Ühiskond asetab hulga nõudeid ja mõjutab sellega kõiki meie elu vorme ning norme, nii ka mõtteorgani arengut. Ka see on orgaaniliselt põhjendatud. Lähte­punktid ühiskonnaks asuvad juba inimese kahesooli­suses, alles ühiskond, mitte eraldumine, suudab rahul­dada üksiku elutungi, pakkuda talle kindlust ja elu­rõõmu. Vaadeldes lapse pikaldast arengut, võib nen­tida, et inimelu arenemine on võimalik ainult kaits­vas ühiskonnas. Edasi põhjustasid elu sõltuvused töö­jaotuse tekkimise, mis ei lahuta, vaid ühendab inimesi. Igaühel tuleb töötada teise abilisena, tunda end temaga seotuna, ja nii moodustuvad suured seosed, mis juba varem inimese hinges kuidagi leidusid vajadus­tena. Mõnda neist sõltuvustest, mida juba laps eest leiab, vaatleme järgnevas.

1. Imiku seisund. Ühiskonna abi nii väga vajav laps asub ümbruses, mis võtab ja annab, nõuab ja täidab. Ta on oma tungidega teatud raskuste ees, mille ületamine valmistab talle piina. Pea õpib ta tundma häda, mille põhjustab ta lapseiga, ja võtab tarvitusele hingeorgani, mille funktsiooniks on arves­tada ja leida teid, mille kaudu tungide rahuldamine toimuks hõõrumiseta ja võiks elada talutavat elu. Alati märkab ta inimesi, kes palju kergemini saavad rahul­dada oma tunge, kes nii on eesõigustatud. Ta õpib hindama suurust, mis võimaldab avada uksi, jõudu, mida omavad teised mingi eseme tõstmiseks, seisundit, mis õigustab andma käske ja nõudma nende täitmist. Ta hingeorganis tõuseb igatsus kasvada suureks, et olla samaväärne või tugevam kui teised, ületada neid, kes käitlevad teda nii, nagu oleks ta nendele alluv, kuid kes samaaegselt ka painduvad lapse nõrkuse ees. Nii jääb lapsele kaks opereerimisvõimalust — ühelt poolt end läbi lüüa samade vahenditega, mida ta täiskasva­nute juures tunnetab võimuvahenditena, teiselt poolt näidata oma nõrkusi, mida teiste poolt tunnetatakse vasturääkimatu nõudena. Seda inimese hingeliigutuste kahestumist märkame ikka jälle laste juures. Juba siin algab tüüpide moodustumine. Ühed arendavad end tunnustusenõudmise, jõukogumise, jõuavalduse suunas, teiste juures esineb aga midagi, mis paistab nagu enese nõrkusega spekuleerimine, enese nõrkuste pakkumine kõige mitmesugusemal kujul. Meenuta­tagu üksikute laste rühti, ilmet, pilku, siis leidub ikka selliseid, keda saab reastada ühte või teise rühma. Alles siis saavad kõik need tüübid mõtte, kui mõis­tame nende suhet ümbrusmaailmaga;

Neis lihtsais tingimusis, ses lapse püüus ületada oma nõrkusseisundit, mis omakorda annab tõuke pal­jude võimete arenemiseks, on rajatud lapse kasva­ta t a v u s.

Laste olukorrad on äärmiselt mitmesugused. Ühel juhul vahendab ümbrus lapsele vaenulikke muljeid, lastes talle maailma paista vaenulikuna. See mulje on kergesti seletatav lapse mõtlemisorgani puudulik­kusega. Kui kasvatus ei takista, võib lapse hing are­neda nii, et ta hiljem kogu välismaailmas näeb vae­nulikku ala. Kui laps kohtab suuremaid raskusi, tugevneb see vaenulikkuse mulje, eriti puudulikkude organitega laste juures. Nad näevad ümbrust teisiti kui võrdlemisi teovõimsate organitega lapsed. Organialaväärsus võib avalduda liikumisraskustes, üksikute organite vigades, organismi väheses vastupanujõus, nii et laps on vastuvõtlik mitmesugus­tele haigustele.

Raskuste põhjuseks ei pruugi aga iga kord olla lapse organismi ebaküpsus, vaid ülesannete raskus, mis lapsele mõistmatu ümbruse poolt asetatakse, samuti ettevaatamatus nende asetamisel, lühidalt lapse ümbruse puudulikkus. Sest laps, soovides kohaneda oma ümbrusega, leiab siis korraga takistusi, mis ko­hanemist raskendavad. Näiteks sel juhul, kui laps kasvab ümbruses, mis ise juba on kaotanud julguse ja on täis pessimismi, mis kergesti võib kanduda lapsele.

2. Raskuste mõju. Arvestades lapsele mitmelt poolt ja mitmesuguseil põhjustel tekkivaid raskusi, kui eriti mõelda, et lapse hingeelul pole olnud küllalt aega arenemiseks, on selge, et ilmub vigaseid vastu­seid, kui lapsel tekib vajadus reageerida välisilma tingimustele. Eksituste suurt arvu vaadeldes tekib mõte, et siin on tegu hingeelu arenguga, mis kestab läbi elu ja seisneb lakkamatuis katseis edasi jõuda ning anda õiget vastust. Lapse väljendusliigutusi võib pidada vastusteks, mida olukordadele annab ku­junev, küpsev inimene. Siinjuures tuleb arvestada, et üksikisiku, samuti ka massi väljendusvormide üle ilma pikemata ei otsustataks mingi šablooni järgi.

Üks liik raskusi, millega lapsel oma hingeelu aren­gus tuleb võidelda ja mis peaaegu alati põhjustab ta ühiskonnatunde äärmiselt puuduliku arengu, on pärit kultuuri puudulikkusest ja avaldub perekonna ning lapse majanduslikus olukorras. Edasi on raskusi, mis tekivad kehaliste organite puudustest. Välismaailma, mis on õigupoolest loodud täisväärtuslike orga­nite jaoks ja kus kogu last ümbritsev kultuur arves­tab hästiarenenud organite jõudu ning tervist, tuleb astuda lapsel, kelle tähtsamad organid on koormatud vigadega ja seetõttu ei suuda hästi täita elu nõudeid. Siia kuuluvad näit. lapsed, kes õpivad hiljem käima või kellel üldse on raskusi liigutuste tegemisel, lap­sed, kes õpivad hilja rääkima ja seetõttu on kauemat aega kohmetud, sest nende ajutegevuse areng vältab kauem kui lastel, keda arvestab meie kultuur. Need lapsed kogelevad, on kohmakad ja kannatabad hinge­liselt ning kehaliselt. Ilmselt ei meeldi neile maailm, mis õigupoolest pole loodud nende jaoks. Sellised alaarengust tingitud raskused on erakordselt sageda­sed. On küll võimalik, et aja jooksul iseenesest toi­mub tasandumine, jätmata kestvat kahju, kui mitte vahepeal hingelise häda kibedus ja enamasti seltsiv majanduslik kitsikus ei anna nende hingele lööki, mis avaldub hilisemaski elus. On kerge mõista, et selli­sed lapsed järgivad halvasti inimühiskonna kohta absoluutselt kehtivaid mängureegleid. Nad vaatavad umbusuga ümbritsevat askeldust ja kalduvad eral­duma ning kõrvale hiilima oma ülesandeist.

Haruldase teravusega aistivad ja tunnevad nad elu vaenulikkust ja liialdavad seda. Nende huvi elu varjukülgede vastu on palju suurem kui valguskülgede vastu. Enamasti ülehindavad nad mõlemaid, nii et neil lõpuks kujuneb võitlusseisund, misjuures nad enestele nõuavad eriti suurt tähelepanu ja palju enam mõtlevad enestele kui teistele. Et nad elu nõudeid võtavad rohkem raskustena kui õhutusena, et nad võitlejatena kõigisse elamusisse suhtuvad liiga ette­vaatlikult, avaneb nende ja välismaailma vahele sügav kuristik. Nad eemalduvad üha rohkem tõest, tõeli­susest ja mässivad end ikka jälle raskustesse.

Sarnased raskused võivad tekkida, kui laste omaste õrnus jääb alla teatava mõõdu. Sel olukorral võib lapse arengu suhtes olla tähtsaid tagajärgi. Lapse käitumisviisi mõjutab siis asjaolu, et ta ei õpi tundma armastust, ei mõista seda tarvitada, sest ta õrnusetung ei arene ja ta ei tea midagi selle olemas­olust kaasinimeste juures. Ja kui see ei arene pere­konnas, siis on karta, et hiljemgi ei õnnestu viia sel­listes oludes kasvanud inimest elavale õrnustevahetamisele ükskõik mis alal. Õrnade tundmuste ja suhete vältimine ühiskonnatundes muutub ta loomuseks. Sama nähtus esineb, kui vanemad, kasvatajad või muu ümb­rus mõningate kasvatusjuhtmõtete alusel last mõjutavad nii, et ta oma õrnustundeid peab võimatuks ja naeruväärseks. Eriti esineb seda laste juures, kes on sagedasti pilkealused. Neis võimutseb tundehäbelikkus, nad peavad iga tundeliigutust, iga­sugust armastust teise vastu naeruväärseks, ebamehelikuks tundmuseks, mis toob sõltuvust ja alan­dust. Need inimesed tõmbavad juba lapsepõlves piiri kõigile tulevastele armusuhetele. Karmile, kõiki õrnustundmusi hülgavale kasvatusele omased a r m u t u s e d mõjuvad nii, et nad juba lapsepõlves eneses sellised tundmused sulevad ja tusaselt, kibestunult ning hirmunult eemalduvad oma ümbruse väikesest ringist, mille võitmine ja kaasatõmbamine nende eneste hingeelule oleks suurima tähtsusega. Leidub ligikonnas siiski selline isik, kellega laps võib liituda, siis sünnib see eriti südamlikult. Nii kasvavad tihti inimesed, kes suhtlevad ainult ühe isikuga, kes oma liitumistungi ei saa üldse laiendada rohkem kui ühele isikule. Mõeldagu näitele poisist, kes oli nii haavu­nud, kui märkas, et ema õrnus pöördus teisele ven­nale, ja sellest ajast eksles elus otsides soojust, mida oli puudu tundnud lapsepõlvest saadik. See juhtum näitab raskusi, mis selliseid inimesi võivad tabada elus.

See on liik inimesi, kelle kasvatus on toimunud teatava surve all.

Ka vastupidises suunas võib juhtuda vigu. Näiteks kui erilise soojusega, hellitamisega arendatakse lapse õrnustarve üle igasuguste piiride, nii et ta liiga tihe­dasti liitub ühe või väheste isikutega, neist mitte enam loobudes. Lapse õrnust suurendatakse siin mit­mesuguste valevõtetega niivõrd, et ta enese õrnus põh­justab teatavaid kohustusi teiste jaoks. Kergesti näh­tav on see näiteks järgmises täiskasvanu lauses: „Kuna ma sind armastan, pead sa seda või teist tege­ma”. Tihti lokkab perekonnas selletaoline kasv. Need lapsed tabavad kergesti teiste kiindumust ja kasutavad seda, et samaste vahenditega suurendada teiste sõltu­vust vastavalt enese õrnusele. Niisugust õrnuse leegitsemist ühe isiku vastu perekonnas tuleb alati sil­mas pidada. Pole kahtlust, et niisugune ühekülgne kasvatus mõjub inimese saatusele ainult kahjustavalt. Edasi võivad esineda nähtused, kus laps kellegi teise õrnuse säilitamiseks tarvitab kaaluteldumaid vahen­deid, katsudes nendega alavääristada oma võistlejat, enamasti õde või venda, avastades või salakavalalt soodustades ta halbust, kõik ainult selleks, et ise mõnulda vanemate armastuses. Või ta avaldab sur­vet, et vähemalt juhtida enesele vanemate tähele­panu, ega jäta katsumata ühtki vahendit esiplaanile pääsemiseks, teistest suurema tähelepanu saavutami­seks. Ta muutub kas laisaks või halvaks, pannes nii teisi rohkem tegelema temaga, või jälle on tubli, et tunda teiste tähelepanu kui tasu. Lapse elus algab protsess, millest ilmneb, et kõike võib kasutada vahen­dina, kui aga hingeelus on kindlaksmääratud suund. Eesmärgi saavutamiseks ta võib areneda kasutus suu­nas, aga temast võib saada ka eriti tubli, kasulikku eesmärki taotlev laps. Tihti võib märgata, kuidas mõni laps katsub erilise taltsutamatusega pöörata enesele tähelepanu, samal ajal aga teine, kavalam või vähem kaval, püüab sama saavutada erilise tublidu­sega.

Hellitatud laste hulka kuuluvad ka need, kellel kõrvaldatakse teelt kõik raskused, kelle iseärasustele sõbralikult muiatakse, kes ilma suuremate raskusteta võivad lubada enesele kõike. Neil lastel pole võimalust harjutada end edaspidise elu jaoks, et õigesti taotleda ja teostada ühendust seda soovivate inimestega, veel vähem aga nendega, kes ise takistavad liitumist, samuti eksitatud raskustest lapsepõlves. Kuna neile ei anta võimalust harjutada raskuste ületamist, on nad äärmiselt puudulikult varustatud edaspidise elu jaoks. Neil tuleb peaaegu alati taluda kaotusi, niipea kui nad eemalduvad sellest troopilise atmosfääri kitsast piir­konnast ja end leiavad asetatuina ühiskondliku elu küsimuste ette, ilma et keegi enam sellisel viisil kan­naks nende kohustusi, nagu tegid seda üliõrnad kas­vatajad.

Kõikide sedalaadi nähtuste ühiseks jooneks on lapse suurem või vähem isoleerumine. Lapsed, kelle seedimisorganid osutavad puudusi, käituvad toitumisüleande puhul teisiti ja käivad teist arengu­teed kui selles suhtes normaalsed lapsed. Puudulik­e organitega lastel on isesugune kõnnak, mis aja jooksul veel suurendab nende isolatsiooni. Need lapsed ei taju hästi oma kokkukuuluvust ümbrusmaailmaga, võib-olla keelduvadki sellest. Nad ei leia sõpru, sest nad eelistavad tegelda endaga, hoiduvad omaealiste mängudest, vaatavad kas kadedalt pealt või pöörduvad oma mängude juurde vaikses üksinduses. Ka lapsi, kes kasvavad raske surve all, ähvardab iso­leerumine. Ka neile ei paista elu soodsas valguses, nad ootavad alati ja igal pool halbu muljeid. Nad tunnevad end kas kannatajatena, kes alandlikult talu­vad kõiki raskusi, või võitlejatena, olles alati valmis astuma võitlusse ümbruskonna kui oma vaenlase vastu. Koormatud ülisuure ettevaatusega, areneb neis kal­duvus pigem vältida suuremaid raskusi ja hädaohte kui kergemeelselt sattuda kaotuse hädaohtu. Järg­mine ühine tunnus ja samuti ka silmatorkav märk vähearenenud ühiskonnatundest on nähtus, et need lapsed rohkem mõtlevad enestele kui teistele. Selles ilmneb selgesti kogu areng. Kõik need inimesed kal­duvad üldiselt pessimistlikule maailmavaatele ega muutu rõõmsaks enne, kui leiavad lunastust oma valest elušabloonist. Nad ei ilmuta kunagi julgust ega eneseusaldust, mis kasvavad vaid neil lastel, kes tunnevad end koduselt, terviku ühe osana.

3. Inimene kui ühiskondlik olend. Siiamaani püüdsime näidata, et indiviidi isiksuse kohta võib jõuda selgusele alles siis, kui hinnata ja mõista teda lähtudes tema situatsioonist. Situatsiooni all mõt­leme inimese asendit maailmatervikus ja oma lähemas ümbruses, ta seisukohta alati esinevate küsimuste suh­tes, nagu töö, liitumine ja suhted kaasinimestega. Sel teel oleme kindlaks teinud, et ründavaümbrus­konna mõjud on need, mis kõige kestvamalt mõju­tavad imiku, hiljem lapse ja siis täiskasvanu ellusuhtumist. Juba pärast imikuea mõningaid kuid võib märgata, kuidas laps suhtub ellu. Kahe imiku vahe­tamine, lähtudes nende ellusuhtumusest, pole enam võimalik, sest kumbki on juba väljakujunenud, üha enam selguv tüüp, kes ei kaota temale omaseks saanud eesmärki. Lapse hingeline areng põimub üha enam läbi ühiskonna suhetega lapse vastu; jõutakse esi­meste sünnipärase ühiskonnatunde märkideni, orgaa­niliselt tingitud õrnuseliigutusteni, mis ulatuvad sel­leni, et laps otsib täiskasvanute lähedust. Alati võib tähele panna, et laps püüab oma õrnusepüüdlusi suunata teistele. Need on varjundatud mitmesuguselt ja vastavalt mitmesugustele inimestele. Üle kahe elu­aasta vanade laste juures võib seda erinevust märgata ka keeleliste väljenduste puhul. Ühiskonnatunne juur­dub lapse hinges ja lahkub inimesest ainult raskei­mate haiglaste hingeeluvääratuste puhul. See jääb läbi kogu elu varjundatuks, kitseneb või laieneb ja ulatub soodsail juhtudel mitte ainult perekonnaliikmeteni, vaid suguvõsani, rahvani, terve inimkonnani. Kuid ta võib ületada needki piirid, laotuda loomadele, taimedele ja elutuile asjadele, lõpuks isegi kosmosele.

Seega oleme oma püüdluses mõista inimest saavu­tanud tähtsa toetuspunkti. See on arusaamine tarvidusest vaadelda inimest ühiskondliku olendina.

Alfred Adler

„Inimesetundmisest”, 1939

Jaan Kärner: Merihärg & Ko ajab Venemaaga äri.

Komöödia kolmes vaatuses. Noor-Eesti Kirjastus, Tartus, 1932.

Tõusikute probleem meie kirjanduses pole enam ammugi mitte mingi haruldane asi, see on koguni samasuguseks äraaetud hobuseks saamas, kui jõukate talude allakäigu küsimus. Sellepärast jõuavadki uuemad tõusikute elu käsitlejad järjest suuremate ja suuremate raskuste vastu, kui nad ikka veel tahavad saavutada teatavat värskust ja uudsust. Kuna aga viimaste aastate välised olud ei soodusta just erilist süvenemist kirjanduses, siis minnakse uudsuse taotlemisel peamiselt eelkäijate ületrumpamisele, tarvitatakse järjest kirevamaid ja karjuvamaid värve, opereeritakse järjest suuremate pindadega, sõnaga, minnakse üha pealetungivamalt plakatlikuks. Selle meetodiga saavutet mõju on tihti küll üsna tugev, eriti kirjanduslike ja teatriliste elamuste suhtes neitsilikule tundeelule ja ajule, muutub aga oma lohmakusega kogenenumale kunstimaitsjale lõpuks vägagi närvesöövaks.

Sel põhjusel ei saa nii mõnestki viimase aja tõusikukomöödiast kõnelda kui peene huumori ja vaimukalt terava pilkega läbiimbutet teosest, vaid ainult kui kurjast, okkalise kaikaga siia-sinna lahmivast pamfleedist. Ja kui vähe ühelgi intellektuaalsete küsimustega tegeleval isikul ongi sümpaatiaid tõusikute seltskonna vastu, kipub tal teatav kaastunne tõusikule siiski tekkima, kui ta näeb, millise julmusega autor oma tegelast käitleb. Et isegi roimarit kujundades tuleb lähtuda üldinimlikust temas ja et just selle kaudu saavad selguse suurimadki pahed — see algtõde nähtavasti pole küllalt selge nii mõnelegi moodsele kornöödiakirjanikule.

Ka Jaan Kärneri Merihärg & Ko pole kahjuks ses suhtes mingiks erandiks, see pole tunduvalt halvem enamikust viimase aja komöödiaist, kuid ka mitte parem. Kärnerigi lihtsustamine näib ulatuvat kaugelt üle kunstiliselt lubat liialduse piiride. Ja kindlasti oleks liiga suureks julguseks Kärneri teose juhtlauseks mõelda Gogoli Revidendi motot: ära aja süüd peeglile, kui lõust on kõver. Kuigi on täitsa selge, et ka Gogoli peegel pole hoopis kõveruseta.

Merihärg & Ko sündmustikuline idee iseenesest on õnnelikum kui suuremal osal meie teistest tänapäeva komöödiais. Tegevustikku arendavaks motoorseks jõuks on tõusikute peategelaste ahnus, mis uusi hangeldamisvälju otsides satub petturite võrkudesse ja niiviisi ise endale kaela sepitseb karistuse. Nii siis areneb põhitingimuslikult kõik üsna lähedaselt Gogoli Revidendile ja vahe on vaid selles, et Gogoli Hlestakovil alul puudus linnaisade sissekukutamise kavatsus, Kärneri Agudandil ühes seltsimeestega on see aga algusest peale olemas.

Säärane dispositsioon annab suurepäraseid võimalusi situatsioonikoomika loomiseks, nagu näemegi seda Gogoli juures, Kärner pole aga kahjuks neis kutsuvaid võimalusi läbend kuigi suures ulatuses kasutada. Ruttavalt-sagivalt minnakse neist mööda, ilma et lastaks tegelasel endal avalduda täies inimlikkuses ja sisemises naeruväärsuses, selle asemel antakse vastaspoolele mõned aasimisjuhused ja minnakse üle edasi uue koomilise situatsiooni latvade lõikamisele.

Situatsioonikoomika kasutamata jätmine sunnib Kärneri asetama suurema rõhu sõnalisele koomikale, aga on pikematagi selge, et Kärnerist oskuslikumadki aforismitsejad ses suhtes ei suuda võistelda Raudsepaga. Võtete vähesus sunnib nende liialdavale tarvitamisele ja viib sellega ühtlasi mõju kaotamisele. See puutub näit. teatavate lemmiksõnade tarvitamisse (Puraskil — „ja küllalt”, Merihärjal — „kõige lihtsamalt”, Karaskil — „niisedaviisi”), mille koomika kulub läbi ammu enne komöödia lõppu. Sama peab ütlema ka võõrsõnade väänamise kohta. Aforisme aga ei kanna huumor, ega ka vihane pilge, vaid mingi noriv vimm ning kahjurõõm. Loomulik, et see toob komöödia arengusse teatava raskepärasuse ja raskemeelsusega mis autoriga kaasaminekut pidurdab.

Veel halvem on aga asjaolu, et Kärner oma komöödia lõpplahendusega asetab lugeja teatavasse eetilisse ummikusse. Sest kui komöödia üldine areng polnudki mitte „naer läbi pisarate”, vaid mingi, võiks ütelda isegi irvitus, võib-olla ka „läbi pisarate”, siis ootab lugeja (resp. vaataja) lõpplahenduse kaudu mingit moraalset põhjendust ja tunnete vabastust tekkind kitsikusest Seda aga ei juhtu. Puudub vahest just see, mis Gogoli Revidendis lõpus on antud ületamatu tumma stseeniga.

Tasakaalutu ja korraldamatu, milles esineb palju mitmekesist ja kesist ainet, ei ole Merihärg & Ko teos, mis tõendaks autori eetilist ja esteetilist valitsemisoskust. õnneks lohutab see teadmine, et autoril siiski on eeldusi palju rohkemaks, kui pakub Merihärg & Ko. Halb on ju lõpuks ainult see, et meie esirinna kirjanikud, kes peaksid andma eeskuju teistelegi, samuti nagu „alamadki” hädavaresed järele ruttavad turunõuete täitmisele, unustades selle seisukoha, millel on harjunud neid nägema vaimselt edasitungivam osa rahvast.

O. Urgart

Loomingust nr. 10/1932

rõhutud koopatunne, rõhtloodis edasitung; karm usuind, katakomb ja kohtusaal.

Rooma hiiglariigi sisemine raugemine algas juba peale vallutussõdade lõppu II sajandil p. Kr. Orja­pidamisel põhinev majandus, mis elas sõjasaagina saadud orjade odavast tööjõust, hakkas orjaturu kaha­nemisega aegapidi lagunema. Samal ajal kuhjusid linnadesse suured vabade talupoegade hulgad, kes ei suutnud enam võistelda maal orjajõudu kasutava suurpõllundusega. Need tööjõulised massid proletariseerusid kiiresti. Töötuina langesid nad äärmisse viletsusse, sel ajal kui väike ülakiht elas endises või üha suurenevas rikkuses. Valitsuse katsed neid kehvikuid uuesti maale asundada nurjusid kõrgete mak­sude tõttu. Nii haaras rahva laiu hulki järjest tuge­vamalt sügav meeleheide. Välja surutud ühiskond­likust tööprotsessist, puudusid neil igasugused välja­vaated oma olukorra parandamiseks. Ülema kihi kõi­gutamatu poliitiline ja majanduslik valitsus võttiski selleks iga tahte. Maapealse elu viletsus pidi paistma neile paratamatu saatusena.

Selline hingelaad oli vastuvõtlikuks pinnaks Ida­maade lunastususkudele, mis (muidugi ka mitmel muul põhjusel) hakkasid järjest enam pinda võitma Rooma maa-alal. Vastutasuks maise kannatuse eest tõotasid nad paradiislikku õnne hauataguses elus.

Ristiusk tõusis nende seast lõpuks võidukana esile. Ta oli alguses ühendust otsinud ainult vaeste kihtidega, sel ajal kui teised püüdsid kohaneda ühtlasi ülakihi meelsusega. Ta jutlustas maiste varade tühisust, nõudis vabatahtlikku loobumist neist ja kuulutas kõikide üheväärsust Jumala ees: tulevase õndsuse saamisel ei tähendanud aineliste ega vaim­sete varade omamine midagi. Selline õpetus kindlustas talle laialiste kihtide poolehoiu juba siis, kui ta kogudused käisid veel salaja koos maa-aluseis matusekoopais (katakombides),

Ristiusu riigiusuks saamine (a. 313) mõjutas ka tema jumalateenistuse üldlaadi. Ühises palves Jumala poole pöördumise asemele astus kindlaksmääratud teenistusekord, kus preestrid täitsid pühi toiminguid, seistes vahetalitajaina koguduse ja Jumala vahel.

Pearõhk oli asetatud jumalateenistusel armulauatalitusele. Igal jumalateenistusel kordasid Jumala asemikud — preestrid — seda imet, et leib, millest iga koguduseliige sai osa, muutus Jumala lihaks ja viin tema vereks. See imeline osasaamine Jumalast kinni­tas usku ja ajas ikka uuesti otsima seda sügavat ela­must. Nii juhtis kogu usutalituste kord kogudust ühe igatsetava sihtpunkti poole, sinna, kus preester täitis püha sakramenti.

Selline ühte punkti juhitud tegevus määras ka algkristliku kiriku, nn. basiilika, ehituselaadi, mille põhivorm esines küll juba rooma avalikes (kohtu-) hooneis. Tegevuse kokkusurutus ühe isiku, preestri ümber ja ka kogu usule omane väliselu põlgus nõud­sid kõigepealt siseruumi (joon. 5). Nii jätsid ka alg­kristliku basiilika ehitajad välisehitise lagedaks kes­taks, mis mõjub karmilt oma lihtsate ja raskete müüripindadega. Seda hoolsamalt püüdsid nad kuju anda siseruumile. See on pikk, lameda laega ja mitte väga kõrge ruum, mis juba oma pikkusega juhib sisseastujat

Joon. 5. San Paolo fuori le mura — basiilika Roomas, sisevaade.

Seda põhitunnet toetavad kõik siseehitise üksikvormid. Tihedas reas kannavad sambad külgseinu, kuid nende kandeülesanne pole enam välja tõstetud lamedalt pealerõhuva arhitraavi kaudu nagu antiikstiilis, vaid on teiste liikmete poolt pigem varjatud. Nad on nimelt ühendatud lühi­keste kaartega, mis juhivad pilgu kiiresti ühelt sambalt tei­sele, sealt järgmistele, kuni lõpuni. Neis elab sama tung sihi (altari) poole, mis täitis kogudustki kirikusse astudes. Sammasterea taga asetsesid kummalgi pool pealöövi kõrvallöövid, mis olid poolhämaruses, kuna valgus langes kirikusse pealöövi ülemise osa akende kaudu, mis ulatusid üle kõrvallöövide katuste. Ka selles jaotuses juhivad kõrvalosad tungivalt kokku peaosa poole. Kogu ruumi tipuks ja tähele­panu tulipunktiks oli aga pealöövi tagaseinas asuv koori­osa, kus seisis baldahhiiniga (aukatusega) kaetud altar. Suur kaar sissekäigu kohal eraldab koori valjult pealöövist, kuid ka koori enda kuju rõhutab tema omaette olekut. Ta on madalam pealöövist, ulatub välja tagaseinast ja niiviisi kogu ehitisest, moodustades nagu tumeda koopa kiriku lõpus. Võlvitud lagi, vastandina pealöövi lamedale laele, süvendab veelgi seda sünget endassesuletuse tunnet. Kristlastele tähendas ju kiriku kooriosa pühapaika, kus valitses Jumal oma kõikvõimsuses ja salapärasuses. Tema pilt kroonibki suurena ja hiilgavana koori, vahel kaarväljal koori sisse­käigu kohal, teinekord koori võlvil.

Rooma vallutanud kristluse kunstnikud ei kujutanud Kristust mitte ristil kannatava inimesena, vaid võimsa ja ähvardava Jumalana. Iseloomulik on neile piltidele seegi, et nad pole mitte maalitud, vaid kokku pandud väikestest värvilistest kivikillukestest, mis särasid ebamaises hiilguses kõrvalt langeva valguse käes. Oma kiviliku paindumatusega see mosaiiktehnika võõrutas kunstnikke tõelisest elust ja juhtis karmide ja liikumatute vormide poole, eba­maise, müstilise suuruse poole, mis vastas nii hästi alg­kristlikule tundele.

Oma karmi ja lihtsa väliskuue, Jumala poole rut­tava siseruumi ja sünge jumalapildiga kehastas basii­lika algkristlaste elutunde põhiomadusi: karmi elu­mõnude eitust, lunastuseigatsust ja jumalakartust. Antiikstiili vertikaal- ja horisontaaltungi tasakaal muutus siin horisontaaljoone sihikindlaks edasitööta­miseks, helieenide ja roomlaste elujaatav rahu ja enesekindlus hauataguse paradiisi igatsuseks ja oma väiksuse tundeks Jumala suuruse ees.

See oli järsk murrang kunstiarengus. Ühes Rooma riigi hukkumisega hävinesid ka antiikkultuuri

Joon. 6. Hagia Sophia kirik Konstantinoopolis.

vormid, sõjasegadustes ununes isegi vormistamisoskus, hääbusid puhttehnilised võimed, mis antiikajal olid jõudnud õige kõrgele järjele. Kogu ühiskond oli tagasi paisatud barbaarsusse, millest ta end alles aega­mööda suutis välja töötada.

Basiilikastiil valitses Lääne-Rooma piirkonnas üldiselt III sajandist kuni XI sajandi alguseni, üm­marguselt 1000. aastani. Juba IV sajandil kaheks jagu­nenud endise Rooma maailmariigi idaosas tekkis aga tol ajal teistsugune kirikustiil. Pikliku, lamedalaelise basiilika asemele hakati Ida-Roomas, Bütsantsi (Konstantinoopoli) mõjualustes maades ehitama kuppelehitisi, mis ületasid suuruselt isegi Rooma Pantheoni. IV sajandil ehitatud H a g i a S o p h i a kirik (joon. 6) Konstantinoopolis kõneleb oma 72 meetrit pika, 30 m laia pearuumiga, mida katab 54 m kõrge kuppel, veel praegugi selle kultuuripiir­konna suurusetundest. Bütsantsi kirikud olid ehita­tud harilikult ühepikkuste harudega ristikujulise põhiplaani järgi. Ehitise keskust kroonis suurem kuppel, neli vähemat oli risti haaradel. Kõrged ja mahukad siseruumid olid rikkalikult ehitud värvi­rikaste geomeetriliste ornamentide, marmorplaatide ja mosaiikpiltidega. Lääne-Rooma algkristluse karmuse kõrval valitseb siin suurem uhkusepüüd ja Rooma keisriteajale omane tsentraliseeritud (keskendatud) suuruse eelistus, mis tohiks ühenduses olla Ida-Rooma keisririigi kindlama korraldusega sel ajal, kui Lääne-Rooma keskvõim oli jõuetult kokku langenud.

Vana-Rooma kuppelehitisest erineb bütsantsi ehituse tüüp ometi tunduvalt. Rooma kuppelehitises oli ehitise eri­osade ülesanne esile tõstetud, kande- ja katteosad selgesti eraldatud. Võime nimetada seda konstruktiivseks ehitus­viisiks. Bütsantsi kuppelehitises kohtame sellevastu hoopis teistsugust hoonetüüpi. Massehitiseks on nimeta­tud Bütsantsi hooneid, sest neile on iseloomulik tüsedate müürimasside valitsus. Seinad ja kuppel oma laiade, liigendamata pindadega sulevad kinnise müürimassina ruumi endasse. Näib, nagu oleks ruum õõnestatud tollesse määratusse müürimassi. Ehitise tegevad jõud (allarõhk, külgrõhk, tugi- ja kandejõud) on alles vabastamata müürimassist. Selle sünge suletuse ja liikumatuse tulemuseks on salapärane ja pooleldi ebatõeline tunne, mida on ühendatud idamaise inimese tege­vust põlgava alistumisega oma saatusele. Massistiil tõepoolest ongi sündinud Idamail. Selles ehituselaadis on nähtud aga ühtlasi algeliste koopaelamute mälestust (Spengler). Kui kreeka templi talastiku- ja tugistiili võis selgesti tuletada vanast puuehitiste stiilist, siis peetakse massehitise põhitüübiks koobast. Koopalikult sünge suletus on selle ehituselaadi põhiomadus.

Lääne-Euroopa kunstiarengusse pole Bütsantsi mõjud jätnud siiski eriti sügavaid otseseid jälgi. Tähelepandavaim bütsantsi stiilielementidega ehitis Lääne-Euroopas on Marcuse kirik Veneetsias. Seda tugevam oli selle stiili mõju idapoolseis ristiusumais, eriti Venemaal, mille ainuvalitsuslikule riigivormile ta näis paremini vastavat. Vene kuppelkirikud on arenenud Bütsantsi kirikutüübist ja nende kaudu on selle, küll sagedasti õige maitsetuid esindajaid levinud rohkesti ka Eestisse.

Lääne-Euroopa kunstis jätkusid seda ilmsemalt basiilika traditsioonid. Basiilika põhitüüp (pikiehitis kõrgema keskosaga, mille ülemisest osast langeb valgus) on siin püsinud kiriku ehitusstiilis kuni praeguseni.

Aleksander Aspel

„Sissejuhatusest kunstivooludesse“, 1933

Juba paar aastat enne praegust sõda ütles keegi itaallane (Corradini): „Rahu on korraldav ja alalhoidev, sõda aga uuendav jõud . . . Sõda täiendab rahu ja mõlemad vahelduvad jõud esi­tavad elurütmi . . . Sõda on jõud, mis meie sotsiaalset organismi uuendab, kuna see kestval rahul langemisele ja surmale kaldub. . . . Ainult sõda võib maale külluse tuua, kus enne kehvus valitses. .

Sarnaseid apostlid, kes sõda kui „loovat printsiipi” ülistavad, võib kõigis euroopaliku kultuuri maades leida. Nad ei puudu ei Inglismaal ega ka Saksamaal. Viimases minnakse isegi nii kau­gele, et vana Goethet kui militarismi poolehoidjat esitatakse, sest tema öelnud: „Elu mõtteks on alglause: asu teise kohale, muidu asub teine sinu kohale.“ Et Saksamaa militaristlikult kõige ees­kujulikumalt ennast ette valmistas, siis oodatakse (Chamberlain) just temalt „uue üleilmalise usu“ loomist.

Nõnda oli enne sõda. Aga nüüd ? Kas on hävitustöö, mis miljonid elud nõudnud, miljonid peavarjuta ja varanduseta jätnud, õitsvad maakohad kõrbeks ja elust kihisevad linnad vare­meteks muutnud, endiste arvamiste ja roosiliste seletuste asemele uued toonud? Mida loodetakse sõjast sõdides?

Meie suur isamaa on üks nendest, kes sõjamöllus kõige roh­kem kannatanud, ja ajuti tundub, nagu poleks kibeduste karikas ikkagi veel täis. Aga isegi siin leidub neid, kes peaaegu valmis oleksid sõda õnnistama. Või peab üksikute arvamusi ainult kui trööstikatseid mõistma?

*

Millega sõjas kui esimese teguriga rehkendatakse, see on majanduslik kultuur. Sõdijad pooled arvavad ikka kõigepealt järele, kui palju uusi maid võiks juure võita, kui palju uute tulusamate kaubalepingute kaudu kasu saada, või missuguse kahjutasumaksu võidetud vaenlasele võiks peale panna. Aga leidub ka neid, kes majanduslikus mõttes sõjas ainult hävitajat, laastajat näevad, kuid nad küsivad — kas ei võida meie vast sõja mõjul vaimselt? Just nende küsijate lootusi katsume puudutada.

Teatavasti – on Venemaa poliitilise jõuna juba ammugi maailma riikide seas mõõduandvalt kaasa rääkinud, kuid „Vene maa vaimne kultuur pole ilmas veel valitseval paigal”. Venemaa „pole sõna tõsises mõttes veel Euroopa inimesesoo elusse astunud… Slaavi tõug pole veel ilmas Romaani ja Germaani tõuga ühesugust seisukorda omandanud (Berdjajev)“. Kuid tulevikus muutuvat asi, praegune sõda andvat selleks tõuke.

Euroopa imperialism oma püüetega on katsesarved üle ilma laiali ulatanud. Missugused eesmärgid tema tegevust ka juhivad, ikka räägitakse kristlikust usust ja kultuurist, mille lipu all nii mõnus purjetada. Euroopa kaupmehed ja miljonärid sõidavad teistesse ilmajagudesse ja nende laevadel on lastiks laskeriistad, piiblid ja piiritusevaadid — meie kultuuri tuntavamad tegurid. Pole siis ime, kui pärisrahvad nii mõneski paigas meie kultuuri mõjul ära kaovad: piiblist ei saa pärismaalane aru, sest ta pole ju sinnamaale are­nenud; piiritust ei kannata looduselapse organism välja, selleks on rohkem kultuuri vaja, ja tera- või tuleriist ei suuda pärismaalast eurooplase orjusest päästa, sest meie tapariistade mõjuv tarvitamine nõuab suurt oskust.

Euroopa püüdis kogu maailma oma asumaaks teha ja sellelt määratu suurelt asumaalt juhiti rikkuste jõed väiksele, tahaks öelda pisitillukesele emamaale. Juhtus mõni loodetav asumaa valdavalt suur ja võimas, siis asusid paljud riigid korraga tema kallale, teda surudes ja muljudes ning ka sõjariistadega rahustades, kui pärismaa­lane eurooplase talitamistele vastu püüdis panna (Hiina).

Euroopa ei tunnistanud kuni viimase ajani peale oma kultuuri ühtegi kultuuri ega ilmavaadet, aga nüüd võib see muutuda, sest praegune sõda pole ainult Euroopaga leppinud, vaid on kogu ilmas laineid löönud. Ärkav Aasia ei hõõru enam uniseid silmi, vaid ta asub juba krabinal tööle. Seda kõike tähele pannes ütleb eelmine kirjanik: „Materialistlikus imperialismis läheneb Euroopa videvik. Kuid ööle järgnev valgus võib ilma valguseks saada . . . Euroopale ühes tema kultuuri monopoliga ja arvamusega, nagu esitaks tema tervet ilma, tuleb lõpp. Sõjakoleduste ja asumaade poliitika pahede kaudu, rahvatõugude ja rahvuste võitlemise tagajärjel ühineb ja harineb terve maakera inimesesugu . . . Puhta Euroopa kultuuri loojaminemisele järgneb päikese tõus Idas.. . Euroopa ei pea ainult oma kultuuri Aasiasse ja Aafrikasse kandma, vaid peab ka ise vanast kultuurihällist midagi vastu saama . .. Euroopa ei jää enam maailma ajaloo keskkohaks ega ainukeseks kultuurikandjaks . . .“

Aga missugused Euroopa rahvad selles Lääne ja Ida ühenda­mises kõige silmapaistvamat osa saavad etendama?

Inglased ja venelased.

Inglismaa olevat välimise ühenduse loonud, Venemaa üles­andeks olevat sisemine ühendus. „Venemaa seisab Ida ja Lääne keskel, tema on — Lääne-Ida . .. Euroopa lõpul astub Venemaa ja Slaavi tõug mõõduandva vaimlse jõuna üleilmlisele ajaloo näitelavale.”

Millega oleks niisugune oletus õigustatud ?

Vene rahva vaimlikkude ja hingeliste omadustega. Nagu Venemaa Lääne ja Ida vahel asub, nii-ütelda osa saab ühest kui ka teisest, niisama on tema hinges, vaimus midagi kahepaikset: kaks vasturääkivat osa, mehelik ja naiselik, mida peab ühendama. „Venemaa suurema hingeteadlase Dostojevski tegumood on niisama kahepaikne nagu Venemaa isegi. Põhjatu sügavus ja mõõtmatu kõrgus ühinevad mingisuguse alatuse, ebasuursuguse, orjalikkusega. Lõpmata armastus, tõsine Kristuse armastus, ühineb inimese põl­gamise ja südametusega. “

„Venemaa on kõige ebariiklikum, anarhilisem (korralagedam) maa ilmas. Vene rahvas on kõige ebapoliitilisem rahvas, kes kunagi pole osanud oma maad korraldada. . . Anarhism on Vene vaimu avaldus ja tema on omane äärmistele paremlastele kui ka pahemlastele. . . Vene vabameelsed olid ikka enam humanistid kui riigi­mehed. Keegi ei tahtnud valitsemist, selles midagi roojast kartes. . . Vene radikaalid kui ka alalhoidlikud ollused mõtlesid riigi kohta ikka, et see on „nemad”, mitte „meie“. Kuid teisest küljest vaa­dates on „Venemaa kõige riiklikum ja bürokraatlikum maa ilmas: Venemaal on kõik poliitika abinõuks muudetud . .

„Venemaa on kõige vähem šovinistlik maa ilmas. Rahvus­lus tundub meil võõrana, sissetooduna, saksastatuna. Venelased peaaegu häbenevad, et nad on venelased; neile on võõras rah­vuslik uhkus, sagedasti ka — kahjuks — rahvuslik enesest lugu­pidamine. . . Vene intelligentsile on natsionalism ikka vastik olnud, ta põlgas teda kui midagi räpast…. . Ülirahvuslus, univer­salism on niisamuti Vene vaimu omadus, nagu ebariiklus ja anarhismgi.” Kuid ometi on „Venemaa kõige rahvuslikum riik ilmas, see on, maa kuulmata rahvuslike liialdustega, allaheidetud rahvuste rõhumisega, venestamisega, rahvusliku suurustamisega, maa, kus on rahvustatud kõik kuni kristliku kirikuni: see on maa, mis peab ennast ainukeseks kutsutuks ja mis terve Euroopa kõrvale heidab kui mingi mäda, mis hävinemisele määratud. „Vene“ tähendab midagi õiget, head, tõsist, jumalikku.”

„Venemaa on vaimu piiramata vabaduse maa, rändamise ja Jumala otsimise maa. Venemaa on kõige vähemal määral kodan­lik maa ilmas; temal puudub see kindel kodanlus, mis venelasele Lääne-Euroopas nii vastik. Venelases on tõepoolest vaimuvabadus, mis ainult sellele osaks saab, kes maapealse elu korraldamise eest liiga ei muretse. . . Rändaja tüüp on Venemaale nii iseloomu­lik ja ilus. „Rändaja on kõige vabam inimene maa peal.“ Aga selle peale vaatamata on „Venemaa kuulmata orjalikkuse ja aland­likkuse maa, kus puudub isiku õiguste mõte ja kus ei kaitsta isiku väärtust; see on vettinud konservatismi ja riigi poolt orjastatud usuelu, kareda korra ja laisa, raske ihu maa. Venemaa on kasukiskuvate kaupmeeste maa, kes alalhoidlikud kuni liiku­matuseni; ta on ametnike maa, kes kunagi oma bürokraatlikkuse surnud riigi piiridest välja ei astu; talupoegade maa, kes peale maa midagi ei taha ja kes ristiusu täiesti välimiselt ja omakasulikult vastu võtavad; vaimulike maa, kes uppunud majanduslikku olemisesse; kommete ja kivinenud ning alalhoidliku intelligentlikkuse maa, mis kannab kõige pealiskaudsemaid materialistlikke ideid. Venemaa ei armasta ilu, kardab ilu nagu toredust ja ei taha küllust. Venemaad on peaaegu võimatu paigast nihutada, nii väga rammaks ja laisaks on ta muutunud, nii väga on ta matee­riasse vajunud, ja alandlikult lepib ta oma eluga. Ükski meie seisustest — mõisnikud, kaupmehed, talupojad, vaimulikud, amet­nikud — ei taha ega armasta tõusu; kõik peavad paremaks alla, madalikule jääda ja olla – „nagu kõik“. . . Pinnakihtidel puudub õigusetunne, isegi väärtusetunne ja nad ei taha isetegevust ega aktiivsust, ikka arvates, et küll teised teevad koik nende eest. Ka meie poliitiline revolutsionism oleks nagu vabaduseta, viljata ja kivinenud mõttega. Vene radikaal-demokraatlik intelligents on tõsisele vabadusele võõras; teda valdab enne mehaaniline ühesugusus kui vabadus. Mõnele näib, et Venemaa on orjapõl­vele määratud ja et pole pääsmist vabale elule. Võiks arvata, et isik on alles virgumata, mitte ainult vanameelses, vaid ka revolutsioonilises Venemaas. “

Nii vasturääkivad on Vene vaimu avaldusviisid. Vene vai­mus valitsevat alles naiselik osa ja just sellepärast on siin nii vas­tupidised nähtused võimalikud. Vene vaim on kui mõrsja, kes oma peigmeest ootab. Nüüdne sõda olevat see võimas elektrisäde, mis peigmehe, s. t. Vene vaimu meheliku osa elule virgutab, ja see peab tulevikus sigitavaks, loovaks teguriks saama. „Mitte mõte ei õpeta, vaid sündmus, mitte teooria, vaid silmadele esi­nev panoraama”, kinnitab Demtshinski oma lendlehes (Сокровен. смысль войны). „Löök silmade ja erksate pihta ja — hulk saab nägijaks, tabades . . . sündmuste varjatud mõtet.“ Niisamuti arvab ka vürst E. N. Trubetskoi, et „sõda loob üleüldse iseäraliku vaimse ärkavuse ja vastuvõtlikkuse”.

