Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Märkmeid.

Kujuteldav oleks riik, milles elu on energiline, herk, tasakaalukas ja terve. Vaevalt leidub kohta, millele need epiteedid oleksid igal pool ja igati iseloomustavad. Siiski on võib-olla üksikuid, kus üldolukord vähe­malt laiemates ühiskonnakihtides läheneb sellele ideaalile. Ja kui seda ei ole, võib selle kujutleda. Reaalsus annab viiteid, millest saab teha järeldusi. Metoodiliselt on mõnikord hea asetada silmade ette mingi utoopia, milles tõelisust on küll pisut edasi arendet, kuid mitte üle võimaluspiiride.

Seega kujuteldagu maailm, kus kasvatus juba ette arvestab inimvõimeid — kus see on nii arukas ja tähelepanelik, et õpetab sirgujaid arendama neis peituvaid omadusi, arvestama seda, mis neil puudub, ning seadma oma taotlusi (mitte kalkulatsioone, sest elu muutuks peaaegu hirmsaks, kui igaüks k a l k u l e e r i k s matemaatiliselt juba enne kaheksa­teistkümnendat eluaastat) vastavalt sellele, mis neil tõeliselt eos juba olemas. See on võimalik ainult seal, kus leidub ümbruse tasandavat mõju, kus ümberringi on sel määral terast kontrolli ja vaimset aktiivsust, et enda puudused asetetakse ettevaatlikult, kuid kindlalt õigesse valgustusse. Sarnases olukorras on teataval määral kindlustet aegapidine ja normaalne areng, ja ellu minejal on umbkaudu selge, mis pääle hakata. Siserahuldus ja püsiv, kuigi võib olla mitte väga suur välisprestiiž olek­sid selle loomulikud tulemused. Teoreetikud on juba ammu spekuleerind neist asjadest, ja on näidatud, kuivõrra eelkirjeldet meetod kaotab kartlikkuse ja sisendab tunde enda kuuluvusest jõulisse, reeglipärasesse inimkonna mehhanismi, milles igaüks on endale sobiva ratta või rattakese liigutaja. Vanadel kultuurimaadel, näiteks Inglismaal, võib-olla ka Prantsusmaal, on püsi­vate olude tõttu juba kujunend võimalus rohkem ette näha tulevikku ja end sääda selle järele. Tõelisust arvestab õige suurel määral anglosaksi kasvatus, arendades õpilase isetegevust spordis ja poliitilises või üldainelises kõnepidamises ja väitluses ning kaotades sel moel närvilisust, mida sisendab ebakindlus enda võimete kohta. Tõsi küll, ka sääl on tugevaid ühekülgsusi ja puudusi. Elu on liiga sotsiaalne ja tugev, erakuline temperament, mil erandlikke kalduvusi, põrkab teinekord raskustele enese arenduse taotelus. Võib-olla hinnatakse sääl liiga kõrgelt normaalsust ja liiga madalalt suurmeest, vähemalt suurmeest puht-vaimsel alal. Kuid viimast respekteeritakse siiski. Ja tähtis on, et sel normaalsel, bioloogili­selt nii kasulikul pinnal tekib andekaid ja silmapaistvaid indiviide hul­galiselt ka ilma ühiskondliku protektsioonita lihtsalt sellepärast, et jõutagavarad on suured — ja muidugi ka selletõttu, et on ikkagi eluvõimalusi riigi avaruse tõttu rohkem kui mõnel väikesel maal, näiteks meil, kus luuletajad sureksid kõik nälga ilma ühiskonna tugeva ja järjekindla toetuseta. Kuid see küsimus ei puutu vahenditult ainesse. Tähtis on, et terane, ettenägev, võimalusi arvestav kasvatus võib mõne­võrra kõrvaldada liigsuseni minevad „inhibitsioonid“, mis muidu tekita­vad nii palju ja sagedasti õige traagiliselt lõppevaid hingelisi plahvatusi, ja et selle läbi inimvõimed rakenduvad otstarbekohasemalt töösse ning vilja­kale aktiivsusele jõudnud iseloom pääseb täielikumalt õilengule. Täielik eneseusalduse puudus, mis on vist paljude meie maa enesetapmiste põh­juseks, oleks selleläbi peaaegu elimineerit. Puht-normaalne tegevus peaks andma värskust ka erandlikele isendeile, kui intellekti ei suruta liialt alla—isegi siis, kui peetakse suhtelise piinlikkusega kinni mõnesugustest konventsioonidest, mis hoiavad geeniust kammitsas, nagu näiteks Inglis­maal. Elav võistlus spordiväljal ja kõnelaval (kusjuures, küll sagedasti usulised ja moraalsed küsimused on kuulutet tabu’ks) on saand nii posi­tiivselt mõjukaks, et ka need, kes pärast eemalduvad suurest hulgast, ikkagi saavad kasutada võimeid, mis kasvatus neis arendand, olgu kas või sellesama kasvatuse mõnede külgede hukkamõistuks. Saavutet on sellega ikkagi võimalus mõõta end ümbrusega ja tunda oma inim­väärtust täpsemalt. Tekiks probleem iseloomudest, mis on a priori asotsiaalsed. Küsitav näib siiski, kas üldse leidub neid. Kasvatus peaks suutma vähendada eraldumist.

