Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

     

Kui rahvas oma riigikorraga hästi ei sobi, siis kalduvad juristid varsti arvamusele, et süüdi on rahvas: miks ta ei kasuta õieti oma põhiseadust? Miks ei arenda ta seda vajalikult välja?

Juristi seisukoht on ka arusaadav: keegi ei tohi ju end vabandada seega, et ta ei tunne seadust. Nii on igal kurtmisel lühike lõpp: Fiat lex! Sündigu seadus!

Tegelikult näeme ajaloos vastupidist pilti: kui rahvas oma riigi­korraga hästi ei sobi, siis on süüdi — riigikord. Ja ajaloo kogemus näitab, et palju kergem on muuta riigikorda rahva järgi, kui rahvast põhiseaduse järgi. Sest siin maksab põhimõte, et põhiseadus on rahva pärast, mitte aga ümberpöördult — rahvas põhiseaduse tarvis.

XIX sajandi juriidiline, „looduslik-õiguslik“ ja skemaatiline mõtle­mine püüdsid kõigi rahvaste riigikordi „standardiseerida”, nagu meie massiproduktsioon standardiseerib meie ülikondi, kinofilme ja elektrilampe. Nii said pärast maailmasõda kõik uued riigid enesele lääne paremailt rätsepailt eeskujulikumad demokraatlikud standardpõhiseadused.

Ei kulunud aga palju aega, kui läks lahti „parlamentarismi kriis“. Standardpõhiseadus „ei istunud” hästi. Siin-seal sikutati ta hoopis maha ja vahetati omaenda kodukoetud isaisade vammuse vastu. Teisal algas ümberkohendamine.

Standardskeemide asemel tõuseb jälle ausse ajalooline vaateviis. Suure Montesquieu’ kuju kerkib meie kohale üle kahe aastasaja: seaduste vaim peab vastama rahva vaimule, kommetele, vaadetele, traditsioonidele; muidu ei ole seadustel püsi.

*

Oleme harjunud rahvaste üle otsustama selle järgi, missugune on nende põhiseadus. See on nii lihtne: seadus seisab ju must valgel.

Tähtsam osa riiklikust elust on aga see, mida põhiseaduses üldse pole. Põhiseadus ei sisalda midagi või peaaegu mitte midagi sellest, kuidas rahvas kujundab oma riikliku tahte, mis alusel moodustab oma poliitilised voolud ja rühmad, kuidas leiab enesele oma juhid. Aga see on just kõige olulisem osa riigiaparaadist, tema tõeline jõujaam. Siin pole enam tegemist kuiva ega abstraktse jurisprudentsiga, vaid elava psühholoogiaga.

Siin pole juriidilisi standardeid üldse olemas. Iga riik ja rahvas elab täiesti omapead. Ka kui põhiseadused üksteiselt on maha kirjutatud ja asutuste nimetused ühed ja needsamad, siiski on see tõeline jõujaam, mis seal taga töötab, igaühel täiesti omapärane seadis. Sarnasust leiab siin niisama vähe, nagu ühel elaval inimesel teisega.

Kõigi parlamentide ema — Inglise alamkoda — on püütud nii palju järele aimata. Ja ometi on ikka otsusele jõutud, et see on järeleaimamatu. Ta püsib uhke ja traditsioonidesse kiindunud saarerahva määratumal ühte­kuuluvuse tundel, eksimatul politilisel instinktil, ärksal, ikka võitlusvalmil spordivaimul (klassikalised kaks erakonda — kaks meeskonda jalgpalli­väljal, vaba omavalitsuse põlistel kogemustel ja niisama vabal alistumisel eliidile, kes oskab ühteaegu olla põline seisuslik aristokraatia ja alatasa juurde selektsioneeriv juhtkond.

Mitte sugugi vähem pole uues maailmas Ühendriikidegi põhiseadust jäljendatud, nimelt tema kolme võimu täielikku jaotamist: president, seadusandlikud kojad, kohus, mis „riigi asutajatest” hoopis ettenägematud erakondlikud „masinad“ ometi on osanud ühiseks aparaadiks ühendada. Vastuoksa riigi asutajate otsesele püüdele, kes hoiatasid erakondade kui tule eest, on ometi erakonnad oma igale poole ulatuvate võrkude abil kõik kolm võimu oma alla painutanud — mitte mõne poliitilise aate, vaid Amee­rika kõikvõimsa „businessi“ nimel. Ka siin, nagu Inglismaalgi, näeme kaht erakonda, nagu kaht meeskonda jalgpalliväljal. Kuid mitte põlise aadli poliitilised maailmavaate erakonnad: alalhoidlased ja vabameelsed, vaid majesteet dollari ärirühmad: kaks tühja pudelit, millesse iga mängu, s. o. iga valimise eel võib sisse kallata hoopis uued vedelikud — endiseks jäävad aga ikka pudelite sildid: ühel „vabariiklased“, teisel „demokraadid“. Aga mispärast nii, miks mitte ümberpöördult — keegi ei tea ega huvitugi teada­saamisest.