*

Prof. E. de Roberti ütleb, et praegusel Euroopa kultuuril on kaks külge: välimine, materiaalne ja sisemine, vaimne, hingeline. Välimine osa meie kultuurist olevat kaugele edenenud, sisemine seisvat aga alles arenemise algastmel.

Euroopa kultuur on majandusliku laheduse kultuur. Selle tõenduseks on kogu meie tehnika, kogu meie püüe iga uut leidust aja, ruumi, vee ja õhu võitmiseks tarvitada. Ainult harva ja areldi küsime, missugused jäljed tehniline edenemine meie sisemisesse elusse jätab. Ja te teate, üheksateistkümnenda aastasaja üks vii­mastest ja sõnakamatest meestest juhatas meid kõige väega vanasse karedasse Kreekasse tagasi, kus ülistati peaasjalikult jõudu, jalgade väledust ja halastamatust. Eluõigus anti seal ainult tervele ja tugevale, sest terves kehas pidi ka terve vaim asuma, ja haig­lased jäeti kaastundmuseta nende saatuse hooleks. Nietzsche juha­tas meid vanasse Kreekasse —  Sokratese aeg oli tema silmis langemise ajajärk, sest seal hakati inimese vaimset, hingelist, mina uurima —, kus nähtavasti tundmusele, hingejoovastusele nii vähe voli anti ja valitsusepukile külm mõistus upitati. Isegi Kreeka kunsti kohta võidakse tõendada (D. G. v. Allesch — Die Renaissance in Italien), et seal külm, kaaluv, uuriv mõistus valitseb ja seadusi annab, mitte aga hingeline õhkkond oma määrustest hoolimata soojuspaistega.

Praegune Euroopa kultuur on Kreeka-Rooma kultuuri otseko­hene järeletulija, nii mitmeski asjas on talle viimane ikkagi alles kättesaamatu eeskuju, paleus. Europa kultuur on külma, kaaluva mõistuse kultuuriks jäänud ja mõistus kipub ikka enam üksikute eriteaduste peensustesse ja tehniliste saavutuste kaasakiskuvusesse uppuma. Leidub juba neid, kes näevad tundemärke, et Euroopa arenemine sinna tüürib, kus teadus tõrvalondina kunstidele hauateed valgustab (Leo Berg — Impressionismus). Usk on juba ammugi oma mõju kaotanud ja selleks on vististi kõige rohkem kaasa aidanud vaimulikud ja need võimud, kes usutuld rahva seas veel praegu kui rammusat lüpsilehma turgutavad.

Et Euroopa kultuuriga kõik korras pole, aimas juba Darwin, kui ta iseenesest kirjutas : „Kolmekümne aastani või pisut kauem, pakkus . . . luule mulle suurt lõbu, isegi koolipoisina maitsesin ma kõige suuremal magususel Shakespeare’i. Niisamuti pakkusid mulle lõbu maalid, iseäranis aga muusika. Aga juba mitu aastat ei suuda ma enam ühtegi luulerida lugeda. Ka maalide ja muu­sika kohta kaotasin maitse. . . Minu mõistus muutus nähtavasti omasuguseks masinaks, mis määratu suurt tõeasjade hulka segab, et sealt üleüldisi seadusi saavutada …. Kui uuesti peaksin elu algama, siis teeksin omale eluseaduseks ikka pisut luulet lugeda ja muusikat kuulata; võib olla, jääksid mu peaaju praegu atrofeeritud osad siis tegevusjõuliseks. Maitsete kaotus on õnne kaotus ja võib olla, on ta ka mõistusele kahjulik, iseäranis aga kõlbelistele omadustele..”

Ühes Darwiniga võiks vast kogu Euroopa kultuuri kohta öelda, et ta on õnne kaotanud, kuigi kõik teda püsimata, tormijooksul näivad otsivat. Mõtlejatest saavad kahtlejad ja pessimistid, looduse- ja elu-uurijad muutuvad mehaanikuteks, kunstis esinevad hullumütsi jooksikud, kes kõike tahaksid jalgadega trampida, ja usu asemele on asunud kombed ning silmakirjalikkus.

Aga Euroopale peab õnne tagasi võitma, kui tahetakse, et tekiks uus religiooniline tundmus, mis elule mõtte annab. See ülesanne seisvat Berdjajevi arvates Venemaa õlgadel, sest tema olevat ju rändajate ja igavese linna otsijate maa, kus välimise kultuuri peale nii vähe rõhku pannakse. Venemaa pidavat just kultuuri sisemise osa täiuse poole viima, sest „Vene kultuuri tüüp on puhas vaimne avaldus,“ kinnitab N. Schapir Euroopa suurrahvaste (prantslaste, inglaste, sakslaste ja venelaste) kultuure iseloomusta­des. Olevat sündimas uus ajajärk maailma ajaloos ja seal on „Venemaa kutsutud ilmale ütlema oma uue sõna, nagu seda juba teinud Romaani ja Germaani ilm“ (Berdjajev). . . Venemaad oota­vat mingisugune messiaslik ülesanne Lääne ja Ida vahel nende ühendava lülina, sest Venemaal on ju osa Lääne välimisest kui ka Ida sisemisest, hingelisest kultuurist. Venemaal tekkinud juba ammugi „prohvetlik tundmus, et läheneb ajaloo silmapilk, kus maailma vaimne keskkoht temas saab olema. . . Vene kultuur võib ainult lõplik olla, ta peab praeguse kultuuri piiride taha juhatama” (Berdjajev).

Aga ärge arvake, et ainult Venemaal sarnaseid mõtteid hellitatakse, et ainult siin sõda lootusi äratab vaimsest suikumi­sest virgumiseks! Ei! Ka praeguse Euroopa kultuuri kõige eeskujulikumas esitajas, Saksamaal, käiakse mingisuguse uuestisündi­mise mõttega ümber. Selle kohta kirjutab Georg Simmel muu seas.

„Lõppegu praegused sündmused millega tahes, aga sellest -sõjast tuleb teistsugune Saksamaa välja… 1870. aastal oli peaküsimus majanduslikes võimalustes, nüüd aga vaimsetes. Juba mitu aastat võib Saksamaal liikumist märgata, millel nii või tei­siti eesmärgiks on uus inimene. See pole üksik, konkreet­selt võimalik inimene — Messiasest ma ei räägi — vaid üleloomulik idee, nagu seda Rousseau „loomulik inimene” oli.“ Nüüd „ei püüta üht või teist täiust kätte saada, vaid töötatakse ajajärgu kallal, mille eesmärgiks oleks terve, täielik inimene.. . Teiseks peab saama mitte hulk, palju, vaid inimene kui üksikolevas.. . Meie vaimu praeguses seisukorras näen ma panti, et Saksamaa on jällegi raskejalgseks jäänud suure võimalusega. .. Sel sõjal on mingisugune teine mõte kui eelmistel sõdadel, temal on mingi­sugune müstiline omadus… Me kõik tunneme, et praeguse sõja juhtiv mõte seisab meie sisemise olemuse uuendamises — ta seisab iga üksiku isiku võimalikult suures üksuses, kõiksuses, mitte aga selles, et meie seisukorda parandada või mõnda eluheadust kätte saada.”

*

Näete, missugused vaimuleegid ja hingekeeled praegune hir­mus võitlus võdisema paneb ! Sõda peab meid uue vaimuga kastma, peab meid uuesti sünnitama. Võiks see lootus võimalikult palju kindlaid uskujaid leida, muidu ehk võtab vana Aadam jälle peagi võimust, kui suurtükkide mürin vaikib, sest liha on ikka vägevam olnud kui vaim, mateeria on hingele oma seadused peale pannud.

Venemaa üks roosilisematest lootjatest arvab, et Euroopa kultuuril on kaks pääseteed — Ameerikasse või Aasiasse. Aga kas oleks tõesti arvata, et Euroopa väline, materiaalne kultuur Ameerikas vaimust tiinestatud saaks? Nähtavad märgid panevad kahtlema. Ja Aasias — kas on Aasias mingisugune uus usu- või vaimuelu tõus avaldunud, mis Euroopa materiaalset kultuuri võiks „kultuurilisemaks” teha? Jaapan europaseerib ennast ja Hiina mõt­leb kõige paremate veealuste paatide peale. Jääb järele India, see üksiklaste, vagade ja fakiiride maa. Ehk võib ometi siin seda vaimutiirasust oletada, mis vahelülide kaudu tiinestab Euroopa aine­lise ilma? Võimalik, aga siis peab suur vahelüli kõigepealt uuesti sündima, ta peab haigutavast ja ringutaväst ärkvelolijaks saama; ta peab India religioonsuse loovaks jõuks muutma, mis ei salliks tshandalid, paariaid, pärisorje. Vene vaimu kahepaiksus peaks kaduma ja „ülirahvuslus, universalism” ei peaks ainult sõnas seisma ning „vaimu piiramata vabaduse maa” ei tohiks kuidagi olla „kuulmata orjalikkuse ja alandlikkuse maa, kus puudub isiku õiguste mõte ja kus ei kaitsta isiku väärtust”. Selle teostamiseks kulub aga palju tööd, olgu see poliitika- või haridusevallas. Lääne-Euroopas on juba ammugi kaugelekostvad hääled kuuldavale tulnud, et kool on muutunud vaimu suretajaks, kivistajaks. Elava rakukesena ühiskonna organismis ilmub punapalgne poisike või tütarlaps kooli ja tal on oma nägu, oma vaade, oma tegumood, oma hing, aga kool muudab ta aastate jooksul teiste sarnaseks, teeb temast tosina-inimese ning pühib roosid palgeilt. Uskumapanevalt püü­takse tõendada, et kool hävitab vaimuanded, sest uued leiutised, uued vaimusaavutused pole mitte eriteadlaste omad, vaid need tulevad ikka kõrvalt, kust neid vähe loota teatakse. Aga ometi oleme meie Lääne-Euroopat ikka eeskujuks võtnud. Mis peab siis küll meil olema, kui me nii halvas eeskuju näeme ? Meil on

alles „maa kuulmata rahvuslike liialdustega, allaheidetud rahvuste rõhumisega, venestamisega” . . Aga virgunud Venemaa ühes kõige silmapaistvamaks tundemärgiks peaks küll olema just nende pahede kõrvaldamine. Vene vaimu mehelik osa, see oodatud peigmees, vabastab mõrsja „bürokraatlikkuse surnud riigi piiridest”. Mõrsja on „mateeriasse vajunud ja alandlikult lepib ta oma eluga“, aga peigmees viib ta enesega kaasa, näidates talle uusi eluvõimalusi, uusi paleusi. Peigmees juhatab mõrsja nende kaugete ja kõrgete jäämägede poole, mis Dostojevski vaimutiirasus ehitanud ja kuhu ronimiseks Lääne-Euroopal veel aastasajad kuluvad (Leo Berg). Sealt kostab see uus mäejutlus, mille kohta Nietzsche tunnistab: siit võisin ma midagi õppida.

Ah! nii ilus ja hea on loota ning uskuda, ainult nii sage­dasti unustatakse, et usk kohustab. Kas ei olnud enne sõda nii palju neid, kes nägid neljandas seisuses ja tema ideoloogias mingisugust uut armuõpetust, uut evangeeliumi, ja kas ei olnud just Saksamaal see uus armuõpetus nii mõjuvalt pukil? Aga õpetus on õpetuseks jäänud ja rahuaadete asemel jutlustatakse tapmist, verevalamist; evangeelium on sõnadeks saanud ja tegelik elu korutab itaallase sõnu jäljendades: rahu on korraldav, sõda aga uuen­dav jõud…

Ja inimene loodab, usub.

A. H. Tammsaare

„Sõjamõtted”, 1919

Kurtmine haritlaskonna rahvavõõrsuse üle ei ole meil Eestis vist kunagi täiesti vaibunud. Oli aeg, kus iga kõrgema hariduse lätteile pääsenud eesti noor oma rahvale otseselt kaduma läks ja kus harit­laskonda eraldasid rahvast mitte ainult seisuslikud ja klassilised, vaid ka rahvuslikud vaheseinad. Viimasel ajal on hakatud idealisee­rivalt kõnelema haritlaskonna, vähemalt üliõpilaskonna ja rahva vahekorrast Maailmasõja eelsel ajastul, kuid mulle näib, et sellekski puudub alus. Vähemalt nuriseti siis niisama kui nüüdki, et haritlas­kond rahva elulistest huvidest vähe hoolib, laia Venemaa lihapottide järele igatseb jne. Eks lugegem ajalehti aastaist 1910—1914! Tõsi küll, et tänu üliõpilaskonnas ja nooremas haritlaskonnas laialt levi­nud sotsialistlikule meelsusele Maailmasõja eel siin-seal otsiti kontakti laiemate rahvahulkadega ja võeti osa rahvahariduslike organisat­sioonide tööst, ent sageli oli see pigemini oma „üllatele“ mõtetele auditooriumi värbamine kui tõeline kaasaelamine rahva muredele ja rõõ­mudele. Ja lõppeks — kui suured olid siis needki ringkonnad arvu­liselt? Oma aja väikesearvulises üliõpilaskonnas võis nende osatäht­sus küll suurem olla, ent usun kindlasti, et arvuliselt tänapäeval palju enam akadeemilist noorsugu rahvahariduslike püüetega kaasa läheb, kui ajastul enne Maailmasõda. Praegu, kus vabamad olud ja majanduslike väärtuste koondumine enamal määral oma rahva kätte on ülikooli toonud suure hulga nn. hariduse kaasajooksikuid, ei paista need, kellele haridus on tõeliseks elu sisuks ja kes seetõttu ka otse paratamatult oma rahva hariduspüüetega kaasa elavad, enam nii silma, kuid arvuliselt pole neid kindlasti mitte vähem kui varematel aegadel. Kui enne Maailmasõda mõni väike rühmkond üliõpilasi osa võttis näiteks vanavara kogumisest, siis oli see tähelepanuäratav kultuuritöö, millest laialt kõneldi; kui tänapäeval iga suvi niisama palju või enamgi üliõpilasi mitmesuguste organisatsioonide ja asutuste stipendiaatidena enam-vähem sama ülesandega välja läheb, siis on see nii endastmõis­tetav, et sellest tõesti mitte põhjust pole palju kirjutada ega kõnelda. Sääraseid näiteid võiksime esitada terve rea. Edasi ei tohi unustada asjaolu, et avaramate võimaluste tõttu oma rahvusest teadlaste-uurijate kaadri kujunemiseks osa kultuuriliselt loovat energiat juhitakse puht- uurimisaladele, kus see nii kergesti kontakti ei leia populaarteadusliku rahvaharidustööga, kuigi ta sellele ometi kaotsi pole läinud (sest lõp­peks tugineb ju igasugune viljakas rahvaharidustöögi soliidsele teadus­likule uurimistööle).

Kui nurin meie haritlaskonna rahvavõõrsuse üle eriti viimasel ajal on muutunud valjemaks, siis vist küll peamiselt seepärast, et meie akadeemiline haritlaskond niihästi ülikooli lõpetanute kui ka üliõpi­laste näol arvuliselt on paisunud suureks, haridusest tõeliselt huvi­tatute arv aga pole kasfanud samas proportsioonis. Meie ühiskondliku struktuuri muutumine on kõrgema hariduse künnisele toonud hulga noori, kellele see pole mingiks eriliseks kutsumuseks, vaid kes sinna lähevad peamiselt diplomi ja selle abil võimalduva, karjääri pärast. Endisaegne piiratud haridustee jättis selliseile vesivõsudele, kes nüüd uhkelt tõstavad kirevat pead, palju vähem võimalusi sirgumiseks ja lokkamiseks kui tänapäev.

Probleem muutub veelgi keerukamaks, kui teatavaks võtame, et lõhe üle haritlaskonna ja rahva vahel ei kurdeta ainult meil. Kes meist poleks kuulnud vene rahva praeguses traagikas süüdistatavat omaaegse haritlaskonna elu- ja rahvavõõrsust või saksa natside jagatavaist hoo­pidest oma haritlaste endaküllasele intellektualismile. (Lugegem vaid A. Hitler’i „Mein Kampf’i“ või A. Rosenberg’i ,,Mythos des 20. Jahrhunderts“!). Kui kodusena ja värskena kõlab meile soomlase J. V. Snellman’i hääl, kui see hurjutab oma aja soome haritlaskonda, et see nagu tigu tõmbuvat oma karpi ega hoolivat midagi rahva hädadest. Või edasi: ,,Kas selles väikeses ringis, kes omab suuremal määral teaduslikku haridust, ja selles veel väiksemas, kellele see haridus on ela­vaks eluks, on ka tõsist armastust rahva vastu ja harrast pürgimust õppida käsitama selle elu kõigis ta eri vormides? Ja kas meie rahva laiad kihid saavad tõsist rahuldust endi loomulikule püüdele otsida vas­tust oma elu mõistatustele? Kas pigem pole teaduslik haridus ja rahva elu õnnetul kombel teineteisest lahutatud?” — Kes võiks ilma lähema informatsioonita öelda, et neid küsimusi pole asetanud prof. H. Kruus ega prof. P. Tarvel Tartus a. 1938, vaid tuntud soome kultuurikriitik prof. Gunnar Suolahti a. 1907 Helsingis?!

Ma ei too neid näiteid selleks, et näidata, nagu puuduks kurtmisel rahva ja haritlaskonna võõrdumise üle alus ja otsekui põhineks see paljal ühiskondlikul pettepildil (nagu moralistide põlvest põlve ja sajandist sajandisse kestev hädaldamine kõlbluse ja kommete languse üle), vaid selleks, et virgutada otsima selle pahe sügavamaid juuri. See pole mitte ainult meie rahva ja tänapäeva probleem, vaid kogu uueaegse hariduselu valus koht.

Kultuur, vähemalt see, mida meie, eurooplased, kultuuri all mõis­tame, on individualistliku põhitendentsiga. Mida kõrgemale astmele keegi sellel teel jõuab, seda enam ta eraldub teistest, sulgub endasse. „Mäetipud on ikka üksi“, ütles kunagi suur J. W. Goethe. Ka need, kes jõudnud kultuuri tippude lähikonda, tunnevad järjest suureneva sise­mise ahastusega, kuidas nad jäävad üksi, muutuvad võõraks teistele, isegi lähedastele omastele. Nende tagasipöördumine rahva juurde tunduks kunstlikuna, pealesunnituna, isegi endavägistusena. Ent rahva elujõud juurdub suuremais tervikuis; üksik on surev, tervik aga igavene. Tervikust, rahvast, eralduvat ja temaga sideme kaotanud üksikisikut nuhtleb loodus kaduvustunde ja surmahirmuga, millest oma­korda johtub rida ängistavaid neuroose. Selles on kultuuriteele astu­nud inimese sügav traagika. Vene luuletaja K. D. Balmont iseloomus­tas seda seisukorda ühes artiklis (kogus „Белые зарницы“) järg­miselt :

„Nagu ämblik saadab igale poole peened võrgud, et leida endale kuskil toetuspunkti, kinnitamiskohta oma õhuteede loomiseks, nii tõt­tame edasi kaugusse, kõige peenega, mis meil hinges, püüame alla ja üles, mõttetuisse kaugustesse, raiskame nende lõputute otsingute peale kõik, mis meis on ebareaalset, õhulist, ämblikuvõrk-erka ja õrna. Kuid toetuspunkti pole kuskil, igal pool kuristik, igal pool libastik ja libe sein, millel ei saa peatuda, tume, sünge, mudane-külm tühjus. Ja me läheme tagasitulematult endist eemale, jõudmata mingisuguse varju­paigani … Mille üle me üksteisega ka ei räägiks, meie hinged on liitumatud. Üksildasena inimene sünnib, üksildasena elab ja tunneb, üksildasena ta sureb. Minutilist liitumise rõõmu tunneb ta nagu oaasi vaid selleks, et minuti pärast kahekordse jõu ja teravusega tunda, et iga hing läheb oma teed . . .“

Kuid ka üleisikulisi tervikuid, nagu perekond, sugukond, rahvus, inimkond, ähvardab kultuuri tõusuga kaasaskäiv individualiseerumine killustada, purustada, atomiseerida. Meie aja haigus ei seisa mitte selles, et haritlaskond ja rahvas küllalt tihedalt käsikäes ei sammu, vaid et sotsiaalsed sidemed üldse lõtvuvad, inimene aga arengulooliselt on alles liiga noor ja nõrk üksiolemiseks. Et need, kes kultuurilises arengus sammuvad esirinnas, esimesina ürgelistest sotsiaalsetest side­metest välja kasvavad, kaldutakse kogu süüd veeretama nendele, ent põhjuseta. Millega see lõpeb? Kas mitmesugused uuskollektivistlikud liikumised, mille kesksemaks ülesandeks on sotsiaalsete osaduste uuesti võiduleaitamine — fašism, natsionaalsotsialism, kommunism — on võimelised euroopa kultuuri arengule uut suunda andma ja rahvaid atomiseerumistraagikast päästma, selle kohta on alles vara otsust lan­getad?. Elutarkus hoiatab meid igatahes neid valusaid eksperimente omal nahal ette võtmast.

Haritlaskonna atomiseerumisele aitab suuresti kaasa ka see asja­olu, et viljaka teadusliku uurimistöö eelduseks on range tööjaotus. Meie päevil saab inimene põhjalikumalt süveneda ainult ühesse vägagi piiratud alasse, kusjuures see ala temasse süvenenu silmis muutub ääretu tähtsaks ja omaette suuruseks, mida teiste aladega ei ühenda enam peaaegu mingid sidemed. Mida piiratumad on need üksikalad, seda nõrgem on nende side jooksva eluga ja seda eluvõõramaks muutu­vad nende viljelejad. Kujutelgem näit. üliõpilast, kes pühendunud mõne taimeliigi levikuala, vepsa keele häälikuajaloo või mõne kirjandus­teose sünniloo uurimisele, tulemas suveks koju oma isatallu. Mis ühendab teda ja ta harrastusi nende lihtsate inimeste mõttelaadi ja elu­muredega seal? Mis ime, kui need temas näevad kas pooljumalat või üsna ogarat, tema neis aga rumalaid maainimesi, kellel „kõrgemast kultuurist” pole aimugi. Kui vanemate kultuurrahvaste juures siiski veel leidub teatud arv kodusid, kus haritud noorsoo harrastustega kaasa elada ja sammu pidada suudetakse, siis on meil, tüüpilisel esimese põlve haritlaste maal, seisukord ses suhtes eriti raske ja küllap sellest johtuvad nii mõnegi „ärakadunud poja“ eksirännakud.

Kuigi siin näib olevat tegemist võrdlemisi sügavate ja peaaegu kõrvaldamatute vastuoludega, kerkib ometigi küsimus, kas otstarbe­kohasema üliõpilaste kasvatusega ei oleks võimalik neid vastuolusid pehmendada.

Huvitav on nentida, et haritlaskonna ja rahva vastuolude üle kuul­dub kõige vähem kurdetavat anglosaksi maades, kus üliõpilaste ühis­elamute või kolledžite süsteem laialt levinud. Viimasel ajal on see nn. ülikoolilinnade näol kandunud ka romaani kultuuri aladele ja üsna hiljuti kerkis see Soomeski päevakorrale. Üliõpilaste koondamisel ühiselamuisse on sotsiaalse ja füüsilise kasvatuse seisukohalt vaidle­matult suuri paremusi. Meie rahva mentaliteedile näib see esialgu aga alles üsna võõras olevat. Et pole ette näha, et see iseenesest meil praegu päevakorral oleva probleemi — haritlaskonna ja rahva vahe­korra — lahendamisele oluliselt kaasa aitaks, ei peatu ma siinkohal sellel pikemalt.

Meie üliõpilaskasvatuse peateguriteks on ja jäävad nähtavasti lähemas tulevikuski intiimorganisatsioonid. Kui mõttelennule mitte liiga vaba voli anda, siis tuleks küsida, mida võiksid nemad omalt poolt teha rahvalähedasema haritlaspõlve kasvatamiseks. Et nende senine passiivsus sel alal igavesti edasi kesta ei või, on täiesti selge. Kogu rõhku ainult nn. intiimsusele asetades muutuvad nad liiga eksklusiivseiks ega leia küllalt konkreetseid ülesandeid. Igasugu isiklikud pisivastuolud ja väikesed lahkuminekud muutuvad neis palju tähtsa­maks, kui seal, kus suurte ülesannete kallal tegevuses ollakse. Lootus ainult omavaheliste koosviibimiste, rebastetreeningu ja muu seesuguse kaudu teovõimelist haritlaskonda kasvatada tuletab liialt selgesti meelde õnnist parun Münchhausen’it, kes end oma juukseid pidi tah­tis soost välja kiskuda. „E l u vaid kujundab meest, sõnadel väike on tähtsus” — seda J. W. Goethe pedagoogilist tarkust ei tohiks ka üli­õpilaskasvatuses unustada. Mida enam üliõpilasorganisatsioonil õnnes­tub oma liikmeid viia viljakasse kokkupuutesse oma rahva eluga, osa­saamisele selle muredest ja rõõmudest, seda parem. Seejuures ei maksa end sugugi petta arvamusega, et tehakse kes teab kui suure tähtsusega rahvaharidustööd, mille eest too rahvas peab surmani tänulik olema. Kes teab, kas ehk üliõpilastel endil sellest tööst pole rohkem kasu kui rahval. Mäletan, et ma üliõpilaspäevil igalt kõnereisilt tulin sisemi­selt rikkamana tagasi kui sinna läksin, nii et mul põhjust oli tänulik olla, et mulle seda võimaldati, mind kõnelema kutsuti ja mind kuulati. Ajad, kus üliõpilased rahva õpetajaina ja valgustajaina võisid eten­dada silmapaistvat osa, on meie ühiskonnas kindlasti juba möödas. Kuid üliõpilaskasvatuse seisukohalt vajame sellelaadilist tegevust ikka edasi.

Ühe või teise tähtpäeva puhul korraldatavaist kõnelendudest sel­leks ei piisa. Juhuslikust kõnest siin või seal seltsis on vähe kasu kõnelejale ja veel vähem kuulajaile. Seepärast ei tarvitse väga imes­tuda, kui meie hariduslike seltside juhtkond sääraseist lendudest just väga vaimustatud pole. Juhuslik kõne on vabaharidustöö metoo­dikas üldse järjest enam kolikambrisse minemas, et anda ruumi õppi­jate ja õpetajate pidevale kontaktile nn. intensiivsete vabaharidustöö võtete juures.

Omal ajal, aastat 12—15 tagasi, üritatud katse Soome eeskujul ka meie üliõpilasi organiseerida maakondlikkudesse kogudesse ja sel teel neid viia intensiivsemale kaasaelamisele oma maakonna hariduspüüetega, oli põhimõtteliselt kahtlemata hea, kuid praegu tuleb seda pidada vist küll lõplikult nurjunuks, sest intiimorganisatsioonide tra­ditsioon on meil seevõrra tugev, et nende kõrval vaevalt mingi teine organisatsioonitüüp saaks intensiivsemat tegevust avaldada (ehk olgu siis akadeemilised organisatsioonid, kus puhtteaduslikud ülesanded seo­vad õppijaid ja õpetajaid tihedaks koguks). Samuti ei usu ma, et meil jõudu jätkuks olelevate intiimorganisatsioonide raamides mingit regio­naalset koondumisprintsiipi läbi viia, s. o. ühest maakonnast või kihel­konnast päritolevaid üliõpilasi kas ühe või mitme organisatsiooni peale kokku eri osakondadeks või rühmitisiks koondada, nagu mõnelt poolt on soovitatud.

Minu arvates on võimalik maakondlike üliõpilaskogude häid külgi üle kanda ka intiimorganisatsioonidesse, ilma uut organisatsioo­nilist masinavärki käima panemata. Mis oleks, kui meie intiimorgani­satsioonid valiksid igaüks endale mõne regionaalse ühiku (mis võiks olla väiksem kui maakond, näit. 3—4 kihelkonda) ja astuksid lähe­masse koostöövahekorda selle ühiku hariduslike organisatsiooni­dega? Eestis tuleb iga suurema kihelkonna peale umbes paarkümmend hariduslikku organisatsiooni. Üliõpilasorganisatsiooni juhatus võiks igale neist määrata mõne oma liikme, vastavalt selle õppimis- ja harrastusalale, sidepidajaks või usaldusmeheks, kes siis sellele organisat­sioonile kõigiti abiks oleks ta tegevuse soodustamisel. Iga sidepidaja peaks muidugi koha peal lähemalt tutvuma oma organisatsiooni ja selle tegelaskonnaga. Kui organisatsioon vajab näiteks kõnelejat või lek­torit mõnele teemale, siis on sidepidaja ülesandeks see oma kaasvõit­lejate või vilistlaste hulgast leida ja kohale saata. Üleriiklike üri­tuste puhul pole siis tarvis enam „lennata“ kuhu juhtub, vaid iga üli­õpilasorganisatsioon varustab oma vilistlaste ja vanemate kaasvõitle­jatega kõigepealt oma sõprusorganisatsioone. Suvi- ja talipäevade puhul on võimalik luua tihedamaid isiklikke sidemeid. Ka oma teadus­likus töös võiksid vastava üliõpilasorganisatsiooni liikmed esmajoones pidada silmas seda maa-ala, mille organisatsioonidega neil on kujune­nud koostöö vahekord.

Ülesandeid leiduks sel alal kahtlemata palju rohkem, kui neid selles artiklis tarvitseb loendada. Õieti tuleks siin ära kasutada kõik need kogemused, mis mujal, näiteks Soomes, olemas maakondlikkudel üliõpilaskogudel. Vahe on ju ainult selles, et meil intiimorganisatsiooni liikmed kõik otseselt ei ole pärit sellelt maa-alalt, mille organisatsiooni­dega nad astuvad koostöövahekorda, kuid meie väikeste dimensioonide juures ei ole see kuigi oluliseks takistuseks sõprussuhete ja koostöö arendamisei.

Tegelikku ellu rakendamisel põrkaks see süsteem kahtlemata mitme­suguste raskuste vastu, kuid ma ei näe nende hulgas ühtegi säärast, mis oleks ületamatu. Küll aga usun ma, et sellest oleks rohkesti kasu vabaharidustööle ja veel enam üliõpilaskasvatusele. See pole muidugi mitte mingi nõiavits, mis kõik lõhed rahva ja haritlaskonna vahelt kõrvaldaks. See on parimalgi juhul ainult tagasihoidlik võimalus aka­deemilise haritlaskonna sidemeid rahvaga tihendada. Ent eks ole pool munagi parem, kui tühi koor!

Aleksander Elango

Koguteosest „Omariikluse süvendamisel”, 1938

Iga ühiskondliku elu arengujärk tunneb vastuolusid — kord on nad suuremad, kord väiksemad. Kaasaja üheks mõtlemapane­vamaks vastuoluks Eestis on nähe, et kõrgemate õppeasutuste lõpe­tanute arvu kiire suurenemisega ei käi kaasas sama akadeemilise haritlaskonna osatähtsuse tõus rahva kasvatuse mõjutamisel. Olu­kord on isegi täiesti vastupidine: akadeemilise haritlaskonna osa­tähtsus rahva ideoloogilise ja vaimse kasvatuse suunamisel on jäämas üha väiksemaks ja nõrgemaks.

Juba kauemat aega on olnud kuulda kestvaid kurtmisi selle üle, et akadeemiline haritlaskond isoleerub muust rahvast, elab ainult endale, kuid mitte ühiskonnale. Eriti on kurdetud selle üle, et ak. haritlased kuidagi ei ole osanud leida teed mitmesugustesse, laiemate rahvahulkade arengut suunavatesse organisatsioonidesse (noorsooühingud, haridusseltsid j. m.). On tõsi, et akad. haritlaste rohkuse tõttu nähakse küll neid sagedamini rahva seas kui eel­mistel aastakümnetel: meil pole midagi erakordset selles, kui nähakse üliõpilast sadamas tööl, kodus puid lõhkumas, külapoistega jalgpalli mängimas, maal heina niitmas. Aga ainult seesugune rahvaga liitumine ei võimalda ometi üliõpilastelegi rahva üldise arengu suunamisele kaasa aidata.

Üha rohkem on kuulda nurinaid ka selle üle, et kaasaegne kodanik on muutunud liiga pinnapealseks, liiga vastuvõtlikuks välismõjudele, liiga ükskõikseks sügavamate ühiskondlike prob­leemide vastu; tal olevat vähe iseseisvat otsustamisvõimet ja see­pärast olevatki teda kerge mõjutada ühes või teises suunas.

Kahtlemata ei peitu sellise arengu põhjused mitte ainult haritlaskonnas. Inglise ja Skandinaavia kaasaegse kultuuri ja ühis­kondliku arengu analüüsijad peavad oma töödes kaasaja ühiskond­liku elu nähete tehniseerumist ja mehhaniseerumist inimeste ise­seisva otsustamisvõime vähenemise ja mõjutatavuse suurenemise põhjustajaks. Ühelt poolt mõjub kaasa inimeste kriitikavõime vähenemisele kaasaegse elu kirevus, inimesi mõjutavate tegurite rohkus. Ajakirjandus, kino, raadio, teater, sport, avalikud pidus­tused, paraadid, kohvikud, klubid, organisatisoonid, elavnenud liiklemine ja loendamatul hulgal teisi tegureid sisustavad kaas­aegse inimese vaba aja. Tahes kõigest osa võtta, kõike kaasa teha, ei suuda tänapäevlane millessegi süveneda. Ta mõtleb selliselt, nagu kirjutab see ajaleht, mida ta igapäev loeb, või jälle nii, nagu talle ette dikteeritakse aktusel, raadios või massikoosolekul. Küsi­muste iseseisvaks läbimõtlemiseks ja oma isiklike seisukohtade väljakujundamiseks ei jää inimesel üldse aega. (Võrdle C. Delisle Burns: „Modern Civilization on Trial“ ja „Leisure in the Modern World“, Alf Ahlberg: „Tankelivets frigörelse“, Arne Sörensen: „Det moderne Menneske“ ja P. Tarvel: „Rahvahariduse osa nüüdisaegses ühiskonnas”, Kasvatus nr. 7 — 1937).

Meile, Eestisse, ei ole kultuuritegurite ja ühiskondliku elu avalduste tehniseerumine ja mehhaniseerumine tunginud nii suure kiirusega kui Lääne- ja Põhja-Euroopa maadesse. Meil on kodanik siiski vähem häiritud moodsa elu närvilisusest ja kirevusest; kuid ei saa ometi salata, et meilgi paratamatult toimub samasuunaline areng. Ja seda enam oleme õigustatud soovima, et meil juba või­malikult varakult nähtaks esilekerkivaid hädaohte. Seda saab teha ainult sel teel, et meie mõtlevamad pead on võimalikult tihedas kontaktis rahvaga, näitavad neile ühiskondliku arengu suundi ja mõjutavad rahva ühiskondliku kasvatuse kujunemist ega lase sellel vulgariseeruda.

Vaatleme lähemalt küsimust — miks meie ülikooliharidusega kodanikud seni on liiga vähe suutnud mõjutada rahva ühiskond­likku kasvatust.

1. Ülikooli õppeainestik ja kaasaegne ühis­kondlik elu. Meie ülikool on iseseisvusajal teinud tugevaid samme tõusu suunas. Ta on mitmeti täienenud, tugevnenud. On kasvanud ka hulk tunnustatud teadlasi meie oma rahva hulgast.

Milles aga ülikool siiski on jäänud ühekülgseks, see on ta õppe­ainestik. Siin on, paraku küll, ülekaalus ja paremini välja arenda­tud need alad, mille rakendamine ei aita kuigi suurel määral kaasa ühiskondliku elu edasiviimiseks. Teame, et meil ju iseseisvuse esimestest aastatest alates on ülikooli juures domineerinud niisugu­sed alad, nagu filoloogia koos eriti innuka folkloori harrastustega, etnograafia, ajalugu. Nende alade väljaarendamiseks on kutsutud paremaid välismaa asjatundjaid, on rajatud eeskujulikke arhiive ja on suudetud äratada ka üldsuse tähelepanu küllaldasel määral. On väga iseloomustav, et andekamad jõud meil näevad vaeva ja teevad pingutusi selleks, et koguda ja korraldada mineviku jäänu­seid ja vanavara pisiasju. Igal suvel saadetakse maale kümnete kaupa üliõpilasi-stipendiaate — murdeerinevusi uurima, kuna korteri- ja tervishoiuolude ja rahva sotsiaalse taseme uurijad pea­vad töötama tööbörside hädaabi krediitide arvel!

Ei ole mingit põhjust teha etteheiteid meie andekatele ajaloo­lastele ja keelemeestele. Nad on ju tõesti sooritanud tunnustus­väärse töö: ühelt poolt läbi töötanud ja uurinud tolle ajaloolise tausta, mille tundmiseta pole mõistetavad kaasaegsed elunähted, teiselt poolt aga välja kujundanud meie keele — tähtsaima relva ja vahendi ühiskondlikus tegevuses. Kuid meie kurbloolisus just selles seisabki, et teaduste mitmed teised harud, mis kaasaegse ja tuleviku elu kujundamiseks on hädavajalikumad, ei ole oma aren­gus küllaldaselt edasi jõudnud.

Nii siis on meil küll jälgitud erilise hoolsusega seda, mis oli, suurt tähelepanu pühendatud ka selle vaatlemisele ja uurimisele, mis on kadumas. Kui palju aga on teinud meie teadus selleks, et selgitada, kuidas teaduse saavutusi saaks kasutada ka rahvale parema ühiskonna rajamiseks? Kuigi Aug. Annist oma kõnes Vaba­duspäeva aktusel 1937. a. Tartu Ülikooli aulas on märkinud „… me ju vist kõik pooldame, et teadusliku mõtlemise ülesanne pole mitte ainult uurida seda, mis oli ja mis on, … vaid ka seda, mis antud sihtide saavutamiseks peaks olema ja mis antud olukorras võiks olla“ („Vabaduspüha ja vabaduse kriis“ „Akadeemia“ nr. 1 — 1937. a., lk. 19), siis ometi pole meie ülikool selle moto järgi küll kuigi suurel määäral toiminud. Ühiskondlikule arengule on vaja kõiki eri teadusharusid. Mõnel alal, eriti põllumajanduses, on üli­kool tublisti selleks kaasa aidanud, kuid teame ka, et paljud ühis­kondlikule arengule hädavajalikud teadused on meil veel algstaadiumis.

Majandusteaduskond iseseisva teaduskonnana on alles kuju­nemisel, sotsioloogia alal juletakse meil kõnelda ainult ühe õppe­tooli ellukutsumisest, pedagoogika professuur on kauemat aega täitmata ega ole kasvatusteaduse alal ülikooli juures ka ühtki alalist uurimisasutust. Just viimati mainitud aladel vajame tarmukaid teadlasi, sest nende alade kaudu juhitakse kaasaegsete kodanike kujunemist! Kui teadlasi leidub küll mineviku nähete vaatlemiseks, kaasaegse majandusliku, sotsiaalse ja haridusliku elu juhtimiseks aga väga vähesel arvul, siis pole midagi parata selles, et rahva ühiskondliku kasvatuse suund kujuneb akadeemilisele haritlaskonnale mitte vastuvõetavaks ja üldisele ühiskondlikule arengule ohtlikuks.

Nende ridade eesmärk pole mitte etteheidete tegemine meie ülikooli senisele tööle, küll aga tähelepanu juhtimine teatavale ühekülgsusele, mis kindlasti on välditav.

2. Ülikoolis õppimine muudab eluvõõraks õppijad ja lõpetajad. Etteheited selle üle, et ülikoolis õppimine võõrutab üliõpilasi tegelikust elust, on üha sagenenud. Märgitakse peamiselt, et noor ülikooli lõpetanu ühelt poolt ei oska kuidagi hakata kasutama omandatud teadmisi, teiselt poolt aga ei suuda enam jälgida ega näha isegi tema erialale õige lähedal seis­vaid, kuid ülikooli õppekavades siiski mitte leiduvaid nähteid ja olukordi. Siinkohal paar tegelikust elust võetud näidet.

Viimase kursuse ülõpilane, kelle erialaks ülikoolis on pedagoogika ja kes juba töötab ka väljaspool ülikooli, soovib endale esmakordselt tellida aja­kirja „Kasvatus”. Ta pärib teateid selle kohta, kes ,,Kasvatust” toimetab. Vastatakse: hr. Käis. Üliõpilane ei tunne seda nime. Kui talle seletatakse, et toimetaja on ju toosama hr. Käis, kes tuntud uuenduspedagoogina ka väljaspool Eestitki, siis tähendab noor kasvatusteadlane, et ta arvatavasti on nagu kuulnud seda nime!

Gümnaasiumi noor emakeeleõpetaja saab teada, et kohalikus rahvaüli­koolis kõneldakse teemal: On’s eesti keel maailma keelte algkeel? — ,,Kas võib säärane küsimus üldse tekkida?” — imestab õpetaja. Talle vastatakse: „Ei tohiks küll, aga, nagu te teate, on meil ju isegi raamatuid kirjutatud selle põhjenduseks ja ajakirjanduses suurt poleemikat arendatud samal teemal.” — „Kas tõesti? Millal? Ja mina pole sellest midagi kuulnud!”

Säärased ja teisedki nähted on meile arusaadavad, kui teame, et ülikoolis on küll täpselt õpitud Pestalozzi ja Rousseau elu üksik­asju, kuid mitte meie omi kaasaegseid hariduselu silmapaistvaid kujusid ega ka mitte kuigi suures ulatuses kaasaegset üldist haridus- ja kultuurielu struktuuri. On küll tegeldud arhiivandmete kogumisega, kuid mitte küllaldasel määral samade materjalide kasutamisega. On spetsialiseerutud oma erialal, aga ei osata seda viia sõltuvusse muude nähetega ega osata jälgida kaasaegsest elust oma erialasse puutuvaid küsimusi.

Näited olid toodud küll filosoofiateaduskonda kuuluvate isi­kute kohta, kuid ei ole vähesed ka kurtmised teiste teaduskondade lõpetajate eluvõõrsuse kohta. Usun, et kui korraldada vastav ankeet, siis saadaks mu väidetele rikkalikult tõestusmaterjale.

Oleks täiesti ekslik hakata nende nähtuste puhul süüdistama ülikoolides õppijaid ja lõpetajad. Nad on, võib-olla, ise olnud suu­rima huvi ja andumusega oma töö juures, tahaksid olla kõigiti head oma eriala tundjad, kuid — nende teadmiste omandamisviis on olnud säärane, mis on neid viinud eemale kaasaegse elu arengust. Kui akadeemiline haritlane oma erialalgi ei suuda leida kontakti elunähtustega, siis on täiesti arusaadav, et ta muist avaliku elu nähtustest veelgi suuremal määral võõrdub ja ühiskondliku arengu suhtes jääb passiivseks kõrvaltvaatajaks.

Kuigi elu areneb kiiresti ja ülikool oma töö stabiilsuse tõttu ei suuda oma õppekavu ja tööviise täies ulatuses kohandada kiiretempolisele ühiskondliku elu arengule, peaks siiski mõningal mää­ral olema võimalik ka juba ülikooli õpingute korraldamise kaudu ligindada tulevasi akadeemilisi haritlasi kaasaja elule. Vähemalt elust võõrdumine peaks olema välditav. Ameerika kõrgemaid õppeasutusi ei saa ju küll täiel määral meile eeskujuks võtta, kuid nii mõndagi võiks neilt õppeviiside suhtes ometi omandada. Tähele­pandav on ka seal üldiselt tunnustatud arusaamine haritud inimese mõistest. Seal tunnustatakse haritud inimese esmajärgulisteks voorusteks järgmisi omadusi:

„E l u s esinevate probleemide lahendamiseks on tal rohkesti teadmisi, võtteid ja oskusi; nende puudumisel tal on harjumus ja oskus neid enesele soetada; ka on tal oskus ja harju­mus isiklikul vabal algatusel probleeme üles seada ja neid lahendada” (Jüri Annusson: ,,Kes on haritud inimene?” — „Meie Tee“ nr. 8 — 1935).

Just säärast elus esinevate probleemide mõistmis- ja lahendamisoskust peaks meiegi akadeemilisele haritlaskonnale õpe­tama. Kui me muudes küsimustes ei taha ameeriklasi matkida, siis sel alal neilt õppimine ei tohiks meilegi kahjuks tulla. Kui ei suudeta elu jälgida ega oma teadmisi kasutada elus esinevate probleemide lahendamiseks, siis on ka raske tegutseda kaasa rahva ühiskondliku kasvatuse ja arengu mõjutajana.

3. Ei ole pööratud küllaldast tähelepanu teaduste populariseerimisele, mistõttu rahva hari­dusliku taseme ja teaduste saavutuste tõus ei toimu võrdse kiirusega.

Meie ülikool ja seal viljeldavad teadused on teinud suuri edu­samme. Teadlaste hulgas on küllaltki neid, kes on omandanud rahvusvahelise kuulsuse ja meil viljeldavate teaduste saavutuste tase ei jäävat taha rahvusvahelisest tasemest.

Kui aga soovime vaadelda mingi maa või rahva üldist kultuuri­taset, siis ei saa mõõta mitte üksi sellega, kui suured on seal tea­duste ja kunstide üldised saavutused ja kui kõrgele on seal arene­nud üksikud tipud. Kui teaduste tippude ja rahvahariduse taseme vahel on kuristik, siis pole õigust kõnelda küllaldasest kultuuri edust vastaval maal.

