Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

16 Jan

„Suur sajand” (Versailles).

 

   

Gootika ajajärgul oli Prantsusmaa Euroopa vaimseks juhiks, XV ja XVI sajandi renessanss aga andis juhi õigused Itaaliale. XV saj. nõrgestasid 100-aastase sõja segadused tugevasti Prantsuse kul­tuurielu, mis ei suutnud enam sammu pidada Itaalia otsustava pöördega antikaja pärimuste poole. Antiikmälestuste lõplik uuestiäratus jäi niiviisi Itaalia ees­õiguseks, kuigi Prantsusmaa juba XIII sajandil oli teel selle poole. Renessansi kultuur loodi lõuna pool Alpe ja Prantsusmaa võttis ta valmiskujul vastu, et teda alles siis oma näo järgi ümber sulatada.

Teadagi ei tähendanud renessanss Prantsusmaale täiesti uut leiutist. Ta oli rohkem vanade mälestuste elustamine kui järsk lõige oma kultuurikehasse, milli­sena ta tundus Saksas, kus ta mõju pealegi oli palju nõrgem.

XV sajandi lõpu sõjakäigud üle Alpide viisid Prantsusmaa tihedasse ühendusse Itaaliaga ja nii võis renessansi kultuur, mida iseloomustasid antiikaja elurõõm, ilukultus ja isiku iseseisev tegutsemistahe, seal kiiresti koduneda. XVI sai. keskpaiku oli renessanss vallutanud kogu prantsuse vaimuelu. Kolm suurt kirjanikku ehtisid seda uut aja­järku: Rabelais, Ronsard ja Montaigne. Igaüks neist kehastas eri tendentsi selles elurikkas sünteesis, mida me õigusega nimetame vaimu uuesti­sünniks. Rabelais seiklusromaanid kajastasid uue elu­tunde vabaduseiha ja ülevoolavat elurõõmu; Ronsard’i lüürika äratas ladina luule eeskujul ilu­meele ja puhta kunsti elamused; Montaigne’i mõtis­kelud ja eluvaatlused avasid tee uueaegsele kriiti­lisele arule, mis sealtpeale on toitunud abstraktsete arutluste asemel enne kõike tajutavaist tõsiasjadest, välistest ja siseelulistest tähelepanekutest. Skolastikute üldideede asemel pöördusid renessansi mõtlejad ikka enam elu mitmekesisuse ja erinähtuste poole, mis üksi võisid anda usaldatava aluse suurematele sünteesidele. Taeva asemel pöörduti maa poole. Algas see laialdane tõeluse vallutusprotsess, mille keskel me elame veel praegugi.

Prantsusmaa ei jäänud puutumata ka suurtest ühiskondlikest ja poliitilistest pööretest, mis iseloomustasid renessansi ajajärku. Tekkis kaks uut suurriiki : His­paania, Ameerika leiutamise tagajärjel ja Saksa keisririik, millega abielu kaudu liitus Burgund. Nende jõu­dude kõrval kaotas Prantsusmaa oma poliitilise esi­koha. Lõpuks tõi usupuhastusliikumine sinnagi kodusõja, mis ei lõppenud aga riigi lõhestumisega nagu Saksas, vaid — jällegi ehtprantsuslikult — aruka kokkuleppega. Henri IV, kes oli ise protestant,- astus katoliiklaste meeleheaks katoliku usku, kuid andis | ühtlasi Nantes’i ediktiga protestantidele usuvabaduse ja üheõigusluse. Ka 30-aastane sõda, mil­lest Prantsusmaa võttis osa, lõppes talle õnnelikult, Üldiselt oli kogu renessansiaeg (XVI sajand ja XVII sajandi esimene pool) Prantsusmaale sisemise kindlus­tumise ja koondumise ajajärguks. Kogu maa alistati järk-järgult kuninga keskvõimule. (Peetagu meeles, et varem olid „vasallid“, üksikute maakondade isan­dad, sageli palju võimsamad kui kuningas!) Kogu riigiaparaat ning vaimne elu keskendusid ikka enam riigi pealinna, Pariisi.

