Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Need allikad, mida eelajalooline muinasteadus oma uurimises tarvitab, on osalt lahtised muinasriistad, osalt liikumata ehk kinnised muinasjäänused. Mõlemaid uuritakse üksikult ja rühmade kaupa, et kätte saada see, mis teatud alale, n. n. kultuurprovintsile on tüüpiline ja iseloomustav, mis seal on rahvuslik. Rikas ja hästi läbitöötatud materjal võimaldab saada pildi rahva muistsest kultuurist, usust, kombeist, ühiskondlikust korrast, kokkupuutumisist naabri- ja kaugemate aladega. Muinasuurijale ei ole muinasjäänus siht, see on abinõu, nagu dokument on seda ajaloouurijale.

Päris iseäralik dokumentaalne väärtus on liikumata muinasjäänustel. Nende abil selgitatakse ka maa kolonisatsiooni, ajaliselt ja ka topograafiliselt. Ja peale kõigi teiste eelajalooliste allikate iseloomustavad nad asustuse sotsiaalset seisukorda: nomadiseeriv, nõrk ja hajaline või rühmitunud küladesse ja linnadesse suuremate ühiste ettevõtetega — kindlustustega, ühiste kaubanduslike, usuliste, riiklike huvidega.

Lahtised muinasriistad koondatakse muuseumidesse, kus uurija võib neist ülevaate saada ja nende üle valitseda. Liikumata muinasjäänustega tutvunemine aga eeldab häid pilte, plaane, kirjeldusi, mis mõistuse ja arusaamisega tehtud. See jälle eeldab selguselejõudmist ülesannetest, aga enne kui võimalik selgusele jõuda, on tarvis materjaliga umbkaudselt tutvuda. Arusaadav, et esimene muinasjäänuste kirjeldamise töö niiviisi tegelikult on ligimäärane ja pealiskaudne. Esialgne materjal siis selgitab üksikjooni ja võimaldab lõpulku registreerimise teaduse nõuetele vastaval kujul.

Siin on juba XVIII aastasaja kodu-uurijad ja topograafia harrastajad pöörnud tähelepanu erisugustele muinasjäänustele ja neid kirjeldanud, üksikutel juhtumistel kaunis hästi. Aga see  töö oli päris juhuslik, mitte kavakindel. Palju hilisemast ajast on pärit esimene süstemaatiline registreerimistöö Eesti muinasjäänustest. Mineva aastasaja 80-dail aastail seadis Jaan Jung omale ülesandeks antikvaarilis-topograafiliselt läbi uurida ja kirjeldada tervet Eesti rahvuslikku ala. Et seda tegelikult läbi viia, valis ta süsteemi, missugune Soomes tarvitusel oli ja millega ta oli tutvunud osalt prof. J. R. Aspelmiga isiklikult kokku puutudes, kui viimane 1880. aastal Eestis antikvaarilisel otstarbel reisis, osalt Soome Muinasajauurijate Seltsi ajakirjast: kirjeldamine sündis väiksemate alade, maakondade ja kihelkondade kaupa.

Ka Soomes oli töö organiseeritud võõra eeskuju järele. Rootsis 1860. aastail väljatöötatud süsteemi oli Aspelin tarviliste muudatustega Soome üle toonud. Mõlemal maal oli töö korraldajaks antikvaariline selts. Siht oli kolmesugune: korjata materjali teaduslike järelduste ja uurimiste tegemiseks, äratada rahva seas lugupidamist endisaja mälestuste vastu ja kolmandaks võimaldada nende alleshoidumist. Muinasjäänuste kaitsmine oli muidugi tegelikult puhas komöödia, kui neist nimekirja ei olnud ega teateid nende asupaigast ja seisukorrast. Soomes taheti need sihid võimalikult suurel määral kätte saada ja iseäranis muinasteaduslikku valgustustööd teha. Nimekirjad ja kirjeldused otsustati trükis avaldada rahva keeles, et laiendada ja süvendada kohalise rahvastiku teadmisi nende kodupiiris leiduvaist muinasjäänustest. Sel viisil arvati ka kergemaks uusi teateid ennetundmata muinasjäänustest muretseda.