Ja lõppeks Prantsusmaa, kus erakondi õieti ei ole, ei tohigi olla, sest Rousseau ei lubanud seda ja prantslane on liiga suur individualist selleks, et painutuda rühmadesse. Ei tohtinud erakondi olla revolutsiooni kon­vendis, ja kui seal vastasrind siiski tekkis, siis raiuti tema juhtidelt lihtsalt pead maha. Ei vali praegugi suurem osa prantslasi oma esindajaid era­kondade järgi, vaid valitul on vabadus millal tahes ja mis tahes rühmaga liituda, ükskõik missugust valitsust toetada või kukutada.

Need on kolm vana rahvaesinduslikku riiki ja nii vähe sarnanevad nad üksteisele: mis üks enesele kohaseks loeb, on teisele jõleduseks. Aga veel suurem jõle on igaühe meelest see, kes teda ennast on järele ahvinud. Sest see on siis tingimata valmis saanud tema nõrkuste karikatuuriga.

*

Uued riigid on küll jäljendanud vanade rahvaesinduslike riikide põhi­seadusi, kuid pole suutnud jäljendada kõlbelisi aluseid, millel need seisavad. Võidakse kanda inglise ülikondi, kuid ei saa kunstlikult moodustada ing­lise aristokraatiat. Võidakse kadestada Ameerika dollaritegemise oskust, kuid pole võimalik järele teha uue avara maa avastamata rikkuste õhkkonda, kus poliitikategevustki tuleb pidada üheks äriharuks: mitte üldsuse teeni­miseks, vaid teenistusvõimaluste loomiseks igaühele. Võidakse õlgu kehi­tada Prantsuse valitsuste lühikese ea üle, kuid ei saa jäljendada Prantsuse poliitikaaparaadi painduvust, mis oma kriiside kestust loeb ainult tundi­dega, mitte aga, nagu meil, nädalate ja kuudega.

Küll on uued riigid vanade parlamendimaade nõrkusi karrikeerinud: eeskätt aga ennenägemata suuruseni paisutanud neid võõrkehasid, mis vanadegi parlamentide „vaba mängu“ küllalt takistanud: kihierakondi. Vanadel olid need ainult tööliserakonnad, kes traditsiooniliste poliitiliste parteide raamidesse ei sobinud. Uutel tulid peale selle veel juurde talu­rahva erakonnad, nii et uutes riikides on suurem osa parlamendist koos­tatud pahatihti vastuoksa Rousseau’le, vastuoksa parlamentarismi põhi­mõtteile. Seepärast kalduvad uute riikide parlamendid vabast poliitilise elu regulaatorist kivinema keskaegseiks seisuslikeks kodadeks. Läheks see areng oma loomuliku lõpuni, siis muutuksid parlamendi ümbervalimised hoopis ülearusteks. Selle asemel riigi statistika esitaks aegajalt arvud, kui palju liikmeid kuulub ühele või teisele kutseseisusele ja nende järgi võiks rahvaesinduses ositada nende kohad.

Parlamendi kivinemise suhtes on talurahva erakonnad veelgi halvemas seisukorras kui tööliserakonnad. Tööstusliku revolutsiooni õhinas tõusid tööliserakondade juhtidel kord lootused, et töölisklass võib saada rahva enamuseks, absorbeerides endasse kõik vahepealsed kihid ja siis vallutades võimu, teostades proletariaadi diktatuuri ning kaotades sootuks ühiskonna jaotuse klassidesse — loob uue homogeense, klassivaba sotsialistliku ühis­konna. Olgugi utoopia kujul, aga siiski on tööliserakondade ideoloogia seega vähemalt in spe, oma tuleviku unistustes — üldrahvalik ja üldriiklik ideoloogia.

Talurahva erakondadel ei saa seda üldriiklikkust tuleviku utoopiaski olla. Et kogu rahvast võib proletariseerida, seda näitas Venemaa. Aga et kogu rahvast võiks muuta talurahvaks, seda pole ükski talurahva erakonna juhtki endale kujutelnud. Kaugeimad unistused seal ulatuvad ainult — rahvaesinduse enamuse, „51 koha“ vallutamiseni, talurahva erakondade diktatuurini. Kuid niisugune diktatuur, millel üleriiklikule ideoloogiale ei saa pretensioonegi olla, on nagu võõras vallutaja riigis: ta toob parlamentarismi lõpu seega, et lõhestab ja kaotab selle kõlbelise aluse — üldrahvusliku kokkuleppe — üldtahte (volonté générale’i).