Nüüd vallutas ka prantsuse keel lõplikult kõik kihid peale kiriku, mille ametlikuks keeleks jäi endi­selt ladina keel. On iseloomulik, et ladina kirjanduse ja antiikkunsti imetluse ajal Prantsusmaa enne kõike iseoma isiksust kindlustas. Euroopa ühiskultuuri aeg oli möödas. Algas dünastiliste vastuolude ajajärk, võitlusajastu eri kuningakodade vahel. Prantsusmaa muutus nn. absoluutseks monarhiaks. Ja renessansisajandile järgnenud „suurel sajandil“, nagu prantslased nimetavad XVII sajandit, avaldus see uuendus kultuuri näol, mis pol­nud enam üldeuroopalik süntees nagu gootika, isegi mitte enam antiikkultuuri eri haru (kuigi antiiksus etendas selles tähtsat osa), vaid puhtprantsuslik saavutus. See oli hoovkondlik, absolutistlik kultuur, milles kogu ajajärgu püüded nii täiuslikult kehastusid, et kõik teised maad teda hakkasid jäljendama, tõstes Prantsusmaa uuesti, pärast võrdlemisi lühikest vaheaega, kogu Euroopa vaimseks juhiks.

Kuid vaevalt võiks väita, et see mõju oleks suut­nud välismail sügavale tungida ja luua ühist euroopa meelsust. Gootika omandati teiste maade poolt mitte võõrkehana, vaid sugulasnähtusena, mida enda kohaselt kujundati ümber ja tunnustati lõplikult omaks. Kogu rahvas tundis igal maal seda lõpuks enda loominguna. „Suur sajand” aga ja selle kultuur olid ja jäid aris­tokraatlikuks. Ühiskonnaklasside vastuolud olid vahepeal märgatavalt teravnenud ja ainuvalitsuslik kord suurendas neid vastuolusid veelgi. Uus prantsuse kultuur üldiselt võttes, jäi ainult ülimuskihi kultuuriks, kuigi tema loojaks olid suurel määral kodanikuseisusest pärinevad mõtlejad ja kunstnikud. Seepärast levis ta ka välismail peamiselt kõrgemas seltskonnas: teiste maade hoovkonnad ja aadel kujundasid end prantsuse eeskuju järgi. Prantsuse keel, kunst, maitse ja vaim määrasid kõigi maade seltskondliku tooni, „suurseltskond“ muutus ja jäi prantsus­likuks kuni XIX sajandini; õpetlasi, kodanlust ja rah­vast mõjutas see aga võrdlemisi vähe. Tekkis teistest

ühiskonnakihtidest eraldunud „hoovkondlik internat­sionaal”, mille välised vormid ja mõttelaad olid prant­suslikud. Prantsuse mõju tungis sel ajajärgul esimest korda kuni kauge Venemaani. Ainult Holland ja Ing­lismaa jäid sellest puutumata. Seal oli juba siis ida­nemas uus kodanlik kultuur.

Mujal aga oli kuningate ja hoovkondade mõju nii tugev, et nad suutsid prantsuse ilme anda kogu oma ajajärgule. See on seda tähelepandavam, et samad valitsejad olid sageli Prantsuse kuninga Louis XIV poliitilised vastased. See tõendab, kui palju avaram oli selle aja kultuurikäsitus: sõdadel ja poliitikal pol­nud mingit tegu kultuuriküsimustega. Preisi kunin­gas Friedrich Suur nägi veel XVIII sajandil prant­suse kultuuris mitte ainult kõrgeimat, vaid ainsat kultuuri, mis siiski ei takistanud teda sõdimast selle maa vastu. Maailmasõjas aga peeti vastase kultuuri tun­nustamist isamaa reetmiseks!