Tegelikult sündis töö Soomes 1876. a. peale nõnda, et Muinasajauurijate Selts saatis iga suvel välja mõned stipendiaadid, peaasjalikult üliõpilased ja rahvakooliõpetajad, kes igaüks määratud alal, harilikult ühes maakohas, registreerisid ja pildistasid muinasjäänuseid. Antud instruktsiooni järele pidi igas aruandes olema 1) alguses lühike maateaduslik ülevaade kõnesolevast maakonnast, siis 2) kihelkondade kaupa nimekirjad liikumata eelajaloolistest muinasjäänustest, lõpuks 3) ajalooliste kinniste mälestusmärkide register: kirikud, mõisad, lahinguväljad ja nendesse puutuvad kohalised muinasjutud. Koik tuli võimalikult täpipealselt kirjeldada, mitte ainult nimetada. Leiud ja kinnised muinasjäänused tuli kokkulepitud märkidega kaardile üles tähendada.

Muidugi said alguses, kui tegelased olid vilumata, kirjeldused kaunis puudulikud ja ei vasta praegustele teaduslikele nõuetele. Igatahes on sellest tööst olnud mitmeti väga suur kasu, ja sellele põhjeneb pärastine Soomesse puutuv arheoloogiline uurimine. Hiljem on seal riigimuuseumi ametnikud stipendiaatide teateid kontrollinud, plaane ja lõikeid valmistanud ja sedaviisi võimaldanud ülevaate kirjutamist Soome liikumata muinasjäänustest teaduslikult, s. o. rühmade, mitte ainult topograafiliselt, s. o. alade kaupa.

Kui Eestis Jung tööle algatuse andis, oli Soomes töö juba väljakujunenud ja vähemalt üks kolmandik sellest tehtud. Siin aga ei olnud abi ülikoolist ega antikvaarilisest seltsist: neis keeleliselt ja sotsiaalselt erinevais ringkondadess ei leidunud rahvuslikule ettevõttele soodsat maad ega meeleolu. Eesti üliõpilaste ja haritlaste hulk jälle oli nii väike ja ülesandeid oli nii lõpmata palju, et kavakindel ühistöö kõnesoleval alal ei olnud võimalik: ei jätkunud jõude. Aga maa on väike, ja Jungil oli kindel usk töö tarvilisusse rahvusliku tunde tõstjana, ja ta otsustas ise oma sõprade ja abiliste kaudu töö alata ja lõpule viia. Ta hakkas peale oma kodu- ja töökihelkondadega, Hallistes, Karksis ja Pilistveres, astus kirjavahetusse ja ühendusse teiste harrastajatega ja otsustas nähtavasti juba väga vara muinasjäänused üle Eesti etnograafilise ala registreerida. Ta avaldas kihutuskirjutusi ja aruandeid ajalehtedes ja suutis nõnda meeli soojana pidada. Tema töö tagajärjena valmistusid varsti üksikute kihelkondade antikvaarilis-topograafilised kirjeldused, ja 1898.a. oli Jungil lõpuks võimalik trükis avaldada oma „Muinasajateadus eestlaste maalt”, milles ilmusid Pärnu ja Viljandi maakondade antikvaarilised kirjeldused, peaaegu neljandiku Eestimaa kohta. Pärastpoole, peale Jungi surma 1900.a. ilmus 1910. a. veel uus köide samast teosest, mis sisaldas kirjeldused vana Tallinna kubermangu muinasjäänustest, peale Hiiumaa. Järelejäänud Jungi manuskriptides on kaunis valmid kirjeldused Tartu- ja Võrumaa kihelkondadest, ja materjali ka saarte kohta. Petserimaa maha arvatud, läks siis Jungile korda lõpule viia enesele seatud töö: valmistada nimekiri ja kirjeldused terve Eesti muinasjäänustest. Manuskriptidena järelejäänud töö täiendamisele ja avaldamisele asus peale Jungi surma Eesti Kirjanduse Selts, kes iseäranis hra A. Thomsoni läbi on palju materjali juurde muretsenud, kuid töö jäi pooleli.

On loomulik, et Jungi nagu kõigi algajate töödesse on jäänud palju vigu ja puudusi. Iseäranis segab neis diletantism, kooli puudus, ebatäpsed kirjeldused, mis ei võimalda kirjeldatud muinasjäänusest arusaamist jn isegi topograafiliste teadaannete suhtes jätavad soovidele ruumi. Kõige tuntavam takistus on aga see, et plaanid ja lõiked mõne erandiga täitsa puuduvad. Käesolev materjal on seega ainult relatiivse väärtusega uurijale, kes tahab saada ülevaadet Eestimaa muinasjäänustest. Aga see on siiski ainukene materjal, mis siiamaani on olnud olemas, ja see ei ole ainult mälestussambaks oma korraldajast, tema idealismile, energiale ja töö tagajärgedele, see on ka põhjaks, millele ka uurimise suhtes võib edasi ehitada.

