Sündmusteta suvi
K. A. Hindrey: Sündmusteta suvi.
Romaan. Noor-Eesti Kirjastus, 1937.
Kui K. A. Hindrey oma uue romaani pealkirjas juba ette juhib tähelepanu teose sündmustikuvaesusele, siis ei kergita ta sellega esile kaugeltki mitte mõnd säärast eesti romaani iseloomuomadust, mis seni oleks olnud meil hoopis võõras. Intriigilõtvus meie paljuviljeldud romaanis on kujunenud nii tavaliseks nähtuseks, et see päris vägisi kiusab välja kutsuma arvamust, nagu ei saakski meil lugu romaaniga kuidagi teisiti olla, nagu oleks sundimatult ja põnevalt arenevale sündmustikule toetuv eepika meile otse rahvuslikus mõttes loomupäravastane. Meil on viimase kümnekonna aasta jooksul, millal kirjanduses valitsevaks vormiks on olnud romaan, loodud häid miljöö- ja karakterromaane, kuid niipea kui on siirdutud keerulisema sündmustekäigu arendamisele, on satutud hädaohtu usutav olla ainult kriitiikavõimetule noorsoole, nagu seda oleme näinudki terve rea ajalooliste romaanide puhul. Meie parimategi romaanide kompositsioonile on ikka põhjust leitud üht-teist ette heita ja kas pole siingi põhjus olnud just selles, et hea kompositsiooni esimeseks eelduseks ja tähtsamaks teguriks on eeskätt ikkagi õnnelikult leitud sündmustik. Meie näitekirjanikelgi näib paremini õnnestuvat teatavat laadi komöödia kui draama, kuna neil kergem paistab olevat piiritleda kujusid, panna viimaseile suhu õnnelikke repliike ja arendada tegevust üheainsa väikese stseeni ulatuses, mitte aga juhtida laia üldist sündmust ekäiku lihtsa ja sundimatu loogikaga selge lõpuni. Näib isegi nii, et dramaatiliseks tegevuseks vajalikkude kujude joonistamine ei sünnita meil erilisi raskusi (näit. Mogri Märt), kuid nende tegevusse asetamine laias loogiliselt arenevas sündmustikus käib ometi üle jõu. Ja lõpuks eks osata meie seltskonnaski paremini karakteriseerida inimesi, nähtusi ja olusid abstraktselt ning summeerivalt kui jutustada mõnd näitlikku lugu, mis kuulajaile ütleks sedasama, kuid oleks ühtlasi ka elamuseks. Sädelevate lendsõnade leiutajaid on meil seltskonnaski väga palju, kuid neid, kes korrapäraselt oskaksid edasi anda natukegi ulatuslikuma anekdoodi — hoopis vähe.
K. A. Hindrey teeneks on kõigepealt teadlikuks saamine sellest loomuomadusest ja olemasolevate võimete ratsionaalsem rakendamine. Kuid seejuures pole Hindrey juhtinud oma võimeid loomulikumate eelduste suunas mitte ainult viimases teoses, kus ta seda suunda väljendab juba pealkirjaski, vaid ta on teinud seda ammu esimestes novellideski. Eks olnud juba esimesi K. A. Hindrey ilukirjanduslikke asju, novell Neero selliseks palaks, milles vähe leidus sündmustele toetuvat, objektiivselt eepilist kaudset karakteristikat, milles aga seda rohkem oli otsest, subjektiivselt lüürilist ja traktaadiliselt kirjeldavat iseloomustust.
