Esteetiline maitsemine.
arl Groos ütleb, et esteetika probleemid lõpulikult kaheks pääprobleemiks koonduvad: esteetiline maitsemine ja kunstiproduktsioon.
Esimese probleemi analüs on kaugelt tähtsam, sest et meil siin sarnaste avaldustega tegemist on, mis ennast kõigi kunsti maitsejate juures ilmutavad. Kuna aga kunstiloomise probleem üksi kunstniku hingelisi avaldusi loomise silmapilgul vaatleb ja seega ainult neile huvitust pakub, kes sügavamalt loova kunstniku hingesse tungida tahavad, kas hingeteadliste, esteetiliste või kirjandusajalooliste küsimuste selgitamiseks.
Kui meie esteetilise maitsemise uurimises teadusliselt põhjendatud vastuseid tahame saada, siis peame hingeteadlase-empirikeri vaatekohale asuma ja iseäranis suurt rõhku eneseanalüsi pääle panema. Esteetilise maitsemise analüseerimisel on meil nende tingimistega tegemist, millede mõjul lihtne füüsiline maitsemine esteetiliseks areneb; selle juures tuleb viimase maitsemise kui esimese kõrgema edenemise astme pääle vaadata.
Kahes suuremas uurimise töös kõneleb Karl Groos kunsti esialgsetest avalduse viisidest. Nendes töödes tunnistab autor pääjoontes E. Grosse ja Yrjö Hirn’i vaated õigeks. Lahku lähevad need õpetlased ainult üksikasjades, kuna aga pääthesis: kunst on mängust välja kujunenud, kõikide poolt jaatavat otsustamist leiab. Jõud, mis töö pääle tarvitamata jäi, avaldab ennast mängudes. See jõu ülejääk ei lähe mitte mõne teatud sihi kättesaamiseks, ei taha mitte füüsilise elu tarvidusi täita, ei sea omaks ülesandeks mitte majandusliste väärtuste loomist, vaid jõuavaldused mängudes muutuvad iseväärtusteks (Selbstwerte) ja ise enese sihiks ning ülesandeks. Mängus tegev olev isik püüab oma jõuavaldustele ilusat kuju anda. Aga et need jõuavaldused mängudes mitte killustatud laadi ei kannaks, et neid koondada, et neid oma vahel siduda, kerkivad mängija meeles need kujud, need avaldused üles, mis ta ennast ümbritsevas maailmas tähele on pannud ja mis talle ilusad näisivad olevat. Need eeskujud kutsuvadki jäljendamisele. See on juba kunsti esialgse avalduse teine aste. Pääle sarnaste tähelepandud iluduste avalduste jäljendamise hakkavad järkjärgult iseseisva loomise jooned ennast ilmutama. Esialgne inimene hakkab jäljendusi oma fantaasia järele muutma, hakkab üksikuid osasid omal viisil ümber tegema; ilmuvad vanad, jäljendatud algusjooned, motivid uues järjekorras, tulevad täitsa uued motiivid omapäraselt järjendatud.
Nüüd aga kerkib küsimus, mis annab mänguks tõuke, missugust sisemist tungi tuleb mängu aluseks lugeda? Selle pääle on juba ammugi vastatud; tuletame ainult Charles Darwin’i hulga üksikasjaliste näitustega tõendatud uurimise, kunsti teoria meelde. Oleviku esteetikerid tunnistavad pea ühel häälel armastuse ja võitluse tarvidust, kui stiimulit, mis mängu võtteid iluduse tunde järele korraldama ja nendesse rütmilist voolu mahutama sunnib. Karl Groos toob omas töös Die Spiele der ‘Giere hulga tõendusi eriteadlaste-zoologide uurimistest, kes kõik tõendavad, et näit., isane lind kevadel omad ilusamad laulud emasele laulab, selle juures kõige meeldivamad ja meelitavamad seisakud omandab ja igal kombel emase tähelepanekut enese pääle pöörata püüab. Mõned zoologid tõendavad, et emane loom ennast kõige ilusamale ja tugevamale isasele annab. See mis loomade kohta maksev, võiks pää joontes ka inimeste kohta tõeks tunnistatud saada.