Milline oli selle „Suure sajandi“ vaim? Ta püstitas ise endale mälestusmärgi, lõi endale igavese sümboli: Versailles’ lossi. Sel­les hiigelehitises leidis prantsuse vaim veelkord või­maluse avalduda kogu oma rikkuses. Kivi keeles väl­jendas see ehitis kogu oma ajastu kunstitahte ja kultuuri ilme.

See, milles XVII sajandi vaim kehastus, polnud enam jumalatempel, vaid kuningaloss. Kuningas, maine valitseja, oli astunud jumala asemele. Juba see viitab tagasi antiikajale, kus caesar’eid ülistati valguse jumalaiks. Louis XIV kandiski „roi soleil“ (päikese­kuninga) nime. Samal ajal võis see kuningas öelda: L’état, c’est moi (riik olen mina). — On peaaegu või­matu uskuda, et selline võimukeskendus ja selle kandja jumaldus olid võimalikud alles nii hiljuti, vaevalt kolmesaja aasta eest. Kuid peame mõistma, et kuningal

   

Versailles (loss ja osa aeda Pariisi läheduses). (Pilt on võetud Maailmasôja rahulepingu aastapäeval — sellepärast suured rahvahulgad ja „suured veed“).

       

enne seda oli olnud ja oli veelgi suur ajaloolis- riiklik ülesanne: ühendada üksteisele vaenulikud maa-aadli ja ülimusringid ja keskendada kogu maa polii­tilised kui ka majanduslikud ja kultuurilised jõud ühesihiliseks. Kuningas oli jumalik.. mitte isikuna, vaid kui täieliku k o r r a sümbol, nii nagu mõistus kehas oli Jumala sümbol. Teadagi avaldus see kuninga jumaldus täielikul kujul kitsamates hooviringides, kuid see polnud täiesti võõras ka laiematele hulkadele, ees­kätt jõukamale linnakodanlusele, kelle poolehoidu Louis XIV oma majandusministri Colbert’i kaudu oskas võita. Alles ta valitsuse lõpupäevil nähti, et selle piiramatu isevalitsuse tulemuseks oli rahva tühjakskurnamine, vaesus ja nälg. Tema surma tervitas rahvas suure juubeldusega, isegi hoovkond tundis ker­gendust. Kuid oma valitsuse kõrgajal pimestas ta kõiki oma hiilgusega.

Versailles’ loss, mille ta ehitas, jäi tema ja kogu ainuvalitsusliku monarhia sümboliks. Kakskümmend aastat kestis kuninga enda poolt juhitud ehitus. 70 miljonit franki (tol ajal määratu summa!) neelas ta rahas, ja ehituse juures hukkunud tööliselusid loeti tuhande­tega, sest ehitati soisel alal, kus levisid igasugused tõved.

Tulemuseks oli täiuslik teos, oma aja ideaali võimas kehastus. See oli perspektiivi, sümmeetria ja geomeetrilise tasakaalu meistriteos, valjult plaanikindel ehitus, mis ei jät­nud midagi juhuse hooleks. Täiesti mõistuslik, fantaasiatu, ebaromantiline. Rikkalikest ornamentidest ja ehteist hooli­mata kaine: ratsionalistlik. Nagu katedraalide kuju ja põhi­plaan sümboliseerisid Kristust, nii sümboliseeris Versailles kuningat. Kõik lossi ümbruse jooned jooksid kokku ühte punkti, ühest keskusest lähtudes oli mõeldud kogu see hiiglakavand: kuninglikust magamistoast. (Tolle aja ja Louis XIV isiku kohta on iseloomustav, et see keskpunkt oli just maga­mistuba ja mitte troonisaal. Napoleon oleks eelistanud trooni!) Selle toa keskel asetses kuldne ase tõusva päikese kujutisega ja selles kuningas, kelle hommikune ärkamine oli kogu hoovkonnale tõeline päikesetõus, millega kaasa elamine

