Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Setu rahvalaulu leelotajate suures peres said kuulsaks juba dr. J. Hurda päevil kolm esimese järgu rahvalaulikut tõesti imestamapaneva improvisatsioonivõime ja ainete rohkusega: M i k o Ode, Martina Irò ja Hilana T a a r k a. Nende keskmine lauluoskus ulatus 10 000 kuni 25 000 regivärsi reani. 19. augus­til 1924. a. suri Miko Ode. 27. detsembril 1933 suri Hilana Taarka. Nüüd on kolmest üle jäänud ainult Martina I r ö.

Setu suurlaulikute keskel oli Hilana Taarka (vallakirjas Vasila Taarka) esimesi oma huumoriküllases nalja- ja näägutuslaulus. Sellepärast esines ta isesuguse suurusena peol ja pulmas Se­tumaal. Suurim au oli H. Taarkal Setu esimesel üldlaulupeol esi­mesena esineda tervituslauluga, mida kaasitasid saatjatena 100 üle Setumaa kokkutulnud rahvalaulikut:

Jaanipäeval 1921. a. oli suur au H. Taarkal eeslauljana öelda tervitussõnu Helsingis Soome presidendile ja samuti esineda Soome üldlaulupeol.

Laulus alati võitja,  suri Hilana Taarka maises elus suures vaesuses, mille ta on oma lauluski jäädvustanud: „Olõ-õs meil põldu, mida põima’, Olõ-õs rüki, mida rühki’, Külä-ks võti künnümaa’, Vald ragi mi varigu!” Taarka koduküla oli Hilanamägi Võrumaa piiril.   Oma elu­loost jutustab kuulus laulik:

Foto A. O. Väisänen.

Hilana Taarka.

„Mu ema nimi oli Oka. 16-aastaselt võeti talle mees Härma külast, nimega Mats. Mu ema oli ilus inimene, aga isa jälle oli sarnase näoga, nagu ma must. Me olime küll rikkad, aga isast sai joodik. Ta hakkas maid müüma, ja praegu on mu vennal järel veel ainult üks hingemaa. Neljast lapsest olen ma kõige vanem. Kui ma olin 13-aastane, hakkasin juba emaga käsikivi juures töö­tama, kus ema õpetas mind laulma: „Jahva’, jahva’, kivikõnõ” jt. Ema oli tugev inimene: kolm mõõtu kartuleid võttis ta korraga selga. Suur „laululine” oli ta ka; tema juures käisid üleskirjutajadki. Paljudes pulmades oli ta kaasitajaks, ma olin ikka temaga kaasas. Ema suri 34 a. eest. Isa maeti kalmu juba ligi 60 a. eest. – Mehele ma ei saanud. Mul oli küll kosilane naaberkülast, kuid sugulased ei lubanud tal mind võtta, sest neid oli kolm venda ja maad oli neil vähe. – Veel 50-aastaselt sain ma lapse.  Seda imestas preestergi ja ütles: ,,Kõvva jako naistõrahvas!”” – Nüüd suri see „kõva naine” möödunud jõulu viimasel pühal Võmorskis kõrges vana­duses, 84-aastasena.

Hilana Taarka poolt dr. J. Hurdale (a. 1903) ja ajaloola­sele H. Prants’ule ettelauldud leelo on ilmunud täielikult Hurda „Setukeste lauludes”. H. Prants käis Taarkalt laule kirjutamas 1889. a. Dr. J. Hurda ,,Setukeste laulude” I ja II köites leidub H. Taarka poolt leelotatud rahvalaule kokku 29. Lihtlaule on nendest 16, nimelt järgmise sisuga: 1. muinasusulised laulud: ,,Päevapoeg”, „Neiu veri”, ,,Hiiv hitskmehe”, ,,Imelik koda” ja „Ait põleb”; 2. ristiusulised I.: ,Jeesuse surm”; 3. muinasjutulised I.: „Haned kadunud”, „Hobune varas­tatud”, „Oravad oksalt – müügiks müüril”, ,,Karjaneiu ja kaup­mehed” ja „Neiu liin”; 4, neidudel.: „Neiu kiidab oma käsi­tööd”; 5. jõulumängul.: „Liigu, liigu lijnakõnõ!”; mõrsja 1 km ise I.: „Ristimäle (pulma kutsudes)”, „Ristimäle (saaja-päeval)” ja „Neiu trotsijale”. – Liitlaule leidub H. T-l samas väljaandes 13; need on järgmise sisuga: „Kosjasõit + Kalmu­neiu”, ,,Hääl kadunud + Vend pilliks Pihkvas”, „Neiu vennad + Tänuline lind”, „Tütar vette + Uibonõ näiokõnõ + Neiumüük”, „Kolm vaest + Härjad varastatud” ja „Rikas kosilane + Kuhja loomine”. Pikem neist on 128-reane liitlaul : „Kosjasõit + Kal­muneiu”.

Hiljemini on mag. A. O. Väisänen selt laulikult palju laule fonografeerinud ja üles kirjutanud a. 1913, 1914, 1921 ja 1922, samuti P. Voolaine ja J. Ainelo. Nende korjandusest on ilmunud vaid mõni üksik laul. Mag. A. 0. Väisänen’i teatel on suurem osa H. Taarka lauldud kiidu- ja näägutuslaule jäänud siiski kirjutamata, eriti kõik see, mis ta on Setu ja Eesti poolel pulma­des ja veel oma külalistele leelotanud pärast 50 aasta vanadust.

Kõigist kolmest dr. Hurda aegsest Setu laulusangarist on soome kujur AIpo Sailo voolinud rinnakujud.

Olgu kerge suurlaulikule Setu muld!

Elmar Päss.

Eesti Kirjandusest nr. 1/1934