Juba alguses tähendasin, et esteetiline maitsemine füüsilise kõrgem aste on. Sellega ei ole öeldud nagu oleks siin teatud päritavus, vaid esteetiline maitsemine seisab osalt füüsilistest läbielamistest koos. M. Guyau ütleb, et esteetilises maitsemises kõik meeled osa võtavad, kuna normativse kooli poolehoidjad, kes gnoseoloogilises osas Kanti pääle toetavad, tõendavad, et esteetilise maitsemise juures ainult kaks meelt tegevad on: nägemine ja kuulmine.
Viimases küsimuses on Karl Groos kesktee valinud: ta ei salga meeleliste (sinnliche) tegurite tähtsust esteetilise maitsemise juures, nagu suur hulk normatiivse ja spekulatiivse kooli poolehoidjatest. Karl Groos teeb näituste varal tõeks, et meelelised tegurid esteetilise maitsemise juures kõrvalist osa mängivad: need tegurid on nagu liht töölised, kes musta töö ära tegema peavad. Meeleliste tegurite hooleks jääb ainult väljaspoolseid mõjusid vastu võtta. Igaüks, kelle nägemise- ja kuulmise-organid mitte rikkes ei ole, võtab iga silmapilgu jooksul terve rea muljendid välimisest ilmast vastu, teiste hulgas ka niisuguseid, mis vaatlejas või nägejas esteetilise mõnususe tunde äratama peaksivad. Kuid viimast ei või ometi mitte nii sagedalt konstateerida. Sellepärast tuleb esteetilise maitsemise juures teisi tegurid oletada, millede tähtsus juba selle poolest meeleliste tegurite omadest suurem on, et neid õieti esteetilise maitsemise loojateks tuleb lugeda, kuna alles nemad toorele materjalile väärtuse annavad. Esteetilise maitsemise juures mängivad sarnast tähtsat osa reproduktiivilised tegurid, millede all neid läbielamisi, või õigem, läbielamiste, mis elus on kogutud, hingelisi kokkuvõtteid mõista tuleb. Esteetiline maitsemine võidab omas intensiviteedis, kui reproduktiiviliste tegurite arv meeleliste omast suurem on. Ütleme, et meil mõne meile täitsa uue kunstitöö maitsemisel mingisuguseid reproduktiivilisi tegurid ei ole. Meie vaatleme seda tööd üksi ja ainult omade meeltega. Muidugi ei avalda sarnane töö meie pääle suuremat mõju, ta jätab meid enese vastu ükskõikseks, nagu sel puhul harilikult öeldakse. See töö ei avalda aga sellepärast meie pääle mingisugust mõju, et ta meis neid tundmusi, mis kunstniku, kirjaniku hinges luues valitsesivad, juhtivad olivad, välja kutsuda ei suuda, et kunstniku fantaasia ilm meile täiesti võõraks jääb, sest kirjanikust, kunstnikust võib üksi see lugeja, vaatleja aru saada, kelle hinges needsamad keeled peituvad, nagu kunstnikugi omas, see on, kes kunstnikuga ühesugustes oludes või ühesuguste mõjude all välja on arenenud, enesele samasuguse reproduktiiviliste tegurite kompleksi omandanud, nagu need kunstnikus mõõdu andvad on.
Võib olla, siin vaieldakse vastu: maailmas on nii vähe inimesi, kes oma hingeelulise laadi, s. o. ka reproduktiiviliste tegurite poolest sarnased on, kuidas on aga siiski võimalik, et mõni suur kunstnik laialiste hulkade seas nii palju arusaajaid ja hindajaid leiab? Eks pea kõigil arusaajatel ja hindajatel siis samad reproduktiivilised tegurid olema, nagu kunstnikulgi? Järjelikult peaks maailmas palju ühe ja nendesamade reproduktiiviliste teguritega inimesi leiduma.