tähendas suurimat au ja õnne. Lossi ilustused, maalingud ja skulptuurid, seinte nikerdatud raamid ja tubade sisustus tee­nisid kõik kuninga austamise ülesannet. Kuninga maitse määras stiili üldidedest kuni pisiasjadeni, laemaalinguist kuni uksepidemeteni. Ta maitse oli pidulik, suurejooneline, tore­dust taotlev, kuid mitte liialdav, mitte ülemäära vormiküllane, — detailide (üksikasjade) paljuses ei unustanud ta kunagi majesteetlikku üldjoont. Nagu hoovkonnaelus nii oli ses lossis kõik reeglipärane, korraldatud, alistatud etiketile. Ei rõõmus ega ka sünge: jahe ja väärikas. Majesteetlik suurus valitses kogu seda ehitiste rühmkonda, mis moodustasid peaaegu uue linna. Ja määratu loss ise võis ainult raamiks olla kuningale ja suurele hoovkonnale, pidudele ja vastuvõttudele. Praegu mõjub ta tardununa.

Loss oli aga ainult osa Versailles’ määratust plaa­nist. Selle ees laius linn, mille pea-uulid jooksid kokku lossieelsele platsile, suundudes kuninga magamistuppa. Lossi taga oli määratu park nöörsirgete alleede, pursk­kaevude ja kanalitega. Kõikjal lossi ümber valitses sama vali kord, sümmeetria, suurejooneline toredus nagu lossis endas. Loodus oli painutatud pisiasjadeni korratahte teenistusse. Puudelegi anti geomeetrilised vormid, määratu hulga purskkaevude vesi hakkas kohi­sema, nii kuidas ja siis, kui kästi, muruplatsidele anti kindel geomeetriline kuju, puud olid rivistatud aed­niku plaani järgi. Selles aias ei tunne end mitte väga vabana, selles peab ka ise olema „korralik“, kuid selles tunneb inimene end looduse tõelise valitsejana — ja võib nautida oma riigi määratut toredust.

Sama vaim, mis kõneleb Versailles’s, avaldus teistelgi kultuurialadel. Ka kirjanduses pani end maksma hoovkondlik iluideaal, suurejooneline korra tahe, selgusenõue ja arukas mõõdukus. Ei tule siiski arvata, et see oleks tähendanud orjalikku kiidulaulu kuningale. Kriitilise aru pärimused olid sel maal sel­leks liiga tugevad. Valitseva seltskonna elutunne oli lihtsalt kaasa haaranud ka selle ajajärgu kirjanikud ja mõtlejad. Võime kõnelda üldisest r a t s i o n a 1 i s t 1 i k u aja vaimust, mille üheks avalduseks oli ka ku­ningas.

Descartes andis sellele ajavaimule filosoofilise põhjenduse oma teostes, mis algatasid uueaegse filo­soofia. Ja on iseloomulik, et ta lähtus kahtlemi­sest, kriitikast, et leida lõpuks alus, milles enam ei saanud kahelda. Ja selle põhitõe leidis ta ini-mese mõttesj Cogito, ergo sum (mõtlen, järelikult olen [olemas]). Mõttel, inimese arul ja tahtel nägi ta olevat võimu mitte ainult maailma tunnetada, vaid seda ka muuta oma tõeteadvuse kohaselt. Nii on siis siingi esile tõstetud ratsionalistlik kainus ja arukas tahe.

XVII sajandi kuulsad tragöödiakirjanikud Cor­neille ja Racine kandsid selle ideaali oma teo­stesse. Valjud kompositsiooni käsud, mis Boileau sõnastas oma „Luulekunstis“, määrasid nende tragöö­diate ehituse, sõnastusstiil järgis seltskondliku sünd­suse reegleid ja nende teoste kangelased olid tugeva tahte ja üleva väärikuse kehastused. Kõige selle all valitses aga üldinimlik tõepära, psühholoogiline üld­maksvus, kus renessansi ja kristliku vaimsuse elukoge­mused korraldati tüüpideks, esinduskuju­deks, kelle menetlusviisid võisid maksta hingeelu­liste seadustena. Ka siin avaldus arukas korraldus, süstematiseerimine, erakordse taltsutus.