Eesti ei kuulu maade hulka, kus säärane kuristik oleks suur. Kirjaoskamatutest oleme vabanenud juba eelmisel sajandil ja 6-klassine algkool, tänu meie endi uuenduspedagoogide pingutava­tele püüdlustele, on peale kasvatamas üha suuremal arvul avara silmaringiga, teovõimsaid noori. Kuid tänapäeva elus ei piisa kodanikule ainult sellest, et ta oskab lugeda-kirjutada ja et tal pääle selle on olemas elementaarsed teadmised algkooli õppekava piires. Ta peab ju oskama orienteeruda kaasaegse elu mitmekesi­suses, peab mõistma ühiskondliku elu nähteid, peab ise suutma otsustada ja seisukohta võtta esilekerkivates probleemides. Selleks peab tal olema peale vajaliku kohanemisvõime ka teadmisi palju­delt eriteaduste aladelt. Kodanikul peab olema võimalus jälgida ka teda huvitavate või talle vajalike teaduste saavutusi. Inglis­maal, Tšehhoslovakkias, Hollandis ja Skandinaavias ongi võetud kultuurpoliitika juhimõtteks — koos teaduste uurimisega hoolit­seda ka uurimustulemuste rahva hulka viimise eest. Seevastu näib, et meil on kultuurpoliitikas võetud rohkem eeskuju Romaani maa­dest, kus sageli võidakse uhkustada tähtsate teadlaste ja maailma­kuulsate õpetlaste suure arvuga, kuid kus rahvahariduse kujune­mine pole olnud sugugi mõjutatud teaduste tippsaavutustest.

Võib-olla pesitseb meie üldises kultuurpoliitikas veel liigselt Noor-Eesti mentaliteeti, mis olles prantslaste mõjutatud pidas ju esmajärguliselt tähtsaks tippsaavutuste kultiveerimist, kuid ei hoo­linud üldse sellest, kuidas noid tippudes kasvatatavaid vilju ka rah­vale vahendada või kuidas rahvast tippudele ligemale tuua. Võib-­olla johtub see ka sellest, et meil liiga vähe tuntakse Inglise, Madal­maade, Tšehhoslovakkia ja Skandinaavia kultuurpoliitikat ja sealse rahvakultuuri kujunemist. Ei tahaks ka kuidagi uskuda, et meil teadlikult on soodustatud teaduste ja kunstide arenda­mist lahus rahva laiemate hulkade kultuurilise arengu suunami­sest. Pigemini on see küll toiminud meie kultuurpoliitika sihikind­luse puudumise tõttu.

Ülikool, olles eriteadlaste ettevalmistajaks ja teaduste uurimis­asutuseks, on kahtlemata kaudselt mõjutanud ka üldist arengut. Ta on saatnud rahva hulka suure arvu eriteadlasi. Mõnede teadus­kondade saavutused, näit. meil põllumajandus- ja arstiteaduskonna omad, on pääsnud laiemate rahvahulkadenigi. Eriti tuleb meil rõhutada põllumajandusteaduskonna töösaavutuste rohkust ja ka seda, et selle teaduskonna töö on kõige kiiremini kandunud rahva­hulkadesse, olgu siis jaoskonnaagronoomide, nende poolt korraldatavate rohkearvuliste loengute ja kursuste kui ka hea, populaarse ja suure leviku omandanud põllumajandusliku kirjanduse ja aja­kirjanduse kaudu.

Ka arstiteaduskonna töö viljad on rahvani jõudnud. Peale selle on meil ka haigekassade korraldus, mis haarab tervelt tööstustööliskonda, võimaldanud rahvale hõlpsamini kätte saada arstiabi, samuti peab tunnustavalt mainima ka Punase Risti, Tervishoiu Muuseumi jt. kaudu tehtavat tervishoidlikku selgitustööd, kuid selgi alal on veel palju teha, eriti üldiste tervishoiuolude paran­damise ja rahvale arstiabi kättesaadavamaks muutmise alal.

Kasvatusküsimuste populariseerimiseks on teinud tõhusat tööd Koduse Kasvatuse Instituut, kuid selle tegevus on alles alg­staadiumis.

Teiste teaduste alad on jäänud rahvast kaunis kaugele.

Teaduste populariseerimist on Tartu ülikooliski vajalikuks peetud. Vanas ülikooliseaduses leidub paragrahv, mis peab ülikooli ülesandeks ka teaduste rahva hulka viimist; selle paragrahvi olemas­olust kuulis aga avalikkus alles ülikooli seaduse muutmisel, kui too paragrahv uuest seadusest välja jäeti.

Ülikooli ringkondadest on täiesti õigustatult väidetud, et teaduste populariseerimine pole ülikooli primaarne ülesanne. Kuid kui sellele üldse tähelepanu ei pöörata, siis on see ühekülgsus. Tea­duste edendamine, uurimuslik töö peab ülikoolis loomulikult olema esiplaanil, kuid mis kasu üldsusel on arhiividesse kogutud ja kor­raldatud teaduste saavutustest! Neid tuleb ka tutvustada rahvale, mitte ainult kitsamale eriteadlaste hulgale. Arhiivide materjalid on kahtlemata hädavajalikud uurijaile, nad on teadlaste töö vahendeiks; kui aga „teaduste edendamine“ peamiselt piirdubki arhiivi­desse materjalide kogumisega ja nende korraldamisega, siis on sellest üldsusele vähe kasu. Alles siis, kui teaduste saavutusi on võimalikult suuremal määral kasutatud rahvahariduse tõstmiseks, võime olukorraga jääda rahule.

Ülikooli ümber koondunud teadlaskond, peamiselt õppejõud, kuuluvad esmajoones sellise eriteadlaste kaadri hulka, kellelt kõigepealt tuleb nõuda täie energia pühendamist oma erialale. Seepärast ülikool ise ja ka ülikooli õppejõud saavad otseselt asuda teaduste populariseerimisele ja ka muul teel rahva kasvatuse mõjutamisele ainult väga väheses ulatuses. Professori koht on ikkagi esmajoones ülikooli auditooriumi kateedril, raamatukogudes ja arhiivides; üks osa professoreist on ju küll suuteline ka väljas­pool akadeemilisi ringkondi esinema, kuid teisel osal pole selleks aega, võimalust ega ka vajalikke võimeid. Kuid üksikuid rahva­haridustööst huvitatuid peaks ometi leiduma ülikooli õppejõudude seastki. Eriti aga tuleks meil sisendada üliõpilastesse tarvet — oma teadmisi viia ka rahva hulka, sest ülikooli lõpetanu, kes rahva hulgast on tulnud ja ka sinna tagasi läheb, peab oskama ülikoolis omandatud teadmisi ja oskusi kasutada rahva üldise hüvangu ja edu huvides ja peab ka suutma mõjutada rahva ühiskondlikku kas­vatust. Ülikooli lõpetanute hulgast peaksid võrsuma teaduste populariseerijad ja muul teel teaduste saavutuste rahva hulka viijad. Nad ei tohiks jääda ainult headeks eriteadlasteks oma eri­alal, kes rahvale oma teadmisi edasi annavad ainult omal kitsal kutsealal ja sedagi ainult siis, kui neid kliendid või patsiendid külastavad. Ei, nad peaksid leidma kontakti ühiskondliku elu mitmekesiste avaldustega, suutma näha oma eriala küsimusi üldarengu taustal. Isikutena nad peaksid pääsema juhtima eri organi­satsioonide tegevust ja, mis kõige olulisem — akadeemilise haritlaskonna demokraatlik mõtlemisviis, teadlik elukäsitus peab pääsema mõjutama avalikku arvamist ja selle kaudu rahva üldist ühiskondlikku kasvatust. Säärasteks ülesanneteks peaks valmis­tama ette akadeemilisi haritlasi ühelt poolt ülikool ise oma õppe­kava ja ka oma kasvatusliku suuna kaudu, teiselt poolt aga üli­õpilasorganisatsioonid.

I osa Kasvatusest nr. 1/1939

2.

4. Teaduste saavutuste rahva hulka viimine ja ka muul teel rahva ühiskondliku kasvatuse mõjutamine oleneb ju väga suurel määral akad. haritlaskonna isiklikust koosseisust ja tema suhtu­misest ülalpool märgitud küsimustesse. Peab aga kahetsusega konstateerima, et kaunis suur osa meie ak. haritlaskonnast ei peagi tarvilikuks rahva ühiskondlikule arengule kaasa töötamist.

Paljudesse haritlastesseon juurdunud vaade, et neil polegi tarvis, peale oma kutsetöö, huvi tunda muude küsimuste vastu.

Arvatakse, et rahva seas liikumine, rahva rõõmudele ja mure­dele kaasaelamine sobis ainult ärkamisaja ja maailmasõja eelaegsele haritlaskonnale. Siis tundis üliõpilane ja ülikooli lõpetanugi seesmist tarvet kõnelda rahvale, võtta osa ühiskondlikest mullistustest, olla asja eesotsas seal, kus see vähegi võimalik oli. Nüüd on enamus meie haritlaskonnast ühel arvamisel prantslase Flaubert’iga, kes tõendas kunstnike kohta: „Õige kunstnik on mees, kellele ei lähe korda midagi, ei poliitika ega sotsialism, ei fourierism, jesuiidid ega ülikool”.

On rohkesti neid, kes peavad endale mitte sobivaks osa­võtmist nende organisatsioonide tööst, kus liikmete enamus koos­neb nn. „lihtrahvast“.

Näib, et väga palju leidub meie akadeemilise haritlaskonna seas ka veel neid, kellel „kõik keerleb selle ümber, kuidas kokku­hoiuga või mõne kerge juhuse läbi teenitud krosse võimalikult kasutoovasse üritusse või aktsiasse paigutada, millega võimalduks peatselt rikastumine ja ilmaelust loobumine kõikvõimsa kapitali varju all” (J. Mägiste „Mõtteid valmivast intelligentsist”, lk. 81).

Teine osa ak. haritlastest ei eita rahva seas kaasatöötamise vajadust, kuid ta on nii ükskõikne, kiindunud kas oma pere­kondlikku või siis klubide mugavustesse, et ei taha kuidagi raisata ühtki vaba õhtukest selleks, et minna mõnele rahvakoosolekule või seal esineda kõnega, loenguga. On olnud juhtumeid, kus terves Tal­linnas vastava ala akad. haridusega isikute seast ei leidunud ühtki, kes 8-kroonise tasu eestki oleks nõustunud laupäevaõhtut linnast väljasõiduks ja maal loenguga esinemiseks ohverdama!

On ju neidki, kes kunagi on kaasa töötanud seltskondlikes organisatsioonides ja poliitilistes parteideski, kuid on sellest loobu­nud, kuna säärane tegevus ei pakkuvat akad. haritlasele küllaldast vaimset rahuldust. Tõsi, meie seltskondlike organisatsioonide seesmine tegevus ei ole veel kuigi välja kujunenud; pealegi esineb neis tublisti nähteid, mis ühelegi haritlasele ei saa meeldida. Kuid just see tõttu peaks haritlaskond leidma tee seltskondlikkudesse organisatsioonidesse ja sääl looma kultuurse õhkkonna.

Teame, et meie poliitiliste erakondade juhtkond valdavas enamuses siiski koosneb akadeemilise haridusega isikuist. Kuid teame ka, kuidas mitmed paremad ja andekamad jõud omal ajal lõid poliitilisele tegevusele käega — jätsid rahva poliitilise kasva­tuse teiste hooleks. Edasi aga teame ka, kuidas enamik meie ak. haritlaskonna eliidist varem üldse ei tundnud huvi poliitilise tegevuse vastu, rääkimata soovist — ise aktiivselt kaasa töötada rahva poliitilise elu suunamisel. Mis ime siis, kui selle elu areng kujunes vastupidiselt haritlaskonna parematele tõekspidamistele, kui kõige ärevamatel aegadel, „rahvaliikumise“ kõrgperioodil, vastuolud rahva suurte hulkade ja haritlaskonna mõtteviisi vahel olid äärmiselt suured, kui rahvas enam ei mõistnud ega usaldanud ka haritlaskonna parimaid ja õilsamaid seisukohti. Eraldumine oli liiga kaugele läinud, lõhe suureks paisunud, vastastikune usaldus kadunud.

Kuid just säärastel rasketel, ühiskondlikule arengule otse saatuslikel ajajärkudel peaks haritlaskond suutma näidata rahulikumaid ja õigemaid olukorrast väljapääsu võimalusi.

5. Viimase paari aasta kestel on ka akadeemilistes ring­kondades hakatud tunnustama vajadust — töötada kaasa rahva ühiskondliku arengu suunamisele. Pääle eelkirjeldatud raskuste, mis selle mõtte teostamist takistavad, on raskuseks ka meie akadeemilise haritlaskonna seesmised nõr­kused ja vastuolud, tema noorus ja tõeliselt demokraatliku seesmise kasvatuse puudu­mine, mis ei võimalda meie haritlaskonnal olla rahva kasvatajaks.

Meie akadeemilise haritlaskonna isiklik koosseis ei ole veel kujunenud sääraseks, et ta ka juhul, kui ta olekski veendunud tarbes — töötada kaasa rahva ühiskondliku kasvatuse suunamisele, suudaks seda teha kuigi hästi. Akadeemiline haritlaskond Eestis on selleks veel liiga noor (Vrd. J. Kangur: „Meie haritlaskonna probleeme”, ajakiri „Tänapäev“ nr. 11 — 1937, lk. 341—342), sees­miselt kujunemata ja tulvil vastuolusid. Näib, et meie haritlaskond on ärkamisajal ja enne maailmasõda hoogsa, elurõõmsa lapsepõlve arengjärgu juba üle elanud. Siis tunti, et kuulutakse samasse rah­vasse, millest oldi võrsutud, siis peeti enda seesmiseks kohuseks elada kaasa rahva muredele ja rõõmudele, siis käidi isegi külades ja tööliskonnas kõnelemas, võeti osa suurematest massiüritustest jne.

Ak. haritlaskonnas on küllaltki neid, kes ülikooli õpingutele ei ole mitte asunud oma seesmisest hariduse omandamise tarbest, vaid peamiselt aetuna soovist — kasutada formaalset haridust isikliku karjääri otstarbel. Kuigi meil tung kesk- ja kõrgematesse õppeasutustesse on õige suur, ei õigusta see meid ometi veel kõne­lema suurest „näljast hariduse järele”. Pigem on see küll „nälg diplomite kaudu paremate kohtade järele” selleks, et hiljem rah­vast eralduda ja tema muresid ja rõõme hiljem enam mitte tunda. Säärastel eesmärkidel kõrgema õppeasutuse lõpetanut ei saa nime­tada tõeliseks, seesmiselt arenenud haritlaseks, „rahva paremaks pojaks”, vaid ainult — karjääriharitlaseks.

Kuidas tung karjäärihariduse suunas on levinud, sellest võib näiteid tuua ka meie algkooli õpetajaskonnast. Kuigi õpetajad, suuremal määral kui ükski teine ühiskondlik rühmitus on aida­nud kaasa rahva laiemate hulkade kasvatustöö suunamiselgi, ei saa ometi silmi kinni pigistada õpetajaskonnas peituvate ebatervete nähtuste ees. Leidub kaunis koguke neid algkooliõpetajaid, kes pedagoogilistest täienduskursustest osavõttu peavad endale üle­aruseks koormaks, kelle raamaturiiulil on vähe leida kasvatus­teaduslikku kirjandust, väljaarvatud võib olla ainult ministeeriumi poolt kohuslikult saadetava „Eesti Kooli” viimane lahtilõikamata number. Kuid sama õpetaja tuubib hoolega õigusteadust tuhmunud kirjaga konspektidest! On’s see tõesti haridusejanu, kui enda täiendamisest oma erialal ei hoolita, kuid ometi püü­takse saavutada ülikooli diplomit? Harva saab neist, kes ülikoolihariduse on omandanud kas ainult vanemate soovil või igatsusest parema koha järele, rahva arengut suunaja ja edasiviiv haritlane. Pigem saab tast küll oma eriala enam-vähem rahuldavalt tundev haritlane-käsitööline, kes teeb ainult seda, mida tema kutse talt hädapärast nõuab.

Karjääriharitlaste kõrval võime leida meie akadeemilises peres ka isikuid, kes on andunud õpinguile täie tõsidusega, kes esmajoones on huvitatud õpitavast ainest, kuid selle kõrval on veendunud tarbest — rakendada meie ühiskonda edasiviivale tege­vusele. Meil on tekkinud nooremate teadlaste kaader, kellest võime kõik olla uhked.

Suur osa neist, kes on küll sisuliselt huvitatud oma akadee­milisest erialast ja ülikooli lõpetamise järele asuvad teenistuskohtadele, moodustades hea eriteadlaste kaadri, on aga kas niivõrd huvitatud ainult oma erialast, et neil mahtigi ei jää enda ümber jälgida ühiskondliku elu arengut, või ei soovi nad tahtlikult tegelda nn. „lihtrahvaga“ ja tema muredega.

Järgmiseks suuremaks takistuseks, mis ei lase akadeemilisel haritlaskonnal tõusta rahva ühiskondliku arengu suunaja ossa, on — seesmise vaimse, eetilise kasvatuse puudumine akadeemilises haritlaskonnas endas. Ei põigata tagasi vastastikuse paljastamise, sõimu, kuulujutu levitamise ja intrigeerimise eest. Iseloomustav on seegi, et akad. haritlaskonnal, eriti ülikooli ümber koondunuil, on endi hulgas autoriteetselt kõigi poolt lugupeetavaid isikuid vähe.

Seesugune käsitlus, lähtumine ad hominem, pole omane tõe­liselt demokraatlikult mõtlevaile ja tegutsevaile inimestele! Kui meiegi ühiskonnas ohtralt tarvitati sääraseid demagoogilisi, isikut alandada püüdvaid võtteid, siis oli ju see üheks meie demokraatia suuremaks nõrkuseks. Seni, kuni ka akadeemiliste haritlaste kõr­gemates tippudes ei ole tekkinud häid, mõjuvaid eeskujusid anda suutvaid autoriteete, on ta veel liiga nõrk selleks, et etendada juh­tivat osa rahva ühiskondliku kasvatuse suunamisel paremusele.

Sama vähe, nagu on häid eeskujusid akad. haritlaste tippude hulgas, on neid ka üliõpilaskonnas. Samasugune intrigeerimine, tühjade juttude levitamine ja üksteise mahategemine valitseb ka siin ja osalt veelgi suurem üliõpilasorganisatsioonide vahelise vastastikuse vaenu tõttu. Need pahed kantakse laiali ülikooli lõpe­tanute poolt ka üle riigi teistesse linnadesse, alevitesse ja alevikesse.

6.  Eeldused rahva ja akad. haritlaskonna vahelise koostöö tekkimiseks peaksid kuju­nema juba üliõpilaskonnas. Üliõpilasorganisatsioonid peaksid valmistama ette oma liikmeid ka ühiskondlikule tegevu­sele, kujundama neist kindla ideoloogiaga, demokraatlikult mõtle­vaid ja toimivaid ühiskonna liikmeid, kes hiljem oskaksid leida teed, kuidas pääseda rahvale ligemale ja kuidas rahva hüvangule kaasa mõjuda.

Et meil noorem akadeemiline haritlaskond üldse ei tunne rahva hulgas töötamise traditsioone ja vanem põlvgi need unus­tanud on, vähemalt neist kuigi sageli ei kõnele, siis ongi paljud tulnud arvamusele, et ega ikka akad. haritlaskond, ei üliõpilased ega vilistlased saagi sel alal midagi ära teha. Öeldakse, et see pida­vatki nii olema, et haritlaskond ei saavatki juhtida kaasaegse ühis­kondliku elu kujunemist. Tuuakse näiteid Itaaliast ja Saksamaalt, kus ju rahva kõrgematki juhid ei tulnud mitte haritlaskonna elii­dist, vaid vähese kooliharidusega isikute seast.

Säärane eneseväärtuse alahindamise meeleolu ei tohiks küll olla põhjendatav. Geneetilisel teel altpoolt tekkinud fašistlikele rahvajuhtidele võib küllaltki rohkearvuliselt kõrvutada rahva paremikku kuuluvaid, demokraatlikke ühiskondlikke ideaale taot­levaid juhte näit. Inglismaalt, Skandinaaviast, Tšehhoslovakkiast ja mujalt. Maades, kus haritlaskond on pidanud tihedat sidet rah­vaga, sammudes kaasa rahva ühiskondlikes eluavaldustes, on ta suutnud aidata kaasa ühiskondlike katastroofide vältimiseks ja on võitnud kõigi kihtide usalduse.

Kui rahva ühiskondlik kasvatus iseenesest toimuks elu edasi­viivas ja üldist ühiskondlikku arengut paremusele juhtivas suunas, siis ei oleks tarvet soovida rahva paremate peade — akadeemiliste haritlaste — osavõttu rahva ühiskondliku kasvatuse mõjutamisest. Kuid siin olemegi küsimuse raskuspunkti ees: mida tugevam on akadeemilise haritlaskonna eraldumine rahvast, mida kaugemale jäävad mõtlevad pead ühiskondliku arengu suunamisest, seda kiiremini pääsevad mõjule ühiskondliku elu juhtimisel vulgaarsed tendentsid, massidest endist arenenud voolud ja altpoolt tõusnud juhid, kes haaravad endi kätte kogu ühiskondliku elu juhtimise ja hiljem dikteerivad haritlastelegi nende tegutsemissuunad, ulatuse ja sisu. Nii mitmeski riigis on haritlaskonna eraldumine rahvast juba põhjustanud sääraseid nähteid.

Seevastu aga neid maid, kus teadlikult on otsitud ja ka leitud teid, kuidas ühelt poolt teaduste saavutusi rahvahulkadesse viia ja teiselt poolt — kuidas haritlaskonda rahvale lähendada sel mää­ral, et haritlaskonna ja rahva vahel valitseks usalduslik vahekord ja selleks, et haritlaskonna kaudu suunata rahva ühiskondlikku kasvatust, tuntakse praegu demokraatia tugevaimate kindlustena. Need on Inglismaa, Holland, Skandinaavia riigid, koos Soomega ja Tšehhoslovakkia.

Demokraatia tuleviku huvides oleme küll õigustatud nõudma, et meie haritlaskond leiaks tee rahvale lähenemiseks ja töötaks kaasa niihästi otseselt rahvahariduse tõstmiseks kui ka selle kaudu kogu meie ühiskonna arengu eduks.

Missuguseid eeskujusid saame sel alal teistelt maadelt? Kuidas toimub mujal koostöö akad. haritlaste ja rahva vahel? Sellest mõningaid näiteid.

Tšehhoslovakkias toimib Masaryk’i Rahvahariduse Sihtasutus (Masarykav Lydovychonu Ustav), mis osalt vastab meie Haridusliidule, kuid ühendab endas ka raamatukogunduse-, ränd­teatri-, nukuteatri-, kultuurfilmi-, rändkunstinäituste-, populaar­teaduslike loengute korraldamise jm. keskused, peamiselt akadeemiliste ringkondade poolt ellu kutsutud haridusettevõtted, kus teadusliku hoolsusega uuritakse vabaharidustöö olukordi, võimalusi ja meetodeid ning kasutatakse kõiki moodsa sotsiaal­pedagoogika jt. teaduste kogemusi selleks, et kultuurivarasid — peamiselt akadeemilise haritlaskonna abil — rahva hulka viia ja muuta tšehhoslovakke kõrgekultuurseiks inimesiks (vt. brošüür „Das Masaryk Volksbildungs Institut“). Et sel tööl on häid tulemusi olnud, tõendab Tšehhoslovakkia üldine kõrge kultuuritase, sealse rahva elav huvi vaimsete küsimuste vastu ja ühtlane kiindumus demokraatia ideaalidesse.

Šveitsi kohta jutustab prof. W. Wiget albumis „Mõtteid valmivast intelligentsist” (lk. 169), kuidas sealseis üliõpilasühin­gutes alati korraldatakse vaidlusi aktuaalpoliitiliste küsimuste üle, tutvustatakse riigikodaniku kasvatusküsimustega ja kuidas ühingu tegevus väljaspoolegi on suunatud — raamatukoguseltsides ja klubides ettekannetega esinemise teel.

Inglise ülikoolide juures töötavad erilised osakonnad, „university extension“, mille ülesandeks on ette valmistada üht osa üliõpilasi teaduste populariseerijaiks, rahva kasvatustöö organiseerijaiks. Ülikoolid ise saadavad omi õppejõude, kes ametisse palgatud just sääraseks ülesandeks, linnadesse ja alevitese, kus nad siis organiseerivad rahva haridustööd õpiringide, kursuste, loengute, raamatukogude jm. kaudu (vt. „Areng“ nr. 1/2 — 1935, J. Rummo: „Vabaharidustöö meie üldises haridussüsteemis”).

Rootsis juba mitu aastat tegutseb selts „Studenter oeh Arbetare“ (Üliõpilased ja töölised), mis asutati noorte idealistide algatusel sillaks haritud klassi ja suurearvulise kehaliselt töötava rahvakihi vahele (vt. prof. T. H. Kjellin: ,,Mõtteid valmivast intel­ligentsist”, lk. 143).

Ka Rootsi mõjuv õpiringide liikumine ja populaarteaduslike loengute korraldamise keskus on akadeemiliste ringkondade algatatud. Viimane võimaldab igal pisemalgi külal ja alevil, Lõuna-Skåne rannikust kuni Lapimaa sügavusteni, kuulda kui mitte rohkem, siis vähemalt ühe loengu igal talvekuul oma ala parimalt eriteadlaselt. Ja populaarteaduslike loengute kaudu puutuvad akadeemilised ringkonnad Rootsis aasta kestel kokku umbes 1 milj. isikuga, kellele oma teadmisi jagatakse ja kes ka hiljem ise jälgivad sümpaatiaga akad. ringkondade püüdlusi.

Soomes on kaasajalgi üliõpilaste tööpõlluks endiselt jää­nud rahva haridusseltsid, kuigi nad seal mitte enam pole juhti­vaiks, siis ometi kaastöötajaiks rahva vaimsete harrastuste tõstmisel (A. Anni, õp. leht., lk. 91).

Miks peaksime meie olema pimedad teiste demokraatlike maade kaunite kogemuste ees? Me ei saa täpselt matkida ühtki võõrast eeskuju, aga arendagem siis välja omad teed akadeemiliste haritlaste ja rahvahulkade vahel silla leidmiseks!

٭

Kuigi oleme pidanud konstateerima akadeemilise haritlas­konna valdava enamiku kõrvalejäämist üldisest rahvakultuuritööst, ei tarvitse me veel olla sugugi pessimistlikul arvamisel meie üldise rahvakultuuri arengu suhtes edu suunas. Meie 6-klassise algkooli tööviljad, meie püüdlike uuenduspedagoogide pingu­tuste saavutused hakkavad nüüd juba vilja kandma. Need noored algkoolilõpetajad, kes hiljem veel omandavad vajalikku enesearen­damise indu õpiringides, noorsooühingutes, maanoorteringides ja teistes enesearenduslikes koondisis, hakkavad juba moodustama uut haritlaskonda. Juba kaebavad, teisal ka rõõmustavad mõnikord ajalehedki, et „külas juhib algkooliharidusega maapoiss” ja surub kõrvale gümnaasiumi- ja ülikooli-lõpetanudki.

Meie seltskondlik vabaharidustöö ei ole ju ka veel kuigi välja­kujunenud, siingi tuntakse puudust akadeemilisest teadlikkusest, kuid meie 200 õpiringi on ometi viinud küpseva noorsooni hulga teadmisi, vaimseid väärtusi; teine 200 maanoorteringi on jaganud põllumeeste noortele vajalisi praktilisi oskusi ja vilumusi — teos­tada sihikindlust ka kutsetöös ja kolmas 200 ÜENÜ osakonda on jaganud noortele vilumust seltskondlikuks tööks ja avalikuks esi­nemiseks. Kõik need kolm noorte enesearendamise moodust täien­davad üksteist ja igaüks neist eraldi sisaldab nii intellektuaalseid, praktilisi kui ka seltskondlikke teadmisi ja oskusi. Liidame eel­mainitud ringides tegutsejaile need noorte hulgad, kes töötavad vaiksete enesearendajatena raamatukogu kasutajatena, rahvaüli­kooli loengute kuulajatena jne., siis tõuseb meie uue haritlaskonna arv kaunis suureks.

Ja see kõik on toonud murrangu meie noorsoo mentaliteeti. Olgugi, et ühelt poolt end küll peale surub kaasaja moodne tsivili­satsioon oma pahedega ja kultuuritegurite tehniseerumisega, pinnapealistades nii vanade kui noorte ellusuhtumist, võime ometi märkida, et nurgeline kartlik, hallides maarõivastes esinev külapoisitüüp, kes võõraste ees nurka tõmbus ega julenud suudki avada, on nüüd asendunud elurõõmsa julgepilgulise painduva, korralikult rõivastatud noormehega, kes ei häbene linlast ega kohmetu ülikooli lõpetanud haritlasegi ees.

Hoopis selle vastu! Ta on õppinud oma enesearendamisringis õiget hariduse mõistet ja teab, et diplom ei tee veel kedagi haritla­seks, vaid ainult eriteadlaseks. Ta teab, et avara silmaringiga, elu­nähteid mõista suutev kõlbeliselt eeskujulik algharidusega isik võib olla palju parem haritlane kui mõni kitsarinnaline, ainult oma eriala tundev, avalikkuse ees üleolevalt käituv akadeemik.

Väljastpoolt koole võrsuva uue haritlaskonna tekkimine on üldise rahvakultuuri tõusu seisukohalt kõigiti tervitatav ja soovi­tav. Aga — kui selle areng toimub lahus akad. haritlaskonna arengust, kui need kaks haritlaskonda kaotavad kontakti, ei mõista ega tunne üksteist, siis peame selles küll nägema kurba arengufaasi, mida peame püüdma tõkestada.

Peame ometi tunnustama, et akadeemilises haritlaskonnas peitub meie suur jõudude reserv. See tuleb äratada latentsusest! Demokraatia tugevdamisenigi, mida ju kaasajal otse tungivalt vajame, jõuame kõige kiiremini ja mõjuvamalt ainult sel teel, kui tõstame laiade hulkade üldist kultuuritaset ja loome usaldatava koostöö kõigi mõtlevate ringkondade vahele. Prof. J. Mägiste hüüdis a. 1923: „Seesmine kultuuriline ehitustöö . .. nõuab, . .. kõigepealt… inertsiliselt nüüd edasikestva seesmisest kultuuri­tööst loobumise traditsioonide murdmist, ajakohase rahvaharitlase tüübi avastamist” („Eesti seesmine ülesehitamine ja meie vilist­laskond” koguteoses ,,Mõtteid valmivast intelligentsist”, lk. 76).

Tolle hüüu vastukaja ei ole olnud kuigi tugev. Peaksime seda aga veelgi tugevamini kordama nüüd, 15 aastat hiljem.

Neeme Ruus

II osa Kasvatusest nr. 2/1939

Elule lähemale tuli teine suur romantik, keda humaansusetunne ja kaastundmus inimsoo õnnetuma osaga aitas tõusta suureks sotsiaalseks luuletajaks, rakendada oma võimsat romantilist fantaasiat sajandi tähtsamate ülesannete

teenistusse. Ta omas suurt luuletaja-annet, ta oskas vapustada südameid inim­like kannatuste piltidega ja kütkestada üldsuse tähelepanu tähtsate sotsiaalsete probleemide külge. Kuigi ta programm piirdus usuga haridusse ja humaansuse jutlustusse, kuigi see usk oli ebamäärane, aina leegitsev, — siiski ta äratas võib-olla enam kui sotsioloogid ja rahvajuhid ühiskonna tegevaid jõude võitluseks ümbritseva kurja, kurnamise ja poliitilise rõhumise vastu.

Victor Hugo (viktoor ügoo) sündis 1802. a. ja suri 1885. Peaaegu kogu sajandi ajaloolised sündmused, materiaalne ja vaimne elu möödusid tema silme ees. Ta algas oma kirjan­duslikku karjääri romantismi juhina, kuid jäi prantsuse kirjanduses valitsema ka siis, kui klassikute ja romantikute võitlus oli saanud ajalooliseks mälestuseks, kui kirjutasid Balzac, ja hiljem Zola, realismi ja naturalismi loojad; ta kandis sajandi lõpuni romantilise pärandi, sajandi alguse kangelaslikud ja fantastilised legendid — ja ometi ei unus­tatud teda nagu Lamartine’i, sest et igas tema uues teoses lõi kaasaja pulss, põles püha armastus alandatute ja rõhutute vastu.

Tema isa oli ohvitser vabariiklikust parteist ja sidus oma saatuse Bonaparte’iga. Isa rahutu elu kajastus lapse saatuses. Tema esimesed aastad möödusid Hispaanias, kus isa teenis Joseph Bonaparte’i all, kus ta vaatles mälestus­märke, millest sisendus romantilisi nägemusi kristliku ja araabia maailma kokkupõrkest. 1812. aasta, mis sai saatus­likuks Napoleonile, toob Hugo isa tagasi Pariisi, kus poiss näeb võidukaid Vene ja Preisi vägesid, suure vallutaja lan­gust ja Bourbonide restauratsiooni. Tema sümpaatiad kõikusid; ta kummardas Napoleoni ja samas kaudsel kujul ülistas noorea poeemis Louis XVIII-t. 1830. a., kui Polignac’i (polinjakk) dekreedid kutsusid välja uue revolutsiooni, ta ütles end lahti kuningast, kes rikkus rahva õigusi. See Hugo kõike embav humaanne häälestus lubas tal leppida mitme­suguste riigikordadega, mis vahetusid tema pika elu kestes. Kuid see leplikkus ja muutlikkus ei laskunud kunagi häbiväärse

Hernani esietendus. Kaasaegne karikatuur.

põhimõttetuse piirideni. Ta ei muutnud kunagi oma vaateid giljotiinile ja surmanuhtlusele, ekspluateerimisele ja harimatusele. Kõikide valitsuste ajal ta kõneles inimelu väärtusest, osatute huvides, kuigi oli tihti vaenujalal ühe või teise valitsusega ka isiklike põhjuste pärast. 1845. a. ta sai Louis Philippe’ilt Prantsusmaa peeri aunime; kolme aasta pärast, kui veebruarirevolutsioon ajas selle kuninga maalt välja, asub Hugo vabariiklaste poolele ja satub Asutavasse Kogusse. Ta kaitseb Louis Bonaparte’i kandidatuuri, aga kui see korraldas riigipöörde ja sai keisriks, hakkas Hugo tema leppimatuks vaenlaseks. Selle türanni vihkamise tulemuseks on Hugo satiirilised ja paatoslikud luuletused pealkirja all Karistused, ning samuti Napoleon Väike, mis on sihitud keisri pihta.

Pagedes oma keiserliku vaenlase eest, asus Hugo elama saartele, mis asuvad Prantsusmaa ranna lähedal ja kuuluvad Inglismaale. Siit kostis enam kui üks kord suure luuletaja-humanisti hääl üle kogu maailma, et kaitsta kuskil vägistatud õiglust, samuti kui hiljem kostis Tolstoi hääl Jasnaja Poljanast, ja kunagi Voltaire’i oma Ferney’st.

Hugo oli 70 aastat vana, kui „Napoleon Väikese“ valit­semine viis Prantsusmaa hukatuse äärele. 1870. aastal kan­natas riik sõjas Saksamaaga rea häbistavaid kaotusi ja kol­mandat korda kuulutati välja vabariik. Ülivana Hugo naasis kodumaale, kus uuesti võttis osa poliitilisest elust. Tema surmapäev, 23. aprill 1885, oli kurvastuspäevaks kõigile õig­luse ja inimsuse sõpradele. Sajad tuhanded rahvast saatsid teda tema viimsele rahupaigale Panteon’is. Ta liitus nende äravalitud vaimudega, kes ei lase uinuda rahvaste vendluse mõttel, unistusel tulevasest kuldsest ajast; ta astus inimsoo surematute õpetajate ringi.

Hugo teened prantsuse kirjanduses on suured. Lüürikuna on ta romantismi suurimaid luuletajaid. Ta on avaldanud rea luuletuskogusid, millest roman­tismile tähtsamad on Oodid ja ballaadid, Idamaised motiivid, Sügisesed lehed, Hämariku laulud, Sees­mised hääled, Kiired ja varjud.

Igatsemine ja nukrus vallutasid 19. sajandi esi­mesel poolel euroopa seltskonna pärast liialdatud loo­tusi, mida oli äratanud revolutsioon. Rahuldamatuse tunne, igatsus kooskukõla järele, tung pageda tege­likkuse eest minevikku, keskaega, fantaasia maailma või kaugetele maadele, idasse — kõik need meeleolud olid ühised Saksamaale, Prantsusmaale ja teistele rahvas­tele, vaatamata romantismi kuju kui ka sisu erivustele eri maades. Hugo lüürika on mälestis tervest ajajärgust euroopa seltskonna vaimsete elamuste ajaloos. Bal­laadides püüab luuletaja elustada müstilise ja rüütliliku keskaja motiive, Idamaistes motiivides ta mõte

pürib tõotatud maale, kuhu kandus tundmatut ning ebaharilikku otsivate romantikute igatsus. Schlegelid

õppisid tundma Indiat, Byron, inglise romantismi ajajärgu suur luu­letaja, kirjutas „idamaisi“ poeeme. Aga Hugo pole ainult romantiline poeet nagu saksa kirjanikud. Ta on ka romantiline poliitik. Ta taotles oma lauludega kaunist Kreekamaast äratada euroopa seltskonna tähelepanu ja kaastunnet kreeklaste vastu, kes võitlesid Türgimaaga oma vabaduse eest. Ka siin on ta lähemal kaas­ajale ja ühiskondlikum kui sakslased. Ka tei­sed tema luuletuskogud, kus on edasi antud hinge salajast elu, — neiski kõlab kaasaja hääli, kurbust inimkannatuste pärast, üleskutseid õiglusele ja kaastundele. Hilisemast ajajärgust on pärit tema poeem Sajandite legend, milles ta taotleb grandioosset ülesannet — valgustada kogu inimsoo käidud teed. Seda poeemi elustab rõõmus usk, et inimsugu sammub pimedusest vastu vabadusele ja valgusele.

Sama suur on Hugo tähtsus dramaatilise luule alal. Enne teda õitsis Prantsusmaal niinime­tatud pseudoklassikaline teater. Lavastati näidendeid, milles esinesid muistsed kangelased Kreekast ja Roo­mast. Kangelaslikkus, auahnus, ülev armastus, au­
tunne olid tolleaegse tragöödia peateemad. Tragöö­diais tegelasteks olid ainult kuningad ja hoovkondlased; lihtrahvast või kaupmehi ei lastud sinna. Isegi näidendite keeles polnud lubatud harilikud või jäme­dad sõnad, mida ei tarvitatud hoovkonnas. Tragöödia kohta olid üles seatud ranged reeglid. Nii pidi iga intriig sõlmuma, arenema ja jõudma lahendusele ühe päevaga; kogu tegevus pidi toimuma ühes ja samas kohas. Peeti kinni kolmest kuulsast ühtsusest: koha, aja ja tegevuse ühtsusest. Hugo murdis järsult need kitsendavad reeglid ja andis vabama voli autorile.

Tema draama Hernani esietendus 1830. aastal oli tõe­line suursündmus. See oli otsustav lahing vana ja uue, klas­sikute ja romantikute vahel. Terved jõugud noorsugu, ime­likes ülikondades ja sassis juustega, kogunesid juba varakult teatrisse, pahandades auväärseid kodanikke. Näiteseltskonna primadonna oli rahutu ning halvas tujus, kui teda, kes oli harjunud publiku kiiduavaldustega ja kes mängis Hugo draa­mas peaosa, seekord võeti vastu hauavaikusega. Järgmisel päeval irvitasid ajalehed näidendi üle, neid, kes tundsid kaasa Hugole, nimetati taltsutamatuiks metslasteks. Järg­mistel etendustel kärati ja vilistati. Kui kuninga küsimu­sele „mis on kell?“ üks hoovkondlasist laval vastas „kaksteist“, siis puhkes teatris tohutu naer. Oli võimatu, et sel­liste lihtsate sõnadega rääkisid kuningas ja tema hoovkondlased.

Salongides sai moeks „käia naermas Hernani etendustel“. Üldse ei kutsunud uus suund üheski kirjanduseharus välja nii tormilisi proteste kui näitekirjanduses. Hernani tähendab kõigi klassikaliste reeglite järsku rikkumist. Antiikse maailma pidulikud kuningad ja kangelased on asendatud his­paania tragöödia tormakate ja hoogsate kangelastega. Laval on uued tegelased — röövlid; tegevus kandub kord lossi­desse, kord metsa, kord maa-alustesse ruumidesse, kus asub Karl Suure haud, — ühe sõnaga, on rikutud kõik kolm pseudoklassikalise tragöödia ühtsust. Hugo oli end varusta­nud romantika kogu kireva relvastusega; mürk, pistoda, kahe rüütli duell ehmunud kaunitari toas, armukade vanadus ja leidlik noorus, kuningad, röövlid, äraandjad, salauksed, maa-alused käigud ja rüütlilosside kõrged tornid — selline on autori arsenal. Kuid ei või öelda, et see kirevus ja „põnevus“ pakuksid palju nüüdisaja lugejale.

Veel fantastilisem on Hugo teine draama Ruy Blas, kus kujutatakse teenri imelist saatust. Ta on armunud kuningannasse, nooresse naisesse, kes üksikuna igatseb kesk kullatud saale ja elutut parki, mis on ümbritsetud kõrge kivimüüriga. Kuningannat valvab tema käskija armukade­dus. Hoovkonna intriigid viivad teenri Ruy Blasi elu tip­pudele. Ta saab kõikvõimsaks ministriks. Teener on lähe­nenud troonile, ta jumaldab kuningannat, kui sündmused kukutavad ta uuesti sügavikku ja ta peaaegu kisub endaga ühes ka armastatud naise. Ta leiab pääsetee surmas ja oma hukatusega päästab kuninganna. Kolmandas draamas nimega Marion de Lorme (dö lorm) kujutab Hugo langenud naist, kurtisaani, kes on jalge alla tallanud pühimad tunded ja järsku sünnib ümber; teda haaranud armastuse mõjul ta hing saab puhtaks ja süütuks.

Romantilise draama põhimõtted võttis Hugo kokku eessõnas oma näidendile Cromwell, mis ilmus 1827. aastal. See eessõna sai romantilise kooli mani­festiks. Pseudoklassikaliste reeglite asemele nõudis Hugo kunstniku piiramatut vabadust. Ta nõudis, et luuletaja „jälgiks loodust”, et, nagu looduses nii ka tragöödias võiksid ülev ja madal, traagiline ja naeru­väärne käia käsikäes, kuna klassikute juures ei lastud jämedat ja lihtrahvalikku tragöödiasse, jne. Kuid ei tarvitse arvata, et Hugo lõi realistliku draama. Jäl­gida loodust — seda ülesannet taotlesid nimeliselt ka klassitsism, ja nagu me hiljem näeme, realism. Hugo aga ei mõistnud looduse jäljendamise all mitte tege­likkuse tõetruud kujutamist. „Draama“, ütles ta, „on peegel, mis näitab loodust; kuid harilik, sileda ja lameda pinnaga peegel annab ainult tuhmi ja värvitu, kuigi õige peegeldise. Draama peab olema kontsentreeriv peegel: ta peab koondama ja tihendama värvi­lisi kiiri. Draama peab kõiges alla kriipsutama ise­loomulikku. Luuletaja peab vältima kõike igapäevast, harilikku, ja valima ainult eredat ning erand­likku. Ühe sõnaga, oluliselt teeb Hugo draama sisuks kõige ebahariliku ning fantastilise, kuigi ta algas sellega, et tahtis teatrit viia lähemale loodusele ja tegelikkusele. Ta ei vabastanud lava pseudoklassikalisest kunstlikkusest mitte selleks, et kindlus­tada seal looduselähedust, vaid selleks, et kodundada seal tujukat, erandlikku, fantastilist. Fantaasia, unistus ja luule on temale nagu kõigile roman­tikuile vahetalitajaiks maa ja taeva vahel

Ka tema romaanid teenivad seda sihti. Siingi on kõik ebaharilik. Värdjad ja hiiglased, lord, kes on saanud hulkuriks, ja hulkur, kes on moondunud lor­diks, lahingud merepõhjas, vandenõud, sunnitöö, ime­lised moondumised ja muud selletaolised romantilised seigad täidavad tema romaane. Ta muudab inim­kujud värdjalikeks hiiglavarjudeks. Näib, nagu neid heidaksid need kujud ebapüsiva tontliku valguse tõttu, mis on süüdatud keset ööd. Ajaloolisi riide ja kaasaegseid konflikte ta kujutab kui peegeldust hirm­sate mittesiinsete jõudude võitlusest.