See vastuargumentatsion on oma välimise kuju poolest nii tähtis, et seda vastamata ei või jätta, kuigi meie sellega oma ülesande piirist vähe välja kaldume. Vastamine ülemaltoodud vastupõhjenduste pääle ei käi mitte otse esteetikeride ega ka hingeelu-teadlaste-empiirikeride eri valda, vaid kuulub enam filosofeerivate arstiteadlaste poolt käsitatavate küsimuste hulka. Meie peame anderikaste inimeste hingelist strukturi vaatlema, mis meid osalt esteetika teise pääharusse, kunsti produktsioonisse viib.
Käes oleval korral võime meie C. Lombroso ja Otto Weiningeri otsusid tähele panna. Esimene ütleb, et anderikkad inimesed hullumeelsusele lähedal seisavad; et geeniustel tasakaal üksikute vaimuannete vahel niisamuti rikkes on, nagu hullumeelsetelgi; nad lähinevad kõigeteadmisele, mis aga vaimlisest pimedusest, hullumeelsusest kuigi kaugel ei ole; et geeniuste hinges vaimuste omaduste mitmekülgsus valitseb. Teine anderikas õpetlane täiendab esimest. Otto Weininger ütleb, et kunstniku hing mitmekülgsuse poolest teistest lahku läheb: selles leiduvad hääd kui ka kurjad instinktid. See instinktide mitmekesisus annabki kunstnikule võimaluse paljudest, mitmesuguse iseloomuga inimestest aru saada; ja nimelt paremini veel aru saada, kui need inimesed ise, sest et kunstniku hinges mitte üks instinkt ei võimutse, nagu see harilikkude inimeste juures on; teised instinktid paraliseerivad käes olevat instinkti, nii et elus ikkagi tasakaal alal hoitud saab ja instinktid ennast sagedasti märgatagi ei lase. See asjaolu annabki kunstnikule võimaluse inimestest paremini aru saada, või teatud inimese iseloomu järkjärgulist arenemist psühholoogilises järjekindluses enesele ette kujutada. Otto Weininger toob näitusena E. Zola ette. Ta ütleb, et Zola hinges mõrtsuka instinktid leidunud ja et see kirjanik just sellepärast nii hästi hulguse elu kujutada võinudki.
Kuid sellest ei ole aga veel küllalt, et kunstniku hing mitmekülgne on. On tarvis, et tal palju „elutundmist”, s. o. rohkesti läbielamisi oleks.
Kui meie nüüd juurde lisame, et sarnased läbielamised, niisugune elutundmine reproduktiivilised tegurid sünnitavadki, ja kordame, et nende mõjul esteetiline maitsemine intensiivilisemaks muutub, siis on meile ka läbielamiste, teiste sõnadega reproduktiiviliste tegurite, tähendus esteetilise maitsemise juures selge.
Kunstide ja kirjanduse ajalugu pakub terve rea näitusi kuidas kunstnikust või kirjanikust omal ajal aru ei saadud. Isegi terved aastakümned, vahel koguni aastasajad on mööda läinud enne kui mõnest kirjanikust aru saadi ja tema tõsist väärtust õiglasemalt hindama õpiti. See tuleb sellest, et sarnase luuletaja reproduktiivilised tegurid oma kaasaeglaste omadest nii kaugelt lahku lähevad, et harilikule kunstimaitsjale sarnane kirjanik, kunstnik mitte vastuvõetav ei ole, vaid oma täitsa lahkumineva hinge – iseloomu poolest kaasaeglastele võõras on ja omadele töödele arusaamist ei suuda võita. Niisugune kirjanik või niisuguste kirjanikkude põlv on alati midagi uut kunstisse toonud. Nad valisivad uue vaatepunkti, mille tõttu omapärane ühendatud kiirte kogu saadi. Klassikalisel periodil oli oma plastik, renaissance’il – selge ja kauge vaatepiir (Klarräumigkeit und Weiträumigkeit), Florentsia koolil – kujutamise- ja liikumise väärtused (Berührungs- und Bewegungswerte), impressionistidel – kujutatava asja üleüldine kaasakiskuv, karakteriseeriv muljend, järjekindlal realismusel kirjanduses – kujutamise peensus.