Oli seega loomulik, et kui juba Eesti ülikool hakkas 1921. a. korraldama Eestimaa muinasteaduslikku uurimist, milleks muidugi allikate tundmaõppimine ja registreerimine oli esimene asi, siis liikumata muinasjäänuste suhtes võeti aluseks Jungi korjatud materjal. Üliõpilased töötasid talve jooksul arheoloogia praktilistel harjutustel tihe määratud kihelkonna antikvaarilised ained, muuseumides asuvad lahtised leiud, Jungi või teiste kirjeldatud aruanded jne. läbi ja tähendasid esialgselt, nii palju kui see aruannetest selgus, kaardile kõik, liikide ja rühmade kaupa kui ka kronoloogiliselt. Ülepea on ülikooli praktilistel harjutustel antikvaariliselt läbi võetud 31 kihelkonda. Riigi toetusel on üliõpilased siis antikvaariliselt läbi uurinud sama või mõne teise kihelkonna, kontrollides kõik varemad teated, korjates riistu, kartografeerides, valmistades plaanid ja lõiked varema tehnilis-kartograafilise ettevalmistuse najal jne. Ülepea on töö sellel kujul tehtud 47 kihelkonnas või, kui esialgselt kirjeldatud, kuid kontrollimata kihelkonnad arvesse võtta, 63 Eestimaa 106 kihelkonnast. Suuremalt osalt on nii koondunud materjal hea ja pakub õige palju uut. Hulgas on küll mõni kaunis nõrk kirjeldus, isegi niisugune, et töö peab uuesti tehtud saama. Sarnasi kirjeldusi on vähemalt 8 sisse jäetud.

Juuresolev kaart 1 näitab meile piltlikult Eesti antikvaarilis-topograafilise kirjeldamise praeguse seisukorra. Sellele on eraldi märgitud alad, mida Jung kirjeldanud ja avaldanud omas teoses eraldi suveliste stipendiaatide-üliõpilaste kirjeldused ja seminaaritööd. Nagu näha, on Saaremaa ja Muhu, Petseri, Võru ja Tartu maakondade kihelkonnad 4 erandiga lõpuni kirjeldatud.

Mainisin, et meie teadmised on nende aruannete läbi tublisti kasvanud. Alles nüüd on võimalik nii hästi saada kui anda ülevaade maa liikumata muinasjäänustest. See on aga maksev ainult eelajalooliste muinasjäänuste suhtes. Teisiti kui varem on uues ankeedis ajaloolised mälestusmärgid arvesse võetud ainult nii palju, kui nad suudavad eelajaloolisi aegu valgustada: külakalmed ehk ajaloolised paganlikud surnuaiad, ohvrikivid, hiied. Selle asemele ei ole registreeritud losse ega nende varemeid, kirikuid, kloostrid, lahinguvälju ega hilisema aja kindlustusi. See on kodu-uurimise asi, mitte eelajaloolise teaduse.

Esitan siin mõned jooned ja teated sellest, mida meie praegu teame koosoleva materjali abil Eesti liikumata muinasjäänustest.

