Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

08 Jan

Jooni August Kitzbergist

 


„Terves mu olemises ei olnud ju süsteemi, kuis võibki olla seda mu töös, — le style c’est l’homme”, ütleb A. Kitzbergoma „Mälestuste” I jao algul ja avaldab sellega kõik oma „tuuletallamise” kalduvused. Tal on selleks liiga elav temperament, liiga õrn väliste muljete vastuvõtlikkus, liiga suur liikuvus ja ageerimistahe, et „süsteemi” pidada. Ta ei ole suutnud keelduda kõigest sellest, mis elu meeltele ja vaimule pakub, ja siis kõrvale kaldumata ühes sihis edasi liikuda. Ta sarnaneb teekäijale, kes ei rühi väsimatult, et aga rutemini oma eesmärgile jõuda. Ta vaatleb ja imetleb kõike seda, mis Jumala ilm tee ääres pakub; astub kõrvale, nopib aasalt lilli, kõnnib või puhkab värskel rohul, süveneb metsatukka, kuulatab lindude laulu, imetleb metsaneidude tantsu, unistab ehavalgel ja läheb siis jälle edasi. On kusagil karastav allikas, siis peatub ta seal ja kastab keelt isegi siis, kui allikast midagi kõvemat kui vett voolab. Aga kunagi ei jää ta kuhugi liiga kauaks peatuma, ei unusta end, ei lähe teelt liiga kaugele kõrvale. Tema „tuuletallamisel” on ikka kindlad piirid ja kaunis kitsadki piirid. Ainult korra joob purju, ainult korra satub sarnasesse seisukorda, et raha peab laenama. Kuldselt keskteelt kõrvalekaldumise amplituud ei ole kuigi suur.

Pea igalpool, kuhu A. Kitzberg elama asub, soetab ta laulukoori või laulab kusagil kaasa. Üldse on talle laulmine tähtsamaks „tuuletallamise” viisiks. Tol ajal oli veel äratuseviimine armsaks moeks ja A. Kitzberg katsub seda rõõmu paljudele teha. Ta kahetseb ja kurdab, et laul nüüd enam see ei ole, mis tema ajal. „Teie kunst on linnarahvale,” ütleb ta, „massi jaoks ei ole teil midagi.” Samuti huvitab teda näitekunst, kuigi ta seda kunsti alles keskealisena Riias näha saab. Head näitemängu nähes ärkab temas teatriinimese veri, mis teda hiljem sunnib lava jaoks kirjutama. „Teatri eest tahtsin anda kas või püksid jalast, sinna pidin saama või iga õhtu,” ütleb ta Riia mälestustes.

Raamatut, kirjandust on A. Kitzberg lapsest saadik kirglikult armastanud, muidugi jälle kirjanikule omase ebasüstemaatlikkusega. Uudishimu ja teadmishimu — ma ei nimeta seda meelega teadushimuks, mis süstemaatilisele mõistusele omane ja uurimisele viib — millega ta raamatuisse tungib, sarnaneb tal vist teadmishimule tegelikus elus, millest siin üks näide Riia päevilt:

„Vabal ajal, pühapäeviti, — olgu kohe öeldud — püüdsin Riiga ennast ja pärast ümbrust iga kümne külje pealt tundma õppida, ronisin isegi üle aedade, kui näiteks vaja oli pääseda vana laulumeistri Konrad Kreuzeri haua juurde vanal, juba kinni pandud katoliku surnuaial. Pärast võisin enesest öelda, et olin suurem Riia tundja kui eluaegsed riiglased ise. Kuhu iganes sisse pääseda võis, seal sai käidud, seda sai nähtud.”

Muidugi oli see Riia ja ümbruse tundmaõppimine puhas „tuuletallamine”. Aga samuti on A. Kitzberg kogu elu ajal igale poole pilke katsunud heita, „kuhu iganes sisse pääsenud”.

Sellest, aga ühtlasi ka „süsteemi” puudusest annavad tõendust mõlemad raamatud „Mälestusi”. Kui paljudest sündmustest seal ei jutustata, kui palju anekdoote seal tolle aja vähematest ja suurematest tegelastest ei leidu! Vahel sentimentaalsed killundid, täpne seletus piirituse või presspärmi valmistamisest ehk ka kuulutuselaadiline küsimine: „Kelle käes peaksid Tartus olema mitmed minu haruldased raamatud, näiteks Hermanni „Kirjanduse ajalugu”, Kampmanni „Kirjandusloo” II j. ?”