*

Keskaja seisuslik koda ei olnud suveräänne. Kõrgem võim riigis ei kuulunud temale, vaid monarhile. Seisused olid igaüks ainult iseenda eest; monarh oli kõikide, s. o. riigi eest.

Meie parlamendi kivinemisega tekib see täbar lugu, et ei jää enam suveräniteedi kandjat. Kihirühmad esindavad ainult kihtide partikulaarseid huve, seda, mis meil kutsutakse „jaotamise hingeoluks”. Riigi üldisi, suveräänseid huve ei esinda õieti keegi.

Oletatakse, riigi üldhuvi on ju kihtide partikulaarhuvide summa. Aga see on raske eksitus. Niisama nagu rahvus pole mitte ainult oma liikmete matemaatiline summa, vaid on peale selle veel mingi kõrgem üldorganism, niisama on lugu ka riigiga.

Aga nagu on alamaid organisme, kes elavad peamiselt oma madalamate funktsioonidega, näiteks kõhuga, ja on ülemaid organisme, kes eeskätt elavad oma kõrgeimate funktsioonidega, nimelt peaajuga, nii on ka riike, kes elavad aina kõhuga ja riike, kes elavad rohkem peaajuga.

Meie uute riikide kriis on — suveräniteedi kriis. Iga riik peab oma püsimiseks suutma moodustada eliiti, kes jaksab juhtida ja kanda tema suveräniteeti. On see eliidi moodustamine sattunud valeteele, annab ta uhte ainult erihuvidele, mitte aga riigihuvidele, siis on käes — riikliku mõtte kriis.

*

Riigi suveräänne võim on ajaloos moodustunud mitmel viisil. Kõige lihtsam, aga ka kõige püsimatum moodustamisviis on — vägivalla teel. Üks relvastatud jõud, kas väline vallutaja või sisemine võimuhaaraja, paneb end maksma — see ongi suverään.

Loomulik, et mida paljas jõud ühel juhul pukki aidanud, võib teine liisama paljas jõud sealt teisel juhul niisama kergesti kukutada. Seepärast ei julge ükski võim riigi eesotsas kunagi toetuda ainult paljale jõule. Ta otsib toeks ka midagi kõlbelist, nimelt — autoriteeti. Olgu see autoriteet siis müstiline ja usuline, nagu idamaa despootidel, kes pidid põlvnema jumalaist või ise olema jumalad, või usuline, tõuline, sotsiaalne, poliitiline jne., nagu vana ja keskaja türannidel ning uuema aja diktaatoritel.

Monarhidel oli ikka ja on tänapäevani oma usulinegi autoriteet — Jumala armust” (Dei gratia). Aga uuema aja diktaatorid, kui demokraatia vaenulikud nad ka ei oleks, ei suuda loobuda vähemalt selle autoriteedi varjustki, mida annab rahva tahe (populi voluntas). Ka mõne kinnise ordu relvastatud jõule toetudes püüavad nad kas või mingi valimissurrogaadi abil siiski maskeerida ühtlasi mingit rahva plebistsiiti. See on nende atribuut meie aja demokraatiale. Usulise müstika asemele on astunud rahva tahte müstika ja see pole sugugi vähem keeruline.

Bernard Shaw komöödias vuristab poisikesest kuningas Ptolomeus rahvale ette oma päheõpitud manifesti, kuid ühes kohas on see tal ununenud; ta algab mitu korda uuesti, aga ei saa ikka sellest neetud kohast üle: „Minu hea ja armuline tahtmine”. Siis pöördub ta poolnuttes oma nõuniku poole: „Mis oli ometi see minu hea ja armuline tahtmine”?

Noored rahvad on tihti niisama raskes seisukorras, nagu noored kuningadki: nad ei tea, mis on nende hea ja armuline tahtmine. Üldine „viiesabaline“ hääletamine ei aita seal midagi: ta toob ainult avalikuks seda, et rahvas tõesti ei tea, mis ta tahtma peab. Ja kui see teadmatus küllalt paljudele teadlikuks saanud, siis algab aeg katsetamisteks igasugu­seile ettevõtlikele diktaatori kandidaatidele.