Kuid harilik reproduktiiviliste tegurite valitsevus meeleliste üle ei sünnita veel esteetilist maitsemist: need tegurid peavad üksteisega ühinema, end kokku põimima (Verwachsung von sinnlichen und reproduktiven Factoren). K. Groos seletab põimenduse ja assotsiatsionide vahet järgmiste nähtuste varal: meie silm näeb läiget või värvi iseäralist varjundit ja ühendab sellega märguse mõiste. Kuid nähtud asjaolu kuulub ennem eelkäivate äranägemuste valda, kui nägija enese optikasse. Siin sulas eelmiste läbielamiste järelmõju (Nachwirkung) nägemise meelte otsekoheste andmetega üheks ühiseks muljendiks; objekti juures, mis meie näeme, ei mäleta me eelkäivat tunde muljendit, vaid see objekt on lihtsalt eelmise sarnane.
Koguni teistsugust hingelist fakti esitavad assotsiatsionid. Ütleme, näituseks, virmalised. Minule isiklikult tulevad laialised, lumega kaetud lagendikud, laplaste jurtad, sõit põtradega, terve minu reis Põhja-Soomes meelde. See tuleb üheaegsuse ja osalt ka läheduse assotsiatsioni läbi. Siin tulevad lihtsalt faktid minu möödaläinud elust meelde.
Reproduktiiviliste tegurite ja meeleliste tegurite põimenduse kõige tähtsamad tingimised oleksivad järgmised : 1) reproduktiiviline tegur peab: a) oma ettekujutuse sisu (Vorstellungsgehalt) ja b) tundmuste elevuse (Gefühlstimmung) poolest meeleliste teguritega üheks ühiseks muljendiks sulama; 2) kus mitmed reproduktiivilised tegurid tegevusesse astuvad, sääl peavad nad ka omavahel kokkukõla sünnitama : a) ettekujutuse sisu poolest ja b) tundmuste elevuse (Gefühlstimmung) poolest, 3) kalduvus iseseisvate assotsiatsionide poole (just niisama nagu otsustamise aktide poole) on ainult sel korral kahjulik, kui see meid kauemaks ajaks objekti esteetilisest maitsemisest kõrvale viib. Sarnane kalduvus on aga väga tähtis, tarvilik, kui see meis tähtsamaid, mõjuavaldavaid põimendusi sünnitab.
Esimesed kaks thesist lähevad oma näitlikkuse poolest lahku ; nad tulevad igas kunstiharus selle võrra tugevalt nähtavale, et iseäralist oskust nende olemasolemise tähelepanemiseks tarviski ei lähe.