Kes tahaks sellepärast öelda, et need „Mälestused” väärtuslikud ei ole! Kes tahaks öelda, et „tuuletallaja” elu, mida ta alati ilusate ja huvitavate muljete poolest rikastada püüdnud, väärtuslik pole olnud!

Jumalakartlik on ta lapsest saadik, aga kiriklane ei ole ta kunagi olnud. Vaimulikest on talle kõige enam imponeerinud nähtavasti kadunud Villem Reiman, kelle elust talle iseäranis järgmine pilt meelde lõiganud: „Õhtupoolne tund. Ümmardajad, sulased, külalised, kõik saalis koos. Proua Reiman klaveri ees, lapsed — väiksed mudilased alles — ema ümber mütsakus. Nende selja taga Reiman. Kui ta sinnamaale oli jõudnud, lõi ta käed naise ja laste ümber ja neid nagu oma käte vahele varjates, neid süleledes luges ta Meie Isa palvet…”

Kummaline on A. Kitzberg! nägemus tol ajal, kui ta Pikasilla kõrtsi pidas. See olnud üks neist kõrtsidest, mille hulgas ühel silt seisnud:

    Oh, kül on se jenno sur.
    Jennes jokseb kertsi jur.

Muidugi pole sildil janune jänes puudunud.

Kuid öösel koputatud Pikasilla kõrtsi letikambri uksele ja sisse astunud ilus mulginaise riides neiu, ostnud pudeli seltersi, ning lahkunud jälle. Kitzberg jäänud rahutuks, teda vallanud tunne, et siin „iseäraliku inimesega” tegemist, ta läinud neiu järele välja, aga seal pole midagi näha olnud. Ainult iseäralik olnud kõik, „väga iseäralik”. Ja siis viimaks tulnud ,,see” lennates üle laotuse. „Selgesti võis vahet teha tema halastust, armastust ja headust välja hõõguvate näojoonte, tema lainetava habeme- ja juustekolkmete, tema pika, järellendava, klassikalistes voltides langeva rüü joonte vahel,” jutustab A. Kitzberg ja arvab, et see Jumal-Isa olnud. Aga see polnud veel kõik:

„Ning siis astus, vaevalt paar sammu minust, jämeda puu varjust Jeesus välja . . . Pikk tõmmukarva rüüd kattis tema kõhetut keha, ma võisin ta näojooni selgesti näha.”

Kes hingeteadlastest seletaks, missugused eeltingimused võimaldavad niisuguse taevaliku „nägemuse. Missugune training selleks tarvilik on? Paljud on kõrtsist kuradikeste nägemise võime omandanud, et aga Jumalat ja Kristust näha . . . Siin ei saa olla „tuuletallajat” kadestamata.

Kitzberg on ärkamisaja vaimulaps, see aeg on tema hingeelu kujundanud. Ta on püüdnud hariduslikult ajaga sammu pidada, aga raske oleks tal olnud vanemas eas kohaneda pärastsõjaaegsele muutunud hingeelule. Ta kaebab, et „meie praeguse keskpõlve hulgas liig palju kosmopoliite”, et „meie luuletajad ja kirjanikud ei ole nii vaimustatud isamaalased, kui mina neid tahaksin näha”. Kuna on kaks põlve, kes teineteisele järgnevad, ühist hingeelu elanud ja teineteisele sümpatiseerinud! See ei võikski nii olla, siis ei oleks arengut. Iga põlv peab oma varjundi ja värvingu rahva vaimuelule andma.

Meie aja tähtsamaks momendiks on sotsiaalne võitlus, mis mitte väljamõeldus ei ole. A. Kitzberg arvab, et klassidesse jagunemine on „kunstlikult üles puhutud” ja et see „seni mitte ühelegi klassile paremust ei ole toonud. Olgu siis, et rikas kehvast nüüd vähem hoolib kui enne . ..” („Mälestused” I, lk. 146). Ta ei ole võitluse inimene. Nagu ta lapsepõlves, kui vend palvetundi pidas, tüdrukute sõrmi vaheliti seadis, kes seda tegemata unustanud, nii on ta edaspidigi võitlejaid pooli manitsedes lepitada katsunud. Ta sõidab kord Tõnisson-Grenzsteini võitluse ajal Tartusse, et Grenzsteini manitseda: „Meie, mõlema lehe („Postimehe” ja „Oleviku”. Ed. H.) lugejad ja ainult üht, Eesti edenemist, silmas pidajad, meie ei suutnud sellega (kahe rahvajuhi võitlusega. Ed. H.) leppida, ja nõnda sõitsin nimelt Tartu Grenzsteiniga suusõnal rääkima ja teda enesetaltsutamisele manitsema.”