Kuivõrd elavana kirjanduses püsis sel ajajärgul kriitiline aru, seda ei tõenda keegi paremini kui Jean Baptiste Molière, maailma suurimaid komöödiakirjanikke, kelle teosed otseselt ründasid kaasaja selts­konda. Ka vormi alal ei austanud nad alati hoovkondliku sündsuse reegleid. Tema „Misanthrope“, „Naeru­väärsed kenitlejad“, „Tartuffe“, mis pilkasid üld­inimlikke pahesid (variserlust, edevust, umbusku,

ihnust jne.) ei halastanud ka oma aja seltskonnale. Sellegipärast leidis Molière just kuningas oma kaitsja, koguni katoliku vaimulike vastu. See võiks tõen­dada, kui sügavale sel maal oli juurdunud terava vaimu austus.

Prantsusmaa ongi võitnud oma suurimad loorberid pilke ja sädeleva vaimukuse kaudu. Molière, Voltaire, Anatole France on prantsuse esprit (esprii, vaimu) kuulsaimad esindajad. Kui Versailles sümboliseeris XVII sajandi kuninglikku väärikust, siis peetakse Pariisi prantsuse vaimukuse koldeks ja esindajaks. Pariisi rahvalik pilkeosavus on saanud peaaegu vanasõnaks. Ka Molière elas Pariisis, sel ajal kui hoovkond pidutses Versailles’s. Tema värssides on katsutud näha eelkaja Pariisi hilisemast kättemak­sust Versailles’le. Kuid see laskis end oodata veel palju aastakümneid.

Versailles surus kõigele oma templi Louis XIV surmani. Kõik Euroopa valitsejad kuni Saksa pisivürstideni ja pool-aasialiku Vene tsaarideni jäljendasid Versailles’ ehitusi ja hoovkonnaelu, kusagil ei saavuta­tud aga enam teistkordselt algupärandi majesteetlikku täiust. See jäi prantsuse kultuuri ainusaavutuseks. Kogu seda ajastut nimetatakse prantsuse klas­sika ajajärguks, seega osutades selle aja teoste ees­kujulikule täiuslikkusele ja ühtlasi kõnesoleva voolu ühendusele antiikaja kõrgkultuuriga. Renessanss oli avastanud klassikalise antiigi kunsti- ja kirjandusvarad. Neis nägid ka XVII sajandi kunstnikud ja kirjanikud igavesi eeskujusid, kuid selle kauge mõju sulatasid nad ümber oma aja kohaseks uusvooluks, kus antiikajale võõras hoovkondlik eluideaal etendas olulist osa.

Louis XIV surmaga (1715) lõppes Prantsusmaal kõrgklassika ajajärk. Selle ajastu meistriteosed mõju­sid küll veel edasi ja hoidsid järglasi klassika kunsti ideaali läheduses; ka monarhia kestis veel kolmveerand sajandit, kuid samal ajal algas muutus, mis viis lõpuks kuningriikluse hävinguni.

Selle hävingu algidusid ja põhjusi võib näha juba Louis XIV valitsussüsteemis endas. Nii paradoksselt kui see ka ei kõla, võiksime öelda, et juba Louis XIV ise valmistas ette Prantsuse Suurt Revolutsiooni.

Kuninga suuruseiha viis teda järjest uutesse sõdadesse, mis ta valitsuse lõpu poole lõppesid Prantsusmaale õnnetult. Sõjad vapustasid Colbert’i hoolikat majandussüsteemi; et määratuid kulusid katta, kurnati rahvas paljaks. Rahvas jäi vaeseks, samuti ka aadel, kellelt hoovkonna hiilgav elu nõudis hiiglakulutusi. Louis XIV kaotas protestantidele antud usuvaba­duse. Nii muutus ta oma valitsuse lõpul põlatavamaks meheks riigis. Ta arvas ainult oma mõistuse ja tahte järgi võivat koolutada kogu riiki ja kõiki kodanikke. See ei jätnud lõpuks välja kutsumata vastutahet, mis laienes iga päevaga. Äärmusse viidud keskendus, pisi­asjadeni ette määratud ja sunniviisiliselt piira­tud riiklik korraldus tardus lõpuks mehaaniliseks kohusetäitmiseks, mis ei suutnud sammu pidada areneva eluga. Rahvas oli sundusest väsinud, kõigil aladel hakkasid elustuma uued mõtted ja liikumised, mis jäid riigi juhtkonnale täiesti võõraks. Esialgse kuninga- ja rahvatahte võrdlemisi ilmse liidu asemel haigutas lõpuks nende kahe vahel põhjatu kuristik. See kõik aitas rajada teed revolutsioonile.