Tema varastest romaanidest on parim Pariisi Jumala­ema kirik. Romaani keskkujusid on Esmeralda, naiivne poolmetslane, mustlastüdruk täis armsust, üks neid vahen­dituid ja terviklikke olendeid, kes sünnivad täielikus vaba­duses — metsades või mustlastelaagris. Edasi, peakirik ise, määratusuur kunstteos, mis on kasvanud sajandite kestes, mis on kogunud oma võlvide alla terve rea inimpõlvede mõtted, tundmused ja meeleolud. Kaks inimest, kes elavad nende võlvide all, on oma saatuse sidunud hurmava must­lannaga; need on kaks erisugust hinge. Üks on kellalööja Quasimodo, värdjas neljakandilise ninaga, hobuserauakujulise suuga, pisitillukese vasema silmaga, mis on peaaegu kaetud tiheda punase kulmuga, ja parema silmaga, mis on peaaegu kadunud hiiglakäsna alla, kõverate hammastega, rangjalgadega ja koletislike kätega. Ta on jäänud kurdiks alalisest kelladehelinast, kuid ta armastab oma kelli, paitab neid ja kõneleb nendega. Ta oli kuri ja metsik ja vihkas inimesi, kuna vaistlikult tundis, et nad hülgavad teda. Kiriku teine elanik on Claude (klood) Frollo, arhidiakon, õpetatud ja sünge vaimulik; ta on samuti armunud sellesse saladuslikku ehitisse kui kellalööjagi. Ja mõlemad armasta­vad Esmeraldat, kumbki isekombel. Preestris ta on ärata­nud looma, kellalööjas — inimese. Kui kord Quasimodo, seotuna häbiposti, anus rahvahulka, kes tema üle irvitas, et talle antaks vett, ja kui vastuseks piinatud värdja palvetele puhkes uus naeruhoog, siis mööduv Esmeralda tõstis pudeli õnnetu kuivanud huultele. Siis veeres tema näotule palgele esimene pisar. Claude armus Esmeraldasse, nähes teda oma kambri aknast, kuidas ta tantsis kiriku trepi ees, ja temas ärkasid tunded, mida askeetlik preester oli pikki aastaid suretanud endas. Esmeralda armastas kergemeelset ohvit­seri, kellele Claude lõi armukadedusest hoobi pistodaga. Selles kuriteos süüdistati Esmeraldat, hirmsate piinade all pidi ta tunnistama seda, milles polnud süüdi; ta mõisteti surma. Quasimodo kiskus tütarlapse timukate käte vahelt ja peitis ta oma kiriku võlvide alla. Teadmine, et Esmeralda viibib tema läheduses, muutis Claude’i vaevad väljakannata­matuks piinadeks. Ta tõmbles oma asemel ja pigistas käsi kramplikult rusikasse. Mitte nii ei armastanud Quasimodo. Ta sai tütarlapse heaks geeniuseks. Ta laulis Esmeraldale oma inetu häälega, kandis talle lilli ja magas põigiti ta ukse ees kui truu peni. Ja kui timukad saavutasid oma ohvri ning Esmeralda hukati, kadus Quasimodo samal päeval, ja alles kahe aasta pärast, kui juhuslikult tuli avada hukatu haud, leiti tema luukere teise luukere kaisus. See teine oli Quasimodo. Ta oli ise tulnud haudkambrisse ja surnud.

Peakirik on Hugo silmis inimeste teos, mis oma vägevuselt ja viljakuselt võrdub Jumala teostega, kellelt ta on otsekui laenanud tema kaksikliku ise­loomu — mitmekesisuse ja kadumatuse; ühe sõnaga, see on Igavene ehk Absoluutne, mis peegeldub aja­loos. See on kosmos, maailmakord, mida võib vaadelda ajalooliste nähete vahelduses; säärase idee suu­rimaks konkreetseks väljenduseks on sajandite kestes loodud kirik.

Romaanis Üheksakümne kolmas aasta peegel­dub Igavene moraalis. Siin näeb Hugo maailmalist kokkukõla, kõrgema jõu lähedalolekut selles kõlbelises tõukejõus, mis alati on muutumatu ja ustav endale, kuigi esineb mitmesugusel kujul. Hugo usub igavese kõlbluse ühtsusse, vaatamata üksikute inimtegude suurele välisele ebasarnasusele. Meie ees on pilt veri­sest Vendee mässust, mis tõsteti kuninga kaitseks gemine nälja tagajärjel ja laste kidunemine, lühidalt, niikaua kui on võimalik kerjuslik vaesus ja harimatus — senikaua pole selletaolised raamatud kasutud.

Prantsuse hilisemad romantikud tundsid, et sot­siaalne probleem, ühiskondlike suhete reformimise küsimus saab sajandi põhiküsimuseks. Nad nägid tihedat sõltuvust isiku kannatuste ja ühiskondliku korra vahel. Kuid nad ei näinud veel, millisele teele suundub tegelikult võitlus ühiskondliku pahega. Optimistidena ja humanistidena nad kaldusid arvama, et üldine pääs tuleb ainult üksikisiku kõlbelisest pin­gutusest, tema seesmisest tööst enda kallal, tema kõlbelisest mõjust teistesse isikutesse. Just ses mõttes lahendab Hugo kõik sotsiaalsed küsimused. Sotsiaal­seist probleemidest ta muudab nad lõppeks moraalseiks. Kuidas parandada suurt pahet, mis valitseb maailmas? Fantine’i ja Valjean’i loos on paljastatud selle pahe põhjused ning päritolu. Samas kujutab Hugo piiskop Bienvenu (bjäänvenüü) isikus inimkonna päästja tüüpi. Selle piiskopi maja uksed pole kunagi lukus­tatud, kerjajad ja puudustkannatajad tulevad tema juurde ja võtavad kõik, mida vajavad. Oma suure palga ta jagab peaaegu terveni ära, jättes endale raha vaid kõige tarvilikuma jaoks. Tema üksi andis varju­paika tagakiusatud sunnitöölisele Valjean’ile, ja kui roimar tasus sellega, et varastas ära tema hõbedast küünlajalad, ning, sattunud sandarmite kätte, toodi piiskopi juurde, siis piiskop käskis ta vabaks lasta, öeldes, et ise on talle need küünlajalad kinkinud. „Jean Valjean“, ütles talle Bienvenu, „mu vend, sel­lest tunnist peale teie ei kuulu enam kurjale, vaid heale. Ma ostsin teilt teie hinge; ma kisun ta ära hukatuse vaimu käest ja annan ta Jumalale.“ Piiskopi kuju ei tundu meile tõenäolisena. See pole elav ini­mene, vaid headuse kehastus, millist ei kohta elus. Ebaloomulikuna näib ka Valjeani ümberpöörmise lugu; ta oli vapustatud piiskopi teost. Ühiskond oli kunagi ausast inimesest teinud roimari. Kõlbeline ees­kuju muutis roimari ühe hetkega ausaks inimeseks. Seni pole tõenäolisust veel üleliia rikutud. Kuid ennäe, sunnitööline saab silmapaistvaks tegelaseks, ühe käeliigutusega ta rikastab terve maa, annab jõu­kuse tuhandeile inimestele, pühib vaeslaste pisaraid. Selline on romantiline sotsioloogia. Ühiskondlik pahe hävitatakse piiskop Bienvenu taoliste isikute kõlbelise eeskujuga, muud pole nähtavasti vajagi.

H. Paukson

„Romantika ja realism”, 1935

Araabia (ka maagiline, selle sõna araabia tähendu­ses) kultuuri terviklust ei ole Õhtumaa ajaloolased taibanud, kuigi hilisaraabia ajaloolased selles teadli­kud olid. Isegi head nimetust ei ole sellele antud. Selle põhjustas araabia kultuuri olemasolu ja seisu­kord teiste kultuuride keskel. Siin on tegemist pseudomorfoosiga. Mineraloogias nimetatakse pseudomorfoosiks nähtust, kus mingi kiviliik on võtnud endale võõra ilmumisviisi. Mingi kihi keskel asuvad mineraali kristallid. Vesi nõrgub nende juurde ja uhub aegamööda kristallid ära, nii et järele jääb ainult õõnes vorm. Kui vulkaanilise tegevuse puhul sinna satuvad hõõguvad massid, need ei saa kristalliseeruda vabalt, vaid kujunevad vastavalt antud õõnsale vor­mile. Nii tekivad ebakujud. Ajalooliseks p s e u d o m o r f o o s i k s tuleb nimetada nähtust, kus võõras vana kultuur lasub nii võimsalt üle maa, et tõusev, noor kultuur ei saa hingata ja ei suuda vabalt arendada mitte ainult oma väljendusvorme, vaid ka mitte saavutada täielikku eneseteadvust. Kõik, mis noore hinge sügavusest sünnib, valatakse võõra kul­tuuri õõnsustesse. Oma kuju täieliku väljasirutamise asemel kasvab vaid hiiglaviha võõra vägivalla vastu.

Sarnane lugu on araabia kultuuriga, samuti ka Venemaaga, alates Peeter Suurest. Araabia kultuuri eelajalugu kuulub babüloni tsivilisatsiooni piirkonda, mis oli 2000 aastat käinud ühe võitja käest teise kätte. 300 aastat e. Kr. tekib Siinai ja Zagro vahelistes aramea keelt kõnelevates noortes rahvastes suur ärka­mine. Tekib täiesti uus, omapärane suhtumine juma­lasse, nimetatagu seda Ahuramazdaks, Baaliks või Jahveks (Jehoovaks).

See „maagiline kultuur” on ainuke, mis puutub kokku ruumiliselt ja ajaliselt peaaegu kõigi teiste kultuuridega. Araabia kultuuri probleemiks on selle sisemise vormi äratundmine välises, moonutatud kujus. Õhtumaa ajalugu on laskunud üksikutesse spetsiaalküsimustesse niivõrd, et suured küsimused on nägematuks jäänud. Pseudomorfoos algab Aktioni lahinguga (31. a. e. Kr.) Antoniuse ja Octavianuse vahel. See ei olnud Rooma ja hellenismi vaheline võitlus, vaid võitlus ärkava kultuuri ja elatanud antiikmaailma tsivilisatsiooni vahel. Kaalul olid maa­giline või apollooniline (antiikne) vaim, Jumal või jumalad, kalifaat või printsipaat. Antoniuse võit oleks vabastanud araabia hinge, tema kaotus aga levitas Rooma keiserriigi tardunud vormid üle maa. Väljas­pool pseudomorfoosi, kus antiikse vaimu mõju nõrge­neb, tungivad esile rüütliajastu ehtsad vormid. Sko­lastika ning müstika, vasallitruudus, minnesang (lemmelaul), ristisõja vaimustus, — seda kõike võime leida araabia kultuuri esimestel sajandeil. Terves Lõuna-Araabias ja isegi Abessiinia mägedes tekib feodaalajastu. Aksumis kerkivad varakristlikul ajas­tul vägevad lossid ja kuningate hauad suurimate hauaobeliskidega (monoliitidega) maailmas. Lõpma­tud kristlaste-juutide sõjad Lõuna-Araabia ja Aksumi vahel omavad rüütlisõja ehtsat ilmet. Kristlik Aksumi riik ulatus umbes a. 300 Valgest-Niilusest Somaali rannani ja Pärsia laheni. Veel praegu võime leida sellel maa-alal lugematu arvu vägevate losside varemeid, millest Gomdani kindlus oli 20 elamukorraga. Rooma leegionide vastu võitlevates salka­des võime näha rüütellikult vaimustatud mazdaiste. Rooma sõjavägigi riigi idaosas võtab rüütlivägede ilme ja 4. sajandil on isegi Rooma riigi piirides tek­kinud võimas provintsiaristokraatia. Selle kõige kõr­val tekkis suurejooneline skolastika maagilises stiilis ja müstika, mida õpetati kogu Aramea alal, küll pärs­laste, küll juutide, küll teiste „natsioonide“ ülikoolides. Siin tärkab astronoomia, filosoofia, keemia ja meditsiini õitsev keskpunkt. Juba kirikuisade ajal näeme Põhja-Araabias trubaduuride ehtsat poeesiat, millesse hilisaraabia lüürika, nagu see aastast 800 ala­tes Hispaanias õitses, suhtub nagu romantismi ajastu keskaja minnesangi.

Antiikses religioonis leiame suure hulga üksikkultuseid, mis vastavad antiikhinge staatilisele maailmatundele. Jumalus on siin seotud ikka teatud kohaga. Sellega on teravas vastuolus araabia maagiline religioon, kirik kui usklike kogum, millel ei ole kodumaad ega piire. Maagilise hinge jumaluse kohta on maksvad Jeesuse sõnad: „Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel“. Igal usklikul on vaid üks õige Jumal, teiste omad on väär­jumalad. Inimese ja Jumala vahekorrad ei ole välised, vaid seisnevad sala­pärases jõus, teatavate sümboolsete tegude maagias. Et need mõjuvad oleksid, sel­leks peab nende vormi ja tähendust täpselt tundma. Nende tähenduse tundmine kuulub aga kirikule kui usklike kogule, mispärast maagilise religiooni raskuspunkt pole mitte kultuses, vaid õpe­tuses, usutunnistuses.

Niikaua kui antiikmaailm end hingeliselt üleval hoidis, ilmnes pseudomorfoos selles, et Hommikumaa kirikud olid üle viidud Õhtumaa kultuste stiili. See on sünkretismi (antiikaegsete erinevate usundite segunemise) üheks olulisemaks tunnuseks. Pärsia religioon tungib esile Mitra-kultusena, kaldea-süüria religioon tähejumalate ning Baali- ja juudi religioon Jahve-kultusena. Kõik nende templid, katakombid, kodukapellid moodustavad kultuskohad, millega on tundepäraselt seotud jumalus. Kuid selles peitub siiski juba maagilist vagadust. Antiikkultusi harras­tas igaüks sellisel hulgal, nagu soovis, uutest kultus­test võetakse osa ainult ühest; need jumalad on üks­teisele sallimatud. Antiikkultuuri lagunemisega ning maagilise hinge õitsenguga teisest sajandist (p. Kr.) vahetuvad osad. Pseudomorfoos jääb, kuid Õhtumaa kultused muutuvad ümber Hommikumaa kirikuteks. Üksikkultuste summa juures areneb nende ühiskond, kes teatavaisse jumalaisse ning teatavaisse rituaali­desse usuvad; pärsluse ning juutluse eeskujul tekib maagilise hingega kreeklus. Üksikute ohverdamise ja müsteeriumide kultustoimingute hoolsasti kindlaks määratud vormidest kujuneb dogma kui nende aktide üldmõte.

Uue maagilise hinge esimesteks eelaimajaiks olid prohvetlikud religioonid juba umbes a. 700 e. Kr. Prohvetliku õpetuse peatuum on juba maagiline. On ole­mas vaid üks õige jumal kui headuse print­siip, olgu ta Jahve (Jehoova), Ahuramazda või Marduk-Baal. Teised jumalad on jõuetud või tigedad. Sellega on ühenduses messianistlik lootus, juba väga selgesti Jesaja juures ning järgneval sajandil kõikjal. Maagilise reli­giooni põhiprintsiibiks on maailmaaja­looline võitlus headuse ja kurjuse vahel ning headuse võit. See on ühine pärslastele, kaldealastele ning juutlusele. Tekib äravalitud rahva mõiste. Vaa­tamata religiooni viimaste tõdede samasusele lõi Babüloni vangipõli, eksiil, (597—538) sügava erinevuse juutluse ja pärsluse vahele. Pärslased olid vallutanud suure osa selle­aegsest Hommikumaast. Juutlus oli jäänud võõra poliitika tähtsusetuks objektiks. Jahveusulised olid need, kes tahtsid tagasi minna kodumaale, selle lubajateks olid Ahuramazdausulised (pärslased). Selle tõttu oli pärsia religioon kuju­nenud isandlikuks, juudi religioon aga rõhutuks. Tuleb vaid võrrelda tugeva Dareiose lootust oma vägevale ja võidurikkale jumalale ning Jeremija kaebeid. Eksiilis kujuneb puhtjuudiline prohvetlus (Aamos, Hoosea, Jeremija) apoka­lüptiliseks (ilmutuslikuks, Hesekiel, Sakarja) ja seda nimelt pärsia Zarathustra õpetuse mõjul. Kõik uued nägemused inimesepojast, saatanast, inglitest, seitsmest taevast, viim­sest kohtupäevast on pärit pärsialikust maailmatundest.

Sellel religioonidest rikkal varaajal kerkib Jeesuse kuju ja ühes sellega ka noor kristlus. Midagi ei ole selle aja loomingus, mida võiks kõrvutada uue religiooni tekkimisega. Kes kuulis ja luges tema kannatuslugusid, vii­masest sõidust Jeruusalemma, kurvast õhtusöömaajast, meeleheitetundidest Ketsemani aias ning surmast ristil, sellele tundusid kõik Mitra, Attise ning Osirise pühad legen­did labastena. Siin ei ole mingit filosoofiat. Jeesuse kõned ja ütlused, millest mõnda mäletasid tema sõbrad ja jüngrid veel kõrges vanaduses, on otsekui lapse sõnad võõras haiges maailmas. Nagu väike õnnis saareke puhkab nende kalurite ja käsitööliste elu Suure Tiberiuse ajal Genetsareti järve ääres, kaugel kogu maailma ajaloost ja selle tegelikkusest, eemal hiilgavaist hellenistlikest linnadest nende templite ja teatritega, peene seltskonna ning pööbli lärmirikka aja­viitega, eemal Rooma kohortidest ning kreeka filosoofiast. Kui Jeesuse sõbrad said vanaks, kogunes Jeesuse kõnedest ning juttudest, mis liikusid kõikjal väikestes kogudustes, sügav ja haarav pilt — evangeelium, millel pole eeskuju ei araabia ega antiikseski maailmas. Kristlus on maailma aja­loo ainus religioon, milles üks oleviku inimsaatus (Kristus) muutus kogu loodu keskpunktiks ning sümboliks. Ärkas maagiline hing, mis prohvetlikus religioonis oli vaid aimeks ja see täitumine tekitas nüüd tohutu suure hirmu ürgtunde.

Inimkonna ja vaba olemise viimaseks saladuseks on, et „mina“ sünd ja maailmahirm on üks ja sama. Et väikese mikrokosmose ees avaneb ülivõimas makrokosmos, see sunnib väikest elusolendit enesesse taanduma. See surma­kartus lasus ka maagilisel hingel kõrgkultuuri tekkimisel. Maagilise maailmateadvuse varahommikul, kus kõik oli veel ebakindel ja ähmane, langes uus pilk lähedasele maailma­lõpule. See on esimene mõte, millega iga kultuur enese­teadvusele jõuab. Mõeldi ning elati apokalüptilises (maa­ilmalõpu-) pildis. Tõelisus muutub vaid nägemuseks. Imelikud ning hirmuäratavad lookesed ning luulekesed ring­lesid pärslaste, kaldealaste ja juutide seas käest kätte, suust suhu, külast külla. Need sarnanesid Prantsuse katedraalide hirmuäratavatele portaalkujudele romaaniajastust, mis olid kiviks saanud hirm. Viimnepäev oli ligi tulnud, seda oodati, oodati kohtumõistjat. Nüüd aga ei sündinud mitte natsio­naalne Messias juutidele, vaid kogu maailmale. Eelkäijaks oli Ristija Johannes. Kuid oma missioonis ei olnud Jeesus algul veel kindel ega teadlik. Momendiks tekib temas aime: sina see oled. See teadvus kasvab temas ja siis ka tema lähemates. Seal läheb ta kodumaale ja kodukülla. Küla jookseb kokku, temas tuntakse endist puuseppa, kes on jät­nud oma töö, ollakse pahased. Perekond, ema, rohkearvulised vennad ja õed tunnevad häbi ja tahavad teda pidada kinni. Momendil, mil ta näeb enesel neid imelikke pilke, lahkub temast maagiline jõud (Markuse ev. 6). Ja uuesti tunneb ta seda ristil suures hirmus tuleva ees ja veel ristil on kuulda tema piinarikast hüüdu, nagu oleks Jumal teda maha jätnud. Ka sellel viimasel tunnil elas ta apokalüptilises maa­ilmas, kuna tõeline maailm oli vaid pettepildiks. Samal ajal aga seisis risti all tegelikkuse masendava sümbolina Rooma sõdur. See tõdede ja tegelikkuse, kahe teine­teist mittemõistva maailma vastuseis on haaravaim nähtus nende päevade sündmus­tes. Kui Jeesus viidi Pilaatuse juurde, siis seisid leppima­tult vastamisi tõdede ja tegelikkuse maailmad niisuguses masendavas selguses ja sümboolses jõus, millist teistsugust ei leidu maailma ajaloos. Olemine ja ärkvelolemine on võt­nud siin kõrgema inimliku traagika vormi. Pilaatuse küsi­muses, mis on tõde, peitub terve ajaloo mõte, teo ainumaksvus, riigi, sõja, vere, kõige edu ning suure saatuse esmatähendus. Tegelikkus oli Pilaatusele kõik, Jeesusele eimiski. Oma vaikimisega vastab talle Jeesus teise küsimu­sega: „Mis on tegelikkus?” Teisiti ei võigi ehtne usklikkus suhtuda tegelikkusse ega hinnata elu, muidu on ta lakanud olemast religioon. „Minu riik ei ole sellest maailmast,“ sel­lest’ ei saa midagi ära jätta, siin ei ole kompromissi. Ole­mine, mis kasutab ärkvelolemist, või ärkvelolemine, mis alistab olemise, siin on vaid üks kahest. Riigimees võib olla sügavalt usklik, vaga- võib langeda kodumaa eest, kuid mõle­mad nad peavad teadma, kus poolel nad tõelikult asuvad. Poliitikamees vihkab eluvõõrast ideoloogi ja eetikut oma tõsiasjade maailmas, temal on õigus. Usklikule on kõik auahnus ja ajaloolise maailma elu patune, ka temal on õigus.

Ainult hilised linnaajastud on usu vahetanud humaansuse tundega, metafüüsika kõlblusejutlustega ning sotsiaaleetikaga. Teisiti oli see Jee­suse juures. „Andke keisrile, mis keisri kohus“ tähendab alistuge tõsiasjade maailmale, kannatage ning ärge küsige, kas ta on õiglane. „Vaadake lilli aasal… peab teenima Jumalat või mammonat” tähendab — ärgu olgu kel­lelgi muret rikkuse või vaesuse pärast, nad seovad olemist selle maailmaga. Dostojevski, kes oli vaene, aga mõnel tunnil peaaegu pühak, ei mõtelnud iial sotsiaalseile parandustele, — mis oleks hingel sellest kasu, kui kaotada omand?

Juba alguses tekkis küsimus, kellele on määratud see Jeesuse õpetus, mis muutus varsti õpetuseks Jeesuse üle. Jeesus ja tema jüngrid olid sünnilt juudid, kuid nende sünnikohaks ei olnud Juudamaa. Jeruusalemmas (Juudamaal) oodati vanade pühade raamatute põhjal juudi natsionaalset Messiat, päästjat. Ülejäänud Aramea maailm aga ootas apoka- lüptiliste kirjade, olgu need siis juudi, pärsia või kaldea päritoluga, maailma lunastajat, inimesepoega, Õnnistegijat. Vanajuudi tekstid olid hoolsasti hoitud kallisvara, mille õige tõlgitsemine kuulus rabidele. Täieliku vastandi sellele moodustasid apokalüptilised kirjad, mis olid vabad kõiki­dele. Jeesuse sõbrad, tema ema, kes olid hakanud vahepeal uskuma Jeesuse missiooni, katsusid juute veenda, kuid tagajärjeta. Küsimuse otsustas Pau­luse ilmumine, kes sai uue liikumise suureks isikuks ja kes tundis ka tegelikkuse maailma. Temast sai uue liikumise kandja. Paulus oli vaimult rabi, kuid tundelt apokalüptik. Ta tunnistas judaismi, kuid ainult eelajana. Selletõttu kujunes nüüd kaks maagilist religiooni ühe ja sama Pühakirjaga, Vana Testamendiga, mida aga tõlgitseti kaht viisi, — ühelt poolt talmudi, teiselt poolt Pauluse ning kirikuisade vaimus.

Paulusega oli sellesse usuringi astunud linnainimene, „intelligents“. Mis senini oli apokalüp­tiliseks elamuseks, muutus nüüd probleemiks, vaim­seks suuruseks ning vaimsete printsiipide võitluseks. See muutus toimus seda enam, et Paulus pidi kaitsma oma õpetust judaismi vastu. Jeesuse elav pilt, keda Paulus ei olnud kunagi näinud, kahvatas mõistete ees ning puhtast mälestusest tekkis koolisüsteem. Paulus pöördus õpetusega Õhtumaa linnadesse, millega uus õpetus sai antiikse ja linliku ilme. Just viimaseid mittekristlasi nimetati hiljem maaelanikeks, pagani! Ja ometi oli kristlus sündinud maal! Antiikmaailma linlik tsivilisatsioon ähvardas noort religiooni koguni sisuliseltki lämmatada ja vaid noore, tekkiva elu vastupanu suutis päästa ristiusu ajaloole.

Pauluse ringkonnas seati kokku pühad kirjad evangeeliumi vormis. See moodustas kaugelt nähtud apokalüptilise pildi Jeesuse elust. Elamus oli asendatud lihtsalt jutustustega Jeesuse elust ja õpetusest Pauluse arusaamise kohaselt. Tema tege­vuse tagajärjel tekkisid Õhtumaa antiikmaailmas kristlikud kultuskirikud. Pseudomorfoosi maal anti suur tähendus Jeesuse emale. Maailma lunastaja sünnitamisega on õieti tema lunastajaks muutunud, ja see tekitas kristlusele väljaspool antiikmaailma piire suurt meelepaha. Tekkisid nestoriaanlaste ja monofüsiitide usulahud, kes asutasid puhta Jeesuse kultuse. Kuid nad jäid alla.

Pauluse tegevuse tõttu muutus kreeka keel pühade kirjade, evangeeliumi keeleks. Laialipillatud, maal liikuvad algupärasemad aramea kirjad tõrjuti kristlikust usuliikumisest kõrvale ja jäid unustusse. Ühes sellega kadus üha rohkem apoka­lüptiline element ning suurenes kreeka filosoofia mõju.

Veel kaugemale läks suurte võimetega Marcion. Marcion nägi ühe ja sama kaanoni tarvitamises kristluse rüvetamist juutide ja kristlaste poolt. Ta hülgas Vana Tes­tamendi kui juutide Jumala ja kuratliku raamatu. Vanale Testamendile seati vastu lunastava Jumala Piibel, evangee­lium, mille kaudu õigupoolest Marcion sai Uue Testamendi kultuse loojaks. Marcion samuti kui Johannese evangee­liumi autor ei oota enam lähedat maailmalõppu, kadunud on apokalüptika, algab müstika. Õpetuse sisuks ei saanud Johannese evangeeliumis mitte Jeesuse kuju, vaid sündmuse keskuseks kujunes kreeka filosoofia kohaselt logos (jumalik sõna). Kõrvaldati lapsukese lood, sest Jumal ei sünni, vaid ta rändab maa peal inimese kujul. Jumal ilmutab end kolmes kujus: Jumalana, jumalasõnana ja jumalavaimuna. Jeesus ei ole viimne Jumala läkitatu, pärast teda tuleb veel keegi teine — Parakleet. Marcioni õpetuse vastu tõusid õhtupoolsed maad ning pika võitluse järel tõrjuti Marcioni õpetus sekti seisukohale. Vanem pauluslik tõlgen­dus pääses valitsevaks. Kuid võitluses tekkis tugev vara­kristlik kirik (pseudomorfoosi kirik) ja seda ajal, kui lagu­nemine ähvardas kristlikku kirikut. Selle kaudu sai Marcion kaudselt kiriku päästjaks. Varakatoliiklik kirik võttis üle Marcioni kiriku organisatsiooni ning ühendas uuesti juutide Vana Testamendi (käsk ja prohvetid), evangeeliumi ning apostlikud kirjad üheks tervikuks.

L. Vahter

O. Spengleri „Õhtumaa allakäigust”, 1940

K. A. Hindrey: Ja ilma ja inimesi ma tundsin viimati ka.

Suvejutt. Noor-Eesti Kirjastas Tartus, 1939.

Hindreyle on ette heidetud kompositsioonilist laialivalguvust osalt põhjendatult, sageli ka põhjendamatult. Nagu teame, on ta aga üks sääraseid autoreid, kellele tavalised kompositsioonireeglid võibolla ülekohut teeksid. Tal on jutustamises omad seadused, ja kui ta südametunnistus on puhas kokkuklopsimise patust, siis võime üsna muretud olla. Ainult naeratama paneb, miks nüüd Hindrey oma ligi 300-leheküljelisele romaanile on liiginimeks pannud „suvejutt”. Kas ta ise ei pea oma raamatut romaaniks? Või tahab ta arvustajatele vastu tulla, et neil ei oleks põhjust „kompositsioonist” rääkida?

Peab ütlema, et käesolev Hindrey „sündmusteta suve” romaan on parem raamatuna lugedes kui jupphaaval Päevalehe joone alt õngitsedes. Ja seda seepärast, et ta põhijooned on peidetud paljude dialoogide ja mitmesuguste mõttekäikude taha. Kuid kui see põhiskeem pärast selgub, näeme teda päris lihtsana: ühel, mitte enam väga noorel mehel (kehaline viga teeb teda veel nagu vanemaks) on õrnu, aga kahtlevaid tundeid ühe noore tüdruku (seekord saksa plika) vastu. Nojah, ta jääb nii või teisiti oma preilist ilma. — Romaani algupoolel me ei usu veel, et härra Lipu sümpaatia Signe vastu nii kaugele ulataks, et ta tüdruku oma uude majja tooks. Lõpul, kui ta Enel Merivarti ootama jääb, näeme, et tal oli tõsi taga. Ja ilma ja inimesi.. . on niisiis õieti armastusromaan, kuigi mitte tavalises mõttes. Kuid ta peamine huvitavus seisab inimeste kujutamises, eriti maailmast, mis muidu meie eest varju jääb.

Romaanis kerkib üles ka palju probleeme, nagu Hindrey! ikka. Peamine küsimuste pundar on baltisaksluse, kadakluse ja segaabielu ümber. Kuna vahepeal likvideerunud saksa vähemusrahvus mineviku pärandusena meie huvi veelgi elevil hoiab, siis on seda põnevam lugeda teost, mis on kirjutatud pisut aega enne nende lahkumist. Ja tõepoolest, Hindrey järele mõistame nende mittemõistlikku lahkumisetuhinat: see oli mineviku-ihades kinniolev, kuid olevikus väljasurev rahvakild, kes ei suutnud siin suhteliselt hea olukorraga leppida. Baltisakslaste iganenud moraalist ja traditsioonidest kinnipidamine, nende ainult abielu jaoks suunatud kasvatusmeetod, nende klatšihimu ja ühtehoidumine jne. kerkivad üles romaani sündmustiku taustal. Hindrey vaatleb seda maailma, näitab selle rahva inimlikke jooni ja naelutab kinni pahesid, kuid ta ei ole ühekülgne, ega rutta tegema mingisugust lõppotsust. Kui eestlastel saksa plikaga abielluda ei lasta, siis mitte niipalju rahvuslikkudel motiividel kui nende oma aktiivsuse puudumise tõttu. Ja kui autori lemmik, endine rahukohtunik Toone mingisuguse kokkuvõtte teeb, siis tundub, et kommaaniks treenitud hoiak ja härralikkus on rohkem väärt kui lihtne matslikkus (ka peategelane Lipp tarvitab ühe sümpaatse lihtmehe kohta äraandlikku nimetust „mats”).

Kui terasemalt vaadata sedasama härra Lippu või härra Toonet, siis näeme nende taga vana tuttavat kuju, mis meid läbi Hindrey novellide on talutanud. See on omaarust väga peenetundeline ja hästikasvatatud härrasmees. Ta hoiab ikka massist üle oma õilsuses ning traagilisevõitu üksinduses. Ta saab kontakti peamiselt kahe tüübiga: omasuguse eluskannatanud mehega ja plikaohtu naisega. See tüüp näib kõigutamatu oma elutarkuses ja inimestetundmises, ta on puhas oma härralikus õilsuses, kuid sisimalt on ta egoistlik ning mõnikord tooreski oma otsustes. Ja südameheadust — seda jätkub ainult noortele preilidele ja loomadele! Ei ole juhuslik, et see tüüp nooremaid mehi vihkab, neid aina „nolkideks” ja „poisimoludeks” sõimates.

Nagu tähendatud, annab Hindrey baltisakslaste maailmast üsna kenakese läbilõike ühe mereäärse saksa pansioni söögilaua kaudu. Sellega liitub noore tüdruku Signe lugu, see on elava inimese võitlus tädide poolt määratud käitumisviisi ja kihlakaardi vastu. Kolmas haru on minategelase õnnetus oma puujala ja ähvardava üksinduse pärast. Tema ju ühendabki kõiki neid suviseid jalutuskäike, söögiaegu ja paadisõite. Ja ilma ja inimesi… on seetõttu siiski kaunis ühest tükist raamat oma sopilisusest hoolimata. — Kuid ometi tundub temas nagu mingi sisemise hoo või elevuse puudust. Kõik, mida loeme, ei ole tingimata paratamatu, see laseb huvi pisut lõdvale. Võibolla oleme harjunud Hindrey novellide suurema löövusega, seepärast ootame lihtsalt rohkemat, olgugi et mõtted, mida kuuleme ja paljud kujad, mida näeme, on küllalt huvitavad ja elavad, et nendega üihe suve jooksul läbi käia. Rääkimata kõrvalfiguuridest on Signe ise näiteks huvitav ning liigutav oma loomade armastusega, teadmistejanuga ja ärkavate naisetunnetega selles ranges tädide-moraali sumbunud õhustikus, kus tütarlapsi ainult abielule ette valmistatakse ja neid varajase kihlusega sinna sunnitakse.

Ei tule arvata, et sellega midagi kõnesoleva teose väärtustest maha oleks kaubeldud, — ta jääb heaks suvitusvestluseks nagu ta nähtavasti on mõeldud — kuid Hindreylt ootame ühte täiesti head romaani baltisakslaste maailmast. Aga üht niisugust, millele autor tihkaks kaanele kirjutada „romaan”, mitte „suvejutt”

Bernard Kangro

Loomingust nr. 1/1940

Richard Roht: Ummiktänav.

Romaan. Noor-Eesti Kirjastus, 1937.

Ummiktänavasse satub Rohu uusimas romaanis peategelane Kuslap, üliõpilane Tartust, kes majanduslikel põhjustel on sunnitud Järvesuu-nimelise väikelinna tarvitajateühingus raamatupidajana leiba teenima hakkama. Sündmustekäigu algul ei tähenda Ummiktänav muud kui kitsast ja räpast tänavasoppi, milles Kuslap endale odava korteri leiab; hiljem sümboliseerib aga ummiktänava nimetus kogu ümbruskonna umbset õhkkonda, mis peategelase vägisi alla kisub.

Üsna proosalistest, äärmise üksikasjalikkusega kirjeldatud pisiasjust lähtudes (36—39; 45—48) kujutab autor kopitanud väikelinna olusid väga tumedais värvides. Enamik linnakese elanikke veedab oma vabad tunnid kaasinimeste tagarääkimisega, — seda teevad ka haritlased (139); elusihiks on peaaegu kõigile välise hiilguse tagaajamine (143) ja vara kogumine (144) selle välise, teistele nähtava hiilguse omandamiseks. Et vara koguda, selleks „koonerdavad” kõik (29); isegi seal kiputakse „koonerdama”, kus sel mingit mõtet pole. Just see „koonerdamise” vaim ongi, mis linnakese õhkkonda enam mürgitab ja mida autor erilise teravusega esile tõstab kogu sündmustiku kestes: linnake jumaldab raha ja elab rahakogumisele; kui majanduslikel kaalutlustel rikka mehega abiellunud noor naine mehe jõukas kodus vaimselt kipub lämbuma ja sealt meeleheitele viiduna põgeneb, siis ei suudeta säärasest pöörasusest kuidagi aru saada: „Mida Ellen, hull, küll tahtis, et põgenes rikka mehe juurest? Mida ta veel vajas? Kas tal millestki puudu oli?” (287).

Väikelinnakese kui terviku huvitavaks esindajaks on Hendriksonide maja Ummiktänavas, kust Kuslap saabki esimesed muljed Järvesuu erilaadist, viisidest ja kombeist. Võigas paar on majaomanik Hendrikson oma naisega, — eriti viimane oma vaga ning uskliku maise vara küljes rippumisega on tõesti „jube” eit (43). Vanade Hendriksonide — nagu teistegi linnaelanike — elusihiks on väiklaselt närutav rahakogumine, kuigi kõik nende mõtted on pööratud hauatagusele elule. Oma tulevase haua suurejoonelise ehte pärast — mingi „samba või kabeli või mausoleumi” (29) pärast — vanad Hendriksonid närutavadki, mõjudes sellega paiguti veelgi eemaletõukavamalt kui Kuslapi toanaabrid, Arukivide abielupaar, kes kodus kestvalt nälgivad, et kord aastas toredasti suvitamas käia ning suurt luksuskoera pidada ja end selle koera pärast kadestada lasta; mida Hendriksonidele mõte oma „mausoleumile”, seda on Axiukividele oma koera pärast tühja kõhu kannatamine, — koer on nende „elu ilu ja mõte” (155), mille heaks võib ohvreid tuua ja peabki tooma. Kolmas väga iseloomustav majaelanik on Hendriksonide kasutütar Roosa, vägagi ilmlike kalduvustega (53), kuid maiste hüvede parrast ajutiselt vagadust teesklev noor lesk, — „uuema aja puht-materialismi ideaalne kehastus” (284): praktiline ning arukas oludega kohaneja, üldjoontes üks raamatu ebameeldivamaid tegelasi, kuid väga plastiliselt joonistatud kirjanduslik kuju.

Erandinimeseks Järvesuu linnakeses on haritud, noor neiu Ellen, kelle kõnelused Kuslapiga (67—74, 116—120, 318—325) suuresti aitavad selgitada sündmustikusse peidetud ideelist tuuma. Ellen on ühtlasi seks saatuslikuks teguriks, kes oma mõistuseabieluga toob hukatusliku pöörde Kuslapi ellu, kuna Elleni praktiliselt kavatsetud abielu omakord kujuneb seigaks, mis Ellenis endas äratab soovi olla vaba ja iseseisev, olla ise enda peremees (261). Teisest küljest annab Elleni abielu advokaat Haagivanguga, linnakese mehe-ideaaliga, autorile võimaluse üksikasjaliselt peatuda isiku juures, kes „koonerdamise” algstaadiumist on õnnelikult välja jõudnud ja kehastab endas kõigi Järvesuus kujuteldavate saavutiste tippu: „Soliidne mees, on väärne mees, asjalik mees, tark mees — ja rikas mees … Olla nagu Jaan Haagivang, saada kord Jaan Haagivanguks! Oo jaa!..” (225). Suurem kui ehk kuski mujal on Haagivangu kujutamise puhul olnud hädaoht langeda liialdustesse: õnneks on autor siingi osanud hoiduda nii liialdusist kui ka erapoolikusest, nii et Haagivangust jääb usutav ja omal viisil sümpaatnegi mulje.

Suurel määral sümpaatsena tundub oma saatusele alistumise filosoofiast (259′) hoolimata ka Elleni ema, kuna raamatu päikesepaistelisemaks tegelaseks on kahtlemata vana „papa Rooma”, — heasüdamlik, muheda ellusuhtumisega mõtiskleja (85—87). Kõrvalisema tähtsusega tegelaste seas leidub veel mitugi pikemaks ajaks meelde jäävat kuju; mainitagu näiteks kas või Haagivangu teenijat Liisat või tarvitajateühingu ärijuhti Kukemelki, heatahtlikku igapäevainimest. Mis puutub peategelasesse Kuslapisse, siis on ehk tema langust kujutatud liiga järsuna (kuigi seda on piisavalt põhjendatud) ja eeskätt mitte küllalt sõltuvana väikelinna õhkkonnast; väikelinn oma esindajate kaudu õieti dikteerib vaid languse laadi ja ehk tempogi. Kuslapi pöördumine ja tõusu algus on samuti natuke järsk, kuigi üldjoontes usutav, arvestades tema enda iseloomu põhiomadusi ja õnneks olemasolevat „papa Roomat”, ilma kelleta tõusu teostumine vaevalt oleks mõeldav. Iseloomult on Kuslap unistaja-kalduvustega pisut eraklik täniku-inimene, — mitte liiga tugev, aga ka mitte päris nõrk. Tugevust asendab sitkus; nõrkus on ilmselt olemas, kuid selles sisaldub hea annus kassivisadust: Kuslap satub võrdlemisi kergesti norutujju ja poeb siis tasakest voodisse, et mitte midagi näha-kuulda (126, 198, 308, 396), — natuke naiselik omadus! —, toibub aga voodis elu eest paos olles ning ajab end ikka uuesti sirgu, olles siis jällegi valmis elule näkku vaatama. Nagu Rohu teoste kangelased tavaliselt, armastab Kuslap raamatuid ja loodust, mis võimaldab autoril sündmustikku põimida huvitavaid kõnelusi (130, 131) ja põgusaid, kuid kauneid looduspildikesi (81, 163).

Autor on peategelast Kuslapit kasutanud kogu teose mõtestamiseks; Ummiktänav on seega enam kui mingi ükskõikse väikelinna elu-olu täpne ja tabav kirjeldus, — see on romaan, mis vastust otsib paljudele küsimustelegi ja püüab neile lõpul vastuse omal viisil andagi. Järvesuu Ummiktänava elanikkond viib autori mõttele, et inimene „elab kui ussike puukoore vahel ja tunneb oma elu ilu ja rõõmu vaid surmas” (56); Järvesuu kopitanud õhkkond viib teda arvamisele, et „kõik meie oleme seotud” (89), et eluaiste vahelt ei pääse keegi (318), et mõttetu on elu „raudsete reeglite” vastu mässu tõsta. Kuid see arvamine ei sumbu nukrasse ega kibedasse alistumisesse, vaid autor tuletab sellest romaani kahe keskkuju, Kuslapi ning Elleni, abil praktilise elujaatava filosoofia: võideldes omandada kogemusi ja elutarkust, et anda raudseile reeglitele nende osa, kuid jätta endale oma osa, säilitada oma isiksust, elada kõige kiuste kas või väikesel määralgi oma elu selles teadmises, et „iga töö on vaid abinõu, mitte siht” (322) … Mitte väga kõrgelennuline, kuid elulähedane ja lohutav filosoofia, mis väikesedki inimesed võib tõsta räpase igapäevsuse ummiktänavast kõrgemale, vabamasse ja puhtamasse õhkkonda.

M. Sillaots

Loomingust nr. 9/1937

Poliitiliste suhete ning riigielu ümberorienteerumise kõrval pulbitsevad juba aastaid majanduslikud küsimused nagu põrgukatlas. Tööstus, kaubanduseksport, import, tööpuudus… — need on tänapäeva tulipunktid, mille lahendamisele näikse koondatud olevat kogu inimenergia. Eraalgatuslik põhimõte üksi pole enam võimeline pehmendama neid ristteravusi. Kõikjal nõutakse keskvõimude reguleerivat abi. Riik annab juurdemakse muna-, või- ja peekoniekspordile, preemiaid metsaväljaveole, annab ergutusrahasid ja autasusid, kaitseb omatööstust tollidega, peab ostma talupojalt ta rukki- ja nisusaagi, leidma vahendeid tööpuuduse kaotamiseks. Ilma reguleeriva keskabita järgneks meie majanduselu kängumine, kui mõnel alal mitte täielik kokkuvarisemine. Kes usub selle olevat ainult lühiealise kriisinähte — eksib mitmeti. Põhjused ulatuvad päevakriisist siiski sügavamale. Nad ulatuvad uude ühiskondlikku eluvormi.

Nõnda on see majanduses. Aga ka vaimse elu tingimused käivad sellega rööbiti. Sotsiaalsete ja tulunduslike päevaküsimuste keerises on need jäänud ainult tagaplaanile. Kuid võetagu kultuurloomingult ära riigiabi ja jalamaid oleks läbi lõigatud meie vaimse elu pulss. Teatrid, kunsti- ja muusikakoolid, kultuurasutused sulgeksid uksed, meie kirjanduslik looming lakkaks olemast, vähemalt praegusel kujul. Järgneks paratamatu kidunemine. Ja kui väliskonjunktuuri paranedes hästiorganiseeritud eraalgatusliku energiaga on mõeldav majanduslik vabanemine riigiabist, siis ei saa seda mõõtu tarvitada kultuurielu kohta . On vaid vähekesi tarvis kaugemale mõelda pigistavaist päevaprobleemidest, kui selgub, et hariduse omandamine, teadus, kirjandus ja teised loovkunstid ei saa praeguses olukorras ning arengujärgus eluõigust ilma kesktoetuseta. Mida vähem on iseseisev rahvaüksus, seda suurem on keskvõimu kohustus hoolitseda vaimuloomingu arenemise eest. Sest see on rahvusterviku alati püsimajääv tuum, mille küpsemiseks on vaja tarvilisel määral päikest ja õhku. Välisolude lahenemine võib vaid osaliselt rammutada kasvumulda.

Kogu rahva osavõtt vaimse loomingu kaudsest toetamisest riigi kaudu pole mingi ühekülgne ega viljatu uri. Ohver on paratamatult mõlemapoolne. Looja annab vastutasuks oma vaimujõu, mis suurrahvuste olutingimustes leiaks hoopis teistsuguse tasuvuse. Sakslane Remarque kirjutas kordaläinud romaani Läänerindel muutuseta. Selle levik oli niivõrd suur, et andis autorile varanduse, mis kindlustas ta majanduse eluks ajaks. Tolstoi sai oma romaanide trükipoognalt kuni 500 (loe viissada) rubla honorari! Praegu oleks see meil ümarguselt sadatuhat krooni! Dostojevski töö tasuvus ulatas samuti mitmesaja rublani trükipoognalt. Äsja meid külastanud Nõukogude kirjanik Pilnjak müüs oma esimese novellikogu käsikirja ära 80.000 kuldrubla eest. Need on ainult juhuslikult meelde tulnud näited. Kõnelemata Ameerika ja Inglise populaarsemate autorite erakordsetest honoraridest. Oleks meie Tammsaarel, Raudsepal või Lutsul oma menukusega õnn olla mõne suurrahva kirjanik — neil poleks ammu enam tarvis olnud töötada äraelamiseks. Aga väikerahva liikmena ei või iialgi meie vaimuinimesed leida oma töö täielist tasuvust.

Osaline riiklik abi kultuurkapitalilt võimaldab meie tunnustatumatel kirjanikel peost-suhu äraelamise. Tööhonorarid kirjastustelt on kokku kuivanud juhuslikuks taskurahaks. Ja kui ikka ja ikka on tehtud mõtlematuid atakke kultuurikapitalile, siis on see antud olukorras näidanud enne kõike kultuurivaenulist arusaamatust ning mõtlematust. Just see majanduslik alus meie iseseisvuse ajal on võimaldanud kirjandusel areneda praegusele tasemele, kus meil enam ei pruugi häbeneda Euroopat. Ning kui poleks tõkestavat keelepiiri ja vaimuloomingut saaks mõõta krono- või sentimeetriga, poleks kahtlust, et mõnigi meie kirjandusteostest mõnes vaimses Torinos tuleiks kindlalt kohale.