Ilus, aga enesest mõista, asjatu katse.

Saksa keelt õppis A. Kitzberg juba poisikese põlves ja täiendas end selles hiljem kihelkonnakohtuniku juures notääri ametis, nii et ta nooremehena juba selles keeles kõnelda, kirjutada ja raamatuid lugeda võis. Tolle aja valitseva klassi ja rahvuse esitajatega saab ta üldiselt väga hästi läbi. Ta ei suhtle nendega mitte ainult ametlikult. Samal ajal on ta tuline jünger sakslaste vihkajale Jakobsonile ja „Sakala” on talle kui ilmutuseks.

Nii leplik kui ta saksa kultuuri, saksa võimu ja selle esitajate vastu oli, nii vaenulik oli ta kõige vene värgi vastu. Vene survet peab ta eestlastele õnnetumaks kui saksa oma. „Saks on meile vähemasti meie keele jätnud, mitte küll respektist tema vastu, vaid et see neile nõnda kasulik oli, venelane hakkas meid otsekohe venestama. Saksad tundsid ja teadsid meid ja kui nad landstoa peal seadusi tegid — kuigi neis seadustes ka ikka oma kasu silmas oli peetud, üht ei saa salata, nende seadused olid alati hästi läbi töötatud ja olude külge passitud, venelased kobasid pimedas.” („Mälestused” II, lk. 80.) Kui palju see väide tõele vastab, ei tea öelda, aga A. Kitzberg unustab nimetamata, et sakslased keelt jättes rahvalt maa olid võtnud. Ei ole vist ülearune siin üht momenti meie rahva hingeelust meelde tuletamata jätta: kogu vabadussõja kestel ei tunginud meie väed kunagi nii tuliselt ise võitlusse, kui Võnnu lahingus, kus sakslaste, mõisnike Landeswehri vastu tuli minna. A. Kitzbergil on aga Balti sakslastega lepliku kooselamise suhtes viimase ajani jäänud optimistlikud vaated. Nii kirjutab ta veel „Mälestuste” II jaos (lk. 21): „Ah, kui oleksid meie selleaegsed (jutt on 80-datest aastatest. Ed. H.) mõisnikud ja kirikhärrad olnud vähekenegi vähem pimedusega löödud, oleksid nad vähekenegi rahva poole hoidnud ja ette näinud, mis tulemas oli, ei oleks ühegi venekese jalg meie maale sisse pääsnud ja vene hammas meie peale hakanud!”

Venestuse tulek tähendas A. Kitzbergile leivapalukese kaotust. Ta oli siis nimelt vallakirjutaja. „Teised mu ametivennad tõttasid keelt õppima, mina mitte.” („M.” II, lk. 81.) Miks? Ta olnud selleks liig suur eesti rahvuslane. Vist ei ole tähtsuseta ka argument, mis ta juurde lisab: „Mul oli saksa keele äraõppimisega elus küllalt tegu olnud, see oli ometi kerge õppida, saksa keelt kuulis ju iga sammu peal, vene keelt ei kusagil, see tuli koolipoisi kombel raamatust õppida.” („M.” II, lk. 81.) „Ma vandusin siis enesele oma isemeelsuses, nii rumal kui see ka oli: mina seda keelt ei õpi ja kui ma ka nälga suren. Ja käisin ka selle järele.” (Seals., lk. 82). Nagu aga pärastpoole „Mälestustest” näha, ei ole ta sellest vandest mitte liiga valjusti kinni pidanud, sest hiljem Riias „Föniksi” vabrikus ametis olles mõistab ta juba vene keelt, nõnda et läbi saab.

A. Kitzberg on sündinud, nagu ta ise oma „Mälestustes” kord ütleb, „pühapäeva lapsena”. Puudus ja viletsus on temast eemal olnud samuti kui rikkuski. Tema kokkupuutumised, sõprused ja suhted on enamasti jõukama talurahvaga, linna paremlastega ja intelligentsiga. Maal kohtu notäärina ja vallakirjutajana elades on ta tähele pannud peaasjalikult mõisniku ja taluniku elu ning nende vastastikuseid suhteid. Mõisniku ja tema orja — moonamehe — suhetest kõneleb ta „Mälestustes” korra õige lühidalt. Sellest paistab välja, et talle moonamehe viletsus ja moonamees ise selles viletsuses oma hingeeluga otse antipaatne on. Nii ütleb ta, („Mälestused” II, lk. 18), et moonakad „need kaapisid, kui suutäie viina said (mõisas oli muidugi viinaköök) mõisahärra ja valitseja pükstele augud sisse”.