Palju tähtsam on kolmas thesis. Väliseks kihutajaks iseseisvatele assotsiatsionidele ilmuvad harilikult võrdlused, metafoorid luules. Võtame kas või järgmise Theodor Sologub’i salmi:
Kättesaamatas lossis Elas iluduse kuninganna, Ja temaga olivad üksi jumalad Ja kergetiivulised mõtted.Sõna kergetiivulised juures nagu tunneksime meie ise seda kergust, meile tuleb meelde, kuidas tuulelaevuke, mis meie valmistanud olime, kergelt nagu sulg õhku tõusis. Sõna kergetiivulised viis meid iseseisvatele assotsiatsionidele, mis mõistega unistused tihedalt läbi end põimivad, ühte sulavad ja lugejale terve pildi pakuvad, mis oma rõõmsa õhulikkusega kõige peenemaid esteetilise maitsemise võimalusi sisaldab:
Iseseisvate assotsiatsionide ja nende nõiduslise jõu poole kalduvuse klassikaliseks näituseks võiks järgmine Rainer Maria Rilke luuletus olla:
Meine friihverliehnen Lieder oft in der Ruh überrankter Ruinen sang ich dem Abend sie zu. Hatte sie gerne zu Ronden aneinandergereiht, einer erwachsenen Blonden ais Geschenk und Geschmeid. Aber unter allen war ich einzig allein ; und so liess ich sie fallen ! sie verrollten wie lose Korallen
Paljud esteetikerid arvavad, et materiaalne väärtus esteetilise väärtuse mõju ära hävitab. Oswald Külpe teeb vahet sisu ja vahekordade tundmuste vahel (Inhalts und Beziehungsgefühle). Sisu tundmused tärkavad mingisuguse kirjatöö lugemise korral meeldivast ehk vastumeelsest muljendist ja sünnitavad kontemplatsionilise väärtuse. Vahekorra tundmustes leiab tähelepanemist ainult materiaalne väärtus, kasu, mida teatud asi tuua võib. K. Groos püüab ära näidata, et vahekorra tundmused sisu tundmusteks muutuda võivad. Et oma arvamise tõelikkust ära näidata, toob ta järgmise näituse: mingisuguse leentooli mõnusus on vahekorra tundmus, kuid ta võib ka sisu tundmuseks saada: meie ei võta arvesse lõpusihti (et leentoolil mõnus istuda on), vaid lihtsalt lisame leentoolile selle omaduse juurde. Arusaadav, et see seletus oma tõelikkuse poolest mitte silmatorkav ei ole. Niisugused peened eraldamised on võimalikud ainult teoreetikeri pääs või äärmisel korral analüseeriva ja esteetiliselt haritud hindaja juures, kes terve oma tähelepanemise sisu tundmuste pääle võib kontsentreerida, vahekorra tundmustele mitte mingisugust tähendust andes. Iga harilik kunstiarmastaja aga ei suuda materiaalsest väärtusest sedavõrd eraneda, et sisu tundmused üksi ja täielikult maksvusele pääseksivad ja lugeja vaatleja ennast ainult nende esteetilisele maitsemisele anda võiks. Et niidul sööva ilusa loomakarja materiaalset väärtust tähelepanemata jätta, selle karja esteetilist väärtust ära tunda ja ennast üksi selle väärtuse mõju alla anda, seks peab ise kunstnik olema, kelle pää iseäraldus selles seisab, et ta just neid asjaolusid tähele paneb, mis talle mingisuguseid esteetilisi väärtusi pakkuma näib.
On aga meie tähelepanemine korra teatud asja puhasmateriaalse väärtuse pääle juhitud, siis on muljendi üleüldsus hävitatud, mis meis sel korral on, kui ainult selle asja esteetiliselt väärt olevaid külgesid tähele paneme. Muljendi üleüldsus on tingimata selle jaoks tarvilik, et ainult selle olemasolekul reaalilma faktid või asjad kunstniku hinges elavateks kujudeks muutuvad; ainult muljendi üleüldsus võib kirjaniku tundmusi niisugusel määral liikuma panna, et need ka tema tööle edasi antud saavad ja selle kaudu kujusid sünnitavalt lugejat kaasa kiskuda suudavad.
Muljendi üleüldsus on üks kõige tähtsamatest teguritest esteetilises väärtuses.