Kuid Louis XIV poliitikas on nähtud revolut­siooni ettevalmistust veel teises mõttes. Versailles’ hoovkonda nimetatakse õigusega prantsuse aadli hauaks. Hoovkondlasteks muutudes kaota­sid aadlikud selle iseseisvuse, mis neil oli maal oma lossides elades. Louis XIV viis lõpule selle aadli kuninga võimule alistamise poliitika, mis algas juba keskajal. Samal ajal vabanes maarahvas hertsogite ja krahvide otsesest rõhumisest. Ta sai paljude väikeste türannide asemele ühe suure ja oli esialgu tänulik.

Lõpuks algatas päikesekuningas poliitilise ühetaolisuse arengu Prantsusmaal, sest kuninga ees olid kõik alamad ühesugused: nimelt mitte midagi väärivad ! Kui feoaaalriiki on võrreldud püra­miidiga, mis tõuseb aste-astmelt ja nii, et madalam oleneb ikka järgmisest ülemast, siis võiks absoluutset monarhiat võrrelda lameda pinnaga, kust tõuseb üks­ainus kõrge post — kuningas ning kõik. Aadlikud kaotasid selle korra all oma sõjaväe pidamise õiguse ja muutusid linna asudes lihtsalt rikkaiks kodanikeks, kelle ülesanne oli ainult käske täita ja endid ning hoovkonda ehtida.

On ilmne, et rahval oli hõlpsam kukutada üht türanni, kelle langemisega ta sai kätte kogu keskenda­tud riigiaparaadi.

Absoluutne monarh Louis XIV oli niiviisi iseoma tahte vastu uueaegse rahvariigi teerajajaid.

Nii oli selle ajajärgu nägu õigupoolest kahe poo­lega: üks oli tagasi pööratud endise poole, teine vaatas tulevikku. See ajastu lõi antiikpärandit omamoodi tõlgitsedes puhtprantsusliku vormi- ja korrakultuuri, kunsti-, mõtte- ja seltskonnalaadi, mis erineb oluliselt samal ajal mujal valitsevast barokkvaimust. Ta püs­titas riigi, mille ühtlus ja vali keskendus on ainulaad­sed. Ta tõi kõigil aladel esile suurmehi, kes olid loo­jad selles vaimus. Ta mõjutas kogu Euroopa valit­sevaid klasse, kuid ka ainult neid. Ta levitas hoovkondlikku tsivilisatsiooni, mis siiski ei tunginud teiste rahvaste süd a m e s s e. Teised jäljendasid prantslasi, kirjutasid prantsuskeelseid kirju, kõnelesid ja luuletasid prant­suse keeli, kandsid prantsuse rõivaid, kõndisid ja istu­sid prantsuse etiketi järgi, kuid see mõju ei kandnud väljaspool Prantsusmaa piire toitvat vilja. Tema tõeline õpetus — selge ja suurejoone­lise ühtluse ülesehitus — jäi teistele võõraks. Kuid ta poliitiline mõju ja eeskuju, mis eelpool lühidalt piiriteldud, rajas välismail teed samale hilisemale arengule nagu oma kodumaalgi. Ja sellest kasvas uus — demokraatlik Euroopa.

Aleksander Aspel

Teosest „Prantsusmaa ja Euroopa”, 1935

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share