Sündmusteta suves minategelane, endine ajakirjanik ja nüüdne kirjanik, karakteriseerib sündmusi ootama jäämata vahenditult kõigepealt iseennast ja asub siis järjekorras nende sõprade otsesele iseloomustamisele, keda ta ootab saabuvat samasse suvituskohta, kuhu ta ennakult on jõudnud ise. Nii karakteriseeritakse notar Taari, vana head tüüpi joviaalset rahvameest ja poliitikategelast, kes ei võida inimesi mitte peene kultuuri ja kommetega, vaid elurõõmu ning anekdootidega, ja kes võrdse kodususega liigub nii oma hiigelsuure lastepere kui ka ministrite keskel. Samal kombel jõuab autor järjekorras kinnistusjaoskonna ametniku ja luuletaja Leebiku juurde, kes on mõõdukas ja tagasihoidlik igas asjas, kes nii nagu Taargi oma karjääri algul on olnud kirjutajaks mõisas või vallakohtua siis aga oma püüdlikkusega välja on jõudnud ühiskondliku elujärjestuse kõrgemaile astmeile. Samuti karakteriseeritakse järgnevalt teisi juurdetulijaid sõpruskonnas: muusikameest Rooma, kes on võrratu iga asja puhul naljaka külje ülesleidmises ning naermises, kes aga selle kõrval päris lapseks on jäänud oma isikliku elu korraldamisel; edasi ajakirjanikku Allatit, iseseisvat ja iseteadlikku meest, kes oma üleolekut teistest ei püüagi varjata, vaid kes seda teravaisse sõnadesse sulgemast ei kohku ka seal, kus see talle ilmsesti võib kahju tuua.
Kui sel kombel Sündmusteta suve tegelaste põhikaader esialgsete vajaduste ulatuses otseselt on karakteriseeritud, hakkab autor tasapisi arendama ka sündmustikku, kuid midagi erilist ei sünni nüüdki. Viiest mehest koosnev sõpruskond külastab üksteist, mängib kaarte, malet ja viidab muidu aega. Kui korra kas eksituse tõttu või siis võitmatust jahikirest aetuna maha lastakse vasikas, kujuneb see väliselt kõige dramaatilisemaks sündmuseks kogu suve kohta. Nüüdki esitab kirjanik nende karakterjoonte kõrval, mis võrsuvad tegevusest ja sündmustest, vähemalt samas rohkuses teisi otseselt, või siis refereerib kokkuvõtlikult iseloomustavaid juhtumeid minevikust. Ja kui tuleb juurde uusi tegelasi, siis talitatakse nendegagi just niisama nagu teistega eelpool. Ning nõnda jõuabki lõpule niihästi suvi kui ka romaan.
Aga sündmusi otseselt esitamata annab K. A. Hindrey lugejale siiski aimu sellest, et ka tema romaani kangelased on kunagi üle pidanud saama dramaatilistest olukordadest ja osalt heitlevad sisemiselt veel sellelgi ajal, millist käsitletakse romaanis. Muusikamees Rooma perekonnaelu traagilist kujunemist on refereeritud lühidalt kui kauget minevikusündmust, kuid mõned kerged vihjed lubavad oletada, et Room siiski pole veel kaugeltki suutnud üle saada oma traagilisest minevikust ja pinevalt otsib lahendust ka sellel näiliselt idüllilisel suvel. Allati ja Mari-Ann Saldoni — ühe hilisema sinnasamma suvituskohta saabunud daami — suhe näib samuti esimesel silmapilgul olevat lõpule jõudnud juba kauges minevikus, kuid näilise rahu ja tasakaalu taga areneb siingi kuhugi sügavale varjatuna viimane äge heitlus.
Nagu peaks selguma viimastest asjaoludest, oleks K. A. Hindrey — kui ta aga oleks tahtnud — võinud muuta Sündmusteta suve ka sündmustikuga suveks. Kui ta aga seda siiski pole teinud, siis on tal peale eelpool esitatud üldiste põhjuste ilmsesti olnud veel erilisi põhjusi. Kui K. A. Hindrey on vältinud esitamast oma tegelasi neid viimse kui hingetõmbeni paljastavas tegevuses, siis seda nähtavasti ka sel põhjusel, et ta oma tegelaste suhtes on taotlenud olla mingis eriti diskreetses hoiakus. Ta ei ole tahtnud olla oma tegelaste jaoks kirurgiks, kes paljastab kõik võimalikud hädad küll selgelt, kuid seejuures ikkagi väga valusalt ja jõhkraltki. Ta on tahtnud öelda sama, mida oskab öelda kirurgki, kuid teha seda valu sünnitamata ja kellegi tundeid solvamata. Ning näibki, et see Hindreyl on õnnestunud: ta on pääsenud oma tegelaste hingele vähemalt niisama lähedale, kui mitte lähemale, nagu need, kes näitavad oma kangelasi tegevuses.