Kobav katse anda asja praktiline moraal : meie koolides harrastatagu rohkem vaidlust ja sotsiaalset (muidugi mitte individuaalset rekord-) sporti. Selles näib olevat eelneva pika loo lühike kokkuvõtt — sel määral kui tundub võimalik see üle viia tegelikule pinnale.

•

Tähtis on muidugi, et ümberringi leiduks maailm, mida võid ise respekteerida ja mis respekteerib sind. On tarvis algusest pääle demokraatlikult hinnata igasugust viljakat ja korralikku ja anduvat tööd. On tarvis vaadelda maailma rahulikult ja näha eri väärtusi, mis omased eri asjadele. See on aabitsatõde, kuid just aabitsatõdesid unustetakse väga kergesti ja meeleldi. Põlgus ja vaen ja enese ülehinnang on meil tavalisimaid nähteid.

•

Oleme tõusikute tõugu. Puudub varakult oma mõjukonda haarav, sisemiselt peen ja kasvatav keskkond. Me maa on autodidakte täis. Autodidaktile on iseloomustav suur enesetunne ja ühtlase tasapinna puudus. Meie iseloomud on täis auke. Ühelt poolt võib mõni neist olla imponeeriv, kas või hiilgavgi, teiselt poolt harimata, peaaegu lapse oma.

•

Usaldamatus — mõnegi eestlase silmis luurav tõbi! Kuidas võidaksegi usaldada ümbrust, kui kunagi ei olda mõõtnud iseennast ega teisi. Oled tulnud maalt, ümbrusest, mis võib-olla ei mõista sind, sääl oled haudund mõtteid ja plaane „Maratonist ja Salamisest“ nagu Paul Verlaine tänavalaterna valgel üksinda kõndivana „Pariisi krokiis”. Oled võib-olla täitund põlgusega ümbritsejate vastu või — lüürilisema temperamendi puhul — õppind neid pelgama. Vahest tõi saatus õnneliku tunni, mil valasid enda sapi ja enda ekstaasi kas või kunstipärasessegi vormi, ja sama õnneliku hetke, mil maailm oli erakordse vapustuse tõttu küllalt erk sind mõistma. Järgnes suur enesetunde tõus. Tasakaalu ei saavutet siiski kunagi. Ning hirm ümbruse ees pesitseb veel kuskil teadvusest madalamal.

•

Eelkirjeldetu on nii umbes tõusikluse põhiprobleem. Kui enese­usaldus ja teiste usaldamine on nõrgad, tuleb esimest kunstlikult piitsu­tada, et tunda maailma elamiskõlbulisena. Selleks välised vahendid: üleolevuse simulatsioon (sellega on Tallinna tõusikutepesad tulvil täidet) ja igasugune väline hiilgus. Eks hakka meilgi aumärgid tulema kõne alla. Ning kui suure hoolega ei püüt mitmesugustes ringkondades peaaegu iga aasta uuendada ametmundreid, taotledes kord Inglismaad, kord Itaa­liat, kord Prantsust — et ometi sarnaneda lordidele ja sir idele ja messieurs’dele. Ning viimased muigavad. Neile oleks huvitavam näha mi­dagi uut ja võib-olla lihtsamat. Hää tunnus näib olevat see, et viimasel ajal on juba hakand vähenema „hiilgus“. (Siiski — kotkaordu!) Kümne aastaga tungib kultuur siin-sääl ka pisut kaugemale frentši lõikest või képi’st (kuid mitte kõikjal !).