Kuid kirjanduslik väärtlooming oma põhiolemuselt pole alati mingi pidev päevatöö. Eluülalpidamisega maadlev loomevõime killuneb ning pudeneb sageli tuulde. Suurväärtuste loomine allub oma enese psühholoogilistele saadustele ja olutingimustele. Peost-suhu-elamine ei tohi olla mitte sihiks, vaid paratamatuks vahendiks. Kui kesktoetuse suurendamist kirjandusele ei võimalda praegune olukord, siis peab siin kaasa liikuma eraalgatus, mis üldise majandusliku ühekülgsuse all ongi liiga kaugele nihkunud vaimuloomingust. Praegusel vastastoimetega terviklusele püüdval ajastul on seda kõigiti sobiv virgutada.

Eraalgatuslik kirjandusliku väärtloomingu ergutamine on mujal mail kujunenud juba sügavalt juurdunud traditsiooniks. Kõigepealt vastavate auhindade määramise kaudu. Teatavasti on prantslastel selliseid kirjanduslikke eripreemiaid mitukümmend. Nad kõik pole suuresummalised. Otsekohesest rahalisest tasust on seal tähtsam kaudne tulu, kultuurimõte ja kirjanduslik elevus, mis sünnib auhindamisega. Iga premeeritud autor on sääl otsekohe „tehtud mees”. Ta teoste menu on kindlustatud, ta on sündmusemees ja kirjastajad maksavad talle kõrgemat tasu kui harilikult. Enne Hitlerit teotsesid Saksamaal linnade ja erikapitalide igaaastased preemiad. Näiteks: Goethe-, Schilleri-, Kleisti-, Fontane- ja Georg Büchneri-nimelised auhinnad. Neid oli terve rida teisigi. Kuidas Saksas praegu on, pole teada. Poolas on pea iga suurem linn määranud kirjanduse igaaastasi rahalisi auhindu. Varssavis üksi küünib see päevakursi järgi 750.000 sendini, mõnes teises 500.000-ni. Peale selle veel riigipreemiad ja stipendiumid. Soomes toetab kunstkirjandust Kordelini tohutusuure kapitali protsentide üks osa ja kaudselt samuti Soome Kirjanduse Seltsi valdusel olev riiklik tõlkekapital. Siis veel üksikud vähemad auhinnad eriorganisatsioonidelt. Skandinaavias on see veelgi ulatuslikumaks arendatud. Rootsi, Norra ja Taani on rakendunud koguni kolme maa kirjandusloomingu suurejoonelisele ühisauhindamisele („De nio” — need üheksa). Peale nende on veel premeerimised, mis haaravad Skandinaavia võrku ka Soome.

Need on vaid üksikud vihjed välisriikide kirjanduse arendamise eraabist. Kui siia veel juurde lisada mitmes maas riigitoetised, suhteliselt kõrged honorarid ning teoste leviku ulatus, siis võime ette kujutada, kuipalju kehviklikumate võimalustega peab arvestama meie kirjanik ja kuivõrd vajali-sena tundub eraalgatuse kaasalöömine ka meil. Senised katsetused korraldada mõne kirjandusliigi salajasi võistlusi („Looduse” romaanide- ja Haridusliidu näidenditevõistlused) pole viimasel ajal enam annud nimetamisväärseid tulemusi. Juba olutingimuste tõttu on pidanud meie avalik kirjandusetuum eemale jääma nendest salajastest käsikirjade võistlustest. Liiatigi kui reklaamitiirud otsivad juba käsikirjadest eesti parimat romaani!

Avalikukspääsenud kirjanduse premeerimise esimese rakenduseni jõudsime alles neil päevil riigivanema-nimelise auhindamise komisjoni kokkukutsumisega. Selle kavatsuse loomisest on möödunud juba kaks aastat. Riigivanema nimele rajatud tõhus algatus peaks ulatuma eeskujuks teistele keskusorganisatsioonidele.

Kõigepealt on meil oma erisihilised keskuslinnad. Tallinn — riigisüda,Tartu — vaimse kultuuri tuiksoon, Pärnu ja Narva — jõuduvõtvad kuurortlinnad. Seni on neil kõigil jätkunud head tahet ja võimalusi toetada teatreid, kunstikoole, muusikat. Kirjandus on aga millegi pärast jäänud unustusse. Kuid meie keskuslinnade eelarvetele ei peaks sünnitama raskusi iga aasta mõnisada krooni määrata kirjanduse auhindamiseks nagu on kujunenud see näiteks Poolas. Traditsiooniliseks premeerimise väljakuulutamiseks sobüks Tartule sügis, mil algab siin intensiivsem vaimne tööaeg, Tallinnale vabariigi aastapäev, Pärnule ja Narvale aga suvitushooaja haripunkt. Kõik see aitaks tihendada erisihiliste linnade vaimseid huve, looks pidevat elevust ning annaks avaramaid võimalusi oma vaimukultuuri arendamiseks.

Keskuslinnad kui suuremad ühikud andku virgutust teistele kultuurasutustele, seltsidele ja ettevõtetele kirjandusttoetavate erikapitalide määramiseks. Näiteks on meil omamõõduliselt alaarenev suur majandus: tekstiiltööstused, Kreenholm, Sindi, suurveskid, paberivabrikud, tubakatööstused jne. Eriharrastusena mõned neist peavad üleval jalgpalli meeskondi. Riigiarengu seisukohalt oleks täiesti loomulik, kui nende ettevõtete puhaskasust paarsada krooni määrataks meie vaimukultuurile. See võiks koonduda mõne tunnustatud kultuuriorganisatsiooni valdusele kirjanduse hindamise erikapitaliks. Aga võidakse mõnel puhul leida ka summade iseseisvat rakendamist. Kui meie tubakatööstused kulutavad iga aasta miljoneid reklaamiks, miks siis ei võiks väikest osa sellest anda kirjanduslikuks auhindamiseks? Kui meil eksisteeriks kas „Eva”, „Manoni”, „Regatta” või mõne teise püsiva artikli kirjanduslik preemia, ettevõttele avaneks selle kaudu terve rida uusi ning mõjuvaid reklaami-misvõimalusi. Ja premeerimisel oleks ühel hoobil kahesihiline mõte. Puht-eesti ettevõtete algatus sellel alal esimesena oleks loomulik.

Edasi. Täie õigusega on meil lehed kurtnud algupärase ajaleheromaani puudumise üle. See peaks ühel hoobil olema kirjandusliku väärtusega, põnev, omaoluline ja avarale lugejaskonnale mõistetav. Kuid miks pole meie suuremad ajalehed üksikult või ka mitmekesi koos katsunud korraldada algupäraste ajaleheromaanide võistlusi? Sel juhul sobiks muidugi ainult salajaste käsikirjade hindamine. Vaba Maa katsetas mõne aasta eest novellide võistlusega. Kuid lühijutt pole siiski õige päevalehe žanr. Ajalehed peaksid küsimuse omavahel käsile võtma. Pole kahtlust, et kultuurtahteliselt korraldatud võistlused annavad siin küllalt tulemusi. Samuti oleks sellega loodava propaganda tõttu tasuvus kindlustatud niihästi ettevõtjale kui ka autoritele.

Käesolevaga on puudutatud mõningaid kirjandusmajanduslikke päevaküsimusi, mis üldises elukeerises seni tahaplaanile tõrjutud. Eraalgatusliku toetamise rakendusega premeerimise süsteemi kaudu avaneks uusi perspektiive meie kirjanduse arengule. Saavad teoks kolm-neli eriauhindamist aastas, siis oleme saavutanud juba aluse majanduselu ja vaimse kultuuri suhete ümberorganiseerimises. Loomulikult kõik need premiad ei tarvitse olla suured, vaid jõukohased. Nende määramisstatuutides võidakse üles sääda eritingimusi, kuid need olgu kirjandusloomingu kunstilisele olemusele omased ning kasutatavad. Enne kõike võiks siin arvesse tulla üksikud kirjandusliigid, sisusuunad, autorite kuuluvus jne.

Premeerimise protseduur looks huvielevust ning vastastoimelist propagandat. Teiselt poolt aga virgutuksid kirjanikud tutvuma tingimuste piirides ettenähtud erialadega, neid uurima ning kirjanduses käsitlema. Kirjanduslik aineala tungiks lähemale meie tööstusele, kaubandusele ja üksikutele eluavaldustele, millistest muidu endine harjumus ning olutingimused juhiksid mööda. Kõik see kokku looks tihedama kontakti vaimukultuuri ja tõsielu vahel.

Allakirjutanu arvates on need kõik rakendatavad küsimused. Neist peaks mõlemalt poolt ainult kinni haaratama. Meie kirjanduse viimaste aastakäikude saavutused ja omakultuurile tähelepanu omistamisenõue põhjustavad seda täiel määral. Ja kui praegu on meie sotsiaalses ja poliitilises elus „järelmõtlemise ning ürnbermuhenemise” ajajärk, siis sündigu see ka meie kultuuriorganismis.

J. Schütz

Loomingust nr. 7/1934

MAIT METSANURK: KOGUTUD TEOSED V. ENNÄE INIMEST!

ROMAAN. NOOR-EESTI KIRJASTUS, TARTUS.

Mait Metsanurga viiekümnenda sünnipäeva puhul on ilmunud kogutud teostest, järjekorras teisena, viies anne, aastate eest müügilt lõppenud romaan Ennäe immest! Kuna Metsanurk on meil tuntud meistrina, kes igal võimalikul juhul oma tehtud tööd ümber vormib ja parandab, sageli tundmatuseni muudab, siis pole huvituseta võrdlevat pilku heita Ennäe inimese esimesse ja teise trükki. H. Raudsepa andmeil on Metsanurk romaani alustanud revolutsiooni ja okupatsiooni ärevatel aegadel närveeriva toimetustöö kõrval Tallinnas.

Lõpetatud sügisel, maal, ilmub see samal aastal „Maa” kirjastusel parandatud „mustandi” järele, sest lühikese aja tõttu ei saanud olla juttu ümbertöötamisest, nagu seda kinnitab H. Raudsepp. Mustandi ilme jätab eriti romaani lõpp, mis peategelase ärimagnaadi üksiklusse minekuga tundub naiivsena ja teose raamist väljakukkuvana.

Uues trükis, olgugi 11 aasta järele, on autor teose võtnud põhjaliku ümbertöötuse alla nii kompositsioonilt, stiililt, kui ka sisulis-ideelisest küljest. Teos on üle viiekümne lehekülje suuremaks paisunud ja tähtede arvu järele ligikaudu ühe kümnendiku juure võtnud. Seega pole siin tegu kärpimistega, nagu võisime seda märgata Orjade j. t. parandatud trükkide juures, vaid teose süvendamise ja paisutamisega. Lähemal võrdlemisel saame selle kohta ülevaatliku pildi.

Kõigepealt kompositsioon. Uus trükk on sel alal palju ühtlasem. 42-st peatükist on järele jäänud kõigest 29, seega on neid peaaegu kolmandiku võrra koomale tõmmatud. Koondamine on peamiselt saadud liitmise teel. Kuna üheksanda peatükini on esimese ja teise trüki peatükkide numbrid samad, siis algab liitmine ilma suuremate sisuliste muudatusteta. Väikesi lõppude muutusi leidub teise trüki 3., 7., 14. ja 24. peatükis. Lõpu peatükid on aga seevastu saanud põhjaliku ümbertöötuse, mis on muutnud koguni romaani ilme ja ideoloogia. See põhjalik teisendus algab esimese trüki 39. peatükist, mis vastab teises trükis 26. peatükile. Sealt on välja jäetud Martensi tutvuste otsimine ajalehtede kuulutuste kaudu, et neist leida vastumürki naise, Roda, kõrvalhüppe paralüseerimiseks, ja asemele on võetud äriliste sissekukkumiste noteeringud. Samuti puudub esimeses trükis, pealinnas käik ja endise tutvuse., prl. Alakase, aadressi otsimine, mis teises trükis põhjustab ühe ärilise kahju,

Esimese, trüki. 40. ja 41. peatükk on. teises, liidetud üheks 27. peatükiks ja on ühtlasi ka põhjalikult muudetud. Välja on jäetud ajalehe kuulutuse kaudu hangitud meeldiva ja vaese tütarlapse ostmise ja vägistamise stseen ja juurde võetud pr.l. Alakase otsimine ning kohtamine restoranis. Samuti on juurde võetud, restoranis kohtamine ärimehe Grönströmiga ja jutuajamine sellega ärilistest päevaküsimustest. Grönström on tõsise, elukutselise ja intelligentse suurärimehe tüüp, kes puudub romaani esimeses trükis. Teises trükis on ta sisse toodud selleks, et Martensit äratada. Helle tüübi läbi autor lahendab Martensi hingeelu sootu teisiti kui varem. Kui enne Martens tahab saada vaimuinimeseks ja vihkab ärilist ilma, siis teises trükis: „Martens tundis tahtmist olla selle inimese sarnane (s. o. Grönströmi P. H.), tundis esimest korda tahtmist olla tõsine ärimees ning jääda selleks eluaeg, ilma et teda huvitaksid suured kasud ja kõik see, mida saab raha eest. Tahtis olla ärimees ja mängida ausat nägu.” (lhk> 302).

Ka oma naise tabamine abielurikkumiselt kirjanik Sanglepaga Kundrussaares on uues trükis saanud teise, asjalikuma väljenduse.

Esimese trüki lõpp-peatükk (42.), sentimentaalne pakkupugemine „kaugele rannale kalameeste küla viimasesse majakesse”, on teises trükis vastavalt muutunud ideoloogiale sootuks välja jäetud ja asemele võetud usutavam lõpplahendus: kirjanik Sanglep on suvel proua Roda armastamisest tüdinud ja sõidab Martensi rahadega Pariisi, kus teda ootab teine daam. Martens serveerib selle teate naisele nähtava heameelega ja loodab teda tagasi võita, kuid Roda vastab: „See ei muuda minu ega sinu, veel vähem meie suhteid. Oleme olnud teineteisele võõrad ja jääme selleks.” Ütles, pöördus ukse poole ja läks. Martens aga palub prl. Alakaske asuda oma majja ja hakata oma tütre Aarele teiseks emaks.

Lisaks sellele kõigele on autor tunduvasti kohendanud ka stiili ja lauserütmi, esijoones süntaktiliste paranduste varal: öeldis on lause lõpust nihutatud ettepoole; samuti on lauseid vabastatud üleliigsetest, venitatud ja segaseks tegevatest rohketest kiil- ja kõrvallausetest, mis kõik aitab stiili teha jõulisemaks ja hoogsamaks.

Kokku võttes tuleb märkida, et Metsanurk on oma romaani põhjalikult ümber töötanud, eriti kompositsiooniliselt, ja et uue lõpu kaudu romaan saab loomulikumaks, usutavamaks. Nii pole praegune Ennäe inimest! mitte parandatud, vaid ümbertöötatud trükk, mis väärib kahtlemata suuremat tähelepanu, kui see osaks sai esimesele trükile.

P. Hamburg

Loomingust nr. 5/1930

MATS MÕTSLANE: LIBLIKA LEND.

JÄMEDAID JOONI IGAPÄEVASEST ELUST. NOOR-EESTI KIRJASTUS, 1927.

Kosmos ja selles voogav ning pulbitsev mitmepalgeline elu moodustavad suure mõistatuse, mida inimkond muistseist ürg­aegadest alates püüab lahendada. Lakkamatu visadusega on ini­mese juurdlev ja uuriv mõistus taotlenud maailma ja elu varjatud seoste mõistmist, et sel teel omandatud teadmiste kaudu looduse ja elu üle valitseda ning neid juhtida. Ent kosmos ei anna nii ker­gesti oma saladusi välja. Vaevalt jõuab inimmõte ühe probleemi kuidagi oma võimete kohaselt lahendada, kui selle asemele kohe kerkib esile rida teisi probleeme, üha raskemaid ja keerulisemaid. Hoolimata kõigist raskustest pole siiski mingit põhjust pessimis­miks: võrrelduna oma alglähtekohtadega on meie teadmised loo­duslikest nähtustest ja inimestevahelistest suhetest muutunud tun­duvalt täpsemaiks ja täielikumaiks, uurimismeetodid kindlamaiks ja uurimisobjektid teaduspärasemaiks. Nii sisaldab teadus nüü­disajal ulatusliku ja süstemaatilise kogumi tõelisi otsustusi ja tõenäoseid oletusi kas kogu olemise või selle teatavate erivaldkondade kohta. Ta omab meie maailmavaate kujundamisel suurt teoreetilist väärtust ja meie elukorralduses tähelepandavat prak­tilist tähtsust.

Teadused ei seisa nüüdisajal väljaspool elu puhtail ideelistel kõrgustel, vaid nende saavutused on vajalikumaid relvi praegus­aegse inimkonna üha keerulisemaks ja raskemaks muutuvas elu­võitluses. Omal ajal võis pärisorjade tööst elatuv mõisaproua Prostakova (Fonvisin’i näidendis) teatava õigusega väita: ,,Mil­leks on mul vaja geograafiat, kui mul on kutsar, kes peab teadma teed?“ Praeguses põhjalikult muutunud ühiskonnas tuleb igaühel olla iseenda kutsar: igaüks peab oskama oma elu võimalikult otstarbekohaselt korraldada ja teadlikult juhtida. Selleks pakuvadki teadused oma tõhusat abi, sest nad ei seisa elust eemal, vaid abis­tavad inimesi ja teenivad sellega inimkonda. Rakendades üha areneva teaduse saavutused paremaks ja otstarbekohasemaks elu­korralduseks, lahendades teaduspäraste meetoditega ja võtetega päev-päevalt esilekerkivaid praktilise elu ülesandeid, — viime nii­viisi oma elu edasi. Järelikult: kus on rohkem teadust, seal on ka rohkem arenemist ja edu, rohkem kultuuri.

Ühtlasi omab teaduste levitamine teatavat tähtsust rahva­masside sotsiaalse mentaliteedi süvendamise ja nende poliitilise kasvatuse seisukohast. On ju õieti käsitatav teaduste vaim oma põhiolemuselt eetiline ja demokraatlik. Teadus ei tunnusta min­geid kunstlikke vaheseinu inimeste vahel, mingeid pärilikke ees­õigusi, ajalooliselt pühitsetud, ent elu arengus iganud vanu autori­teete. Ta tunnustab vaid üht autoriteeti, mis seisab kõrgemal — objektiivselt põhjendatud tõde; ta hindab kõiki ühesuguse mõõdu­puuga igaühe tõeliste võimete seisukohalt. Seetõttu on teaduste arendamine ja nende levitamine rahva seas demokraatliku men­taliteedi kujundamise mõjukamaid vahendeid.

Universum ühes oma eri külgedega moodustab õigupoolest ühe terviku, millesse kuuluvad nähtused on kõik omavahel kas tihedamini või lõdvemini seotud. Seetõttu on teaduse jaotamine eri teadusealadeks ainult õieti tingliku iseloomuga toiming, mis tingitud eeskätt tööjaotuse vajadusest eri uurijate vahel. Alates Platon’ist kuni Rickertini on aegade jooksul esitatud väga mitmeid teaduste klassifikatsioone, mis oma olemuselt üksteisest suurel määral erinevad. Siiski näeme nende jaotuskatsete vaatlemisel, et juba vanast Kreekast saadik, millal Platon eristas meelelise taju abil käsiteldavat füüsikat inimeste kõlbelisele tahtmisele toetuvast eetikast, on ühel või teisel kujul esinenud vahetegemine kahe teadusterühma vahel, mida nüüdisajal on hakatud kutsuma loodusteadusteks ja vaimuteadusteks. Vaimuteaduste objektiks on ini­mene kui vaimne olend, kui mõistusega varustatud ja teadlikult teatavaid eesmärke taotlev isiksus, kuna loodusteadused tegele­vad puhtlooduslike nähtustega, mille puhul ei esine mainitud tun­nused.

Et vaimuteadused käsitlevad inimese vaimu mitmesuguseid avaldumisviise, inimese kui psüühilise ja sotsiaalse olendi tegutsemisi, siis nimetatakse neid teadusi sageli humanitaarteadusteks. Viimaste olemus ja teistest teadustest põhjalikult erinev iseloom on kindlamal kujul selgitatud alles XIX sajandil Hegel’i, J. St. Mill’i, eriti aga V. Dilthey’ poolt. Nende ja teiste uuemate uurijate poolt on vastuvaieldamatult tõestatud, et humanitaarteadused erinevad oma objektilt ja meetodeilt sügavasti loodusteaduslikest distsipliinidest ja moodustavad viimaste kõrval iseseisva valdkonna. Nad tegelevad inimesega kui tervikuga, kui hingestatud indiviidiga. Inimese kui teadlikult ja tahtlikult toimiva olendi käitumise põhjusi ei saa vaadelda ainult mehaanilisest seisukohast, vaid neid tuleb pidada psühholoogilisteks motiivideks. Oma käitumisel püs­titavad inimesed teadlikult või alateadlikult teatavaid eesmärke, mille saavutamiseks nad teevad tahtlikke jõupingutusi teatavas kindlas suunas. Loodusteadustes võib mingi mehaanilise põhjuse ja selle tagajärje suhet sageli kvantitatiivselt mõõta. Inimeste ja nende kollektiivide tegutsemise motiive tuleb humanitaarteadustes psühholoogiliselt seletada ja teleoloogiliselt, s. t. teatavate kindlate otstarvete seisukohalt, interpreteerida.

Psühholoogiast teame, et võõras psüühika ei ole otseselt taju­tav, vaid et selle kohta saame teha järeldusi ainult mitmesuguste väliste märkide (sõnade, žestide, kirjatähtede, piltide jne.) põhjal, millesse tuleb sisse interpreteerida nende õige mõte, ulatus ja sisu. Selline tõlgendamine vajab külma analüüsiva mõistuse kõr­val ühtlasi teatavat sümpatiseerivat kaasaelamist käsiteldava objektiga, teatavat intuitsiooni. Seetõttu omab humanitaartea­dustes olulist tähtsust mõistmise ehk arusaamise (das Verstehen) toiming. Mõistmise kaudu toimib uurija (subjekti) lähenemine oma uurimisobjektile, mille omapärast ja isendlikkusest uurija peab püüdma saada võimalikult tõelise kujutluse. Sellise protsessi abil tungib uurija oma objekti sisimasse olemusse ja püüab teda mõista võimalikult igakülgselt — loogiliselt, tehniliselt, esteetiliselt, usundiliselt, individualiseerivalt ja tüpiseerivalt vaate­kohalt. Seejuures on ideaaliks mõista uuritavat objekti, olgu selleks üksikud minevikus ja olevikus esinenud isiksused või nende kollektiivid (rahvad, klassid, parteid), või mingisugused objek­tiivsed kultuurikujundid (tavad, uskumused, kirjandusliku või kunstilise loomingu saadused jne.), mitte ainult teatavate väliste vormiliste tunnuste, vaid ta sügavama vaimse omapära ja individuaalse sisu seisukohast. Et uuritavad üksikindiviidid, etnili­sed, usulised, sotsiaalsed või poliitilised rühmad või nende tege­vuse objektiveerunud avaldised on tavalisesti eraldatud uurijast nii ajaliselt kui ka ruumiliselt, siis ei ole võimalik saavutada nende täielikku ja tühjendavat mõistmist. Seetõttu saab võõra hinge­elu selgitamine olla ainult ligikaudne.

Humanitaarteaduste üheks iseloomulikuks jooneks on see, et nad käsitavad oma uurimistes inimest kui teatavat väärtuslikku individuaalsust. Inimene kui uurijale omataoline olend on uurimis­objektina talle lähedam kui teised objektid, näit. ütleme hobune, prussakas või võilill. Normaalse eetilise teadvuse seisukohalt tuleb inimesse suhtuda kui isikusse, kes omab teatavat absoluutset endaväärtust, kes on iseenda eesmärk, mitte aga lihtne vahend teiste käes mitmesuguste võõraste eesmärkide saavutamisel. Seetõttu hindavad humanitaarteadused uuritavaid nähtusi teatava eetilise ideaali, mingi väärtuste süsteemi seisukohalt. Nende teaduste suh­tumine oma uurimises meisse pole ainult teoreetiline ja utilitaarne, vaid ühtlasi eetiline.

Näiteks viiakse majandusteaduses hobuse ja teiste tööloo­made jõud mehaaniliste jõudude kategooria alla, kuna töölise jõu­kulutus hüviste tootmise protsessis moodustab mingi omaette kate­gooria, mille käsitlemisel rakendatakse ka väärtuse ja hindamise momente. On ju inimese kui majandusobjekti seisukohalt tema töö ta enda organismi jõukulutus: oma tööd tunneb inimene kui oma isiku teatavat pingutust või kui otsest kannatust, hobuse tööd tajub aga inimene otseselt sama vähe kui vesiratast käivitava vee kukkumist. Seetõttu vaadeldakse majandusteaduses inimtööd hüviste tootmise tegurina hoopis teissugustelt seisukohtadelt kui teisi tööks vajalikke jõude, mille käsitlemisel ei tule rakendami­sele eetilised hindamiskategooriad.

Ajalooteaduses etendab juba uurimisele võetavate nähtuste valikul suurt osa nähtuste sidumine teatavate väärtustega. Et kogu ajalooline minevik oma ääretus ekstensiivses mitmeke­sisuses ei saa alluda teaduslikule uurimisele, siis tuleb mineviku kirjust kangast teatavate kriteeriumide põhjal lähemaks vaatle­miseks välja valida vaid need nähtused, millele meie omistame küllalist ajaloolist tähtsust. Loodusteadustes on selliseks valiku kriteeriumiks esijoones vastavate esemete korduvad, ühised omadused. Seda kriteeriumi ei saa kuigi suures ulatuses raken­dada ajalooteaduses, mis tegeleb peamiselt konkreetsete ja indi­viduaalsete, s. t. mitte ühel alal ja samal kujul korduvate, näh­tustega. Seetõttu tuleb ajalooteaduses juba uuritava ainese vali­kul rakendada teatavaid kvalitatiivseid kriteeriume, võttes lähe­maks uurimisesemeks vaid sellised faktid, millele meie omistame teatavat jaatavat või eitavat tähendust.

Aksioloogilise analüüsi abil püüavad ajalooteadlased selgi­tada, millises suhtes on üks või teine ajalooline nähtus olnud inimkonna üldise väärtuste süsteemi seisukohalt väärtuslik ja kui kõrge on igal antud juhul selle väärtuslikkuse aste. Ajalugu uurib inimest kui teatavat sotsiaalset olendit, kes kas edeneb või takistab teatavate kultuuriväärtuste realiseerumist. Kui me näit. tunnustame teatavaks väärtuseks riiki kui üht organiseeritud ühiskonna vormi, mis omalt poolt mõjutab mingite absoluutsete väärtuste (tõe, üldise hüveolu jt.) arendamist, siis omistame riikliku eluga seotud ajaloolistele nähtustele mingi jaatava (või mõnikord ka eitava, väärtuste loomist takistava) tähenduse ja pühendame neile ajalooteaduses vajalikku tähelepanu. Sellelt seisukohalt vaatleme näit. Kreeka ajaloos erilise tähelepanuga Periklese nimega seotud ajastut, mis viis väga mitmel alal inimkul­tuuri rohkem edasi, kui seda on suutnud teha ükski teine, pikku­selt temale võrdne ajavahemik inimkonna ajaloos. Kui tunnustada mõttevabadus teatavaks positiivseks väärtuseks, siis tuleb erilise tähelepanuga jälgida selle kehtimapaneku eest peetavaid võitlusi eri aegadel ja selle kaitseks ning selle vastu aatlejate poolt esi­tatud teoreetilisi väiteid.

Väärtuste süsteemiga seotud hindemomendid esinevad kõigis teisteski humanitaarteadustes. Neid tuleb rakendada riigiõigu­ses, näit. juhtudel, kui selgitatakse ühe või teise riigivormi vas­tavust rahvaste huvidele, valimissüsteemide otstarbekohasust, kodanikuvabaduste vajalikkust jne. Pedagoogikas esineb nõue, et kasvatussüsteemides tõsiselt arvestataks teiste momentide kõrval ka kasvatusaluste laste ja noorte isiksust ja nende kõlbelist endaväärtust jne. Selliseid näiteid võiks rohkesti esitada kõigi vaimu­teaduste eriharude alalt. Seetõttu on kultuuri mõiste nende tea­duste tähtsamaid põhimõisteid; sellega mõeldakse inimesvaimu kujundamist, arendamist ja õilistamist, inimese vaimsete jõudude juhtimist ühe või teise väärtuste süsteemi suunas. Kultuuri eri aladele (majandus, õiguslik kord, teadus, kunst, religioon jt.) on igaühele omased teatavad erilised kultuuriväärtused. Nende loo­mine ongi inimkonna tähtsaimaid vaimseid toiminguid, mida kan­nab eri rahvaste loov vaim.

Paljude isikute loova ja edasiarendava tegevuse tulemusena tekib aja jooksul üha enam eri kultuurikujundeid, mis kaotavad pikapeale tihedama sideme oma otseste loojatega, hakates mingi „objektiivse vaimuna“ elama iseseisvat, omaette elu ja kujunedes eri kultuuriväärtuseks. Need alguses eri subjektide poolt loodud kultuuriproduktid moodustavad mingi subjektidest sõltumatu maa­ilma, mis näib arenevat ja vahetpidamatult kasvavat oma sisemise, immanentse paratamatuse sunnil. Näiteks omandavad Karl Marx’i järgi inimese töö läbi toodetud hüvised kaubandusmajanduslikus ühiskonnakorras kaupadena otsekui mingite fetišide iseloomu: sidu­vaks lüliks eri majandusühikute vahel ei ole siin töö, vaid töö saa­dus — kaup, mis eraldub oma tootjast ja hakkab elama iseseisvat elu. Kaupades objektiveeruvad sellise majanduskorra puhul ini­meste ühiskondlikud suhted, kuna valitsev ja domineeriv kaup — raha — omandab mingi iseseisva olendina inimeste kohta otse era­kordse võimu. Samasugune on lugu teistegi kultuurisisaldistega kõigil inimliku kultuuri aladel.

Mida kõrgema arenemisastme saavutab teatav kultuur, seda suuremaks kasvab ta objektiveerunud kujundite hulk, seda suure­maid nõudeid asetab ta igale juurdetulevale indiviidile. Iga kultuur moodustab isiksuste subjektiivse arengu ja objektiivsete vaimsete väärtuste sünteesi, kusjuures kultuuri subjektide ja objektide vahel loomulikult peaks valitsema teatav harmooniline kooskõla ja tasa­kaal. Kuid kultuurielementide erakordse kasvamise tagajärjel on üksikule indiviidile muutunud üha raskemaks sisemiselt assimilee­rida neist kõiki olulisemaidki: nüüdisaja inimene on ümbritsetud loendamatuist kultuurikujundeist, mis esitavad talle oma nõudlusi ja mida ta ei saa lihtsalt a limine kõiki tagasi lükata. Selles seisabki Georg Simmel’i arvates nüüdisaegse kultuuri tragöödia.

Nii on minevikus loodud kultuurivarade hulk muutunud teata­val määral rõhuvaks vabale isiksusele. Seetõttu eitavad mitmed moodsad voolud vajalikkust neid suuremal määral omandada ja assimileerida. Friedrich Nietzsche kutsub inimesi üles vaatama tulevikku ja „unustama ebausu olla epigoonid“ (den Aberglauben, Epigonen zu sein). Pööranud selja minevikule, saab inimene tagasi oma õnne, oma õige mina, oma vabaduse. Vaimuteadustest hangita­vad teadmused kõigi minevikunähtuste ja endiste eluvormide kohta halvavat tahet ja rikkuvat õiget elurõõmu. Nietzsche eitab seetõttu kultuurilisi ja sotsiaalseid seoseid isiku ja keskkonna vahel ja ülis­tab täielikult autonoomset, ei kellestki sõltuvat vaba isiksust. Lõi­kava pilkega kõneleb ta teaduste viljelejaist, kes püüdvat sulgeda vaba vaimu oma süsteemide kunstlike raamide vahele. „Nagu veskid töötavad nad jahvatades: pane aga oma terad alla! — küll nad siis mõistavad vilja peeneks teha ja valgeks tolmuks muuta. Kenad kellavärgid on nad: keera aga õigel ajal üles! Siis nad juba näitavad eksimata aega, tiksudes vaid tasakesi”. Sellisele kasutule ja viljatule teadusele peab vaba isiksus põlgusega selja pöörama. Nii teebki Zarathustra, kes ütleb: „Lahkunud olen ma õpetlaste kojast ja uksegi enda järel kinni löönud; liiga kaua istus mu hing näljasena nende laua ääres; ei ole ma harjunud nende kombel tunnetama nagu pähkleid plõksutama; armastan vabadust ja õhku üle värske maa”. Nietzsche poolt propageeritav üliinimene ei lase end siduda mingeist ajaloolistest traditsioonidest ega tunnusta oma ligi­meste suhtes kohustusi, mis võiksid tõkestada tema vaba tahet.

Samasuguseid mõttesuundi on arendanud ka mitmed teised kultuurikoormast tüdinenud moodsad voolud. Futurism on kuulu­tanud sõja iganenud traditsioonidele kunstis, kirjanduses, teaduses ja elus ning püstitanud hüüdsõna „maha muuseumid!” Pragmatism hindab kultuuri eesmärke ja väärtusi, isegi teadust ja objektiivset tõde, ainuüksi nende praktilise kasu ja elulise väärtuse seisukohast.

Selle järgi on tõde vaid see, mille tunnustamist nõuavad meilt prak­tilise elu tarbed, kuna kõik teised teaduse saavutused tuleb ülearu ballastina üle parda heita. Ka moodne tehniline mentaliteet kaldub teiste, eriti humanitaarteaduste hindamises, sageli sarnastele seisu­kohtadele. Tehnika saavutusi imetlev nüüdisaegne inimene suhtub sageli kaastundliku naeratusega või põlgliku õlgadekehitusega neisse, kes püüavad mineviku kultuuriväärtusi visalt aus hoida ja neid praegusele inimkonnale külge pookida: kas ei aseta olevik kül­lalt palju ja küllalt olulisi ülesandeid, mille lahendamisele praegune sugupõlv peaks pühendama kogu oma jõu?.

Nii on kerkinud väga mitmelt poolt esile energilisi proteste kultuuritraditsioonide masendava surve vastu. Sellelt seisukohalt muu­tuks enamik humanitaarteadusi, eriti need, mis tegelevad ajalooliste seostega, nüüdisaegsele inimkonnale lausa ülearuseks, isegi kahju­likuks koormaks, millest võimalikult ruttu ja võimalikult suurel määral tuleks vabaneda. Tõeliselt osutub inimkonnale siiski võima­tuks kõik kultuuritraditsioonid niivõrra radikaalsel kujul endast maha raputada.

Ei tohi unustada, et moodsate voluntaristlike voolude poolt propageeritavad tahe, instinkt, eluhoog või kuidas vastavaid mõis­teid ka kutsutaks, jäävad ilma intellekti valgustava toimeta pime­daks ja tõelisuses saamatult ning huupi rabelevaks ürgjõuks. Iga­üks, kes teatavas kultuurilises keskkonnas tahab otstarbekohaselt ja tagajärjekalt tegutseda, peab oskama vaadelda ja hinnata ümb­ritseva elu nähtusi nende vastastikuse sõltumuse ja osatähtsuse sei­sukohalt, peab küllalisel määral tundma olusid ja tegutsemistingimusi, oskama leida õige, reaalse käitumissuuna ja olema elavais, tihedais sidemeis teda ümbritseva ühiskonnaga. Ibsen eksis, kui ta oma „Rahva vaenlases“ väitis, et tugev on ainult see, kes üksinda seisab. Suur ja loov isiksus peab õieti tabama oma aja ülesandeid ja õieti tõlgendama oma ühiskondliku keskkonna elulisi vajadusi. Kuid on võimatu saada õiget käsitust olevikust, ilma et jälgitaks nüüdisaja olusuhete järkjärgulist ajaloolist arengut ja igal antud momendil uuesti kokku sõlmitaks kultuuride ühendavad niidid. W. Windelband’i järgi pole kultuurielu midagi muud, kui ühest generatsioonist teise üha tihenev ajalooline sõltumus ja seostumus. Inimkonna edenemise tähtsamaid eeldusi on asjaolu, et iga uustul­nuk ei tarvitse Aadamast peale hakata, vaid et ta võib kasutada eel­miste põlvede poolt kuhjatud kogemusi ja kujundada oma isiksust nende poolt loodud kultuurivarade najal.

Iga teistsugune toimimine, millal tahtlikult ignoreeritakse seni loodud kultuuriväärtusi, oleks mõttetu ega vastaks üldisele käitumis- ja tegutsemispõhimõttele: „le minimum d’effort, le maximum d’effet“. Moodsat tehnikat suudame näit. kõige otstarbekohasemalt rakendada ratsionaalseks elukorralduseks sel juhul, kui ta saavutusi takistatakse kasutamast esijoones mitmesuguste destruktiivsete tendentside (sõdade jne.) teenistuseks, vaid rakendatakse need inimkonna parima korrastuse ülesandeiks. Sellise korrastuse enda kohta ei saa me aga vastust tehnikast, vaid humanitaarteaduste, eriti filosoofia ja sotsiaalteaduste tulemuste kooskukõlastamise teel.

Nii säilitavad humanitaarteadused, kõigist vastuväiteist hooli­mata, ka nüüdisaegses haridussüsteemis väga väljapaistva koha. Ainult, neist omandatud hariduselementide kaudu kasvavad uued juurdetulevad generatsioonid olevasse kultuurisüsteemi sisse, õpi­vad sümpatiseerivalt suhtuma eelmiste sugupõlvede töösse ja jõua­vad seniloodud kultuurivarade õigele mõistmisele ja kasutamisele. „The proper study of mankind is man“, väidab õigusega inglise luu­letaja Pope. Humanitaarteadused näitavadki, mis toimunud inime­ses ja inimesega (im Menschen und am Menschen, nagu seda väl­jendab Windelband) sajandite ja aastatuhandete jooksul, kuidas inimesed on võidelnud oma ideaalide eest, uusi elulisi tõdesid otsi­nud, uusi kultuuriväärtusi loonud. Sellega viivad nad kasvavaid põlvi lähemale inimisiksusele üldse ja õpetavad neid hindama tema lakkamatuid jõupingutusi eluvõitluses, tema juurdleva vaimu otsin­guid, tema teaduslikku, kirjanduslikku ja kunstilist loomingut.

Selle tagajärjel kasvab ja kujuneb õpilastes teatav idealistlik, elujaatav ja vaimustusega oma kõlbelistesse eesmärkidesse suhtuv mentaliteet, ilma milleta ei sünni midagi tõsiselt suurt ja püsivat. Hinnates tõelisust teaduspäraste meetoditega, andes vajalikke teadmisi elukorralduseks ja -mõistmiseks, õpetades kainelt orien­teeruma üha keerulisemaks muutuva ühiskondliku elu vahekordades ja püstitama uusi, mitte utoopilisi ja pilvedes hõljuvaid, vaid teosta­tavaid ja saavutatavaid eluideaale, — on humanitaarteadused nüüdisaegseski haridussüsteemis kandvaimaid ja tähtsamaid ele­mente.

Rõhutaksin lõpuks veel üht momenti, nimelt humanitaarhari­duse kaasabil süvendatava kultuuriteadvuse suurt ühendavat ja sot­siaalselt siduvat jõudu. Küllaltki leidub eri rahvail neid jõude, mis neid lõhestavad erihuvidega ja sageli risti üksteisele vastu käivate püüdlustega rühmitisteks, kelle vahelised võitlused tekitavad paha­tihti liigset pinevust ja loovad vastastikuse umbusaldusega immu­tatud mürgise õhkkonna. Et sellised tsentrifugaalsed jõud ei muu­tuks lõpuks ohtlikeks rahvaile ja riikidele, tuleb neile vastukaaluks soodustada ja viljelda ka teisi, tsentripetaalseid, inimesi ühtehoidvaid jõude. Viimastest omab esmajärgulist tähtsust vaba vaim­ne kultuur, mille palge ees pole (kui piibli sõnu tarvitada) ei juuda meest ega kreeka meest ja mille koldel leiavad võrdselt koha kõik rahvast moodustavad eri kihid ning rühmitused.

Edasi osutub võõrkultuuridega lähem tutvumine otstarbekoha­selt korraldatud ja juhitud humanitaarhariduse kaudu tähtsaks üldise rahu ja rahvaste positiivse koostöö teguriks. Paljude jaata­vate ja väärtuslike tulemuste kõrval on viimaseil aastakümneil hoo­gustunud natsionalism põhjustanud, peamiselt suurrahvail, rahvus­tunde haiglase hüpertroofia, mille tagajärjel on arenenud erilised irratsionaalsed hingelised jõud — mõttetu viha kõige võõra vastu, ülepingutatud rahvuslik kõrkus ja upsakus. See on asetanud rah­vaste lähenemispüüded suure küsimärgi alla ja tekitanud raske ning umbse välispoliitilise õhkkonna, mis võib kergesti viia uue hävitava sõjani. Seepärast on hädatarvilik vastukaaluks neile destruktiivseile tendentsidele uue hooga innukalt õhutada rahvaste solidaarsuse ja kultuurilise ühistöö ideed. Seni ei ole küllalisel määral hoolitsetud selliseks koostööks vajaliku mentaliteedi teadliku ja süstemaatilise kultiveerimise eest. On jäädud lootma, et moodsa tehnika arengu tagajärjel mitmekordistunud liiklemise ja vaimse kokkupuute võimalused juba iseenesest viivad rahvad üksteisele vajalikul määral lähemale. Kuid tehniline areng soodustab rahvaste lähendamist ainult sel juhul, kui vastavad vahendid teadlikult ja püsivalt raken­datakse selle eesmärgi teenistusse. La Ligue des esprits doit preceder la Ligue des nations, väidab prantsuse kirjanik Paul Valery. Järelikult peaksid rahvad humanitaarhariduse kaasabil üha innuka­malt tutvuma üksteise vaimse palgega, üksteise rahvusliku oma­päraga, üksteise loodud üldiste kultuuriväärtustega. Sellega kind­lustavad nad parimini üldise rahu aluseid, kui seda suudaks teha agaraimgi patsifistlik propaganda.

Eestis on seni meie kultuuri nooruse tõttu tõsisel humanitaar­haridusel veel õieti nõrgad juured. Ent eesti rahval on õnnestunud luua endale demokraatlik riik, mida ei hoia koos mingi väline me­haaniline jõud, vaid vabade ja oma õigustelt võrdsete kodanike vaba tahe. Varemail aegadel, millal asetsesime veel alamate seisundis, oli meile humanitaarharidus iga üksiku isiku individuaalseks väärtu­seks, mida vastav isik kasutas n. ö. oma koduseks tarvituseks. Nüüd, millal me oleme saanud oma riigi saatuse eest vastutust kandvaiks kodanikeks, on meie rahva poliitilise ja kultuurilise taseme tõstmine peamiselt vastava humanitaarteadusliku hariduse süvendamise teel Eesti demokraatliku riigivormi säilitamise ja eesti rahva poliitilise iseseisvuse kindlustamise olulisimaid eeltingimusi. Sellest asjaolust tuleb ka meie rahvusteadlikul ja kultuuritahtelisel õpetajaskonnal teadlik olla oma tegelikus kasvatustöös.

Prof. P. Tarvel

Kasvatusest nr. 7-8/1936

1922. aastal maksmapandud Avalike keskkoolide seaduse järgi loodi meil väga mitmesugust laadi gümnaasiume. Lääne- Euroopas üldtunnustatud humanitaar- ja reaalgümnaasiumi kõrval tekkisid meil erilaadilised gümnaasiumid, nagu kommerts-, majapidamis-, tehnika, põllumajandus-, sotsiaal- jne. gümnaasiumid. Viimaste hulgast olid kommertsgümnaasiumid (kommertskoolid) tuntud juba veneaegses koolisüsteemis, teised erilaadilised keskkooliharud olid uudiseks. Kuigi need erilaadilised harud kandsid väga mitmesuguseid nimetusi, mis viitasid nende kutselisele ilmele, tuli neid siiski pidada üldhariduslikeks koolideks, sest valdav osa nende õppekavadest oli pühendatud üldhariduslikele aineile, nagu keeled, matemaatika, loodusteadus, ajalugu jt., rakendusaineile oli antud võrdlemisi väike osa.

Tolleaegsed keskkooli loojad olid seisukohal, et igas elukutses on eeskätt tähtis kodaniku üldharidus, kuid rakendusainete sissetoomisega lähendame kooli elule, arvestame õpilaste kalduvusi, rakendusained annavad samuti formaalset haridust, arendavad vaatlemisvõimet, loogilist mõtlemisviisi, õpetavad analüüsima komplit­seeritud nähtusi jne. Need gümnaasiumi eriharud kuulusid õieti kõik reaalõppeasutuste mõiste alla.

Juba nende mitmesuguste eriharude loomise algpäevilt algas võitlus nende pooldajate ja vastaste vahel. Arvustati kibedalt uusi tüüpe, oletati, et nende lõpetajad on nõrgad ülikoolide tarvis, millist kaebust siiski ülikooli ringkondade poolt pole väljendatud. Kohta­del aga hinnati erilaadilisi gümnaasiume, mille tõenduseks oli uute erilaadiliste keskkoolide asutamine; neid kiideti, sest need koolid andsid oskusi ka igapäevase elu jaoks. Tütarlastekoolides pooldati majapidamisharusid, sest siin leidsid käsitlust naise elus tähtsad alad, nagu majapidamine, kasvatusteadus, lapsehoid jne.