Kuid imelik siiski: otse lugemise ajal ja veel pisut hiljemgi näib Hindrey abstraheeriv ja diskreetselt kirjeldav laad paljastavat inimhinge väga hästi ja väga sügavalt, ent ajavahe suurenedes kustuvad saadud muljed ometi kaunis kiiresti. Kas pole siingi lugu otse samasugune nagu tegelikus elus: reaalne pilt uppumisohus olevast inimesest meeleheitliku appihüüdmise, hirmust moonutatud näoilme ja viimast jõudu pingutava rabelemisega jätab meisse kindlasti kestvama elamuse kui uppuja hilisem diskreetne kirjeldus sündmusest. Meie meeled ei ole nähtavasti siiski veel mitte küllalt peened selleks, et diskreetsed vihjed võiksid asendada asjade nimetamist nimepidi.
„Ma istun siin pingil ja olen jumalaüksi”, — nende sõnadega lõpeb Sündmusteta suvi ja neis sõnades väljendub õieti ka kogu romaani ideeline kokkuvõte. Mitte ainult kirjaniku, vaid ka koigi teiste selle romaani silmapaistvaimate tegelaste saatuseks on jääda üksi. Kõigi nende saatuseks on jääda üksi, kes ulatuvad teistest üle, kes on vaimselt ja hingeliselt arenenumad. Mari-Ann Saldon oli „kuninglik” — nagu karakteriseerib kirjanik, Allat käitus „nagu mõni troonilt vabatahtlikult loobunud hertsog”, ka kirjaniku enda arusaamiste, maitse ja kommete peenuses ei ole põhjust kahelda — kuid ometi ei tähenda see kõik mitte õnne. Olud, paratamatud kokkupuuted madalamal arenemisastmel olevate inimestega, kellest ikka kipub külge jääma midagi allakiskuvat, ja lõpuks peenendatud vaimude eneste mõne atavistliku omaduse esiletung — see kõik kokku loob ületamatud tõkked teel õnnele.
Sündmusteta suve ideeline dispositsioon ei ole uus neile, kes on tuttavad K. A. Hindrey teiste teostega. Igas varasemaski teoses on ta ikka ja jälle kinnitanud, et inimesed oma vaimse ja hingelise arenemisastme poolest ei ole võrdselt kaugel. Ikka ja jälle on ta õnnetu olnud, et meie eluvormid ei ole säärased, mis võimaldaksid väärtuslikumail peenendatud isikuil teostada end maksimaalsel määral ja nii, nagu nad leiavad selle ise parema olevat. Aga kuigi Hindrey ideeliselt ei paku midagi hoopis uudset ja kuigi ka ta tüübistikus üsna rohkesti leidub korduvat, oskab ta siiski hingeelulisi üksikasju alati värskelt leiutada ja neid vaimuka ning kulumatu vestlusoskusega esitada. Põhiidee ei ole uus ja põhitüüp ei ole uus, aga kuidas Hindreyle omane kangelane iga konkreetse juhu puhul talitab, mida ta ütleb ja kuidas ta ütleb, see on ometi mitmeti uus. Ja seepärast ei lähe Hindrey enesekordamisele vaatamata siiski mitte igavaks, seepärast on põnevusega loetav ka tema Sündmusteta suvi.
Oskar Urgart
Loomingust nr. 3/1938