Goethe ütleb ühes kirjas, et autori hingeline kokkukõla kunstitöö loomisel kõige tähtsam on. Meie ei mõtlegi seda klassikalist hingelise kokkukõla ideaali eitada; ta on läbiviidud kreeklaste ja roomlaste kunstis, mis meid oma plastikaga imestama paneb, kuid tahaks ka teise kunstiloomise tüüpuse pääle tähendada, mis esteetilist maitsemist samal määral elule kutsuma kohane on, nagu luuletaja – klassikeri hingeline kokkukõla. See on meie elektri aastasaja vastuhelk, meie psüühika närvilikkus, mis vabas ruumis mitmesuguses sihis tundmuste ja mõtete projektsioonisid tõmbab. Need projektsioonid, mis vahel udusesse kaugusesse ära kaovad, omandavad niisamasuguse jõu esteetilise maitsemise väljakutsumises, nagu klassikeride juures plastik. Tõsi, meie aastasaja närvilikkus ei ole veel omapärast, väljatöötatud stiili luua suutnud, meie aastasajal, ajajärgul puudub kõiki kaasatõmbav ideaal, kõik näib nii killustatud olevat, kuid just selles killustatuses peitub tuleviku pant. Olevik ei ole isegi niisuguse kunstniku nagu Sully-Prudhomme’i hinges selginud ja läbipaistvat vastupeegeldust leidnud: tema ütleb, et tehnika edenemine luule ja selle neitsilikkuse surmavat. Meie ei püüagi vastandid täpipäält ära määrama hakata, kuid kunstide ajalugu näitab meile, et muudatused mis sotsiaalsel, tööstuse ja teistel elu aladel sünnivad, murret, pööret inimeste psüühikas sünnitavad, mille vastukaja ennast ka kunstide toodetes paratamata tunda annab. See kõik oleks meile pandiks, et tehnika edenemine, masinatöö kasvamine ja elektri alla heitmine, see kõik inimese psüühikas vastupeegeldust leiab, sääl purustades, uuendades ja ümber ehitades, meile praeguse aja või tuleviku inimese uue psüühika loob ja sellega kunstnikkudele uued perspektivid avab.
Kui mingisuguse kunstitöö vaatlemisest saadud meelelised muljendid käesolevate ja endistega, -. mis nüüd meelde kerkivad, – läbi põimida, siis kujuneb meis otsus käes oleva asja esteetilisest väärtusest (Aesthetisches Urteil).
Sagedasti vahetatakse esteetilised otsused, – mis ikkagi üksi väärtust äramääravad on, – arusaamise otsustega (Verständnis-urteile) ära. Võtame, näituseks, pildi, mille pääl salk töölisi, peremehega eesotsas, on kujutatud. Figuri, välimuse järele tunneme meie peremehe ära. Kui sellega tervele muljendile, mis pilt meile pakkuda suutis, piir on pandud, siis on meil ainult arusaamise otsusega tegemist, mitte aga esteetiliste otsustega. Arusaamise otsused on küll esteetilistes otsustes väga tähtsad, nad on koguni väga tarvilikud: kui meie mingisugusest töödest aru ei saa, siis ei või esteetilisest maitsemisest, mis see toode pakub, juttugi olla.
Tuleb veel rõhuga selle isiklikkuse pääle tähendada, mis ennast just äramääravalt esteetiliste otsuste juures avaldab. Võimata on esteetilisi väärtusi nii kindlalt ära määrata, et neid kätte õpitult iga üks vabalt tarvitada võiks. Selleks, et esteetilisi väärtusi ära tunda, et esteetilisi otsusi teha, on kõigepäält otsustaja isik mõõduandev, sest igale ühele on üksi see iludus maksev, mis tema eneses otsekohe kui iludust tunda võib ja suudab. Sellepärast on iludus üksi otsustavast isikust ärarippuv. Mida sügavam, mida omapärasem otsustav isik, seda suurema ulatavusega tema esteetiline otsustamise võim. Selleks aga peab isik küllalt võimukas olema, et omadest läbielamistest omapärasuse häält ära tunda võiks ja sellele truuks jääda suudaks. Teistelt omandatud esteetilised otsused ei ole ilmaski tervel kujul vastuvõetavad ega suuda kunagi täieliselt omadeks iluduse seadusteks saada: neil puudub sügavam alus, esteetiliste väärtuste läbielamine ja sellepärast jätavad nad omandajagi külmaks, veel vähem suudavad nad edasi antult teisi kaasa kiskuda. Ainult sügava isiku subjektiivilist pitsatit kandvad esteetilised otsused on väärtuslised ja teistele ainult sel mõõdul huvitavad, kuidas nad autori omapärasust ja sügavust ilmutada suudavad. Sest inimese ja teda ümbritseva ilma vahel valitseb elav vastastikune vahetus. See, mis ilm inimesele annab, on ainult toores materjal, millel ainult nii palju väärtust on, kui palju iga üksik inimene näha suudab. Ilma isikuta ei olegi ilmal väärtust. Inimene ei tohi aga mitte ainult vastuvõtja olla, vaid ka andja, aga ka mitte üksi andja, vaid ka vastuvõtja. Ja see, mis inimene annab, ei tohi mitte puhastatud toores materjal olla, vaid midagi koguni uut, igale loojale omapärast, teiste omast kas täiesti lahkuminevat või jälle otsekoheseid isikulisi jälgi ja ilmet kandvat. Alles sarnane loov inimene on küllalt kandev, et esteetilisi otsusid, millede väärtus ei kao, teha; esteetilistest väärtustest, mis teised loonud, tõsist ja sügavat esteetilist lõbu tunda. Esteetiline maitsemine saab ennast sarnases inimeses kõige täielisemalt ja sügavamalt avaldada.