Peab tähendama, et kõik need vaidlused kandsid täiesti teoreetilist laadi, sest kuskilt poolt ei võetud nende koolide tulemusi põhjalikumale kaalumisele ega kontrollimisele. Harilikule kodanikule jäi selgusetuks, kuipalju on põhjendatud üks või teine väide; pole nende ridade kirjutaja teada ka Haridus-Sotsiaalministeerium seda küsimust põhjalikult kaalunud, kuigi Avalike keskkoolide seaduse maksmahakkamisest on möödunud üle kümne aasta.

Möödunud suvel pandi maksma dekreedi teel uus koolisüsteem. Gümnaasiumiharudest jäeti ainult kaks: humanitaar- ja reaalharu. Kõik teisetüübilised gümnaasiumid määrati sulgemisele. Isegi sel­list üldtunnustatud tüüpi, nagu on seda kommertsgümnaasium, ei tunne uus kooliseadus, kuigi see tüüp kommertskoolina leidis suurt poolehoidu vene ajal ning praegugi „Höhere Handelsschule’na“ nt. Šveitsis, „kaubandusakadeemiana“ nt. Tšehhoslovakkias ja muude vastavate nimetuste all teisis riiges. Mainitud mais pääse­vad selle kooli lõpetajad takistuseta ülikooli teaduskondadesse.

On karta, et tulevikus jääb meil püsima suures enamuses humanitaargümnaasium. Kui reaalgümnaasiumile jääb niisugune sisu, nagu talle praegu antakse, siis pole arvata, et neid tüüpe kuigi palju avatakse, võib-olla 2—3 haru kogu riigis. Meie gümnaasiumi­haridus kipub jääma sel puhul ühekülgseks. Ma ei taha eitada siin humanitaarharidust, mis paneb pearõhku keeltele, ajaloole ja kirjandusele, kuid nende ainete kõrval seisavad sama väärtusega reaalõppeained, mõnede teadlaste arvates isegi väärtuslikumad. Inglise mõttetark Spencer peab just matemaatikat ja loodusteadusi tähtsaimaiks teadusteiks, mis juhivad nende igaveste tõdede tunnetusele, mis maksavad mitte ainult siin ja praegu, vaid kõikjal ja alati. Ajalugu on Spenceri järgi ainult üksikute tõsiasjade lugu; ka kee­leliste teadmuste tähtsus, olgu need grammatilised või sõnalised, on väga piiratud. Loodusteadused ja matemaatika annavad eluks kasulikke ja viljastatud teadmusi; keeled, kirjandus ja ajalugu ei loo aluseid loodusejõudude ja -varade vallutamiseks inimese teenis­tusse, seda teevad loodusteadused. Loodusteadused võimaldavad täielikumat elu, näidates teid, kuidas kaitsta elu ja tervist, andes inimestele vahendeid saada tõelisteks loodusevalitsejateks. Meie tehnilise elu määratud saavutused, viimaste kasutamine ja areng on tingitud loodusteaduste levitamisest laiemates hulkades.

Meie idanaaber, Nõukogude Vene, on kogu oma keskhariduse rajanud eranditult reaalaineile, ainult loodusteadusele ja matemaatikale on määratud ligi 40% kõigist tundidest 10-klassilises täiskeskkoolis, mis näitab, kui kõrgelt seal hinnatakse nende ainete tähtsust.

Kui meie ei taha jääda alla rahvaste majanduslikus võitluses, tuleb ka meil koolisüsteemi luues neile aineile anda vääriline koht.

Nagu senised kogemused näitavad, pooldavad koolide ülalpidajad rakendusainete toomist gümnaasiumidesse. Arvan, et güm­naasiumide seadus selleks ei tee takistusi. Reaalharu mõiste alla võiksid takistamatult kuuluda kindlailmeliseks kujunenud kommertskool kui ka teised senised keskkooliharud, mis on osutunud elujõulisteks.

Üldse ei saaks pooldada ühtlast tunni- ja õppekavade maksmapanekut ka humanitaarharus. Tuleks tingimata arvestada ka õpi­laste sugu, poeglaste koolide kavad peaksid erinema tütarlaste omadest. Viimastes peaksid tingimata ruumi leidma õppeained, mis on tähtsad naisele pärastises elus, nagu kasvatusteadus, majapida­mine, lastehoid jne.

Haridus-Sotsiaalministeerium pole veel jõudnud anda tulevastele gümnaasiumidele tarvilist ilmet. Tahaksime loota, et gümnaa­siumide tunni- ja õppekavade koostajad arvestaksid tingimata ka neid terveid põhimõtteid, mis andsid ilme 1922. a. seadusega loodud keskkoolidele. Ei saaks kuidagi pooldada meie gümnaasiumihari­duse šabloniseerimist.

A. Veiderma

Kasvatusest nr. 1/1935

Viimastel aastatel on haridusküsimused eriti teravalt päevakorrale kerkinud, kuna elu on sel alal esile tõstnud nähtusi, mis nõuavad mõneski suhtes senise suuna revideerimist.

Võib üldiselt ütelda, et ligikaudu kuni iseseisvuse aja teise aasta­kümne alguseni valitses meil hariduse alal üsna ühtlane vaade ja suund: selles nähti kõige tähtsamat ja kindlamat alust meie rahva edukale are­nemisele ja riigi tulevikule. Ärkamisajast lähtuv ajalooline traditsioon ja meie seltskonnas kõige enam levinud maailmavaatelised suunad õigusta­sid seda täiel määral — võiksime nimetada seda hariduse entusiasmiks ja hariduse optimismiks. Tüüpilise näitena sellest võiksin siin tsiteerida meie tolleaegse tähtsama hariduspoliitika juhi A. Mikkelsaare sõnu, mis ta lausus ühe kooli aktusel, sel ajal (1927. aas­tal) äsja üleskerkiva „haritlaste üleproduktsiooni” küsimuse puhul. Sel­list hädaohtu ei saavat iialgi olla, sellest rääkidagi olevat absurdne, kuna „iialgi ei ole ühiskonnas liig palju tublisid inimesi”. Haridus, vähe­malt õieti juhitud haridus aga suurendab inimese võimeid, vaimseid jõude, teiste sõnadega, ainult tõstab nende tublidust. Sellest vaatest lähtudes asutigi looma meie kooli täieliku ühtluskooli põhimõttel, mille aluseks oli 6-klassiline algkool, ning kuna ka kesk- ja kõrgema hariduse suhtes näis olevat vääramatu põhimõte — mida enam, seda parem, siis püüti kõigile, kes seda soovivad ja kes selleks on võimelised, kindlustada edasipääsu võimalus ka keskkooli ja sealt ülikooli. Pääses ühtlasi laialt maksvusele vaade, et kõige selle rahuldavaks omandamiseks, mida õpe­tab keskkool, ei ole vaja erilist kalduvust ega andekust, vaid et hea õpe­tuse juures sellega peaks toime saama iga keskpärane õpilane. Head õpetust esialgsete puudulike võimaluste tõttu ei suudetud küll kor­raldada, siiski, asja tähtsuse tõttu, loodi lühikese aja jooksul tihe kesk­koolide võrk üle maa.

Juba iseseisvuse esimese aastakümne lõpul tuli kuuldavale kahtlusi ja hoiatavaid hääli sellise hariduspoliitika suhtes, eriti „haritlaste üle­produktsiooni” tõttu, kuid neid ei võetud tõsiselt, pareerides neid väide­tega, nagu eelesitatud A. Mikkelsaare oma. Siiski haritlaste üleprodukt­sioon ei lasknud end lõppeks ometi maha salata — selle eest hoolitsesid eriti „üleprodutseeritud” haritlased ise. Hakkas selguma, et hariduse kaudu omandatud „tublidus” on siiski relatiivne — ei tähenda vähemalt võimete suurenemist igas suhtes; et hariduspoliitika sellistel motiividel ainult „võimeid” arvestades on tähelepanemata jätnud tundeelu ja tahtesuundade muutumise, uued eluharjumused, mis hariduse omandamisega kaasas käivad, eeskätt aga, et hariduse omandanud „tublid” kodanikud endile vastavaid ülesandeid ja seisukohta ühiskonnas ootavad. Teisest küljest kerkis päevakorrale meie keskhariduse puudulikkus — keskkooli lõpetanud noorte teadmiste sagedasti madal tase, võimete nõrkus ja saa­matus, mis eriti nähtavale tuli ülikoolis, kuid mida ka mujal — ametiasutustes, äri- ja tööstusettevõtetee jne. — alatasa toonitati. Peamiselt neil motiividel kerkis üles keskkooli reformi küsimus, mis kõigile meie haridusasjale lähedalseisjaile tuntud kujul viimastel aastatel on teostatud.

Lühikese „ja tõttu ei ole keskkooli reform oma tulemusi suutnud veel täiel määral näidata. Kahtlemata aitab see eelmainitud puudusi nii mõneski suhtes parandada: võimaldab paremat õpilaste selektsiooni, piirab tungi ülikoolidesse, muudab tõhusamaks töö keskkoolis, eriti gümnaasiumis jne. Kuid ei saa siiski ütelda, et meie hariduse, ees­kätt üldharidusliku keskkooli probleem oleks juba pikemaks ajaks rahuldavalt lahendatud. Esiteks, vähemalt „haritlaste üleproduktsiooni” küsimus ei ole sellega päevakorrast kadunud, mis aga eriti silma torkab, on seltskonnas, eeskätt haritumate lastevanemate ringkondades, väga levinud rahulolematus keskkooliga: heidetakse sellele ette eluvõõrsust, õppeainetega ülekoor­matust, kasvatuse puudulikkust jne. Teisest küljest, ka õpetajad ja hariduselu juhtivad isikud omalt poolt tõstavad sageli esile meie kesk­kooli puudusi ja väärnähteid. Siia kuuluvad nurisemised meie kesk­kooli õpilaste üldise „mentaliteedi”, ebakultuursete nähtuste pärast käitumises ja esinemises, moraalsete väärnähtuste, pealiskaudse ja huvi­vaese suhtumise pärast oma töösse jne., ilma et siiski sügavamalt suude­taks analüüsida ja mõista selliste nähtuste põhjusi ning midagi otsustavat ette võtta nende vastu võitlemiseks. Olgu tähendatud veel, et üksikute mõtlejate ja teravamalt elu tähelepanijate noorte endi seast on tulnud korduvalt kuuldavale hääli, nii õpilasajakirjades kui avalikes esine­mistes, mis juhivad tähelepanu meie keskkooli noortele iseloomulikule huvide pealiskaudsusele, ideaalide puudumisele, kitsalt utilitaristlikule ellusuhtumisele jne.

Referaadis „Kasvatusest meie poeglaste keskkoolides”, peetud 1938. a. I semestril EKSKO Tall. osak. koosolekul märkis dir. hr. Koljo mitmeid meie poeglaste keskkoolidele iseloomulikke väärnähtusi, nagu kroonilised sihilikud korrarikkumised, töötakistamise püüded, petmiste ja valetamiste rohke esinemine, suitsetamine, joomine, seksuaalne kerge­meelsus jne. Ometi ei pidanud ta meie olukorda sellepärast eriti halvaks ega ebanormaalseks: kõik see olevat enam-vähem ikka ja igal pool nii olnud. Selle tõenduseks tõi ta muu seas näite ühe välisriigi keskkoolist, mida ta külastanud, kus õpilased oma ohjeldamatusega ning ebakultuurse käitumisega ületanud kõik selle, mis meie endi juures võime näha. Ometi ei tundu see küllalt veenvana: „normaalseks” ei võiks me selliste näh­tuste nii üldist esinemist mitte lugeda, kuigi neid ka enne on ette tulnud, ja praegu kusagil mujal ehk asi selles asjas veel halvem on. Sellist arva­mist avaldas ka oma sõnavõtus pärast nimeitatud referaati koolide ins­pektor h-ra A. Kuks, kes leidis, et peame siin oletama ennem mõnda „orgaani’list viga”, mis tuleks välja uurida ja püüda kõrvaldada. Tema arvamist aga, et siin peapõhjuseks on keskkooli õpetajate suhtumine liig vähese innu ja agarusega oma töösse, eriti oma kasvatuslikku üles­andesse, tuleks pidada vähemalt ühekülgseks. Mis mõttes seda väidet võiks lugeda õigustatuks, sellest lähemalt allpool. Et meie keskkool aga tõesti mingi „orgaanilise vea” all kannatab, selles olen minagi veendu­nud. Seda avastada ja võimalikult kaasa aidata selle parandamiseks, ongi käesoleva kirjutise ülesanne.

Piirdun sellega, jättes kõrvale algkooli, vabahariduse jm. problee­mid, kuna pean praeguses olukorras just meie keskhariduse küsimust eriti tähtsaks. Ka on mu isiklikud kogemused peamiselt sellelt alalt, millede vaatlusele enam kui kümne aasta jooksul ma peamiselt rajangi oma all­järgnevad mõtteavaldused.

Püüan neis haarata meie keskkooli hariduse küsimust terves ulatuses praeguse kultuuri ja ühiskondliku elu taustal, kuna pean seda vajalikuks kõigi üksikküsimuste mõistmiseks ja lähemaks selgitamiseks. Piirdun selle juures siiski vaid kõige üldisemate põhimõtteliste küsimuste püstitami­sega ning nende selgitamise ja lahendamiskatsega, süvenemata üksik­asjadesse.

Kuigi me formaalselt võime püstitada üldiselt kehtiva hariduse mõiste, on see sisult alatasa muutuv vastavalt vaimsete voolude muutu­misele kultuurielus. Võib ütelda, et iga ajajärgu kultuur loob oma haridusideaali, omakohase hariduse mõiste: nii erineb keskaja haridusmõiste sisuliselt humanistlikust, viimane valgustusaja omast jne. Seepärast, et kriitiliselt süveneda meie haridusprobleemi ja seda põhjalikumalt mõista, peame lähtuma oma aja kultuuri üldisest vaatlusest.

On üldtuntud väide, et Euroopa kultuur praegu üle elab suurt pöörde- või kriisiajastut ning vaevalt saab selles keegi, kes küsimusse küllalt on süvenenud, tõsiselt kahelda. Mida aga tähendab see kriis — kas lõplikku allakäiku ja barbariseerumist, nagu ühelt poolt ennustatakse (O. Spengler), või pöördumist uuele suunale, suurt metamorfoosi, mille järele meie kultuur uue, vaimsema ja sügavama sisu omandab kui kunagi enne (näit. H. Keyserling), või jälle siirdumist tagasi, endistele eluideaali­dele — uuele „keskajale” (N. Berdjajev), selle üle mingit kindlat otsust langetada on veel varajane ning lähemalt seda küsimust käsitella ei kuulu mu ülesandesse. Siinkohal huvitab meid eeskätt, milles avaldub praegune kultuuri kriis, mida tähendab see meile ja meie haridusküsimusele, missuguse olukorra ja ülesannete ette see meid seab.

Eeskätt paistab meile silma Euroopa praeguse kultuurilise olukorra kaootiline iseloom, juhtivate ideede ning enam-vähem üldiselt haaravate vaimsete suundade puudumine. Sellele nähtusele juhib muu seas tähele­panu tuntud ajaloofilosoof G. Simmel. Mis eraldab viimase aja kultuuri­elu kõigi eelnevale ajaslute omast olevat nähtus, et siis „ikka igatsus uue vormi järele kukutas vana; kuna meie praegu selle ala arengu viimse motiivina — ka seal, kus teadvus näilikult või tõeliselt uusi eluvorme taot­leb — siiski võime tunda tema viimse ajendina opositsiooni igasuguse vormi vastu üldse”. Kui igal ajaloolisel kultuuriperioodil võime näha mingit talle omast keskset ideed: keskajal jumalariigi, renessansi ajal looduse, täpsemalt jumaliku looduse mõistel, kuna valgustusaeg elas „mõistuse valitsema pääsemise abil saavutatava inimkonna üldise õnne idee” tähe all — siis viimastel aastakümnetel ei näe me seda. Meil puudub mitte ainult üldine, vaid väga sagedasti igasugune elu juhtiv idee. „Kui tänapäeval küsida haritud kihtidest inimestelt, millise idee tähe all nad õieti elavad, annaksid nad enamikus mingi erialalise vastuse, lähtudes oma elukutsest; kuid mingist kultuuriideest, mis valit­seks kõiki inimesi ja nende eritoiminguid, kuuleksime harva”. Tea­tava õigusega, Simmeli arvates, võiks selleks olla e I u mõiste, vähemalt tunnistavad teatavad maailmavaatelised suunad üldise elu edendamise oma ülimaks ideaaliks, samuti põhjendavad ja õigustavad end selle ideega mõned ajale iseloomulikud liikumised, nagu sport jne. Peab aga tunnistama, et elu mõiste selleks on liig lai ja kõikehaarav, et olla kul­tuurilist liikumist keskendavaks ja juhtivaks ideaaliks. Muidugi on elu see, mille sisustamist ja edendamist taotleb alati i g a kultuur, kuid just see on küsimus — mis mõttes ja millises suunas. Sest elu mõiste haa­rab ju lõppeks endasse kõik — hea ja halva, ilusa ja inetu, jumaliku, saa­tanliku ja loomaliku. Kui me „eluedendamise all mõtleme mingil elu­kvaliteedi arendamise püüet, tõuseb paralamatult küsimus ees­märgist ja väärtusest, s. t. mingist ideest, mis on väljaspool elu kui vitaalse protsessi mõistest ja selles! kõrgemal. Kui me taoteldava „elumaksimumi” all aga mõtleme paljast vitaalsust, toorest elujõudu, inimese loomulike tungide ja instinktide ohjeldamatut ning jõulist väljaelamist, umbes nii kui kujutab seda kõige väljapaistvam „elufilosoof” Nietzsche ühes oma „üliinimese” versioonis, siis tähendabki see ju tahtlikku loobu­misi elu vaimsetest ideaalidest, püüetest tõele, headusele, ilule, m i s igasuguse kõrgema kultuuri sisuks on olnud, ühe­sõnaga, laskumist barbaarsusse. Võtaksime sellega omaks Spengleri ennustuse ja tunnistaksime endid, erili aga tulevast põlve, intellektuaal­seteks nomaadideks”.

Muidugi on igal kultuuriperioodil olnud vaimset dünaamikal — just seda peetakse eriti Euroopa kultuurile iseloomustavaks — s. t. alati on olnud domineeriva ja ajale ilmet andva vaimse suuna kõrval ja sellega vastuolus teisi, mis püüavad mõjule pääseda — kord suurema, kord vähema eduga. Ikka on olnud teatav ideede polaarsus ja võitlus — sel­lest järgnevate ajajärkude uue vaimse sisu kujunemine; ikka on olnud isikuid ja vaimusuundi, kelle pilk on juhitud tahapoole, ja teisi, kes oma ajast ette ruttavad. Selle juures võime aga alati kõigepealt neid märkida, kes oma aega valitsevad, on sellele, nii ütelda, representatiiv­sed. Nüüdisaja kohta, kui me mõtleme selle all eriti ajastut peale Maa­ilmasõda, ei või aga seda väita — me ei suuda siin näidata ajastut valitsevat vaimset ideaali, kuigi võiksime märkida mitmesuguseid liiku­misi, eriti määrata aega kõige paremini esindavat inimtüüpi.

Näib pigemini, nagu tunneksime me kõiki seniseid vaimse kultuuri ideaale olevat tühja joosnud ning iseendid neist kõrgemal. Näib nagu tunneksime endid lõplikult katkise küna juures, mis aga peaasi ja ajale sümptomaatiline — üsna rahulikena. Väga paljudele meist, mitte ainult „laiadele” massidele, vaid ka haritlasmassidele, tundub, et inimene väga hästi ka ilma nendeta võib elada ja õnnelik olla, ja muud ta ei vajagi. Endise aja vaimsed probleemid ja püüded tunduvad neile meie kaasaegsetest ületatuina, kui omased inimese madalama bio­loogilise ja ühiskondliku arenemise astmele.

Kuidas oleme selleni jõudnud? Teatavasti annab religioon igale kõrgemale kultuurile tema esialgsed ideelised alused. Religioonist lähtub kultuuriliselt loova inimese elutunne, suhtumine maailmasse ja ise­endasse, usulised ideaalid inspireerivad tema vaimset loomingut kunsti ja teaduse alal. Euroopa kultuur on võrsunud ristiusu elutunde ja ideo­loogia alusel, mille kõrval kord enam, kord vähem on mõjule pääsenud antiikaja kultuuri traditsioonid. Kõige uuemal ajal on ta aga (Euroopa kultuur) sellest oma esialgsest ideoloogilisest alusest enam-vähem täieli­kult võõrdunud. Usulise ühtluse kaotas Euroopa juba reformatsiooniga, mis ühtlasi võimaldas üksikisiku mõtte järk-järgulise emantsipeerumise üldistest usudogmadest. Oma kulminatsiooni jõuab see liikumine valgus­tusajastul, kus haritud seltskonnas usulise maailmavaate asemele astuvad filosoofilised õpetused. Prantsuse revolutsioon tähendas suurejoonelist katset tervet ühiskondlikku elu uutele, nende õpetuste poolt näidatud alustele rajada, ning selle fiasko tõi mõneks ajaks pettumuse ja reaktsi­ooni. Ometi ei suutnud see reaktsiooni episood Euroopa vaimses arene­mises mingit põhjalikku pööret luua: filosoofiliste õpetuste asemel said maailmavaate määrajaks ja elu juhtivaks teguriks empiirilised teadused. Juba August Comte (1840 a. ümber) arvas võivat väita, et inimene on ületanud oma vaimses arenemises religioosse ajastu ja on samuti ületamas ka metafüüsilist, s. t. aega, kus ta usulist maailmavaadet püüab asen­dada ratsionaalsete filosoofiliste süsteemidega, ning on astumas nn. posi­tiivsete teaduste valitsemise ajastusse. Need ei suuda küll avastada „absoluutset tõde”, küll aga on võimelised läbi uurima inimesele tege­likult antud maailma ja õpetama teda kõike siin avanevaid jõude ja võimalusi kasutama, eriti inimese isikliku ja ühiskondliku elu paremaks ja täiuslikumaks korraldamiseks. Inimene loobub tegelikult püüetest välja tungida empiirilisest maailmast, samuti usust jumalasse; viimase asemele astub inimene ise, jumala teenimise asemele — inimkonna tee­nimine. Usk positiivsetesse teadustesse ongi õieti 19. sajandi religioon; kuigi kaugeltki mitte ainuke, on ta ometi domineeriv, ajastule ilmet ja suunda andev. Peavõistlejaks talle on loomulikult traditsiooniline usund, kuid selle mõju väheneb järjekindlalt. Kui 18. sajandi teisel poolel ainult haritlaskond on enam-vähem üldiselt irreligioosne, muutuvad selleks nüüd ikka enam laialdased rahvamassid, üldine rahvaharidus ja kirjaoskus aitavad omalt poolt selleks kaasa. Usuliste tõekspidamiste eitamine muutub ilkka enam iseseisva mõtlemise ja aja kõrgusel seismise tunnuseks. Eriti järjekindlalt astub nende vastu marksistlik sotsialism, et proletariaadi mõtet ja huvisid neist täielikult vabastada ja rakendada sotsialistliku tulevikuühiskonna teenistusse. Tavaline kodanlane hoiab küll veel väliselt usukommetest kinni, — olgu vahest ainult vastuolust sotsialismile — kuid nende tähendus tema elus on umbes sama, mis „puhtal toal” tema korteris; sinna astutakse ainult pühapäeviti ja pidulikel juhtumeil. Tegelikus igapäevaelus ei ole neil peaaegu mingisugust tähtsust: edasipüüdmine ja võistlus ärielus lähevad oma rada ega võimalda mingit sentimentaalsust. Ometi on sellel ajastul enam-vähem ühtlane ideeline alus — optimistlik evolutsiooni idee. Läh­tunud Hegeli vaimuevolutsiooni mõttest, mille kaudu see jõuab ikka selgemale ja täiuslikumale enesetunnetusele ning vabadusele, omandab evolutsiooni mõiste darvinismi mõjul mehaanilise loodusseaduse tähen­duse, kui organismide ja kõigi eluvormide paratamatu diferentseeru­mine — keerulisemaks ja täiuslikumaks muutumine. Samale seadusele allub igakülgselt ka inimese elu, alates tema füüsilisest organismist kuni ühiskondliku ja vaimse elu kõige peenemate avaldusteni. Sellest usk üldisse ja järjekindlasse progressi, mille kõige selgema ja veenvama tõestusena tundus sajandi suurima saavutuse, empiirilise teaduse, ennenägematud edusammud ja tema tulevikuvõimalused. Selle absoluutne üleolek kõigist endistest vaimuavaldustest, ühtlasi kogu ajastu üleolek kõigist endistest, näis olevat ilmne.

Usk positiivsetesse teadustesse ja nende poolt kantavasse progressi lööb aga ikka enam kõikuma juba paaril viimasel aastakümnel enne Maailmasõda, peab küll tähendama — ainult mõtlevate inimeste juures, mitte suurtes hulkades. Kõigepealt teaduste enesekriitika ning ühtlasi filosoofiline tunnetus tõid ikka enam esile empiirilise teaduse relatiiv­suse. Ikka selgemini hakati nägema iga teaduse, isegi nn. eksaktsete teaduste mitteabsoluutset, piiratut kehtivust (Henry Poincare jt.), muu­tusid mõisted ruumist ja ajast (Einstein), mateeriast (Ostwald jt.), isegi looduseseadusest, kui millestki paratamatust, alati ja igal pool kehtivast, ühtlasi ilmnes ileks enam, et empiirilise teaduse hiilgavad edusammud enam-vähem piirduvad välismaailma tunnetamisega, selle jõudude vallutamisega ja ärakasutamisega, kuna inimesesse endasse puutuvate teaduste alal, näit. psühholoogias, samad meetodid ei ole suutnud anda kuigi tõhusaid resultaate. Selgus, et inimene on jäänud iseendale „tundmatuks”; veel enam, et saavutused välismaailma vallu­tamises ja tehnikas on sooritatud nagu iseenda pärast, mitte lähtudes inimese tõelistest vajadustest, mõnikord isegi nendega ilmses vastu­olus. Eriti olulise tähtsusega on, et teadus kõigile katsetele vaatamata ei osutunud suuteliseks moraali põhjendamisel asendama religiooni. Ta võis küll läbi uurida ja analüüsida mitmesuguseid moraalivorme, põhjen­dada ja tõestada moraali vajadust nii ühiskonna kui üksikisiku elus, mitte aga veenda inimest moraalse käitumise väärtuses ning tarvilikkuses. Samuti, ikka enam spetsialiseeruv teadus ei suutnud rajada mingit üld­tunnustatud maailmavaadet, mis oleks võinud aluseks olla nii üksiku elu kui ühiskondlikele püüetele. Seda ei suutnud ka puhtpositivistlik filosoofia, mille ülesanne oli ainult üksikteaduste tulemuste kokkuvõt­mine ja üldistamine. Kui ta aga neist piiridest üle läks ja püüdis ise­seisvalt järeldusi tegema hakata, lahkus ta sellega paratamatult kogemuste pinnalt ja kaldus „metafüüsikasse”, mida positivism ei tunnus­tanud. Teadlased aga muutusid ikka enam õpetlasteks oma kitsal eri­alal, kes üldise tõetunnetuse, s. t. õige inimese ja maailma mõistmise eesmärgi silmist olid kaotanud, kel sellepärast midagi ühist ei olnud endiste aegade targaga või tarkuse ideaali taotlejaga. Sellist piirdumist teatava kitsa empiirilise tegelikkuse osaga ja selle nagu omaette maa­ilma uurimist ei peetud aga sugugi paheks, vaid vooruseks — igasugu­seid püüdeid haarata teiste aladele ja eriteaduste vaheseintest üle vaa­data hakati nimetama üleolevalt diletant ismiks; „metafüüsika” ja teata­val määral igasugune „filosoofia” olid eriteadlaste ringkonnas põlu all, milledega tegelemine oli tunnistatud tühiseks ajaviitevahendiks. Tõe­poolest võis selline eksklusiivne süvenemine oma kitsasse erialasse anda sageli praktiliselt tõhusaid tulemusi, kuid peab tunnistama ka, et nii mõnelgi alal ühenduses spetsialiseerumisega ikka suuremaiks muutus hädaoht, et uurimine siin mitte ainult üldtunnefusliku, vaid ka igasuguse praktilise eesmärgi kaotab. Kogu tegevust teaduste alal näis kandvat üldise progressi idee, kuigi see lähemal vaatlusel pidi ise osutuma „metafüüsiIiseks”, kogemustega üsna nõrgalt põhjendatuks, mis aga peaasi — mittesuuteliseks moodustama tõelist ülimat eesmärki inimese vaimsetele ideaalidele. Aja jooksul ilmnes progressiusu nõrkus ikka selgemini.

Teadlased ise pidid seda tunnistama, eriti kui ikka enam hakkasid esile kerkima kodanliku ühiskonna ja üksikisiku mandumise tunnused, nagu haiguste (eirti vaimuhaiguste) ja kuritegevuse suurenemine, sündimuse kahanemine, ühiskondlikult ebaterve individualism jne. Need, kes ees­kätt huvitatud olid elu vaimsest palest ja seda tähele panna oskasid, pidid konstateerima elu pidevat mehhaniseerimist ühes tehnika aren­guga, nn. elutempo kiirenemist, ühes sellega endassesüvenemise ja sügavama mõtlemise võimaluste vähenemist, inimvaimu muutumist pinnapealsemaks, usuliste tunnete mandumist laialdastes massides, estee­tilise meele labastumist ning nürinemist jne. Sellest tunnetusest lähtudes nõuabki Nietzsche välise progressi asemel, mis tema arvates inimest ainult viletsamaks ja alaväärtuslikumaks muudab, progressi inimeses endas — üliinimese, s. t. täiuslikuma inimtüübi esiletoomist. Lõpliku hoobi, võib ütelda, annab progressiusule Maailmasõda ja selle järelnähtused, nagu Vene revolutsioon, mille ennenägematu hävitustöö ning julmus vastuvaidlematult tõestasid, et inimene oluliselt ei olnud muu­tunud ja et see, millele ta kui oma suursaavutusele kõige enam uhke oli

—     kõrge tehnika — talle koguni hukatusetoojaks võib osutuda. Ei ole juhus, et otsekohe Maailmasõja järel suurt tähelepanu leidis Spengleri õpetus kulfuuriringidest, mis väitis Euroopa kultuuri pidevat ja parata­matut allakäiku, kuid mis viimaste ajalooliste kogemuste põhjal tundus hoopis veenvamana ja faktiliselt enam põhjendatuna kui progressi idee.

Pänastmaailmasõja-aegses Euroopas pääseb sellega maksvusele mingi vaimne interregnum: puuduvad üldhaaravad kultuuri ideaalid, ei suudeta midagi uskuda, milleski kindlasti veendunud olla. Ühes sellega puuduvad ka loomulikult vaimselt juhtivad ring­konnad: kui selleks kunagi oli vaimulikkond, positivistlike teaduste domineerimise ajastul nn. intelligents, saabub nüüd nn. „masside emant­sipatsiooni” ajastu, mille algus õieti ulatub juba üsna kaugele enne Maailmasõda, nüüd aga saavutab oma haripunkti. Vaimselt juhita rahvamassid haaratakse kõige pealiskaudsemast ratsionalismist, tunnevad endid vaimselt enesemäärajatena, tõeliselt lasevad endid juhtida nende lihtsameelsele mõttele kohandatud ajakirjandusest, poliitiliste erakon­dade ja demagoogide loosungitest (massieliidist). Sellega paralleelselt ilmneb nn. „noorsoo emantsipatsioon”, mille juured samuti ulatuvad kaugele enne Maailmasõda. Kui vanem põlv, kelle vaated kujunenud 19. sajandi ideoloogia alusel, selle järelkaja säilitab ka nüüd, ei suuda ta seda enam sisendada sõja ja selle järelaastail kasvavale põlvele ega ole tal selleks õiget tahetki. Oma ajastu vaimses miljöös kujuneb selle ellu­suhtumine sõna tõsises mõttes nihilistlikuks, nagu omal ajal ennustas Nietzsche, kuigi kaugeltki mitte sellise „üliinimese” taoliseks, nagu oli tema ideaaliks. Selle noorsoo suhtumine ürgsetesse inimsoo kultuuri ideaalidesse on üldiselt puht-profaanne: tõesse — skeptiline ja utilita­ristlik, kõlbelist ideaali, võib ütelda, ei tunnustata üldse, traditsioonilise moraali suhtes tuntakse end „väljaspool head ja kurja”; kunstisse suhtu­takse kui meelelahutusse, või nähakse selle ülesannet pinnalises realist­likus „tõsielu kujutamises”, mis õieti ei ole enam mingi kunst. Haritud noorsugu „massistub”, s. t. sulab oma elutundega ja huvidega ühte laiade massidega; vaimsed väärtused on kõrvale tõrjutud, määravateks on saanud vitaalsed ja utilitaristlikud väärtused. Kõige õilsamaks huviks saab sport igasugusel kujul, kui keha ja üldse elujõu karastaja ning eden­daja. „Elu ise”, s. t. vitaalsete jõudude arendamine ja nautimine saab tõepoolest nagu ajastut kandvaks ideaaliks, mis aga tõeliselt, nagu juba tähendatud, mingiks iseseisvaks kultuuriloovaks jõuks ei saa olla. Tea­tava hämmastuse ja hirmuga on nii mõnigi sügavam vaatleja konsta­teerinud seda elusuunda pärastsõjaaegses noorsoos ja tundnud seda kui Euroopa barbariseerumist, mis Spengleri ennustust näib tõestavat. Saksa kirjanik-riigimees W. Rathenau nimetas seda „vertikaalseks barbaarsuse sissemurdmiseks” Euroopa tsivilisatsiooni, hispaanlane Ortega y Casset on arvamusel, et kui Euroopa vaimne eliit ei suuda uuesti juh­tivat osa endale haarda, on Euroopa täielik barbariseerumine ainult paari aastakümne küsimus.

Peame seepärast konstateerima tõepoolest selgesti ilmnevat vaimse kultuuri kriisi pärastsõjaaegses Euroopas ja ka praegu ei ole mingit kaaluvat põhjust lugeda seda ületatuks. On küll riike, kus vähemalt valitsev poliitiline suund mingit kriisi ei tunnusta, või loeb seda enda poolt ületatuks. Siia kuulub kõigepealt Nõukogude Venemaa oma kommunistliku doktriiniga, mis seab selge ja laiadele hulkadele küllalt mõistetava ülima idee: hästikorraldatud kollektiivne majandus kõigi hüveks. Vaimse kultuuri kriisi ei ole kommunismile tema materialistliku maailmavaatelise ideoloogia järgi olemas, sest ta ei tunnusta vaimu kui iseseisvat ning määravat tegurit ajaloos ja inimese elus üldse. Kõige baasiks on majandus, ja kui suudetakse seda korraldada hästi, kui suude­takse kindlustada üldine majanduslik heaolu ja jõukus, järgneb kõik muu iseenesest. Kommunismi ideoloogia ei tähenda mingit pööret kodanlik-positivistliku ideoloogiaga võrreldes, vaid on sellest ainult viimsete konsekventside tõmbamine. Ta tunnistab end progressi järgnevaks sammuks, millest Lääne-Euroopa püüab hoiduda, tunnistab selle eduks, mida seal kriisina tuntakse. Materialistliku maailmavaate seisukohalt, milleni positivistlik teaduste kultus on paratamatult juhtinud, on kommu­nistlik ideoloogia ka täiesti põhjendatud. Vaimset kriisi ei saagi talle olla, võib olla ainult majanduskriis ja sellega ühenduses poliitiline, nagu materialistliku vaimse kultuuri mõistegi on õieti contradictio in adjecta. Kommunism ei tähenda sellega mingit kriisi lahendamist, vaid selle eitamist.

Ka fašism Itaalias ja rahvussotsialism Saksamaal, eriti viimane, tahab luua mingit „totaalset” eluvormi, mis haaraks endasse mitte ainult ühiskondlik—poliitilise, vaid ka isikliku elu püüded. Elu juhtivaks keskseks eesmärgiks tahab esimene seada riigi, teine rahvuse hüve ja tuleviku suuruse. Kas ja kuivõrd rahvussotsialism Euroopa ja kogu maailma tule­vikule osutub tähtsaks, — ei ole ta seni veel näidanud. Kui ta tõepoolest suudab luua endale mingi sügavama vaimuideoloogilise baasi ning selle teostajana mingit tõelist „ajaloolist missiooni” püüab arendada, oleks sellekohane lootus põhjendatud. Kui ta aga jääb selleks, mis ta põhi­jooneks seni on olnud — naturalistlikuks oma rassi ja rahvuse kummar­dajaks, — kui tema „ajalooline missioon” osutub ainult oma rahvuse ekspansiooni ja võimu missiooniks, ei aita ta Euroopa vaimset kriisi vähe­malgi määral lahendada, vaid, nagu kommunismgi, seda süvendada.

Olles osutanud vaimsete huvide ja ideaalide mandumisele praeguse aja Euroopas, majanduslike ja vitaalsete väärtuste peaaegu jagama­tule ainuvalitsusele, kerkivad meil sellega näiliselt täielikus vastuolus olevad küsimused: kuidas seletada siis praeguse aja pidevat haridus­likku tõusu, üha suurenevat tungi hariduse järele? Eks tähenda ju haridusetõus kultuuriväärtuste hindamist ja omandada tahtmist? Eks tähenda hariduse tõus ka kultuuri tõusu? Lähemal vaatlemisel selgub aga, et siin mingit tõelist vastuolu ei ole. Suurenenud tung hariduse järele tähendab ainult seda, et haridusse endasse on hakatud üldise aja vaimu kohaselt suhtuma „e l u l ä h e d a s e l t” — utilitaristlikult: selle kaudu püütakse eeskätt saavu­tada suuremaid eduvõimalusi ja tegevusvabadust, majanduslikku, selts­kondlikku jne. tõusu. Teisest küljest avaldab siin oma mõju juba nime­tatud masside emantsipatsioon — ikka suuremad hulgad astuvad võist­lusse, et hariduse kaudu saavutada suuremaid eluhüvesid. Kui me hari­duse all mõistame tõelist vaimset kasvamist, inimese seesmist tõusu vaim­sete ideaalide poole — siis selles mõttes, võime julgesti ütelda, ei ole haridustung suurenenud viimaste möödunud sajanditega võrreldes, vaid märksa vähenenud, kuna kahanenud on usk nimetatud ideaalidesse. Muidugi ei saa esitatud seisukohta võtta absoluutselt — paljude juures on hariduse taotlusel küllalt suur osatähtsus ka vaimsetel huvidel, kuid üldiselt jäävad need varju puhtpraktiliste kaalutluste kõrval ja näib, et mida edasi, seda enam. Põhjendamata on ka vaade, et praegune intensiivne haridusetung kultuuri tõusu tähendab. See tähendab ainult teatavate kergemini vahendatavate kultuuriväärtuste levimist, laiemas ulatuses käibele sattumist, mitte tõelist kvalitatiivset tõusu vaimsel alal. Kultuuriväärtuste levimisel hariduse kaudu on küll iseenesest suur täht­sus, teisest küljest aga võib ütelda, et vaimsete väärtuste omandada tahtmine puhtpraktilistel motiividel, ilma tõelise seesmise osaduseta nende väärtustega, viib hariduse välistumisele, ainult „tead­miste ja oskuste” omandamisele tõelise vaimse kasvamise asemel. Sel­lest johtub, et hariduse omandamine sagedasti muutub silmapetteks — väliste tunnuste järgi üsna kõrge hariduse saanud isik võib seesmiselt osutuda üsna hariduselagedaks. Näib koguni, et selline „s i I m a petteharidus” kohati on muutunud normiks, tõe­line haridus aga erandiks, mis on ka täiesti mõistetav, arves­tades ajastu kitsa utilitaristliku vaimu tungimist hariduse alale, kuna tõe­line haridus eeldab selle üritaja seesmist tungi vaimsetest väärtus­test osasaamisele, nende tõelist assimileerimist iseendas ja vaimse tõusu tahet nende najal.

Piirdun nende üldiste vihjetega tänapäeva Euroopa kultuuri vaim­sele ilmele ja sellest lähtuvale haridusele, kuna olen need esitanud ainult üldise taustana eesti hariduselu probleemidele.

P. Hinnov

Akadeemiast nr. 2/1940

monumentaalsus, keskendus, võim.

Kui roomlased 146. a. e. Kr. vallutasid lõplikult Kreekamaa, olid nad oma kunstiloomingus vastu võt­nud juba tunduvaid mõjutusi Kreekast. Poliitiline vallutamine avas täielikult tee kreeka vaimsele mõ­jule: oma usundivormidki pärisid roomlased helleenidelt.

Selles võitja alistumises võidetu kultuurivormi­dele tohiksime näha lähedat sugulust mõlema rahva elulaadi ja elutunde vahel, mis on alles eelduseks vaimsete vormide suuremale siirdumisele ühest elu­ringist teise.

Vanade roomlaste ühiskond põhines põllumajan­duse kõrval nende maa asendi tõttu suurel määral kau­bandusel. Kaubanduslik läbikäimine naabritega kas­vatas aga ühtlasi võimulaiutusetahet, juhtis asumaade poliitikale ja vallutusele. Selles kõiges langeb Rooma ühiskonnalaad ühte Kreeka omaga. Sama sugulus pidi valitsema ka mõlema rahva hinge vahel. Säilinud pärimuste najal võimegi kujutleda valitseva kihi roomlast sama enesekindla, kainelt ja selgepilguliselt mõtleva inimesena kui kreeka linnriigi täisõiguslikku kodanikku. Kreeka kunsti iseteadliku rahulikkuse ja selguse vastuvõtuks Rooma poolt olid need elutundelised ühisomadused küllaldaseks aluseks.

Kuid nende ühisomaduste kõrval puutume kokku ka olulise erivusega. Kreeka ühiskond koosnes üks­teisest rippumatuist linnriikidest, vanad ladinlased aga lõid juba varakult keskkohta koondatud võimuga riigiterviku, mis kiiresti arenes suurriigiks. Teisel sajan­dil p. Kr. valitses viimane mitte ainult kõiki Vahemeremaid, vaid oli laiendanud oma piirid Indiast üle Aafrika ja Hispaania kuni Inglismaani. Pole midagi loomulikumat kui sellise ühiskondliku olukorra kajas­tumine ka roomlase hinges — ja nimelt tugeva suurusetunde ja keskendamisvaistuna, sisemise püüdena alistada üksikosa tervikule ja keskkohale.

Kui Kreeka ja Rooma elutunde ühisomadused aita­sid selgitada Kreeka kunstivormide üleminekut Rooma kultuuripiirkonda, siis see erivus mõõdutundes ja üksiku suhtumises tervikusse seletab nende vor­mide edasiarendust Rooma kunstis, mis lubabki meil kõnelda võrdlemisi iseseisvast päris Rooma kunstistiilist. Lühidalt ette kokku võttes, avaldus see kreeka templitüübi mõõtude suurendamises ja ehitise üksikosa de sidumises kindlamaks tervikuks, kusjuures alal hoiti põhiline selgus osade vahel. Nii ühendasid roomlased näit. Colosseumis (suures tsirkuses) kreeka omaette seisvad sambad ümmarkaarte abil tihedamaks tervikuks, paigutasid sammaste taha veel nelinurksed tugipiidad, mille va­hel kaardusid silindervõlvid). Koos Colosseumi hiiglamõõtudega rõhutasid need erivormidki ehituse monumentaalsust, selle võimast suurust. Ühtlasi käi­sid aga Colosseumi eri kordade vahelt läbi ka väliselt

Joon. 4. Pantheon Roomas, sisevaade.

selgesti eraldatavad liistmed, tõstes esile niiviisi ehi­tise peaosad.

Puhtaimaks rooma ehitusstiili kehastajaks on peetud üldiselt Rooma Pantheoni (joon. 4), mis on ehitatud 115.—125. a. vahel p. Kr., väljakujunenud roomluse ajajärgul, kus selles rahvas peituvad omadu­sed olid jõudnud väljenduda kõigil aladel: riiklikus korralduses, teaduses ja kunstides.

Pantheoni võlvitud kuppelehitisega püstitasid roomlased täiesti uue templitüübi kreeka pikliku sammastempli kõrvale, mida nad samal ajal tarvitasid edasi ka oma templiehituses. Keisriteaegse Rooma mõistuslikumale ja vabameelsemale usundile vastas igatahes Pantheon oma suure siseruumiga ja siseehitise rõhutamisega palju paremini kui Kreeka templi sisemust varjav iseloom. Usklike kogudused ei pida­nud enam tarvilikuks oma jumalaid ümbritseda ligipääsmatuse paistega; otse selle vastu, isegi eri juma­late vahel ei tehtud enam vahet. Tempel oli kõikide jumalate jaoks üheväärselt. Templi ringikujuline põhiplaan oli selle usulise vabameelsuse loomulik tule­mus, sest ainult ümmartemplis on kõik kohad seinal, kuhu jumalakujud paigutati, üheväärsed. See otstarve näib olevat määranudki Pantheoni aluse sõõrkuju.

Kreeklased ei pööranud tähelepanu siseruumi kunstilisele väljatöötusele. Pantheoni puhul huvitab meid aga enne kõike sisemus, sest just seal on arhitekt selgeimalt kehastanud oma ajajärgul valitseva elu­tunde. Et seda tunnet leida, astugem mõttes siingi täiesti tundevalmilt üle ehitise läve, püüdes avane­vasse üldpilti ja üksikvormidesse end kehaliselt ja hingeliselt niiviisi sisse tunda, nagu oleksime ise see ruum, see sein või kuppel. Hea teos ei jäta seda vastutulelikkust kunagi tasumata, vaid vastab kooskõlaliste elamustega, mis avastavad meile teose looja ja tema aja.

