ajaloos pole eluvormi, mida poleks juhitud ühiskondlikult. Kusagil pole inime­sed elanud teisiti kui ühiskonnas. See nähtus on ker­gesti seletatav. Kogu loomariigi kohta on kehtiv seadus, põhijoon, et need liigid, kes pole looduse nõuete suhtes eriti tublid, alles liitumise teel koguvad uusi jõude ja siis uuel, omapärasel viisil end maksma panevad ka välismaailma suhtes. Ka inimsugu on pidanud ühinema samal otstarbel, ja nii tuli, et ini­mese hingeorgan on läbi põimitud ühiskondliku elu tingimusist. Juba Darwin vihjab sellele, et nõrgad loomad ei ela iial üksikult. Siin tuleb eriti arvestada ka inimest, sest ta pole üksikeluks küllalt tugev. Ta võib osutada loodusele vaid vähest vastupanu ja vajab enese säilitamiseks suure hulga abivahendeid. Tar­vitseb vaid kujutleda inimese seisukorda, kes üksinda ja ilma kultuuri abivahenditeta satuks ürgmetsa. Ta oleks siin rohkem hädaohus kui ükski teine elusolend. Sellises eluvõitluses püsimiseks tal pole jalgade kii­rust, ei tugevate loomade lihasejõudu, röövloomade hambaid, ei peent kuulmist ega teravaid silmi.

On arusaadav, et inimene võis end säilitada ainult siis, kui ta asetas enda eriti soodsatesse tingimustesse. Neid aga lõi alles grupielu, mis tekkis tööjaotuse tarvilikkusest ülesannete lahendamisel, millistega üksikisik poleks tulnud toime. Ainult tööjaotus või­maldas inimesel luua säilimiseks vajalikke rünnaku- ja kaitserelvi, üldse kõiki varasid, mida tänapäev kokku võtame mõistes kultuur. Kui vaid mõelda, milline määratu arv haigusi ja ohte ähvardab inim­olendit eriti imikueas — rohkem kui ühtki looma —, siis saab umbes aimu sellest hiigelsuurest hoolest, mida on tarvis inimühiskonna püsivuse kindlustami­seks, ja siis tuntakse ka selgesti ühtekuuluvuse vaja­likkust.

3. Kindlustamine ja kohanemine. Järelikult loo­duse seisukohalt vaadatuna on inimene alaväärtuslik olend. Aga alaväärsus, mis jääb ta ole­musse, mis tungib ta teadvusse küün­dimatuse ja ebakindluse tundena, mõ­jub kui alatine ergutus tee leidmi­seks, et eluga kohaneda ja ette hoolitseda, et luua endale olukordi, kus inimese pahemused loodu­ses oleksid tasakaalustatud. Ja jällegi oli see tema hingeorgan, mis omas kohanemis- ja kindlustumisvõimet. Palju raskem oleks olnud sellest ürgsest loominimesest kehaliste kasvunähtuste, nagu sarvede, küünte või hammaste abil luua olendit, kes oleks suutnud vastu panna vaenulikule loodusele. Tõesti kiiresti võis aidata ainult hingeline organ, asendades inimolendi orgaanilised puudused. Just alatisest küündimatuse tundest põhjustatud ärritus arendas inimese ettenägelikkust ja viis ta hinge sellisele arengu­astmele, nagu see meile praegu esineb mõtlemis-, tundmis- ja tegutsemisorganina. Ja et nende abistuste, nende kohanemispüüdluste juures ka ühiskonnal oli oluline osa, pidi hingeorgan algusest peale arvestama ühiskonna tingimusi. Kõik ta võimed on arenenud alusest, mis sisaldab ühiskondliku elu jooni. Inimese iga mõte pidi olema moodustatud nii, et see rahuldaks ühiskonda.

Kujutledes edasist arengut, jõuame üldkehtivu­sele pretendeeriva loogika algeteni. Loogiline on ainult see, mis on üldkehtiv. Järgmine ühis­kondliku elu ilmne tulemus on keel, meistritöö, mis tõstab inimese esile kõigi teiste elusolendite seast. Keel pole mõeldav üldkehtivuseta. See osutab ta põlvnemisele inimeste sotsiaalsest elust. Üksielavale olendile oleks keel täiesti ülearune. Ta arvestab ini­meste kooselu, on selle produkt ja samaaegselt ka side­vahend. Inimesed, kes kasvavad tingimustes, milles on raskendatud või takistatud ühendus kaasinimes­tega, või kes ise sellest keelduvad, omavad peaaegu alati keele või kõnevõime defekte. Näib, nagu võiks see side tekkida ja säilida ainult siis, kui on kindlus­tatud kontakt inimkonnaga. Keelel on üldse sügav tähendus inimliku hingeelu arengus. Ta on loogilise mõtlemise eelduseks, sest alles keel võimaldab mõiste kujundamise kaudu eristamist ja mõistete loomist, mis pole eraomand, vaid ühisvara. Ka mõtlemine ja tundmine on mõistetavad ainult eeldades üldkehti­vust, meie rõõm ilusast rajaneb arusaamisele, et meie otsus ja tunnustus ilusa ning hea kohta peab olema üldvara. Nii saavutame tunnetuse, et mõistuse või­med — loogika, eetika, esteetika võivad põlvneda üks­nes inimeste ühiskondlikust elust ja on samaaegselt ka sidevahendid, mis peavad kultuuri kaitsema lan­guse eest.

Sellest üksikisiku seisundist on taibatav ka tema tahtmine. Tahe pole muud kui tung jõuda puudulikkusetundest täiuslikkusetundeni. „Tahta“ tähen­dab tunda seda sihti enese ees ja minna seda mööda. Iga tahe arvestab alamuse-, küündimatusetunnet ja vallandab tungi küllastuse, rahulolu ja täiuslikkuse saavutamiseks.

4. Ühiskonnatunne. Mõistame, et mängureeglid, nagu kasvatus, ebausk, tootem ja tabu, seadusandlus, mis olid tarvilikud inimsoo säilimise kindlustamiseks, pidid esijoones rahuldama ühiskonnaideed. Näeme seda usuliste korralduste juures, ühiskonna nõudeid leiame tähtsamais hingeorgani funktsioonides ja taas nii üksikisiku kui üldsuse elunõudeis. See, mida nimetame õigluseks, mida peame inimese iseloomu valguspooleks, pole oluliselt muud kui inimeste koos­elust tekkinud nõuete täitmine. Need nõuded on kujundanud hingeorgani. Nii tuleb, et usaldatavus, truudus, avameelsus, tõearmastus jts. on õigupoolest nõuded, mis on püstitatud ja säilitatud mingi ühiskonnas üldkehtiva printsiibi poolt. Ainult ühiskond­likust seisukohast lähtudes võib iseloomu nimetada heaks või halvaks. Iseloom nagu iga saavutus, olgu see teadusliku loomuga, poliitilist algupära või kuns­tilist laadi, osutub suureks või väärtuslikuks ainult sellega, et on väärtuslik üldsusele. Ideaalpilt, millega mõõdame üksikisikut, tekib ainult, kui arves­tada tema väärtust, tema kasu ühiskonna suhtes. Üksi­kut võrdleme ühiskonnainimese ideaalkujuga, kelle ühiskonnatunne on arenenud niikaugele, et ta Furtmüller’i väljenduse järgi „järgib inimühiskonna mängureegleid”. Meie arutluste jooksul selgub, et ükski täiemõistuslik inimene ei kasva ilma ühiskonnatunde küllaldase harimiseta ja rakendamiseta.

Alfred Adler

„Inimesetundmisest”, 1939