Esteetilise maitsemise juures peab meeles pidama, et siin alati väärtusest kõne on, kus juures tähele panna tuleb, et esteetilise väärtuse vald esteetiliselt mõjuva omast (des ästhetisch Wirksamen) kitsam on. Nõnda, näituseks, mõjuvad seksuaalsed äritused esteetiliselt väga intensiviliselt, kuid seni kaua kuni nad seksualiteedi valda jäävad, aga mitte erootikaks üle ei lähe, ei ole neil esteetilist väärtust. Näituseks, puudub tervel Artsõbaschevi, A. Kamenski ja paljude teiste Vene „ihu ülistajate” kirjandusel iga esteetiline väärtus. On tarvis vahet teha seksualiteedi ja erootika vahel. Erootik kujutab enesest vaimlisteks muutunuid seksuaalseid tundmusi, milledel midagi äritavat ei ole, vaid erootilised tundmused langevad nõnda nimetatud platonilise armastuse mõistega enam vähem kokku. See vahe, millest siin kohal ruumi puudusel pikemalt kõneleda ei saa, on Otto Weiningeri poolt selgelt ära tähendatud. Erootilised läbielamised on esteetiliselt väärtuslised, – neil on, ja saab ka olema, kõikides kunstides tähtis koht, – kuna aga seksualsetel läbielamistel kas igasugune esteetiline väärtus täiesti puudub ehk nad võivad, pornograafiasse kaldudes, koguni kahjulikud olla ja toorestavalt mõjuda.
Niisama tähtis, nagu muudegi esteetiliste otsuste tegemisel, on isik ka seksuaalsete ja erootiliste tunnete eraldamisel: isik ise on siin lähtekohaks ja resultaadi määrajaks. Harimata tunnetega inimeses võivad ka Correggio Feda ja Giorgione’i Xameva tycnuse vaatlemisel seksualsed tunded ärgata, kuna puhta tunnetega inimene selles ainult naise keha iluduse lõpmata müsteeriumi näeb. Ehk näidake mõnele suguliselt kergelt ärritatud saavale mehele Tizian’i Orbino Menust, Velasquez’i Menust ja Cupidot, Goya’ Alasti Maja ja Manet’ Olympiat ning Dejeuner sur 1’herbe. Kahtlemata leiab sarnane inimene ka sääl, kus kunstnik ainult jumalikku õrnust ja pühadust on kujutanud, kõigevähemalt midagi pikanti. Õieti aga näeb sarnane vaatleja oma rüvetatud sisemise ilma vastuhelgi tontisid. Goethe sügavast erootilisest tundest kajavas hüüdes:
Das schönste Bild von einem Weibe ! Ist’s möglich ist das Weib so schön ? Muss ich an diesem hingestreckten Leibe, Den Inbegriff von allen Himmeln sehn ?
(Goethe, Faust).
Kõige ilusam naise pilt! On’s võimalik, et naine nii ilus on ? Kas pean ma selles väljasirutatud kehas kõikide taevaste mõistet nägema ?ei leidu midagi suguliselt äritavat, vaid üksi iluduse jumaldamist, peitugu see iludus ka naise kehas.