Kohe sisse astudes valdab meid ruumi määratu avarus. 42,7 meetrit läbimõõdus ja sama kõrge, tõstab see ruum meid kaugele üle harilike inimese loodud mahtude. Oma väik­suses tunneksime end kaduvat sellesse mõõtmatusse ruumi, kui ta vormikindel suletus ei ärataks meis samal ajal rahu- ja enesekindlusetunnet, mis otse kutsub ennastki välja tõusma oma piiratusest.

Ühtlaselt ja aeglaselt kaardudes harunevad seinad sisse­käigust kahele poole, eemalduvad teineteisest ja lõpetavad vastaspunktis sama rahulikult kokku voolates ehitise aluseks oleva sõõri. Paratamatult juhib see suletud ring sisseastuja ruumi keskpunkti, mis on kogu ehitise tasakaalupunkt. Sealt vaadates avaneb alles kogu ruumi täielik kooskõla: kõik ehitise punktid on ringjoones meie ümber, kõik on ühtlaselt nähtavad ja igas ringjoones sama kaugel keskpunktist.

Lihtsa silindrina tõuseb sein algul püstloodis üles. Kuid see seinavormi lihtsus on elustatud seina jaotamisega kahte ossa: alumisse, kus kajastub uuel kujul kreeka sammastik, ja ülemisse madalamasse, milles näib jätkuvat kreeka friisi­vorm. Nišid (süvendised, orvad seinas) ja sambapaarid liigendavad omakorda alumist seinariba, kuid hoopis teisiti kui kreeka sammastikukorras: Pantheoni sambapaare lahutavad üksteisest tüsedad müürimassid, mis võtavad suu­rema osa ülaehitise rõhust enda kanda ja suruvad seega sammaste ehitusliku tähenduse tagaplaanile. Arvestades ülaehitise määratut raskust, saame sellest tugisüsteemi massiivistumisest aru. Kooskõlas üldise monumentaalsusega muutub Kreeka ehitusstiili võrdlemisi kerge tugisüsteem nii­viisi Roomas raskemaks müüri- ja massisüsteemiks. — Seina ülemises ribas valitseb samuti täispindade ja lamedate õnaruste (petikniššide) vaheldus, korrates vähemais mõõtu­des alumise osa jaostust. Nii püsib ka siin kõige mitmekesi­suse juures täielik ühtlus.

Ülemise seinariba lõppedes selgelt eralduva liistuga, algab kuplivõlvi kaar. Aeglaselt tõustes ja kogu aja kitse­nedes sirutub kuppel üles. Keskpunkti jõudes jätab ta lakke ümmarguse avause, mille kaudu valgub ühtlane valgus ruumi.

Täieliku kooskõla ja rahuliku suuruse tunne ümbritseb meid niiviisi ses ruumis. Selleks mõjuvad kõigepealt kaasa ehitise peaosade ühetaolised mõõdud: kogu ruumi kõrgus on sama suur kui ta põhja läbimõõt, seina silindriosa on sama kõrge kui kuppel. Samuti süvendab seda rahutunnet valguse tasane laiumine ülevalt üle kogu ruumi. Kupli raskusemõju tasakaalustavad omakorda teda katvad nelinurksed kassetid, mille suurus ülespoole jõudes järkjärgult väheneb, äratades seega maheda hääbumise tunde kõrgusse.

Täielik, isegi üksluine rahu ja kõigutamatu tasa­kaal ehitise raskuse ja tugijõudude vahel valitseb seega Rooma siseehitises. Kreeka stiili põhiomadused pole niisiis muutunud, nad on ainult üle kandunud kreeka kergemast väikevormist rooma monumentaal­semasse ja veidi raskemasse vormi. Suurusega on aga liitunud veel keskendusetung: Pantheoni siseruumiski juhivad kõik jooned ehitise keskpunkti, mida kroonib kupli keskele jäetud valguseavaus.

See terviku valitsus osade üle on eriti silmapais­tev neis Rooma ehitistes, kus ehitise otstarve nõudis paljude ruumide liitmist üheks hooneks. Hilisem rooma aeg on eriti rikas sellistest hooneist, mis on enamikus ilmlikud ehitised: keisrite paleed ja rahva jaoks püstitatud hiiglalossid, termid. Termid (algupäraselt õieti saunad ehk supelasutised) olid Õigupoolest ilmlikud templid, pühendatud kehakasva­tusele ja vaimuharimisele. Neis olid ühendatud võimlemisruumid, mitmesugused supelruumid ja jooksu­rajad saalidega, kus kirjanikud ja filosoofid pidasid loenguid, kus peeti kunstinäitusi ja hoiti raamatu­kogusid. Ehitusmeistri lahendada polnud enam ühe suurruumi püstitamise küsimus, vaid terve hulga eri­ülesannetega ruumide paigutamine.

Caracalla termid, mis on ehitatud 200. aasta ümber p. Kr., näitavad oma praegustes varemeiski, kuivõrd kooskõlaliselt suutsid rooma ehitusmeistrid lahendada üle 50 ruumi liitmise tervikuliseks ehitiseks. Kaks piklikku nelinurkset saali ja ümmar kuppelruum on selle ehitise peaosad. Kuppelruum, omal ajal soe supelbassein (caldarium), valitseb oma suurusega kogu ehitist. Tee sissekäigust temani viib läbi kummagi nelinurkse võlvitud saali ja kitsamate ning madalamate vaheruumide. Kummalegi poole sellest keskteest on paigutatud täiesti sümmeetriliselt teised ruu­mid. Suured ruumid vahelduvad vähematega, üheskoos juhi­vad nad aga edasi ehitise tähtsamasse punkti, võimsana tõus­vasse caldarium’i. Kõrvalruumid seisavad aga distsiplinee­ritud korras nagu sõnakuulelik saatjaskond isandruumide külgedel. Nii on kogu see ruumide rägastik liidetud tervi­kuliseks ehitiseks, kus kunstiline ühtlus valitseb täieliku isandana.

Ehituskunsti suurvormides nägime Rooma ühiskonna valitseva kihi tundepõhja. Väikekunstis, maalis ja skulptuuris, peegelduvad sellele lisaks Rooma ühis­konna alamkihid. Kivistunud ametliku kunsti kõrval arenes kodanlik kunst ikka suurema tõetruuduse poole.

Sellest ajast säilinud büstid (rindkujud) kujutavad igapäevanägusid nende lihtsas tõelisuses. Aja jooksul saavu­tasid Rooma kunstnikud sel alal suure oskuse, mis võimaldas elus tähelepandud peenimaidki varjundeid kinnitada kivisse ja lõuendile.

Aleksander Aspel

„Sissejuhatusest kunstivooludesse“, 1933

a) Shakespeare’i draamade ainestikust ja temaatikast.

Shakespeare algas dramaatikutegevust vanade näidendite kohen­damise ja ümbertöötamisega. Mitte ainult alguses, vaid ka hilje­m, paremategi draamade puhul pole aine tema enda leitud. See on laenatud kas kaasaegsete kirjanike töist, võetud vanadest kroonikatest või koguni ladina kirjandusest. Nii on tema poolt kasustamist leidnud küll Plutarchos, küll Boccaccio (kelle novelle ta „dramatiseeris“), küll teisigi välismaisi autoreid, kõnelemata kuulsaist inglise kroonikuist Holinshed’ist ja Hall’ist, samuti kui ka kaasaegseist belletristidest, alates Marlowe’ga ja lõpetades Ren Jonson’iga. Neilt kõigilt Shakespeare võttis oma kavatsetava teose sündmustiku ja paiguti isegi sõnasõnalise teksti, kui see aga osu­tus tema draamale väärtuslikuks ja huvitavaks.

Vahel on ta kasutanud üheks tööks mitut allikat, nagu seda võidakse näha „Hamleti“ puhulgi. Noppides nii teistelt ta pälvis õigustatult kaasaegsete viha. Põhjus selleks oli ilmne: et Shakes­peare tegi ümber nende draamad, lõikas ta nendegi osa loorbereid, sest publik kiindus Shakespeare’i versioonesse enam kui algupärandeisse.

Säärane teguviis iseendast polnud tollal ainulaadne nähtus. Nii tehti enne Shakespeare’i, nii tegid ka Elisabethi-aegsed kir­janikud. Isegi kõrgestiharitud Marlowe, Lyly, Peele ja Ben Jonson ei põrganud tagasi oma teostele aineid ammutamast sealt, kust aga sai. Eriti veel näidendi puhul, mis oli ainult teatris nägemiseks, polnud tarvis hoolitseda muu kui huvitavuse ja põnevuse eest Kust eri osised põlvnesid, seda ju publik ei küsinud. Siin oli tähtis vaid üldmõju ja menu.

Kuigi Shakespeare pole peaaegu ühtegi faabulat leiutanud ise ega lisanud vormigi midagi uhiuut, jälgides ja jätkates Marlowe’ „history’t“ või „tragedy’t“ Lyly fantastilist komöödiat või luues sonette, nagu seda tegi terve jõuk teisigi luuletajaid, ta ometi „tunneb kunsti teiste kedrust nii kududa, kuidas seda ei oska keegi teine” (Busse).

Shakespeare’i puhul ei tule niivõrd arvesse aineküsimus kui just see, mida ta saadud ainest on teinud. Tema kunst pole aines, vaid sisundis ja kujundis. Viis, kuidas ta ühest või teisest sündmustikust on loonud terviku, näitab tema individuaalset joont ja ehtsa dramaatiku suurust. Välisest juhtumustesarjast Shakes­peare suundub inimese hinge ja viimase käsitlemises ta ei plagieeri, vaid annab ainult ja üksnes oma. Meid ei huvita nivõrd mis, vaid kuidas. Ja kuidas ta kangelased võitlevad endas, kuidas nende psüühika tajub välismaailma, kuidas nendes sünnib üks või teine hingeeluline protsess, seda kujutab Shakespeare juba täiesti iseseisvalt ja enda loomejõust, ning just seda temas imetle­takse ja hinnatakse.

Kui Shakespeare klouni võtab üle moraliteest, siis tõeliselt on pahe ja tema narri erinevus suur: ühe ülesandeks oli ainult nalja tekitada, kuna Shakespeare paneb oma klouni suhu sügava tarkuse ja tõekuulutuse. Leari narr on tema südametunnistusehääleks, on tema tegude õiglaseks ja avameelseks hindajaks. — Jacques kades­tab narri, kel moonutuse varjul on võimalik pilduda igale poole tõtt; kel on kõikvõimus „puhuda kui tuul“, kuhu ainult soovib. Ka tema tahaks endale narrirüüd, et seda vabamalt võida piit­sutada aja pahesid.

Teiselt poolt, kui Shakespeare sai Plutarchos’elt paarirealise kuiva ja harvasõnalise kirjelduse, siis ta loob sellest võimsa retoo­rilise kõne, mida peab Antonius, kui ta paljastab rahva ees Caesari laiba. Või, inspireeritud Marlowe’-Holinshed’i verisest sündmusti­kust, ta loob sääraseid sügavaid draamasid, nagu „Kuningas Lear“, „Macbeth“ ja teised. Hamleti monolooge kui ka tema peent psüühi­kat ja mõttetervikut pole Shakespeare kuskil eest leidnud. Othellost, Macbethist ja tema naisest on ainult üks näide ja see on Shakespeare’i oma.

Nii on Shakespeare’i draama päristeemaks tegelaste karakte­ristika ja tegevuse psühholoogiline põhjendus. Laenatud välise sündmustikukäigu ülesandeks Shakespeare’i puhul on olnud ainult kir­janiku fantaasiat liikvele äratada ja tiivustada. — Elav ja otsiv inimene, — see on Shakespeare’i draama aine. Kord on seks ini­mene, kellest kiivus ja kodu puhtana hoidmise iha arendab oma armastatu mõrvari („Othello“); kord on see sõjakangelane, keda valdab kõikeunustav kirg naise järele, — kes on valmis armastuse nimel loobuma ka nimest ja aust („Antony ja Cleopatra“); kord jälle isa, keda on pimestanud kiindumus lastesse, või lapsed, kel­ledele vanematearmastus on võõras sõnakõlks, ja teised, kelledele see on elumõtteks („Kuningas Lear“, „Hamlet“).

Kuid mitte ainult armastusest ei kõnele Shakespeare’i teosed. Nende aineks on samuti inimest valdavad ürginstinktid: valitsemisiha ja auahnus, mida dramaatik oskab ehitada algseimast rakust kuni hirmsate veretöödeni („Macbeth“); teisal on kehaliselt vigase inimese alaväärsusetunne, mis vihast ja põlgusest teiste vastu teda kihutab roimalt roimale („Richard III“). Samuti leiab Shakes­peare’i draamas käsitlust tugev isamaa-armastus (,.Richard II“), kus ema ohverdab pigemini poja kui kodulinna („Coriolanus“). Ka tavaline äritsev igapäev kajastub Shakespeare’i toodangus, milles juhitakse nägema õiget suhtumist varasse: seda pole õigus võtta ükskõikselt ega ka kummardada kui jumalaid („Veneetsia kaup­mees”). Edasi — Elisabethi-aegsest ametnikust, Stratfordi linna kodanikust, nagu ka kooliaja mälestusist ja noorpõlve lõbustusist kõneleb Shakespeare kord ühe, kord teise draama lehekülgedel.

Kui palju Shakespeare omalt poolt on lisandanud teistelt võe­tud sündmustikule, sellest saab õige pildi ainult see, kes tutvub ühe ainsagi algallikaga, kust on pärit Shakespeare’i draama motiivistik. Üksnes võrreldes algupärandiga Shakespeare’i teost on võimalik veenduda renessansiajastu suurima dramaatiku geeniuses. — Mis jääb järele „Richard III“, kui lahutada sellest Shakespeare’i poolt antud psühholoogiline osa? Ainult jube veredraama, muud midagi. Mis jääb järele „Othellost“, „Hamletist“, „Macbethist“? Ainult lagedad kriminaaldraamad.

Tähendab, inimese hing on õieti ala, millest Shakespeare lõp­matult ammutab ainet oma teostele, ja seda ta tunneb sügavalt ning põhjalikult. Tema kujud, nagu Portia, Juliet, Cordelia, Ophe­lia, Desdemona või lady Macbeth, Cleopatra, Volumnia, Gonerill ja Gertrud, samuti kui Hamlet, Brutus, Antony, Lear, Timon, Macbeth, Iago, Edmund ja Shylock kõnelevad ise enda eest ja tõestavad ühtlasi, mida kõike ei haara Shakespeare’i teos. Esma­joones on need inimesed, ja puhtinimlikkus ongi omadus, mis eraldab Shakespeare’i teistest suurtest dramaatikuist. Ta ei loo mõistete kehastisi, nagu teeb seda Moliere (ihnsusest, inimpõlgu­sest). Tema tegelased pole kuidagi juba ette valmid, vaid nad kuju­nevad ja saavad selleks, mis nad on, draama tegevuse kestel. Lear esimeses aktis ja Lear viimases — see on pikk arenguaste. Samuti Macbeth ja tema naine pole tragöödia lõpul psüühiliselt kaugeltki mitte samad isikud, keda õppisime tundma tegevuse alguses.

Teiseks, mitte ainult väliste sündmuste järgi ei vaatle ega hinda Shakespeare inimesi, pigem ta läheneb sellele probleemile selle algeost — psüühikast, seepärast ta suudab oma kujusid nii hästi näidata just hingelisest küljest. Selle kõige tõttu on Shakes­peare’i draamad täis elutarkust. Neist leiame sügavaid vastuseid kõige inimliku ja ka jumaliku kohta, nagu ütleb Engel. Seepärast Heine nimetabki tema draamasid „ilmalikuks evangeeliumiks”. Igasse hinge kurru on ta juhtinud valguskiiri, sisse elanud ise ja seleta­nud ning kaasa elama äratanud vaatleja-lugejagi, niihästi õilsa­tesse kui alatuimaisse inimsüdameisse. Samuti on ta esile toonud mõtleva vaimu otsiklemised ja maailmavaatelised kahtlused, tema püüdlemised parima ja ülima järele.

Kuid nagu tema töödest ilmneb, baseerub kirjaniku enda maa­ilmavaade tõel ja õiglusel. „Ole õiglane enda vastu, siis järgneb sel­lele, nagu järgneb päevale öö, et sa ei saa olla väär ka teiste vastu. “

—   Kuigi tal kui tõetruul elukäsitlejal sageli ei pääse võidule õiglus, siiski ei triumfeeri ometi ka alatus. „Othello“ puhulgi tuleb küll hilja, kuid lõpuks ometi tõde päevavalgele.

Shakespeare’i kõlbeline raskuspunkt on inimeses endas, renes­sansiajastu vaate kohaselt. Mitte nagu antiikajal, mil kangelase otsustav tegevus olenes saatusest; mitte ka nagu keskajal, mil kõlb­eline tuum laskus kirikul. Ei, Shakespeare’i tegelaste saatust ei pääse segama need faktorid. Tema karakterite elu on nende endi kätes ja nende tegevust ei sega jumalus ega mingi ettemääratud saatus). Selle otsustab nende enda iseloom ja ellusuhtumus. Nende enda või nende psüühika teha on nende teod ja toimingud. Nende tahe on vaba, nii vaba, nagu üldse on inimese tahe. — Macbeth’i ei sunni Duncan’i tapmisele nõiad; nõiad on ainult tema kavatsetud ja veel alles uduste valitsushimuliste plaanide vastukaja, nagu ütleb taba­valt Engel.

Selle asemel baseerub Shakespeare peamiselt südametunnistu­sel. Kuid sellest ei pea järeldatama, nagu tüüriks ta kõlbelise mõju saavutamisele. Kui ehk „Veneetsia kaupmehes” esinebki mingi noot tendentsist, siis on see väheoluline ja üksiknähtus ühtlasi. Samuti võiks ka „Hamleti“ puhul tunduda, nagu tahaks kirjanik näidata, et draamas taotletakse praktilist eesmärki, kus näidendis näidendit kuritöö avastajana kasustatakse. Kuid see näib ainult nii, sest tege­likult pole paljastamist. Kuningas ei reeda end ega leia sellest katsumusest mingit parandust, vaid pigemini ideid uuteks roima­deks, sest ta jätkab oma patustamisi.

Nagu kõigest eelolevast ilmneb, on Shakespeare’i lavateosed karakterdraamad. Jälgides Shakespeare’i karaktereid üldiselt kogu tema toodangu ulatuses väidab saksa kirjandusteadlane Gundolf, et Shakespeare’i kangelased pole enamikult teoinimesed, vaid pas­siivsed kannatajad.

Richard III on tõepoolest tahte- ja teoinimene, kes teostab mõrva mõrva järel, kusjuures igaüks neist kaalub sama vähe-palju tema tahte ees. Othello tegu aga pole algtõukeks, vaid tema tee lõpuks. — Hamlet kõnnib teo kõrvalt mööda. Kui ta ongi teokas, siis seda pin­gest, meeleolust. Tema teod ja kannatused on ainult tema omar pärase vaimuolu kaalutlused ja takistused. — Brutus tapab tõe­poolest Caesari. Isegi see kole tegu pole tegu iseendast, vaid ainult eksiva unistaja hädavajalik riiklik kohusetunne. Siin esitatakse mõrv kui palve, mitte kui kuritegu, ja hiljemini — kui hullumeelsus, mitte kui süü.

Ainult Macbeth’is kasvab Shakespeare’il üksiku teo seemet Ainult siin on valguse- ja varjuküljed, süü, katse, takistus, hirm, kahetsus jne. Duncan’i mõrv on tõesti jõudude sissemurdmine tume­dasse südamesse. — Teised Shakespeare’i kangelased kannatavad enam, kui nad kurja teevad, või teevad kurja enam, kui nad suu­davad kanda.

Mitte ainult üksikisiku, vaid ka hulkade kujutamises on Shakes­peare meister. Tema võimet massi dramaatilises valitsemises, nagu seda nähtub „Julius Caesaris“ ja „Coriolanuses“, võib võrrelda veel ainult Schilleriga.

Peale inimeste tunde- ja mõttemaailma on Shakespeare’ile roh­kesti ainet andnud loodus. Üksikute taimede register, mida ta lähe­malt tunneb, sisaldab saja viiekümne eri nime ümber. Samuti on loendatud üle saja linnu, kelle eluviisidest ja omapärast on lähemalt kõneldud tema teostes.

Kui küsida, kust on pärit Shakespeare’i teadmisterohkus, mitmekülgsus ja põhjalik looduse- ning inimesetundmine, siis sel­lele on vastanud igasuguseil erialadel tegutsevad asjatundjad pikkade teaduslike uurimuste lehekülgedel. Nii on Shakespeare olnud tänulikuks allikaks arstiteadlastele, teoloogidele, loodusteadlastele ja muudelegi üksikasjade uurijaile. On terveid köiteid teaduslikke trak­taate, näiteks „Shakespeare ja kalad“, „Shakespeare ja linnud”, „Shakespeare ja piibel”, „Shakespeare ja õigusteadus” jne., kus loendatakse linde või putukaid, keda Shakespeare on tundnud, kus imetletakse tema õigus-, kunsti- ja usuteaduslikke teadmisi. Tun­dub tõenäosena, et Shakespeare on omandanud tarkusi ja teadmisi peamiselt elust endast. Inimestega kokku puutudes ta võis tähele panna ja asetada kõik nähtu ja kuuldu oma suurde mälu varaaita. Tollal olid elutingimused ses suhtes ka soodsamad. Siis võis mitmete ametialadega ja nende eriküsimustega tutvuda hoopis lihtsamalt kui meie päevil. Võis tutvuda see, keda asi huvitas ja kel oli tähelepane­lik silm ja kõrv. — Nii ärielu kui ka muud ühiskondlikud avaldused sündisid peaaegu tänaval. Lahtiseisvais töökodades või nende ees valmistavad käsitöölised kõigi silmade all kaupu. Kirjastajad hüüa­vad kirjandusehuvilisi vaatama äsjailmunud töid, kunstnik maalib samas poes pilti, kus kunstiesemete müütaja teisi kõigile nähtavaks seab. Omakohus on tihtigi ühiskondliku hüveolu kaitseteguriks. Ajalehti asendavad kõrtsid ja klubid, kuhu käiakse uudiseid jutus­tamas ja uusi saamas.

Nii on võimalik hankida teadmisi iga tööala üksikasjust otse tegeliku töötundja ja -tegija suust. Ja Shakespeare näib olevat ammutanud sedalaadi tarkusi vahenditult elust, ilma et ta tarvit­seks ise läbi teinud olla kõiki neid ameteid, mida talle omistavad mõned uurijad. Nii võib ta tõesti olla mitte õpetatud, kuid ometi haritud, nagu ta ütleb draamas „Kuis teile meeldib”.

Seda kõike Londonis. Kuid Stratfordis, maailmelises linnake­ses võis tema ärgas vaim sügavasti sisse elada loodusesse. Sest sügavast loodusemõistmisest on pärit tema üldise eelistamine indi­viduaalsele. Tema draamade probleemidki on suuremalt jaolt ini­mese põhiliste kirgede kajastusi. Ja tema kujud enamikult on varus­tatud üldinimlikkude joontega. Neis on palju eluehtsust, et vaatle­jat või lugejat kaasa haarata ka süs, kui ollakse juba tuttav draama süžeega. Seepärast võib Shakespeare’i teoseid korduvalt näha ja lugeda: nad ei muutu igavaks.

Seda suuremat väärtust annab Shakespeare’i draamale tõik, et kuigi autor teadis, et neid ei trükita ja nad on määratud ainult kuulamiseks, ta seegipärast on neisse mahutanud sääraseid mõttepeensusi, luulepärle ja rohkeid tarkusi, mida lugedeski tuleb tähele­panelikult jälgida või neid alles lahti mõistatada, enne kui neid suudetakse omandada.

b) Shakespeare’i draamade vormist.

Suureks dramaatikuks saab alles siis, kui ollakse ühteaegu suur selle ala tehnika tundja. Shakespeare oli seda. Luuletaja ja tehnik aga kokku annavad vormitaiduri. — Shakespeare’i kunstniku saamisloost ei teata midagi biograafilist. Meie ees avaneb korraga kogu tema looming. Pole teada, kuipalju omandas ta õppides, kui­palju omas ta iseendast. Niipalju on näha tema teostest, et ta ei kadunud ajast välja, ei otsinud midagi erilist ja uut dramaatili­ses stiilis. Ta võttis oleva ja jätkas seda. Need seadused, mis olid kehtivad tolle aja inglise kirjanduses, kehtisid ka temale. Kuid neist vorminõudeist kasvasid Shakespeare’i puhul — kas tead­likult või teadmata — uued vormiideaalid draamakirjanduses.

Missugust vormi eelistas siis Shakespeare’i-aegne Inglismaa?

—      Seal polnud ei klassitsistliku kirjanduse järeleaimamist ega romantismi. Pigemini võiks nimetada tollal valitsevat joont inglise kirjanduses Tudor-stiiliks. See kujunes kodumaiste elementide sula­tamisest välismaise renessanss-stiiliga. (Tudor-stiil esineb eriti sise­arhitektuuris. Nii leidub mõnedes Shakespeare’i-aegsetes teatriehitistes jooni sellest stiilist.)

Sümmeetria ja asümmeetria on kaks nõuet renes­sansile (klassitsismile) ja barokile (romantismile). Nagu barokis, nii ka Tudor-stiilis jäetakse kõrvale puhas sümmeetria, mis omab keskpunkti ümber kahte võrdset poolt. Ja nagu barokk on tasakaalul põhjenev, nii taotletakse ka Tudor-stiilis üldmuljet. Seepärast ei või öelda, et siin valitseks asümmeetria. Näiva juhuslikkuse taga on siin siiski kindlad reeglid. Need sümmeetrilised erijooned ei ole ainult nii kergesti nähtavad. Lähemalt vaadeldes nad eksisteerivad ning säärane peidetud kuju annab seda sügavama kunstitunde.

Nii ka Shakespeare’iga. Kui lahti harutada Shakespeare’i väli­selt täiesti reeglipäratu draama ülesehitus, siis võib näha kindlat seaduspärasust ja hoolikat tehnilist läbitöötust ning arvestust. Olgu näiteks „Kuningas Leari“ puhul esinev sümmeetria:

1. Õnnetud, kuid mitte süütult kannatavad isad (Gloster, Lear).
2. Halvad lapsed (Edmund, Regan, Gonerill).
3. Head, keelepeksu all kannatavad lapsed (Edgar, Cordelia).
4. Võltsid ja truud teenijad (Gonerilli kojaülem, Kent, narr).

Nagu siitki nähtub, Shakespeare’i draamadel pole keskset kompositsioonitelge, teiste sõnadega: draama kandev mõte ei haara ainult peategelast, kelle ümber grupeeruksid kõrvaltegelased, vaid tihti on Shakespeare’i draama idee kandjaks mõni kõrvaltegelane. Nii pole Shakespeare’il keskne huvi koondatud ühele ainsale — pea­tegelasele, vaid on jaotatud võrdselt mitmele, kes enam või vähem kalduvad keskpunktist kõrvale. Shakespeare’i draamas esineb harva klassitsistliku draama eeskujul üks peategelane (Richard III, Richard II), sagedamini aga kangelaspaarid, kelledele on jaotatud võrdselt huvi (Romeo ja Juliet, Coriolanus ja Volumnia, Macbeth ja tema naine), või kaks peategelast — kui mängija ja vastumängija (Iago ja Othello, Shylock ja Portia). Nagu öeldud, Shakespeare’i draama ei tunne üksikkangelast. See taotleb üldmuljet — teatavat vaimuolu üldmõju. Näiteks, kui Caesar (peategelane) tapetakse juba kolmandas aktis ja Lear kolmandast aktist alates on mõistu­setu ning lapsik, tähendab võimetu juhtima tragöödia käiku, siis ometi mängitakse mõlemad draamad ka peategelaseta lõpuni. See näitab, et draama peahuvipunktiks ei ole kangelase isik. Kangela­sel on ainult esindaja tähendus.

Otto Ludwig ütleb: „Shakespeare’i kangelane on draama ise.“ Mitte üksik tegelane, vaid põhiidee valitseb Shakespeare’i teostes. Nii mõjub „Macbeth“ auahnuse tragöödiana, „Othello“ kergeusklikkuse tragöödiana, „Veneetsia kaupmees“ praktilise elumeele draa­mana jne.

Ja alati antakse karakteri põhiomadusi, mis ei esine ainult pea­tegelase ja tema vastumängija puhul, vaid varieerituna ka kõrvaltegelastes. Nii korrates mitmes teisendis näidatakse teatavat iseloomuomadust mitmekülgselt. (Näit. vanematearmastust illustreeri­vad igaüks erisuguselt: Hamlet, Laertes, Ophelia.) See on sama diagonaal, mis läbib barokkmaali. See ideediagonaal läbib draama ja haarab kõik, kui magnet ümberoleva rauapuru, enda külge.

Ühtsusseadused jäävad Shakespeare’il kasustamata, nagu see on omane romantilisele draamale. „Richard II“ tegevusajaks on aasta, „Henry IV“ esimeses osas on ajavältus kolm aastat, „Henry V“ kuus aastat ja „Talvemuinasjutu“ III ja IV akti vahemaad katab koguni seitseteist aastat. Tähendab, ajaühtsusest on Shakespeare kaugel. Selle asemel ta üldistab aja mõiste. Kuigi ajavältus on suur, ta annab vaatlejale mulje tegevuse loomulikust jätkumisest. Tege­vusaja kestuse kõikumise läbi saavutatakse täielik reaalsustunne. Peale selle Shakespeare ühendab aastaaegadega selge pildi, mis peab edasi andma teatud meeleolu. Rõõmsaloomulisi draamasid mängitakse kevadel või suvel. Ilmastikuolusid mainitakse ikka ja jälle, et publikut vastavalt hingestada. — Traagilised lood selle­vastu otsivad ettevalmistusi ilmastiku karedusest. Nii häälestatakse vaatleja „Hamleti“ alguses müstilisuse ja ebamugavusetundega, kui vahisõdurid korduvalt tuletavad meelde, et on talvine kesköö ja valitseb kare külm.

Kohaühtsust ei võta Shakespeare teisiti kui ajaühtsustki. Väline vaatepilt muutub peaaegu iga aktiga. Esikäiguks on siin meeleolu ja preluudium, mis peab juba ette häälestama vaatlejat. Näit. vahi­postid „Hamletis“, nõiad „Macbeth’is“ või laevahukk „Tormis“. Seda kõike ei anta ühekordselt, vaid korduvalt, et mulje ei saaks libiseda mööda.

Nii on „Tormis“ alguses laeva vajumine meie silmade ees, siis Miranda ja hiljem Arieli jutustus juhtunust Sedaviisi serveeri­takse kolm korda sama, kuid igal korral eri viisil. Alles peale sää­rast meeleolupreluudiumi algab ekspositsiooniga draama päristegevus („Hamletis“ Marcelluse ja Horatio kõneluses jne.).

Tegevuseühtsuses on näha kõige teravamat vastuolu klassitsist­liku ja romantilise draama vahel. Shakespeare’il on klassitsistliku lihtsuse asemel motiivide rohkus ja tegevuse mitmekülgsus, isegi mitme tegevuse esitamine paralleelselt. Kuid motiivistiku rohkus pole muuks kui draama idee mitmekülgseks valgustamiseks ja vari­eerimiseks. Nii peab paljuliikmelisus selgitama draama ideed iga­külgselt, eri vaatekohtade järgi. See kõik teenib ainult sisemist ühtlust. Näit., „Kuningas Learis“ antakse kaks tegevust korraga, teineteise järel, mida hoiab koos Leari isik (Leari vastuvõtt kahe tütre poolt). Samasugune nähtus esineb ka „Veneetsia kaupmehes” jne. Ühe sõnaga, tegevuseühtsust asendab Shakespeare’i draamas idee, mille ümber koondub laialipaisatud motiivistik.

Tüüp ja individuaalsus. Klassitsistlik draama andis tüübi (Oidipus), romantiline indiviidi (Hernani). Moodsal dra­maatikul on karakteri kujundamine tähtsaimaks küsimu­seks. — Tüüpiline sisaldab üldisi omadusi, mittekomplitseerituid. Ta vastab sirgele joonele. Paremale või vasemale juurimata, läheb ta sihi suunas ning siht ise on talle täiesti selge.

Individuaalne, eriline, isikuline omab problemaatilisuse ja juhusliku lisandusi. Need määravad talle erisuguseid arenguteid. Tema tee on katkendlik. Sihi saavutab ta eksi- ja kõrvalteede kaudu või koguni siksakilisel teel.

Tõelikus karakteris esinevad need mõlemad omadused koos. Siin on niihästi üldist kui ka isikulist. Ja Shakespeare on seda silmas pidanud. Ta arvestab oma kujude puhul alati tüüpilisi põhiomadusi. Kuid selle kõrval ta varustab iga kuju ka erijoontega, et näidata teda üksikisikuna. Nii soovib Hamlet ajamoraali arvestades tasuda isa mõrva. Sel määral on temas üldist. Kuid individuaalsete oma­duste põhjusel ei saa temast tasujat ning ta loobub ülesandest. Sedaviisi saab karakterprobleemist, psühholoogilisest kahepalgelisusest traagiline sisu. Pealegi on Shakespeare näidanud tõelikku kunsti, ühendada üldinimlikke omadusi samas isikus puhtindividuaalsete joontega.

Teiselt poolt on Shakespeare vorminud kujusid individuaalsest tüüpilisse. Shylock, olles isiklikult ihne ja ahnitseja, näitab seega terve oma rassi ihnsust ja ahnitsust. Samasugune nähtus esineb ka Othello puhul, kes ühtlasi enda isikuga viitab rassi, kuhu ta kuulub.

Teatava karakteri paremaks valgustamiseks Shakespeare annab sama tüübi paralleelkujusid („Kuningas Learis“ Cordelia ja Edgar, Edmund ja Gonerill). Veel enam kui paralleelkujusid esitab ta kontraste (endine kuningas Hamlet ja praegune — Claudius, Ham­let ja Laertes). Ka kaksikhingede kaudu rõhutatakse teatavaid iseloomujooni (Hamlet — Horatio).

Kõige tähtsamaks jooneks Shakespeare’i karakterikujundamises on siiski see, et ta varustab oma kujusid niihästi positiivsete kui ka negatiivsete omadustega. Seetõttu muutuvad nad eluliseks ja usu­tavaks. Kujukaks näiteks on Julius Caesar. Selle üliinimese Shakes­peare teeb üksikisikuks seeläbi, et ta varustab teda puhtinim­likkude joontega. Caesar on füüsiliselt nõrk, kadestab Cassiuse ujumisoskust, milles tema taha jääb, on epileptik ja kannatab pea­valude all. Samuti on Shakespeare’i Caesar ühest kõrvast kurt ja omab teisigi inimlikke nõrkusi. Kõigi nende omaduste kaudu kan­gelase taga kerkib esile inimene, keda on võimalik näha, kelle kõnelusi võib kuulda ja kelle huvidega saab kaasa elada. Ja Caesari suurust ei kujutata teda kirjeldades, vaid näidatakse sellest, kuidas suhtuvad temasse teda ümbritsevad inimesed.

Rahu ja liikumine. Kujunemine ja muutumine on karak­teristikas tähtsamaid, kuid ka raskemaid küsimusi. Renessanssdraama andis valmis karakteri. Shakespeare’i kujud aga kasvavad, arenevad ja kujunevad meie silmade ees ja all. Selle joone poolest on Shakespeare kõigist dramaatikuist kõige dramaatilisem. Nagu juba Caesari puhul võis näha, Shakespeare ei anna seletusi oma kujude tutvustamiseks, vaid muudab iga eepilise loo tegevuseks. Tegude kaudu õpitakse tundma Gonerilli, Cordeliat ja Kenti. See on maksev isegi Hamleti puhul, kes küll näilikult on tegevusetu, kuid kelle aktiivsus on rajatud mõttetegevusele.

Mitte ainult füüsiliste tegude kaudu ei ilmne karakteri areng ja kujunemine, sama olulised on ka tema suulised avaldused. Jälgitagu nüüd karakterit ja väljendust Shakespeare’i tege­laste puhul.

Dramaatikule on tähtis, et karakter ise end seletab oma sõnade ja mõtetega. Seda teevad ka Shakespeare’i kujud. Eriti tuleb siin välja tõsta Shylockit. Iga sõna, mida ta ütleb, kannab tema ise­loomu pitserit. Kuid mitte ainult seda võtet ei tarvita Shakespeare, ta tihti laseb kirjeldada draama kangelasi teiste tegelaste poolt. Shakespeare ei lepi sellega, et Othello, Edgar, Duncan esinevad õilsate joontega. Ta laseb neid kiita ka nende paheliste vastu­mängijate poolt, kes osutuvad nende vaenlasiks. Seda kõike sel­leks, et rõhutada neis peituvaid häid külgi. Nii kiidab Iago Othellot, Macbeth Duncani ja Banquot ning Edmund Edgarit. Et julm Iago kiidab oma vastast Othellot otsekoheselt ja avameelselt, see näitab primitiivset võtet draamakunstis ja teeb ühtlasi küsitavaks tõepärasuse, nagu ütleb Schücking.

Karakteri väljendustesse puutub ka huumoriküsimus Shakes­peare’i tragöödias. Tema juures tihti serveerib ka traagiline karak­ter koomilisi väljendeid, kes, vaatamata oma raskele olukorrale, võib olla vägagi humoorikas. Sel juhul ta ometi ei muuda traagilisuse iseloomu (Hamlet). Nimetatud omaduse pärast on Shakespeare leidnud niihästi etteheiteid kui ka kaitsesõnu. Shylocki puhul võiks kõnelda ka koomilise ja traagilise stiili segamisest sama karakteri juures, kuid Shakespeare ei võtnud Shylockit üldse traagilisena, nagu sellest oli juttu juba eespool.

Shakespeare’i realismist ja romantikast. Isegi ajalooliste kujude, nagu Julius Caesar või Cleopatra, puhul Shakes­peare ei lepi ainult seega, mida annavad nende kohta allikad, vaid varustab neid oma parema arusaamise järgi enama sügavuse ja võim­susega. Caesarist oli juba juttu. Ka Shakespeare’i Cleopatra on edasi kujundatud rafineeritud naiseks, kel on oma erilised jooned. See kõik aga ilmutab Shakespeare’is romantilisi sugemeid.

Realismi piiridest läheb kirjanik üle ka säärastel kordadel, kui ta laseb Iagol oma tegevust objektiivselt hinnata. Iseloomustades oma ettevõtteid mustadena ta peab end ise alatuks, mis ei ole kül­laldaselt loomulik ja usutav. Samuti ei täida reaalsusenõudeid ka ülalnimetatud juhud, kus pahelised kujud annavad õilsate kohta kiitvaid otsuseid ja asetavad seega end kõrgemale tasemele, kui seda lubab olukorras kaasaelava inimese hindamisvõime.

Kuid Shakespeare otsib detaile, ei piirdu ainult üldisega, vaid püüab kõike põhjendada ja ülevaatlikuks teha. See joon teeb tema realistiks ja ta kujud elulähedaseks.

Värss. Kui Shakespeare asus draama alale, oli Marlowe’l juba blankvärss tarvitusel. Marlowe’l aga satuvad värsilõpp ja mõttepaus ühte, nagu prantsuse aleksandriinil. Oma noorema ea draamades kasutab ka Shakespeare säärast värsimõõtu. Aega­mööda ta vabaneb sellest ja tema mõttepaus läheb juba üle teise jne. värssi. Sellega võidab loomulikkus. Viiejalgne blankvärss, mida tarvitab Shakespeare, on inglise keeles õieti tavaline kõnerütm. Igapäevses elus kõneldakse ja kirjutatakse tihti blankvärsis, kuid sellest ei olda ainult teadlik. Eriti kõne, milles tundelist tooni, kaldub kergesti muutuma rütmiliseks. Blankvärss on üsna lähedane proosale, seepärast on arusaadav tema harrastamine draamas. Ta ei kaota reaalsusetunnet ja aitab emotsioonirikkamail kohtadel tõsta tundelist tooni. Teiselt poolt on blankvärsi raskus just selles, et ta n.-ö. seisab ühe jalaga proosas, sest kui rõhku ja pausi ei varieerita küllaldaselt sagedasti, peenelt ja osavasti, siis võib blank­värss efektis kaotada ja muutuda monotoonseks. — Shakespeare’i kätes sai blankvärss erakordse elavuse ja mitmekesisuse. See kuju­nes ülimaks avaldusviisiks, milleni ei küündinud ükski teine kaas­aegseist ega ka hilisemaist dramaatikuist.

Olgu siin näiteks mõni rida Shakespeare’i meetrikast:

(„Sa ära unusta: see külastus

Vaid teritagu sinu tömpund tahtmist.

Kuid vaata, jahmatus on valland ema,

Tall’ astu appi hinge heitluses:

Luul mõjusaimalt töötab nõrgas ihus.

Sa räägi ta’ga, Hamlet.“)

Proosa Shakespeare’i draamas. Tavaliselt arvatakse, et Shakespeare’i nooreea draamale on iseloomulik blankvärss, tema küpsema ea teostes aga, mida rohkem edasi, seda enam neis esineb proosaosi. Proosa peab nimelt näitama realistlikku kuju­tamisviisi.

M. Klein oma uurimuses Shakespeare’i draama vormi kohta toob välja hoopis teistsuguse seisukoha. Nimelt on proosavormis edasi antud pinevusele järgnev lõtvus, vabanemine. Kui värss hoiab pingul, siis proosaosa toob puhkuse. Kui draamas on pinevus — tõus, siis esineb blankvärss, kui langus, siis proosa. Nii ongi klounide ülesanne (kes räägivad sidumata kõnes) draamas pinget hetkeks pidurdada, et seda tugevamalt saaks mõjule pääseda eeltulev pinevus. Hamlet lobiseb hauakaevajatega enne katastroofi. Seega tõstetakse vaatlejas ootuse ja pinge potentsi: kõik on veel lahene­mata ja peab lahenduse leidma varsti.

Teiseks annab pinevuse lakkamisele või katkestusele eriliselt sügava tähenduse see, et Shakespeare’i kujud enamasti kas moon­dumise või muutumise puhul kõnelevad proosas. Kui karakter sees­miselt muutub või muudab enda senist olekut, või hakkab mängima teist osa, kui seda on teinud seni, ta loobub blankvärsist. Kui Othello (IV, 1), Iago sõnadest mürgistatud, arvab end petetud ole­vat oma naisest, siis läheb ta isegi väga pingul olukorras üle proo­sale. Ta kõneleb katkendlikke sõnu, kuni langeb minestusse. Othello ei ole enam sama isik, kui ta oli seda seni, — rahulik, õnnelik, või­dukas. Pealegi on see loomulik, et üliärritatavuse korral inimese kõne ei saa olla samasugune, kui on seda tema normaalses olekus. Seepärast avalduvad ka Shakespeare’i vaimuhaiged (Ophelia, lady Macbeth) sidumata kõnes.

„Hamletis“ pole proosaosi juhuslikult rohkem kui üheski tei­ses Shakespeare’i tragöödias. Hamleti olemuses on ju alati taas esiletungiv lõtvus teo asemel, siin kõigutakse ikka pingest lõtvusse ja lõtvusest pinevusse.

Shakespeare’i tegelased räägivad seotud kõnes, kui nad on tasa­kaalus; kui nad seda aga pole: kas teevad nalja, on joobnud või vaimselt häiritud, nad loobuvad blankvärsist. Sama reegel kehtib ka kogu draama struktuuri kohta, — kui draamakäik läheb nor­maalses joones, on blankvärss, kui tekivad häired, esineb proosa.

Riim. Kuigi Shakespeare’il on suur osavus riimimiseks, ta loo­bub riimist järjest enam ja enam. „Eksimuste komöödias” on tal veel riime küllalt, ka tragöödiate perioodil ta tarvitab neid veel, kuigi juba vähem. Seevastu tema viimastel töödel puudub riim peaaegu täiesti.

Shakespeare’i keel on muusikaline ja nõtke, sel on eriline rütm. Juba kaasaegsedki nendivad tema keele omapära („honey tongued”). Ühtlasi on Shakespeare’i keel tugevasti subjektiivne ja rikas rohkete võrdluste poolest, mida ta toob igalt alalt, alates loo­dusega ja lõpetades mõtteteaduslikkude aforismidega.

Teiselt poolt on Shakespeare’i keelele tehtud etteheiteid sel­les leiduvate liiga rohkete eufuistlike võtete pärast. Osalt sää­rane etteheide on ju õigustatud, kuid osalt vabandab dramaatikut see, et niisugune oli juba tolleaegne teatristiil, mis määras ka Shakespeare’i sõnastuslaadi ja võtted.

Shakespeare’i keele ja stiili omapära illustreerigu paar rida „Veneetsia kaupmehest”:

(„Kuu paistab heledalt. Ööl sellasel,

Kui mahe tuul puid hellalt suudles nii,

Et nad ei kohisend, ööl sellasel,

Ma arvan, Troilus tõusis Trooja müürile,

Ja kreeka telkidele ohkeid läkitas,

Kus lamas Cressida sel ööl.)

Või teisal:

Shakespeare’i sõnavara ulatub kahekümne tuhande eri sõna­kujuni. Võrdluseks olgu öeldud, et „Ilias“ ja „Odüsseia“ kokku sisaldavad ainult üheksa tuhat ja Vana Testament kuus tuhat sõna.

Magda Teder

Keelest ja Kirjandusest nr. 23 (1935)

Loomulikes oludes algab kasva­tus perekonnas, kus kasvatajaina esi­nevad vanemad, varemail eluaastail peamiselt ema. Kuna mõjud, mis saa­dud lapsena, jäävad püsima kõige tugevamaina, siis on tähtis, et kasvatus oleks seatud õigele alusele juba perekonnas lapse kõige varasemas eas. See­ga esitab kasvatus oma esimesed ning suuremad nõuded emale. Ühes füüsi­lise ning vaimse kasvatusega paneb ema ka aluse oma lapse rahvuslikule arengule.