*

Mis võib meie riigielus olla hulkadele autoriteediks? See rahvus­riiklik aade, mis vabadussõjas võidule viis? Välise vaenlase vastu küllalt mõjukas, on ta sisepoliitikaks hulkadele siiski alles liiga abstraktne. Rah­vuslus lubab ju siseriiklikus politikas terve spektrumi erivarjundeid : ala­tes rahvusbolševismist (Stalin), rahvussotsialismist (Hitler) ja üle minnes rahvusliberalismi ja rahvuskonservatismi kaudu kuni tagurliku rah­vusromantikani („pastlakultus“). Kes ütleb „rahvuslus“, see nimetab ainult poliitika elu välist vormi. Poliitika sisu kohta ei ole aga sellega veel midagi öeldud. Selles aga asi just seisabki.

Meie sisepoliitikale on revolutsioon pärandanud rahvusemõtet laostava aate — klassivõitluse aate, mis selgeimalt kehastub klassierakondades. Meie rahvusliku poliitika esimeseks ülesandeks on seepärast — klassivõitluse ületamine, rahvakihtide lepitamine, nende vahel normaalse koostöö võimal­damine. Kuigi klassisõja relvastatud puhked suruti maha relvade jõuga, on siiski raske eksitus arvata, et siin on ülesanne ainult füüsilisele jõule. Klassivõitluse mõte tuleb ületada sisemiselt, rahva­hulkade mõtlemisviisides ja siin peitub meie vaimse eliidi peatöö.

Kahjuks on meie vaimne eliit elust väga kaugele maha jäänud. Ta kas toitub eelmiste ajajärkude epigoonlusega — sentimentaalsem osa nimelt, või upub üksikuisse erialadesse (realistlikum osa). Meie praeguse arengu üldise sügavamale ulatuva analüüsi ja sünteesi vajadusest hakatakse vae­valt endale aru andma.

*

Tegelikult maksavad meie praeguses politikaelus ainult kaks autori­teeti: parteiorganisatsioonid ja -juhid.

Oma ideedega maha käies, on parteiorganisatsioonid kaotamas oma kõlbelist autoriteeti. Neist jäävad üha enam järele ainult — huvide esin­dused, koha kuulamise ja kindlustamise kontorid. Klassivõitluses parata­matuks saanud „jaotamise poliitika” diskrediteerib neid ikka enam ja enam.

Siin ei aita hädaldamine, et kes on parteide vastu, see on demokraatia vastu. Võidakse olla väga kõrgel arvamisel Inglise klassikalistest erakon­dadest nende vaimsest ja kõlbelisest jõust, kuid samal ajal ainult õlgu kehi­tada ameerikalike „tühjade pudelite” üle, kes enda olemise õigustamist näevad pealegi klassivõitluse ülesässitamises ja demokraatia aluste sise­mises laostamises. Keegi pole meie parlamentarismi nii palju õõnestanud, kui meie parteid ise.

Vene 1917. aasta anarhismi traditsioonides on meil demokraatiat nähtud — nivelleerimises, tasandamises. Meie parteiorganisatsioonid on anonüümsed kogud, mingid piiratud vastutusega aktsiaseltsid, kes ei salli juhte. Ja nende juhid ise häbenevadki juhtida. Kui meie parteijuhile pakutakse raadiot tarvitada, siis pole haruldane juhtum, et ta loobub: tal ei ole midagi öelda. Toompeal maksab sõna: rääkimine on hõbe, vaikimine — kuld.

Ometi — kui meie rahvahulkade jaoks on veel üle jäänud mingit riiklikku autoriteeti, siis on need ainult — tema poliitilised juhid. Politilise psühholoogia poolest võiksime end võrrelda ehk Euroopa XIX sajandi simese poole nn. „honoratsiooride-parlamentidega“.

Meie rahvas ei pea lugu oma „esindajast“. See on talle alles siis midagi, kui tema jaoks midagi „saab“. Muidu on ta lihtsalt — vaglaraud, keda ta alatasa kahtlustab, et see liiga palju iseendale tasku topib.

Meie rahvale on autoriteediks ainult — juht, „rahvamees“. Sellega seovad teda meie ajaloolised traditsioonid ärkamisajast saadik. Sellelt ootab ta juhatust, julgustust, manitsust, kui vaja — peapesugi. See on talle „vana“ selle sõna aukartust äratavas mõttes. Ja ilma niisuguste „vanadeta” ei oska ta endale riiki kujutleda.

Meie senine parlamentarism pole suutnud seda eliiti viia tarvilikule kõrgusele. Ta on seda koguni surunud oma anonüümsete ja aplate komiteede alla.

Nagu ei saa olla laeva ilma kaptenita, nii ei saa olla riiki ilma juhtimiseta. Kui põhiseadus ei võimalda legaalset juhtide tekkimist, siis murtakse lõpuks see põhiseadus ise. Riigikord ei saa jääda vastuollu rahva vaadete ega vajadustega.

Ed. Laaman

Ajakirjast “ERK” nr. 4/1933