Kiviaja elamiskohti leidub arvatavasti mitmel pool, kust pooleli valmis riistu on saadud. Sarnasi kohti aga, kus on leitud kiviaja riistu hulkade kaupa või kus on rikkalikult savipotitükikesi ja kivikilde, siis mälestusi pikemaaegsest elust või tööstusest, tuntakse siiamaani harva. Niisugused on Kihelkonna Tagamõisa Hollandi talu juures asuv liivanõlvak, kus üliõp. H. Mõra mineval suvel korjas orneeritud savipotitükke, merivaiguhelmi jne., siis Karuse Vatla mõisa ligidal tuiskav liivaseljandik keraamiliste leidudega, Jõelehtme Jägala jõe suus asuv maalinn, kus juba kiviaja inimene elanud, nähtavasti enne seda, kui koht maalinnaks moodustati, siis Kunda turbaraba, mille põhjakaldal Eestimaa kõige varemal asunikud on elanud, sel ajal, kui raba veel oli Ülemiste järve taoline järv; Laiuse Pedja Õtsa talu liivane põld (tulekivikilde tarberiistade valmistamisest), Maarja Magdaleena Vassevere küla Kääpa jõe kaldal (ahervarre jäänus) ja Mehikoorma Peipsi kaldal. Iseäranis rikkad aga on sarnased leiud Pärnu jõe veesüsteemist: Reiu jõe suus on olnud elamiskoht, Tori Päästale juures teine. Virtsjärve põhjarannal on Võisiku vallas olnud terve külade süsteem kruusaseljandikel, mis lähevad NW — SO sihis ja kust on leide sadade kaupa. Seal on kergemini kui mujal näha, kui suurel määral looduse suhted on muutunud kiviajast peale. Juuresolevast kaardist 2 paistab, kui laiali põhjapoolne Virtsjärve rand sel ajal on ulatanud ja kuidas leiud rühmituvad. Et maa tõusmine Eestis sünnib põhjapool rutem kui lõunas, siis on 4000 aasta jooksul, kiviaja lõpust peale, Virtsjärve vesi kaldunud lõunapoole, järve põhjarand on siis nihkunud lõunapoole, kuna jälle lõunas, Suislepa ja Pikasilla kohal vesi on tõusnud ja katnud vareni kuivad alad: järv rändab lõunapoole. See on topograafiliste uurimiste läbi võimalik olnud kindlaks teha. Sama on maksev ka Peipsi ja Võru järvede kohta.

Kiviaja elamiskohad Eestis olid alati vee ääres, harilikult liivases maas. Praegu ei ole maapinnal mingit märki neist. Neid leitakse juhuslikult; sarnaste juhuslike leidude kohtade kindlakstegemine — üldmäärus, küla või talu nimest ei jätku — on elukoha kättesaamiseks kõige tähtsam. Kollalised abilised, muinsuse armastajad ja tähelepanijad, muuseumile teatajad, on väga tarvilikud; stipendiaat või pärisuurija reisib siis kohale, kontrollib ja teeb järeldused kindlate andmete najal.

Ka kiviaja hauad on meie maal niisugused, et maapinnal neist märki ei ole. Näit. Skandinaavia kiviajal esinevad kollektiivsed monumentaalhauad on siin tundmatud. Eestis maeti surnu kiviajal põletamata kruusa maha, umbes 1 1/2 m sügavusse, seljali või küljeli, põlved konksus, ja talle on kaasa antud mõni kivikirves, talv, ilustus, arvatavasti ka savipott söögi ja joogi jaoks. — Juhuslike tööde juures, kõige pealt kruusa kaevamisel, peaks selles suhtes ettevaatlik olema, ja kui leide tehakse, tööd selles kohas otsekohe lõpetama ja Tartu teatama, et võimalik oleks töö juures tähelepanekuid teha. Tähelepanekud nimelt siin nende haudade suhtes puuduvad, ja paljalt riistad on suure osa oma teaduslikust tunnetusvõimest kaotanud, kui liikumata muinasjäänus, kus nad esinesid, on hävitatud.

Mainin siin Eesti kiviaja hauad ja kalmekohad: Saaremaa Kõljala Jalglaskma (3 hauda), Kihelkonna Lümanda Koki küla kruusa auk, Jaani Sälliküla Kooljamägi, Muhu Tamse (2 hauda), Keila Lihula, Viru-Nigula Koogu (2 hauda), Haljala Metsiku mõis, Haljala Kaarli talu, Kodavere Haapsi Reinukese talu, Tartu Karlova mõisa park.