Kodu on väike isamaa, seepärast peab last õpetatama alguses nõnda suh­tuma oma kodule ning perekonnale, nagu peab ta hiljem suhtuma isamaale ja oma rahvale. Kodus ema hoole all algab lapse kõlbeline arenemine, ta õpib tundma õiglust, ausust, armastust ning kohusetunnet. Õdede, vendade keskel kasvades, juurdub temas see solidariteedi tunne, mida peab ta hiljem tund­ma oma kaaskodanike vastu. Pe­rekonnas kasvades, omandab laps ühis­kondliku elu algmõisted, siin õpib ta painduma korra alla, õpib mõistma sea­duste vajadust. Siin, ema juhatusel, teeb ta oma esimese väikese töö, ning selle valmides, tunneb esimest töörõõmu, õpib hiljem pingutama, arendades tah­tejõudu, mis kõikide tegude ainus alus. Ei saa loendada kõike seda, mida oman­dab laps isamajas ema hoole all.

Hoolitsedes oma lapse vaimse are­nemise eest ja püüdes temast kasvatada kõigi positiivsete omadustega varusta­tud elujõulist inimest, olgu ema alali­seks juhtmõtteks: tema lapsest peab saama kord sellesama rahva liige ja sellesama riigi kodanik, kuhu kuulub temagi. Selleks aga peab ta teda kas­vatama. Lähtudes sellest nõudest, peab ema aegsasti lapsi tutvustama oma maaga, rahva ja kultuuriga, mineviku ning olevikuga, uute lootuste ning üles­annetega. Olevikuinimestena peavad siduma vanemad oma lastes tulevikku minevikuga. Ainult siis suudab uus põlv hinnata ning edasi arendada isade kultuuri. Kõige selle käsitlemiseks lei­dub küllalt sündsaid silmapilke, mil laps tunneb huvi ühe või teise küsimu­se vastu ning on vastuvõtlik sellele. Ajal, mil laps ihaldab muinasjutte, võtku ema ainet meie mütoloogiast, kõ­nelgu muinaskangelastest. Alata tuleks nende lugudega, mille tegevuspaik lä­hedal lapse elukohale ja mida laps või­malikult näinud oma silmaga. Nii peak­sid Tartu lapsed kõige pealt tutvuma Emajõe kaevamise ja Vanemuise looga. Tallinna lapsed peaksid tundma aga Kalevi kalmu ehitamise ning Ülemiste järve saamise lugusid. Alatskivi lapsi huvitaksid jälle lood neist paigust, kus Kalevipoeg puhanud. Kõik need kohad, millest laps möödunud vast tähele pa­nemata, omandavad ta kujutluses nüüd erilise koha ning õilsema ilme, kestavad vanaeani, kutsudes esile vaimustussilmapilke, tõsiseid mõtisklusi. Meie, täiskasvanud, jalutades Toomemäel, möö­dudes urikivist ning kuuldes tuult puudeladvus kohisevat, andume luulelistele kujutlustele — ainuüksi seepärast, et teame urikivi minevikku ning tunneme müüti vanast laulujumalast.

Vastavalt lapse arenemisele tuleb teda tutvustada oma rahva ajaloo ning kultuuriga. Ka siin peab käidama sama põhimõtte järgi ning algul kõneldama võimalust mööda neist sündmustest, mis on ühenduses lapsele tuntud ajalooliste kohtadega, millena esinevad meie lin­namäed, varemed, linnad, kirikud, kalmistud, lahingutekohad, kirjanike, kunstnike ning teiste tähtsate mees­te ning naiste elukohad, mälestusmär­gid jne. Ei pea kasutamata jätma juh­tu, kui on võimalus näidata lapsele mõnd looduslikult huvitavat ning tüü­bilist kohta. See on tähtis eeskätt pedagoogiliselt seisukohalt, lähtudes näitlikkuse põhimõttest, teiseks mõjub see rahvustunnet arendavalt. Poisike, seis­tes Kalevipoja sängi harjal, näeb esi­vanemate kangelaslikku minevikku ning tunneb esimesi rahvustunde eelvärinaid. See, kes kord lapsena seisnud Lasnamäel ja näinud Ülemiste järve ning Linda kivi, mõistab hiljem täis­kasvanuna allegoorilist Linda leina Harjuvärava mäel. Jakobsoni haud ja Kurgja talu toovad vaatlejale lähemale ärkamisaja tulisema tegelase.

Mitte üksi muinasaja ning kaugema mineviku tutvustamisega ei saa leppida, tuleb tuua lapsele lähedale ja teha aru­saadavaks olevikku nii palju, kui seda võimaldab tema arenemine. Tuleb tut­vustada talle piltide ning jutustuste abil oleviku tähtsamaid tegelasi. Juba ajal, mil laps kohtleb kõiki võõraid onude ja tädidena, võiks ta teada, et rii­givanemaks on onu Teemant, võiks tea­da, kes on onu Tõnisson, või onu Lai­doner, samuti teised üle maa tuntud po­pulaarsemad tegelased.

Lapse arenedes 0n ema kohus talle selgitada ühiskondlikku elu, rii­gikorda ning valitsemisviisi. Lähtudes perekonnast, tuleb tutvustada last ko­haliku omavalitsusega, milleks tal juba olemas mõnesugused eelteadmused rae­koja või vallamaja, linnapea või valla­vanema näol. Kaugemale võib minna siis juba analoogia põhjal.

Samuti tuleb harjutada last tähelepanelikuks kodumaa looduse, taimestiku ning loomariigi vastu. Oleks lubamatu, et mõni linnalaps, kes tunneb hästi suursugust palmi, agavet või mõnd teist toas või aias kultiveeritud soojamaa taime, ei tunneks meie mändi või kada­kat, ega tea, kuis näeb välja kullerkupp või pääsusilm.

Tutvustades lapsi oma maa ning rahvaga, ajaloo ja kultuuriga, tuleb neis kasvatada kohusetunnet oma rahva vas­tu, neile tuleb selgitada, et uus aeg toob kaasa uusi ülesandeid, mis ootavad la­hendust neilt. Peab lapsi õpetama nõn­da ütlema, nagu ütles Koidula lapsena, kui ta kuulis, et isa kirjutab eesti rah­vale: „Aga, isa, kui sina pisukeseks jääd ja mina suureks saan, kas lubad mind ka neile kirjutada ühe tillukese raamatu?” Siis kasvab teguvõimas põlv.

Ei saa koostada kindlat kava kõige selle materjali kohta, millega ema peab tutvustama oma last, ega seda jaotada aastate ja kuude peale, nagu tehakse seda kooli õppekavadega. See oleneb lapse vaimsetest võimetest, tema are­nemisest ja ema teadmistest ning osa­vusest. Ema peab mõistma leida ja õie­ti kasutada iga sündsat juhtu. Seda ema osavust ja tähelepanelikkust ei saa õppida ega õpetada, seda ei ole ka tarvis, selle eest on hoolitsenud loodus, see areneb emalikkusega ise. Hoopis teine lugu on aga teadmistega. Siin peame tunnistama, et suuremal osal meie prae­gustest emadest puuduvad tarvilised teadmised; tulles vene koolist, teavad nad ise väga vähe eesti rahva mütoloo­giast ja ajaloost. Seepärast oleks tarvilik vastava lugemismaterjali ilmumi­ne. Eeskätt tarvilik on emade luge­mik, mis sisaldaks arusaadavas ning kergesti loetavas tekstis materjale Eesti maa, rahva ja kultuuri üle. Ta peaks olema varustatud rikkalikult piltidega, mis pedagoogiliselt ülitähtis koolieelse­te laste juures. Lugemispalade lõpus peaks olema näidatud ka vastav kirjandus, et igal emal kergem oleks leida lisamaterjale nende küsimuste kohta, mis huvitavad teda ennast või last enam, kui seda suudab rahuldada luge­mik. Viimane peaks kasvatama ka ema ennast, tegema teadlikuks teda nende kohustuste vastu, mida temalt nõuab rahvuslik kasvatus.

Säärased lugemikud on mõnel rah­val juba ammu. Nii ilmus kaks sää­rast lugemikku Šveitsis umbes 15 aasta eest Šveitsi Naisorganisatsioonide Lii­du toimetusel.

Kõneldes kasvatusest perekonnas, ei saa jätta meelde tuletamata seda kas­vatuslikku põhimõtet, mis nõuab, et lap­si peaks kasvatatama vastavalt sellele ühiskonnale ja neile oludele, milles neil tuleb elada ning tegutseda hiljem. Selle vastu eksitakse meil väga palju, liiatigi meie tõusiklikes perekondadess. Nii mõnigi on kasvatatud hoopis teiste olude tarvis, (kui on need, mis ta leiab eest hiljem, astudes ellu. Nii mõndagi unistavate silmadega kohvikudaami on õpetanud ema uskuma, et ta kuulub oma hingelaadilt Pariisi peenemasse sa­longi, ent on sündinud vaid õnnetu juhu tõttu eesti talus, ning peab istuma pa­ratamatult eesti kohvikus ja jooma ai­nult häda sunnil Eestis keedetud koh­vi. Ta armastab kõnelda, et ei vasta temale olud ja ümbruskond, usub, et ta ei saagi leida siin õiget paika ning te­gevusala, ja koketeerib siis sellega, et ta on ilma- ning eluvõõras. Ent elu ei lase enesega kaua koketeerida, vaid as­tub üle kõigist saamatuist. Sellest siis pettunuid ning varatüdinuid.

Vanemad on kohustatud kasvatama omi lapsi nõnda, et nad alati suudaksid kohaneda oludele, meelt heitmata võik­sid magada niihästi kõval põrandal, kui pehmes voodis, söönuks saada ka kõige lihtsamaist toitudest. Siis kaob see hel­litatud laste abitus, ja iga ema võib olla kindel, et ta tütrest ja pojast saavad elujõulised inimesed, kes ei kaota pead ka kõige raskemates oludes, vaid leia­vad igakord õige pääsetee. On luba­matu see ülejõu elamine, igasugune liialdamine nii toitudega, riietega, kui ka teiste eluviisidega, milleks nii oht­raid näiteid annab jällegi sama vähe­haritud tõusiklik seltskond. See on lu­bamatu meie majanduslikult nii raskel ajal ja nii kehvas riigis. Lapsi peab tutvustama aegsasti oma perekonna ja selle järele riigi majandusliku kande­jõuga. Neid peab õpetama jõukohaselt elama ja ratsionaalsemalt kasutama oma majanduslikke võimalusi. See on ülitähtis riigi seisukohalt, sest üksik­isiku majapidamisest oleneb kogu riigi majapidamine.

Perekonnast läheb laps kooli, kus koos üldiste arenemisega peab jätkuma ka rahvuslik omapära ja eneseteadvuse arendamine. Iga üksik õppetund võib saada tarbekorral rahvuslikuks elamu­seks, rääkimata rahvuslikest pidu- ning mälestuspäevist. Kasvava noorsoo tundlikkust ja vastuvõtlikkust peab kasu­tama selleks, et panna helisema noorte hinges rahvuslikud motiivid, on nad kord võimsalt helisenud lapse- ja võr­suva tütarlapse- ning noormeheeas, siis ei vaiki nad ka raugaeas.

Õige isamaa-armastus ei tohi aga olla šovinistlik, mis sunnib pidama oma rahvast ja riiki teistest paremaks. Nii kodus kui koolis tuleb tutvustada lapsi kõigekülgselt oma rahva ning maaga, kõigi nende hüvede ning pahedega, ei pea varjama väärkülgi, vaid peab kat­suma neid seletada. Tuleb õpetada armastama isamaad sellisena, nagu ta on tõeliselt. Tuleb oma riigi kodanikes kasvatada sallivust ning solidariteeditunnet teiste rahvaste vastu, nõnda, et nad, jäädes tõsiseiks isamaalasteks, suu­daksid mahutada endid suurde rahvas­te perre ning hinnata õiglaselt teiste kultuuri.

Kooli lõppsiht on ette valmistada oma kasvandikke elule. Seepärast peaks olema kooli ning elu vahel kõige tihe­dam side. Koolilõpetamine ning ellu­astumine peaks olema loomulik ülemi­nek ühest arenemisastmest ja -east tei­se, mitte järsk murrang. Kool oma lõ­puga peaks suubuma ellu, nõnda, et vii­mane moodustaks eelmise loomuliku jätku. Jälgides meie haridusredelit, näeme, et algkool on seotud keskkooliga ligidalt, keskkool omakord jälle ülikoo­liga. Viimane on teatud määrani seo­tud eluga, ette valmistades oma kas­vandikke ühele või teisele elukutsele. Jälgides nõnda meie haridusredelit kõi­ge madalamalt astmelt kõige kõrge­mani, näib nagu kõik korras olevat. Asi ei ole aga kaugeltki nõnda, sest kõik ei suuda neid astmeid läbi käia, vaid pea­vad astuma varem ellu ning olema sel­leks ette valmistatud. Katsun kirjel­dada üldharidusliku keskkooli lõpeta­jate seisukorda ning nende tuleviku väljavaateid. Üks osa neist läheb kesk­koolist ettemääratud rada ning astub ülikooli. Siinjuures olgu tähendatud, et nende hulgas rohkesti leidub säära­seid, kes astuvad ülikooli paratamatuse sunnil, kuna keskkool neid selleks otse­teed on kasvatanud ja neil muud mi­dagi pole peale hakata. Nad lähevad sinna, ilma et neil oleks erilist huvi või andi selleks. See asjaolu on aga kah­julik neile endile, ülikoolile ja lõppeks kogu riigile. Kuid nii või teisiti on nende saatus määratud, vähemalt lähe­maks ajaks, ja kui neil korda läheb lõpetada ülikool ja tööle asuda omale ala­le, siis on nad leidnud oma koha ja üles­ande. Teine osa keskkoolilõpetajaist katsub täiendada ühel või teisel teel oma teadmisi ja omandada mingisugu­se kutse, et teotseda hiljem sel alal. Kolmas, õige väike osa, peamiselt tü­tarlapsed, kelle vanemate majanduslik seisukord lubab seda, jääb esialgu ära­ootavale seisukohale. Kõik ülejäänud, kes moodustavad vähemalt poole kogu­summast, peavad ise kohe hakkama teenima endile leiba, ilma et oleks või maiust minna ülikooli või täiendada en­did mõnel teisel viisil. Need viimased satuvad aga väga raskesse seisukorda, sest keskkool ei ole valmistanud ette neid elule. Meie aeg aga nõuab igal pool eriteadlasi vastava kutse ning et­tevalmistusega ega rahuldu ainuüksi üldharidusega. Meie, õpetajad, kohta­me sageli oma endisi, tihtipeale pare­maid õpilasi, kes kurdavad mureliku näoga, et neid keegi kusagil ei vaja. Koolis õpetati neid uskuma, et neid va­jab rahvas ning kodumaa, lõpuaktuselt saatsid neid senised õpetajad soojade sõnadega: olete küpsed, minge, teid kut­sub ning kohustab isamaa! Varsti aga näevad noored abituriendid, et neid isa­maa sugugi ei oota, pakuvad oma töö­jõudu siia ja sinna, — asjata, keegi neid kusagil ei vaja. Niisugune seisu­kord on aga täiesti lubamatu rahva ja riigi seisukohalt, see halvab rahvustun­net, tekitab kibedust oma riigi vastu ning arendab väljarändamist. See seisukord ei tohi kaua kesta. Selleks peab otsima vastuabinõusid. Ongi otsitud, sest seisukord, mida siin kirjeldasin, on kõigile tuttav, ja mõtted, mis avaldasin, juba mitmeid kordi esitatud ühel või teisel kujul. Meie hariduspoliitikas 0n kogu aeg teid otsitud, kuidas kooli si­duda tihedamalt tegeliku eluga. Nende otsingute tulemusena võiks eeskätt ni­metada harude sisseseadmist keskkoo­lidesse. Kahtlemata on see väga tarvi­lik, et õpilased juba keskkoolis saaksid korraldada oma õpinguid vastavalt oma huvidele ning annetele; ka peab tunnistama, et tütarlaps, kes majapidamisharus on õppinud, on paremini ette val­mistatud tulevasele elule, perenaise- ning ema-kutsele, kui humanitaar-, real- või klassikaharu lõpetaja. Kü­simus ei ole aga laihendatud veel sellega, ega kool seotud veel küllaldaselt eluga. Majapidamisharu lõpetajad ei abiellu kaugeltki mitte kohe koolist lahkudes, nad peavad seni, kuni asuvad oma ot­seste ülesannete, ema- ning pere- naisekutste täitmisele, ka midagi tege­ma ning endid elatama kuidagi viisi. Siin satuvad nad aga sama raskesse seisukorda kui humanitaarharu lõpeta­jad, võib-olla veelgi raskemasse. Üli­kooli astumiseks on neil küll õigus, kuid selleks on nad vähem ette valmistatud. Oleks veel vara teha üldisi järeldusi, kuid seniste kogemuste järgi näib küll, et majapidamisharu õpilased maha jäävad teistest üldises arenemises. Ka peab ütlema, et sinna lähevad suuremalt jaolt need õpilased, kel vähem vaimseid huvisid ning andeid. Ka on raske leida neil mujalgi sündsat tegevusharu. Et tegutseda majapidajatena või kasvata­jatena võõras majapidamistes, selleks on nad liiga vähe ette valmistatud; ka ei anna neile keskkooli majapidamisharu lõpetamine veel mingisugust kutset. Tuleks kaalumisele võtta, kas ei saaks gümnaasiumid eriharude kavasid vastavate kutsekoolide kavadega nõnda ühtlustada, et keskkooli õpilased peale lõpetamist pääseksid vastavate kutse­koolide lõppklassi, kus nad täiendaksid oma teadmisi ja omandaksid tarviliku kutse, seega astuksid eluga otsemasse kontakti. Kasvatusteadust õpe­tatakse seni sundusliku õppeainena ainuüksi majapidamisharus, teistes ha­rudes võib seda õppida vabalt valitava ainena. Kuna meie esitame iga päe­vaga ikka suuremaid nõudeid kodusele kasvatusele, siis on ilmtingimata tar­vilik, et kasvatusteadus üles võetaks üldsunduslike õppeainete hulka. Abielluda ning emaks saada võib nii­hästi see, kes koolis õppinud ladina keelt, kui ka see, kes õppinud majapi­damist ning lastehoidu. Kasvatustea­dus peaks tehtama sunduslikuks õppeai­neks mitte üksi tütarlastele, vaid sa­muti poeglastele. Kuigi varemail elu­aastail lapse kasvatajana esineb peami­selt ema, siis ei tohi kasvatus jääda ometi ilma isa mõjuta, seega ühekülg­seks. Vastukaaluks ema armastusele, leplikkusele ja järeleandlikkusele tuleb seada isa valjus ning kategoorilisus. Seepärast on tarvilik, et niihästi isa kui ema oleksid tuttavad kasvatuslike küsimustega. Kasvatusteadus tuleks paigutada kahe viimase klassi kavasse. Praegust kava, mille järgi tuleb õpe­tada kasvatusteadust juba kolmandas klassis, ei saa pidada küllalt otstarbe­kohaseks, kuna lapsed on siis veel liiga noored, et suhtuda ainesse tõsiselt. Ka teeb raskusi see asjaolu, et hingeteadus on mahutatud alles viimase klassi ka­vasse. Kasvatusteadust aga on raske, peaaegu võimatu õpetada ilma eelteadmisteta hingeteaduses. Kõige otstar­bekohasem on õpetada neid mõlemaid aineid paralleelselt.

Teise katsena lähendada kooli elule esineb olemasolevate üldhariduslike keskkoolide osaline sulgemine ja uute kutsekoolide avamine, mis kutsus esile teravaid vaidlusi. Esines kaks teine­teisele risti vastu käivat seisukohta. Ühed peavad luksusasjaks praegust keskkoolist saadavat üldharidust, nõua­vad keskkoolide võimalikku kokkutõmbamist ning kutsekoolide võrgu laien­damist. Teised selle vastu nõuavad keskkooli üldharidust võimalikult igale kodanikule. Need on kaks äärmist sei­sukohta. Elule ning tulevikule jääb õige kesktee leidmine ning otsustamine, kui palju meil vaja keskkoole ning palju algkoole. Korraga ei saa tabada õiget seisukohta ei ministeerium ega üksik haridustegelane, sest see oleneb meie riigi üldisest edenemisest. Igatahes ei ole valmis meie keskkool veel kaugeltki. Tuleb otsida ikka jälle uusi abinõusid ja teid, et kooskõlastada teda tegeliku eluga nõnda, et koolilõpetajad ellu astu­des leiaksid endile õige ülesande ja koha ning ei tunneks endid enam otstarbe­tuma ja üleliigseina, nagu juhtub sageli nüüd.

Koolis tuleks panna rõhku enam kui seni kodanikukasvatamisele, kuna kool kui väike riik pakub selleks soodsamaid tingimusi kui perekond. Ühe kooli õpilaste organiseerimine üheks õpilaskon­naks, kus valitseksid demokraatlikud põhimõtted ja mis enesest kujutaks va­bariiki miniatüüris, oleks heaks kooliks tulevasele kodanikule. Vastavalt õpilaste arenemisele peaks tutvustama neid oleviku probleemidega ja päevaküsimustega, millega neil ellu astudes pa­ratamatult tuleb teha tegemist. Meie loeme ajalehti ning mõõdame rahvaste haridust sellega, kuipaljudes eksempla­rides levivad ajalehed. Ka nõuame oma kasvandikelt, et nad loeksid tulevikus ja mõistaksid lugeda, mõistaksid vahet teha väärtusliku ja väärtusetu vahel. Seepärast peaksime kasvatama ning õpetama neid selleks juba koolis, peamiselt viimases klassis. Eriti halb on lugu tütarlastega, nad loevad vähe, poisid loevad enam ning suhtuvad see­tõttu palju suurema teadvuse ning hu­viga oleviku nähtustesse. Koolide juures võiks avada õpilaste jaoks lugemislauad, kus oleksid saadaval meie paremad ajalehed ja ajakirjad. Ka anna­vad üksikud õppeained väga häid võimalusi puudutada päevaküsimusi. Sel­listena võiks nimetada kodanikuteadust, ajalugu ja kirjandusteadust. Samuti peaksid teised eriaine õpetajad katsuma tutvustada oma õpilasi uuemate tea­duslike leiutistega, niipalju kui või­maldab seda nende arenemine. Siis ei saa juhtuda sääraseid üllatusi, et õpi­lane, kes hästi teab Kalvini teotsemist Genfis, ei tea, millega Genf on tähtis praegu; või jälle, et õpilane, kes teab hästi Orduriigi lõppu, ei tea, kes para­jasti riigivanem, või haridusminister, sest et seda ei ole sel korral kavas. Kui meie juba koolis kasvatame tulevast ajakirjandust lugejat publikut, siis vast paraneb lugejate maitse, tõusevad nõu­ded ning vabanetakse sellest n. n. „kollasest ajakirjandusest”, mida meil har­rastatakse nii ohtralt.

Koolipõlvele järgneb elu, kuid ka seal peab jätkuma arenemine ning ene­setäiendamine, sest juba vanasti öeldi: inimene õpib, kuni ta elab. Peab jät­kuma samuti rahvuslik kasvatus, sest selleski suhtes ei saa nimetada keegi kunagi end täiuslikuks. Rahvustunde õhutajaina ning kasvatajaina seltskon­nas esinevad suurel määral rahvuslikud pidustused, täht- ning mälestuspäevad. Need olid juba vanasti selleks lätteks, kust rahvas ammutas vaimustust ning kõlbelist jõudu. Siin ei tohi minna aga liialduseni, sest psühholoogiast teame, et tunded nürinevad sagelise kordumise juures ja meie muutume lõpuks kül­maks ning ükskõikseks. Nii kardetakse seda õigusega meie laulupidudest. Iga-aastased maakonnalised laulupeod, mis iseenesest küll väga ilusad, aitavad ometi vähendada üleriigiliste laulupidu­de rahvuslikku vaimustust. Sellest on aga kahju, sest see meie traditsiooni­line pidupäev peaks jääma selleks suu­reks ning ülevaks rahvuslikuks meele­avalduseks, nagu seda olid esimesed laulupeod.

Tähtsa kasvatusliku abinõuna seltskonnas esineb haridus väljaspool kooli rahvaülikoolide, mitmesuguste kursus­te, avalike loengute, kõnede jne. näol. See on õige suur ala, mis nõuab iseseisvat ning üksikasjalisemat käsit­lust, kui seda võimaldab käesolev kir­jutis, seepärast piirdun vaid nimetami­sega, samuti jääb siin käsitlemata ka teadus, kirjandus ja kunst.

Peatun lõpuks ajakirjanduse, kui rahvusliku kasvatuse ülitähtsa teguri juures, mis esineb peaaegu ainsa ning tähtsaima kasvatajana just laiemates ringkondades, kus ise ollakse veel vähese arvustusvõimega. Et aga ajakirjandus võiks vääriliselt etendada kasvataja osa, et ta võiks olla tõsiselt avalik hääl – ja rahva südametunnistus, kes võib ar­vustada valitsuse tegevust, siis peab ta seisma ka väärilisel kõrgusel. Meie ei või aga kaugeltki öelda, et meil esinek­sid ajakirjanikena kõige enam haritud, kõige asjatundlikumad ja paremad ko­danikud.

Ma ei ole küllalt kompetentne sel­leks, et peensusteni arvustada meie ajakirjandust; peatun vaid üksikutel nähtustel, mis võiksid silma torgata igale keskpärasele lugejale. Meil ei kir­jutata asja enese pärast, vaid kirjuta­takse kirjutamise pärast. Ilmselt esineb see väärnähtuste kirjeldamisel. Suures kirjutamise tuhinas minnakse peenustesse, unustatakse piir, kus oleks pidanud vaikima juba ammu. Lugejate arenemisele ei ole sugugi tarvilikud kuritegude rõvedad peenused ja pettuste üksikasjad. Riigi seisukohalt 011 liiga suur avalikkus sageli kahjulik. Riigi­elus esile tulevad väärnähtused, mis seotud isikutega, tuuakse avalikkuse ette kõige suurema peenusega; selle eest hoolitseb vastaserakond, olles rõõ­mus võimaluse üle teist erakondia „maha teha“, unustades aga täiesti, et see väärnähtus riivab kogu riigielu, et see valus igale eestlasele. On ju selge, et peame olema teadlikud oma vigadest, ei tohi aga seejuures unustada, et meie ajalehed lähevad välismaale, seepärast on see kahjulik enesepaljastus riikli­kust seisukohast sarnane sellele, kui on perekonnas esiletulevate väärnähtuste turuletoomine. Ajalehe veergudele ei satu aga mitte üksi väämähtusi ja nen­dega seotud isikuid, juhtub, et ajakir­jandus mustab ilma ühegi aluseta tihtipealegi kõige ausamaid (kodanikke, kui need peakisid olema vastaste leeris. Ja see on kurb. Seepärast enam pieteeti suhtumises isikuile!

Mõneski riigis on keelatud alaea­liste kurjategijate piltide ja nimede esi­tamine ajakirjanduses ning nende poolt kordasaadetud kuritegude üksikasjalik kirjeldamine. Meil patustatakse selle vastu tihtipealegi.

Lõppeks veel mõni sõna sellest n. n. „kollasest ajakirjandusest”, mis oma aine valiku ning käsitlusviisiga ei aren­da lugejaid, vaid äratab madalaid ins­tinkte. Mõned ültlevad, et ajalehe lu­gejat publikut tuleb kasvatada säärase ajakirjandusega. See ei ole õige. Kui tahetakse kasvatada harimata inimesest ajalehe lugejat, siis oligu temale määratud kirjutis käsitlusviisilt popu­laarne ning arusaadav, aine ise aga olgu väärtuslik. Inimespsühholoogia on kord säärane: on äratatud madalad ins­tinktid, siis on raske uinutada neid uuesti.

Ajakirjanduse kasvatuslikku mõju on pidanud tähtsaks kõik riigid ning otsinud teid selle tasapinna tõstmiseks. Maailmasõja ajal ütles tuntud saksa kasvatusteadlane E. Meumann: „Me nõuame eksameid voorimeestelt, auto­juhtidelt, tüürimeestelt ja igasugustelt teistelt juhtidelt. Miks ei peaks me eksameid nõudma avaliku arvamise ju­hilt ning tüürimehelt? Tema võib tead­matusega ja hoolimatusega enam kahju teha kui autojuht või voorimees. Siis oli sel alal juba tehtud mõndagi Saksa­maal. Mitmes ülikoolis olid ametisse seatud dotsendid, kes pidasid ajakirjanduse üle loenguid. Nüüd on jõutud Saksamaal selles suhtes juba kaunis kaugele. Võib juba kõnelda iseseisvast ajaleheteadusest — die Zeitungswissenschaft. Viimane jaguneb kahte har­ru: teoreetiline ajaleheteadus, mis uurib ajakirjandust teaduslike mee­toditega, ja praktiline, mis kasutab tea­dusliku uurimuse tulemusi ajakirjanike kasvatamiseks, neid õpetades vaat­lema ja hindama ümbritsevat elu. Esi­mene ajaleheteaduse professuur asutati Münchenis. Doktorieksameid sel alal võib sooritada Kölnis ja Leipzigis. Pal­jude teiste ülikoolide juures on vasta­vad dotsentuurid. Peale selle on terve rida seminare ja instituute ajakirjanike kasvatamiseks. Ka meie peame otsima ning leidma abinõusid ajakir­janduse kui rahva tähtsama kasvataja tasapinna tõstmiseks.

Esitades mõningaid mõtteid rahvus­liku kasvatuse üle, tahaksin lõpuks rõhutada: tähtsaima eeltingimusena ning tegurina siinjuures esineb ikkagi usk iseendasse ja oma rahvasse. Seda usku peab olema meis endis, seda pea­me istutama tulevastesse põlvedesse. Kõneldes rahvuslikust kasvatusest, üt­leb šveitslane Dr. A. Barth umbes järg­mist: „Kui me ei taha teha rahvus­liku kasvatusega mitte ainult sõnu, siis peab meil olema kindel usk, et meie väi­ke demokraatlik vabariik on samasugune jumala mõte, nagu suured võimu- tsentrumid, mida peab lõpuni mõtle­ma. Need sõnad sobiksid meilegi.

Kui usume, et on õigustatud meie olemasolu, samuti nagu on õigustatud suurte rahvaste olemasolu, kui usume, et omame rahvaste ajalooahelikus kind­la koha, mida ei oleks saanud täita kee­gi teine, kui usume, et meis peituvad loovad jõud, mis suudavad rikastada inimeskultuuri uute varadega — siis elame me.

Salme Pruuden

Kasvatusest nr. 3/1929

Käesoleva aasta algul, uue ü l i k o o l i d e seaduse kehtimahakkamisel, kui üliõpilasorganisatsioonid pidid ümber registreeruma ja endi nimedki muutma, asusid meie vanemad üliõpilasorganisatsioonid otsustavalt oma ajalooliste nimede kaitsmisele. See aktsioon, mis leidis vastavates instantsides arvestamist, ei olnud ainult romantiline, välispidise vormi entusiastlik säilitamistung, vaid pigem valmisolek seista välispidise vormi taga peituva mentaliteedi ja maailmavaate eest.

Et elame käesoleval ajal „Anschlusside” teostamise ja katsete keerises, siis pole asjata heita põgusat pilku selliste nähtuste kaugematesse põhjustesse. Selliste laiaulatuslike nähtuste taga peab peituma mingi üldisema kehtivusega vaimusuund, mis hakkab avalduma koguni kitsapiirilistegi organisatsioonide elus.

Oleme juba mõnda aega kuulnud kõnelusi mingist maailmale lunastustpakkuvast korporatiivsest korrast, kust tulevat kõik „täis asi ja hea andmine” inimelu sotsiaalsesse olundisse. Sellest uuest korrast ennustasid eriendelisi asju Lääne-Euroopa tuntumad mõtlejad juba siis, kui meil elati alles demokratismi esimeste kriisitunnuste ajajärgus. Nikolai B e r d j a j e v analüüsis Euroopa tsivilisatsiooni arengut oma paljudes filosoofilistes ja ajaloolistes teostes ning leidis, et Euroopa suundub uue keskaja poole, kus j ä l le ausse ja võimutäiusesse jõuab keskaegne ordu oma kindlapiiriliste reeglite ja usutunnistustega. Moodne riik loovutab oma koha korporatiivsele organisatsioonile, kus indiviid kui selline ei oma mingit osatähtsust peale võimaluse anda oma t ö ö j õ u d u ja tehnilist oskust ordu kindrali või juhi poolt loodud reeglite kohaselt. Sellise seisukorra saabumisele aitavat kaasa, arvab Berdjajev, kõige enam masin ja masina ülivõimu kasvamise tõttu ka masinaks muutuv inimene.

Need enam kui kümnekonna aasta eest avaldatud mõtted näivad evivat prohvetlikku tähtsust. Meie võimsa idanaabri massikultuur võib õigusega kanda nime — masinakultuur. Üksikisiku väärtus on atrofeerunud peagu täiesti. Halastamatult hävib isik, kes kuidagi satub vastuollu kollektiiviga. Kollektiiv on kõik, isik mitte midagi. Ja kui inimene midagi olla tahab, siis v õ i b ta seda vaid sõltuvuses kollektiiviga. Isikul ei tohi olla midagi oma, isegi mitte usku, maailmavaadet, südametunnistust, — kõik määrab riik-ordu. Seega — isikut ärgu olgu. Läänes v õ i m e  j ä l g i d a kaudselt samasugust arengut, mis on sihitud isiku vastu. Siin on vaid internatsionaalse kollektiivi asemel rahvus- v õ i rassikollektiiv, mis tasalülitab kõik omasuguse ja v ä l j a l ü l i t ab kõik võõra. Isikul on vaid niipalju väärtust, kui palju ta kuulub teatavasse kollektiivi v õ i korporatsiooni — antud korral puhtasse rassi. Siit tuletub, et põhimõtteliselt pole Ida ja Lääne vahel mingit vahet. Mõlemais valitseb kollektivistlik despotism — erivärvinguis.

Omaette maailm on Ameerika. Siin näib pealiskaudsel vaatlusel kehtivat piiramatu isikuvabadus, alates eraalgatuse põhimõttest majanduses ja lõpetades usuvabadusega tuhandetes mitmepalgelistes erikirikutes. Ent Ameerika elu lähemalt vaatlejad jõuavad sageli teistsugustele seisukohtadele, juhtides tähelepanu plutokraatiale, mis viimselt pole ka muud, kui vabaduste sildi all tegutsev orduvalitsus. Ameerika demokraatiast rääkida olevat võrdne fantaseerimisele. Mõnikümmend perekonda, kontrollides kogu Ameerika majandust, määravad ühesõnaga kõik ja kontrollivad kõik. Nisu ja puuvilla merre uputamised ühel ajal masside nälgimise ja halastiolekuga kinnitavad rahamagnaatide isevalitsust, ü l i k o o l i d on eraalgatuse alusel loodud, kuid rektorid nimetatakse ülalpidaja poolt ja rektoril on piiramatu v õ im professorite ja nende meelsuse üle. Rockefelleri stipendiumid figureerivad tohutute summadena majandus- ja loodusteadlaste uurimistöös. Missugune on nende mõju üldisele majanduselule ja uurimiste tulemustele? Rooseveltile, kes on kadu kuulutanud Ameerika plutokraatiale ja kes näib tegevat pead pööritama panevaid katseid Ameerika majanduselu ümberkorraldamiseks, kuulutatakse enesele kadu sealtpoolt. Ka Ameerika näib marssivat mingi salapärase ordu v õ i korporatiivse korra vaimus ja suunas. — Nii siis — kõik teel masindumise poole.

Tekib küsimus, millest on sõltuv selline areng üle kogu meie planeedi? Kas tõesti masin on kõiges süüdi, kas tema on see, kes nii järjekindlalt on juhtinud enese looja, inimese samale masindumise teele?

Ometi on kõigis maades iseseisvalt mõtlejate ja tegutsevate haritud inimeste hulk õ i g e suur. Kuidas on v õ i m a l i k , et kõrgesti haritud inimeste hulgad endid nii põhjalikult lasevad orjastada, kuna on ju nendel öelda otsustav sõna maa ja rahva juhtimisel. Ons haritlaskond mandunud? Ons sool tuimaks saanud?

Äsja ka eestikeelses tõlkes ilmunud huvitavatest probleemidest kubisev А. С а r r e l`і raamat „Tundmatu inimene” vihjab ühes kohas sellele, et meie aja suurim hädaoht peituvat spetsluses. Kuigi ta räägib Ameerika oludest, kehtivat näib see t õ d e ka muude maailmajagude kohta. Kuigi moodne maailm vajab ilmtingimata spetsialiste, ütleb Carrel, olevat tänapäeval küll palju t e a d u s l i k k e  t ö ö j õ u d e, aga vähe, t õ e l i si t e a d l a s i . — Ja veel enam. Mida silmapaistvam olevat spetsialist, seda hädaohtlikum!

Huvitav on Carrel’i mõtteavaldus just sellest seisukohast, kui vaatleme moodsaid diktatuurriike nende spetsidega ärplemises. Kus on spets veel suuremas aus kui seal? Näib, et „tõeline teadlane”, ütleksin — h a r i t l a n e sõna otseses mõttes, on nendes maades välja surnud või välja suremas. Nende asemel toimib spets — h a r i t u d robot, kel ei ole ega tohigi olla ei religiooni, ei maailma ega eluvaadet, ühe sõnaga isiksust, sest seda v õ ib olla vaid riigil ja riiki esindaval diktaatoril v õ i sel j õ u g u l , kes on koondunud viimase selja taha.

Veel huvitavam on aga pöörda nüüd pilgud meie eneste oludele ja suunitlustele haritlaste eneste keskel. Oleme alati sörkinud suurte Lääne voolude sabas; see on olnud küll alati väikeste saatus. Ega tohi oodata siis meilgi muud, kui järeleruttamist kultuursele Läänele. Idast näikse oldavat esialgu pettunud. Kuid tuleb küsida, kas on põhjust Läänelegi nii kiiresti järeleruttamiseks, sest on tavaline nähtus, et rutates võetakse sageli üle just pinnaline ja paheline, kuna sügavamale ärapeidetud väärtused, kui selliseid seal on, jäetakse sageli kahe silma vahele.

Meil on haritiaspõlv veel üpris noor, mis võrsunud maarahva ridadest ja mille kokkukuuluvus rahvaga on veel küllaltki tugev. Väärarengule selles suunas on juba mitmel puhul juhitud tähelepanu (H. K r u u s , Akadeemiline haritlaskond ja rahvalähedus, „Akadeemia” 1937, nr. 5). Vaevalt võime rääkida teise põlve haritlastest. Sellepärast on veel aeg tõsiseks järelemõtlemiseks. Meie esimese p õ l v e haritlane avaldas oma suuna sellistes isikutes nagu Jakob Hurt, C. R. J а k о b s о n, Villem R e i m a n, Juhan L u i g а, О. К а I I a s jt. Need mehed olid universaalsete huvidega, nende südamel oli rahva asi. Neid v õ i b lugeda tõsisteks haritlasteks ja teadusmeesteks. Nende suund oli õige. Neid innustas uurimisele ja teaduslikule tööle tõsine huvi oma rahva saatuse vastu ja nende t ö ö aluseks oli kristalliseerunud maailmavaade peagu religioosse kindlusega. Ning nende teaduslikugi t ö ö tulemused ei olnud sugugi väikesed, vaid võivad olla eeskujuks isegi teaduslikele spetsidele kaasajal, mil spetsialiseerumine uutes oludes on hoopis soodsam ja mitmeti kindlustatud.

Ent me kohtame juba tendentse meiegi juures, mis tahavad haritlastes näha vaid majanduslikult hästi situeeritud spetse, kel maailmavaateliste ja poliitiliste küsimustega ärgu olgu palju tegemist. Kas teadlikult või alateadlikult, kuid sellist ideoloogiat näib õigustatavat teatavalt poolt teatava järjekindlusega. Kui tõsiselt selline suund teatava läänluse suunas meil pead tõstab, nähtub „ Üliõpilaslehe” 1935. а. 4. numbris avaldatud artiklist.

„Sel ajastul oli eesti rahva areng nii kaugele jõudnud, et tema rahvuskultuuri ekstensiivse viljeldamise asemele pidi astuma intensiivne — juba ennesõjaaegsete olude ja nõuete taga hakkas ärkusajajärgu universaalrahvamehe tüüp tunduma t e g e l i n s k i n a ning sellise kultuuritüübi kasvatamine on korpidele olnud alati võõras.

Oma liikmete ühiskondlik kasvatus aumõiste üheõigusluse ja teiselt poolt jälle valju vanusedistsipliini risttules — see oli korpide peamiseks ülesandeks. Sellega loodeti anda ja antigi tuhandele eesti intelligentsi liikmele nende erialalises tegutsemises tarvilik sotsiaalne alus. EKL on praegugi veel veendumuses, et sel teel ü l i õ p i l a n e saab kaasa vastupidavama aluse, kui teiste kasvatusmeetodite abil, mis taotlevad peamiselt oma liikmete maailmavaate arendamist. Viimasele on korpid rõhku pannud ainult tingimusi, silmas pidades eestkätt, et nende liikmete teod igaüks üksikult kujuneks oma rahva kasuks ja oleksid ühtlasi ausad, mitte nii suurt tähtsust asetades sellele, missugune maailmavaade neid tegusid dikteerib.”

Loobudes esitatud kirjutise lähemast analüüsist, kuna ta ise kõneleb omaette küllalt selget keelt, ei saa ometi paari üldist järeldust tegemata jätta. Võib-olla ei ole see eksitus, kui näeme, et siit tekib järeldus: maailmavaatega varustet haritlane on tegelinski. Järelikult maha maailmavaade, elagu spets! Teod „rahva kasuks” ja „ausus” aga kasvagu nagu seened metsas „tingimusi”.

See on ohtlik asjade käsitelu. Eriti meie väikese rahva elusuuna määramisel. Võib-olla, et suured rahvad ja rikkad riigid v õ i v a d enestele sellist luksust lubada, et loovad maailmavaateliselt neutraalse spetside kaadri. Meile see vaevalt sobib. Kuid ka suurte läänlaste niisugune areng näib vedavat neid ohtlikele teedele. Meie ei tea esialgu, kuhu see tee neid viib, kuid märgid näitavad, et tegudele rahva kasuks ja asjade ajamisele ausal teel vaevalt küll. Just vanade demokraatlike rahvaste keskelt võrsunud poliitikute ja teadlaste keskelt, nagu seda on inglise rahvas, tuleb ikka enam ja enam kuuldavale, et käesoleva Euroopa ja kogu maailma kriisi probleem oleneb haritlaskonna maailmavaatelisest kriisist, s. o. kõlbelise maailmavaate puudumisest. Hingetu spetslus, inimese hingetuks masinaks muutumine ähvardavat kogu tsivilisatsiooni. Ja see on õige.

Vesteldes kord ühe akadeemilise usutegelasega haritlaste probleemi üle, pahvatas see korraga, nagu oleks ta suure tõe avastanud: „Mis on viga ühel inseneril, arhitektil v õ i arstil. Pole vaja kunagi režiimi muutuse korral ümber orienteeruda, nagu seda on sunnitud tegema poliitik ja teoloog. Kahju, et ma pole mõni insener või arst.” Ma pean ütlema, see teoloog on hea spets omal alal. Aga mitte palju rohkem. Ja ümberorienteerumine on tal selge, seda tagab ta spetslus. Asjad annavad ju seada. Mis sellest, et on k õ l b l i k müüa oma t ö ö j õ u d u ja ebakõlblik sahkerdada meelsusega. Nii siis osutubki lõpuks spets ustavaks mängukanniks teatava režiimi käes, kuna väljakujunenud maailmavaatega haritlane, kelle orientatsioon ei ole „masseerimisega” suunatav, peab taanduma kui kõlbamatu v õ i rändama lõpuks koonduslaagrisse.

Kuid asjal on ka veel oma teine pale. Oleme võinud kogeda, et teatava kindla maailmavaatega varustet spetsialistid, kel on aega jätkunud oma maailmavaatele vastavaks tegutsemiseks ja oma spetsiaalalalgi selles vaimus uurimistööks, on olnud alati produktiivsemad ja põhjalikumad, kui need, kes on andnud oma spetsiaalalale vaid oma t ö ö jõudu, kuid s ü d a m e jätnud kuhugi mujale. Ja et kogu praeguses rahvusvahelises kui ka rahvuslikus majapidamises süda puudub, seda vist ei julge eitada ka spets, olgu siis, kui ta oma spetsiaalalal on suutnud tõestada, et inimesel üldse selline organ kui süda puudub. Pestallozzi on kusagil rõhutanud, et inimesel olgu õigel kohal kõik kolm: pea, s ü d a ja k ä s i . See kuulub ka moodsa haritlase kategoorilise imperatiivi hulka. Jääb süda „mängust” välja, oleme jõudnud välja ka sellise „ausa” eetika juurde, millest kõneleb muiates üks maailmavaatega spetsialist, kui ta ütleb, et oleme oma kõrge kultuuriga jõudnud niikaugele, kus arstil jääb soovida vaid palju haigeid kodanikke, juristil — palju petjaid ja vargaid, pastoril — patuseid, arhitektil — koopaelanikke jne. — Ausalt kõigi selle rahva kasuks tegutsemine olla ju õilis — ja m i k s s i i s mitte? Kui see aga looks kindla „sotsiaalse aluse” mugavaks isiklikuks äraelamiseks.

Kui N o b e l leiutas dünamiidi ja selle taotmisest rikastus tohutult, siis kinkis ta peagu kogu sellest saadud kapitali auhindade maksmiseks teadlastele ja rahuaate eest võitlejaile. Nobelil oli maailmavaade ja tänu temale selle eest! Ta algatas ise võitluse oma enese leiutatud, inimkonnale ohtlikuks muutuda võiva aine väärkäsitluse vastu. Ja see võitlus kestab. Ta peaks ka kestma meie haritlaste koondistes kõige selle vastu, mis tahab lamestada hinge, kiskuda välja südame rinnust ja sundida salgama vaimu, mis teeb elavaks.

J. K.

Akadeemiast nr. 2/1938