Moonakate seisukorda nimetab ta otse hirmsaks ja lisab nende ning talusulaste elujärje lühikesele, aga mõjuvale kirjeldusele juurde: „Moonakate majad aga olid selged sigimise vabrikud, nende ümber kubises lastest. (Ma ei tea, kust nüüd ja edaspidi talunikud omale karjaseid peavad saama.)” (Seals.)

Viljandimaal jõuka ja oma jõukuse pärast kõrgi rahvaga kokku puutudes ja mujalgi paremlaste s. o. jõukate hulgas liikudes õppis A. Kitzberg raha ja varanduse mõju ning võimu tundma ja teatud mõõdul vist austamagi. Ega ta muidu väga mitmel puhul ei kaeba, et majanduslikult hea karjääri, mida õnneks nimetab, mööda lasknud minna. Ega ta muidu sellepärast enesele kui „tuuletallajale” kibedaid etteheiteid ei tee. Täiesti asjata; sest kuigi ta raha pole osanud koguda, nagu ise kinnitab, siis on ta ometi kõigist liialdusist eemale suutnud hoiduda, ainult ühe korra enese purju joonud ja ühe korra raha laenanud. Juba 30.—40. aastate vahel on tal Poliis vallakirjutajana „«majakraam, hea hobune ja vanker ja lehm ka laudas — kindel palk ja elu ka kinnitatud”. Ta võib end ise õigusega „soliid. meheks” nimetada. Selleks on ta alati jäänud. Ebasoliidsetest rikastumise viisidest suudab ta õigel ajal loobuda. Kaks korda sõidab ta Viljandimaal neidudele kosja, kellel 20.000—25.000 rubla kaasavaraks, aga ei aja hobust õue. „Tont, kui sellest midagi välja ei tule ja niisugune jutt laiali läheb, kus siis see ilmarahva naer! Ma — sõitsin parem talust mööda…” nii kirjutab ta esimese kosjasõidu katkestamisest. Ja teine kord hirmutab teda seesama tegur: ,,… mis küll ilm ütleb, kui kuuleb, et mina ka…”

Riias läheb ta ühe kosjakuulutuse peale 80.000-tuhandelist preilit vaatama, aga see peletab soliidse kosjakandidaadi oma kahtlase minevikuga.

Nii ei olnud tal õnne rikkaks saamisega, ei sel teel ega ka sissetoova ameti läbi. Aga võimalik, et ta rikkana kunagi oma kirjanduslikke katsetusi tõsiselt ei oleks võtnud; võimalik, et meil sellepärast „Libahunt”, „Kauka jumal” j. m. t. draamad on, et A. Kitzbergil mõnigi majanduslikult hea karjäär katkes.

Ta on üldiselt optimistliku ilmavaatega, aga kaldub kui tundeline meeleolu inimene sagedasti sügavasse pessimismi. Ainult sellega on seletatav, et ta mõnikord oma suuri teeneid miskiks ei pea ja arvab, et tast midagi pole saanud. Võimalik, et talle niisugusel silmapilgul mingi muu kutse näib kõrgem olevat kirjaniku omast, „tuuletallamisest”. Aga ta võib end sellega trööstida, et mitmed valitsejadki, rääkimata muist selle ilma suurtest, kirjaniku või luuletaja loorberite järele igatsenud ja Nero-haigust põdenud.

Oma silmaga sai A. Kitzberg 70. a. juubeli puhul austuseavaldusi näha ja oma kõrvaga neid kuulda. Võib olla, oli mõnigi kiidusõna ülevas meeleolus liialdatud, aga see ei muuda asja. Pidi ometi olema midagi, mis suud sõnulema ja suled liikuma pani, pidi olema, mis rahvast suurel hulgal kokku tõmbas. Pidid olema teened, pidi olema inimene. Ja näib, nagu oleks parem osa sellest inimesest avaldunud „tuuletallamises”, kuigi ta selles alati väga mõõdukaks jäänud. „Tallakem” tema eeskujul „tuult”, kõik kirjamehed; „tallakem” julgemini „tuult”, kui seda A. Kitzberg teinud. Tema eeskujul näeme, et see vilja võib kanda.

Ed. Hubel

Loomingust nr. 1/1926

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share