Aristippus õpetab, et iga läbielamine, mis lõbutunnet sünnitab, väärtusline on. Kui meie selle põhilause ka esteetikas tarvitusele võtaksime, siis laieneks esteetiliselt väärtuslise vald mitme võrra ja kirjanduse ning kunsti all ei tuleks mitte üksi ajalehe följetoni mõista, vaid ka mitmesuguseid turu tooteid.
Siin ei eraldata füüsilisi lõbutundeid ja madalaid ning kujunemata esteetilisi sümpatiaid esteetilisest maitsemisest. Esimene nähtus, mida kunstitempli ukseesiseks võiks nimetada, saab kergesti ka seksualsetest tunnetest, milledel esteetilist väärtust ei ole, elule kutsutud. Füüsilised lõbud omandavad esteetilise väärtuse ainult sel korral, kui neil vaimline külg ei puudu. Prof. Windelband ütleb Praeludiumites, et inimese loomuses neli algelementi on: intellektualne, eetiline, esteetiline ja hedonistiline. Kui nüüd mingisuguses aktis ainult hedonistiline element nähtavale tuleb, siis on sarnane akt kohane ainult füüsilist lõbu sünnitama, millel esteetilist, intellektualset ega eetilist väärtust ei ole. Need üksikud elemendid sünnitavadki üksiku indiviidumi iseloomu ühise koloriidi. Esteetiliselt mõjuavaldav on omade põhialuste poolest eetiliste ideaalide vastu ükskõikne, kui viimaseid nagu kategorilisi imperatiivisid, või jälle valjus konventsionalses mõttes mõistetakse; esteetiliselt mõjuavaldav ei tarvitse eneses eetilisi idealisid sisaldada, vaid eraldab ennast nendest niisama nagu seksuaalsetestki äritustest.
Ainult siis on meil kahtlemata esteetilise väärtusega tegemist, kui meie vastuvõtja juures sisemist järelaimamist konstateerida võime. Muidugi oleneb sel korral paljugi vastuvõtvast subjektist; kuid oletades, et meil esteetiliselt keskmiste annetega inimesega tegemist on, võime tõendada, et kunstitoode sarnases inimeses tingimata sisemise järelaimamise elule kutsub. See sisemine järelaimamine võib ennast kahesugusel viisil avaldada: vastuvõtja elab kunstnikuga, kirjanikuga kas analoogilised tundmused üle, mis esimest järelaimamisele kihutavad; vastuvõtjal on üksi mure, armastuse jne. illusionid, ja need sünnitavad lugejas vaatlejas ainult esteetilist mõnusust, esteetilise maitsemise.
Suurem osa inimesi lepibki sellega, et nad kirjaniku poolt käsitatud tundmusi illusionides läbi elavad, nad on esteetilise maitsemise esimese staadiumi ja passiivilise osa läbi täiesti rahustatud ; kuid inimestes, kelledel loomise annet on, avaldab iga tõsine kunstitoode suuremat ja kestvamat mõju. Ta elab niisamuti tundmuste illusionid läbi, kuid need illusionid leiavad vastupeegeldust lugeja vaatleja hinges ja annavad uusi kiiri, millede värv vastuvõetud tootest väljaminevate kiirte omadest vahel koguni lahku läheb: vastuvõetud toode annab vastuvõtjale tõuke uue kunstitöö loomiseks. Iga kunstitöö mõju on seda tugevam ja vältavam, mida suurem vastuvõtva isiku loomise jõud on.
Niisuguses lühikeses märkuses ei saa kaugeltki kohast tähelepanekut kõigi esteetilise maitsemise algelementide pääle juhtida, vaid neid ainult ära märkida, nende orgaanilist sidet ära tähendada. Ülesanne seisis ainult selles, et esteetilist maitsemist kui ühte oleviku esteetika algprobleemi toonitada.
Bernhard Linde.
Noor-Eesti numbrist 1910/1911