Pronksiajast (1800-500 e. Kr.) ei tunta Eestist ainukestki kindlat muinasjäänust. Arvatavasti aga on sellest ajast pärit kivihunnikuhauad: sipelgapesataolised suurtest kividest ilma mullata ehitatud kääpad, suurus 5—15 m. läbimõõtes, 1— 17a m. kõrged. Nad asuvad harilikult kaljupõhjal. Niisugused hauad on pronksi ajal teistel Baltimere kallastel olevail maadel kaunis üldised, iseäranis mere rannal. Eestis on nad haruldased. Niisuguseid on siin ülesmärgitud Sõrvel Kaunispää ja Turju juures, Kihelkonna Tagamõisas, Muhu Kallaste pangal, Keila Muraste juures, Vaivaras Mereküla ligidal, Tapal Moe mõisa metsas ja Rannu kiriku juures. Arvatavasti on samast ajast pärit kivikasthauad — nad esinevad tihti eelmistes: maa sees lapergusest kivist tehtud inimesepikused kastid, kaetud künkaga või mitte. Need nagu ka lihtsad kivihunikuhauad on leidudest ülivaesed, osalt selle tõttu, et tookord kombeks ei olnud palju riistu surnule kaasa anda, osalt on varanduse otsijad ja uudishimulikud neid teadusele lõpmatuks kahjuks hävitanud. — Me tunneme kivikasthaudu, peale juba mainitud kohtade, veel Kihelkonna Lümandast, Mustjala Selgase külast, Tallinna ligidalt Saha Lagedi ja Esku mõisate juurest, Ambla Prümli Seppa talu põllust. See probleem, mis nendega uurijale pakutakse, on üks Eesti eelajaloolise uurimise tsentraalsemaist. Nende läbi on lootust saada valgustust umbes 2000 a. pika ajajärgu kohta maa ajaloos aastast 2000 e. Kr. kuni Kristuse sündimiseni.

Rauaajast alates kasvab liikumata muinasjäänuste arv ja mitmesugusus õige palju, ega ole võimalik hakata neid siin üles lugema. Aga mõned arvud ja rühmitused uuemate teadete najal võivad vast siiski huvitada.

Vanema rauaaja matmiskohad on n. n. kivi kalmed (kirjanduse/Jungi, läbi tunneb rahvas neid paiguti nimega „Gooti kalm”). Need on kollektiivsed hauad, tarvitatud umbes 100—450 vahel p. Kr. Nende seesmine ehitus vaheldub. Välimiselt on neis ühist see, et nad on suurte kividega kaetud nagu uulitsaprügitus. Need on harilikult pikkusest laiemad, nende kõrgus on umbes 1/2 m ja nad moodustavad kivituse tõttu põlluks mitte sündsad saarekesed põldude keskel. Sarnaste muinasjäänuste laialilagunemine Eestis on käesolevate andmete najal niisugune, et neid on Võru-, Tartu-, Viljandi-, Järva-, Harju- ja Virumaal. Selle asemel puuduvad nad — nii palju kui teada — täitsa Läänemaal ja saartel, niisama Pärnumaal peale Vändra Türi poolse osa ja Halliste kihelkonna. Varemal rauaajal, mil Eesti päris koloniseerimine— kinnine asustamine — on sündinud, asustus ei olnud veel levinud maa lääneosades.

Noorema rauaaja kalmed, iseäranis umbes a. 1000 ümber, ulatavad juba üle terve maa, m. s. Õige arvurikkalt üle Saaremaa ja Muhu. Kalmed on osalt niisugused kui varemal rauaajal, osalt on nad ilma märkideta maa-alused augud, rühmitatud kalmistuteks. Äärmises läänes ja kagus on haudade vormid teised. Läänes — Saaremaal, Muhus, Läänemaal — on hauad madalad, maa ja kividega segatud, toa põranda laiused künkad, millised kümnete kaupa katavad karjamaid. Välimuselt on neid tihti võimata eraldada lihtsatest põldraunadest. Surnud on harilikult põletatud. Panused on mitmekülgsed. — Hommiku- ja Kagu-Eestis on noorema rauaaja valitsev hauavorm liivast kääpad, missugused mujal Eestis tundmatud. See on haua vorm, mis on laialilagunenud üle Pihkva kubermangu ja kaugemale idapoole. Väga huvitav ja tähtis ülesanne saab olema nende kultuurilise ja rahvusliku iseloomu kindlakstegemine. Kääpad on 1—1 1/2 m. kõrged, 4—5 m. laiad künkad, vahest kiviringiga ümbritsetud, vahest on nad pikergused. Rahvas nimetab neid tihti Rootsi ja Vene kääpaiks. Niisuguseid on registreeritud umbes 1600: Petserimaal, iseäranis Irbuska vallas (umbes 800), Vastseliinas (194), Rõuges, Räpinas (vähe), Põlvas (165), Kanepi idapoolses osas, Võnnus Ahja jõe orus, Kodavere ja Maarja-Magdaleena piiril ja Tormas mõni üksik. Harilikult rühmituvad need suurteks kalmistuteks. Kõige suuremas kirjeldatud kalmistus Irbuskas Malõi külas on 243 kääbast.