Salli oma vähemat venda Aga see on raske — imelikult raske. Pead enne järele kaaluma, kas vähem ja noorem vend peab sinust lugu? Muidugi peab — ole aga sõbermees, ulata käsi, ja edaspidi saame hästi läbi.

Kuid kas vähem vend on seda väärt? Võib-olla mitte, ja võib-olla siiski. Sümpaatia edendab ja õhutab — vahest isegi vähemat venda, ning toob ootamatuid õitsenguid. Ning küllap elad neile õitsmistele kaasa ja värskud teataval määral ise. Seltsimehelikkust oleks tarvis hoo­pis rohkem — pea kõigis ringkondades.

•

Veidrana mõjub teinekord teater meie maal. Affektatsioon on tõusikluse erilisemaid tunnuseid. Suurmehed olevat sageli lihtsad, kuigi Mussolini geniaalsus väljendub hääl meelel garderoobides ja kuigi Goethe ametlik mina peletas Heinrich Heine jäädavalt Weimarist — kuid Goethe polnud ainult Goethe, vaid ka väikevürstiriikide maanikumardamisajajärgu suveräänsusideaale hindav geheimratlik sakslane. Suurasutused olgu samuti lihtsad. Üldse — intelligents avaldugu asjalikkuses. Meie teatrid hääldavad väga ebaasjalikult pretsiöösi suuga aspireerit p-d, k-d ja t-d ja ä-le lähenevat e-d diftongides. Kuuleme „äi“ pro „ei“ — nagu quasi – demokraatlikul vaimulike osal, kelle taotlustele ikka veel viirastub ees kirikhärra von So und So. Loomulikkus võtab loodeta­vasti ka siin maad.

On selle hääldamisviisi püüuks épater le bourgeois? Või tahetakse tõesti saavutada parem kuuldavus? Parandetagu kõigepäält üldhääldamine, võib-olla kõnerütm. Ma ei ole eriteadlane. Siiski oletan, et isegi ekspressionistlikes näidendites võiks tarvitada vähem maneeri ja rohkem otstarbekohaselt kontsentreerit intensiivsust ühenduses lihtsusega. Mida lihtsam lähtekoht, seda rabavam äkki tulev intensiivsus — võib-olla ka üllatavad võtted hääldamises. Muidu on see kõik ikkagi üleliia „teater“ selle sõna eemalepeletavas mõttes. Kas ei püüa ka siin tõusikud liiga vapralt hüpata distingeerumuse pilvedele järgi?

•

Meil on kõnemehi, kes keelduvad kõnelemast, kui ei garanteerita, et „Estoonia“ kontsertsaal saab täis. Saan aru neist, kes lähtuvad aine­lisest vaatekohast. Kuid on ka teisi. Ambitsioonid! Õnnelik-õnnetu ambitsioonide maa, kus ujutakse omas suuruses. Suigutavad loorberid! Uimastavad mõttetegevust ja loovad „oopiumisööjate paradiisid“. Poos, poos ja endavaatlus! Kunas jääb veel aega asjalikuks töö vaatluseks ja käsilevõtuks? Egotism ja egoism lokkavad meil veel mõlemad. Kuid nad vähenevad kahtlemata täisküpsete saavutiste tulekul. Renommaaž ja „alaväärsustunne” näivad lahutamatud.

•

Olümplased on selgepäised, ja ülim võim ja intelligents ei leia põhjust suurustamiseks. Kelle ees? Ainult need, kelle hindajaiks on publik, seavad endid poosi. Nii osalt Byron, nii ikka-alati Oscar Wilde. Nii kõik varieteenäitlejad. Nii Mussolini. Nii mõnigi meie hiljutise mineviku riigimees. Laiad (kuigi mõtlematud) teod, ning mõnikord isegi žestid, toovad suures seltskonnas ikka sedasama nii ihatavat „prestiiži“.

Maha „prestiižid“ ja ambitsioonid ning eesmärgiks saavutuste kul­tuur (mitte à la Mussolini) — nii umbes võiks käia eelesitetust tuletetav moraal.

Ants Oras

Koguteosest „Mõtteid võitlevast vabariigist”, 1928