Teised rauaaja liikumata muinasjäänused on maalinnad ja ohvrikivid aukudega. Eelmistest saab Ajaloolises Ajakirjas hiljem erikirjutus ilmuma. Esialgselt soovitan neile, kes nende kohta tahavad ülevaate saada, V. Reimani head kirjutust Eesti kirjanduses 1910. Maalinnad on Eesti toredamad muinasjäänused. Nende arv on praeguste ülestähenduste najal 148; neist on aga teated 35 kohta niivõrd puudulikud, et peab varustama need küsimismärgiga. Üliõpilaste kirjelduste läbi on koondunud palju häid plaane ja lõikeid, nõnda et nüüd on võimalik neis linnades eri tüüpe näha, mis lasevad aimata vahet nende tarvituses (strateegiline, elamislinn, pelgupaik) ja võib olla ka sündimise ajas. Erisugusist looduse tingimusist oleneb, et künkliku Ida-Eesti linna tüübid tarvitavad rohkemini looduse abinõusid: mägesid, saari, kui Lääne-Eesti omad, kus tasane maa nõuab kindlustuselt rohkem inimese tööd. Paar plaani ja lõiget maalinnadest on siin juurde lisatud (pildid 3, 4).

Ohvrikivid aukudega on ka väga huvitavad muinasjäänused. Niisugusist on kõige tuntum Tartu Toomemäel asuv kivi kahe suure kausitaolise auguga keskel. Harilikult on aga ohvrikivil augud väiksemad, nagu kohvitassid, ja aukude arv on suurem. Kõige rohkem on niisuguseid meie teada Pöide Tumala mõisa ohvrikivis: 47. Ohvrikivid on altaritaolised, mille peal on vist maa alustele jumaltele või vaimudele ohverdatud. Aukudesse on paigutatud verd, võid, soola jne. See komme on põline vana, ja seesugused kivid tulevad ette laial alal muudes maades. Neid tuntakse õige palju m. s. Briti saartel, Skandinaavias, Saksamaal. Soomes on nende arv praeguste teadmiste järele 26. Eestis on nad läänepoolne nähtus. Siin on neid nüüd juba konstateeritud 86. Idapool, Euroopa Venemaal, on neid ainult Novgorodi kub. Bologojes 5 ja siis Kiievi ligidal, mitte mujal. Sealt poolt ei ole see mõte, mis neid on loonud, siis sisse rännanud, ümberpöördult, Eesti esitab selles suhtes äärmist ida osa läänest sissetunginud kultuurivoolus. — Eesti arvurikkaist ohvrikivest on tervelt 45 Hageri kihelkonnast, enamalt jaolt kooliõp. Lint’i ja üliõp. R. Tamme üles leitud. Teised on Saaremaal, Muhus, Järvamaal, Tartumaal, vähemal määral mujal. Aga ma ei kahtle sugugi, et niisuguste kivide arv siin on suurem kui nüüd tuntakse.

Ma ei räägi siin rohkem teistest liikumata munasjäänustest: vanadest teedest soodes, ohvriallikaist, külakalmudest jne. Mainin ainult, et siiamaani ei ole meil kindlaid teateid, et siin esineksid n. n. kohtunike rõngad (m. s. Soomes tuntud) ja kalju joonistused ja -maalid, mis ulatuksid eelajaloolise ajani. Sarnaste leidumine on aga võimalik. Niisama arvan täitsa tõenäoliseks, et kusagilt mererammlt leitakse veel Rootsi vikingite kääpaid, missuguseid siin Rootsi muinasjuttude najal peaks olema, isegi kuningate omi.

Liikumata muinasjäänused on rahvale ja kohalistele elanikele väga armsad, sest nende ümber keerlevad rahva mälestused ja fantaasia, ja nad on tihti mõjunud isegi kunstnikele, romantikutele. Aga ka puhtteaduslikult on nad dokumendid, ilma milleta kaugele ei saa. Igalt seisukohalt on selle tõttu nende kaitsmine eluküsimus, ja meelt masendav tihti, kui nende saatusega tutvuda ja seda hädaohtu konstateerida, milles nad praegu asuvad. Ilma muinasjäänuste kaitseseaduseta, missuguse projekt on juba aastaid olemas, kuid seni teostamata, hävib meie hooletuse tõttu see allikate materjal, mis suudaks selle maa ajaloo 4000 aasta jooksul meile uuesti arusaadavaks teha.

A. M. Tallgren

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 4/1922